esmaspäev, 14. november 2011

Inimeste robotiseerumine

Igatahes sellised, pealkirjas väljendatud mõtted ja assotsatioonid minus erinevate ettevõtete klienditeenindajatega kokkupuudete põhjal tekivad.
Käesoleva postituse kirjutamise inspiratsiooniks ja tõukeks on kogemus Rimi kaubandusketiga, täpsemalt selle Tallinna Sõpruse pst keskuse infoleti teenindajaga, kellele ma loo moraali osas ometi kogu vastutust ei paneks.

Pilt Rimi Facebook'i lehelt
Protsess sai aga alguse ise-enesest suht totakast asjast nagu seda on kliendikaart, mille ma vist kuskil 2010 a keskel teha lasin ning mis juba nädala või paari pärast peale kasutusele võtmist kassades tõrkuma hakkas – kaardilugejad seda omaks võtta ei tahtnud. Ikka on kassiirid teda n-ö läbi tõmbamiseks kilekottidesse või tsekkide vahele toppinud. Vahest on see aidatud, vahest mitte. Teinekord on kassiir kaardi numbri käsitsi sisse toksinud. Üksikutel juhtudel on mõni kassiir olnud sedavõrd kogenud, et pole kaardi lugejast korduvat läbi vedamisele hakanud aega kulutamagi vaid toksinud kaardi peale esimest läbitõmbamise ebaõnnestumist kohe käsitsi. Kokkuvõttes aja võit ikkagi.

Lühidalt, kaardi kassast läbi minemine esimese korraga on õnnestunud ehk kuskil 8-l või 9-l juhul 10-st.

Mida see tähendab?
See tähendab pikemat ooteaega kassas nii minule kui kõigile neile, kes minu järel kaupade eest tasumist ootavad. Lisaks lisaliigutusi ja frustratsiooni kassiirile. Ja kuivõrd mul pole mingit alust arvata, et taoline juhuslikult toimiv (enamasti mitte-toimiv) kaart on ainult mul, suureneb klientide oote-aeg ja kassapidaja frustratsioon iga sellise kaardi võrra.

Ehkki ma olen seni Rimi kassades selle lisaminuti või paar kaardiga sahmimist ära kannatanud, mõtlesin, et küsin igaks juhuks infoleti töötajalt, kas nad võiks mu enamasti mitte töötava kaardi välja vahetada. Kokkuvõttes peaks ju Rimi ka ise sellest huvitatud olema, et klientide teenindamine oleks võimalikult sujuv ja kiire – seda rohkem kliente nad ju suudaksid teenindada ja kaupu müüa. Mitte väikese osatähtsusega pole seejuures oma töötajate säästmine, mis omakorda avaldub tööviljakuses.

Infoleti töötaja tõmbas mu kliendikaardi läbi seal olevast kaardilugejast ja ütles, et kuna tema aparaat kaarti loeb, siis ei saa ta mu kaarti välja vahetada(!). Selle juurde jäi ta isegi vaatamata mu viitamisele just äsjasele kaardi lugemise probleemidele sealsamas keskuse kassas! Küsisin, et kas ta ei usu, et mu kaart tegelikult kassades ei toimi? Ütlesin veel, et kui probleem on selles, saavad nad seda ju järele kontrollida küsides kasvõi konkreetselt kassapidajalt või vaadata järele kassa kohal asuva kaamera salvestus. Kogu mu argumentatsioon ei olnud infoleti töötaja jaoks mitte miski ning ta jäi kindlaks oma otsusele, et kuna mu kaart toimib (tema aparaat seda ju loeb), siis ei saa ta seda välja vahetada(!?).
Selline avaldus jahmatas mind niivõrd ei ma osanud suurt midagi enam kosta. Või õigemini - ma ei näinud sellel suuremat mõtet kuivõrd kui loogika ja põhjendatus ei tepsi, siis polnud alust arvata, et mingi pikem, vaidlusele kalduv argumentatsioon, võiks asja muuta. Sellest ka assotsatsioon robotiga, mis on programmeeritud toimima vastavalt teatud käsureale ja mida/keda ei huvita asja sisuline pool.
Sedastasin, et okei, eks ma seisa siis kassades (ja teised kliendid minu järel) endisel moel edasi kuniks mu kliendiks olemine saab registreeritud ning lahkusin pea täis imestust ja mõtteid, mis ka ühtlasi üsna palju nalja pakkusid.

Nädal või veidi rohkem hiljem sattusin samas kaupluse kassas tavapärasesse olukorda kaardiga, mida kassasüsteem magnetriba kaudu omaks ei tahtnud võtta. Ei aidanud ka noorukese kassapidaja poolt kaardi erinevatesse materjalidesse toppimine ja selles kaardi lugejast läbi vedamine. Aga ta jätkas seda siiski tuima järjekindlusega nii korda kümme :) selmet toksida kaardi number käsitsi sisse. Lõpuks toksis ta numbri ka käsitsi, tehes ilmselt väikese näpuka kuna ka sellega ei õnnestunud tal mu kliendistaatust registreerida.
Muidugi ei seisnud ma seal kassas vaid üksinda. Peale mind oli seal päris korralik saba. Inimesed muutusid juba rahutuks ja hakkasid seda väljendama. Teatasin lähimatele „kaaskannatajatele“, et olen teinud Rimile ettepaneku kaart välja vahetada, aga kuna nemad teatavad, et see töötab, siis pole midagi parata. Asi lõppes sellega, et kuna noor ja ilmselt kogenematu kassiir ei suutnudki tehnilistest probleemidest võitu saada, lahkusin kauplusest ilma sel korral kliendina kvalifitseerumiseta.

Samal päeval (10.nov.) saatsin Rimi üldmeilile (info.ee@rimibaltic.com) järelepärimise, kas kassapidaja peab Rimi kliendikaardi esitamisel ostu kliendina registreerima ka siis kui kaardi magnetriba ei toimi?
Sellele küsimusele on vastus veel saamata. Tahaks loota, et nad oma üldmeilile laekuvaid kirju ikkagi loevad ja küsimustele ka vastavad. Selleks annab lootust nende koduleht, mis väljendab hoolimist kliendi arvamustest.

Muidugi, Rimi infoletitöötaja eelkirjeldatud otsuse ja käitumise põhjuseid vaagides võib mõista, et põhjused ja motiivid saavad alguse kõrgemalt kui antud ametipositsioon. Sellistel puhkudel on enamasti põhjuseks firmas kehtestatud reeglid ja korraldused kuidas ja mis puhul mingit asja tehakse. Kas ja kui paindlikud - ning seejuures kui mõistuspärased - ollakse. Tihtilugu tingib just viimase momendi jäikus selle miks töötaja käitub loogikavabalt ja masinlikult, meenutades rääkivat robotit. Selle juurde käib viitamine kehtestatud korrale, et nii on paika pandud, või et lihtsalt nii on, nagu mantrat, mis peaks küsimuse lahendama.
Ma saan aru töötaja/klienditeenindaja või kelle tahes eesliini töötaja volituste piiridest ja kehtestatud reeglitest, ometi ei mõista ma kui kehtestatud korralduse jaburuse, põhjendamatuse (rääkimata seadustega vastuollu minemisest) ja probleemide tekkimise korral töötaja kaitseb ja õigustab sellist otsust või toimimisviisi suutmata selle vajalikkust loogiliselt ära põhjendada, tehes sellega endast roboti.

Robotiseerumisel on ka teisi põhjuseid näiteks süsteemsus ja standardid, mis on ellu kutsutud vigade minimeerimiseks ning teenindustasemete ühtlustamiseks firma sees erinevate üksuste või teeninduspunktide vahel. Heaks näiteks on siinkohal McDonalds’i söögikohad.
Sa annad klienditeenindajale tellimuse nagu inimene ikka a la „palun üks x-eine Coca-Cola’ga, üks metsamarjapirukas ja kohv piimaga“. Aga klienditeenindaja fikseerib su tellimuse ikkagi talle õpetatud skeemi järgides nagu ta poleks kuulnudki, mida sa talle ütlesid. Ta võtab su tellimuse nagu talle on õpetatud – küsides küsimusi tellimuse kohta oma kindlas järjekorras ja tehes ettepaneku võtta ka magustoitu. Näiteks piruka.
Pole kuigi imestamisväärne, et tekib tunne nagu räägiks inimkõnest aru saava rääkiva robotiga. Seejuures siiski mitte kõige intelligentsemaga kuivõrd tellimus tuleks jupitada ja ajastada vastustena „roboti“ küsimustele.

Olen ka tähele pannud, et mingi osa robotiseerumise põhjustest peitub inertsis – nii ettevõtete omas, mis avaldub reeglites, käskudes ja keeldudes kui eraisikute omas, mis avaldud käitumuslikes aspektides. Inerts seisneb matkimises, kopeerimises ning eeskujude ja autoriteetide järgmises. Jätkatakse või võetakse kuskilt (n. teise ettevõtte pealt) mehaaniliselt mallina üle mingeid reegleid, käsitluspraktikaid või koguni hoiakuid. Lihtsalt seepärast, et nii on need olnud või on kuskil - võib olla ka edukas ettevõttes - mõtlemata ja tunnetamata läbi konkreetse regulatsiooni või praktika mõtet ja vajalikkust.
Nii juhtub, et ühest organisatsioonist ja süsteemist ülevõetu muutub teises kohas teistsuguste asjaolude tõttu pahatihti mõttetuks ja jaburaks. Või oli ta seda juba ennegi. Aga kuna kopeerimine on lihtne ja mugav, siis ei vaevuta asju läbi mõtlema.

