Destillaator

Inimeste robotiseerumine

2011-11-14T18:16:00.001+02:00

Igatahes sellised, pealkirjas väljendatud mõtted ja assotsatioonid minus erinevate ettevõtete klienditeenindajatega kokkupuudete põhjal tekivad.
Käesoleva postituse kirjutamise inspiratsiooniks ja tõukeks on kogemus Rimi kaubandusketiga, täpsemalt selle Tallinna Sõpruse pst keskuse infoleti teenindajaga, kellele ma loo moraali osas ometi kogu vastutust ei paneks.

Pilt Rimi Facebook'i lehelt

Protsess sai aga alguse ise-enesest suht totakast asjast nagu seda on kliendikaart, mille ma vist kuskil 2010 a keskel teha lasin ning mis juba nädala või paari pärast peale kasutusele võtmist kassades tõrkuma hakkas – kaardilugejad seda omaks võtta ei tahtnud. Ikka on kassiirid teda n-ö läbi tõmbamiseks kilekottidesse või tsekkide vahele toppinud. Vahest on see aidatud, vahest mitte. Teinekord on kassiir kaardi numbri käsitsi sisse toksinud. Üksikutel juhtudel on mõni kassiir olnud sedavõrd kogenud, et pole kaardi lugejast korduvat läbi vedamisele hakanud aega kulutamagi vaid toksinud kaardi peale esimest läbitõmbamise ebaõnnestumist kohe käsitsi. Kokkuvõttes aja võit ikkagi.

Lühidalt, kaardi kassast läbi minemine esimese korraga on õnnestunud ehk kuskil 8-l või 9-l juhul 10-st.

Mida see tähendab?
See tähendab pikemat ooteaega kassas nii minule kui kõigile neile, kes minu järel kaupade eest tasumist ootavad. Lisaks lisaliigutusi ja frustratsiooni kassiirile. Ja kuivõrd mul pole mingit alust arvata, et taoline juhuslikult toimiv (enamasti mitte-toimiv) kaart on ainult mul, suureneb klientide oote-aeg ja kassapidaja frustratsioon iga sellise kaardi võrra.

Ehkki ma olen seni Rimi kassades selle lisaminuti või paar kaardiga sahmimist ära kannatanud, mõtlesin, et küsin igaks juhuks infoleti töötajalt, kas nad võiks mu enamasti mitte töötava kaardi välja vahetada. Kokkuvõttes peaks ju Rimi ka ise sellest huvitatud olema, et klientide teenindamine oleks võimalikult sujuv ja kiire – seda rohkem kliente nad ju suudaksid teenindada ja kaupu müüa. Mitte väikese osatähtsusega pole seejuures oma töötajate säästmine, mis omakorda avaldub tööviljakuses.

Infoleti töötaja tõmbas mu kliendikaardi läbi seal olevast kaardilugejast ja ütles, et kuna tema aparaat kaarti loeb, siis ei saa ta mu kaarti välja vahetada(!). Selle juurde jäi ta isegi vaatamata mu viitamisele just äsjasele kaardi lugemise probleemidele sealsamas keskuse kassas! Küsisin, et kas ta ei usu, et mu kaart tegelikult kassades ei toimi? Ütlesin veel, et kui probleem on selles, saavad nad seda ju järele kontrollida küsides kasvõi konkreetselt kassapidajalt või vaadata järele kassa kohal asuva kaamera salvestus. Kogu mu argumentatsioon ei olnud infoleti töötaja jaoks mitte miski ning ta jäi kindlaks oma otsusele, et kuna mu kaart toimib (tema aparaat seda ju loeb), siis ei saa ta seda välja vahetada(!?).
Selline avaldus jahmatas mind niivõrd ei ma osanud suurt midagi enam kosta. Või õigemini - ma ei näinud sellel suuremat mõtet kuivõrd kui loogika ja põhjendatus ei tepsi, siis polnud alust arvata, et mingi pikem, vaidlusele kalduv argumentatsioon, võiks asja muuta. Sellest ka assotsatsioon robotiga, mis on programmeeritud toimima vastavalt teatud käsureale ja mida/keda ei huvita asja sisuline pool.
Sedastasin, et okei, eks ma seisa siis kassades (ja teised kliendid minu järel) endisel moel edasi kuniks mu kliendiks olemine saab registreeritud ning lahkusin pea täis imestust ja mõtteid, mis ka ühtlasi üsna palju nalja pakkusid.

