esmaspäev, 21. detsember 2009

Selle talve I suusasõit

Nüüd siis laupäevase (19.dets.) seisuga tehtud tänu Pirita Spordikeskuse rajameistrite usinusele, kes olid suutnud suure külma tulekule operatiivselt reageerimisega valmistada Pirita jõe lõunakaldale ca 400 meetri pikkuse igati kvaliteetse kunstlumega lõigu.
Esiti suundusin suusatamisvõimalust otsima Tallinna Mustamäe suusakeskusesse Trummis-Külmallikal. Sportkeskuse hoovis kõrgusid suured kunstlume hunnikud, mida poldud aga veel jõutud radadele laiali vedada (nende veebilehe andmetel saab korralikum suusatamisvõimalus loodud jõulueelseks nädalaks). Sestap võtsin igaks juhuks suuna Piritale, mis eelmisel (2008-2009) hooajal paistis silma erakordselt heade ja pideva hooldusega suusaradadega.
Pirita terviseraja alguses, velodroomi tagumises nurgas, kabeli juures, tähistasid suusahooaja algust huugavad lumekahurid, mis olid tekitanud juba päris kõrge lumehunniku. Muidugi millal siis veel kunstlund toota kui sellise külmaga (ca -14...-15°C).
Kabelist pisut (ca 300 m) edasi möllas juba rajatraktor, mis rajale veetud lund rajaks laiali ajas. Traktori sabas juba ka mõned suusatajad nagu kajakad põllul vagusid tõmbava traktori järel. Lippasin seepeale kohe oma auto juurde tagasi ning seadsin end sõiduvalmis. Suusad-kepid käeotsa ja rajale.
Seoses ees seisva selle talve esimene suusasõiduga tekkis sisse kerge erutus/ärevus – ikkagi taaskord võimalus oma lemmikharrastuse-spordiga tegeleda. Kes teab, kauaks ja paljukest seda suusatamisvõimalust sel talvel ka olema saab.

Et suusatamine on väga tehniline ala, andsin endale aru, et vaatamata õhinale ei saa kohe uhama kukkuda vaid ennekõike tuleb tehnikat, ehk õigeid liigutusi meelde tuletada, õppida ja lihvida, n-ö tunne kätte saada. Igaks juhuks tulin rajale vanade Visu’dega ehkki rada võimaldanuks sõita ka täiesti korralike võistlussuuskadega kartmata suuskade vigastamist. Libisimine osutus üllatuslikult kehvaks. Justkui sõidaks talgil või jahul. Suusad tõmbasid aeg-ajalt päris karmilt puhtal lumel kinni. Nii kehva libisemist olen kogenud aru-harva. Ometi ei takistanud see üle tunni ajalist treeningu tegemist. Rohkemat ei pidanud vajalikuks, sest külm näpistas kõvasti varbaid/sõrmi ja käis ka põlvedele, kes peale sõitu valutamisega end tõsiselt tunda andsid. Lisaks kippus pulss üllatuslikult kiiresti kõrgeks minema ja püsima ka suhteliselt madala tempo ja rahulike liigutuste juures. Eks ikka erialase treeningu vähesus, et mitte öelda selle puudumine. Jooks on küll hea südame-veresoonkonna ning hingamisaparaadi arendaja, aga suusatamise jaoks jääb sellest selgelt vajaka. Kindlasti on ka jõutrenn omal kohal, aga jällegi – ilma erialase treeninguta, suusatamist silmas pidades, ebapiisav. Suusatamine hõlmab palju rohkem lihaseid kui jooks, nõuab lihastelt ja organismilt tervikuna palju suuremat vastupidavust kui jõutrenn, esitades suuremaid nõudmisi ka koordinatsioonile, ehk lihasgruppide omavahelisele koostööle, mis erialase treeningute alustamise algfaasis nõuvad omakorda energiat. Nii juhtuski, et esimese suusatrenni lõpuks liigutused üsna jõuetuks muutusid.
Kõigele vaatamata oli taaskord suusatada tore.

Käisin Pirita rajal ka järgmisel päeva (pühapäeva) õhtul. Ilm oli õnneks pisut pehmem – umbes -11°C külma ja sadas laia värsket lund. Suusatajaid olid ka juba rohkem kui eelmisel päeval, nii ca paarikümne ringis. Lisaks 400 m lõigule oli rajaks laiali aetud ka sellega kõrvu jõe pool kulgev umbes sama pikk lõik. Küll ei olnud aga paraku nende lõikude otsad omavahel ringiks ühendatud. Ametlikult ei peagi veel olema, sest Pirita Spordikeskuse veebilehe järgi avatakse rada ametlikult 24.detsembril 2009 
Libisemine oli pisut parem ja ühtlasem kui eelmisel päeval - ilmselt ka tingituna teistest suuskadest. Pulssi õnnestus küll tsipa paremini ohjes hoida, kui eelmise päeva esimesel suusasõidul, aga ometi kippus see liiga kergesti kõrgeks minema. Keskmine jäi 150 l/min piiresse. Seekord piirdusin tunni ja 20 minutise treeninguga.
On tore kui talvel on lumi maas ja külmakraadid seda toetavad, aga selline kahekohalise täisarvuga väljendatav külm pole ka kuigi meeldiv - väsitab ja kipub ära tüütama.

Bookmark and Share

laupäev, 7. november 2009

Rehepappide rahakogumisnipp

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.


Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:  
„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“
Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.

Bookmark and Share

kolmapäev, 4. november 2009

Kuidas lisada blogile kolmas veerg

Käesolev postitus käib Blogger blogide kohta. Tavapäraselt on kõik Blogger’i põhjad 2 veeruga: 1) põhi- ehk postitusveerg (koodis: main wrap) ning 2) sellest paremal või ka vasakul asuv lisavidinate (lingid, sildid jms.) veerg (koodis: sidebar).
Nagu käeolevale blogile peale vaadates näha, olen blogile 3. veeru lisamisega edukalt hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et alates vastava soovi teadustamisest, ei olnud selle teostamise tee sugugi sile. Et ma ei ole IT spetsialist ega programmeerija ning mul puudub koodikirjutamise oskus, ostsisin selleks abi ja juhendust internetist. Sealt võib leida mitmeid blogisid, mis keskenduvad blogide arendamisele ja vuntsimisele pakkudes laias valikus erisuguseid taustu, põhjasid (templates) ja vidinaid (widgets, gadgets). Neis leidus ka õpetusi ja juhendeid blogisse lisaveeru (tulba) loomiseks. Ometi ei viinud nende juhendite aluseks võtmine sihile ega aidanud saavutanud soovitud tulemust. Kui lisaveerg õnnestuski tekitada, läks midagi muud paigast ära jne. Ühesõnaga jube sahmerdamine ja ajaraisk.
Olles paar päeva niiviisi katsetanud ja pusinud, sattusin lisatarkust otsides lõpuks õigele õpetusele. Just sellisele, mida vajasin, ehk justament Blogger’i blogile lisaveeru lisamisele, ehk siis kolmeveeruliseks tegemisele pühendatud blogile http://www.threecolumnblogger.com/.

Ei hakka seda juhendit siin üksipulgi lahti seletama, seda enam, et kuna erinevate kujundustega blogi põhjade koodid varieeruvad (ei ole päris analoogsed), on neid juhendeid seal vastavalt põhja teemadele mitmeid. Muuhulgas leiab sealt juhendeid ka ümarnurkadega (Rounders) kujundustega põhjadele veeru lisamiseks. Seega on veeru lisamiseks tark järgida just vastava kujunduse kohta koostatud instruktsiooni.
Õpetus on küll inglise keelne, aga mis teha tuleb, ei ole just tehtud puust, aga punaseks küll. Üksikasjalised juhtnöörid sisaldavad asendatavaid ja lisatavaid koodilõike ning mismoodi see lõpuks välja peab nägema. Tuleb vaid olla tähelepanelik oma blogi koodist õige koha kätte leidmisega (abiks Ctrl +F), selle lõikude asendamise ja täiendamisega. HTML koodis on oluline jälgida ka lisatava lõigu paigutust. See võib määrata lisatava elemendi (veeru) paiknemise blogis.

Siiski ei soovita ma oma blogi koodi kallale minna neil, kes sellest üldse midagi ei tea ja see täiesti hiina keel on. Blogi koodi muutmist eeldavate täienduste/muudatuste soovil las teeb seda pigem keegi oskajam ja kogenum.
Kel aga jagub piisavalt soovi, tahmist seda ise teha ning on ka mõningasi teadmisi veebi koodist (kes põhimõtteliselt teavad, mis on XML, HTML, CSS) soovitan tungivalt esimese asjana enne koodi kallale asumist see hetke seisuga oma arvutisse alla laadida, et hiljem, kui midagi peaks väga vussi minema, oleks võimalik blogi endine väljanägemine arvutisse laetud faili abil taastada.
Blogi kujundusfaili (XML) salvestamiseks pead olema sisse logitud. Õige koha kätteleidmise tee: Customize > Layout > alam-tab Edit HTML. Kliki seal Backup/Restore Template kirje all linki Download Full Template. Edasi, nagu ikka netist allalaetava kraamiga - määrad kausta ja annad nime kui vaja. Antud juhul las jääb see nimekirje, mis tal on. Ja ongi kindlus olemas.


Veel üks soovitus. Blogi koodi täiendamise/muutmise käigus seda salvestades (Save Tempalte oranž nupp) ja oma blogi kujunduse soovitud suunalise muutuse täheldamisel, soovitan taaskord terve blogi põhja fail (template) arvutisse alla laadida, aga seekord mitte sama nimega, mis salvestaks juba allalaetud esialgse faili üle, vaid täiendada vaikimisi antud failinime mingi sõna või tähega (n. failinimi_ver2), mis aitaks järge pidada kujunduse muutuse üle ning neid vajadusel varasema seisuga oma arvutist taastada.
Seda, et blogi põhjafail röövib arvutis palju ruumi, ei maksa karta. Käesoleva blogi Full Template fail on alla 60 KB. Hiljem, kui blogi on saanud soovitud väljanägemise, võid arvutist vahepealsed põhjafailid ju kustutada. Kindlasti salvesta aga ka blogi põhja fail viimase seisuga.

