Selle tuletamiseks jõudsin järgmise arvestuskäiguni.
Summeeri järgmised kuluartiklid (eeldab vastavasisulise arvepidamise olemasolu):
• auto ostuhind;
• ostu vormistamisega kaasnevad kulutused (registreerimise riigilõiv, numbrimärgid jms.);
• kõik varuosad, kulumaterjalid (õlid, filtrid, tihendid, vedelikud) remondi ning hoolduskulud;
• tasutud kindlustusmaksed, ülevaatused;
• makstud trahvid;
• kütusekulu (kuna vaevalt kõik kütuseostu tšekid alles on, siis kütusekulu arvestamise aluseks võtta auto keskmine kütusekulu).
Lahuta ülaltoodud summeeritud kuludest:
• otsene auto kasutamisest saadud tulu (n. taksoteenuse või muul moel veoteenuse osutamine);
• auto müügihind (või orienteeruv turuväärtus, millega on tõenäoliselt võimalik autot müüa).
Tulemus on netokulu, mis tuleks jagada läbitud kilomeetitega ja ongi km läbimise hind olemas.
Läbisõidu leidmine:
Müügimomendil või arvestuse seisuga auto kogu läbisõit – (miinus) soetamishetke läbisõit
Kütusekulu leidmine:
Eeldab auto kasutuse ajal keskmise kütusekulu leidmist*.
Auto omanikupoolne läbisõit (vt. eelmist punkti) x (korda) ühe km keskmine kütusekulu
- või korda auto keskmine kütusekulu 100 km kohta / (jagatud) 100-ga.
*mugavaim ja objektiivseim moodus auto keskmise kütusekulu leidmiseks on teha seda tegeliku kütusekulu baasil. Teades kütusepaagi mahtu, saame arvestada tegeliku kütusekulu jagades paagitäie kütuse läbitud kilomeetritele. Selleks on tuleks täielikult täidetud paagiga sõitma asumisel fikseerida odomeetri näit või võimalusel panna stoppatav odomeeter nulli ning fikseerida odomeetri läbisõidu näit järgmisel tankimisel. Kütuse tegelik kulu on olnud selline kui palju (mitu liitrit) uuel tankimisel mahub paaki kütust. Näiteks kui paak on 55 liitrine, aga uuel tankimisel läks sinna 50 l kütust, ongi see fikseeritud vahemaa kütusekulu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar