teisipäev, 26. november 2013

Viimase liigutuse ületamatu raskus

Viimasel ajal olen tellija rollis erinevate teenusepakkujatega kokku puutudes täheldanud kummastavat-pentsikut suhtumist, mis avaldub teenuseosutajate suutmatuses-soovimatuses minna pakutava osas klienti rahuldava lõpuni – asja soovitud teostamiseni. Selline kogemus on mul firmastiili/logode jms disainerite ning trükiteenuste pakkujatega. Jutt ei käi siinjuures mingist über ponnistusest või asja põhimõtteliselt uuesti või teistmoodi tegemisest a la kaameliga läbi nõelasilma ratsustamisest või taevast kuu alla toomisest. Jutt käib normaalsest tellija-täitja koostöös teenuse objektiks oleva töö viimistlemisest viimase 2...3 kohenduse/paranduse tegemisest, et töö vastaks tellijale ootustele, oleks vastuvõetav.

Nii kummastav kui see ka pole, olen erinevate teenusepakkujaga suht jutti sattunud taolise suhtumise otsa. Pigem loobutakse tellimusest ja rahast ning pööratakse selg juba asjale kulutatud ajale kui, et võetakse vaevaks teha mõni väike erialane liigutus - mis teenusepakkuja liiste arvestades peaks olema kukepea - asja soovitud kujule viimiseks. Või siis leitakse ülepea, et töö on valmis ja ignoreeritakse kliendi soove ning nõutakse bravuurselt töö eest tasumist.

Toon näite nimekaartidega. Suvel tellisin ühest Pärnu kesklinna väikeset kujundus- ja trükibüroost nimekaardid. Ehkki kaartidele oli unustatud lisada veebilehe URL, mis oli ka minu viga kuivõrd olin kujunduse ilma selleta ära kinnitanud, siis tolleaegsest positiivsest ja abivalmist kogemusest johtuvalt sügisel uute kaartide tellimusega samasse büroosse pöörduses oleks nagu töötajad olnud ära vahetatud - ehkki füüsiliselt oli tegu samade inimestega. Ei õhkunud enam suvel osaks saanud osavõtvat ja abivalmit suhtumist. Tundus nagu oleksin olnud tülinaks ja nad ei viitsi minu asjaga tegeleda. Firmat esindav naisterahvas mõjus loiu ja pahurana. Samas kui uurisin, kas tellimusi ja töid ikka on, ütles firma esindaja, et võiks olla rohkem.

Olin ühes inglise keelses veebikeskkonnas nimekaardid olemuslikult, ehk visuaalses plaanis valmis kujundanud, ikka selleks, et teostajal oleks asi lihtsam - vähem kujundusega jamamist, tekstide ja muu paigutuse üle peamurdmist-kooskõlastamist. Puust-ja-punaseks ette nii-öelda.
Esitasin antud disaini pildid ja logo ning seletasin juurde milles ja kus sooviksin midagi muuta. Teenuseosutaja tegi oma programmis kujunduse ja saatis ülevaatamiseks. Tehtud kujundus ei sisaldanud aga mitte kõiki neid täiendusi/muutmisvajadusi, mis ma kohapeal käies oli palunud. Ka kasutatud šriftid ei klappinud. Selgitasin siis e-kirjas püüdlikult mis asjad vajaksid muutmist-kohendamist. Üks teistvärvi serv natuke laiendamist, teisel pool üks riba ära kaotamist, logo paigutus pisut kohendamist ning tekstide šriftid muutmist. Kusjuures soovitud šriftide jaoks lappasin läbi terve Google Fonts nomeklatuuri (üle 650-ne šrifti) ning esitasin 2…3 eelistatud nimetust.
Järgmine päev saatis teenusepakkuja pisut kohendatud uue kujunduse, kus ka šrift oli küll muudetud, aga mitte soovitud variandiga vaid lihtsalt Arial’iks! Ju siis oli kõige lihtsam ja mugavam variant varnast võtta. Samas osade muutmissoovide osas poleks mu e-kirja nagu loetudki.