Kui tavalises kandiliste nurgadega või üldse ilma suurema taustakujunduseta blogides on veeru lisamine lihtsam, siis ümarnurkadega (Rounders) kujundusega blogis nõuab ümarnurkade säilitamine blogi veerulaiuste ja päise/jaluse (header/footer) laiuse muutmisel täiendavat tööd. Nimelt annavad ümarnurkadega blogil nurkadele ümara väljanägemise spetsiaalsed veebielemendid ehk pildid (images). Tavaliselt .gif või .jpg failid. Seega, kui uue veeru lisamisel laiendada vastavalt ka blogi päist ja jalust, jäävad senised, nendele kastidele ümarad nurgad andnud pildid, lühikeseks. Selle lahenduseks on kaks varianti: 1) kas otsida uuele kujundusele vastava pikkusega veebielemendi pilte (mõõte väljendatakse pikslites) veebist või 2) teha need ise. Sellest kuidas neid ise teha, kirjutan eraldi. Etteruttavalt võin öelda, et see pole sugugi keeruline.

Järgmiseks etapiks peale uute kujunduselementide loomist ja oma arvutis salvestamist, on nende postitamine (või õigemini majutamine) mõnda usaldusväärsesse veebiserverisse/majutuskeskkonda, kust blogi saaks need iga kord, kui see avatakse, vajalikud kujunduselemendid juurde laadida.
Selleks on mitmeid sobivaid keskkondi. Tasuta kasutamiseks enamasti piltide ja videote jagamise saidid, aga ka spetsiaalsed hosting keskkonnad.

Photobucker on hea ja tore sait, kus leidub piltide, videote, taustade (template), veebielementide näol palju huvitavat oma blogi sisustamiseks, mitmekesistamiseks, dekoreerimiseks. See on ka üks koht, mida soovitatakse veebielementide, taustade, piltide jms. majutamiseks. Antud keskkonna plussiks on mitmekesine, aga vaatamata sellele, kasutajasõbralik ja intuitiivne kasutajaliides, üleslaetud piltide mitmekülgne redigeerimise ehk ümberkujundamise ja vuntsimise võimalus, piltide mitmekülgse jagamise generaator nii otsepostitamisega blogisse, HTML koodi pandult, flash'ina, kui otselinkidena pildile või selle eelvaate pildile (thumbnail) jne.



Aga selle keskkonna tasuta versioonil on lisaks risustatusele kõikvõimalike reklaamidega (millest küll Firefox brauseri kasutaja Adblock abiga jagu saab) ebamugavad mahu piirangud üleslaetavale materjalile (videod, pildid). Seejuures ka mahult mitte üldsegi suurtele piltidele. Lisaks mahupiirangule (kuni 1 MB) on piirid pandud ka piltide laiusele ja kõrgusele, mis on standardiseeritud nn veebikõlblikeks (web-size images). See tähendab praktikas seda, et kõik suuremad pildid kui 1024 (laius) x 768 (kõrgus) pikslit ja/või 1 MB skaleeritakse alla, mahtuma neisse raamidesse. Seega, soovides näiteks majutada kujunduselemendina mahult väga tagasihoidlikku peenikest pikka riba, lühendatakse see 1024 px pikkuseks. Selliste tobedate piirangute tõttu ei vasta see keskkond mitte igaühele soovidele ja vajadustele. Vähemalt selle tasuta variant mitte. Seal on muidugi võimalus majutada ka suuremaid ja mahukamaid pilte/videoid. Selleks tuleks aga end möllida tasulise Pro versiooni kasutajaks, mis maksab aastas ca $ 25


Lisaks Photobucker'ile on teiseks üsna populaarseks keskkonnaks Imageshack. Kuna pole ise seda kasutanud, ei oska selle headuste ja puuduste kohta midagi kosta.
Mõni aeg tagasi oli üheks võimaluseks oma failide võrgus jagamiseks ning ka blogi jaoks majutamiseks selline keskkond nagu MyBloop, mis nüüd aga näitab millegipärast vaid valget lehte.

Olles peale Photobucker'is konto loomist pusinud seal kuni ülalkirjeldatud puuduse avastamiseni otsinud sobivat veebielementide majutamise keskkonda, pöördusin sellisesse tuntud fotode ja piltidejagamise keskonda nagu Flickr, kus mul oli juba konto olemas. Selgus, et Yahoo omanduses olev Flickr, olles suurepärane piltide keskkond, toetab edukalt ka veebikujunduselementide, -piltide majutamist (hosting) võimaldades ilma lollakate piiranguteta üles laadida ka suuremaid ja mahukamaid faile. Muidugi teatud piirangud eksisteerivad, aga need on palju mõistlikumal tasandil (100 MB mahus piltide üleslaadimist kuus, videotele lisaks pikkus kuni 90 sek ja kuni 150 MB). Ja nagu veebikujunduselemendid vajavad, annab Flickr otseaadressi puhtale pildile/elemendile. Pildikeskkonnale kohaselt võimaldab see sildistamist, kommenteerimist, kirjeldamist, gruppeerimist ja katalogiseerimist ning erinevate õigustega ligipääsu ja jagamist.

Väga hea väljanägemise, ülesehituse ja funktsionaalsusega on ka Flickr'i analoog Google omanduses olev Picasa web. Muuhulgas talletuvad sinna Blogger'i blogipidaja üleslaetud pildid. Ometi ei sobi see keskkond veebikujunduselementide majutamiseks kuna pildile/elemendile ei anta puhast, ilma saidi enda kujunduseta, otseaadressi.

Muidugi on veelgi lihtsamaid ja vähemvaevalisi mooduseid oma blogile soovitud väljanägemise andmiseks sh. veeru lisamiseks. Selleks on võib netist leida juba valmis põhjasid ja neid sealt alla laadida. 3-veerulist ümarnurkadega põhja saab näiteks siit, kõiksugu muid huvitavaid põhjasid näiteks siit.

Üldiselt ei soovitata üleliia kergekäeliselt kolmandate osapoolte loodud põhjasid ja muid jubinaid alla laadida kuivõrd need võivad lisaks soovitud kujundusele sisaldad ka mitte ainult selleks vajalikku koodi, vaid ka midagi sellist, mis teile karuteenet osutama hakkab.


Bookmark and Share

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Kahe Staadioni jooks 2009

Toimumisaeg: 25.oktoober 2009 a.; toimumiskoht: Pärnu

Kahel viimasel aastal (sel ja eelmisel), mil olen sel jooksul osalenud, on sattunud tõeline koerailm. Selle aasta ilmaolud olid oma ca 8°C soojakraadi, 3 m/s kagutuulekese ja peenikese vihmaga küll tsipa paremad kui eelmisel aastal, mil tuli ka küll peenikest vihma, aga ilm oli külmem ja mere poolt puhus väga tugev puhanguline tuul. Küllap on see siis vastava sügisese aja tavapärane ilm.

Kl.12-ks olid jooksust osavõtjad kogunenud Uku puiesteele starti. Seoses talve-ajale üleminekuga - mis ise-enesest on täielik totrus - kellade tund aega tagasi keeramisega, olid kõik saanud ekstra lisatunni magada (või kes kuidas), mis eelseisvat füüsilist pingutust arvestades kindlasti kahjuks ei tulnud. Samas tsipa üle 5 km distants teabmis pikka pingutust ei eelda (sõltuvalt tasemest ca 16 kuni 35 minutit), seevastu aga seda intensiivsemat, kui sihiks tulemus, ehk koht ja aeg.
Seega, kl.12 anti start järjekordsele (vist 21.-le) Kahe Staadioni jooksule, mis esimest korda toimus (vist) 1986. aastal. Igatahes niiviisis võib järeldada selle jooksu võitjate statistikast.
Nagu suhteliselt lühikesele jooksule (5,2 km) iseloomulik, pandi stardist kõva padavaiga minema. Aga kui tunne on hea ja vorm lubab, siis miks mitte. Hoidsin end küll pisut ka tagasi, teades, et päris täiega alustades sama tempoga lõpuni ei kipu kestma. Võtsin nõuks joosta esimese kilomeetri u 3.40...3.45 minutiga ja edasi 3.45...3.50 – et lõpp-tulemus tuleks keskmisega alla 4 minuti kilomeetri kohta ja lõpuaeg alla 20 minuti. Kilomeetritähiste juures klõpsisin küll pulsikella vaheajanuppu, aga oma vaheaegadele jooksu ajal pilku ei visanud. Eks tempo oli enda jaoks selline piiri peal ja olin jooksmisega piisavalt ametis.
Kuigi rada oma laiusega ei hiilanud (välja arvatud esimene km Raeküla vahel asfaldil), ei olnud soovitud tempos jooksmisele takistusi. Lombid, jms., mind ei morjenda.
Võistlus kulges üsna kiirelt, nii, et ei saanud õieti kannatama hakatagi, kui see läbi sai. Ja õige kah, kaua sa seda 5-t kilomeetrit ikka jooksed.

Enamuse distantsist pistsin rinda suusaklubi „Jõulu“ noorsuusataja Janis Pihu’ga, kes enne lõppu õnnestus ikkagi seljataha jätta. Kuskil 4.-l km-l jõudsid mulle järgi ja möödusid u 3...4 jooksjad eesotsas Maile Mangusson’iga. Nende tempo käis mulle pisut üle võimete, mistõttu ei hakanud punnima. Omaarust aeglasemalt ma küll jooksma polnud hakanud, aga kuskil 500 meetrit enne finišit möödus minust üks päris väike, aga väle poiss. Nagu pärast protokollist võisin lugeda: Anton Sautshinets, 1996 aastal sündinud Pärnu poiss. Igatahes väga kõva poisiga on tegu. 
Otsustasin viimasel allesjäänud mõnesajal meetril enam mitte kedagi endast mööda lasta. Õnneks polnud rohkem rahvast ka suure hooga tagant tulemas, kui Kristina Dolmatova välja arvata. Tema rünnak õnnestus aga kontrakiirendamisega tagasi tõrjuda. Olnuks jooks kilomeeter pikem, kahtlen, et oleksin tema möödumise suutnud ära hoida.

