Nagu kärbsed

Tallinnas. Peale lõunat, nii umbes kella poole nelja või nelja tuuris otsustasin autos väikese poole tunnise värskendava uinaku teha kuna oli parajasti selline jõude aeg. Olin parkinud auto suht kesklinna ühe bussiootepaviljoni lähistele parklasse teiste autode vahele. Enne tukastamist lasin paar akent kergelt alla, et õhk ilusti läbi käiks.
Kui ma siis seal mõnda aega magusat uinakut olin lasknud, äratas mind korraga küsimus: „Зажигалкy или спички будет?“ Tegin päikseprillide taga silmad lahti. „Спички есть?“ Kordas tulesõber oma küsimust.
Pean tunnistama, et ma ei suutnud tema küsimusele uneuimasena verbaalselt kuigi kiiresti reageerida. Ilmselt piisas talle lihtsalt tema poole pilgu pööramisest, mõistmaks, et ju siis pole. Ning tont kappas bussiootepaviljoni poole, kust ta ilmselt minu manu oli ka laekunud.
Mu magusa uinaku katkestamine pakkus vähemasti mõtteainet, et kust sellised tüübid tulevad kellele alatasa tikke, välgumihklit ja suitsu on vaja jagada. Pole ju ürgaeg, et tuli oleks eluliselt hädavajalik ning selle küsimine seega mõistetav. Veel imelikum, et kui tüübil suitsule tuld nii väga vaja on (ja ta kunagi ise selle peale ei tule, et omale tikud või välgumihkel osta), siis miks ta ei kõnetada mõnd tänaval suitsetajat või selliste puudumisel selgelt ärkvel viibivat kodanikku kasvõi sealsamas, bussiootepaviljonis, kus rahvas alatas saalis.

pilt: Postimees.ee

Niipalju kui ma Tallinnas jalakäijana ja ühiskondliku transpordiga liikunud olen, on küsimus „a курить есть?“ üsnagi tavaline.
Ilmselt läheb veel mõnda aega enne kui sedalaadi küsimised hakkavad ühiskondlikust ruumis hääbuma. Seda küll vist mitte niiväga selle kohatusest arusaamise, ehk taktitunde kasvu vaid küsijate põduraks muutumisest tingitud tegevusraadiuse ahenemise ja füüsilise väljasuremise tõttu.