esmaspäev, 26. oktoober 2009

Kahe Staadioni jooks 2009

Toimumisaeg: 25.oktoober 2009 a.; toimumiskoht: Pärnu

Kahel viimasel aastal (sel ja eelmisel), mil olen sel jooksul osalenud, on sattunud tõeline koerailm. Selle aasta ilmaolud olid oma ca 8°C soojakraadi, 3 m/s kagutuulekese ja peenikese vihmaga küll tsipa paremad kui eelmisel aastal, mil tuli ka küll peenikest vihma, aga ilm oli külmem ja mere poolt puhus väga tugev puhanguline tuul. Küllap on see siis vastava sügisese aja tavapärane ilm.

Kl.12-ks olid jooksust osavõtjad kogunenud Uku puiesteele starti. Seoses talve-ajale üleminekuga - mis ise-enesest on täielik totrus - kellade tund aega tagasi keeramisega, olid kõik saanud ekstra lisatunni magada (või kes kuidas), mis eelseisvat füüsilist pingutust arvestades kindlasti kahjuks ei tulnud. Samas tsipa üle 5 km distants teabmis pikka pingutust ei eelda (sõltuvalt tasemest ca 16 kuni 35 minutit), seevastu aga seda intensiivsemat, kui sihiks tulemus, ehk koht ja aeg.
Seega, kl.12 anti start järjekordsele (vist 21.-le) Kahe Staadioni jooksule, mis esimest korda toimus (vist) 1986. aastal. Igatahes niiviisis võib järeldada selle jooksu võitjate statistikast.
Nagu suhteliselt lühikesele jooksule (5,2 km) iseloomulik, pandi stardist kõva padavaiga minema. Aga kui tunne on hea ja vorm lubab, siis miks mitte. Hoidsin end küll pisut ka tagasi, teades, et päris täiega alustades sama tempoga lõpuni ei kipu kestma. Võtsin nõuks joosta esimese kilomeetri u 3.40...3.45 minutiga ja edasi 3.45...3.50 – et lõpp-tulemus tuleks keskmisega alla 4 minuti kilomeetri kohta ja lõpuaeg alla 20 minuti. Kilomeetritähiste juures klõpsisin küll pulsikella vaheajanuppu, aga oma vaheaegadele jooksu ajal pilku ei visanud. Eks tempo oli enda jaoks selline piiri peal ja olin jooksmisega piisavalt ametis.
Kuigi rada oma laiusega ei hiilanud (välja arvatud esimene km Raeküla vahel asfaldil), ei olnud soovitud tempos jooksmisele takistusi. Lombid, jms., mind ei morjenda.
Võistlus kulges üsna kiirelt, nii, et ei saanud õieti kannatama hakatagi, kui see läbi sai. Ja õige kah, kaua sa seda 5-t kilomeetrit ikka jooksed.

Enamuse distantsist pistsin rinda suusaklubi „Jõulu“ noorsuusataja Janis Pihu’ga, kes enne lõppu õnnestus ikkagi seljataha jätta. Kuskil 4.-l km-l jõudsid mulle järgi ja möödusid u 3...4 jooksjad eesotsas Maile Mangusson’iga. Nende tempo käis mulle pisut üle võimete, mistõttu ei hakanud punnima. Omaarust aeglasemalt ma küll jooksma polnud hakanud, aga kuskil 500 meetrit enne finišit möödus minust üks päris väike, aga väle poiss. Nagu pärast protokollist võisin lugeda: Anton Sautshinets, 1996 aastal sündinud Pärnu poiss. Igatahes väga kõva poisiga on tegu. 
Otsustasin viimasel allesjäänud mõnesajal meetril enam mitte kedagi endast mööda lasta. Õnneks polnud rohkem rahvast ka suure hooga tagant tulemas, kui Kristina Dolmatova välja arvata. Tema rünnak õnnestus aga kontrakiirendamisega tagasi tõrjuda. Olnuks jooks kilomeeter pikem, kahtlen, et oleksin tema möödumise suutnud ära hoida.