Kirjutasin siis veelkord kannatlikult, et juba päris hea ja oleks kohe täitsa kobe kui saaks nüüd šrifti ka mõnda viidatud/soovitud variandiga asendada ja ka need paar teist muutust sisse viia, mis tal ennist kahe silma vahele jäid, oleks asi valma.
See palve osutus juba liigseks täita. Ilmselt tundis teenuseosutaja, et ta on mu kaartide sobivaks saamisega juba üle mõistuse palju võimelnud. Esindaja helistas mulle ja kukkus vuristama kuidas nad ikkagi ei saa teha seda ja teist kuna kõik see võtvat aega ja neil on ka muid tellimusi täita jne.

Sellist vinguvas stiilis hädaldamist oli kummaline kuulata. Sa pakud teenust, mida mul antud juhul vaja on ja ma pöördun su poole, et sa aitaksid mul soovitu saavutada, olles eelnevalt läbi rääkinud, mida ma tahan ja mis see maksma läheb, ja siis sa hakkad vigisema kui suur vaev see sulle ikka on. Sellistel puhkudel meenub vana lastejutt rätsepast hiirest ja tellijast kassist, kus hiirel tellimuse (vist oli mantel või kuub) lõpetamiseks alatasa materjali nappis.

Šriftide muutmiseks ei olevat neil arvutis selliseid variante ja nad ei hakka neid ka kuskilt alla laadima. Imestasin küll selle üle, et kuidas see saab siis nii raske ja konti murdev olla kui kujundamine on osa nende põhitegevusest. Tasuta kasutatav Google Fonts valik võiks see ühel heal kujundusteenuse osutajal juba n-ö vaikimisi valikus olla. Aga miski ei sobinud.
Tehku ma siis ise kogu kujundus sellisena valmis nagu soovin ja saatku see trükitööks sobivas formaadis neile!

Kuivõrd teenusepakkujal puudus igasugune valmidus asja normaalselt serveerida ning arusaam normaalsest kliendisuhtlusest, kergitasin piltlikult öeldes kaabut ja hääletasin jalgadega. Nagunii oli kaartide hind päris priske - üle 40 eurosendi tükist. Aga küllap hinnati selle mõne liigutuse vaeva siis nii suureks, et loobuda kliendist.
Kusjuures, teise, suurema ja tuntuma trükiteenuse pakkuja kujundajal ei olnud mingi probleem mind kohtumisel ära kuulata, saata kohendatud kujundus ülevaatamiseks ning peale selle paari mikrokohendust asi töösse panna. Ning kaardi tükihind kõige selle juures veel üle 3 korra soodsam!

Enne kirjeldatud kaartide teemat kemplesin kevadel-suvel analoogselt paari kujundusteenuse pakkujaga, kes kujundavad logosid, firmagraafikat ja teevad muud sellist. Esimene, Pärnus üsna tuntud ja nimekas selle valdkonna firma, ei suutnud kuidagi liikuda suunas kuhu ma kujundajat oma soovidega ja põhjalike meilitsi suunistega juhtisin. Eskiis ja idee oli mul omal väljatöötatud ning asi oli vaid puhtana vektorgraafikasse viia ning seal proportsioonid ja muu koostöös fain tjuunida. Iga n-ö kujundaja sulest tulnud variant oli nagu omaette uus asi mitte eelneva soovitud suunas edasi arendus-parendus.
Kuivõrd too kujundaja näis idee tabamise ja disainikeele adumise mõttes üsna lootusetu, vahetasin ühelt maalt teenusepakkujat. Ilmselt polnud tollel sellil ka aega ja tahmist minu asjaga tegeleda. Tema ei kvalifitseeru selles mõttes antud loo teemasse.

Netiosinguga õnnestus leida üks üksiküritajast kujundusteenuste pakkuja, mis tänu ta puhta ja stiilise väljanägemisega veebilehele usaldust äratas.
Alguses oli suhtlus igati asjalik ja operatiivne, küll selle iseärasusega, et mingil põhjusel ei sobinud talle kuidagi kohtuda, ehkki see oleks oluliselt lihtsustanud koostööd ja kergendanud soovitu edasiandmist. Selgitasin talle siis distantsilt ja meilitsi nii hästi kui oskasin, mida ma tahan, ehk mis moodi peaks tulemus välja nägema. Saatsin kõik olemas olevad materjalid ning soovitud stiili tabamiseks juurde ka netist leitud näidiseid. Enam-vähem leppisime kokku ka hinnas, mis teenusepakkujal kippus 4…6 töötunni raames kõikuma.