Mulle tundub, et mida suurem ja kiiremini kasvav organistatsioon seda kergemini taolisse ämbrisse astutakse. See oleneb ehk enamgi veel ettevõtte personalipoliitikast – kas ja kui lõbimõeldud ja juurdunud see on kõige kõrgemalt tasandilt alates. Kuidas väärtustatakse klienti, kui järjepidevad on klienditeeninduse printsiibid ja kui suurt tähelepanu neile tegelikult pööratakse, mitte vaid ei deklareerita marketingi raames.
Ülereguleeritud, jäigalt raamistatud tööülesannete ja töötaja volitustega, võiks isegi öelda paranoilistes ning sellistena rumalates organisatsioonides, juhtubki see, et töötajad surutakse roboti rolli ning firma tasandil käsitletakse klienti kui ühikut või statistilist juhtumit.

Kuidas tunneme ära robotiseerunud käitumise?
Oma kogemuse põhjal resümeerin siikohal mõned tunnused.

a) Esiti klienditeenindaja ei kuule/kuula mida talle öeldakse olles juba ette keskendunud oma positsiooni kaitsmisele (isegi kui seda ei rünnata) või õpitud käsitlusmallile (turvalisus).
b) Ta üritab probleemi paigutada tundma õpitud tuttavasse probleemide kasti isegi kui tõstatatud probleemile vastavat n-ö kasti veel pole. See avaldub ta pentsikute (tihtipeale asjasse puutumatute) küsimuste ja konstanteeringutena. Võib ka juhtuda, et kui probleemi käsitlemiseks ühtegi sobivat probleemikasti pole ja ta probleemi kliendi vastuseisu tõttu suvalisse kasti paigutada ei saa, jookseb tal piltlikult öeldes juhe kokku.
c) Ta ignoreerib fakte, argumente ja loogikat, mis eksitavad teda trafaretsest lahendusest e probleemi tuntud kasti paigutamisest.
d) Loogilise ja ammendava seligtuse puudumisel tugineb ta klišeelikkele ebamäärastele õigustustele nagu: „meil on see nii“, „nii on meil lepingus kirjas“, „arvutiprogamm nõuab seda“, „selline on meie blankett“, „ma ei saa midagi teha“, „aga see on meil kogu aeg nii käinud“, „see on igalpool nii“ jms., mida ta võib veenvust silmas pidades korrata. Osundades nii otsekui Jumalast, mitte inimtahtest määratud ja sõltuvatele tingimustele. Enamasti need töötavad kuna klient, nähes, et adekvaatset konstruktiivset dialgoogi pidada ei õnnestu, löövad lihtsalt käega.

Mõneti või otsapidi haakub robotiseerumisega ka kliendi ründamine ja tema mingiks eriskummaliseks friigiks pidamine probleemi tõstatamisel või ebakohtade osas selgituste palumisel: „te olete esimene, kes selle kohta küsib“ või „te olete esimene kellele see probleemiks on“ jms. Taoliselt üritab klienditeenindaja klienti end veidrikuna tundma panna ja ta suu kinni toppida. Aga selline lähenemine pole mitte puhal kujul robotiseerumise tunnus kui pigemini märk mugavast ja üleolevast suhtumisest klienti.
Muidugi, taoline äramärkimine võib toimuda ka positiivse tunnustusena, aga see on selgelt eristatav etteheitest puhtalt konteksti põhjal.

Võib olla on klienditeenindajate robotiseerumine aja märk. Ma ei tea. Igatahes on selline praktika jabur ja mina küll ei näe, et selline praktika pikemas perspektiivis või tugevma konkurentsi tingimustes elujõuline oleks. Pigem on see võimalus kõigile teistele inimlikuma ja parema (mõistvama) teenindusega konkurenti ületada.


kolmapäev, 26. oktoober 2011

Nagu sääsed

Justnimelt neid tüütuid putukaid mulle nii mõnedki autojuhid tee- ja tänavaliikluses meenutavad. Jutt käib siinkohal üht teatud liiki tüütutest, ohtlike sõiduvõtetega autojuhtidest, keda kohtab liikluses eriti palju just soojal ajal, ehk niipea kui lumi ära kaob ja linnud laulma hakkavad, rääkimata siis suvest ja varasügisest.
Praktilisel nagu sääsedki on neil kombeks sulle hästi lähedale pääseda ja oma elust seejuures mitte hoolida. Neid iseloomustab see, et kui nad sulle järele jõuvad, siis selmet oodata normaalset mõistlikul kaugusel ohutut möödasõidu võimalust, sõidavad nad sulle tagumikku nii kinni, et sinna vaid õhuvahe jääb. Justkui arvates, et see kiirendab või parandab kuidagi möödasõitmist. Vahest kohtan samasugust fenomeni kauplustes kassajärjekordades, kus mõni kodanik näikse arvavat, et järjekorra liikumise kiirust mõjutab see kui tihedalt ta eesseisjal seljas seisab.
Seejuures ei vasta tagumikussõitjate oskused ja reageerimiskiirus aga kuidagi olukorrale, mida nad olematu pikivahe jätmisega tekitanud on. Vahest olen neist tüütumaid isendeid testinud kergelt gaasijala üles laskmise või samal kiirusel jätkates piduritule näitamisega. Oh seda pidurite kriginat siis. Seni on see taolisi tegelasi ka distsiplineerinud ning nad on peale sellist testi jätnud suurema pikivahe või siis võimalusel vahetanud rada. Aga arvestades nende uimasust, võib see lõppeda ka tagant otsasõiduga.

Teinekord on olnduki reaalset põhjust hoo vaigistamiseks ja pidurdamiseks ees oleva takistuse või foori tõttu. Seejuures olen pidanud pidurdama tähelepanu kaheks jaotamisega. Piltlikult nii, et üks silm jälgib eesolevat autot ja teine vaatab peeglisse, pidurijalg samal ajal doseerimas pidurit just niipalju, et mitte eesliikujale otsa sõita ning samas mitte üleliia tugevalt, et vahetult su pagasnikus sõitja jõuaks pidama jääda.
Siit paljude tagumikussõitjate järgmine ühine tunnus – nad ei näe kuigi kaugele (või siis ongi nägemine nii vilets?) rääkimata situatsioonide ettenägemise võimest ja arusaamisest sujuvast liiklusest.
Millegipärast muutub perses sõitmise vajadus eriti tungivaks just siis kui möödasõiduks kõige vähem võimalust on – rajad kinni, tihe vastutulev liiklus, piiratud nähtavus jms. Kõnealustele tüüpidele iseloomulik ka kärsitus, ehk kui nad omaarust juba üle mõistuse kaua kellegi taga sõitma on pidanud, siis võetakse möödumismanööver ette kõigele ja kõigele vaatamata, sh. enda elule ja tervisele sülitades. Kiire ju! Ja eks kaasliiklejad pea siis halastama ju kuivõrd ka nende elud ja tervised ohus.

Mis ehk kõige imelikum - taoliste "perses-sõitjate" seas olen nii mõnelgi korral trehvanud selliseid, kes täiesti süüdimatult, üliohtlikke möödasõite sooritades sul eest kaovad, sina aga, omas tempos normaalse sõidu ja turvaliste möödasõitudega, jõuad talle mingi aeg järele. Nad oleks vahepeal justkui sõitmisest ära väsinud (või on mõni kamikazelik möödasõit lõpuks junni liiga maha jahutanud?). Ja nad jäävadki lõpuks päris sirgel ja sõidukitest vabal lõigul sulle jalgu! Ehk sisuliselt, kui neil tõesti on kiire kuhugi jõuda ja olud ohutult kiiremat edasiliikumist võimaldavad, ei ole korraga suurt kiiret enam kuhugi!?

Näiteks reedel 14.10.11 kl.18 paiku oli mul selline juhtum Tallinn-Pärnu maanteel Pärnu suunal Renault maaletooja CityMotors'i kirjadega uue pärlendava beežika Renault’ga, kel Laagri kõrvale jääval teelõigul oli tuli takus eesliikujatest mööda saamisega.
Samal päeval ja trassil juhtusin mõni aeg hiljem pealt nägema aga ühe Läti numbrimärgiga musta värvi 500-seeria BMW kamikazelikku möödasõidumanöövrit, kus samal ajal vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke hoidis vaid ära vaid viimase juhi poolt tee keskele 3. (bemmivennale möödasõidu-)rea tekitamine.

Suvel oli selliseid tagumikus-sõitvate ja seejärel hullude möödasõitudega teed jätkavate joobarjuhtidega (ei näe põhjust selliste, teiste elule, tervisele ja varale sülitavate tegelaste puhul viisakaks jäämiseks) seiku päris mitu.
Tooks põgusalt ära veel ka ühe heledat värvi kaubikujuhi, kes ei mallanud kuidagi ära oodata kui lõppeb kilomeetri-paari pikkune lõik Tallinnas Peetri külast Tartu maanteele. Käänulisel, piiratud nähtavuse ja kiirusepiiranguga lõigul, oleks ta minust möödasõitu üritades vaat et paar jalgratturit alla ajanud, pea-asi, et mööda oleks saanud. Mina sõitsin terve selle lõigu ühesuguse, seejuures ka mitte kuidagi muneva või takistava (ehk mitte lubatust väiksema) kiirusega.

Kirjutan sellest puhtalt isiklike kogemuste baasil olles täiesti kindel, et sedalaadi olukordi ja tähelpanekuid on pea kõigil juhina liikluses osalenutel. Esialgu ei ole ma siin kirjeldatud paari konkreetse juhtumi juures autode numbrimärke ära toonud, aga edaspidi ei välista, et hakkan juhtumite infot ühes nahhaalidest juhtide numbrimärkide äratoomisega käesoleva loo kommentaaridesse lisama või kui tegu väga markantse juhtumiga, teen eraldi sissekande.