Minu lõpukoht 50. ja aeg 19.39,2 (oma kella järgi küll paar sekundit parem). Seega nõuks võetud eesmärk sai kenasti täidetud – 20 minuti piir alistatud ja kilomeetri keskmiseks kujunes 3.46. Jäin oma sooritusega igati rahule. Pulsinäitajad: keskmine 170 l/min, max 177 l/min.
Jooksu tulemused

Kalevi staadioni punase kattega finišisirge oli väga libe. Aga mitte libe niivõrd niiskusest, kui mustusest, mis oli märjast ligane. Antud juhul oleks võinud korraldajad, teades, et võistluspäev ei tule suure tõenäosusega kuiv ilm, staadioni finišisirge osa vee ja teepuhastus-rullharjaga puhtaks pesta. Isegi kui teepuhastusharja polnuks võtta, saanuks selle töö väga edukalt ka tavaliste põrandaharjadega ära teha. Mis see alla 100 m 2...3 meetri laiuselt siis üle käia poleks olnud.
Ajavõtt toimus käsitsi, ehk siis stopperiga, ja et lõpp-järjestuse fikseerimine sassi ei läheks, rivistati jooksjad finišis kuni võistlusnumbri kirja panemiseni, kenasti ritta. Aga samas, hea, et üldse aega võeti ja võistlejad oma aja ja koha lõpuprotokolli said...või, et üldse jooks toimus. Pealegi sai finišis pudeli Hope spordijooki ning finišitelgis kausi rammusat suppi ja tassi kuuma teed.

Veel üks moment, mis küsimusi tekitab: kas kilomeetri tähised olid ikka adekvaatselt paigaldatud, ehk õigetes kohtades? Nimelt, tagantjärele jooksu infot vaadates, tundub imelik, kuidas 3.-s km ainukesena üle 4 minuti tuli, kui ülejäänud olid tublisti alla 4 minuti. Sama teema oli ka eelmisel aastal, kus jooksu kestel vaheaegu vaadates jäi üldse mulje, et 3.-t km nagu ei tulegi (mäletamist mööda leidis see küsimus käsitlemist ka 2008 a jooksu foorumis). Ja viimast 200 m olen jooksnud pea-aegu minutiga (57 sek), mis teeb kilomeetri tempoks 4.47 (!). Miski nagu kuidagi ei klapi.

Peale kuivade riiete panemist, lasin kerge sörgiga stardipaika tagasi. Tehtud.

Pilte Kahe Staadioni Jooksult 2009 pilt.delfi

Bookmark and Share

pühapäev, 25. oktoober 2009

Jalanõu suurustest ja sobivusest

Käesoleva postitusega ei söanda küll pretendeerida ammendavale nõuandele „kuidas valida õige suurusega jalanõud“, kuigi mingil määral sellist funktsiooni see sissekanne siiski täidab.


Tavapäraselt valitakse jalatseid lisaks funktsioonile, ehk sellele, milleks neid vajatakse ja tegumoele, värvi- ja esteetilisele eelistusele suuruse järgi, mis on seotud jalalaba pikkusega ja väljendatakse suurusnumbritena, milleks on maailmas käibel järgmised põhilised skaalad: mandri Euroopas: EUR (...39, 40, 41...jne.), Suurbritannias: UK, USA-s: US (seejuures meestel ja naistel pisut erinevad), lisaks veel ülemaailmne, aga vähetuntud, Mondo point skaala, mis on kasutusel enamasti spetsiaalsete sportjalatsite (ennekõike mäesuusasaabaste) juures. Lisaks sellele on numbriline näitaja ju ka jalalaba mõõdetud pikkus mistahes mõõtühikutes.