Probleemid ja teenuseosutaja hala algasid taas siis kui töö oli pea-aegu valmis (ilmselt teostaja jaoks ta seda oligi), aga mitte päris selline nagu ma soovinuksin. Nipet-näpet detailid ja asjad (mis minu jaoks kogu kontseptsiooni arvestades siiski olulised olid) vajasid muutmist-kohendamist. Siis selgus aga, et iga joone ja punkti, rääkimata detailist, ühest-kohast teise liigutamine on nii suur töö, mis nõuab tunde lisatööd, ehk siis ka vastavalt tasustamist.
Taas, väga kummaline jutt kuivõrd olles ka ise pisut erinevate vektorgraafika programmidega kokku puutunud, tean, mida seal teha saab ja mida mitte ning kuidas õigeid töövõtteid ja lähenemist kasutades on oskajal muudatusi vägagi lihtne teha. Minu arust on pentsik, et spetsialistile, kes peaks nagu oma ala, töövahendeid ja -võtteid valdama, peab klient hakkama tutvustama programmi võimalusi ja õpetama asjakohaseid töövõtteid (teha detaile kihtidel jms).

Asi päädis sellega, et teenusosutaja pidas oma töö lõpetatuks, esitas arve ja nõudis selle tasumist. Mina ei saanud aga logo sellisel, omale vastuvõetamatul kujul kasutusele võtta. Olin sunnitud asjaga ise edasi tegelema. Otsisin ja laadisin netist alla vabavaralise vektorgaafika programmi Inkscape millega siis, aeg-ajalt netist kasutustarkust ammutades, logo soovitud suunas kohendasin kulutades selleks päris reipalt aega. Oskajal käinuks see aga siuvipsti.

Millegipärast kipub ikka nii olema ja minema, et kui sa tahad, et midagi saaks tehtud hästi, pead seda lõpuks ikka tegema ise või tõepoolest leidma usaldusväärse oskaja, kes ennekõike ka viitsib teha ja on pühendunud ega pea iga erialast liigutust über pingutuseks või teeneks vaid mõistab, et see on protsessi osa.

Ma saan teostaja pahameelest ja kapriisitsemisest aru kui tellija nõuab suuri muutusi, millest alguses, hinna täpsustamise faasis, juttu polnud, muudab pidevalt varem soovitut, ehk nagu ei tea ise ka, mida tahab. Rääkimata eba-adekvaatsest suhtlusviisist: halvustavast-ebaviisakast kõnepruugist või muust sellisest.

Teenusepakkujate kirjeldatud hoiakule ja käitumisele on majanduslikust aspektist raske leida mõistlikku põhjendust. Miks sülitada sisuliselt kas kogu eelnenud asjale kulutatud ajale ja vaevale või rikkuda/tõmmata kriips peale kliendisuhtele ja edaspidistele tellimustele/soovitustele?
Ilmselt on põhjused psühholoogilised. Asja üle mõeldes jõudsin järeldusel, et kõnealuse sündroomi definitsioon võiks ehk olla - viimase liigutuse ületamatu raskus (VLÜR).

On kummaline kuidas mõned (võis siis paljud?) teenuse (ja ka kaupade) pakkujad ei adu normaalse klienditeeninduse ja –suhtluse olulisust ega tunneta pakutavat tervikuna.
Soovitusest, et kui sa tahad klienti endale võita, tee lisaks tavapärasele midagi ekstra – paku midagi rohkem kui ta oodata oskab, ei olda vist midagi kuuldud. Või siis lihtsalt ei soovita kliente?
Aga väga suur samm oleks seegi kui tehtaks sedagi, mis olemuslikult teenuse juurde kuulub, ehk ilma milleta ei pole võimalik saavutada soovitud-kokkulepitud tulemust.

esmaspäev, 8. juuli 2013

Juhus või midagi muud?