Sõidukimarkide ja mudelite alusel ei saa vast mingit objektiivset joobarjuhtide välimäärajat päris teha, ometi on taoline hoolimatu ning seejuures ühtaegu rabelev ja puuduliku reageerimiskiirusega sõidumaneer jäänud mulle tihtipeale silma kaubikute ja nn pirukakärude juhtide puhul. Võibolla tuleb see sellest, et selliste sõidukite puhul on valdavalt tegu tööandjate autodega, mille suhtes peremehetunne puudub ja üritatakse võimalikult tegusad olla, mis peaks väljenduma võimalikult kiires ühest kohast teise liikumises. Ei tea. Kahtlemata on sellistel puhkudel aga tegu süüditamatute inimtüüpidega.

On kahetsusväärselt tavapärane, et tavaliselt raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste kajastustes võime ajakirjandusest lugeda kuidas liiklusõnnetuse põhjustaja n-ö vastassuunavööndisse kaldus. Justkui „kaldumise“ oleks põhjustanud mingi vältimatu ja seletamatu jõud, mitte juhi sõiduvõte: valearvestus, pahatihti aga hoopis kaasliiklejad ohtu seadev nahhaalsus.
Üldse on pentsik meedias levinud inimvastutuse pehmendamine, teisendamine ja pigem üle kandmine loodusjõududele, eluta asjadele ja nähtustele. Ning loomadega juhtunud õnnetuste ja intsidentide puhul viimastele. Uudistes on tavapärane kuidas torm või üleujutus või maavärnin tappis kedagi. Mitte, et inimesed hukkusid nende sündmuste tagajärjel või neid hukutas mitte oludele vastavalt projekteeritud ja ehitatud rajatis või hoone, kus süüdlane on ikkagi inimene. Või näiteks loomade puhul hundid on süüdi lammaste murdmises. (Huvitav, kas hundid ise ka seda teavad kui nad mõne looma maha murravad, ehk oma hundi elu elavad : ). Sedalaadi väärastunud eufemistlikkus väärib omaette käsitlemist. Igatahes on taolised sündmuste kirjeldused vastuoksa toimunu tõsidusele tihtilugu koomilised.

Õnneks meenutavad ülalkirjeldatud tegelased sääski ta teises aspektis, ehk niisamuti nagu ilmade jahenedes ja sügise saabudes jääb vähemaks sääski, jääb selliseid tagumikus sõitvaid juhte vähemaks liikluses. Ometi, kui sääsed teatud temperatuurist alates sooduks ära jäävad, siis liikluses jääb mingi hulk nende tüütuid analoogiaid tiirlema läbi aasta.


2011 a hoolimatu möödasõidu tunnustega rasked liiklusõnnetused

kolmapäev, 5. oktoober 2011

30. Paide-Türi rahvajooks



Aeg: 2.10.2011 (pühapäev) 
Koht: Eestimaa süda, Paide-Türi 
Ilm: Klaar, tuulevaikne, päikesepaisteline, õhk ca 13°C, igati paslik jooksuilm 
Rada: 13,6 km piki maanteed Paide kultuurikeskuse kõrvalt Türi staadionile


Start 30.-le juubelijooksule anti kl.12:30 Paide kultuurikeskuse esisel tänavalõigul nagu ikka. Enne seda, kell oli 12:00 Kirnalt Türi poole teele lähetatud poole maa (6,5 km) jooksjad.

Startisin jooksjaterivi suht eest otsast ehk u 4-st reast. Ehkki arvestades haigestumisest (miski kurguvalu kaasa toonud viirus vist) üle nädala ajast pausi jooksutreeningutes olin mõelnud distantsi läbida mõõdukas tempos (u 4:30...4:40 min/km), läksin ometi kaasvõistlejatega tempoga kaasa. Aga kuidas sa teisiti saadki? Imelik oleks jooksjaterivi suht eesotsas alustades kohe munema hakata.

Enne starti põgusa soojendusjooksu ajal oli olnud tunne raskepärane. Sääremarjad üle-eelmise päeva jõutrennist valusad ja nagu ka paistes. Jalad tervikuna kanged ja rasked. Paari päeva eest tekkinud ja tugevamaks muutunud valu seljal rinnakus (sümptomaatiline roietevahelisele närvipõletikule) õnneks küll ei painanud (ilmselt tänu hommikul sisse võetud Ibuprofeeni tabletile).
Lühidalt, seis polnud isegi jooksu algust lõpuni läbimise mõttes kuigi kindlust andev. Sellele vaatamata oli ka kilomeetri suht-koht tempokalt läbimise järel enesetunne üllatavalt hea. Hingamine jonksus ja n-ö oma rütm käes. Muidugi, kartsin, et küll need probleemid ja raskused samamoodi jätkates peagi kimbutama hakkavad.
Jätkasin esimese kilomeetri tempos välja kujunenud kaasvõistlejatega: 2. kilomeeter, 3. kilomeeter, ja üha edasi. Endiselt, ei mingeid hädasid. Aeg-ajalt viskasin pilgu pulsomeetrile, et kas tempo on ikka seeditav, ehk mitte päris max peal. Eriti vastutuule lõikudel eesjooksja varjust väljudes oli lihtne pulss laeni ajada. Tagantjärele pulsomeetri näite uurides selgus, et mingis etapis see ka õnnestus (võimalik, et Kirna tõusul). Olin ületanud oma kliinilise max pulsinäidu 180 l/min saavutades maksimaalse näiduna 183 l/min.

Enamuse distantsist läbisin koos Türilt pärit August Albert'iga, kes oli väga tõhusaks tuuletammiks ja veduriks. Suur tänu talle selle eest. Ei usu, et puhtalt oma jõuga oleksin sel korral tehtud tulemuse välja jooksnud. Jooksu II poolel jooksin koos paari-kolme mehelise grupiga ja staažika vastupidavusalade spordinaise Tiina Idavain’iga, kelle viimase kilomeetri lõpukiirendusele vastu seismiseks ei jätkunud mul aga piisavalt pauku. Eks viimane kilomeeter oligi vast kõige raskem, kuivõrd enamus energiast ju rajale jäetud, samas aga konkurendid üritavad veel viimast võtta ja oma kohta parandada. Nii kipubki viimane kilomeeter kuidagi pikk olema.

Lõpetasin seekord 123.-ndana ajaga 58.23, mis on mu isiklikust 4-st Paide-Türi jooksu tulemusest küll kõige viletsam, aga ikkagi suht samasse auku eelnevate jooksude aegadega jäädes mu 2007 aasta tulemusele alla vaid 2 sekundit. Pole paha! St. minu kohta, eriti arvestades jooksueelse nädala tervislikku seisundit.

Arvestades oma aega ja kohta tuleb tunnistada, et jooksjate tase on jätkuvalt tõusnud ning konkurents tihenenud. Enne möödnud aasta jookse oleks selle ajaga saja sisse tulnud. Eelmisel aastal, nagu ka seekord, enam mitte. Nüüd mahtusid saja kiirema hulka 57.06 piiri alistanud jooksjad. Eks see annab tunnistust rahva üha sportlikemast eluviisidest, jooksuharrastuse levikust, teadlikumast ja targemast treenimisest jne.

Juubelijooksule lisasid pidulikkust vähemalt paar möödunud aegade meie laiuskraadide kaheldamatut jooksulegendi. Stardipaugu andis 1972 a Müncheni olümpiavõitja 1500 meetri jooksus ja senini selle distantsi Soome rekordiomanik (3.36,33) Pekka Vasala.
Türil autasustas paremaid lisaks põhjanaabrite jooksukuulsusele Eesti kõige aegade silmapaistvaim ja ilmselt ka andekaim jooksja Enn Sellik, kelle nimel on Eesti rekordid 5 000 m ja 10 000 m jooksus (vastavalt 13.17,2 ja 27.40,61) Muidugi võib kohalike jooksulegendide hulka hakata vaikselt lugema ka värskelt tipp-spordist loobunud maratoonarit Pavel Loskutov’i, kes saavutas sel jooksul 18. koha.


Minu Paide-Türi rahvajooksude tulemused: 
  • 2007 a koht: 95. aeg: 58.21 
  • 2008 a koht: 88. aeg: 57.31 
  • 2009 a koht: 79. aeg: 57.24 
  • 2011 a koht: 123. aeg: 58.23 


Tähelepanekud-ettepanekud ja üks vaheseik 

Niipalju kui ma olen Paide-Türi rahvajooksudel osalenud (nüüd siis kokku 4 korda), on see jooks mulle igati sümpatiseerinud. Nii selle trass, korraldus, see entusiasm ja aura, mis selle jooksu ümber valitseb, kui ka see aeg (varajane sügis), mil see jooks toimub. Paistab, et kohalikele elanikele läheb see üritus vägagi korda, millest annab tunnistust järvakate suht suur osavõtt jooksust, pealtvaatajad-kaasaelajad raja ääres, kui ka kohalike ettevõtjate panustamine. Seekord oli jooksul õige mitu sponsorite auhindadega vahefinišit, mis on sellise, mitte just kõige pikema distantsiga võistluse osas üpris harukordne.

Positiivsete aspektide osas mainiks ära asjaliku hästi organiseeritud selge tähistustega jooksustaabi Paide kultuurikeskuses, ajakavad ja jooksjaid teenindavate bussideliikluse graafikud – kõik oli olemas ja selged. Oma vahetusriiete äraandmiseks bussi sai staabist isegi suure, numbriga kilekoti, kui soovisid. Väga vinge! Jooksu finišis Türi staadionil organiseeritud toitlustamisel, promo- ja müügikioskitel ei haka pikemalt peatuma.

