kolmapäev, 17. veebruar 2010

Minu suusad

Ilmselt üle mitmete aastate parima suusatalvega (kui mitte sajandi parimaga) seoses hakkasin vahepealsetel väga külmade ilmade aegu, mil suusatamine oli raskendatud, meenutama, mis suusad on mul üldse läbi aegade olnud. Ja millised klambrid, saapad koos nendega.
Kokkuvõtvalt öeldes ega neid palju pole olnud ning arvestades oma suusaharrastust ja –armastust, isegi väga tagasihoidlikult. Aga eks mulle on need vähesed suusad vast seda kallimad ja hinnalisemad olnud.

Salvo miniplastikud.Lisaks nõuka ajal tarbekaupade või mänguasjade poes vahest müügil olnud Salvo toodetud suht pehmest plastmassist lühikestele (pisut pikemad kui jalalaba) seanahast rihmadega jala külge käivatele suusalaadsetele asjadele (tavaliselt punased või kollased), millega oli kinnisõidetud lumega sõiduteel ja tänaval väga tore uisutada, pühendan oma tagasivaate traditsioonilistele suuskadele.
Vaatamata talverehvide mittetundmisele ei liivatatud tol ajal (70-ndate lõpp, 80-ndad) alevivahelisi tänavaid ja piirkonna teid või tehti seda väga harva. Soolatamisest rääkimata. Tänu sellele olid jala külge köidetavad Salvo plastsuusakesed tegijad nagu oli soomekelk igati asjalik talvine sõiduriist nii vanadele kui noortele. Libedad teed ja tänavad olid laste mänguplastid ja liuväljad.

Visu MinidMinu esimesed asisemad n-ö raja- või sõidusuusad olid kuskil 5. eluaastal saadud, loomulikult puidust, Visu Mini,d. Pealt rohekas-sinise ja valgega kujundatud ning pikkuselt minu tolle-aegsest nublu ea pikkusest oluliselt lühemad (vast meetrised olid ikka ära). Peale pandi neile metallist, saapanina piiravad ning pealt rihmaga, kanna tagant vedruga klambrid. Paljukest need jalga fikseerisid, sest kanna suusast mööda käimist need tegelikult ju ei takistanud, aga kuna tol ajal uisustiili ei tuntud ega sõidetud, ei mäleta, et see väga probleemiks oleks olnud. Aga võibolla tõesti vaid ei mäleta.
Igatahes olid need suusad mulle suureks rõõmuks ja sissejuhatuseks talvisele õues viibimisele ning suusa-armastusele. Eks nendega sai käidud ka kohalikust, buldooseriga metsaservale kokku lükatud, väikesest künkast alla laskmas, n-ö mäesuusatamist harrastamas.

Ei meenu, mis mu esimestest Visu Mini’dest sai – kas nad jäid terveks või mitte (suuskade pooleks murdumine oli puusuuskade ajastul väga tavapärane ja kergesti juhtuda võiv tõsiasi), aga järgmisteks suuskadeks sain ikka puised, seekord, mäletamistmööda punased, Visu Start'id. Need olid juba pikemad, vast enda pikkused juba. Kaua ma nendega sõitsin, ei suuda tagantjärele selgusele jõuda, aga vast paar-kolm talve, kui mitte rohkem, tuli ära küll. Neid said ka tõrvatud teatud perioodilisusega. Aastas vast korra ikka. Klambriteks olid algselt vist tavapärased rihmadega lahendused, aga hiljem juba vastavalt saapa suurusele varieeruva laiusega asümmeetrilised nelja tifiga vene nn kukeklambrid, mis käisid kokku musta värvi õudsete seanahast saabastega. Vähe sellest, et need nägid rõvedad välja olid need tegelikult talveoludesse absoluutselt sobimatud jalavarjud. Libedate nahktaldadega (ainult konts oli kummist, aga seegi sile), täiesti külmad (ilma mingi voodri või polstrita (pelk, ilmselt keetmisel ka söödav, seanahk) ja nina osast väga kõvad. Nendega sõitmise tulemuseks olid sinised varbaküüned, mille peamiseks põhjuseks paksust nahast ninaosas just varbaküünte kohale tekkinud murdejoon.
Visu Extra'dKui ma õigesti mäletan sai nende suuskade saatuseks ühe suusa murdumine kas kraavist läbisõidul vms. Igatahes tegi suusa murdumine, mis tähendas tavaliselt paari mahakandmist, kangesti kurvaks. Muidugi, puusuuskade ajastul ei olnud kuigi haruldane ka murdunud suusa kokkuliimimine kui murd seda võimaldas – tükid polnud kaduma läinud jms. Tavapäraselt kasutati selleks EPO või kaseiinliimi.
Tolle aja – u 70-ndate teine pool kuni lõpp ja võibolla ka 80-ndate esimene pool - valitsevaks enimlevinud eliitmudeliks olid Visu Extra’d, mida mul ei olnud küll au omada.

