laupäev, 20. november 2010

Riiklik silmakirjalikkus

28.augusti (2010 a) Äripäeva online artikkel "ID-kaart on näo näitamisest turvalisem", (tänaseks küll n-ö vana uudis, aga ometi mitte oma aktuaalsust minetanud) kirjutab kiirlaenufirma Raha24.ee kavalast nipist kuidas kiirlaenuandjad hiilivad mööda seadusandja kehtestatud nõudest kohtuda silmast-silma laenutaotlejaga (milline nõue on küll olemuslikult jabur).
Seda, et see jabur on, tõendab kujukalt artiklis käsitlemist leidev praktika. On mõistetav, et olukorras, kus kiirlaenu andmise taotlemine ja andmine põhjustas vähese reguleerituse tõttu pättusi - s.o. teiste nimel laenude võtmist ühes kohustavate tagajärgedega kannatanule - oli ebanormaalne ja seadus vajas selles osas suuremat/täpsemat reguleeritust. Aga mida sisuliselt annab laenu andja ja laenu taotleja näost näkku kohtumise kohustus? Liiati kui laenud vormistamise volitamiseks piisab digiallkirjastatud volitusest? Kas laenuandja oskab inimesele otsa vaadates öelda, et tegu ei ole pätiga ja et laenuvõtja suudab oma laenu teenindada?
Sellise kohtumise nõude seadusesse sissekirjutajad apelleerivad ilmselt isikutuvastamise vajadusele. Aga mida kindlamalt aitab inimesega kohtumine teda tuvastada kui ta on sinu jaoks võõras? Taotleja ei ole sulle teada-tuntud sõber, sugulane või niisama avaliku elu tegelane, keda ka näo järgi tuntakse. Et vaatad esitatud dokumendist pilti, mis reeglina ei ole mitte eile tehtud foto, ja sellest järeldad isikusamasuse?
Kamoon!
Palju on selliseid klienditeenindajaid, või üldse inimesi, kes suudavad 100% lähedase kindlusega tuvastada, et dokumendi pildil olev isik on sama isik, kes selle esitas? Ma usun, et vähegi elukogenud ja mõistlik inimene saab aru, et kellegi isikusamasuse tuvastamine väikese pildikese ja allkirja näidise alusel on väga rabe. Pakun, et kui seda erapooletult testida, ei küüni see oluliselt üle 40%. Igasugu isikutuvastamise kohustusega klienditeenindajate õnn on lihtsalt see, et lõviosas esitab dokumendi selle tegelik omanik ilma kellegi teisena esinemise püüuta. Kui paljud inimesed teavad, aga kellegi teise sh. oma lähikondlaste ID kaardi koode? Pakun, et see protsent on marginaalne ning neil puhkudel on tegu väga usaldusliku - mitte ära kasutava suhtega, kus tüssamine pole üldse teema.

Kuu aega hiljem, 28.09.10 Äripäeva online's avaldatud uudis "Politsei lõpetas Raha24 nutika skeemi"
teatab, et politsei lõpetas Rahapesu andmebüroo ettekirjutise alusel Raha.ee ja Tuvastaja OÜ ID kaardi abil volitamisega laenutaotlemise skeemi jäädes oma ettekirjutise alustes väga üldsõnaliseks ja ebamääraseks.

Seega jääb täiesti arusaamatuks miks rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus (RTRTS) ei võimalda laenu taotlusel isiku tuvastamist elektrooniliselt ID-kaardi ja mobiil-ID'ega, mis mõlemad on põhimõtteliselt ja oluliselt lolli- ja pätikindlamad meetodid kui kellegi suvalise inimese teise suvalise inimese tuvastamine väikese hägusa (must-valge) foto põhjal. Kas tegu on seadusandja (väljatöötaja) diletantlusega, laialt levinud inertse ignorantsuse või millega?
Asja kogu olemusest jääb mulje, et seadus pole välja töötatud mitte tavakodaniku kaitseks, vaid selleks, et Bin Laden ei saaks laenu võtta, nagu üks kommentaator ülalmainitud I uudise kommentaaris mainib. Viimane on aga eriti naiivne taotlus.


Bookmark and Share
Postita kommentaar