Samas märgiks ära ka mõned silma-kõrva jäänud puudused, ehk asjad, mis saaksid-võiksid paremini olla.
Esiteks, muusika on tore asi (ka raja servas), müra aga mitte. Kui krapp või tehnika üldisemalt ei anna kuulatavat heli välja, siis pole vast mõtet volüümi põhja keerata. Heli valjusus ei tohiks olla eesmärk omaette. See jutt käib siis Kirna vahefiniši/joogipunktis olnud müra allika pihta. Aga eks seda kiiremini tuli seda läbida, et kõrvu ja närve säästa :).

Teiseks, väike ettepanek, mis minuarust on universaalne, käies ka mitmete teiste võistluste pihta, kus on tavaks tulemusi välja riputada. Printige tulemused tavapärase laua taga loetava suurusega tekstist paar korda suurema sriftiga. Nii, et tekst, mis muidu paigutub ühele lehele, võtaks enda alla 2 lehte. Need on ju mõeldud vaatamiseks rohkematele kui vaid ühele-kahele inimesele, ehk nägemiseks kaugemalt kui tavapärane lugemiskaugus. Vähemalt see võiks nii olla kui langeks ära vajadus nende lugeda nägemiseks nina vastu paberit toppida ja sellega teiste tulemustega tutvumist piirata.
Selles loogikast lähtudes siia otsa ka teine moment, mida võistlustulemuste väljariputamisel võiks järgida: milleks toppida kogu protokoll ühte kohta sedavõrd tihedalt kokku? Üldiselt soovivad võistlejad esmajärjekorras teada saada oma tulemuse ja oma lähimate rivaalide omasid. Protokollis sada või enam kohta ees- või tagapool asuva naabrimehe või sõbra-tuttava tulemuse üles otsimine on üldjuhul sekundaarne (ei tähenda, et oleks ebaoluline). Kõike seda oleks aga palju mugavam ja ka kiirem teha kui huvilised selle käigus vähem üksteist segaksid, mis tähendab seda, et tulemused võiks välja riputada rohkem hajali. Näiteks esimese saja tulemused, siis meeter-paar vahet ja järgmise saja tulemused jne.

Kolmas märkus puudutab isiklikku väikest negatiivset kogemust. Nimelt, peale jooksu pesemas ära käimist sai riided spetsiaalse suure sinise kilekotiga kõige varem lahkuma pidanud bussi ära antud ja seejärel staadionile keha kinnitama, ja muidu aega parajaks tegema, mindud. Bussi peale, mis oli tolleks hekteks küll pilgeni inimesi täis, surusin end 3 minutit enne 14:40-st väljumisaega. Mööda bussi oma riidekotti taga otsima ma ei hakanud, eeldades, et ju ta kuskil bussis on. Arvestades bussi puupüsti täitstuubitust olnuks see ka pentsik. Ei muretsenud asjade pärast üleliia. Mõtlesin, et küll ma nad Paidesse kohale jõudes bussist üles leian. Mida ma aga peale bussi rahvast tühjenemist sealt ei leidnud, oli mu riidekott. Bussijuht ei osanud selle kohta muud kosta kui et ilmselt peaksin selle kohta küsima jooksu staabist. Paide kultuurikeskuse, kus stardi eel staap asus, uksed olid aga lukus. Polnud ka väljas ühtki telefoninumbrit millele helistada, et järele uurida. Selline võinuks ju olla pandud Paide kultuurikeskuse ustele kuni päeva lõpuni näiteks.

Õige pea saabus Paidesse ka teine buss, millega saabus ka paar korraldaja esindajat kellele sain koti kadumise muret kurta. Korraldaja esindaja - naisterahvas - helistas kuhugi, ilmselt kellelegi jooksu staapi, mis asus nüüd Türil. Selgus, et minu võistlejanumbriga kott on seal. Tütarlapsed, kes kotte bussi peale võtsid, olid selle mingi aeg enne bussi väljumist maha tõstnud.

Kummaline, ja mõneti naljakas kogu selle asja juures oli aga see, et selmet osavõtlikult-abivalmilt uurima asuda kuhu mu kott võis jääda, hakati mind kõigepealt umbusklikult usutlema, et ega ma ise midagi valesti ei teinud ja miks ma enne bussi peale minekut „kotineidudelt“ (minu väljendus terminoloogia kompaktust silmas pidades) oma kotti ei nõutanud. Aga esiteks ei täheldanud ma bussile minnes seal enam ühtki „kotineiut“ ning teiseks, kui ma seal neid oleksingi näinud, poleks ma osanud arvata, et mu kott on enne selle väljumisaega maha tõstnud, ehk poleks osanud koti kohta nende käest veel midagi küsida.
Põhimõtteliselt, koos teise bussi juhiga, kes millegipärast leidis olema vajaliku oma nina asjasse toppida, asuti hoopis mind süüdistama. Bussijuht pillas seejuures sellise toreda repliigi, et ma pidanuksin ise hoolsam olema. Sain aru, et hoolsam olemine tähendas tema meelest seda, et pidanuksin aegsasti bussi tulema. Kui aegsasti ja miks, jäi mulle arusamatuks nagu ka see, mis see puutub sellesse, et ma ei peaks sealt oma eelnevalt sinna antud asju eest leidma.

Kokkuvõttes sain oma asjad Türi staadionilt kätte. „Kotineiud“ olid teinud vähemalt elementaarseima, ehk asju mitte päris saatuse hooleks jätnud.

Ehk resümeena: lõpp hea. Kõike hea. Nagu öeldakse. 


Tulemused & uudised: 

Pildid: 
 *Facebook'is piltide vaatamine eeldab sisse logimist
**vaatamiseks klikka uudises olevale üksikule pildile 

Klipid: 



kolmapäev, 31. august 2011

39. jooks ümber Ülemiste järve

Aeg: 27.08.2011 (laupäev)
Koht: Ülemiste järv, Tallinn
Ilm: Soe, õhk ca 23°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; mõnus soe jooksuilm
Rada: 14 km ümber järve


Kohale sai jõutud aegsasti ehk ca tund enne starti, millest piisas nii normaalse parkimiskoha saamiseks kui stardimaterjalide väljavõtmiseks kui sooja tegemiseks ja võimlemiseks. Põhimõtteliselt on AS-i Tallinna Vesi, kust jooks on ikka lahti läinud ja lõppenud, territoorium piisavalt suur, et kõik autodega tulnud osavõtjad parkima mahuvad. Ometi on kohati kummaline parkimise korraldajate juhtnöörid – ei võimaldata parkida täiesti mõistlikku kohta, kus sõiduk kedagi ega midagi ei sega, just selle põhjendusega, et ta seda teeb. Ning sealsamas, pisut eemal, märkad kuidas on sootuks ebamõistlikmalt (teisi takistavamalt) lastud parkida. Aga see selleks, põhiline oli ikkagi ju üritus ise.

Stardinumber anti üsna suur, 767. Hakkas looma kerget pettumuse alget, et kas tõesti tuleb startida päris jooksjaterivi lõpust, ehk mingist 3.-st stardigrupist. Õnneks aga numbri suurus mingit rolli ei mänginud kuna kõik lasti rajale ühest suurest stardigrupist, ehk ka kuna stardikoridor oli vägagi lai võis igaüks valida omale meelepärase, võimetekohase stardikoha.
Start anti nagu ikka täpselt kl.12. Ca 150 m stardist asunud territooriumi aiavärava läbimisega ei olnud probleeme. Edasi edenesin jooksjaterivi paremast, ehk järve poolsemast servast. Ca 2 km kohal otsustasin pideva koha parandamise osas rahuneda ja sättida end teiste jooksjate temposse. Enesetunne oli okei: hingamine korras, pulss samuti mitte ülemäära kõrge ja ka jalad, ehk täpsemalt viimastel aastatel mu achilleus'e kannaks olnud kannakõõlused ja säärelihased võimaldasid korralikult toimetada.
Vist kuskil ca 3 km kohal asfaldilõigul sai mind kätte ja möödus spordiajakirjanik Andrus Nilk koos mõnede teiste jooksjatega (kuivõrd pehmelt öeldes, mitte igaüht ju ei tunne, siis jäävad meelde ikka need, keda kuidagi viisi tunned). Ehkki ilm oli jooksmiseks päris palav, kummastas mind, et herr Nilk jooksis veepudel käes. Justnimelt käes, mitte vöökotis. Aga ju ta siis oli harjunud niiviisi. Peale tema trehvasin veel üht pudeliga jooksjat.
Jooksu eel olin mõelnud distantsi läbida joomata. Ometi, suuresti palavast ilmast tingitult muutsin jooksu kestel meelt ja võtsin juba esimeses punktis paar sõõmu vett. Pigem isegi mitte niivõrd janu kustutamiseks kui suu loputamiseks ja kergeks värkenduseks.
Järve lõunatipu kruusateed möödusid juba hõredamas seltskonnas ja tublis tööõhkkonnas. Samas jagus alati neid kellega koos sai joostud. Eks õnnestus ka mõnest eesliikujast mööda saada. Aeg-ajalt tulid tagant ka mõned kiiremad, kelle tempo ülejõu käivaks osutus.
Haarasin joogitopsi ka viimases joogipunktis vist mingi 4 km enne lõppu.
Kuna olin senimaani maksimumi peal toimetanud, tundsin end metsa vahel jõudes suht jõuetult, ehk oma lemmikmaatikul polnud juurde midagi panna. Siiski suutsin metsavahelise lõigu koos Ringo Krilovs’i ja Marek Salla’ga võrdluses teistega täiesti konkurentsivõimaliselt läbida, ehk nii mõnestki mööduda. Samuti silkas nii mõnigi ka minust mööda.