Minu lõpukoht 50. ja aeg 19.39,2 (oma kella järgi küll paar sekundit parem). Seega nõuks võetud eesmärk sai kenasti täidetud – 20 minuti piir alistatud ja kilomeetri keskmiseks kujunes 3.46. Jäin oma sooritusega igati rahule. Pulsinäitajad: keskmine 170 l/min, max 177 l/min.
Jooksu tulemused

Kalevi staadioni punase kattega finišisirge oli väga libe. Aga mitte libe niivõrd niiskusest, kui mustusest, mis oli märjast ligane. Antud juhul oleks võinud korraldajad, teades, et võistluspäev ei tule suure tõenäosusega kuiv ilm, staadioni finišisirge osa vee ja teepuhastus-rullharjaga puhtaks pesta. Isegi kui teepuhastusharja polnuks võtta, saanuks selle töö väga edukalt ka tavaliste põrandaharjadega ära teha. Mis see alla 100 m 2...3 meetri laiuselt siis üle käia poleks olnud.
Ajavõtt toimus käsitsi, ehk siis stopperiga, ja et lõpp-järjestuse fikseerimine sassi ei läheks, rivistati jooksjad finišis kuni võistlusnumbri kirja panemiseni, kenasti ritta. Aga samas, hea, et üldse aega võeti ja võistlejad oma aja ja koha lõpuprotokolli said...või, et üldse jooks toimus. Pealegi sai finišis pudeli Hope spordijooki ning finišitelgis kausi rammusat suppi ja tassi kuuma teed.

Veel üks moment, mis küsimusi tekitab: kas kilomeetri tähised olid ikka adekvaatselt paigaldatud, ehk õigetes kohtades? Nimelt, tagantjärele jooksu infot vaadates, tundub imelik, kuidas 3.-s km ainukesena üle 4 minuti tuli, kui ülejäänud olid tublisti alla 4 minuti. Sama teema oli ka eelmisel aastal, kus jooksu kestel vaheaegu vaadates jäi üldse mulje, et 3.-t km nagu ei tulegi (mäletamist mööda leidis see küsimus käsitlemist ka 2008 a jooksu foorumis). Ja viimast 200 m olen jooksnud pea-aegu minutiga (57 sek), mis teeb kilomeetri tempoks 4.47 (!). Miski nagu kuidagi ei klapi.

Peale kuivade riiete panemist, lasin kerge sörgiga stardipaika tagasi. Tehtud.

Pilte Kahe Staadioni Jooksult 2009 pilt.delfi

Bookmark and Share

pühapäev, 25. oktoober 2009

Jalanõu suurustest ja sobivusest

Käesoleva postitusega ei söanda küll pretendeerida ammendavale nõuandele „kuidas valida õige suurusega jalanõud“, kuigi mingil määral sellist funktsiooni see sissekanne siiski täidab.


Tavapäraselt valitakse jalatseid lisaks funktsioonile, ehk sellele, milleks neid vajatakse ja tegumoele, värvi- ja esteetilisele eelistusele suuruse järgi, mis on seotud jalalaba pikkusega ja väljendatakse suurusnumbritena, milleks on maailmas käibel järgmised põhilised skaalad: mandri Euroopas: EUR (...39, 40, 41...jne.), Suurbritannias: UK, USA-s: US (seejuures meestel ja naistel pisut erinevad), lisaks veel ülemaailmne, aga vähetuntud, Mondo point skaala, mis on kasutusel enamasti spetsiaalsete sportjalatsite (ennekõike mäesuusasaabaste) juures. Lisaks sellele on numbriline näitaja ju ka jalalaba mõõdetud pikkus mistahes mõõtühikutes.

Samas ei ole jalalaba pikkus kaugelt ainus jalanõu sobivuse parameeter. Mugavust, jalasõbralikkust ja tervislikkust silmas pidades on väga olulised ka jalalaba kõrgus, pöia võlvi kõrgus, aga ka muud antropomeetrilised iseärasused rääkimata pöia laiusest, ehk siis liistu laiuse vastavus jalalaba laiusele.
Mida enam me ühtedes jalatsites viibime, liigume, ehk mida pikem ja intensiivsem on nende kasutus, seda olulisemat rolli kõik need mõõtmed, aga samuti jalatsi materjalid, tehnoloogia ja muud nüansid mängivad. Eriti siis kõiksugu spordijalatsite, nagu jooksusussid, rulluisud, suusasaapad, aga ka kõigi teiste erinevate spordialade spetsiaaljalavarjude puhul. Ebasobivad ja ebamugavad jalanõud on sageli põhjuseks erinevatele jalavaevustele ja valudele, aga avaldavad mõju ka tugiaparaadile laiemalt. Rohkelt asjakohast infot ortopeedia alaste teemade kohta leiab APMA - American Podiadric Medical Association.

Üldiselt räägivad jalatsivalikute alased artiklid ja juhised sellest kui tähtis on jalavarjude ostmisel nende põhjalik proovimine (mitte piirdumine vaid ühe jalatsipaari/-mudeli proovimisega, aja investeerimine jalatsivalikusse ja proovimisse jne.) ja kuidas tuleb teadlik olla oma jala mõõtudest (nii pikkusest kui laiusest), pöiavõlvi kõrgusest, üle- või alapronatsioonist ja muudest omadustest. Kindlasti on vägagi kasulik ja hea kõike neid mõõte ja nüansse teada, aga üldiselt on reaalselt kaupluses selle infoga väga vähe peale hakata kuivõrd jalatsitel on reeglina vaid pikkust märkiv mõõt. Sestap ongi proovimine vältimatu tähtusega.
Rääkides spordijalanõudest, täpsemalt jooksusussidest, oleks ju ikkagi hea kui me teaksime milline on liistu laius (et kas see vastab oma jala laiusele) ja kui see on liiga kitsas või liiga lai, teaksime nõuda/otsida vastavas skaalas laiemat või kitsama liistuga jalavarje. Paraku, ehkki liistulaiust märkiv tähistusskaala on olemas, on vastav tähistus jalanõudel väga haruldane. Ehk enamasti ja suuremas osas toodetaksegi jalatsid nn keskmiste proportsioonidega jalale ilma eraldi liistulaiuse valiku võimaluseta ja vastava tähistuseta siis. Jooksususside valmistajatest väidab New Balance, et on ainus jalatsite tootja, kelle jalatsivalik on saadaval 3 - 6 erinevas laiuses. Tegelikult valmistavad erineva liistulaiusega mudeleid ka teised tuntud jooksujalatsite valmistajad, aga küllap siis mitte nii ulatuslikus laiusskaalas. Ometi ei leia vastava laius-tähistusega jooksususse Eesti kaubandusvõrgust. Liistulaiuse skaala ja jalatsite laiuse vastav tähistamine on rohkem kasutusel USA-s. Laiusi tähistatakse tähtedega alates kitsamast A-st kuni laiema E-ni. Skaala otstes kasutatakse eriti äärmuslike laiuste tähistamiseks tähe kordust: vastavalt kitsa liistu osas AAA ja laia liistu osas EEE. Neid tähti võib olla rohkemgi (tähe kordajana kasutatakse ka näit. tähistust 2E). Laisuskaala täht märgib liistu suhtelist laiust võrreldes liistu pikkusega. Seega pole tegu konstandiga vaid varieeruva suurusega. Keskmise liistulaiuse tähis on D (vt. laiuste tabelit US mõõtudes).

Lisaks oma jalgade mõõtmete ja iseärasuste teadustamisele soovitatakse oma jalatsiostu soovi üksikasjadega pöörduda müüjate poole, kes on saanud väga hea erialase koolituse ja oskavat igatpidi ostjat aidata. Võibolla kuskil kaupluses mõned väga heade ortopeedia alaste ja müügil olevate jalatsite omaduste teadmistega asjatundjad ka töötavad, aga ma ei julge küll kinnitada, et ma oleks selliseid kohanud. Reeglina kipub müüja abi, alates trafaretsest küsimusest, kas ta saab aidata, piirduma infoga sellest, kas tegu on uue või vana mudeliga ja mis materjalist see on. Lühidalt, selle infoga, millega eesmärgiga ostja ka ise kursis on või saab selle kohapeal välja lugeda.
Asics maaletooja OÜ Patrol juhataja Aivo Liiv möönab, et kuigi Asics valmistab ka erineva liistulaiusega susse, on nad jaekaubanduse suutmatuse tõttu jalatsite suuruse/sobivuse nüansse selgeks teha ja tooteid adekvaatselt täie arusaamise ja teadlikkusega pakkuda, loobunud erineva liistulaiusega mudelite maaletoomisest, tuues maale vaid universaalseid, keskmise liistulaiusega jalatseid. Sarnastel põhjustel on sama teed läinud ka New Balance maaletooja Morak OÜ. See probleem olevat aga üldisem, mitte ainult Eesti spetsiifiline. Euroopas olevat vaid üksikuid spetsiaalseid spordikauplusi, kust on võimalik jooksusussi valida ka liistu laiuse järgi. Selline olukord on muidugi kurb ja üldse mitte tarbijasõbralik. Ehkki jalatsitootja toodab suure tõenäosusega ka sinu jalale väga sobivaid ja hästi istuvaid jalatseid, oled kaubanduse omapärast tingitud diktaadi tõttu sunnitud leppima saadaoleva keskmisega.


Jalatsikaupluste professionaalset abi on ka raske ette kujutada kui neis puudub isegi kliendi jala elementaarsete mõõtude (jalalaba pikkus ja laius) määramise nn Brannock seade. Seega, mis tolku on müüjale kogu sellest spetsiifilisest infost, mida ostusooviga inimene võiks talle anda kui jalatsitel puudub täpsemat valikut teha aitav info? Või mida siin rääkida jalatsi mitmekülgsest (sh. liistulaiuse) tähistamisest ja abist selles plaanis, kui kauplustes puuduvad proovimiseks-võrdlusmomendiks vajalikud suurusedki. Kui üht mudelit on teatud suurust, siis teist jällegi mitte jne. – ehk alaline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Täiesti tavaline on, et sa ei saa ühe kaupluse põhjal ka ühe tootja piiratud arvu (2...3) mudelite osas adekvaatset võrdlust, vaid pead selleks mitmeid poode väisama. Põhimõtteliselt on väga raske jõuda selgusele milline konkreetse mudeli suurus sulle passib.