Kokkusattumused on ühed intrigeerivad nähtused, mis üllatavad ja hämmastavad, aga võivad viia mõtted ka kõrgematele jõududele, jumalikule määratlusele ja muule esoteerilisele. Ega sellele ju ei mõtlegi muidu, kui siis, kui need juhtuvad, ehk ette tulevad.

Mõni päev tagasi hakkasin lugema raamatut motivatsioonist ja motiveerimisest, Motiveerimise kunst pealkiri. Paar päeva tagasi sai ostetud viimane (4.07.2013) Eesti Ekspress, mis muuhulgas sisaldab artiklit USA kuulsaimast ja staažikaimast koomiksikangelasest Supermänist. Lugesin seda artiklit eile hommikul. Olles lehe lugemise lõpetanud, jätkasin poolelioleva raamatu lugemist. Huvitaval kombel sisaldas just alustatud peatükk viidet Supermanile ja krüptoniidile, ehk asjadele millest rääkis just loetud Eesti Ekspressi artikkel. Veider. Olles just lõpetanud ajalehe artikli Supermanist oleks peategelane koos temaga seotud ainega otsekui raamatusse üle kolinud, et seal oma sõnumit jätkata. Aga millist sõnumit?

Ehkki ei suutnud meenutada ühtki varasemat analoogset kokkusattumust, tean, et neid on kindlasti olnud. Vähemasti mäletan end vahest selliste asjade üle imestust tundnud olevat.
Tavalisemalt on need seotud pigem unenägudega – et näed midagi unes ja hiljem seda, või midagi väga sarnast, ka imsi. Aga unenägude puhul esineb tugev seos kogemuste, teadmiste ja tundmustega, mis resoneeruvad alateadvuses, mis siis konstrueerib nägemuse. Selle hämmastusefekt on aga otseselt seotud mäluga, tänu millele me kas mäletame ja teadustame unenäo tekkimise aluseks olevat või ei. Samas võivad ka unenägude põhised kokkusattumused tõsiselt üllatada. Eriti kui ilmsi realiseeruv unes nähtu tuleb nii-öelda kuskilt sinisest ja (halva)mälu aspekt on selgelt välistatav.

Miks ja kuidas kokkusattumised juhtuvad? Kas tegemist on tõesti vaid pelkade juhustega või eksisteerib siiski mingi nähtamatu käsi, taevane jõud, väline määraja? Või on asja taga ikkagi inimese enda alateadlikkus ja sellest johtuvad valikud? Või on fenomen seotud kvantfüüsikaga - mis võib seletada mida iganes ja jääda samas ikkagi arusaamatuks -, kus vaatleja/mõõtja, milleks ka kokkusattumuse tunnistaja ju on, määrab oma vaatlemise (või mõõtmisega) konkreetse tulemuse paljudest kuni lõpmatutest võimalikest variantidest. Juba ongi hakatud spekuleerima selle üle, kas inimene, ehk täpsemalt aju, ei toimi mitte kui kvantarvuti, mis projetiseerib ja determineerib tegelikkuse. Internetist leiab selliste teooritate kohta nii mõndagi huvitavat materjali, näiteks see.

Igatahes on kokkusattumused, alates elevust-tekitavastest kuni õõvastust põhjustavateni, põnev ja huvitav fenomen, mille avaldused väärivad vähemalt fikseerimist ja jäädvustamist, aga mis, ma arvan, võivad olla ka väga intrigeerivaks uurimisvaldkonnaks hõlmates erinevaid teadusharusid psühholoogiast kuni füüsika ja matemaatikani välja.

esmaspäev, 24. juuni 2013

Üks eluetapp

Päris kindlasti mistahes kooli, aga veelgi enam põhikooli koos gümnaasiumiga, mille õpiaeg on inimese elus pikim, lõpetamine seda on. Vahest lapsevanematele rohkemgi kui lõpetajale endale. Vähemasti tol ajaperioodil kui lõpetamine toimub, sest vanemate vaade asjale on ajaliselt kaugemalt ja laiemas kontekstis kui noorel. Ka pole noor inimene kindlasti veel nii sentimentaalne kui kaks ja enam korda vanemad täiskasvanud, aga nii see peabki olema. Palju Elu võib jääda elamata, elurõõm napimaks ja ka saavutused vähesemaks kui juba noorena olla ülemäära sentimentaalne või melanhoolne.

