esmaspäev, 18. oktoober 2010

Lumest

„Kured läinud, kurjad ilmad. Haned läinud, hallad maas. Luiged läinud, lumi taga.“
Vanarahva tarkus

Nii palju kui mul sel sügisel silma on jäänud, on igatahes vanarahvatarkuses loetletud linnud Eestimaa tolmu oma tiibadelt pühkinud. Järelikult pole kuigi kaugel ka lumi, millest annavad tunnistust hallaööd.
Et eelmine talv oli üle ootuste ja aegade lumerohke (vanemate inimeste sõnul koguni viimase ehk koguni 50 a lumerohkeim) ja et aeg lendab kiiresti, siis otsustasin põhjalikumalt peatuda sellel muinasjutulisel ainel, mis meie talvele näo annab.

Lumest saab rääkida väga mitmest aspektist, aga minu pisut spetsiifilisema huvi lume vastu põhjustas möödunud talve rohkete lumesadude tulemusel kõike paksult kattev lumevaip - et palju seda koguseliselt talve jooksul maha sadas ja kui suur raskus seejuures katuseid ja pealesadanud konstruktsioone rõhus. Seega hakkas mind huvitama lume kaal, ehk täpsemalt tihedus e erikaal, mille baasil arvutada konkreetset pinda katvat kogust.

Mis aga üldse on lumi? Põhimõtteliselt on see üks looduslik vee esinemise vorm, külma ilma sademed. Lumi koosneb lumehelvestest, mis on rangelt korrapäraselt heksagonaalselt (kuusnurksed) ühinenud jääkristallid. Helvestes olevate jääkristallide mõõtmed jäävad vahemikku 10-4 mm kuni 0,1 mm. Lumehelvestel, mille heksagonaalne struktuur tuleneb veemolekulide omadustest, on alati erinev väljanägemine. Pole olemas kaht identset helvest (nagu inimestki).

Mahasadanud lumi on pidevas mikroliikumises - lumehelbed kleepuvad üksteise külge, moodustavad suuremaid struktuure. Lumikate vajub raskusjõu ja niiskuse imavuse tõttu kokku ning tiheneb, mille tulemusel lume erikaal suureneb. Muidugi ei suurene seejuures lume kogukaal, mis arustumise tõttu pigem väheneb kui just sademeid peale ei tule ja mitte arvestada õhust lisanduva niiskusega.

Lume füüsilised näitajad
Lumikatte põhilised iseloomustavad karakteristikud on selle kõrgus, tihedus ja veevaru. Viimase all mõistetakse veekihi paksust (millimeetrites või sentimeetrites), mis tekib lume täielikul sulamisel, eeldusel, et sulamisel tekkinud vesi ei aura ega voola ära. Lume veevaru arvutatakse lumekihi paksuse ja tiheduse korrutisena.

Lume kaal võib olla väga erinev ja suures skaalas kõikuv olenevalt õhutemperatuurist ehk sadanud lume kohevuse astmest ja lume niiskussisaldusest.
Värske, külma lume erikaal on ca 10 kg/m3. Sulalumel aga koguni kuni 500 kg/m3. Seega kuni 50 kordne kaalu vahe! Kõige kohevam on lumi, mis sajab -9...-10°C juures. Veel külmemas õhus muutuvad lumekristallid väiksemaks ja lume tihedus kasvab.
Ca 200 kg/m3 võib pidada üsna tavaliseks seisnud, vajunud sh. mõne pehmema ilma üle elanud lume tiheduseks. Et meetrine lumekihi paksus polnud möödunud talvel haruldus, järeldub lihtsast matemaatilisest korrutustehtest, et üht ruutmeetrit painas u 200 kg raskus, mis teeb 40 m2 (n 10 x 4 m) katuse puhul koguseks juba 8 tonni! Aga talve teises pooles ja lõpus võis see number olla suuremgi, sest mida kevade poole, seda suuremaks lume erikaal niiskuse sisalduse tõttu muutub. Hoonete katused on üldjuhul aga projekteeritud lumekoormusele ca 100 kg/m2