Nädal või veidi rohkem hiljem sattusin samas kaupluse kassas tavapärasesse olukorda kaardiga, mida kassasüsteem magnetriba kaudu omaks ei tahtnud võtta. Ei aidanud ka noorukese kassapidaja poolt kaardi erinevatesse materjalidesse toppimine ja selles kaardi lugejast läbi vedamine. Aga ta jätkas seda siiski tuima järjekindlusega nii korda kümme :) selmet toksida kaardi number käsitsi sisse. Lõpuks toksis ta numbri ka käsitsi, tehes ilmselt väikese näpuka kuna ka sellega ei õnnestunud tal mu kliendistaatust registreerida.
Muidugi ei seisnud ma seal kassas vaid üksinda. Peale mind oli seal päris korralik saba. Inimesed muutusid juba rahutuks ja hakkasid seda väljendama. Teatasin lähimatele „kaaskannatajatele“, et olen teinud Rimile ettepaneku kaart välja vahetada, aga kuna nemad teatavad, et see töötab, siis pole midagi parata. Asi lõppes sellega, et kuna noor ja ilmselt kogenematu kassiir ei suutnudki tehnilistest probleemidest võitu saada, lahkusin kauplusest ilma sel korral kliendina kvalifitseerumiseta.

Samal päeval (10.nov.) saatsin Rimi üldmeilile (info.ee@rimibaltic.com) järelepärimise, kas kassapidaja peab Rimi kliendikaardi esitamisel ostu kliendina registreerima ka siis kui kaardi magnetriba ei toimi?
Sellele küsimusele on vastus veel saamata. Tahaks loota, et nad oma üldmeilile laekuvaid kirju ikkagi loevad ja küsimustele ka vastavad. Selleks annab lootust nende koduleht, mis väljendab hoolimist kliendi arvamustest.

Muidugi, Rimi infoletitöötaja eelkirjeldatud otsuse ja käitumise põhjuseid vaagides võib mõista, et põhjused ja motiivid saavad alguse kõrgemalt kui antud ametipositsioon. Sellistel puhkudel on enamasti põhjuseks firmas kehtestatud reeglid ja korraldused kuidas ja mis puhul mingit asja tehakse. Kas ja kui paindlikud - ning seejuures kui mõistuspärased - ollakse. Tihtilugu tingib just viimase momendi jäikus selle miks töötaja käitub loogikavabalt ja masinlikult, meenutades rääkivat robotit. Selle juurde käib viitamine kehtestatud korrale, et nii on paika pandud, või et lihtsalt nii on, nagu mantrat, mis peaks küsimuse lahendama.
Ma saan aru töötaja/klienditeenindaja või kelle tahes eesliini töötaja volituste piiridest ja kehtestatud reeglitest, ometi ei mõista ma kui kehtestatud korralduse jaburuse, põhjendamatuse (rääkimata seadustega vastuollu minemisest) ja probleemide tekkimise korral töötaja kaitseb ja õigustab sellist otsust või toimimisviisi suutmata selle vajalikkust loogiliselt ära põhjendada, tehes sellega endast roboti.

