esmaspäev, 8. juuli 2013

Juhus või midagi muud?

Kokkusattumused on ühed intrigeerivad nähtused, mis üllatavad ja hämmastavad, aga võivad viia mõtted ka kõrgematele jõududele, jumalikule määratlusele ja muule esoteerilisele. Ega sellele ju ei mõtlegi muidu, kui siis, kui need juhtuvad, ehk ette tulevad.

Mõni päev tagasi hakkasin lugema raamatut motivatsioonist ja motiveerimisest, Motiveerimise kunst pealkiri. Paar päeva tagasi sai ostetud viimane (4.07.2013) Eesti Ekspress, mis muuhulgas sisaldab artiklit USA kuulsaimast ja staažikaimast koomiksikangelasest Supermänist. Lugesin seda artiklit eile hommikul. Olles lehe lugemise lõpetanud, jätkasin poolelioleva raamatu lugemist. Huvitaval kombel sisaldas just alustatud peatükk viidet Supermanile ja krüptoniidile, ehk asjadele millest rääkis just loetud Eesti Ekspressi artikkel. Veider. Olles just lõpetanud ajalehe artikli Supermanist oleks peategelane koos temaga seotud ainega otsekui raamatusse üle kolinud, et seal oma sõnumit jätkata. Aga millist sõnumit?

Ehkki ei suutnud meenutada ühtki varasemat analoogset kokkusattumust, tean, et neid on kindlasti olnud. Vähemasti mäletan end vahest selliste asjade üle imestust tundnud olevat.
Tavalisemalt on need seotud pigem unenägudega – et näed midagi unes ja hiljem seda, või midagi väga sarnast, ka imsi. Aga unenägude puhul esineb tugev seos kogemuste, teadmiste ja tundmustega, mis resoneeruvad alateadvuses, mis siis konstrueerib nägemuse. Selle hämmastusefekt on aga otseselt seotud mäluga, tänu millele me kas mäletame ja teadustame unenäo tekkimise aluseks olevat või ei. Samas võivad ka unenägude põhised kokkusattumused tõsiselt üllatada. Eriti kui ilmsi realiseeruv unes nähtu tuleb nii-öelda kuskilt sinisest ja (halva)mälu aspekt on selgelt välistatav.

Miks ja kuidas kokkusattumised juhtuvad? Kas tegemist on tõesti vaid pelkade juhustega või eksisteerib siiski mingi nähtamatu käsi, taevane jõud, väline määraja? Või on asja taga ikkagi inimese enda alateadlikkus ja sellest johtuvad valikud? Või on fenomen seotud kvantfüüsikaga - mis võib seletada mida iganes ja jääda samas ikkagi arusaamatuks -, kus vaatleja/mõõtja, milleks ka kokkusattumuse tunnistaja ju on, määrab oma vaatlemise (või mõõtmisega) konkreetse tulemuse paljudest kuni lõpmatutest võimalikest variantidest. Juba ongi hakatud spekuleerima selle üle, kas inimene, ehk täpsemalt aju, ei toimi mitte kui kvantarvuti, mis projetiseerib ja determineerib tegelikkuse. Internetist leiab selliste teooritate kohta nii mõndagi huvitavat materjali, näiteks see.

Igatahes on kokkusattumused, alates elevust-tekitavastest kuni õõvastust põhjustavateni, põnev ja huvitav fenomen, mille avaldused väärivad vähemalt fikseerimist ja jäädvustamist, aga mis, ma arvan, võivad olla ka väga intrigeerivaks uurimisvaldkonnaks hõlmates erinevaid teadusharusid psühholoogiast kuni füüsika ja matemaatikani välja.