Sellegi poolest, vaatamata ülalkirjeldatud kaubanduse puudustele, on oma jalalaba põhimõõte, nagu pikkus ja laius, hea teada. Mõõtmist on ise kõige lihtsam teostada asetades paljas või õhukeses sokis jalg maha piisavalt suurele paberile ning piiritledes jala pikkuse õrnalt vastu varba otsa ning kanda puudutavate vastastikku paralleelselt paigutatud klotside, telliste vms.-ga (kusjuures pöia pikitelg on risti klotside servaga) ning tõmmates paberile piki klotsi jala poolset serva kriipsud. Sama tuleks siis teha ka jala laiuse mõõtmiseks asetades klotsid õrna puutega jala paremale ja vasakule küljele. Et püsti olles jalg pisut suureneb, tuleks märkimist teha jalgel seistes; või kui istudes, siis ometi keha raskust mõõdetavale jalale suunates. Kuna jalg päeva jooksul paisub ja pisut oma mõõtudes suureneb, on soovitatav sellist mõõtmist läbi viia päeva teises pooles või õhtul. Niisamuti ka jalanõude valikut.
Ehk kui pöia pikkust-laiust märkivad kriipsud paberil, on lihtne nende vaheline kaugus joonlaua/mõõdulindiga ära mõõta. Selle tulemusel on siis olemas info, millega jalatsimüüjaid vaevata ja hästiistuvaid jalavarje nõutada.

Kelle jalg ei vasta nn "Harju keskmisele", on targem soetada jalavarje spetsiaalsetest kauplustest Euroopas või USA-s kui sinna asja on.

Asjakohaseid linke:
New Balance jooksususside reklaam, mis annab väga hästi edasi mittesobivastest jalatsitest tulenevat ebamugavustunnet.



Bookmark and Share

neljapäev, 15. oktoober 2009

Probleem Polar’i pulsivööga

Ei tea mis jama see on, aga üsna lühikese aja jooksul (s.o. alla aasta jooksul) on korduvalt esinenud pulsinäidu anomaalia Polar pulsomeetri (HRM) Polar RS400 töös.
Pulsikella ca poole aastase probleemideta kasutamise järel, hakkas see treeningu alguses (ca kuni 6 minuti vältel) näitama, ja ühtlasi registreerima, valet pulsinäitu. Enamasti ebareaalset ühtlaselt kõrget pulssi. Polar ProTrainer graafikas näeb see hälve välja sirge horisontaalse joonena.



Suvel, kui probleem juba pikemat aega häirinud oli, pöördusin Polar’i Eesti maaletooja AS Mefo poole. Seal tehti spetsiaalse kontrollseadmega kindlaks, et viga on anduri Polar WearLink® vöös. See ei juhtinud või registreerinud pulsiimpulsse nagu pidanuks.
Ei oska küll arvata millest probleem võib pärineda, sest vööd olen kasutanud ja hooldatud vastavalt instruktsioonile – ehk siis loputatud sooja veega peale kasutamist ning pestud käsitisi, ilma kontaktide osa närtsutamata ja hõõrumata. Ei ole seda hoiustanud kuidagi kahjustavalt või muul viisil ohtu seadvalt.
AS-ist Mefo anti küll ilma pikema jututa ja probleemideta uus vöö. Mainiti seda, et ettevaatlik peab olema saatja vöö küljest eemaldamisel. Ikka üks trukk enne ja siis teine, samal ajal teise sõrmega vööd paigal hoides. Nagu ma teinud olingi.

Nüüd, olles uue vööga pulsomeetrit pruukinud pisut üle kahe kuu, on sama, ebaadekvaatne pulsinäidu jama taas tagasi.
Okei, ilmselt on selle vööga sama seis, mis eelmisegagi, ehk see ei registreeri ja/või ei juhi enam piisavalt hästi impulsse, aga imelik on ikkagi, mis on vöö töökorrast väljalangemise põhjus. Kas see siis tõesti ei kesta hästi higi või mida, sest hooldanud ja kasutanud olen seda igati heaperemehelikult ehk kasutusjuhendi kohaselt ja hoolsusega.

Bookmark and Share

pühapäev, 11. oktoober 2009

72. Rabajooks

11.oktoober, pühapäev: päikeseline, tuulevaikne, värvikirev, karge sügispäev, just sobilik väljas olemiseks ja liikumiseks. Muidugi ka sportlikuks pingutuseks. Sellistel päevadel loodus lausa kutsub end nautima ja ennast selle osana tundma.
Jooksjatele pakkus pühapäev enda proovilepanekuks ja võistlusmomendiga pingutamisvõimalust vähemasti kahes kohas – Viljandis, 13,5 km pikkuse ümber Viljandi linna jooksuga ning Tallinnas, väga pika traditsiooniga alati tasuta toiminud 6,3 km rajaga Rabajooksu näol. Et majanduslikult kitsal ajal pikka ja kulukat sõitmist vältida, osalesin viimasel. Vaatamata Rabajooksu pikale traditsioonile osalesin sel esimest korda. Eks üheks osalemise motiiviks olnud ka see, et mulle meeldib metsas joosta.
Võistluspaigas Pääskülas oli Kalda tänava äärne tühermaa autodest tulvil. Siiski mahtusid korraldajate suunamisel kenasti parkima ka hilisemad tulijad. Et jooksu- ning liikumishuvilisi oli tõesti palju, aga rada pole kummist, oli asi lahendatud üsna geniaalselt. Nimelt toimusid stardid alates kl.11-st kuni kl.12-ni iga 5 minuti tagant. Nii sai igaüks valida omale sobiva stardiaja ja grupi. Olin juba eelnevalt plaaninud startida kl.12:00, sest mulle ei meeldi väga varakult tugevalt pingutama hakata. Nii ma siis viimase stardiga, kus osales peale minu veel 3 või 4 osavõtjat, alustasin. Enamus oli selleks ajaks oma tiiru juba ära teinud ja just alustati ka jooksu kiiremate autasutamisega (ehk siis viimasest 2...3-st jooksust korraldajad kiiremaid lisanduma ei lootnudki :)).
Vaatamata lõpuni seedimata hommikueinele alustasin reipalt: esimene km 3.30, teine 3.34.
Enesetunne oli igati okei. Hingemine sügav ja rütmiline. Üritasin end kontrollida ülepingutamast ning kinni jooksmast, mis ka korda läks. Eks ma pidin selleks ikkagi ka tempos teatud paindlikkust ilmutama ja peale kahe kilomeetri läbimist pisut järele andma. Vaheajad: kolmas km 4.32, neljas 3.38. Kuskil 4 km kohal hakkas kimbutama seljale südame kohale tekkinud lai tuim valu, mis tugeva tempoga jooksudel mulle tuttavaks on saanud. Õnneks see mõõdus ja sain jooksu ühtlase, kui mitte pisut tempokama lõpuosaga, lõpetatud. Teise poole kilomeetrite ajad: viies km 4.05 ja kuues 3.58.
Oma ajavõtmise järgi lõpuaeg 24.24, mis teeb keskmiseks km läbimise ajaks 3.52. Pole paha! Vähemasti minu kohta. Enne jooksu olin seadnud eesmärgiks läbida distants 25.12, ehk keskmisega 4 min/km. See õnnestus nüüd isegi paremini. Jäin oma jooksuga igati rahule. Esimene jooksuvõistlus sel aastal keskmise km tempoga alla 4 minuti.
Pulsi näitajad olid järgmised: keskmine 170 l/min ja max 175 l/min

Peale jooksu sai tassi või paar (kuidas keegi soovis) sooja jõujooki/teed, mis sellisel kargel sügispäeval peale pingutust igati omal kohal oli.
Et ilm oli imekena ja kui juba kord sai sportimiseks välja tuldud, tegin peale ca 8 km rahuliku tempoga jooksutrenni, mille sekka ka mõned kätetugevdamisharjutsed kangil ja rööbaspuudel.

Kokkuvõttes oli igati tore jooksuüritus. Muidugi oleks olnud veelgi toredam kui toimunuks siiski ka kiipidega ametlik ajavõtt.

Bookmark and Share

kolmapäev, 7. oktoober 2009

28.Paide-Türi rahvajooks

Peale pesemist ning kehakinnitamist supi ja teega ning Türi-Paide võistlejate transpordi bussis koha sisse võtmist, olid valdavateks tunneteks rahulolu, hea rõõmus tuju ja mõnus rammestus kehas.
Kõigele sellele lõid aluse 28.Paide-Türi rahvajooks ja rahvaspordiürituse järgsed tavapärased protseduurid. Ennekõike siiski jooks ise, mis seekord toimus küll üsna rasketes ilmastikuoludes – ca 7...8°C sooja, vihm ja puhanguline vastutuul.

Võistlejaid oli Paide kultuurikeskuse esisele Pärnu maanteele kogunenud ca 500. Start anti täpselt kl.12:30. Et esimene auhinnaline (ristsõnaajakirja Kumake) vahefiniš oli juba 200 m pärast, olid eeliitgrupi (50 võistlejat +Margus Pirksaar) kohad sisse võtnud ka mõned kohalikud aferistid - esimese vahefiniši võidu pretendendid. Muidugi ei saa seda pahaks panna, sest ega sprinterid siis vähemasti esimese paarisaja meetri jooksul pikema sihiga jooksjaile jalgu ei jää. Pealegi on Paides Pärnu maante piisavalt lai, et kõik jooksjad kenasti ära mahkus. Seekord segasid stardisirgel kaarte küll suured loigud, millest ma isiklikult suuremat numbrit ei teinud ja neist otse läbi põrutasin. Vihamasajuga jooksmisel saavad jalad ju nagunii märjaks. Tegelikult, üldiselt ei ole ma võisteldes erinevatest takistustest ja konarlustest jms. suuremat numbrit teinud.

Enesetunne püsis terve jooksu, algusest lõpuni, hea, nagu ka pingutussuutlikkus. Kuskilt piiravalt pistma, valutama ei hakanud. Piiravalt selles mõttes, et see oleks oluliselt jooksutempos tunda andnud. Küll andis paaril korral - esimene kord, vist kuskil 6,5 km järel ja teine kord üsna lõpu poole - tunda kõhuvalu, mille iseloom oli ajutist laadi. Võib ehk öelda - protseduuriline. Veelgi teravamale lõpu tegemisele (millega ma küll igati rahule jäin) pani kerge põõna viimasel kilomeetril südame kohale seljale tekkinud laiemat sorti valu, mille tõttu ja olin sunnitud viimasel paaril kilomeetril head tempot teinud jooksja minema laksma. Kahjuks ta nime ei suutnud tagantjärele tuvastada.
Vaatamata kirjeldatud komplikatsioonile suutsin siiski ka viimasel kilomeetril säilitada korraliku jooksu- ja hingamisrütmi ning põhiliste konkurentide, kellega distantsi jooksul n-ö maadeldud sai, möödumine ära hoida. Ometi möödus minust ka viimasel kilomeetril paar õige vihase lõpuga meest. Tagantjärele protokollist uurides ilmselt Kalle Koop ja Heimar Altmets või Taavi Sinijärv.