Robotiseerumisel on ka teisi põhjuseid näiteks süsteemsus ja standardid, mis on ellu kutsutud vigade minimeerimiseks ning teenindustasemete ühtlustamiseks firma sees erinevate üksuste või teeninduspunktide vahel. Heaks näiteks on siinkohal McDonalds’i söögikohad.
Sa annad klienditeenindajale tellimuse nagu inimene ikka a la „palun üks x-eine Coca-Cola’ga, üks metsamarjapirukas ja kohv piimaga“. Aga klienditeenindaja fikseerib su tellimuse ikkagi talle õpetatud skeemi järgides nagu ta poleks kuulnudki, mida sa talle ütlesid. Ta võtab su tellimuse nagu talle on õpetatud – küsides küsimusi tellimuse kohta oma kindlas järjekorras ja tehes ettepaneku võtta ka magustoitu. Näiteks piruka.
Pole kuigi imestamisväärne, et tekib tunne nagu räägiks inimkõnest aru saava rääkiva robotiga. Seejuures siiski mitte kõige intelligentsemaga kuivõrd tellimus tuleks jupitada ja ajastada vastustena „roboti“ küsimustele.

Olen ka tähele pannud, et mingi osa robotiseerumise põhjustest peitub inertsis – nii ettevõtete omas, mis avaldub reeglites, käskudes ja keeldudes kui eraisikute omas, mis avaldud käitumuslikes aspektides. Inerts seisneb matkimises, kopeerimises ning eeskujude ja autoriteetide järgmises. Jätkatakse või võetakse kuskilt (n. teise ettevõtte pealt) mehaaniliselt mallina üle mingeid reegleid, käsitluspraktikaid või koguni hoiakuid. Lihtsalt seepärast, et nii on need olnud või on kuskil - võib olla ka edukas ettevõttes - mõtlemata ja tunnetamata läbi konkreetse regulatsiooni või praktika mõtet ja vajalikkust.
Nii juhtub, et ühest organisatsioonist ja süsteemist ülevõetu muutub teises kohas teistsuguste asjaolude tõttu pahatihti mõttetuks ja jaburaks. Või oli ta seda juba ennegi. Aga kuna kopeerimine on lihtne ja mugav, siis ei vaevuta asju läbi mõtlema.

Mulle tundub, et mida suurem ja kiiremini kasvav organistatsioon seda kergemini taolisse ämbrisse astutakse. See oleneb ehk enamgi veel ettevõtte personalipoliitikast – kas ja kui lõbimõeldud ja juurdunud see on kõige kõrgemalt tasandilt alates. Kuidas väärtustatakse klienti, kui järjepidevad on klienditeeninduse printsiibid ja kui suurt tähelepanu neile tegelikult pööratakse, mitte vaid ei deklareerita marketingi raames.
Ülereguleeritud, jäigalt raamistatud tööülesannete ja töötaja volitustega, võiks isegi öelda paranoilistes ning sellistena rumalates organisatsioonides, juhtubki see, et töötajad surutakse roboti rolli ning firma tasandil käsitletakse klienti kui ühikut või statistilist juhtumit.

Kuidas tunneme ära robotiseerunud käitumise?
Oma kogemuse põhjal resümeerin siikohal mõned tunnused.

a) Esiti klienditeenindaja ei kuule/kuula mida talle öeldakse olles juba ette keskendunud oma positsiooni kaitsmisele (isegi kui seda ei rünnata) või õpitud käsitlusmallile (turvalisus).

b) Ta üritab probleemi paigutada tundma õpitud tuttavasse probleemide kasti isegi kui tõstatatud probleemile vastavat n-ö kasti veel pole. See avaldub ta pentsikute (tihtipeale asjasse puutumatute) küsimuste ja konstanteeringutena. Võib ka juhtuda, et kui probleemi käsitlemiseks ühtegi sobivat probleemikasti pole ja ta probleemi kliendi vastuseisu tõttu suvalisse kasti paigutada ei saa, jookseb tal piltlikult öeldes juhe kokku.

c) Ta ignoreerib fakte, argumente ja loogikat, mis eksitavad teda trafaretsest lahendusest e probleemi tuntud kasti paigutamisest.

