kolmapäev, 5. oktoober 2011

30. Paide-Türi rahvajooks



Aeg: 2.10.2011 (pühapäev) 
Koht: Eestimaa süda, Paide-Türi 
Ilm: Klaar, tuulevaikne, päikesepaisteline, õhk ca 13°C, igati paslik jooksuilm 
Rada: 13,6 km piki maanteed Paide kultuurikeskuse kõrvalt Türi staadionile


Start 30.-le juubelijooksule anti kl.12:30 Paide kultuurikeskuse esisel tänavalõigul nagu ikka. Enne seda, kell oli 12:00 Kirnalt Türi poole teele lähetatud poole maa (6,5 km) jooksjad.

Startisin jooksjaterivi suht eest otsast ehk u 4-st reast. Ehkki arvestades haigestumisest (miski kurguvalu kaasa toonud viirus vist) üle nädala ajast pausi jooksutreeningutes olin mõelnud distantsi läbida mõõdukas tempos (u 4:30...4:40 min/km), läksin ometi kaasvõistlejatega tempoga kaasa. Aga kuidas sa teisiti saadki? Imelik oleks jooksjaterivi suht eesotsas alustades kohe munema hakata.

Enne starti põgusa soojendusjooksu ajal oli olnud tunne raskepärane. Sääremarjad üle-eelmise päeva jõutrennist valusad ja nagu ka paistes. Jalad tervikuna kanged ja rasked. Paari päeva eest tekkinud ja tugevamaks muutunud valu seljal rinnakus (sümptomaatiline roietevahelisele närvipõletikule) õnneks küll ei painanud (ilmselt tänu hommikul sisse võetud Ibuprofeeni tabletile).
Lühidalt, seis polnud isegi jooksu algust lõpuni läbimise mõttes kuigi kindlust andev. Sellele vaatamata oli ka kilomeetri suht-koht tempokalt läbimise järel enesetunne üllatavalt hea. Hingamine jonksus ja n-ö oma rütm käes. Muidugi, kartsin, et küll need probleemid ja raskused samamoodi jätkates peagi kimbutama hakkavad.
Jätkasin esimese kilomeetri tempos välja kujunenud kaasvõistlejatega: 2. kilomeeter, 3. kilomeeter, ja üha edasi. Endiselt, ei mingeid hädasid. Aeg-ajalt viskasin pilgu pulsomeetrile, et kas tempo on ikka seeditav, ehk mitte päris max peal. Eriti vastutuule lõikudel eesjooksja varjust väljudes oli lihtne pulss laeni ajada. Tagantjärele pulsomeetri näite uurides selgus, et mingis etapis see ka õnnestus (võimalik, et Kirna tõusul). Olin ületanud oma kliinilise max pulsinäidu 180 l/min saavutades maksimaalse näiduna 183 l/min.

Enamuse distantsist läbisin koos Türilt pärit August Albert'iga, kes oli väga tõhusaks tuuletammiks ja veduriks. Suur tänu talle selle eest. Ei usu, et puhtalt oma jõuga oleksin sel korral tehtud tulemuse välja jooksnud. Jooksu II poolel jooksin koos paari-kolme mehelise grupiga ja staažika vastupidavusalade spordinaise Tiina Idavain’iga, kelle viimase kilomeetri lõpukiirendusele vastu seismiseks ei jätkunud mul aga piisavalt pauku. Eks viimane kilomeeter oligi vast kõige raskem, kuivõrd enamus energiast ju rajale jäetud, samas aga konkurendid üritavad veel viimast võtta ja oma kohta parandada. Nii kipubki viimane kilomeeter kuidagi pikk olema.

Lõpetasin seekord 123.-ndana ajaga 58.23, mis on mu isiklikust 4-st Paide-Türi jooksu tulemusest küll kõige viletsam, aga ikkagi suht samasse auku eelnevate jooksude aegadega jäädes mu 2007 aasta tulemusele alla vaid 2 sekundit. Pole paha! St. minu kohta, eriti arvestades jooksueelse nädala tervislikku seisundit.