Tänavu aastasel jooksul segas oluliselt kaarte tugev vastutuul, mis üksiküritajatel gruppidest ära jooksmised raskeks tegi ning omakorda üksiküritajad gruppidele kergeks saagiks muutis. Sellest annab tunnistust ka selle aastas jooksu tulemuste võrdlus eemise (2008) aasta omaga. Selle aasta võitja Tiidrek Nurme aeg 44.18,5 platseeruks 2008 a tulemustes 3.-ks. Alexey Markov’i mulluse jooksu võiduaeg 43.44. 2008 a läbis alla tunni distantsi 127 võistlejat. Sel aastal aga 109.

Tuleb tunnistada, teiste taga jooksmine andis olulise energiavarude säästu. Ise jooksin küll üsna palju distantsist üksi, sest kui ma mõne grupi sabasse jõudsin, lagunes see enamasti väiksemaks ja kui väiksema grupi tempo enam ei rahuldanud, tuli omas tempos jätkata. Sättisin enda taktika ja jõuvarusid nii, et oleks väike kiirendamise reserv. See osutus väga heaks ja toimivaks taktikaks. Kui juhtus keegi kiirem tagant tulema ja satsist mööduma, tegin ka omaltpoolt väikese kiirenduse ning haakisin kiiremalt minejale(-jatele) sappa. Nii õnnestus taas kiiremate tuules edasi purjetada. Esimene kord kasutasin sellist võimalust kuskil 3...4 km kandis kui minu pundist möödus tugev rahvajooksja Kaido Orgulas, kelle kogukas kere pakkus tõhusat tuulevarju. Teades, et see mees oskab oma jõuvarusid hästi jagada ja liigub stabiilselt suhteliselt kõrge lõppkoha kursil, haakisin end talle sappa. Nii õnnestus kinni püüda eespool liikunud suurem punt. Orgulas pani küll sellest pundist hooga mööda, mina pidasin paremaks pundi tempoga adopteeruda ja siis edasi vaadata. Peagi laguneski punt peenemaks. Jäin jooksma kahe „vennaga“. Kui Kirna joogipunkt paistma hakkas, tundus, et võiksin kõrgema tempoga joosta, kuivõrd teiste taga joostes hoidsin mingil määral sammu pidevalt tagasi. Pealegi oli eelpool läinutega vahe kuidagi väga suureks kärisenud. Nii lisasingi enne Kirna tõusu sammu ja panin lõikama. Soolojooks kestis kuskil 9. või 10.kilomeetrini, kui mind püüdis kinni Maris Tamm'e grupp, kus naiste arvestuses oli temaga rinda pistmas staažikas Tiina Idavain. Haakisin selle grupi sappa ja võtsin tempo omaks. Tempot keerati aga ühtlaselt peale. Seda just naiste poolt. Mehed, kes enne seda punti vedasid, pudenesid grupist ära. Ise suutsin küll Maris Tamm'e tuules jätkata. Mis viga sedavõrd ilusa naisterahva taga joosta. Kena naisefiguur süstib ise-enesest jõudu, pluss, ei taha ju kaunist loodusvaadet ülearu lihtsalt minna lasta :).
Õige varsti saime kätte ja möödusime Meelis Kukk’est, kes 4.kilomeetri kohal must mööduses oli osundanud mu lahtisele tilbendavale tossupaelale, mis sugugi kinni püsida ei taha (sama jama oli ka selle aastasel ümber Viljandi järve jooksul). Et toss jala otsas loksuma ega logisema ei hakanud, jooksin ettevaatust säilitades lahtise paelaga lõpuni. Ilmselt poleks paela kinnisidumine lõpp-tulemust silmas pidades ka positiivselt mõjunud. Usun, et pigem oleksin hävinud tempo ja rütmikaotuse näol. Viimase huvides ei kasutanud ma ka joogipunkti teenuseid, olles kahel jooksuvõistlusel (ümber Pühajärve ja selle aastane sügisjooks) sellega kõrvetada saanud.
Türi piirile lähenedes olin Maris Tamme kõrge tempo ära seedinud. Tundsin, et võiksin endast veelgi välja pigistada. Et olime äsja kätte saanud ühe meesjooksja - kes eespool juba mainimist leidis ja kelle nime ma kahjuks ei tea -, kellel nüüd korraga kiire hakkas, haaksin tema tuulde ja nii me tandemina Türi staadioni poole purjetasime. Tagasi ma ei vaadanud. Vist ei söandanud. Et äkki raiskan liigselt energiat või...no ei oska öelda. Fookus oli finišeerimisel.
Viimane ots nõudis küll üsna tõsist pingutust ning kiiruse hoidmiseks enda tagant sundimist. Minu lõpuaeg 57:23.5 ja koht 79. Paide-Türi jooksu isiklik parim, vaatamata rasketele ilmastiku- ehk jooksuoludele. Head meelt tegi ka see, et suutsin edestada nii Maris Tamme kui Meelis Kukk’e, kui ilmselt nii mõndagi teist, kes tavaliselt mulle tuule alla teevad (n Andrus Pajur, Anu Taveter, Tõnu Danilas jt). Minu jooksu keskmine pulsinäit 169 ning maksimaalne 176 l/min.

Paide-Türi rahvajooksul on mulle igati hästi istunud. Olen seal end ikka hästi tundnud ja jooks on enda kohta vähemalt hästi õnnestunud. Loodan, et see traditsioon jätkub ka tulevikus.

Bookmark and Share

esmaspäev, 28. september 2009

27. Rahvajooks

Järjekordne jooksuüritus 27.Rahvajooks on nüüd seljataga ja aeg jooksu käik ning muljed kokku võtta. Teen seda siin, veebis, paaril peamisel põhjusel: esiteks, täiendamaks oma Polar ProTrainer treeningpäevikut, kuhu nii pikki märkmeid otse (ilma mujal asuvale allikale linkimata) üles tähendada ei saa ning teiseks, miks mitte oma muljeid ja katsumusi ka teistega, kes asja vastu peaks huvi tundma, jagada. Pealegi on see ju teema, mis ühe isiku blogisse autorist kõnelevas kontekstis igati passima peaks.

Võistluspaikka Pirita velodroomi juures jõudsin piisavalt aegsasti, ehk täpselt maratoni distantsi stardi ajaks ja tund enne 15 km jooksu starti. Parkimiskoha leidsin kiirelt, ja peab mainima, ka õnnega pooleks, Selveri parklas metsa poolses otsas. Lihtsalt oli jäänud üks vaba koht, mida poldud veel märgatud või sinna jõutud.
Võistlusalas võtsin välja numbri, vaatasin põgusalt/kiirelt üle võistluspaigas oma toodete promojate kraami, milles midagi ekstra põrutavat ja enneolematu polnud – ikka need samad head tuntud tooted ja teenused - seekord oli tähelepanu keskes Sügisjooksu peatoetaja Asics (maaletooja Patrol) jooksusussid ja jalatüübi määramise tehnika nn jooksukliinik.

Soojendusjooksul tunne just kerge polnud, aga polnud ka kõige hullem. Selline võistluste eelne harju keskmine. Siiski kippus pulss kiirelt üles minema ja keha kangesti higistama. Olek ei olnud just kerge. Võimalik, et organism polnud veel piisavalt ärganud. Segavalt andis tunda ka kl.10-st lõpetatud hommikueine (paar makraga röstitud võileiba, neljaviljapuder banaaniga, mahl ja kohv).

Start. Täpselt kl.12 nagu välja kuulutatud oli. Ilm oli selleks ajaks veel eriti ilusaks läinud. „Selle suve ilusaim nädalavahetus“, nagu võistluste kommentaator Riho Järvelainen enne starti, ilmselt mõtetega veel äsja lõppenud suves viibides, teatas. Soojalt paistev päike oli välja tulnud ja laskis varasügisesel looduse ilul särada. Õhutemperatuur võis tunde järgi olla kuskil 19°C kandis. Et võistlejaid väga palju polnud (võrreldes ümber Viljandi järve jooksu ja SEB sügisjooksuga ennekõike), ei olnud probleemi stardikoridoris oma arust endale staatuse järgi sobiva koha sisse võtmisega ega ka kohe stardist alates oma soovitud tempos jooksma hakkamisega.

Alustasin kuskil 4 min km tempos. Vastupidiselt soojendusel kogetule tundus nüüd, lühistes riietes, minek kerge. Mingil määral kartsin küll, et päris sellise tempoga ma 15 km lõpuni ei kesta. Enamus rahvajookse jääb ju alla selle distantsi. Ja 15 km - häbi küll tunnistada - ongi seni pikim jooksudistants, mida olen võistelnud. Ka 3 km järel oli tunne endiselt hea ja enda kohta tempo piisavalt tugev. Oma kella järgi 3 km vaheaeg 12.21.
3 km täitus peale Ambrose mäe tõusu, mille järel saavutasin oma selle võistluse maksimum pulsi: 178 l/min (isiklik, Sportmed’is määratud, maksimum 180 l/min). Sellele vaatama mulle tõusud - võibolla suusatamise tausta tõttu - üldiselt passivad. Tavaliselt suudan neil oma kohta oluliselt paradada, vastupidiselt langustele, kus kipun paljudele jalgu jääma. Ei taha või ei viitsi või ei suuda langustel teistega sammud pidada. Üldiselt see lööb ka hingamise rütmist välja.

