laupäev, 25. oktoober 2014

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.








22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

kolmapäev, 8. oktoober 2014

Mustad ja valged, õiged ja valed, külmad ja kuumad, …ehk mõlgutusi kooseluseaduse teemal

Kooseeluseadus (eelnõu materjalid EIS keskkonnas) on üks huvitav asi - fenomen, mis paneb Euroopa kõige usuleigema rahva – eestlased – jaotuma kahte selgelt teineteisele vastanduvasse leeri. Vähe paistab olema neid, keda kooseluseaduse temaatika külmaks jätab. Erinevate seisukohtade piir jookseb läbi sõprade, töökollektiide ja koguni perekondade. Tundub, et isegi neid, keda teema seni ei huvitanud, on ühiskonnas levivast  rahutusest tuld võtnud.

Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.

Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?

Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.

Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.

Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.

Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.

Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.

Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.


laupäev, 4. oktoober 2014

Kuidas teha kuvatõmmis nutitelefoni ekraanist (Samsung Galaxy s4 mini)

Teinekord võib esineda olukord, kus nutifoni ekraanil on midagi sellist, millest soovid püsivamat tõendit. Näiteks fikseerimaks mõne rakenduse viga või kasutusanomaalia või muud laadi visuaalne kurioosum. Selmet seda mingi täiendava seadmega pildistada, saad olukorra lahendada seadme endaga. Android telefonidel on vastav võimalus sisse ehitatud ja selleks ei ole vaja eraldi äppi. Kuigi valdaval osal seadmetest käib see sarnaselt, siis mudelite lõikes esineb siin siiski erinevusi. Seda isegi näiteks samanimelise (Galaxy s4) suure ja selle väiksema sõsarmudeli vahel.

Üldjuhul tuleb ekraanitõmmise (screenshot), ehk ekraanil paistvast pildi tegemiseks korraga alla vajutada kas sisse/väljalülitamise nupp (Samsungitel paremal servas ekraani kõrval) ja hääletugevuse nupu kas ülemine (hääl tugevamaks) või alumine (hääl vaiksemaks) osa või sisse/väljalülitamise nupp ja ekraani all asuv kodu (home)  nupp. Osad mudelid pakuvad selleks ka viipel baseeruvat võimalust ekraanist käega vasakule või paremale üle libistades. Vastavaks võimaluseks peab see olema seadetes määratud.

Samsung Galaxy s4 minil saab ekraanist pilti teha vaid sisse/väljalülitamise nuppu ja ekraani kodu nuppu korraga alla vajutades. Selle töötamiseks on oluline nupud just korraga alla vajutada ja hoida need all umbes 2 sekundit kuniks kõlab pildi tegemisest tuttav heli ja pildistamise animatsioon.

Kui nupud vajutada alla üksteise järel, kuvatõmmis ei rakendu. Näiteks kui vajutada enne alla sisse/väljalülitamise nupp ning seejärel ekraani kodu nupp ja neid all hoida, avaneb hoopis viimati kasutatud rakenduste list.

Pilt talletatakse seadme mällu või mälukaardile nagu iga teinegi kaameraga tehtud pilt, vastavalt kuidas kasutaja on selle määranud.
Peale kuvatõmmise tegemist saab seda näiteks Androidi pildivaatamise rakenduses (Galerii) ka pisut vuntsida – lisada rida erinevaid kuvaefekte, muuta värve, kontraste ja tonaalsust, kärpida ja pöörata. Paraku ilma vastava äpita aga mitte peale joonistada ega lisada märkuseid.

Asja kohta ka õpetlik inglise keelne Youtube kipp.