Samas ei ole jalalaba pikkus kaugelt ainus jalanõu sobivuse parameeter. Mugavust, jalasõbralikkust ja tervislikkust silmas pidades on väga olulised ka jalalaba kõrgus, pöia võlvi kõrgus, aga ka muud antropomeetrilised iseärasused rääkimata pöia laiusest, ehk siis liistu laiuse vastavus jalalaba laiusele.
Mida enam me ühtedes jalatsites viibime, liigume, ehk mida pikem ja intensiivsem on nende kasutus, seda olulisemat rolli kõik need mõõtmed, aga samuti jalatsi materjalid, tehnoloogia ja muud nüansid mängivad. Eriti siis kõiksugu spordijalatsite, nagu jooksusussid, rulluisud, suusasaapad, aga ka kõigi teiste erinevate spordialade spetsiaaljalavarjude puhul. Ebasobivad ja ebamugavad jalanõud on sageli põhjuseks erinevatele jalavaevustele ja valudele, aga avaldavad mõju ka tugiaparaadile laiemalt. Rohkelt asjakohast infot ortopeedia alaste teemade kohta leiab APMA - American Podiadric Medical Association.

Üldiselt räägivad jalatsivalikute alased artiklid ja juhised sellest kui tähtis on jalavarjude ostmisel nende põhjalik proovimine (mitte piirdumine vaid ühe jalatsipaari/-mudeli proovimisega, aja investeerimine jalatsivalikusse ja proovimisse jne.) ja kuidas tuleb teadlik olla oma jala mõõtudest (nii pikkusest kui laiusest), pöiavõlvi kõrgusest, üle- või alapronatsioonist ja muudest omadustest. Kindlasti on vägagi kasulik ja hea kõike neid mõõte ja nüansse teada, aga üldiselt on reaalselt kaupluses selle infoga väga vähe peale hakata kuivõrd jalatsitel on reeglina vaid pikkust märkiv mõõt. Sestap ongi proovimine vältimatu tähtusega.
Rääkides spordijalanõudest, täpsemalt jooksusussidest, oleks ju ikkagi hea kui me teaksime milline on liistu laius (et kas see vastab oma jala laiusele) ja kui see on liiga kitsas või liiga lai, teaksime nõuda/otsida vastavas skaalas laiemat või kitsama liistuga jalavarje. Paraku, ehkki liistulaiust märkiv tähistusskaala on olemas, on vastav tähistus jalanõudel väga haruldane. Ehk enamasti ja suuremas osas toodetaksegi jalatsid nn keskmiste proportsioonidega jalale ilma eraldi liistulaiuse valiku võimaluseta ja vastava tähistuseta siis. Jooksususside valmistajatest väidab New Balance, et on ainus jalatsite tootja, kelle jalatsivalik on saadaval 3 - 6 erinevas laiuses. Tegelikult valmistavad erineva liistulaiusega mudeleid ka teised tuntud jooksujalatsite valmistajad, aga küllap siis mitte nii ulatuslikus laiusskaalas. Ometi ei leia vastava laius-tähistusega jooksususse Eesti kaubandusvõrgust. Liistulaiuse skaala ja jalatsite laiuse vastav tähistamine on rohkem kasutusel USA-s. Laiusi tähistatakse tähtedega alates kitsamast A-st kuni laiema E-ni. Skaala otstes kasutatakse eriti äärmuslike laiuste tähistamiseks tähe kordust: vastavalt kitsa liistu osas AAA ja laia liistu osas EEE. Neid tähti võib olla rohkemgi (tähe kordajana kasutatakse ka näit. tähistust 2E). Laisuskaala täht märgib liistu suhtelist laiust võrreldes liistu pikkusega. Seega pole tegu konstandiga vaid varieeruva suurusega. Keskmise liistulaiuse tähis on D (vt. laiuste tabelit US mõõtudes).