Mul on ülimalt suur heameel ja uhke tunne oma tütre Andrea üle, kes lõpetas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi hõbemedaliga ehk vaid paari 4-ga muidu viiese tunnistusel. Ja mitte ainult väga hea tunnistuse ja hinnete pärast, millest mina võisin omal ajal vaid unistada (etteheited ennekõike iseendale), vaid vapruse, sihiteadlikkuse, visaduse ja katsumuste, mille tõttu pole tal kindlasti olnud mitte kõige lihtsam selliseid tulemusi saavutada, ületamise pärast. Suurepärane laps ja eeskuju oma vanematele, ilma liialdamata, juba sünnist alates. Vähemasti mulle, aga suure tõenäosusega ka oma emale.

Ma arvan, et pole kuigi palju taolisi lapsi, kes vahetult peale sündi enda olemasolust valju häälega märku andmise asemel uudistavate silmadega vaikselt ümbrust ja nägusid tunnistavad. Kes tite-eas nutavad ilma selge, arusaadava põhjuseta harva. Kes vanematega kaupluses käies millegi saamiseks jalgu ei trambi, täiest kõrist röökima ei kuku ja viimase võttena põrandale pikali ei viska. Kellele piisab mõistmiseks jutust ja selgitustest. Kes armastab raamatute lugemist niivõrd, et lugemus ületab juba teisme-eas paljude (ma julgen arvata, et enamuse vastava populatsiooni) täiskasvanute oma. Kel on õnnestunud oma loomingulisi unelmaid realiseerida filmi- ja muinasjututegelastele eesti keelse hääle andmisega. Kes kooli lõpuks lisaks emakeelele oskab rääkida-kirjutada veel kolmes keeles. Ning muidugi need toredad hetked ja seigad, mida iga terve laps oma vanematele pakub, nagu esimene naer, esimesed sammud ja käima hakkamine, esimesed sõnad ja laused, vahvad naljakad ütlemised ja küsimused (näiteks, kas vaalal on aru peas?), joonistused ja kirjaread, toredad esinemised lasteaias ja koolis, tunnustus ja kiitus lasteaiakasvatajatelt ja õpetajatelt, hea klapp ja soe läbisaamine eakaaslastega ja ka vanemate inimestega.

Andrea on minu jaoks tunnistus evolutsioonist juba põlvkondade lõikes. Iga järgnev põlvkond peaks ju põhimõtteliselt olema võimekam, tublim, targem kui eelnenud. Uued geenikombinatsioonid, parimaid omadusi kultiveeritakse ja arendatakse ning kantakse taas järgnevatele põlvkondadele edasi. Selle eelduseks on laiemas plaanis muidugi eluterve keskkond, puhas loodus, suuremate kataklüsmide, epideemiate, pandeemiate ja muude sedalaadi globaalsete hädade puudmine, aga kindlasti ka kasvava lapse vahetu keskkond, intiimsed, individuaalsed tegurid, mis kujundavad isiku arengusuunda, tahet, vaateid ja väärtushinnanguid, ja nii edasi, ehk isiksust.
Kes teab, milline vastavate mõjurite kombinatsioon ja vahekord on konkreetsele inimesele kõige parem või viljakam, edu ja õnne mõttes kõige õigemale kursile osundavam. Üldjuhul on ikkagi nii, et tee edule (mistahes vallas) ja õnnele ei ole sile ega sirge. Annu, nagu me teda väikesest peale kutsume, tee vaevalt seda olnud on.