Minu viimasteks puidu-ajastu suuskadeks olid Visu Marathon’id. Mis neist sai või kuhu said, paraku ei mäleta. Usun, et paar-kolm talve sõitsin nendega küll. Neil suuskadel leidsid koha juba inimlikumate Tšehhis toodetud saabastega (nimega Botas) integreeruvad nn kukeklambrid. Need olid aga mitte poekaup vaid isetehtud ja kvaliteedilt igatahes tolle aja poekraami tunduvalt ületavad sidemed.

Puusuusa ajastu lahutamatu osa oli suuskade tõrvamine, mis oli oluline nende kestmiseks (kulumiskindluse tagamiseks), ilmastikukindluseks (niiskuse hülgamiseks) ja ka libisemise jaoks. Tõrvamine oli vaat et rituaalnegi toiming oma spetsiifilise (aga mõnusa) lõhna, kõike määriva suusatõrva, leeklambi ja tulega. Puusuuskade ajaga assotseerub ikka nostalgiahõnguline suusatõrva lõhn, millel tänases plastsuuskade hoolduses kohta ei ole. Eks uuema aja väikestele suusahuvilistele jääb suuskade hooldusega seonduvat meenutama parafiini kärsatamise lõhn :).

Edasi meenusid sellised suusad, nagu mu esimesed nn poolplastikud (nii nimetati sisuliselt puusuuski, mil plastikust tald) Visu Touring’ud. Ise-enesest üsna rõvedad pruunikas-lillat värvi, rasked ja võistlussuuskadest ka pisut laiemad. Aga omal ajal olid nad vaatamata koledusele ikkagi armsad ja innustavad, sest libisemine oli puusuusaga võrreldes ikkagi suur samm edasi. Jala otsa ühendusid nad mäletamistmööda juba veelgi moodsamate 45 mm laiuste sümmeetriliste nokk-saabas klambritega. Tolle aja hästi madal libeda plastist tallaga trendisaabas meenutas küll pigem suvist sussi.

Mingi aeg, kui suusaradadele sigines üha enam nn täisplastik suuski (peamiselt Visu Fiiber) - mida muidugi niisamuti poest osta ei saanud, sest kõik selline kraam oli defitsiit ja liikus mingeid x-liine pidi - sai Touring’ud lastud kitsamaks freesida ning uisustiili tulekust tingitud suusamoe kohaselt ka ninad madalaks saetud. Et niiskus külgedelt sisse ei tuleks, ning ka disaini kaalutlustel, sai need üleni mustaks värvitud. Ehkki kirjeldatud töötlus suusa omadusi vaevalt paremaks muutis, nägid nad üsna šefid, et mitte öelda stealth’id välja. Igatahes Pärnumaa laste- ja noorte spordikooli suusatrenni minnes tekitasid need kaaslaste seas küll mõningast elevust.