Lisaks oma jalgade mõõtmete ja iseärasuste teadustamisele soovitatakse oma jalatsiostu soovi üksikasjadega pöörduda müüjate poole, kes on saanud väga hea erialase koolituse ja oskavat igatpidi ostjat aidata. Võibolla kuskil kaupluses mõned väga heade ortopeedia alaste ja müügil olevate jalatsite omaduste teadmistega asjatundjad ka töötavad, aga ma ei julge küll kinnitada, et ma oleks selliseid kohanud. Reeglina kipub müüja abi, alates trafaretsest küsimusest, kas ta saab aidata, piirduma infoga sellest, kas tegu on uue või vana mudeliga ja mis materjalist see on. Lühidalt, selle infoga, millega eesmärgiga ostja ka ise kursis on või saab selle kohapeal välja lugeda.
Asics maaletooja OÜ Patrol juhataja Aivo Liiv möönab, et kuigi Asics valmistab ka erineva liistulaiusega susse, on nad jaekaubanduse suutmatuse tõttu jalatsite suuruse/sobivuse nüansse selgeks teha ja tooteid adekvaatselt täie arusaamise ja teadlikkusega pakkuda, loobunud erineva liistulaiusega mudelite maaletoomisest, tuues maale vaid universaalseid, keskmise liistulaiusega jalatseid. Sarnastel põhjustel on sama teed läinud ka New Balance maaletooja Morak OÜ. See probleem olevat aga üldisem, mitte ainult Eesti spetsiifiline. Euroopas olevat vaid üksikuid spetsiaalseid spordikauplusi, kust on võimalik jooksusussi valida ka liistu laiuse järgi. Selline olukord on muidugi kurb ja üldse mitte tarbijasõbralik. Ehkki jalatsitootja toodab suure tõenäosusega ka sinu jalale väga sobivaid ja hästi istuvaid jalatseid, oled kaubanduse omapärast tingitud diktaadi tõttu sunnitud leppima saadaoleva keskmisega.


Jalatsikaupluste professionaalset abi on ka raske ette kujutada kui neis puudub isegi kliendi jala elementaarsete mõõtude (jalalaba pikkus ja laius) määramise nn Brannock seade. Seega, mis tolku on müüjale kogu sellest spetsiifilisest infost, mida ostusooviga inimene võiks talle anda kui jalatsitel puudub täpsemat valikut teha aitav info? Või mida siin rääkida jalatsi mitmekülgsest (sh. liistulaiuse) tähistamisest ja abist selles plaanis, kui kauplustes puuduvad proovimiseks-võrdlusmomendiks vajalikud suurusedki. Kui üht mudelit on teatud suurust, siis teist jällegi mitte jne. – ehk alaline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Täiesti tavaline on, et sa ei saa ühe kaupluse põhjal ka ühe tootja piiratud arvu (2...3) mudelite osas adekvaatset võrdlust, vaid pead selleks mitmeid poode väisama. Põhimõtteliselt on väga raske jõuda selgusele milline konkreetse mudeli suurus sulle passib.

Sellegi poolest, vaatamata ülalkirjeldatud kaubanduse puudustele, on oma jalalaba põhimõõte, nagu pikkus ja laius, hea teada. Mõõtmist on ise kõige lihtsam teostada asetades paljas või õhukeses sokis jalg maha piisavalt suurele paberile ning piiritledes jala pikkuse õrnalt vastu varba otsa ning kanda puudutavate vastastikku paralleelselt paigutatud klotside, telliste vms.-ga (kusjuures pöia pikitelg on risti klotside servaga) ning tõmmates paberile piki klotsi jala poolset serva kriipsud. Sama tuleks siis teha ka jala laiuse mõõtmiseks asetades klotsid õrna puutega jala paremale ja vasakule küljele. Et püsti olles jalg pisut suureneb, tuleks märkimist teha jalgel seistes; või kui istudes, siis ometi keha raskust mõõdetavale jalale suunates. Kuna jalg päeva jooksul paisub ja pisut oma mõõtudes suureneb, on soovitatav sellist mõõtmist läbi viia päeva teises pooles või õhtul. Niisamuti ka jalanõude valikut.
Ehk kui pöia pikkust-laiust märkivad kriipsud paberil, on lihtne nende vaheline kaugus joonlaua/mõõdulindiga ära mõõta. Selle tulemusel on siis olemas info, millega jalatsimüüjaid vaevata ja hästiistuvaid jalavarje nõutada.