Arvestades oma aega ja kohta tuleb tunnistada, et jooksjate tase on jätkuvalt tõusnud ning konkurents tihenenud. Enne möödnud aasta jookse oleks selle ajaga saja sisse tulnud. Eelmisel aastal, nagu ka seekord, enam mitte. Nüüd mahtusid saja kiirema hulka 57.06 piiri alistanud jooksjad. Eks see annab tunnistust rahva üha sportlikemast eluviisidest, jooksuharrastuse levikust, teadlikumast ja targemast treenimisest jne.

Juubelijooksule lisasid pidulikkust vähemalt paar möödunud aegade meie laiuskraadide kaheldamatut jooksulegendi. Stardipaugu andis 1972 a Müncheni olümpiavõitja 1500 meetri jooksus ja senini selle distantsi Soome rekordiomanik (3.36,33) Pekka Vasala.
Türil autasustas paremaid lisaks põhjanaabrite jooksukuulsusele Eesti kõige aegade silmapaistvaim ja ilmselt ka andekaim jooksja Enn Sellik, kelle nimel on Eesti rekordid 5 000 m ja 10 000 m jooksus (vastavalt 13.17,2 ja 27.40,61) Muidugi võib kohalike jooksulegendide hulka hakata vaikselt lugema ka värskelt tipp-spordist loobunud maratoonarit Pavel Loskutov’i, kes saavutas sel jooksul 18. koha.


Minu Paide-Türi rahvajooksude tulemused: 
  • 2007 a koht: 95. aeg: 58.21 
  • 2008 a koht: 88. aeg: 57.31 
  • 2009 a koht: 79. aeg: 57.24 
  • 2011 a koht: 123. aeg: 58.23 


Tähelepanekud-ettepanekud ja üks vaheseik 

Niipalju kui ma olen Paide-Türi rahvajooksudel osalenud (nüüd siis kokku 4 korda), on see jooks mulle igati sümpatiseerinud. Nii selle trass, korraldus, see entusiasm ja aura, mis selle jooksu ümber valitseb, kui ka see aeg (varajane sügis), mil see jooks toimub. Paistab, et kohalikele elanikele läheb see üritus vägagi korda, millest annab tunnistust järvakate suht suur osavõtt jooksust, pealtvaatajad-kaasaelajad raja ääres, kui ka kohalike ettevõtjate panustamine. Seekord oli jooksul õige mitu sponsorite auhindadega vahefinišit, mis on sellise, mitte just kõige pikema distantsiga võistluse osas üpris harukordne.

Positiivsete aspektide osas mainiks ära asjaliku hästi organiseeritud selge tähistustega jooksustaabi Paide kultuurikeskuses, ajakavad ja jooksjaid teenindavate bussideliikluse graafikud – kõik oli olemas ja selged. Oma vahetusriiete äraandmiseks bussi sai staabist isegi suure, numbriga kilekoti, kui soovisid. Väga vinge! Jooksu finišis Türi staadionil organiseeritud toitlustamisel, promo- ja müügikioskitel ei haka pikemalt peatuma.

Samas märgiks ära ka mõned silma-kõrva jäänud puudused, ehk asjad, mis saaksid-võiksid paremini olla.
Esiteks, muusika on tore asi (ka raja servas), müra aga mitte. Kui krapp või tehnika üldisemalt ei anna kuulatavat heli välja, siis pole vast mõtet volüümi põhja keerata. Heli valjusus ei tohiks olla eesmärk omaette. See jutt käib siis Kirna vahefiniši/joogipunktis olnud müra allika pihta. Aga eks seda kiiremini tuli seda läbida, et kõrvu ja närve säästa :).

Teiseks, väike ettepanek, mis minuarust on universaalne, käies ka mitmete teiste võistluste pihta, kus on tavaks tulemusi välja riputada. Printige tulemused tavapärase laua taga loetava suurusega tekstist paar korda suurema sriftiga. Nii, et tekst, mis muidu paigutub ühele lehele, võtaks enda alla 2 lehte. Need on ju mõeldud vaatamiseks rohkematele kui vaid ühele-kahele inimesele, ehk nägemiseks kaugemalt kui tavapärane lugemiskaugus. Vähemalt see võiks nii olla kui langeks ära vajadus nende lugeda nägemiseks nina vastu paberit toppida ja sellega teiste tulemustega tutvumist piirata.
Selles loogikast lähtudes siia otsa ka teine moment, mida võistlustulemuste väljariputamisel võiks järgida: milleks toppida kogu protokoll ühte kohta sedavõrd tihedalt kokku? Üldiselt soovivad võistlejad esmajärjekorras teada saada oma tulemuse ja oma lähimate rivaalide omasid. Protokollis sada või enam kohta ees- või tagapool asuva naabrimehe või sõbra-tuttava tulemuse üles otsimine on üldjuhul sekundaarne (ei tähenda, et oleks ebaoluline). Kõike seda oleks aga palju mugavam ja ka kiirem teha kui huvilised selle käigus vähem üksteist segaksid, mis tähendab seda, et tulemused võiks välja riputada rohkem hajali. Näiteks esimese saja tulemused, siis meeter-paar vahet ja järgmise saja tulemused jne.