d) Loogilise ja ammendava seligtuse puudumisel tugineb ta klišeelikkele ebamäärastele õigustustele nagu: „meil on see nii“, „nii on meil lepingus kirjas“, „arvutiprogamm nõuab seda“, „selline on meie blankett“, „ma ei saa midagi teha“, „aga see on meil kogu aeg nii käinud“, „see on igalpool nii“ jms., mida ta võib veenvust silmas pidades korrata. Osundades nii otsekui Jumalast, mitte inimtahtest määratud ja sõltuvatele tingimustele. Enamasti need töötavad kuna klient, nähes, et adekvaatset konstruktiivset dialgoogi pidada ei õnnestu, löövad lihtsalt käega.

Mõneti või otsapidi haakub robotiseerumisega ka kliendi ründamine ja tema mingiks eriskummaliseks friigiks pidamine probleemi tõstatamisel või ebakohtade osas selgituste palumisel: „te olete esimene, kes selle kohta küsib“ või „te olete esimene kellele see probleemiks on“ jms. Taoliselt üritab klienditeenindaja klienti end veidrikuna tundma panna ja ta suu kinni toppida. Aga selline lähenemine pole mitte puhal kujul robotiseerumise tunnus kui pigemini märk mugavast ja üleolevast suhtumisest klienti.
Muidugi, taoline äramärkimine võib toimuda ka positiivse tunnustusena, aga see on selgelt eristatav etteheitest puhtalt konteksti põhjal.

Võib olla on klienditeenindajate robotiseerumine aja märk. Ma ei tea. Igatahes on selline praktika jabur ja mina küll ei näe, et selline praktika pikemas perspektiivis või tugevma konkurentsi tingimustes elujõuline oleks. Pigem on see võimalus kõigile teistele inimlikuma ja parema (mõistvama) teenindusega konkurenti ületada.

Nagu sääsed

2011-10-26T19:55:00.002+03:00

Justnimelt neid tüütuid putukaid mulle nii mõnedki autojuhid tee- ja tänavaliikluses meenutavad. Jutt käib siinkohal üht teatud liiki tüütutest, ohtlike sõiduvõtetega autojuhtidest, keda kohtab liikluses eriti palju just soojal ajal, ehk niipea kui lumi ära kaob ja linnud laulma hakkavad, rääkimata siis suvest ja varasügisest.
Praktilisel nagu sääsedki on neil kombeks sulle hästi lähedale pääseda ja oma elust seejuures mitte hoolida. Neid iseloomustab see, et kui nad sulle järele jõuvad, siis selmet oodata normaalset mõistlikul kaugusel ohutut möödasõidu võimalust, sõidavad nad sulle tagumikku nii kinni, et sinna vaid õhuvahe jääb. Justkui arvates, et see kiirendab või parandab kuidagi möödasõitmist. Vahest kohtan samasugust fenomeni kauplustes kassajärjekordades, kus mõni kodanik näikse arvavat, et järjekorra liikumise kiirust mõjutab see kui tihedalt ta eesseisjal seljas seisab.
Seejuures ei vasta tagumikussõitjate oskused ja reageerimiskiirus aga kuidagi olukorrale, mida nad olematu pikivahe jätmisega tekitanud on. Vahest olen neist tüütumaid isendeid testinud kergelt gaasijala üles laskmise või samal kiirusel jätkates piduritule näitamisega. Oh seda pidurite kriginat siis. Seni on see taolisi tegelasi ka distsiplineerinud ning nad on peale sellist testi jätnud suurema pikivahe või siis võimalusel vahetanud rada. Aga arvestades nende uimasust, võib see lõppeda ka tagant otsasõiduga.