Kelle jalg ei vasta nn "Harju keskmisele", on targem soetada jalavarje spetsiaalsetest kauplustest Euroopas või USA-s kui sinna asja on.

Asjakohaseid linke:
New Balance jooksususside reklaam, mis annab väga hästi edasi mittesobivastest jalatsitest tulenevat ebamugavustunnet.



Bookmark and Share

neljapäev, 15. oktoober 2009

Probleem Polar’i pulsivööga

Ei tea mis jama see on, aga üsna lühikese aja jooksul (s.o. alla aasta jooksul) on korduvalt esinenud pulsinäidu anomaalia Polar pulsomeetri (HRM) Polar RS400 töös.
Pulsikella ca poole aastase probleemideta kasutamise järel, hakkas see treeningu alguses (ca kuni 6 minuti vältel) näitama, ja ühtlasi registreerima, valet pulsinäitu. Enamasti ebareaalset ühtlaselt kõrget pulssi. Polar ProTrainer graafikas näeb see hälve välja sirge horisontaalse joonena.



Suvel, kui probleem juba pikemat aega häirinud oli, pöördusin Polar’i Eesti maaletooja AS Mefo poole. Seal tehti spetsiaalse kontrollseadmega kindlaks, et viga on anduri Polar WearLink® vöös. See ei juhtinud või registreerinud pulsiimpulsse nagu pidanuks.
Ei oska küll arvata millest probleem võib pärineda, sest vööd olen kasutanud ja hooldatud vastavalt instruktsioonile – ehk siis loputatud sooja veega peale kasutamist ning pestud käsitisi, ilma kontaktide osa närtsutamata ja hõõrumata. Ei ole seda hoiustanud kuidagi kahjustavalt või muul viisil ohtu seadvalt.
AS-ist Mefo anti küll ilma pikema jututa ja probleemideta uus vöö. Mainiti seda, et ettevaatlik peab olema saatja vöö küljest eemaldamisel. Ikka üks trukk enne ja siis teine, samal ajal teise sõrmega vööd paigal hoides. Nagu ma teinud olingi.

Nüüd, olles uue vööga pulsomeetrit pruukinud pisut üle kahe kuu, on sama, ebaadekvaatne pulsinäidu jama taas tagasi.
Okei, ilmselt on selle vööga sama seis, mis eelmisegagi, ehk see ei registreeri ja/või ei juhi enam piisavalt hästi impulsse, aga imelik on ikkagi, mis on vöö töökorrast väljalangemise põhjus. Kas see siis tõesti ei kesta hästi higi või mida, sest hooldanud ja kasutanud olen seda igati heaperemehelikult ehk kasutusjuhendi kohaselt ja hoolsusega.

