esmaspäev, 24. juuni 2013

Üks eluetapp

Päris kindlasti mistahes kooli, aga veelgi enam põhikooli koos gümnaasiumiga, mille õpiaeg on inimese elus pikim, lõpetamine seda on. Vahest lapsevanematele rohkemgi kui lõpetajale endale. Vähemasti tol ajaperioodil kui lõpetamine toimub, sest vanemate vaade asjale on ajaliselt kaugemalt ja laiemas kontekstis kui noorel. Ka pole noor inimene kindlasti veel nii sentimentaalne kui kaks ja enam korda vanemad täiskasvanud, aga nii see peabki olema. Palju Elu võib jääda elamata, elurõõm napimaks ja ka saavutused vähesemaks kui juba noorena olla ülemäära sentimentaalne või melanhoolne.

Mul on ülimalt suur heameel ja uhke tunne oma tütre Andrea üle, kes lõpetas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi hõbemedaliga ehk vaid paari 4-ga muidu viiese tunnistusel. Ja mitte ainult väga hea tunnistuse ja hinnete pärast, millest mina võisin omal ajal vaid unistada (etteheited ennekõike iseendale), vaid vapruse, sihiteadlikkuse, visaduse ja katsumuste, mille tõttu pole tal kindlasti olnud mitte kõige lihtsam selliseid tulemusi saavutada, ületamise pärast. Suurepärane laps ja eeskuju oma vanematele, ilma liialdamata, juba sünnist alates. Vähemasti mulle, aga suure tõenäosusega ka oma emale.

Ma arvan, et pole kuigi palju taolisi lapsi, kes vahetult peale sündi enda olemasolust valju häälega märku andmise asemel uudistavate silmadega vaikselt ümbrust ja nägusid tunnistavad. Kes tite-eas nutavad ilma selge, arusaadava põhjuseta harva. Kes vanematega kaupluses käies millegi saamiseks jalgu ei trambi, täiest kõrist röökima ei kuku ja viimase võttena põrandale pikali ei viska. Kellele piisab mõistmiseks jutust ja selgitustest. Kes armastab raamatute lugemist niivõrd, et lugemus ületab juba teisme-eas paljude (ma julgen arvata, et enamuse vastava populatsiooni) täiskasvanute oma. Kel on õnnestunud oma loomingulisi unelmaid realiseerida filmi- ja muinasjututegelastele eesti keelse hääle andmisega. Kes kooli lõpuks lisaks emakeelele oskab rääkida-kirjutada veel kolmes keeles. Ning muidugi need toredad hetked ja seigad, mida iga terve laps oma vanematele pakub, nagu esimene naer, esimesed sammud ja käima hakkamine, esimesed sõnad ja laused, vahvad naljakad ütlemised ja küsimused (näiteks, kas vaalal on aru peas?), joonistused ja kirjaread, toredad esinemised lasteaias ja koolis, tunnustus ja kiitus lasteaiakasvatajatelt ja õpetajatelt, hea klapp ja soe läbisaamine eakaaslastega ja ka vanemate inimestega.

Andrea on minu jaoks tunnistus evolutsioonist juba põlvkondade lõikes. Iga järgnev põlvkond peaks ju põhimõtteliselt olema võimekam, tublim, targem kui eelnenud. Uued geenikombinatsioonid, parimaid omadusi kultiveeritakse ja arendatakse ning kantakse taas järgnevatele põlvkondadele edasi. Selle eelduseks on laiemas plaanis muidugi eluterve keskkond, puhas loodus, suuremate kataklüsmide, epideemiate, pandeemiate ja muude sedalaadi globaalsete hädade puudmine, aga kindlasti ka kasvava lapse vahetu keskkond, intiimsed, individuaalsed tegurid, mis kujundavad isiku arengusuunda, tahet, vaateid ja väärtushinnanguid, ja nii edasi, ehk isiksust.
Kes teab, milline vastavate mõjurite kombinatsioon ja vahekord on konkreetsele inimesele kõige parem või viljakam, edu ja õnne mõttes kõige õigemale kursile osundavam. Üldjuhul on ikkagi nii, et tee edule (mistahes vallas) ja õnnele ei ole sile ega sirge. Annu, nagu me teda väikesest peale kutsume, tee vaevalt seda olnud on.

Nagu öeldakse, vanemaid me valida ei saa ja need võiks ju alati olla mõnes suhtes paremad, mõistvamad, edukamad ja mida kõike veel, aga oluline on teadmine, et vaatamata omavahelistest arusaamatustele ja lahkhelidele vanemad Sulle pöialt hoiavad, Sulle kaasa elavad, Sind armastavad ning ikka abiks ja toeks üritavad olla.
Ehk suurepärase lapse vanemana on siinkohal lohutav mõelda filmis Gone baby, gone repliigile „asjad, mida sa ei saa valida, teevad sinust sinu (selle, kes sa oled)“.

Isegi kui kõik ei lähe plaanitult ja hästi - sest ka tagasilöögid ja ebaedu kuuluvad paratamatult Elu juurde -, on oluline, et oleks alati keegi kelle poole pöörduda ning mõistmist, toetust ja tröösti leida.
Oluline on ka kannatlikkus, lootus ja leplikkus, sest kõik ei pruugi ka tulla ja õnnestuda kohe või nii kiiresti kui soov on. Aga kui oma panusele lisaks anda asjadele aega ja loota parimat, siis nad tavaliselt ka laabuvad parimal võimalikul viisil.

Soovin Sulle, kallis Annu, jätkuvalt head tuju, positiivset energiat, pealehakkamist, tahet, sihikindlust, tegutsemislusti ning loomulikult tervist, armastust, mõistmist ja toetust, mis on kõige alus.

Tantsutäht 10 a

10 a hipi

Diskokuuli võlur 12 a

Töö kiidab tegijat 16 a

Suvetüdruk 17 a

VHK XV lennu 12 K klassi lõpetajad

Tänutundega südames, ikka imetledes,

issi

Postita kommentaar