kolmapäev, 26. oktoober 2011

Nagu sääsed

Justnimelt neid tüütuid putukaid mulle nii mõnedki autojuhid tee- ja tänavaliikluses meenutavad. Jutt käib siinkohal üht teatud liiki tüütutest, ohtlike sõiduvõtetega autojuhtidest, keda kohtab liikluses eriti palju just soojal ajal, ehk niipea kui lumi ära kaob ja linnud laulma hakkavad, rääkimata siis suvest ja varasügisest.
Praktilisel nagu sääsedki on neil kombeks sulle hästi lähedale pääseda ja oma elust seejuures mitte hoolida. Neid iseloomustab see, et kui nad sulle järele jõuvad, siis selmet oodata normaalset mõistlikul kaugusel ohutut möödasõidu võimalust, sõidavad nad sulle tagumikku nii kinni, et sinna vaid õhuvahe jääb. Justkui arvates, et see kiirendab või parandab kuidagi möödasõitmist. Vahest kohtan samasugust fenomeni kauplustes kassajärjekordades, kus mõni kodanik näikse arvavat, et järjekorra liikumise kiirust mõjutab see kui tihedalt ta eesseisjal seljas seisab.
Seejuures ei vasta tagumikussõitjate oskused ja reageerimiskiirus aga kuidagi olukorrale, mida nad olematu pikivahe jätmisega tekitanud on. Vahest olen neist tüütumaid isendeid testinud kergelt gaasijala üles laskmise või samal kiirusel jätkates piduritule näitamisega. Oh seda pidurite kriginat siis. Seni on see taolisi tegelasi ka distsiplineerinud ning nad on peale sellist testi jätnud suurema pikivahe või siis võimalusel vahetanud rada. Aga arvestades nende uimasust, võib see lõppeda ka tagant otsasõiduga.

Teinekord on olnduki reaalset põhjust hoo vaigistamiseks ja pidurdamiseks ees oleva takistuse või foori tõttu. Seejuures olen pidanud pidurdama tähelepanu kaheks jaotamisega. Piltlikult nii, et üks silm jälgib eesolevat autot ja teine vaatab peeglisse, pidurijalg samal ajal doseerimas pidurit just niipalju, et mitte eesliikujale otsa sõita ning samas mitte üleliia tugevalt, et vahetult su pagasnikus sõitja jõuaks pidama jääda.
Siit paljude tagumikussõitjate järgmine ühine tunnus – nad ei näe kuigi kaugele (või siis ongi nägemine nii vilets?) rääkimata situatsioonide ettenägemise võimest ja arusaamisest sujuvast liiklusest.
Millegipärast muutub perses sõitmise vajadus eriti tungivaks just siis kui möödasõiduks kõige vähem võimalust on – rajad kinni, tihe vastutulev liiklus, piiratud nähtavus jms. Kõnealustele tüüpidele iseloomulik ka kärsitus, ehk kui nad omaarust juba üle mõistuse kaua kellegi taga sõitma on pidanud, siis võetakse möödumismanööver ette kõigele ja kõigele vaatamata, sh. enda elule ja tervisele sülitades. Kiire ju! Ja eks kaasliiklejad pea siis halastama ju kuivõrd ka nende elud ja tervised ohus.

Mis ehk kõige imelikum - taoliste "perses-sõitjate" seas olen nii mõnelgi korral trehvanud selliseid, kes täiesti süüdimatult, üliohtlikke möödasõite sooritades sul eest kaovad, sina aga, omas tempos normaalse sõidu ja turvaliste möödasõitudega, jõuad talle mingi aeg järele. Nad oleks vahepeal justkui sõitmisest ära väsinud (või on mõni kamikazelik möödasõit lõpuks junni liiga maha jahutanud?). Ja nad jäävadki lõpuks päris sirgel ja sõidukitest vabal lõigul sulle jalgu! Ehk sisuliselt, kui neil tõesti on kiire kuhugi jõuda ja olud ohutult kiiremat edasiliikumist võimaldavad, ei ole korraga suurt kiiret enam kuhugi!?

Näiteks reedel 14.10.11 kl.18 paiku oli mul selline juhtum Tallinn-Pärnu maanteel Pärnu suunal Renault maaletooja CityMotors'i kirjadega uue pärlendava beežika Renault’ga, kel Laagri kõrvale jääval teelõigul oli tuli takus eesliikujatest mööda saamisega.
Samal päeval ja trassil juhtusin mõni aeg hiljem pealt nägema aga ühe Läti numbrimärgiga musta värvi 500-seeria BMW kamikazelikku möödasõidumanöövrit, kus samal ajal vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke hoidis vaid ära vaid viimase juhi poolt tee keskele 3. (bemmivennale möödasõidu-)rea tekitamine.