Umbes 4 km kohal mõõdus minust Kaido Orgulas’e kogukas kuju koos ühe teise meesjooksjaga.
Kuni 5 km, ehk esimese joogipunktini, kus võtsin suu kuivamise tõttu topsi vett, oli kõik enam-vähem hästi. Võimalik, et joomine oli viga. Üsna pea peale seda, lõi paremale poole rinnakorvi alla, maksa piirkonda, terava püsiva piste, mis hingamisele põõna pani. Olin sunnitud tempot järele andma, et korralik hingamine taastada. Sama jama oli juhtunud ka Pühajärve jooksul, kus samuti peale joogipunktis veega värskendamist maksa valu lõi, mis piiras hingamist sedavõrd, et pidin pea et seisma jääma.
Olin sunnitud Anneli Vaher ’i pidevalt tempot keriva grupi eest ära laskma. Mõnda aega jooksingi üksinduses, kuni kuski 6 km kandis jõudis mulle järele ja mõõdus must üks noormees, kelle numbrit ma kahjuks ei vaadanud ja ta nime ei suutnud protokolli põhjal tuvastada. Et pistmine oli taandnud, võtsin talle sappa, kus suutsin ca kilomeetri kuni Mähel pöördeni Ecoland’i juures ta kannul püsida. Selle aja jooksul võtsime vahet eesliiknud Vaheri grupiga, küll visalt, aga järjepidevalt, kinni. Veidi enne Ecoland’i aga tegi maksa pistmine teise tuleku. Pidin taaskord tempot tagasi laskma. Seekord püsis pistmine juba pikemalt. Hingamine meenutas oma piiratuses ühe kopsuga koera hingeldamist. Ilmselt mängis pistmises olulist rolli liiga väike aeg einestamise ja võistluse vahel. Organism oli ametis kõhu täite töötlemisega.

Viimased 5 km läksid langevas joones. Üritasin küll oma rütmi ja tempot hoida, aga organism juurde panna ei lubanud. Kuskil 12 km kohal luges keegi võistlejate kohti. Olin tema loendamise järgi 42. Umbes sealkandis – pisut enne või peale seda (ei mäleta) - möödusid must paar meesjooksjat, kellest üks oli ajakirja „Jooksja“ peatoimetaja Donatas Narmont . Vana, kogenud jooksuhunt teab ja oskab oma jõuvarusid õigesti hinnata ja jagada. Üldiselt ega mul Donatast edestada pole õnnestunudki välja-arvatud viimatine SEB Tallinna Sügisjooks 10 km distants, mis oli mulle ilmselt paras, et edukalt lõpuni kesta.
Üsna kohe peale eelnimetatute möödust must ka naiste kolmas - Galina Bernat. Uskumatu visadus ja vastupidavus sellises eas naisterahval.
Kuskil 13 km kohal möödus must Kaido Vetevoog. Muidugi, nemad polnud ainukesed, kes viimase 5 km jooksul minust mööda said. Neid oli ikka mõni veel, aga et ma kõigi nende numbrid ei vaadanud ega suutnud neid tagantjärele ka protokolli täpselt kindlaks teha, siis jäävad nad selle sissekande kontekstis anonüümseteks.

Mida enam lõpu poole, seda raskemaks kogu keha ja jalad hakkasid muutuma. Viimase kahe kilomeetri jooksul polnud energiat enam kuskilt võtta. Eesmärgiks oli üritada oma tempot enam-vähem lõpuni hoida ja oma kaotust mitte liiga suureks lasta paisuda.
Päris lõpu eel, velodroomil, mõõdus must veel 2...3 võistlejat. Protokolli järgi siis Tõnu Danilas ja Tiit Atso. Naiste neljanda, Helen Aluvee, möödumine õnnestus napilt, aga siiski piisava eduga ära hoida. Enne tuli päästev finiš kätte.
Minu lõpuaeg 1:06.20 ja koht 50.

Üldiselt jäin oma soorituse ja tulemusega rahule. 5 palli süsteemis hindan enda sooritust 4- vääriliseks. Igati rahul olnuks kui pistma poleks hakanud ja suutnuks joosta 4.17...4.20 tempos lõpuni u 40. koha kanti.

Lõpus olin küll läbi kui Läti raha (tänapäeval vast küll paslikum öelda: läbi kui Läti majandus). Peale finišis pingile istet võtmist lõi ala selga ülele poole hekteks koguni kramp. Pingutus oli olnud tugev. See andis tunda terve päeva teise poole. Pealejooksust ei tulnud midagi välja. Olin liiga tühi ja kurnatud. Sestap piirdusin võimlemise ja jalutuskäiguga ilusas sügisilmas.

Arvestades enda võistluskogemust viimaste kilomeetrite pikkusest ning võistlusjärgsest tundest 15 km järel, ei suuda ma ära imestada maratoni distantsi läbinute sitkust, vastupidavast, südikust. Ainuüksi 3 ja pool tundi jalul olemine näib pingutusena, saati siis üle 42 km läbimine. Igatahes minu poolt müts maha kõigi maratoni distantsi läbinute ees. See juba on tõsine katsumus ja eneseületamine.

Bookmark and Share

laupäev, 22. august 2009

Mõningaid muljeid ja tähelepanekuid seoses Linux’iga

Värske ja samas üsna põgusa Linux’i kasutaja pajatan mõningatest muljetest. Teabmis laiaulatuslikud ja põhjapanevad mu kogemused sellega küll veel pole. Käitan seda rohkem häda pärast, kuna vana PC millele Linux sai installitud käis iidamast-aadamast Win 98 peal. Aga mõned muljed ja tähelepanekud siiski. Nagu Wubi jutus mainitud, pakub Linux tohutult palju seadistamisvõimalusi, ennekõike igasugu tehniliste parameetrite ja valikute osas, millest tavapärasel arvutikasutajal pole õrna aimugi. Selleks, et kõikidest võimalustest aru saada, peab arvutiasjades ikka päris hästi kodus olema.
Ehkki Ubuntu installimise ja sellega esmase põgusa tutvuse järel tundus, et sain klaviatuuri korralikult tööle, avastasin, et tegelikult ikka ei saanud küll kuna kuhugi on kadunud @ märk, millest vastava märgistusega klahv, ka muid klahve abiks kasutades, mitte märki maha jätta ei taha.
Siinkohal mõned praktilised näpunäited neile, kes Linux’is samuti klaviatuuri seadistamisega kimpus. Kõigepealt tuleks klaviatuuri seadetes lisada eesti keele paigutusega klaviatuur. Võimalik, et inglise keelse paigutusega klaviatuur seadistused on juba olemas. Kui eesti keelne on lisatud, tuleks kustuda inglise keelsed klaviatuuriseadistused. Minu kogemus on, et kui jätta mõlemad seadistused üles, kasutab klaver ikkagi inglise keelseid seadistusi mistõttu pole võimalik kasutada täpitähti, ehk siis nn eesti klaveri paigutust.
Ubuntu’s majandades ei saa kindlasti märkamata jääda dialoogiakende valiknupud, mille Windows versioonis „OK“ nupu vaste eesti keelses Ubuntu’s on „Olgu“ justkui pakutaks nõustuda millegagi, millega väga ei taha, aga parema puudumisel ju võib kah või lihtsalt tuleb. Muidugi samas võtmes päris head „OK“ kinnituse vasted oleksid: „hea küll“, „käib küll“, „mis parata“ kuni äärmuslikku tülgastust väljendava „sitta kah“-ni. Aga võibolla on selline tagasihoidlik paratamatusega leppimist pakkuv kinnitus vastuvõetavamgi kui FireFox’i „Sobib“, mida oled sunnitud vajutama ka näiteks siis kui mingi rakendus ei tööta ja programm sulle sellest teada annab.

Veel paar huvitavat-praktilist asja Ubuntu juures.
Esimene. Ajal kui oled töö lõpetanud või pead väikest pausi, pannes selleks ajaks arvuti lukku (logid välja või paned parooliga kaitstult ootele), on võimalik kellel iganes, kes su arvuti taha satub, jätta sulle sõnum. Mitte vanamoodsal viisil kleepides su arvuti ekraanile post-it’i või kirjutades laua peale asetatud paberile, vaid otse arvutisse. Nimelt on võimalik aknasse, kuhu käib kasutaja parool, kirjutada ka sõnum valides sisselogimise nupu asemel nupp „jäta sõnum“. Niipea kui oled oma arvuti taha naasnud ja sisse logid, näed jäetud sõnumeid. Väga kaval ja andekas lahendus.
Teine, taaskord tööga seonduv lahe asi, on võimalus sundida endale peale pause töötamisel arvutiga. Nimelt saad määrata aja pärast mida su arvuti lukustub teatud perioodiks. Lukustatuse pikkuse saad samuti ise määrata. Seega saad määrata endale kohustuslikke pause näiteks iga 60 minuti tagant 10-ks minutiks. Eriti mõnus rakendus ületöötamise all kannatajatele ja ennast arvuti taha unustajatele.
Võid mõelda, et olukord, kus sind poole tegevuse pealt katkestatakse ja pausi võtma sunnitakse võib ajada närvi, aga teisalt tõendavad erinevad töö- ja puhkeaega ning inimese jõudluse alased uuringud, et regulaarselt iga 60 kuni 90 minuti tagant tehtavad ca 10 minutilised pausid, aitavad säilitada töövõimet ja produktiivsust (lugemissoovitus: „Täiusliku pühendumuse jõud“). Ka sellise momendi paratamatusena võtmine peaks aitama puhkepausi puhkamiseks kasutama. Et arvutiga töötamine mõjub degradeerivalt kere tugilihastele ning silmadele, on hea võimalus pausi enda liigutamiseks ja kaugussesse vaatamiseks kasutada.

Bookmark and Share

Auto km läbimise kogukulu arvutamine

Ühel kuumal suvepäeval rannaliival lesides läksid mõtted mingil põhjusel (ilmselt miski vältimatu remondikuluga seoses) auto pidamise kulude peale - et kui palju üks autoomanik võib auto ülalpidamiseks ja sellega sõitmiseks, selle pidamise jooksul sinna sisse tampida. Ja milliseks kogukulu arvestades võib kujuneda ühe kilomeetri läbimise maksumus. Selle tuletamiseks jõudsin järgmise arvestuskäiguni.

Summeeri järgmised kuluartiklid (eeldab vastavasisulise arvapidamise olemasolu)
• auto ostuhind
• ostu vormistamisega kaasnevad kulutused (registreerimise riigilõiv, numbrimärgid jms.)
• kõik varuosad, kulumaterjalid (õlid, filtrid, tihendid, vedelikud) remondi ning hoolduskulud
• tasutud kindlustusmaksed, ülevaatused
• makstud trahvid (ka altkäemaksud, kel see on õnnestunud)
• kütus: bensiin või diisel (kuna vaevalt kõik kütuseostu tšekid alles on, siis kütusekulu arvestamise aluseks võtta auto keskmine kütusekulu)

Lahuta ülaltoodud sumeeritud kuludest
• otsene auto kasutamisest saadud tulu (n. taksoteenuse või muul moel veoteenuse osutamine)
• auto müügihind (või orienteeruv turuväärtus, millega on tõenäoliselt võimalik autot müüa)

Tulemus on netokulu, mis tuleks jagada läbitud kilomeetitega. Ja ongi km läbimise hind olemas.
Ise pole seda veel ette võtnud, aga tulemust oleks huvitav teada küll.