Järgmised suusad olid samuti Visu toodang - Troll’id. Mäletamistmööda täisplastsuusaks kvalifitseerunud Norra turu jaoks valmistatud rahvasuusk. Oma aja kohta nägid viisakad välja - üleni valged, pisukese punase ja tumesinisega kujundatud, kirjaga „Troll“ eesotsal ja mustast plastikust tallaga Need sain suusatrennis läbi tolleaegse varustamissüsteemi. Trolle sain kaks paari, kummagi sõidustiili kohta paari. Ilmselt nende pehmest plastist põhjast tulenevalt libisesid need üsna kitsastes lume- ja ilmastikuoludes, kui üldse. Enamasti oli libisemine kehvapoolne. Pehme tald oli aldis kuluma ja kriime koguma.See-eest talla sikeldamisel võisid hõlpsasti kasvõi kogu plastiku alt ära kraapida :).

Esimesteks normaalseteks täisplast võistlussuuskadeks sain trennist üleni valged Visu Racer’id. Sellistega saigi oma hilisemas lapsepõlves ja noorukiajal pikemalt sõidetud. Neid on olnud kokku vast mingi 3...4 paari. Ühed olid mälu järgi musta tallaga, ühed musta ja kollasetriibulised. Kaks viimast lippasid üsna hästi. Lisaks ühed helesiniste taldadega, mis mul senini veel alles ja mida tavaliselt esimese lumega kasutusele võtan või üldse kehvas seisus rajal treeninguks kasutan.
Adidas SDS klambridTolle aja klambrite trendilooja oli Adidas’e SDS sidemed, mis hakkasid vaikselt n-ö looma, omades saapa talla all pikka juhtsoont, aga olid saapa kinnituskonstruktsioonilt oma vedrukapsliga ikkagi päris õnnetud. Nimelt oli küllalt tavaline, et vedruklambri kaas sõidu ajal lahti tuli ja vedrud lumega asendusid. See omakorda tähendas suusa saapaotsast ära tulemist.

Mingi aeg sai lühikest aega sõidetud ka sellise nimega suusaga, nagu Tiza või Tisa. Oli selline oranži värvi, musta ja valgega disainitud, valgest plastist tallaga vene suusk. Need jagati ühel heal aastal meile trennis välja esimese lume laagris. Eks need kvaliteedilt ja libisemisomadustelt selleks sobilikud olidki. Ei mäleta, et me nendega heade lumetingimuste korral sõitnud oleksime, rääkimata võistlemisest. Aga võibolla mõni ikkagi võistles ka nendega.
Hiljem, peale aktiivsemat noor-suusasportlase perioodi, soetasin omale vabastiili jaoks Soome Peltonen Supra PRS’id. Mustast plastist tallaga väga hea libisemisega suusad, ehkki pisut pikad. Nendega õnnestus kuskil 90-ndate aastate esimesel poolel Võiste (praegu tuntud Jõulumäena) kohalikul traditsioonilisel ca 30 km pikkusel suusasõidul koguni 2. koht välja sõita.

Hiljem soetasin uisusuuskadeks veel punased Madshus Suprasonic’ud, millega olen nüüdseks samuti aastaid sõitnud (ja sõidan tänaseni). Toimimise ja libisemisomaduste üle ei saa väga kurta, aga et nad on üksjagu aastaid pidevas kasutuses olnud, hakkab ka nende aeg vaikselt ümber saama. Aga mine sa tea.

Minu jaoks on suusad olnud pühad – üks oluline komponent ju suusaharrastuse, -armastuse juures. Oma suuski ja varustust olen alati hoidnud ning hoole ja armastusega kohelnud. Ka sisuliselt viletsaid suuski pole sihilikult trööbanud ja kahjustanud.

Suuskade alaseid linke:
Otepää suusamuuseum
Puusuuskadele pühendatud sait
Suusavarustuse ja kohtade reitimise sait

Bookmark and Share