Suvel oli selliseid tagumikus-sõitvate ja seejärel hullude möödasõitudega teed jätkavate joobarjuhtidega (ei näe põhjust selliste, teiste elule, tervisele ja varale sülitavate tegelaste puhul viisakaks jäämiseks) seiku päris mitu.
Tooks põgusalt ära veel ka ühe heledat värvi kaubikujuhi, kes ei mallanud kuidagi ära oodata kui lõppeb kilomeetri-paari pikkune lõik Tallinnas Peetri külast Tartu maanteele. Käänulisel, piiratud nähtavuse ja kiirusepiiranguga lõigul, oleks ta minust möödasõitu üritades vaat et paar jalgratturit alla ajanud, pea-asi, et mööda oleks saanud. Mina sõitsin terve selle lõigu ühesuguse, seejuures ka mitte kuidagi muneva või takistava (ehk mitte lubatust väiksema) kiirusega.

Kirjutan sellest puhtalt isiklike kogemuste baasil olles täiesti kindel, et sedalaadi olukordi ja tähelpanekuid on pea kõigil juhina liikluses osalenutel. Esialgu ei ole ma siin kirjeldatud paari konkreetse juhtumi juures autode numbrimärke ära toonud, aga edaspidi ei välista, et hakkan juhtumite infot ühes nahhaalidest juhtide numbrimärkide äratoomisega käesoleva loo kommentaaridesse lisama või kui tegu väga markantse juhtumiga, teen eraldi sissekande.

Sõidukimarkide ja mudelite alusel ei saa vast mingit objektiivset joobarjuhtide välimäärajat päris teha, ometi on taoline hoolimatu ning seejuures ühtaegu rabelev ja puuduliku reageerimiskiirusega sõidumaneer jäänud mulle tihtipeale silma kaubikute ja nn pirukakärude juhtide puhul. Võibolla tuleb see sellest, et selliste sõidukite puhul on valdavalt tegu tööandjate autodega, mille suhtes peremehetunne puudub ja üritatakse võimalikult tegusad olla, mis peaks väljenduma võimalikult kiires ühest kohast teise liikumises. Ei tea. Kahtlemata on sellistel puhkudel aga tegu süüditamatute inimtüüpidega.

On kahetsusväärselt tavapärane, et tavaliselt raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste kajastustes võime ajakirjandusest lugeda kuidas liiklusõnnetuse põhjustaja n-ö vastassuunavööndisse kaldus. Justkui „kaldumise“ oleks põhjustanud mingi vältimatu ja seletamatu jõud, mitte juhi sõiduvõte: valearvestus, pahatihti aga hoopis kaasliiklejad ohtu seadev nahhaalsus.
Üldse on pentsik meedias levinud inimvastutuse pehmendamine, teisendamine ja pigem üle kandmine loodusjõududele, eluta asjadele ja nähtustele. Ning loomadega juhtunud õnnetuste ja intsidentide puhul viimastele. Uudistes on tavapärane kuidas torm või üleujutus või maavärnin tappis kedagi. Mitte, et inimesed hukkusid nende sündmuste tagajärjel või neid hukutas mitte oludele vastavalt projekteeritud ja ehitatud rajatis või hoone, kus süüdlane on ikkagi inimene. Või näiteks loomade puhul hundid on süüdi lammaste murdmises. (Huvitav, kas hundid ise ka seda teavad kui nad mõne looma maha murravad, ehk oma hundi elu elavad : ). Sedalaadi väärastunud eufemistlikkus väärib omaette käsitlemist. Igatahes on taolised sündmuste kirjeldused vastuoksa toimunu tõsidusele tihtilugu koomilised.

Õnneks meenutavad ülalkirjeldatud tegelased sääski ta teises aspektis, ehk niisamuti nagu ilmade jahenedes ja sügise saabudes jääb vähemaks sääski, jääb selliseid tagumikus sõitvaid juhte vähemaks liikluses. Ometi, kui sääsed teatud temperatuurist alates sooduks ära jäävad, siis liikluses jääb mingi hulk nende tüütuid analoogiaid tiirlema läbi aasta.


2011 a hoolimatu möödasõidu tunnustega rasked liiklusõnnetused

2 kommentaari:

tub reglazing manhattan ütles ...

This is very nice post i really like this post and i just bookmark this post for further references thanks for sharing this post.

roof repair new jersey ütles ...

I don't like mosquito and i think yes they are very injurious for heath and they are cause of malaria and dengue fever too.