Läbisõidu leidmine:
Müügimomendil või arvestuse seisuga auto kogu läbisõit – (miinus) soetamishetke läbisõit


Kütusekulu leidmine:
Eeldab auto kasutuse ajal keskmise kütusekulu leidmist*.
Auto omanikupoolne läbisõit (vt. eelmist punkti) x (korda) ühe km keskmine kütusekulu
- või korda auto keskmine kütusekulu 100 km kohta / (jagatud) 100-ga.



*mugavaim ja objektiivseim moodus auto keskmise kütusekulu leidmiseks on teha seda tegeliku kütusekulu baasil. Teades kütusepaagi mahtu, saame arvestada tegeliku kütusekulu jagades paagitäie kütuse läbitud kilomeetritele. Selleks on tarvilik täielikult täidetud paagiga sõitma asumisel fikseerida odomeetri näit või võimalusel panna stoppatav odomeeter nulli ning fikseerida odomeetri läbisõidu näit järgmisel tankimisel. Kütuse tegelik kulu on olnud selline kui palju (mitu liitrit) uuel tankimisel mahub paaki kütust. Näiteks kui paak on 55 liitrine, aga uuel tankimisel läks sinna 50 l kütust, ongi see fikseeritud vahemaa kütusekulu.

Bookmark and Share

teisipäev, 18. august 2009

Tühjalt seina jäetud akulaadijate voolutarbimise müüt

Rääkides elektrisäästmise nippidest on vahest siit-sealt läbi jooksnud, et ühed salakavalad voolutarbijad on erinevad n-ö tühjalt vooluvõrku jäetud akulaadijad – mobiili, sülearvuti jms. omad. Olles võtnud ette kontrollida sellise väite paikapidavust portatiivse voolu parameetrite (sh. voolutarve) mõõtjaga Brennenstuhl PM 230 (müütas K-Rauta kauplustekett), võin kinnitada, et pelk müüt see ongi. Seade, mis mõõdab voolutarvet kümnendik wati täpsusega (lubatud viga +/- 5%), ei näita ilma tarbijata – st. olles ühendamata seadmega, mille laadimiseks see mõeldud on - mingit voolutarbimist. Isegi mõnel laadijal asuva väikese LED tulukese voolutarve on nii madal, et ei tekita reaalajas voolutarbimise näitu. Jõude vooluvõrgus oleva laadija voolutarve on vaid ehk mõni milliwatt (mW), mida ei saa mingiks arvestatavaks kaoks või kuluks lugeda.
Seega adekvaatseks põhjuseks miks laadijaid vooluvõrku mitte jätta, ei tohiks seisneda mitte niivõrd elektrikulus, vaid laadija säästmises näiteks äikesest tekkida võiva ülepinge eest, mehaanilise vigastamise ohus nende otsa või sisse koperdamisega jms.
Siinkohal tuleks aga tähelepanelik olla ja mitte segi ajada laadijaid mistahes muu elektroonikaseadmega, mis võivad ooterežiimil ikka ka mõne wati voolu tarbida.

Mõnede seadmete laadimiste voolutarbed:
Sülearvuti Ordi CL 50...................32 W
Varta AA akude laadija (4 AA aku laadimisega)......6,8 W
Mobiiltelefon (Nokia 6100)............7 W

reede, 7. august 2009

Miks ja kuidas Ubuntu (Linux) arvutisse saada

Internetist võib leida hulganisti juttu kui tore asi on Linux opsüsteem ja kuidas seda oma Windows’i põhisesse arvutisse saada. Selliseid tekste on ohtralt inglise keeles kuid leidub eestikeelseidki.
Esimene küsimus, mis peaks keskmisel arvutikasutajal tekkima, on: miks peaks toimiva opsüsteemi (n. Windows) asendama teisega – Linux’iga – või selle olemasolevale paralleelselt installeerima, kuna Linux’iga majandamine eeldab keskmisest tunduvalt paremat arvuti tundmist ja pusimist erinevate rakenduste (n. nn WiFi) seadistamiseks?
Minuarust ei peagi. Ehk kui kasutusel on tootja poolt jätkuvalt uuendustega toetatav harjumuspärane ja vajadusi rahuldav opsüsteem (Mac, Windows), puudub selleks igasugune vajadus kui ei olda just arvutifriik, igavus ei piina, jne. Lühidalt, kes tahaks oma aega raisata arvutisse Linux’i paigaldamisele, sellega eksperimenteerimisele ja seadistamisele.
Muidugi, netist võib leida hulga põhjendusi miks eelistada Linux’it Windows’ile (n. About.com artikkel), aga tavakasutaja jaoks ei kaalu need põhjused kindlasti üles installeerimisega ja häälestamisega kaasnevat aja kulu ja sekeldusi. Sest see kõik ei kulge sugugi mitte ladusalt. Asja tööle saamiseks tuleb palju netis ringi kolada, otsida jooksvalt tekkivatele probleemidele ja takistustele lahendusi erialastest foorumitest ja mujalt. Ilmselt oleneb installeerimise ja seadistamise problemaatilisus tugevalt ka arvutist (ehk riistvarast) ja olemasolevast opsüsteemist ning selle registri või juurkataloogi korrasolekust. Võibolla ka BIOS’sest.
Minuarust ainuke põhjus olemasoleva opsüsteemi asendamiseks Linux’iga tavakasjutaja jaoks on, kui olemasolev opsüsteem on aegunud, ehk tootja seda enam ei toeta ja vana opsüsteem ei vasta enam vajadustele, ei toeta uusi rakendusi, jookseb kinni jms. Näiteks Windows 98 puhul. Aprillis 2014 lisandub vanade mittetoetavate opsüsteemide nimistusse ka Windows XP, mis juhul muutub ka selle uuega asendamine aktuaalseks.
Teine mõistlik põhjus arvutile Linux’i installeerimiseks seisneb arvuti soetamisel ilma kalli Windows’i opsüsteemita. Pole küll eriti täheldanud, et arvuteid ilma Windows’i või siis Mac’ita (Apple) müüdaks.

Linux’ist leidub mitmeid arendusi ehk nn distributsioone (ka distro’d) erinevate arvutikasutajate vajadustele ja maitsetele. Neist tuntumad või viimasel ajal enamlevinud on ehk Ubuntu.
Kuna Linux’i installeerimine arvutisse eeldab arvuti asjades keskmiselt paremat kodus olemist nagu kõvaketta osadeks jagamist ehk partatsioonide loomist jms., on välja töötatud Windows’i põhistesse arvutitesse Linux Ubuntu adopteerimist ja implementeerimist hõlbustav programm Wubi. Sellest pajatab ka Digitarga artikkel.
Kahjuks ei pruugi Ubuntu installeerimine ka Wubi’ga minna nii ladusalt ja probleemivabalt nagu kirjeldavad Wubi ametlik koduleht ja seda programmi promovad artiklid.
Sellest ka antud kirjutis siin. Ehk teemaks pole Linux ja Ubuntu heade ja halbade külgede vaagimine vaid nõuanne, kuidas üle saada ka Wubi’ga Ubuntu installi tõrkest, mis ingliskeelseid foorumeid uurides, ei olegi haruldane. Samas lihtsat ja arusaadavat lahendust sealt kõnealusele probleemile ei leia. Seda probleemi ei käsitle ka Wubi ametlik kasutamise abi.

Üldiselt Wubi installeerimine arvuti riistavara taha jääda ei tohiks, sest programmi käitamise nõuded on tagasihoidlikud – 256 MB RAM, soovitavalt 5 GB, aga minimaalselt 3 GB vaba kõvakettamahtu ning järgmised MS opsüsteemid: Windows 98, 2000, XP, Vista.
Nimelt kui Wubi installatsioonifail wubi.exe on arvutisse tõmmatud, ei pruugi see tavapärase topeltklikiga (ega ka muul moel avamisega) käivituda. Arvuti ragistab mõned sekundid, mille vältel on kursor liivakellaks, aga midagi ei juhtu. Sellisena probleem on tõstatatud ka inglise keelsetes interneti keskkondades ja Wubi/Ubuntu teemalistes foorumites. Näiteks see.
Neist spetsiaalselt Ubuntu vigade (bugs) saidil mainitakse, et wubi.exe mittekäivitumise probleem seisneb ketta non-ascii tähistuses. Ehk ketas (volume) tuleks nimetada ascii süsteemis (vaata asja seletust). Kuidas see aga käib, ma tavapärase, mitte-spetsialistist arvutikasutajana ei tea ega viitsinud ka välja uurida kuivõrd netiotsingud piisavalt ühest vastust ei andnud.
Leidsin lahenduse teisel, lihtsamal, viisil. Nimelt laadisin netist uusima Wubi (ver.9.04) asemel alla Wubi eelmise versiooni 8.10. See käivitus ilma probleemideta. Tegin paar-kolm nõutud määrangut ja programm hakkas toimetama, ehk netist Ubuntu faile alla laadima. See protsess võtab üksjagu aega, ehk võib minna päris mitu tundi.
Lõpuks oli Ubuntu 8.10 arvutis. Tegin seal nõutud määrangud ja seadistused kasutajanime, parooli, keelevaliku osas. Olles Ubuntu 8.10 kenasti käima saanud, aktiveerisin seal Ubuntu uuendamise (upgrade), mis hakkas alla sikutama uusimat versiooni 9.04. Ka see võttis omajagu, ehk üle tunni aega. Eks see ole kõige enam kinni ühenduse kiirusest. Lõpuks oli Ubuntu 9.04 arvutis ning sain alustada selle seadistamist, sh. tõmbasin alla Eesti keele paketi. Seadistamine on vältimatu kuivõrd ilma selleta ei pruugi klaviatuur väljastada neid tähemärke ja sümboleid, mida soovid. Isegi @ märgi kirjutamine ei pruugi õnnestuda ilma eelneva seadistamiseta.
Peale „klaveri“ seadistamist ja hiire seadete ülevaatamist, aktiveerisin arvutiga ühendatud printeri leidmise, mis läks ka üsna ladusalt, kui välja arvata arvuti hangumine esmasel prooviprintimisel. Peale restarti toimisid süsteem ja printer kenasti.