Bookmark and Share

pühapäev, 11. oktoober 2009

72. Rabajooks

11.oktoober, pühapäev: päikeseline, tuulevaikne, värvikirev, karge sügispäev, just sobilik väljas olemiseks ja liikumiseks. Muidugi ka sportlikuks pingutuseks. Sellistel päevadel loodus lausa kutsub end nautima ja ennast selle osana tundma.
Jooksjatele pakkus pühapäev enda proovilepanekuks ja võistlusmomendiga pingutamisvõimalust vähemasti kahes kohas – Viljandis, 13,5 km pikkuse ümber Viljandi linna jooksuga ning Tallinnas, väga pika traditsiooniga alati tasuta toiminud 6,3 km rajaga Rabajooksu näol. Et majanduslikult kitsal ajal pikka ja kulukat sõitmist vältida, osalesin viimasel. Vaatamata Rabajooksu pikale traditsioonile osalesin sel esimest korda. Eks üheks osalemise motiiviks olnud ka see, et mulle meeldib metsas joosta.
Võistluspaigas Pääskülas oli Kalda tänava äärne tühermaa autodest tulvil. Siiski mahtusid korraldajate suunamisel kenasti parkima ka hilisemad tulijad. Et jooksu- ning liikumishuvilisi oli tõesti palju, aga rada pole kummist, oli asi lahendatud üsna geniaalselt. Nimelt toimusid stardid alates kl.11-st kuni kl.12-ni iga 5 minuti tagant. Nii sai igaüks valida omale sobiva stardiaja ja grupi. Olin juba eelnevalt plaaninud startida kl.12:00, sest mulle ei meeldi väga varakult tugevalt pingutama hakata. Nii ma siis viimase stardiga, kus osales peale minu veel 3 või 4 osavõtjat, alustasin. Enamus oli selleks ajaks oma tiiru juba ära teinud ja just alustati ka jooksu kiiremate autasutamisega (ehk siis viimasest 2...3-st jooksust korraldajad kiiremaid lisanduma ei lootnudki :)).
Vaatamata lõpuni seedimata hommikueinele alustasin reipalt: esimene km 3.30, teine 3.34.
Enesetunne oli igati okei. Hingemine sügav ja rütmiline. Üritasin end kontrollida ülepingutamast ning kinni jooksmast, mis ka korda läks. Eks ma pidin selleks ikkagi ka tempos teatud paindlikkust ilmutama ja peale kahe kilomeetri läbimist pisut järele andma. Vaheajad: kolmas km 4.32, neljas 3.38. Kuskil 4 km kohal hakkas kimbutama seljale südame kohale tekkinud lai tuim valu, mis tugeva tempoga jooksudel mulle tuttavaks on saanud. Õnneks see mõõdus ja sain jooksu ühtlase, kui mitte pisut tempokama lõpuosaga, lõpetatud. Teise poole kilomeetrite ajad: viies km 4.05 ja kuues 3.58.
Oma ajavõtmise järgi lõpuaeg 24.24, mis teeb keskmiseks km läbimise ajaks 3.52. Pole paha! Vähemasti minu kohta. Enne jooksu olin seadnud eesmärgiks läbida distants 25.12, ehk keskmisega 4 min/km. See õnnestus nüüd isegi paremini. Jäin oma jooksuga igati rahule. Esimene jooksuvõistlus sel aastal keskmise km tempoga alla 4 minuti.
Pulsi näitajad olid järgmised: keskmine 170 l/min ja max 175 l/min

Peale jooksu sai tassi või paar (kuidas keegi soovis) sooja jõujooki/teed, mis sellisel kargel sügispäeval peale pingutust igati omal kohal oli.
Et ilm oli imekena ja kui juba kord sai sportimiseks välja tuldud, tegin peale ca 8 km rahuliku tempoga jooksutrenni, mille sekka ka mõned kätetugevdamisharjutsed kangil ja rööbaspuudel.

Kokkuvõttes oli igati tore jooksuüritus. Muidugi oleks olnud veelgi toredam kui toimunuks siiski ka kiipidega ametlik ajavõtt.

Bookmark and Share

kolmapäev, 7. oktoober 2009

28.Paide-Türi rahvajooks

Peale pesemist ning kehakinnitamist supi ja teega ning Türi-Paide võistlejate transpordi bussis koha sisse võtmist, olid valdavateks tunneteks rahulolu, hea rõõmus tuju ja mõnus rammestus kehas.
Kõigele sellele lõid aluse 28.Paide-Türi rahvajooks ja rahvaspordiürituse järgsed tavapärased protseduurid. Ennekõike siiski jooks ise, mis seekord toimus küll üsna rasketes ilmastikuoludes – ca 7...8°C sooja, vihm ja puhanguline vastutuul.