Oma hinnangul ja tunde järgi suutsin läbi kogu distantsi tempot enam-vähem ühtlasena hoida, ehk ei kukkunud kuskilt maalt alates päris ära. Eks ta laias laastus nii ka oli, ehkki kella pealt tagantjärele kilomeetri aegu vaadates tempo ikkagi lõpu poole rauges. Muidugi eks metsa künklik maastik mängis siin ka oma rolli.
Metsavahelt AS-i Tallinna Vesi territooriumi lagedale asfaldile pöörates pingutasin veel mõistlikkuse piirides, et lõpu ca 400 m oma kohta mitte väga käest ära lasta. See ka õnnestus. Tasuks 152. koht ajaga 1:00.51 (km keskmine seega 4 min 20 sek)

Kokkuvõtvalt olen jooksuga ja tulemusega igati rahul. Oleks küll soovinud joosta alla tunni, aga arvestades alalisi kannakõõluste ja sääremarja hädasid ning suht tagasihoidlikku treenimist, tegi tulemus rõõmu. Ikkagi paremini kui eelmisel aastal :).

Minu ümber Ülemiste järve jooksu tulemused:
  • 2008 a koht: 149. aeg: 57.41
  • 2009 a koht: 156. aeg: 59.45
  • 2010 a koht: 194. aeg: 1:01.04
  • 2011 a koht: 152. aeg: 1:00.51

Repliigi korras tulen tagasi enne põhivõistlust, ehk 14 km ümber järve ja ka 5 km metsajooksu toimunud lastejooksudele.
Ma neid küll ekstra ei jälginud, aga nagu Sportinfo võistluse kommentaaridest lugeda on, on nii mõnegi lapsevanema (valdavalt ema) arusaam ja käitumine lapse liikumisharrastuse kujundamisel neutraalselt väljendudes arusaamatu. Kas tõesti arvavad mõned, et oma tõrkuvat või koguni nutvat võsukest kättpidi finiši poole lohistades astuvad nad sammukse lähemale õnne ja täiuslikuma elu poole? Või arvavad nad iga hinna eest oma last järel sikudes, teisi, oma lapsi järel lohistajaid edestada üritades kujundavat lapses armastust jooksmise ja laiemalt sporditegemise vastu? Lisaks lapse vahetule traumeerimisele, millise eeskuju nad annavad oma lapsele? Et mistahes vahenditega konkurendi (jah, ka lapsed on võistluses seda) edestamine, ongi normaalne? Et need on n-ö teised ja neist ei pea hoolima ja lugu pidama, et sa pead olema teistest parem ja parema koha saama (sest me tahame nii)?


Lingid:

Pildid:

Klipid:

pühapäev, 21. august 2011

Nagu kärbsed

Tallinnas. Peale lõunat, nii umbes kella poole nelja või nelja tuuris otsustasin autos väikese poole tunnise värskendava uinaku teha kuna oli parajasti selline jõude aeg. Olin parkinud auto suht kesklinna ühe bussiootepaviljoni lähistele parklasse teiste autode vahele. Enne tukastamist lasin paar akent kergelt alla, et õhk ilusti läbi käiks.
Kui ma siis seal mõnda aega magusat uinakut olin lasknud, äratas mind korraga küsimus: „Зажигалкy или спички будет?“ Tegin päikseprillide taga silmad lahti. „Спички есть?“ Kordas tulesõber oma küsimust.
Pean tunnistama, et ma ei suutnud tema küsimusele uneuimasena verbaalselt kuigi kiiresti reageerida. Ilmselt piisas talle lihtsalt tema poole pilgu pööramisest, mõistmaks, et ju siis pole. Ning tont kappas bussiootepaviljoni poole, kust ta ilmselt minu manu oli ka laekunud.
Mu magusa uinaku katkestamine pakkus vähemasti mõtteainet, et kust sellised tüübid tulevad kellele alatasa tikke, välgumihklit ja suitsu on vaja jagada. Pole ju ürgaeg, et tuli oleks eluliselt hädavajalik ning selle küsimine seega mõistetav. Veel imelikum, et kui tüübil suitsule tuld nii väga vaja on (ja ta kunagi ise selle peale ei tule, et omale tikud või välgumihkel osta), siis miks ta ei kõnetada mõnd tänaval suitsetajat või selliste puudumisel selgelt ärkvel viibivat kodanikku kasvõi sealsamas, bussiootepaviljonis, kus rahvas alatas saalis.

pilt: Postimees.ee
Niipalju kui ma Tallinnas jalakäijana ja ühiskondliku transpordiga liikunud olen, on küsimus „a курить есть?“ üsnagi tavaline.
Ilmselt läheb veel mõnda aega enne kui sedalaadi küsimised hakkavad ühiskondlikust ruumis hääbuma. Seda küll vist mitte niiväga selle kohatusest arusaamise, ehk taktitunde kasvu vaid küsijate põduraks muutumisest tingitud tegevusraadiuse ahenemise ja füüsilise väljasuremise tõttu.

teisipäev, 9. august 2011

Lihtsuse, loogilisuse ja mugavuse poolt seoses isikutuvastuse ja kliendistaatuse „plastikuga“

Viimaks on ka avalikus ruumis - võimalik, et uue liiklusseaduse, mis võimaldab oma juhtimisõigust tõendada ka ID-kaardiga, tuules - kõneaineks tõusnud võimalus, et ID-kaart asendaks ka erinevaid kliendikaarte või koguni pangakaarte.

Mulle küll meeldiks kui enda kliendina tuvastamiseks ja vastavate soodustuste saamiseks ei peaks enam kaasa tarima erinevatest plastikkaartidest pungil rahakotti. Selline stsenaarium on paraku vaatamata ID-kaardi erinevatele võimalustele ehk laialdasele funktsionaalsusele ja turvalisusele (igatahes elektroonilise isikutuvastuse osas turvalisem mistahes muust plastikkaardist, mida tavakodaniku rahakotivahe võib leida) väga visa teoks saama. Näen ID-kaardi visa kommertskasutuselevõtu taga harjumuste inertsust ning põhjendamatuid hirme, ehk ka suuresti teadmatusest tingitud eelarvamuslikkust ja dogmaatilist n-ö kastis mõtlemist. Raevukamaid ortodoksete vaadetega kodanikke iseloomustab tugev veendumus, et kõige selle taga on kas vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid või mingid muud uue maailmakorra (ingl.k. lühend NWO) entusiastid, valitsused, kes on huvitatud totaalsest kodanike kontrollist jms. Ei vaevutagi süüvima ühe-või-teise seadme või rakenduse tegelikesse võimalustesse, toimimispõhimõtetesse ja ülesehitusse, sellesse millest miski on tingitud jne. - sest äkki see kummutab või teeb võimatuks mõne tondiloo uskumise. Mis siis saab identideedist, mis on sellise uskumisega seotud?

Teema online kommentaarides väljendub tihtilugu haiglaselt paranoiline fantaasia koos vähema või ulatuslikuma diletantlikkusega, kõiksugu negatiivsete momentide otsimine ja ka halva oletamine. Ilmselt on vastuseis ID-kaardi laiemale kasutuselevõtule suuresti põhjustatud selle esialgu poolkohustuslikust, ja nüüd, vaat et täiskohustuslikust pealesurumisest. Teisalt on riigi selline samm aga mõistetav, kuivõrd ilma nn kriitilise massita kasutajaskonnata pole ettevõtetel ja institutsioonidel huvi seda enda süsteemidega integreerida. Täna peaks vastav praktiline huvi aga selgelt olemas olema. Küll on aga õigustatud kriitika selle maksumuse osas. Ligi € 25 (Eesti rahas ca 390 EEK) ei ole kindlasti mitte odav lõbu. Peale sunnitud asi ei tohiks olla kallis, seda enam, et tegu on riigile niigi makse maksva kontingendiga.



ID-kaardi kommertskasutuse plussid ja miinused online meedias ilmunud kriitika ja vastuväidete valguses

Kulumine
Praktikas on leidnud kinnitust, et ID-kaardid on ka korduval kasutamisel kordades vastupidavamad ja kulumiskindlamad kui valdavalt magnetribaga kliendikaardid, mis kahjustuvud ainuüksi pungil rahakoti vahel olemisest, seal teineteise vastu hõõrdumisest. Isiklikult oman vastavat kogemust paari suure kaubandusvõrgu plastribaga kliendikaardiga, mis ühel juhul lakkas töötamast tubli tükk aega enne kaardi kehtivuse tähtaja saabumist ning teisel juhul ilmnesid probleemid magnetriba elektroonilise lugemisel juba mõne kuu möödudes alates kaardi saamisest. Kiibi metall-klemmid on kulumiskindlamad kui magnetribad. Seega, kui sul riigi poolt peale surutud laialdaste võimalustega kaart nagunii olemas on ja see 5 aasta pärast nagunii välja vahetada tuleb, siis milleks seda n-ö vati sees hoida?

