pühapäev, 13. juuni 2010

39.jooks ümber Harku järve

Värskelt seljataga, ja et muljed ei luituks või isiklik ülestähendus sootuks tegemata jääks (nagu 81. suurjooksuga ümber Viljandi järve juhtus), panen need seekord üsna operatiivselt kirja.
Peab ütlema, et 4 etapilise järvejooksude lühim distants (6,4 km) läks ruttu, nagu kahjuks selle läbimisele kulunud aegki.
Stardipaika jõudsin aegsasti. Koguni nii aegsasti, et eelnevalt peas keerelnud stsenaariumid „kuhu sel korral auto parkida“ lahenes üle ootuste positiivselt. Harku ranna parkla oli veel pool tühi, nii, et väga luks koht praktiliselt keset võistluskoht oli tagatud.

Ilm oli pilves, vihmane ja tuuline, aga ometi üpriski soe nagu nädalavahetuseks lubatigi. Põhimõtteliselt hea jooksuilm kui poleks tuult ja vihma :). Stardieelne aeg läks kiirelt. Tegin ca poole tunnise soojenduse – kerge sörk, võimlemine, venitused ja paar kiiremat lühikest lõiku. Tunne - ei liha ega kala. Ei raske ega tuim, ehk ilma eriliste vaevuseta, aga samas ka mitte kuigi värske, erk, täis power’it vms.
5 minutit enne starti võtsin stardikoridoris, mis oli juba rahvast tulvil, koha sisse. Starti kiiret polnud kuivõrd sain numbri esimesse stardigruppi (1 – 200), ehk ei pidanud juba stardis võitlema positsiooni eest võimalikult algusest oma jooksu alustada. Sel aastal rakendati Harku järve jooksul I korda stardigrupi süsteemi. Põhimõtteliselt õige otsus olukorras, kus võistlejaid palju ja rada kitsas. Ja võistlejaid oli tõesti palju – järvele tegi tiiru ümber kokku 1120 jooksjat-kepikõndijat.

Start anti ikkagi kl.12:00, nagu Stamina Järvejooksude lehel kirjas, mitte kl.12:15 nagu teavitas millegipärast Sportinfo.ee lehekülg.
Sain suht hästi minema kui jooksatemassi takerdumine stardi järele oleval väikesel kitsalt betoonsillakesel välja arvata. Aga tagapool oli kindlasti pudelikaela efekt palju hullem. Esimesed 3...4 km läksid tunde järgi igati okeilt (mida ei saanud aga paraku öelda keskmise km aja kohta. Seda ma jooksvalt küll ei jälginud, aga kellaga fikseerisin ikkagi). Üritasin mitte end kinni joosta, kontrollida hingamist ja tehnika korrektsust. Ilmselt jooksin kuskil 170 – 180 koha kandis ümberringi enam-vähem samad näod kellega ikka taolistel jooksudel mõõtu olen võtnud. Pluss mitmed uued noored näod, kes ei tea kui rakse võib olla joosta ja võistelda ning seetõttu sulle kandu näitavad :).
Peale asfaldi ja kruusateede lõiku kitsale jalgteele pööramise järel parandasin siiski oma positsiooni mõned kohad. Muuhulgas möödusin Toomas Turb’ist. Sellise jooksumehe (ikkagi Eesti üks läbi aegade kõvemaid jooksumehi) edestamine tõstab eneseuhkust olgugi tegu omaaegse ässaga, kes nüüd vast oma lõbuks ja tervise hüvanguks spordib.
Üldiselt olen tähele pannud, et sellised maastikulisemad ja tehnilisemad kohad on minu n-ö leib, kus ma mulle sileda peal kandu näitajatele omakorda koha kätte näitan. Lihtsalt ma ei näe sügavamat mõtet ja vajadust sellistes kohades pingsalt oma astumist passida ja sammu sättida, ehk selleks hoogu alla lasta (mis muidugi ei tähenda, et ma täiesti suvalt jala maha panen). Kindlasti ei saa ma siin end päris võrrelda orienteerujatega, kes ainuüksi sootuks parema vormiga mind pikalt seljataha jätavad.