Olgu järgnevalt ära toodud vee teiste looduslike vormide tihedused:
  • Vesi 1 g/cm3 e 1 kg/l e 1 000 kg/m3
  • Jää 917 kg/m3
Et jää erikaal on vee omast väiksem, siis seisabki ta vee peal ning on võtab sama kaalu juures pisut rohkem ruumi.
Lumikatte algmaterjali ehk lumehelbe mass on tavaliselt ca 1 mg ringis. Kuid esinevat ka palju suuremaid, grammidesse ulatuva massiga lumehelveste kobaraid ning lumekruupe, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 10 cm-ni.

2009/2010 a talvel sadas Maalehe andmetel Eestimaale maha iga eestimaalase kohta 150 vagunitäit lund.

Lume omadusi ja fakte
  • Aastas sajab Maale ca 5 x 1016 kg lund, mis teeb ühe maa elaniku kohta pea-aegu 10 000 tonni!
  • Kindlasti on kõik, kes mõne meie või kõrgema laiuskraadi talve üle elanud, täheldanud lume krudisemist. Tavaliselt krudiseb lumi peale astumisel, autorataste all jne. kui on vähemalt 10°C külma. Krudinat põhjustavad murduvad jääkristallid. Seejuures, mida jäigem on murduv keha, seda kõrgemat heli see tekitab.
  • Lumele annavad valge värvuse jääkristallid, mis ei neela kuigi hästi valgust. Ehkki jääkristallid koosnevad veest, mis on värvitu, neelates ja peegeldades ühtviisi kõiki valguse komponente, peegeldab lumi hästi talle langevat valgust kuna lumes paiknevad veekristallikesed igas eri asendis, ehk väga paljudel juhtudel langeb valgus neile kaldu, mis põhjustabki tugeva peegeldumise nagu see toimub ka vee pinnaga viltu langeva valguse puhul. Kuna jääkristalle on palju ja nad paiknevad läbisegi, ei teki korrapärast peegeldust ja valgus hajub. Oma osa on ka õhuvahemikel helveste vahel, mis põhjustavad veel täiendavat peegeldust. Lume seistes ja vajudes need vahed vähenevad ja lume pind hakkab muutuma järjest siledamaks ning valguse hajutamine väheneb. Lume pind muutub visuaalselt tumedamaks.
  • Lume sulamise mudelite kohaselt võib ööpäevas sulada lumekogus, mis on ekvivalentne 5...8 cm paksuse veekihiga. Märja lume korral vastab see umbes 20 cm paksusele lumele. Siiski on soojale kevadele tüüpiline, et sulavett tekib ööpäevas 2...3 cm, s.t. sulab 5...8 cm lund. Sooja kevade korral kulub lume sulamisele ainult 2...5 päeva. Valdaval osal Eesti territooriumist lõpeb lume sulamine enamasti märtsi lõpul või aprilli esimestel päevadel. Lumerohkel talvel laguneb püsiv lumikate aprilli teisel poolel, kõrgustikel ja Põhja-Eestis isegi mai algul.


Kahtlemata on talvine lumine maastik ilus, tihti lummav ja ka hingepuhastav. Lumi tuletab oma kaduvuses, juba oma miniatuursemas vormis, lumehelbe tasandil, meile meelde, et ilu ei saa omada. “Ilu võib luua, ilus võib liikuda ja elada, aga omada seda ei saa.” sedastab šamanist Urve Kaaristu. Šamaanidel on lumehelbest oma ettekujutus. Nende arusaamise kohaselt on korrastatud ja arenev universum loodud kosmose elavast ainest, kujundatud mitmemõõtmeliselt nagu lumehelves ning struktureeritud nagu puu. Puu sümboliseerib šamaanidele kogu olemust: keskosa on niinimetatud reaalsus, kus meie oleme, juured on alateadvus ja potentsiaal, oksad aga ulatuvad universaalsete tõdedeni.


Käesolev postitus põhineb peamiselt järgmistel allikatel
Lumest veel

Bookmark and Share
Postita kommentaar