Sellegi poolest ei läinud Ubuntu 9.04 installeerimine päris probleemideta kuivõrd arvuti keeldus installeerimast paari testkomponenti. Ilmselt nende puudumine põhjustab Ubuntu käivitamisel aga laadumise seiskumise DOS-is peale rida *Activating swapfile swap...
Asjast sai edasi kasutades klahvikombinatsiooni Ctr+Alt+Del. Ehk põhimõtteliselt läbi eelkirjeldatud käivitamistõrke sai Ubuntu toimima ja seda uurima-puurima asutud.
Tuleb tõdeda, et Ubuntu kujundus on ise-enesest igati kena ja esteetiline (pruunikates toonides teema Human). Vastavalt soovile saab valida ka teistsuguste värvitoonide ja kujundusega teemasid, mida on kokku u kümmekond.
Üldiselt seadistusvõimalusi hakkas silma väga palju, aga üldmulje keskkonnast jäi igati hea. Koos Ubuntu’ga tuli kaasa ka rida arvutitööks vajalikke programme nagu OpenOffice (analoog MS Office paketile), kalkulaator, märkmete süsteem , veebilehitseja FireFox, e-posti programm..., pilditöötlusprogramm... jpm.

Edaspidi loodan siia postitada ka mõned tähelepanekud, märkused, ja võibolla ka kasulikud nõksud või viited Ubuntu kasutamise kohta ning selle eeliste või puuduste kohta võrreldes Windows 98 ja XP-ga.

kolmapäev, 22. juuli 2009

Väike juhend: kuidas saada Google Earth .kmz (.kml) fail Garmin’i GPS seadmesse

Olles maadelnud küsimusega kuidas saada Google Earth märgitud või koostatud teekonda koondav .kmz laiendiga fail ühes selles sisalduvate marsruudi (route), läbitud teekonna (track) ja huvipunktidega (POI – points of intrest; mõnelpool ka kui places of interest) Garmin'i GPS seadmesse (eTrex Vista HCx), otsisin selle kohast abi internetist. Et igasugust - sh. antud küsimusse puutuvat - infot on palju, ja soovitud tulemuseni jõudmine ei pruugi olla lihtne ning see võib nõuda kõvasti aega ja energiat, siis annan põgusa ülevaate kuidas on võimalik .kmz faili info GPS seadmesse laadida, et seda seal kasutada.

Kõige lihtsam variant, millele internetiotsingud ka tihti viitavad, on soetada vastav tasuline tarkvara näiteks GE2GPX, mis iseenesest tundub väga kena, mugav ja kasutajasõbralik programm. Litsentsi hind € 15.
Samuti nagu sama firma põhjalikuim, mõlemat pidi konverteerimist toetav, programm: GPS Converter (Windows). Litsentsi hind € 35. Toetatud on mitmed geoinfo formaadid: Google Earth KMZ, KML, samuti GPX, TomTom Navigator (ov2, itn), Magellan MapSend (wpt, trk), Garmin POI (non encrypted gpi), Palm Address Book (aba), NMEA 0183 sentences, SUUNTO Data files (sdf), Navigon MN6/5/4 (rte), iGO (comma delimited asc), Garmin POI, Magellan POI, Route66, Navman.
Need kaks programmi sobivad seega failide konverteerimiseks paljude tootjate GPS seadmetele.

Kui aga spetsiaalse programmi ostuhuvi pole, siis allpool üks samm-sammuline ülevaade, mida .kmz faili kujul info saamiseks GPS seadmesse, teha tuleb.

Kõigepealt mõni sõna .kmz faili formaadist. Tegu on USA firma Keyhole Inc. poolt Google Earth jaoks väljatöötatud ning Google poolt kasutusele võetud zippitud ehk kokkupakitud XML skeemil põhineva .kml faili (Keyhole Markup Language) formaadiga. Kml fail sisaldab mitmekülgsest geograafilist infot, sh. nii kasutajapoolseid märkusi kui visualisatsiooni.

Info saatmisel või salvestamisel Google Earth’ist pakub programm .kmz vormingu välja vaikimisi (by default). Samas on geo- ja topoinfo salvestamisel Google Earth’is võimalik valida ka mittepakitud formaat - .kml, mida on info ladusamaks GPS seadmesse transportimiseks soovitatav ka kasutada.
Aga kui sa oled juba salvestanud või saanud geoinfo .kmz kujul, siis selle GPS seadmesse saamiseks on tegevuskäik järgmine:

  1. Ava (extract) mõne arhiveerimisprogrammiga (näiteks WinZip v WinRAR) arvutisse laetud .kmz kaust. See avaneb lahti eraldi .kml laiendiga failiks. Vajadusel anna lahtipakkimise (unzipping) käigus uuele failile soovitud nimi.
  2. Kui arhiveerimisprogramm puudub, on võimalik netist tasuta alla laadida ja installida WinRAR, mis on igati asjalik lahti- ja kokkupakkimise programm. Ilmselt laiemalt tuntud programm WinZip, on paraku tasuline.
  3. Lae alla tasuta GPS info/failide konverteerimise programm GPSBabel. See laadub arvutisse .zip kataloogina. Avamisel (peaks piisama ka topeltklikist kataloogil) pakitakse selle sisu eraldi kataloogi lahti.
  4. Käivita GPSBabel (topelklikk lahtipakitud kausta failil GPSBabelGUI). Avanendud dialoogiaknas (Open File – Security Warning) klikka nuppu „Run“. Avaneb programmi aken. Selle ülemine osa jaguneb kaheks blokiks – Input ja Output.
  5. Input osa rippmenüüst tuleb määrata faili, mida soovid ümber konverteerida, formaat (antud juhul .kml siis). Selle alloleval ribal määrad ära arvutis asuva ümberpööratava tulemusfaili asukoha. Samuti saad arvutis oleva faili asemel valida arvutiga ühendatud seadmes oleva tähistades selleks linnukesega rippmenüü ees oleva „Device“ kastikese ning määrates ühenduse liigi (kas USB või COM3). Teises, output, jaotuses märgid vastavas formaadi valiku rippmenüüs ära konverteeritava faili sihtvormingu. Garmin'i GPS jaoks siis .gdb, mis on selle vaikimis formaat või universaalsema .gpx. Järgmiseks kirjutad annad uuele failile nime ja määrad salvestuse sihtkoha, mis võib jällegi vastava linnkuse märkimisel olla ka seadme enda. Probleemide vältimiseks ja kontrolli säilitamiseks teostatava üle, arvan siiski parema olema salvestada tulemusfail (n .gdb) kõigepealt arvutisse ja siis sealt GPS seadme oma programmi (Garmin'i puhul MapSource) abil seadmesse. GPSBabel programmiakna alumises pooles saab määrata millist infot sihtfailist (.kmz) ümber konverditakse. Kas kõik kolm põhikategooriat (Teekonnapunktid – Waypoints, marsruudid – routes, jäljed – tracks) või mõni nende kombinatsioon. Nupu „Filter“ kaudu saad määrata veelgi spetsiifilisemad konverteerimise võimalused.
  6. Konverteerimise alustamiseks klikka nuppu „let’s go“. Programmi allolevas kastis kuvatakse konverteerimisinfo.
  7. Nüüd on sul määratud kaustas olemas uus (n. gdb laiendiga) .kmz infot koondav Garmin'i GPS seadmele söödavaks muudetud fail.
  8. Käivita Garmin'i seadmega kaasas olev programm MapSource ning ava sellega konverteeritud tulemusfail. Selle saad avada ka paremklikates failil ja valides lühimenüüst faili avamise programmiks MapSource.
  9. Ühenda arvutiga (tavaliselt USB juhtmega) GPS seade. Lülita GPS seade sisse. Et see hakkab otsima satelliitte, mille leidmiseks tervikfaili siirdeks seadme ja arvuti vahel vajadust pole ja millega ta tubastes tingimustes nii-ehk-naa hätta jääb, lülita satelliitide otsing välja. Selleks vajuta GPS seadmel menüü nuppu. Avanenud valikutest vali ja kinnita „kasuta ilma GPS-ita“ („Use with GPS off“).
  10. Vali MapSource programmist seal avatud konverteeritud tulemusfail ning klikka programmi menüüribal nuppu „Send to Device“. Programm teavitab protsessi edukast lõpetamisest.
  11. Kui su GPS seade ei ole seadistatud peale andmete ülekannet automaatselt välja lülituma, lülita see enne arvutist lahti ühendamist manuaalselt nupust välja.
Voilaa! Ja ongi Google Earth programmis olnud/loodud soovitud geoinfo su Garmin'i GPS seadmes olemas.

Põhimõtteliselt näitlikustab ülalkirjeldatud tegevuskäiku ka alljärgnev Youtube video. Tõsi küll, selle vahega, et teekonnafail, mis luuakse Google Earth’is salvestatakse juba targu .kml failina ja faili konverteerimisel Garmin'i tarkvarale söödavaks kasutatakse programmi KML to GPX Converter2 ehk sedasama eespoolmainitud tasulist GE2GPX


Youtube’is leidub ka klipp, mis räägib veel ühest mugavamast võimalusest saada Google Maps info, nagu POI’d, Garmin'i GPS seadmesse. Kahjuks Google Eestis sellist lahendust ei paku ehk presenteeritavas online rakenduses puudub info GPS seadmesse saatmise valik.


On veel üks variant .kml formaadis geoinfo laadimiseks GPS seadmesse, aga seda vaid huvipunktide ehk POI (points of interest) osas. Ehk see lahendus ei sobi teekonnajälje (track) ja marsruudi (routes) konverteerimiseks.
.KML faili konverteerimiseks kasutatakse tasuta vabavaralist programmi KMLCSV Converter, mis konverteerib huvipunktide info universaalsesse .CSV (Comma Separated Values) formaati. Konverteeritud info, ehk .CSV faili laadimiseks Garmin'i GPS seadmesse on tarvilik programm POI Loader, mis on tasuta allalaetav Garmin’i kodulehel. Programm toetab GPX ja CSV formaate.
Kuidas asi käib, vaata Youtube’st


Ülevaade geoinfo ja topoinfo failiformaadid