Nagu öeldakse, vanemaid me valida ei saa ja need võiks ju alati olla mõnes suhtes paremad, mõistvamad, edukamad ja mida kõike veel, aga oluline on teadmine, et vaatamata omavahelistest arusaamatustele ja lahkhelidele vanemad Sulle pöialt hoiavad, Sulle kaasa elavad, Sind armastavad ning ikka abiks ja toeks üritavad olla.
Ehk suurepärase lapse vanemana on siinkohal lohutav mõelda filmis Gone baby, gone repliigile „asjad, mida sa ei saa valida, teevad sinust sinu (selle, kes sa oled)“.

Isegi kui kõik ei lähe plaanitult ja hästi - sest ka tagasilöögid ja ebaedu kuuluvad paratamatult Elu juurde -, on oluline, et oleks alati keegi kelle poole pöörduda ning mõistmist, toetust ja tröösti leida.
Oluline on ka kannatlikkus, lootus ja leplikkus, sest kõik ei pruugi ka tulla ja õnnestuda kohe või nii kiiresti kui soov on. Aga kui oma panusele lisaks anda asjadele aega ja loota parimat, siis nad tavaliselt ka laabuvad parimal võimalikul viisil.

Soovin Sulle, kallis Annu, jätkuvalt head tuju, positiivset energiat, pealehakkamist, tahet, sihikindlust, tegutsemislusti ning loomulikult tervist, armastust, mõistmist ja toetust, mis on kõige alus.

Tantsutäht 10 a

10 a hipi

Diskokuuli võlur 12 a

Töö kiidab tegijat 16 a

Suvetüdruk 17 a

VHK XV lennu 12 K klassi lõpetajad

Tänutundega südames, ikka imetledes,

issi

pühapäev, 9. juuni 2013

Parim aeg

Hommik on väga mõnus aeg. Võib olla isegi päeva parim aeg. Eriti suvise puhkepäeva hommik. Sellise, mitte-pummeldamise õhtule ja sügava, väljapuhkamiseks piisava unega ööle järgnev puhkepäev, mil on kerge ja mõnus ärgata, kui sul pole vaja kuhugi kiirustada ega jõuda. Enesetunne on värske ja reibas. Tuju hea (sest miski pole jõudnud seda veel rikkuda).
Õues on muru kastemärg, päike on tõusnud (sest suvel, mis ju praktiliselt käes, päike pea-aegu ju ei loojugi), aga siiski veel mitte väga kõrgel idakaares.
Õhk on klaar – värske, puhas, tunda on taimede ja õite lõhnu. Ümberringi kostab erinevate lindude laulu. See on parim muusika. Inimesed pole veel ärganud või vähemalt mitte välja, kuhugi kiirustama ja müra tekitama, tulnud. Ka muruniidukite ning trimmerite käivitamiseni on veel aega. Kellelgi pole kuhugi kiiret, sestap ka vaikus ja rahu. Domineerivad looduse lõhnad ja hääled. Fantastiline.
Mõte on selge ja klaar ning meel kirgas. Sellistes konditsioonis on hea lugeda ja mõttetööga (ehkki sõna „töö“ olemuslikult siia ei sobi) tegeleda… või mediteerida… või lihtsalt kõigi meeltega avatud olles hetkes viibides hommikut nautida. Puhas rõõm.
Umbes kl.9 ja poole kümne vahel lõpetavad linnud laulmise (suur osa neist hommikustest) justkui andes inimestele vahetuse üle. Ja algabki vaikselt uus, inimeste toimetusi täis päev.

Pisut hommikust linnulaulu.




Teo toimetused.

pühapäev, 2. juuni 2013

Ma elasin ammu

Sellisele järeldusele ma täna tulin, ehkki ei pea ega tunne end sugugi vanana. Võib olla niisama sellest aru ei saakski, kui lapsepõlveaastaid ning tollaseid sündmuseid ekstra ei meenutaks ja poleks taustsüsteemi ning välist objekti mille põhjal seda hinnata. Selleks objektis sobib hästi mõni elus olev vanem inimene keda tead-tunned juba varasest lapsepõlvest. Õigupoolest üks selline mu mõtted neile radadele viiski. Vaatad seda inimest ja meenutad esimesi selgemaid mälestusi seoses temaga, et millal see asi oli?... mitukümmend aastat tagasi? Ja tõded kerge imestusega, et umbes 35 ja rohkemgi aastat tagasi.

