pühapäev, 8. mai 2011

82. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Traditsiooniline iga-kevadine tiir ümber Viljandi järve on nüüd küll juba nädala eest selja taga, et sellest ka edaspidi üht-teist täpsemalt meenutada, siia ka üks minu kogemuse põhine sissekanne.

Nagu ikka toimus Eesti kõige pikima traditsiooniga rahvaspordiüritus töörahvale vabal pühal 1.mail.
Viljandi järve äärde sai kohale jõutud eneselegi ootamatult üsna varakult – tund ja 10...15 enne starti (kl.12:00), mis praktikas küll täiesti paras enne võistlust kohale jõudmise aeg. Nii saab hea parkimiskoha (selle eelduseks muidugi see, et enamus ikka hiljem kohale jõuab : ), jõuab rahulikult stardimaterjalid välja võtta, muud tavapärased toimingud joonde ajada, pisut oludega tutvuda, soojenduse ja võimlemise teha ning ka vajadusel riietust kohendada.

Ilm pidi varasemate päevade ennustuste kohaselt tulema pilves ja vihmane. See osutus aga ilmateadetele mitte tavatult valeks. Vähemalt vihma osas, millest oli küll hea meel. See-eest oli esindatud küllaltki külm põhjakaarte tuul. Õhk oli üpriski jahe - täpsema info kohaselt ca 9°C kanti. Samas kui päike pilve tagant väljas käis, oli kohe soojust tunda. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et oli kuiv ja vaatamata arvestatavale tuulele täiesti korralik jooksuilm.

Soojendus kulges normaalselt. Ausalt öelda ega väga põhjalikult seda paraku teha ei viitsinudki. Polnud nagu veel valmidust end väsitama hakata. Ilmastikutingimused olid aga sellised, mis pani pead murdma, kas minna lühikeste või pikkade riietega. Meenutades mõne päeva tagust jooksutrenni, kui isegi tiba soojema ilmaga jooksmas käies õieti soojaks ei saanud, otsustasin seekord pikkade kasuks. Tagantjärgi võib öelda, et õige valik. Muidugi oli päris palju neid, kes lühiste riietega jooksid või siis riide-esemeid erinevalt kombineerides (pikad varrukad, kindad jne.) sobivaima lahenduse leidsid. Eks igaühele sobib oma – kellele soojem, kellele lahdam/jahendam riietus.

Erinevalt suusamaratonidest on jooksuvõistlustega see hea asi, et sa ei pea üleliia vara stardikoridoris kohta sisse võtma. Saad ka 10 min või veelgi vähem aega enne starti n-ö omalt positsioonilt liikuma hakata. Suusasõitudel pead aga parema stardikoha kindlustamiseks vähemalt 15...20 minutit enne lähet koridoris koha sisse võtma või vähemasti oma varustuse sinna maha platseerima.
Minu stardinumber (284) võimaldas startida III grupist (151...300; esimene grupp kandis nime „Eliit“), mis oli küllatki osavõtjaskonna (kokku koos kepikõndijatega 3065 registreerunut) ees otsas kuivõrd sai ilma olulise takistusteta kohe stardist täiesti normaalse tempoga jooksu alustada.
Stardi järgselt hoidsin vasakusse serva kuni Huntaugu mäeni, kus alustasin tavapärast koha parandamist, sedakorda paremalt servast üles liikumisega. Tõusu lõpuosas viskasin pilgu pulsomeetrile. See näitas minu kohta päris kõrge 175 l/min. Edasi kulges jooks majade vahele ja sealt Riia maanteele. Pidasin samuti paremaks seda trassi pidi liikuda kuivõrd nagu teadjad ja tegijamad on rääkinud, ja ma ka omal nahal olen järele proovinud, on see kõige optimaalsem e kiirem variant. Sama valiku paistis tegema selgelt enamik. Rahustasin pisut sammu ja üritasin kontrollida tempot, et pulss ja hingamine jätkusuutlikumale režiimile saada. Kuskil 3 km kohal piki Riia maanteed Orika silla poole silgates kuulsin selja taga tugevat oigamisega pooleks ähkimist. Mõtlesin endamisi, et kas juba nii jooksu alguses end sedavõrd kutuks joostes (mida järeldasin häälekast hingamisest) lõpuni on võimalik jõuda. Peagi tõusis ähkija, kelleks osutus Pärnu mees, oma ealiste üks kõvamaid vastupidavusalade mehi, Meelis Kukk, mu kõrvale. Tervitasin teda põgusalt ja jätkasin ilma pikema jututa, sest ega minugi hingamisgraafik jutustamist võimaldanud. Kuni Orika sillani jooksin mõnede üksikute konkurentidega piki maanteed, siis üle jalakäijate silla ja supsti vasakule, võsa vahele, tuttavale mudasele rajale. Seekord oli sinna vahelduva eduga asetatud oksi, puupilpaid ja lauajuppe.
Kuivõrd kitsastes kohtades kipuvad ikka sabad moodustama – üritatakse samu mättaid ja kõrgemaid kohti tabada – aga aeg jooksis (kõvemini kui mina), ma sabatama ja pinnast uurima ei jäänud. Panin kõrvalt piki muda tuhat-nelja mõõda. Kusjuures enda imestuseks väga sisse ei vajunudki. Muidugi selle nuki lõikamise tulemus oli ikkagi märjad ja porised jalad. Kuidas siis teisti.
Edenemine teisel pool järve, piki kruusateid ja üle põldude kulges enam-vähem samade selgade-jalgade-tagumike seltsis. Muidugi, aeg-ajalt leidus ka mõni kiirem tagant-tulija. Vist umbes kuskil 7 km tuli kätte laias laastus jooksu kolmas koht peale Huntagu mäge ja nn soo lõiget, kus tuleb rohkem pauerit mängu panna – üks kraavi nõo läbimine. Selle järgselt olin ca 10 positsiooni võrra oma kohta parandanud. Tõsi, neist nii mõnigi koht, kui mitte kõik, tuli taas tasasemal lõigul tagasi loovutada kuivõrd minu tasase maa kiirus on tavapäraselt võrreldes konkurentidega suhteliselt nigelam.
Kuskil 8 km kohal tuli II joogipunkt. Mul janu ei olnud ja nii ma lippasin sellest punktist mööda. Üldiselt ei näe ma kuni tunni ajalisel jooksul, kui ei ole väga palav ilm, joomisel mõtet. Lööb ilma-aegu hingamise ja jooksurütmi segamini. Mis jooksu teisel poolel pulss oli, ei saanudki kahjuks kõhu peale kukkunud pulsivöö tõttu teada. Vaevalt, et ta 90 l/min oli nagu kell kõhu pealt luges. Paraku näib pulsivöö olema disainitud alt laienvale kehale, sest pole olnud vist võistlust, kus see ei oleks mul alla kukkunud.