Võistlejaid oli Paide kultuurikeskuse esisele Pärnu maanteele kogunenud ca 500. Start anti täpselt kl.12:30. Et esimene auhinnaline (ristsõnaajakirja Kumake) vahefiniš oli juba 200 m pärast, olid eeliitgrupi (50 võistlejat +Margus Pirksaar) kohad sisse võtnud ka mõned kohalikud aferistid - esimese vahefiniši võidu pretendendid. Muidugi ei saa seda pahaks panna, sest ega sprinterid siis vähemasti esimese paarisaja meetri jooksul pikema sihiga jooksjaile jalgu ei jää. Pealegi on Paides Pärnu maante piisavalt lai, et kõik jooksjad kenasti ära mahkus. Seekord segasid stardisirgel kaarte küll suured loigud, millest ma isiklikult suuremat numbrit ei teinud ja neist otse läbi põrutasin. Vihamasajuga jooksmisel saavad jalad ju nagunii märjaks. Tegelikult, üldiselt ei ole ma võisteldes erinevatest takistustest ja konarlustest jms. suuremat numbrit teinud.

Enesetunne püsis terve jooksu, algusest lõpuni, hea, nagu ka pingutussuutlikkus. Kuskilt piiravalt pistma, valutama ei hakanud. Piiravalt selles mõttes, et see oleks oluliselt jooksutempos tunda andnud. Küll andis paaril korral - esimene kord, vist kuskil 6,5 km järel ja teine kord üsna lõpu poole - tunda kõhuvalu, mille iseloom oli ajutist laadi. Võib ehk öelda - protseduuriline. Veelgi teravamale lõpu tegemisele (millega ma küll igati rahule jäin) pani kerge põõna viimasel kilomeetril südame kohale seljale tekkinud laiemat sorti valu, mille tõttu ja olin sunnitud viimasel paaril kilomeetril head tempot teinud jooksja minema laksma. Kahjuks ta nime ei suutnud tagantjärele tuvastada.
Vaatamata kirjeldatud komplikatsioonile suutsin siiski ka viimasel kilomeetril säilitada korraliku jooksu- ja hingamisrütmi ning põhiliste konkurentide, kellega distantsi jooksul n-ö maadeldud sai, möödumine ära hoida. Ometi möödus minust ka viimasel kilomeetril paar õige vihase lõpuga meest. Tagantjärele protokollist uurides ilmselt Kalle Koop ja Heimar Altmets või Taavi Sinijärv.

Tänavu aastasel jooksul segas oluliselt kaarte tugev vastutuul, mis üksiküritajatel gruppidest ära jooksmised raskeks tegi ning omakorda üksiküritajad gruppidele kergeks saagiks muutis. Sellest annab tunnistust ka selle aastas jooksu tulemuste võrdlus eemise (2008) aasta omaga. Selle aasta võitja Tiidrek Nurme aeg 44.18,5 platseeruks 2008 a tulemustes 3.-ks. Alexey Markov’i mulluse jooksu võiduaeg 43.44. 2008 a läbis alla tunni distantsi 127 võistlejat. Sel aastal aga 109.