Juba tollest ajast mäletan teada vanema inimesena… või vähemalt täiskasvanuna, täismehena. Käesolevast aastast need ajad tagasi arvates, saan numbriks 1978 või 1977 või ’76 või sinna kanti. Ehk kui sealt omakorda 35 aastat tagasi kerida, jõuad otspidi juba II maailmasõja aastatesse. Täiesti juhuslikult minu kronoloogilise hindamise objektiks sattunud inimene sündis vähemalt juba enne II MS-i. Ja niisamuti kui võtan lähtekohaks oma sünniaasta, siis selle ja II MS alguse vahele jääb 30 ning lõpu vahele vaid 25 aastat, mis oma eluea peale üle kantult tähendab, et sõda oleks toimunud teisme-eas, millesest ajaperioodist pärinevad mõned mälestused justkui üle-eelmisest kuust.

Sellises tunnetuses avaldub isikliku ajakulu relatiivsus ja paradoks – sa pole vana, aga sa pärined üsna vanast ajast. Eriti noorte jaoks. Ajast, kus polnud arvuteid, mobiiltelefone ja muid infotehnoloogilisi vidinaid. Kus telekas näitas vaid üht riiklikku kanalit ja sedagi ajaliselt üsna piiratult. Parem oli seis raadioga, mis püüdis ka kaugemaid laineid ja defitsiitset muusikat, ehkki tuleb tunnistada, et Eesti Raadio programm oli väga kuulatav oma kuuldemängude, mälumängude, reportaažide ja muu sellisega. Ajast, kus vaat et enamus kaupu oli defitsiitsed (vähemalt kvaliteetsed  ja NL-ist väljaspool toodetud kaubad), kus lastele ja noortele ei olnud ajaveetmisele suurt rohkem alternatiive peale värskes õhus uitamise, palli mängimise või raamatute lugemise, sest ka perioodika oli defitsiitne. Aga eks seda hinnatum oli kõik see, mida õnnestus kätte saada. Ja kas see oli halb? Võta sa kinni.

Tuleb tunnistada, et sellise mõtteuite tulemusena hakkan tajuma miks noored 40 aastasid ja keskealiseid vanuriteks peavad. Samas, tänu meditsiini edusammudele, paremate ravimite ja kvaliteetsemale ravile koos terviseteadlikuse kasvu, tervislike eluviide harrastamise, toidu kättesaadavuse, selle mitmekesisuse ning kõigest sellest johtuva keskmise eluea pikenemisega, vast ei peaks.

teisipäev, 30. aprill 2013

Kuidas eemaldada sisukorra vorming Office Word'is

...ja seda nii, et sisukord mitte ei kaoks sootuks, vaid säiluks sisukorra (inglise keelne terminoloogiline lühend TOC) tekst. Selline vajadus võib tekkida näiteks dokumendi skännimisel, kus pildifailist või pdf formaadist dokumendi konverteerimisel Wordi dokumendiks tekib teksti osas sisukorra vormindus. Või siis ka lihtsalt eelnevalt loodud sisukorra säilitamiseks tekstina ilma soovita seda täiendada, muuta, automaatselt värskendada jms.

Aru saab taolisest vormingust näiteks selle järgi, et kursoriga tekstile klikkides on kogu tekstiploki taust hall. Kursoriga teksist välja klikkides aga muu taustaga sama värvi, ehk tavaliselt siis valge.
Probleem on selles, et selliseks, vaid vormingu eemaldamise valikuks Wordi tööriista menüüst vahendit ei leia. Seal (eestikeelses versioonis „Viited“ jaotuses) on küll valik „Eemalda sisukord“, aga sellega eemaldatakse kogu sisukord, ka tekst.