Edasi kulges jooks juba valdavalt kergelt alla mäge, ehkki vastutuult. Kõigil esimesest tagapool jooksjatel on aga see potensiaalne eelis, et saavad kellegi tuulevarjus liikuda. Nii sai üritatud seda võimalust kasutada. Samas ega ma kade polnud kui ka ise kellelegi tuulevarjuks jäin.
Pikemat aega olin n-ö hammas-hamba vastu jooksnud ühe lühemat kasvu naisterahvaga. Imestasin poliitiliselt ebakorrektselt, et nii lühikesed naised nii kiiresti ja kõvasti joosta võivad. Aga niisamuti tundsin head meelt enda enesetunde ja mineku üle. Üsna vähese treenituse juures (2...3 trenni nädalas) olin suutnud enesele üllatuseks päris hästi vastu pidada. Lõpuni jäi veel 2 km siledat maad. Selle suutsin tempos järele andmata, pigem seda tõsteski ja mõnedest möödudes lõpuni ära katta. Vahetult staadioni eel möödusin ühest kinni seotud käega, välimuse järgi ca 12...14 aastasest poisist. Poiss oli teinud muljetavaldava jooksu. Seda enam, et ühe piiratud liikuvusega haige käega. Avaldasin poisile peale jooksu tunnustust ja pärisin, mis käega lahti. Poiss kostis, et luus on mõra sees. Eelmine aasta oli ta järvele tiiru peale teinud koguni alla 50 minuti. Sel aastal jäi ta sellele ajale alla suure tõenäosusega just haige käe tõttu. Tagantjärele protokolli uurides, tundub, et tegu oli M14 vanuseklassi II-ga Vahur Mäe’ga.

Ahjaa, ca 11,7 km pikkune ring ümber järve sai sel aastal läbitud 51 minuti ja 13 sekundiga ning 2666 lõpetanu seas tuldud 380. kohale. Jooksu aeg ja koht küll eemise aasta omast (49.57 ja 313.) tsipa kehvemad, aga pole paha, liiati kui enne jooksu mõtlesin, et hea kui ma sel korral alla 55 minuti ära jooksen.

Vaatamata mitte kõige soojemale ilmale leidus vähemalt paar spordisõpra – üks mees ja üks naine –, kes peale võistlust jooksujalu Bongalo sillalt järve ujuma suundusid. Ega vesi õhust küll soojem ei tundunud. Vat, on sisu!

Kokkuvõttes on emotsioonid jooksust ja võistlusest igati positiivsed ning hea meel endast ja korda läinud päevast.

Minu ümber Viljandi järve jooksude tulemused läbi aegade
  • 1987 58. Suurjooks; aeg 56.53, koht 422.
  • 1988 59. Suurjooks; aeg 48.02, koht 130.
  • 1992 63. Suurjooks; aeg 44.33, koht 42.
  • 2007 78. Suurjooks; aeg 57.29, koht 749.
  • 2008 79. Suurjooks; aeg 55.03, koht 598.
  • 2009 80. Suurjooks; aeg 50.20, koht 343.
  • 2010 81. Suurjooks; aeg 49.57, koht 313.
  • 2011 82. Suurjooks; aeg 51.13, koht 380.


Pilte 82. Suurjooksult Ümber Viljandi Järve

Klipid

Järvejooksu ametlik info ja tulemused


Bookmark and Share
Postita kommentaar