Privaatsus
Üldine väljendatud kartus: riik või mingi müstiline „suur kõike jälgiv vend“ saab järjest suurema kontrolli eraisikute elu ja toimetamiste üle, nähes kelle klient keegi on, mida ta ostab jne. Sisuliselt naeruväärne, peamiselt teadmatusel ja isiku üldisel maailmatunnetusel põhinev, kartus.
Rääkides ID-kaardist kliendikaardi võtmes, ei saa normaaljuhul keegi kolmas kaupmehe väline osapool teada mida keegi ostis kuivõrd kliendikaarti kasutatakse valdavalt isiku tuvastamiseks kliendina mitte ostude eest tasumiseks. Siinjuures ei ole sisulist vahet kas inimene identifitseeritakse kliendina vanakooli magnetribaga kliendikaardiga või ID-kaardiga. St. kliendi-/ID-kaart ei fikseeri väljapoole kaupmehe süsteemi, mida konkreetne klient ostis. Teine lugu on kui ID-kaart toimib maksekaardina. Sel juhul on võib olla võimalus, et ostude info jookseb ka panka (päris täpselt ei tea).
Ennekõike on aga asi üüratus infomahus. Kui riik või müstiline „suur vend“ viitsiks sellise asjaga vaeva näha, siis põhimõtteliselt koguneb analoogiline info praegugi, kui ID-kaart ei ole kommertskasutuses. Oluline on ligipääs andmebaasidele, mis sellist infot sisaldavad, mitte mingi vidin ehk plastikkaart või rakendus ise-enesest. Isegi kui keegi viitsiks konkreetse isiku ostu- ja kliendiandmeid vahtida ja analüüsida, siis mida ta lõpp-kokkuvõttes selle infoga peale hakkab? Okei, ta võib üht-teist järeldada sellest milline on teie ostusummade jagunemine näiteks kaubagruppide lõikes ja kujundada selle põhjal oma turundust või konkreetselt teile saadetavaid pakkumisi. Ja mis siis? Ehk, millist kahju või ohtu see tarbijana kellelegi kätkeb?
Repliik. Selliste hirmudega seoses meenub üks vana vene multikas milles üks (vist) kitsetall külvas teiste loomade seas paanikat sellega, et üks teine, äsja lugema õppinud loom (jah, multikastes loomad räägivad ja käituvad inimeste sarnaselt), luges ta üle ja võib ka kõiki teisi üle lugeda.
Isikuandmete privaatsuse mõttes on palju enam põhjust muretseda kui neid koguvad mitmed eraõiguslikud isikud (mida kauplused oma kliendikaarte välja andes ju teevad), selle üle, kuidas isikuandmed on seal hoitud, kaitstud ja kuidas neid töödeldakse. Usutavasti on sertifitseerimiskeskuses isikuandmed palju enam ja tõhusamalt kaitstud kui mistahes eraõiguslikus asutuses, millest mõningad küsivad kliendiks tegemisel andmeid, mille küsimist nad ka ise põhjendada ei oska. Ka on loogiline, et mida vähemates kohtades (sh. sertifitseerimiskeskuses riigi vastutusel) su isikuandmed on, seda turvalisem, kui et mida rohkemates kohtades su andmed laiali on. See on nagu ikka saladustega.

Turvalisus
Enamus ID-kaardile süüks pandud turvalisuse jamasid on olnud seotud selle kasutamisel lihtlabase isikutuvastamise dokumendina (isiku nn tuvastamine siis pildi ja/või allkirja järgi) mitte selle elektroonilise turvalisusega, ja siis ka lihtlabase lollusega võtmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemise või kättesaadavale jätmisega.
Näiteks astuks võõrast ID-kaarti kuritarvitav isik sisse Elioni kauplusesse ja ostis klienti nimel arve alusel nodi. Isiku tuvastamine toimus seejuures aga vaid dokumendi pildi alusel, ehk näo järgi, ehk ülimalt subjektiivselt. Elektroonilise tuvastamisega (PIN abil) oleks taolise pettus läbi minemine tunduvalt vähem tõenäoline.

Mis puutub mõni aeg tagasi meedias laineid löönud ID-kaardi, või õigemini e-hääletamise turvalisuse probleemi Paavo Pihelgas’e näitel, siis seda ei saa kuidagi ID-kaardi turvalisuse õõnestamisena käsitleda. Oskaja programmeerija võib oma arvutisse administraatori õigustes, ja kõike muid mõeldavaid võimalusi ära kasutades, kirjutada mistahes koleda eluka. Põhimõtteliselt pole kirves süüdi kui teda taparelvana kasutatakse.


Mis siis saab kui kaart ära kaob või ära varastatakse?
See küsimus haakub kindlasti otsapidi turvalisuse küsimusega. Ei saa eitada, et selline asi tekitab meelehärmi nagu mistahes eluoluliselt olulise asja kaotamine. Tähendab see ju teatud sekeldusi, kulu ja ohtugi. Viimane seisneb siis suuresti potentsiaalse suurema kuluga, mis võivad tekkida sinu nimel võetud kohustustest, aga see on juba turvalisuse teema. Kui aga rääkida siinkohal ID-kaardist kliendikaardi võtmes, siis millist otsest või potentsiaalset kahju võib omanikule tekitada selle kliendikaardina kasutamine? Ostetakse midagi, nagu sina oleks olnud klient? So what?! Kui sa oma ID-kaarti pole veel sulgeda jõudnud, saadki oma kliendikontole ostu ja võimalik, et ka miskid boonuspunktid, mitte ei saa seda sinu ID-kaardi kasutaja.
Aga kui teil kaob ära terve rahakotitäis kaarte ja dokumente (sh. ID-kaart) kas siis on sekeldusi nagu vähem või? Loogiliselt võttes (ja ka praktikas) tunduvalt rohkem hoopis kuivõrd iga kaardi ja õiguse taastamise peale kulub aega, raha ja närve. Pealegi ei pruugi teile ühekorraga meenudagi, millised kaotsiläinud kaardid ja õigused kõik taastamist vajavad. Et mõni neist veel puudu on saab selgeks ehk järk-järgult.

ID-kaardi kaotamisel meelehärmi vaevalt et täielikult ära hoida saab. Küll saab selle kaotamise kahju ja ohu viia aga minimaalseks ning reaalse kahju tunduvalt väiksemaks võrreldes sularaha kaotamisega, igasugu kliendi- ja muid kaarte täis rahakoti kaotamisest rääkimata.
Rääkides ID-kaardist pangakaardi asendajana, siis mis vahet seal on kas kaotate pangakaardi või selle funktsionaalsusega ID-kaardi? Samamoodi ei saa siis ju poes maksta ega sularaha välja võtta kuniks saate uue kaardi. Seega, määrav on selle sulgemise ja uue kaardi saamise toimivus, lihtsus ja kiirus. Selle elektroonilise kasutuse peatamiseks tuleb helistada numbril 1777 (välismaalt +372 677 3377). Telefonitsi seda aga päris n-ö sulgeda paraku ei saa. Täielikuks kasutuse lõpetamiseks võiks aga piisata kokkuleppelisest salasõnast või koodist või alternatiivsest isikutuvastamisest ka mobiil-ID’ga lisaks ettenähtud asutusse füüsiliselt kohale ilmumisele.
ID-kaardi väljastamine toimub praegu 30 päeva jooksul, mis on kahtlemata liiga pikk aeg, liiati kui ID-kaart täidab ka teiste kaartide funktsioone. Samas ka praegu on võimalik ID-kaarti saada nn kiirkorras 5 tööpäeva jooksul. Seda siis eeldusel, et kodanikule on juba korra välja antud pass või ID-kaart. Kui see aga toimuks näiteks kahe tööpäeva sees suuremates politseiasutustes kui pangakontorites, oleks see juba tõeliselt moodne ja atraktiivne - kordades mõistlikum ja mugavam kui mitmete erinevate kaartide uuendamine erinevates firmades ja asutustes.

ID-kaart ei kanna kliendikaardina turundussõnumit
Sellist väidet kohtab (ma ütleks, vanameelsete) kaupmeeste leeris päris sageli. Taas pigem kinnismõte ja iganenud arusaam kui realiteet.

Kui paljud oskavad peast üles lugeda kõik kliendikaardid, mis neil olemas on? Okei, meenuvad selliste enam käidavate kohtade omad nagu mõned kaubandusketid või supermarketid, võib olla veel üks või teine. Samas, kui paljud valivad kauplust sellest lähtuvalt, kas neil on olemas selle kliendikaart? Pakun, et valdavalt valitakse kauplus muude kriteeriumite alusel nagu: a) seal peaks olema seda kaupa, mida vajan; b) see asub mugavalt tee peal; c) seal on soodne hinnatase või parasjagu miski kampaania käimas; d) seal on hea teenindus jne.

Kliendikaart per se valikukriteeriumina on üks viimaseid tegureid kui see üldse arvesse tulebki. Pigem käib kliendikaardi majandus selliselt, et kui oled poes ja miskit ostad ning viidatakse kliendikaardile, hakkad mõtlema, et oot mul oli vist mingi punane (konkreetse firma värvidega haakuv) kaart küll. Ja sorid ja otsid siis teist taga. Palju lihtsam oleks ju kliendistaatus tuvastada ühe konkreetse kõikjal toimiva vahendiga – ID-kaardiga...või miks mitte täiendavalt veel mobiil-ID’ga, sõrmejälje vm biomeetrilise tuvastusmeetodiga. Oluline on ju kliendistaatus kui selline, ehk ostja tuvastamine, mitte, et ta peaks tingimata meie kaupluse plastikut kaasa vedama. Viimane eeldus on pealegi egoistlik – kliendi mugavusega mittearvestav.

See, et firmavärvides kliendikaart toimiks visuaalse peibutisena kõrvalviibijatele (nn bränding) on väga naiivne ootus. See mõjub parimal juhul vaid lasteaialastele, kellele ikka värvilised asjad põnevad on.
ID-kaardi avalik näidis
Tegelikult on kliendisõbralikud ja mõjuvad edumeelseina just need ettevõtted ja asutused, mis on oma süsteemid ja kliendituvastuse integreerinud ID kaardiga. Nagu näiteks raamatupoed Apollo ja Rahva Raamat, kino Forum Cinemas, sporditarvete kauplus A2K Sport ning kindlasti nii mõnigi teine.