Kolmas märkus puudutab isiklikku väikest negatiivset kogemust. Nimelt, peale jooksu pesemas ära käimist sai riided spetsiaalse suure sinise kilekotiga kõige varem lahkuma pidanud bussi ära antud ja seejärel staadionile keha kinnitama, ja muidu aega parajaks tegema, mindud. Bussi peale, mis oli tolleks hekteks küll pilgeni inimesi täis, surusin end 3 minutit enne 14:40-st väljumisaega. Mööda bussi oma riidekotti taga otsima ma ei hakanud, eeldades, et ju ta kuskil bussis on. Arvestades bussi puupüsti täitstuubitust olnuks see ka pentsik. Ei muretsenud asjade pärast üleliia. Mõtlesin, et küll ma nad Paidesse kohale jõudes bussist üles leian. Mida ma aga peale bussi rahvast tühjenemist sealt ei leidnud, oli mu riidekott. Bussijuht ei osanud selle kohta muud kosta kui et ilmselt peaksin selle kohta küsima jooksu staabist. Paide kultuurikeskuse, kus stardi eel staap asus, uksed olid aga lukus. Polnud ka väljas ühtki telefoninumbrit millele helistada, et järele uurida. Selline võinuks ju olla pandud Paide kultuurikeskuse ustele kuni päeva lõpuni näiteks.

Õige pea saabus Paidesse ka teine buss, millega saabus ka paar korraldaja esindajat kellele sain koti kadumise muret kurta. Korraldaja esindaja - naisterahvas - helistas kuhugi, ilmselt kellelegi jooksu staapi, mis asus nüüd Türil. Selgus, et minu võistlejanumbriga kott on seal. Tütarlapsed, kes kotte bussi peale võtsid, olid selle mingi aeg enne bussi väljumist maha tõstnud.

Kummaline, ja mõneti naljakas kogu selle asja juures oli aga see, et selmet osavõtlikult-abivalmilt uurima asuda kuhu mu kott võis jääda, hakati mind kõigepealt umbusklikult usutlema, et ega ma ise midagi valesti ei teinud ja miks ma enne bussi peale minekut „kotineidudelt“ (minu väljendus terminoloogia kompaktust silmas pidades) oma kotti ei nõutanud. Aga esiteks ei täheldanud ma bussile minnes seal enam ühtki „kotineiut“ ning teiseks, kui ma seal neid oleksingi näinud, poleks ma osanud arvata, et mu kott on enne selle väljumisaega maha tõstnud, ehk poleks osanud koti kohta nende käest veel midagi küsida.
Põhimõtteliselt, koos teise bussi juhiga, kes millegipärast leidis olema vajaliku oma nina asjasse toppida, asuti hoopis mind süüdistama. Bussijuht pillas seejuures sellise toreda repliigi, et ma pidanuksin ise hoolsam olema. Sain aru, et hoolsam olemine tähendas tema meelest seda, et pidanuksin aegsasti bussi tulema. Kui aegsasti ja miks, jäi mulle arusamatuks nagu ka see, mis see puutub sellesse, et ma ei peaks sealt oma eelnevalt sinna antud asju eest leidma.

Kokkuvõttes sain oma asjad Türi staadionilt kätte. „Kotineiud“ olid teinud vähemalt elementaarseima, ehk asju mitte päris saatuse hooleks jätnud.

Ehk resümeena: lõpp hea. Kõike hea. Nagu öeldakse. 


Tulemused & uudised: 

Pildid: 
 *Facebook'is piltide vaatamine eeldab sisse logimist
**vaatamiseks klikka uudises olevale üksikule pildile 

Klipid: 



Postita kommentaar