Tuleb tunnistada, teiste taga jooksmine andis olulise energiavarude säästu. Ise jooksin küll üsna palju distantsist üksi, sest kui ma mõne grupi sabasse jõudsin, lagunes see enamasti väiksemaks ja kui väiksema grupi tempo enam ei rahuldanud, tuli omas tempos jätkata. Sättisin enda taktika ja jõuvarusid nii, et oleks väike kiirendamise reserv. See osutus väga heaks ja toimivaks taktikaks. Kui juhtus keegi kiirem tagant tulema ja satsist mööduma, tegin ka omaltpoolt väikese kiirenduse ning haakisin kiiremalt minejale(-jatele) sappa. Nii õnnestus taas kiiremate tuules edasi purjetada. Esimene kord kasutasin sellist võimalust kuskil 3...4 km kandis kui minu pundist möödus tugev rahvajooksja Kaido Orgulas, kelle kogukas kere pakkus tõhusat tuulevarju. Teades, et see mees oskab oma jõuvarusid hästi jagada ja liigub stabiilselt suhteliselt kõrge lõppkoha kursil, haakisin end talle sappa. Nii õnnestus kinni püüda eespool liikunud suurem punt. Orgulas pani küll sellest pundist hooga mööda, mina pidasin paremaks pundi tempoga adopteeruda ja siis edasi vaadata. Peagi laguneski punt peenemaks. Jäin jooksma kahe „vennaga“. Kui Kirna joogipunkt paistma hakkas, tundus, et võiksin kõrgema tempoga joosta, kuivõrd teiste taga joostes hoidsin mingil määral sammu pidevalt tagasi. Pealegi oli eelpool läinutega vahe kuidagi väga suureks kärisenud. Nii lisasingi enne Kirna tõusu sammu ja panin lõikama. Soolojooks kestis kuskil 9. või 10.kilomeetrini, kui mind püüdis kinni Maris Tamm'e grupp, kus naiste arvestuses oli temaga rinda pistmas staažikas Tiina Idavain. Haakisin selle grupi sappa ja võtsin tempo omaks. Tempot keerati aga ühtlaselt peale. Seda just naiste poolt. Mehed, kes enne seda punti vedasid, pudenesid grupist ära. Ise suutsin küll Maris Tamm'e tuules jätkata. Mis viga sedavõrd ilusa naisterahva taga joosta. Kena naisefiguur süstib ise-enesest jõudu, pluss, ei taha ju kaunist loodusvaadet ülearu lihtsalt minna lasta :).
Õige varsti saime kätte ja möödusime Meelis Kukk’est, kes 4.kilomeetri kohal must mööduses oli osundanud mu lahtisele tilbendavale tossupaelale, mis sugugi kinni püsida ei taha (sama jama oli ka selle aastasel ümber Viljandi järve jooksul). Et toss jala otsas loksuma ega logisema ei hakanud, jooksin ettevaatust säilitades lahtise paelaga lõpuni. Ilmselt poleks paela kinnisidumine lõpp-tulemust silmas pidades ka positiivselt mõjunud. Usun, et pigem oleksin hävinud tempo ja rütmikaotuse näol. Viimase huvides ei kasutanud ma ka joogipunkti teenuseid, olles kahel jooksuvõistlusel (ümber Pühajärve ja selle aastane sügisjooks) sellega kõrvetada saanud.
Türi piirile lähenedes olin Maris Tamme kõrge tempo ära seedinud. Tundsin, et võiksin endast veelgi välja pigistada. Et olime äsja kätte saanud ühe meesjooksja - kes eespool juba mainimist leidis ja kelle nime ma kahjuks ei tea -, kellel nüüd korraga kiire hakkas, haaksin tema tuulde ja nii me tandemina Türi staadioni poole purjetasime. Tagasi ma ei vaadanud. Vist ei söandanud. Et äkki raiskan liigselt energiat või...no ei oska öelda. Fookus oli finišeerimisel.
Viimane ots nõudis küll üsna tõsist pingutust ning kiiruse hoidmiseks enda tagant sundimist. Minu lõpuaeg 57:23.5 ja koht 79. Paide-Türi jooksu isiklik parim, vaatamata rasketele ilmastiku- ehk jooksuoludele. Head meelt tegi ka see, et suutsin edestada nii Maris Tamme kui Meelis Kukk’e, kui ilmselt nii mõndagi teist, kes tavaliselt mulle tuule alla teevad (n Andrus Pajur, Anu Taveter, Tõnu Danilas jt). Minu jooksu keskmine pulsinäit 169 ning maksimaalne 176 l/min.

Paide-Türi rahvajooksul on mulle igati hästi istunud. Olen seal end ikka hästi tundnud ja jooks on enda kohta vähemalt hästi õnnestunud. Loodan, et see traditsioon jätkub ka tulevikus.

Bookmark and Share