ID-kaardi kliendikaardina kasutamise reaalsed ja potentsiaalsed miinused

Õigupoolest väga tõsiseltvõetavaid ID-kaardi kommertskasutust kahtluse alla seadvaid miinuseid on raske näha kui ID-kaardi omadusi tondivabalt vaagida.

Mõningatest pisut lähemalt siiski.
Kurdetud on ID-kaardi lugemise kohatist aeglust, kapriiset toimivust ja raskepärast, keerulist tarkvara. Probleeme on täheldatud just seoses uute kaartide tulekuga, millised probleemid pidavat olema nüüdseks lahendatud.
Ei saa välistada, et teatud praaki võib esineda ning süsteemid ja rakendused ei pruugi alati toimida laitmatult. Probleemi põhjus ei ole siiski mitte alati kaardis, vaid justnimelt riistvaras, firmware’is, draiverites, softis, kasutatavates seadmetes ja arvutites. Tõsi ta on, et probleemide korral võib süsteemi toimivaks saamine tavakasutajale üle jõu käia, vajades asjatundja sekkumist. See ei peaks aga saamaks ainsaks kaalukeeleks ID-kaardi kui sisuliselt väga hea vahendi kasutuse üle otsustamisel.

Kuivõrd üha levinum on ID-kaarti kasutamine isikutuvastamisel arvutitesse logimisel, ei pruugi see alati kaasas olla. Samas on see ju puhtalt kasutaja enda viga või enda asi (kuidas soovite). Keegi ei keela arvuti juurest lahkumisel sellest välja logida ja kaarti kaasa võtta, mis turvalisust (nii kõrvaliste isikute poolt arvutisse sisenemise kui kaardivarguse võimalust) arvestades olekski õige tegu.

Minu hinnangul seisneb ID-kaardi suurim probleem riigi garantiide puudumises selle tavakasutusest ja loomulikust kulumisest põhjustatud mittetoimimisele (ei räägi tootja praagist) ja küllalt kõrges maksumuses ehk riigilõivu määras (tava korras taotlemine € 24,28, kiirkorras taotlemine € 44,73). Ehk alati, kui uut kaarti mistahes põhjusel vajatakse (ja tegu pole tootja praagiga), tuleb riigilõiv täismääras välja käia.


ID-kaardi kommertskaardina kasutamise edud

Riiklik haldamine – kohustuslik isikutunnistusena olemas nii-ehk-naa. Seega nii kaupmehele kui tarbijale täiendavate kulude vaba (mitte arvestades uue kaardi riigilõivu). Vahetatakse välja iga 5 aasta järel.

Kõrge turvalisus – tõendatult parem turvalisus isiku tuvastamisel kui kliendikaardi alusel (ei vaja siinkohal vast pikemalt lahti kirjutamist, et miks ja kuidas). Veel kõrgem turvalisus ja mugavus on hetkel vaid mobiil-ID’l.

Mugavus - õhem rahakott, mõistlikum ja lihtsam elu. Puudub vajadus kaasa vedada kümneid kliendikaarte lihtsalt selleks, et äkki läheb neist üht-või-teist mõnes kaupluses vaja (ja kuna Murphy seaduse järgi läheb sul vaja seda, mida sul parasjagu just kaasas pole, oledki sunnitud neid kõiki kaasas tassima, et mitte mitu korda kaupluse vahet käia). Rahakott jäägu ennekõike ikkagi raha jaoks.

Väiksem püsikulu - pangakaardina (ütleme riigisisene deebet) igakuise nn hooldustasu (ca € 1) puudumine (mis muidugi ei tähenda, et pangad ei mõtleks ID-kaardile üleminekul hooldustasu kompenseerimiseks välja uut tasu – n. süsteemihaldustasu vms.).


Teemakohased artiklid


Kasulik info


Bookmark and Share

pühapäev, 5. juuni 2011

PAF Tallinna Olümpiajooks

Aeg: 4.06.2011 (laupäev)
Koht: Pirita terviserajad, Tallinn
Ilm: Soe, õhk ca 24°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; päris mõnus jooksuilm
Rada: Suusaraja pikk 7,2 km pikkune ring; jooksutrass väidetavalt 7,1 km


Otsustasin enne järvejooksu sarja II osavõistlust – jooksu ümber Harku järve - testida vormi 7,1 km pikkusel vahelduva maastikuga PAF Tallinna Olümpiajooksul. Otsus sündis päev-kaks enne võistlust. Paar nädalat tagasi oli vasaku jala sääremari treeningul ootamatult äkki valusaks muutunud ning ka vahepealsel ajal hädaga pooleks tehtud treeningutel väga valusalt tunda andnud. Lisaks u nädal tagasi päevaks-kaheks üles tursunud. Ilmselt lihase vigastus, millest paranemine vajab rahu ja võtab aega. Aega ja rahu ma andsin jalale niipalju, et tegin kahe nädala jooksul vaid 3 trenni. Neljapäeval ca 10 km ringi tehes olid jalad (ka. vasak sääremari) ja enesetunne tervikuna üllatavalt head. Siit sündis ka otsus (ja ühtlasi lootus, et jalg piisavalt hea) end Tallinna Olümpiajooksul proovida. Nii hiline otsustamine tingis muidugi registreerimise kohapeal (€ 15). Registreerimisel küsiti, ilmselt stardigrupi määratlemiseks, kas kavatsen joosta alla 35 minuti või pigem üle. Ütlesin, et loodan ikka 35 minutiga ühele poole saada, aga mine sa kurja tea. Tea, kas mu vastus oli liiga ebakindel, stardinumbriks sain 439, mis andis stardikoha II stardigrupis (150...), esimese 150 grupi järel siis.

Ilm oli mitte väga pika jooksuvõistluse jaoks väga hea – soe ja suhteliselt tuulevaikne.
Kl.12 antud stardist läks mõnualt pehme saepurukattega metsarajale ca 400 osavõtjat.
Alustasin reipalt oma koha parandamisega. Stardist minnes oli õhk eesliikujatest ja kuivast rajast tugevalt tolmune. Segamatult omas tempos sai jooksma hakatud u alastes 1,5 km-st.
Algusest kuni Ambrose mäeni, mida otsustasin võtta mõõdukalt ehk kontrollitult, oli minek ja tunne täiesti okei. Usutavasti andsid oma positiivse efekti stardialas AS Jalajälg laenutatud Nike Vomero 6 jooksusussid, mil minu Asics maanteetossude siledatest taldadest maastikule sobivam krobeline tald. Tossu kiituseks võiks veel öelda kerget kaalu ja mugavat istuvust (ei hakanud kuskilt jala peale või hõõruma).
Probleemid algasid Ambrose mäe otse jõudmisel, kus tundsin kramplikku valu juba paar nädalat tagasi end teravalt märku andnud vasakus säärelihases. See pani kõva pitseri mu edasisele edenemisele. Umbes 3 km peal, ca pool km peale Ambrose mäge, tekkis tugev piirav piste/valu parema rinnaku all, mis pani pööna mu hingamisele. Võimalik, et jala vigastuse valu tingis hingamist piiranud piste tekkimise.
Olin sunnitud tempos oluliselt järele andma, et mitte sootuks seisma jääda. Edenesin end tagant sundides ja valusid trotsides lombaka sammuga - säästes vasakut jalga, mis üle pöia liikumist ei võimaldanud. Muidugi panid minust seetõttu nii mõnedki mööda. Samas möödusin siiski ka ise mõnest, kes oli oma võimeid ülehinnanud või kel samamoodi keha kuskilt teravalt tunda andma oli hakanud ja käimisele sundinud.
Läbi häda, ehk kõva kannatamise, punnisin enam-vähem ühtlase tempoga siiski lõpuni välja. Finiši eel võtsin end veel ekstra kokku hoidmaks ära enda grupilise alistamise nende poolt, kes tagant lähenedes haistsid kerget saaki. Siiski paarsada meetrit enne finišit olin sunnitud endast mööda laskma Ago Kärema ja Margus Tubalkain’i. Tulemuseks ümmarguselt 400 lõpetanu seas 76. koht ajaga 32.12, mis tegi km läbimise keskmiseks 4.28,4

Arvestades tugevaid kehalisi probleeme ei saa nagu nuriseda, aga teisalt terve jalaga pidanuks lõpuaeg ikkagi vähemalt paar minutit parem olema. Vastupidavust ja jõudlust oli probleemide tõttu vasaku säärelihasega raske hinnata, ehkki tundus, et nende komponendid olid olemas. Maksimaalseks pulsiks registreeris pulsikell 195 l/min - mida on raske uskuda kuivõrd mõni aasta tagasi dispanseeringul hinnatud maksimaalne peaks olema 180 l/min ja seni pole nii kõrget pulssi ka võistlustel täheldanud; võimalik, et imelik näit tulenes järjekordselt pulsivöö alla, puusadele, kukkumisest – ning keskmiseks 158 l/min.

Jooksu tulemusena oli säärelihas nii kutu, et käisin kogu päeva longates.
Resümee on ehk see, et lihasvigastusest taastumiseks tuleb vigastatud kohale anda pikemalt puhkust ja rahu. Samas kui uuel nädalavahetusel seisab ees uus jõukatsumine, mida ei soovi vahele jätta, tuleb jalale anda nii palju päevi rahu kui vähegi võimalik ning leida koormuse jaoks muud meetodid.

Lingid:


Bookmark and Share

pühapäev, 8. mai 2011

82. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Traditsiooniline iga-kevadine tiir ümber Viljandi järve on nüüd küll juba nädala eest selja taga, et sellest ka edaspidi üht-teist täpsemalt meenutada, siia ka üks minu kogemuse põhine sissekanne.