Probleemist kiireks ülesaamiseks helistasin Microsoft Eesti tukke. Lahendust seal öelda ei osatud või siis ei viitsinud selle leidmisega väga vaeva näha, ehkki, tuleb tunnistada ja tunnustada, et võeti vaevaks seda pisut vaagida ja tagasi helistada. Kahtlustati, et tegemist on pigem dokumendi skännimisest ja OCR tarkvarast tuleneva probleemiga mitte Wordi oma funktsionaalsuse puudujäägiga millist seisukohta ma küll ei jaganud.

Nagu sellistel puhkudel ikka, abiks internet ja Google. Ja kui eestikeelsed otsingud mõistliku aja jooksul soovitud tulemust ei andnud – esimese otsa tulemused viitasid Microsoft Eesti oma sisukorra loomise, värskendamise ja muutmise artiklile, siis inglise keeles leidus lahendus kenasti.

Seega, sisuliselt on selle probleemi lahenduseks kaks (aga võib olla ka enam) varianti. Need on järgmised.
I) Kopeeri sisukorra tekst ja keebi see tühjale dokumendi väljale ühendatud vormingus või ainult tekstina. Seejärel võid kustutada sisukorra.
II) Aktiveeri (tõmba kursoriga aktiivseks) kogu sisukorra plokk ning vajuta alla nupud Ctrl + Shift + F9. See lingib teksti lahti sisukorra väljakoodist – koodist, mis annab sellele plokile sisukorra vormingu. Seejuures kogu sisukorra tekstivorming jääb endiseks. Väga mugav variant.

Minul I variant ei toiminud kuna ilmselt dokumendi konverteerimisel kaasa tulnud vorming (teatud tekstiväljade laiused jms.) kippus kogu teksti toppima kitsasse veergu. Seega kasutasin II moodust.

Ma ei ole küll kindel, aga usun, et see võte sobib ühtviisi nii Office 2013, 2010 kui 2007 ja 2003 puhul.

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Mis lugu mängib?

Usun, et nii mõnelgi on tekkinud soov teada saada, mis lugu parajasti mängib, et kas siis lihtsalt teadmiseks või selleks, et see hiljem kuskilt (netist, Youtube’ist jne) üles otsida ja seda taas nautida.
Üldjuhul pole probleemi kui kuuldavat pala mängib kasutuses olev tehniline seade nagu arvuti või nutitelefon või RDS-iga esitaja infot infot edastav raadioaparaat. Paljud raadiojaamad presenteerivad oma veebilehtedel või mahamängijates esitaja info n-ö reaalajas.
Aga mida teha siis kui muusika ei tule mitte enda kasutuses olevast seadmest ega raadiojaamast või me ei tea kust kõrvu kostev muusika pärineb, ei tea kust otsingut alustada? Kui muusika kostab suvalises kohas või ruumis?
Lahendus on käeulatuses kui selles (käeulatuses siis) on ka mikrofoniga varustatud arvuti (läppar) või tahvelarvuti või nutitelefon. Loo ja esitajainfo aitab tuvastada spetsiaalne tarkvara ehk nutifonide terminoloogias, äpp. Õigupoolest on neid mitmeid, nii tootja poolseid seadmetespetsiifilisi (OEM tarkvara) kui tasulisi kui tasuta variante.
Arvutis pruukimiseks sobib näiteks diskreetne ja lihtne Tunatic.
Nutitelefoni on äppidena saadaval näiteks SoundHound ja Shazam.

Nimetet mobiiliäppe pole küll testinud, aga läpparisse installitud Tunatic töötas päris kenasti tundes ära enamuse ühes ühiskondlikus söögikohas kostunud jõululugusid. Siiski mõned jäid tuvastamata ilmselt seetõttu, et mitte kõik lood polnud veel rakenduse online andmebaasi jõudnud.
Muidugi lugude tuvastamisvõime seisukohal on ka oluline loo võimalikult hea kostvus seadme jaoks ja muu taustamüra puudumine. Arvutis annab üldiselt seadistada ka mikrofoni tundlikkust ehk kuivõrd on tuvastamisse hõlmatud kaugem taust.

Mängiva muusikapala ära tundvad ja esitajainfot esitavad rakendused on igatahes mõnusad ja tänuväärsed teada-soovimise ahistusest vabastavad rakendused.