Ca 5 km kohal läks tunne pisut nigelaks – seljale vasakule poole tekkis hingamist piirav valu, mida on kõrge tempo ja pulsiga võistlemisel ennegi ette tulnud, kusjuures varasemalt ka Harku järve jooksul ja umbes-täpselt samas kohas. Keskendusin hingamise korrektsusele ja rütmilisusele ning üritasin oma tempot säilitada. Ma ei tea kuivõrd see mul õnnestus, aga tempot tõsta ma küll ei saanud.
Et seljal tekkinud piirav valu taandumismärke ei ilmutanud, vaid vastupidi, see tugevamaks muutus, hakkas seni mu seljataga seiranud jooksjad must vaikselt mööda tiksuma. Tuntumatest nägudest kuskil 5,5 km peal Kalle Muuli. Enne teda, ehk juba kuskil 4 km peal libises vaikselt eest teine (või esimene ajakirjanik) Andrus Nilk. Üsna lõpu eel, vist kuskil 6 km kohal, möödus iseloomuliku jooksustiiliga ja ülitiheda hingamisega, aga visa, Tõnu Hendrikson, kellega koos ma enam-vähem kogu distantsi olin kulgenud ning veel mõned noorsandid. Rannaliiva finišisirgel, kus viimased must möödusid, oli hingamine ikka väga kinni. Ometi üritasin lõpu eel ka veel mõned reipamad sammud tehad, et päris kõik seni mu taga seiranud mööda ei paneks.
Lõpuaeg 27 mintutit täpselt ning lõpukoht 179. Enne jooksu vaagitud eesmärk (aeg 26 min ja alla) jäi täitmata. Oma eelmise aasta tulemusele kaotasin pea minutiga. Tulemuse mõttes tundsin mõningast pettumust ehkki oma-arust (tunde järgi) olin justkui jooksnud päris käbedalt. Ju siis teatud momendid (sh. piirav valu rinnakus) oma pärssivat rolli mängisid. Võimalik, et teisteks sellisteks momentideks olid pikk võistluspaus, pigem pikad ja monotoonsed treeningud ning üht-teist-kolmandat muudki.

Ilm, mis jooksu kestel oli kestnud enam-vähem, pöördus mõnda aega peale lõpetamist päris tugevale vihmale. Hea, et jooksu ajal paksu vett ei tulnud kuivõrd distantsi lõpuosa kitsas jalgrada kippus niigi mudast libedaks.

Et järvejooksu osalejatele pakuti soodsat (25.- EEK) Tabasalu spordikompleksi sauna ja ujula külastust, otsusatsin seda varianti kasutada. Olin seda ka eelmisel aastal teinud ja muljed olid head. Ehkki jooksust osavaõtjaid oli palju, ei leidunud saunahuvilisi kuigivõrd. Eks seda mõnusam ja lahedam seal oli :).
Kui nüüd tekib küsimus, et milleks see saunajutt, siis teen seda ka ühe tähelepaneku osas, mis mulle riidekappidega ühiskondlike kohtade, nagu spordiklubid, saunad jms. juures on häirivalt silma jäänud. Ei, mitte kappide kitsusest, probleemidest nende lukkude või puudulikust sisustatusest (millest võiks ka pajatada) ei tee ma juttu, vaid kapivõtmete jagamise süsteemist või õigemini... selle puudumisest. Seda võiks ehk ka logistikaks nimetada. Puuduvaks või puudulikuks logistikaks. Nimelt kipub praktikas olema nii, et administraator jagab kapivõtmeid järjest – nii, et korraga tulijad satuvad tihedalt ühte kohta, ühte vahesse ja kõrvuti kokku. No, miks peaks tegema nii, et külastajatel napiks oma asjadega majandamisel ruumi ja ebamugav oleks? Või antama kohe kasutusse äsja lahkunud külastajast vabanendud kapp kui on ka teisi vakantseid kappe? Ma usun, et kui külastajal oleks valida, eelistaks ta pigem (kasvõi) mõnda aega tuuldunud ja kuiva põrandaesisega kappi äsja kasutuses olnud niiskele ning märja (rääkimata porist või mustusest) põrandaesisega kapile.
Ilmselt on sellise toimetamise põhjuseks läbimõtlematus, süsteemi puudumine. Külastajatele oleks ju palju mugavam ja probleemivabam kui kappe jagataks võimalikult hajutatult. Põhimõtteliselt peaks admistraator järgima sellist mudelit, et kõrvuti asetsevatel kapi võtmetel on piltlikult poole tunnine vahe. Pool tundi on piisavalt pikk aeg, kus külastaja saab oma asjad kappi ära pandud ja sportima (või kuhu iganes) edasi minna. See aeg võib vastavalt vajadusele (täituvusele/rahvastatusele) olla ka lühem, n. veerand tundi. Süsteem peaks olema selline, et vahetult kõrvu asetsevate kappide võtmete jagamise intervall on kõige pikem, siis ajaliselt pisut (või sellest poole) lühem intervall ülejärgmise kapiga jne. Põhimõttelislt kahe järjestikku asetseva kapi võtmete jagamise ajalise intervalli (kaks intervalli taset siis) rakendamisega oleks asi juba toimiv. Kui mitmes kohas on taoline või analoogne toimiv süsteem olemas?


Bookmark and Share
Postita kommentaar