Nagu ikka toimus Eesti kõige pikima traditsiooniga rahvaspordiüritus töörahvale vabal pühal 1.mail.
Viljandi järve äärde sai kohale jõutud eneselegi ootamatult üsna varakult – tund ja 10...15 enne starti (kl.12:00), mis praktikas küll täiesti paras enne võistlust kohale jõudmise aeg. Nii saab hea parkimiskoha (selle eelduseks muidugi see, et enamus ikka hiljem kohale jõuab : ), jõuab rahulikult stardimaterjalid välja võtta, muud tavapärased toimingud joonde ajada, pisut oludega tutvuda, soojenduse ja võimlemise teha ning ka vajadusel riietust kohendada.

Ilm pidi varasemate päevade ennustuste kohaselt tulema pilves ja vihmane. See osutus aga ilmateadetele mitte tavatult valeks. Vähemalt vihma osas, millest oli küll hea meel. See-eest oli esindatud küllaltki külm põhjakaarte tuul. Õhk oli üpriski jahe - täpsema info kohaselt ca 9°C kanti. Samas kui päike pilve tagant väljas käis, oli kohe soojust tunda. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et oli kuiv ja vaatamata arvestatavale tuulele täiesti korralik jooksuilm.

Soojendus kulges normaalselt. Ausalt öelda ega väga põhjalikult seda paraku teha ei viitsinudki. Polnud nagu veel valmidust end väsitama hakata. Ilmastikutingimused olid aga sellised, mis pani pead murdma, kas minna lühikeste või pikkade riietega. Meenutades mõne päeva tagust jooksutrenni, kui isegi tiba soojema ilmaga jooksmas käies õieti soojaks ei saanud, otsustasin seekord pikkade kasuks. Tagantjärgi võib öelda, et õige valik. Muidugi oli päris palju neid, kes lühiste riietega jooksid või siis riide-esemeid erinevalt kombineerides (pikad varrukad, kindad jne.) sobivaima lahenduse leidsid. Eks igaühele sobib oma – kellele soojem, kellele lahdam/jahendam riietus.

Erinevalt suusamaratonidest on jooksuvõistlustega see hea asi, et sa ei pea üleliia vara stardikoridoris kohta sisse võtma. Saad ka 10 min või veelgi vähem aega enne starti n-ö omalt positsioonilt liikuma hakata. Suusasõitudel pead aga parema stardikoha kindlustamiseks vähemalt 15...20 minutit enne lähet koridoris koha sisse võtma või vähemasti oma varustuse sinna maha platseerima.
Minu stardinumber (284) võimaldas startida III grupist (151...300; esimene grupp kandis nime „Eliit“), mis oli küllatki osavõtjaskonna (kokku koos kepikõndijatega 3065 registreerunut) ees otsas kuivõrd sai ilma olulise takistusteta kohe stardist täiesti normaalse tempoga jooksu alustada.
Stardi järgselt hoidsin vasakusse serva kuni Huntaugu mäeni, kus alustasin tavapärast koha parandamist, sedakorda paremalt servast üles liikumisega. Tõusu lõpuosas viskasin pilgu pulsomeetrile. See näitas minu kohta päris kõrge 175 l/min. Edasi kulges jooks majade vahele ja sealt Riia maanteele. Pidasin samuti paremaks seda trassi pidi liikuda kuivõrd nagu teadjad ja tegijamad on rääkinud, ja ma ka omal nahal olen järele proovinud, on see kõige optimaalsem e kiirem variant. Sama valiku paistis tegema selgelt enamik. Rahustasin pisut sammu ja üritasin kontrollida tempot, et pulss ja hingamine jätkusuutlikumale režiimile saada. Kuskil 3 km kohal piki Riia maanteed Orika silla poole silgates kuulsin selja taga tugevat oigamisega pooleks ähkimist. Mõtlesin endamisi, et kas juba nii jooksu alguses end sedavõrd kutuks joostes (mida järeldasin häälekast hingamisest) lõpuni on võimalik jõuda. Peagi tõusis ähkija, kelleks osutus Pärnu mees, oma ealiste üks kõvamaid vastupidavusalade mehi, Meelis Kukk, mu kõrvale. Tervitasin teda põgusalt ja jätkasin ilma pikema jututa, sest ega minugi hingamisgraafik jutustamist võimaldanud. Kuni Orika sillani jooksin mõnede üksikute konkurentidega piki maanteed, siis üle jalakäijate silla ja supsti vasakule, võsa vahele, tuttavale mudasele rajale. Seekord oli sinna vahelduva eduga asetatud oksi, puupilpaid ja lauajuppe.
Kuivõrd kitsastes kohtades kipuvad ikka sabad moodustama – üritatakse samu mättaid ja kõrgemaid kohti tabada – aga aeg jooksis (kõvemini kui mina), ma sabatama ja pinnast uurima ei jäänud. Panin kõrvalt piki muda tuhat-nelja mõõda. Kusjuures enda imestuseks väga sisse ei vajunudki. Muidugi selle nuki lõikamise tulemus oli ikkagi märjad ja porised jalad. Kuidas siis teisti.
Edenemine teisel pool järve, piki kruusateid ja üle põldude kulges enam-vähem samade selgade-jalgade-tagumike seltsis. Muidugi, aeg-ajalt leidus ka mõni kiirem tagant-tulija. Vist umbes kuskil 7 km tuli kätte laias laastus jooksu kolmas koht peale Huntagu mäge ja nn soo lõiget, kus tuleb rohkem pauerit mängu panna – üks kraavi nõo läbimine. Selle järgselt olin ca 10 positsiooni võrra oma kohta parandanud. Tõsi, neist nii mõnigi koht, kui mitte kõik, tuli taas tasasemal lõigul tagasi loovutada kuivõrd minu tasase maa kiirus on tavapäraselt võrreldes konkurentidega suhteliselt nigelam.
Kuskil 8 km kohal tuli II joogipunkt. Mul janu ei olnud ja nii ma lippasin sellest punktist mööda. Üldiselt ei näe ma kuni tunni ajalisel jooksul, kui ei ole väga palav ilm, joomisel mõtet. Lööb ilma-aegu hingamise ja jooksurütmi segamini. Mis jooksu teisel poolel pulss oli, ei saanudki kahjuks kõhu peale kukkunud pulsivöö tõttu teada. Vaevalt, et ta 90 l/min oli nagu kell kõhu pealt luges. Paraku näib pulsivöö olema disainitud alt laienvale kehale, sest pole olnud vist võistlust, kus see ei oleks mul alla kukkunud.

Edasi kulges jooks juba valdavalt kergelt alla mäge, ehkki vastutuult. Kõigil esimesest tagapool jooksjatel on aga see potensiaalne eelis, et saavad kellegi tuulevarjus liikuda. Nii sai üritatud seda võimalust kasutada. Samas ega ma kade polnud kui ka ise kellelegi tuulevarjuks jäin.
Pikemat aega olin n-ö hammas-hamba vastu jooksnud ühe lühemat kasvu naisterahvaga. Imestasin poliitiliselt ebakorrektselt, et nii lühikesed naised nii kiiresti ja kõvasti joosta võivad. Aga niisamuti tundsin head meelt enda enesetunde ja mineku üle. Üsna vähese treenituse juures (2...3 trenni nädalas) olin suutnud enesele üllatuseks päris hästi vastu pidada. Lõpuni jäi veel 2 km siledat maad. Selle suutsin tempos järele andmata, pigem seda tõsteski ja mõnedest möödudes lõpuni ära katta. Vahetult staadioni eel möödusin ühest kinni seotud käega, välimuse järgi ca 12...14 aastasest poisist. Poiss oli teinud muljetavaldava jooksu. Seda enam, et ühe piiratud liikuvusega haige käega. Avaldasin poisile peale jooksu tunnustust ja pärisin, mis käega lahti. Poiss kostis, et luus on mõra sees. Eelmine aasta oli ta järvele tiiru peale teinud koguni alla 50 minuti. Sel aastal jäi ta sellele ajale alla suure tõenäosusega just haige käe tõttu. Tagantjärele protokolli uurides, tundub, et tegu oli M14 vanuseklassi II-ga Vahur Mäe’ga.

Ahjaa, ca 11,7 km pikkune ring ümber järve sai sel aastal läbitud 51 minuti ja 13 sekundiga ning 2666 lõpetanu seas tuldud 380. kohale. Jooksu aeg ja koht küll eemise aasta omast (49.57 ja 313.) tsipa kehvemad, aga pole paha, liiati kui enne jooksu mõtlesin, et hea kui ma sel korral alla 55 minuti ära jooksen.

Vaatamata mitte kõige soojemale ilmale leidus vähemalt paar spordisõpra – üks mees ja üks naine –, kes peale võistlust jooksujalu Bongalo sillalt järve ujuma suundusid. Ega vesi õhust küll soojem ei tundunud. Vat, on sisu!

Kokkuvõttes on emotsioonid jooksust ja võistlusest igati positiivsed ning hea meel endast ja korda läinud päevast.

Minu ümber Viljandi järve jooksude tulemused läbi aegade
  • 1987 58. Suurjooks; aeg 56.53, koht 422.
  • 1988 59. Suurjooks; aeg 48.02, koht 130.
  • 1992 63. Suurjooks; aeg 44.33, koht 42.
  • 2007 78. Suurjooks; aeg 57.29, koht 749.
  • 2008 79. Suurjooks; aeg 55.03, koht 598.
  • 2009 80. Suurjooks; aeg 50.20, koht 343.
  • 2010 81. Suurjooks; aeg 49.57, koht 313.
  • 2011 82. Suurjooks; aeg 51.13, koht 380.


Pilte 82. Suurjooksult Ümber Viljandi Järve

Klipid

Järvejooksu ametlik info ja tulemused


Bookmark and Share