Teinekord on olnduki reaalset põhjust hoo vaigistamiseks ja pidurdamiseks ees oleva takistuse või foori tõttu. Seejuures olen pidanud pidurdama tähelepanu kaheks jaotamisega. Piltlikult nii, et üks silm jälgib eesolevat autot ja teine vaatab peeglisse, pidurijalg samal ajal doseerimas pidurit just niipalju, et mitte eesliikujale otsa sõita ning samas mitte üleliia tugevalt, et vahetult su pagasnikus sõitja jõuaks pidama jääda.
Siit paljude tagumikussõitjate järgmine ühine tunnus – nad ei näe kuigi kaugele (või siis ongi nägemine nii vilets?) rääkimata situatsioonide ettenägemise võimest ja arusaamisest sujuvast liiklusest.
Millegipärast muutub perses sõitmise vajadus eriti tungivaks just siis kui möödasõiduks kõige vähem võimalust on – rajad kinni, tihe vastutulev liiklus, piiratud nähtavus jms. Kõnealustele tüüpidele iseloomulik ka kärsitus, ehk kui nad omaarust juba üle mõistuse kaua kellegi taga sõitma on pidanud, siis võetakse möödumismanööver ette kõigele ja kõigele vaatamata, sh. enda elule ja tervisele sülitades. Kiire ju! Ja eks kaasliiklejad pea siis halastama ju kuivõrd ka nende elud ja tervised ohus.

Mis ehk kõige imelikum - taoliste "perses-sõitjate" seas olen nii mõnelgi korral trehvanud selliseid, kes täiesti süüdimatult, üliohtlikke möödasõite sooritades sul eest kaovad, sina aga, omas tempos normaalse sõidu ja turvaliste möödasõitudega, jõuad talle mingi aeg järele. Nad oleks vahepeal justkui sõitmisest ära väsinud (või on mõni kamikazelik möödasõit lõpuks junni liiga maha jahutanud?). Ja nad jäävadki lõpuks päris sirgel ja sõidukitest vabal lõigul sulle jalgu! Ehk sisuliselt, kui neil tõesti on kiire kuhugi jõuda ja olud ohutult kiiremat edasiliikumist võimaldavad, ei ole korraga suurt kiiret enam kuhugi!?

Näiteks reedel 14.10.11 kl.18 paiku oli mul selline juhtum Tallinn-Pärnu maanteel Pärnu suunal Renault maaletooja CityMotors'i kirjadega uue pärlendava beežika Renault’ga, kel Laagri kõrvale jääval teelõigul oli tuli takus eesliikujatest mööda saamisega.
Samal päeval ja trassil juhtusin mõni aeg hiljem pealt nägema aga ühe Läti numbrimärgiga musta värvi 500-seeria BMW kamikazelikku möödasõidumanöövrit, kus samal ajal vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke hoidis vaid ära vaid viimase juhi poolt tee keskele 3. (bemmivennale möödasõidu-)rea tekitamine.

Suvel oli selliseid tagumikus-sõitvate ja seejärel hullude möödasõitudega teed jätkavate joobarjuhtidega (ei näe põhjust selliste, teiste elule, tervisele ja varale sülitavate tegelaste puhul viisakaks jäämiseks) seiku päris mitu.
Tooks põgusalt ära veel ka ühe heledat värvi kaubikujuhi, kes ei mallanud kuidagi ära oodata kui lõppeb kilomeetri-paari pikkune lõik Tallinnas Peetri külast Tartu maanteele. Käänulisel, piiratud nähtavuse ja kiirusepiiranguga lõigul, oleks ta minust möödasõitu üritades vaat et paar jalgratturit alla ajanud, pea-asi, et mööda oleks saanud. Mina sõitsin terve selle lõigu ühesuguse, seejuures ka mitte kuidagi muneva või takistava (ehk mitte lubatust väiksema) kiirusega.

Kirjutan sellest puhtalt isiklike kogemuste baasil olles täiesti kindel, et sedalaadi olukordi ja tähelpanekuid on pea kõigil juhina liikluses osalenutel. Esialgu ei ole ma siin kirjeldatud paari konkreetse juhtumi juures autode numbrimärke ära toonud, aga edaspidi ei välista, et hakkan juhtumite infot ühes nahhaalidest juhtide numbrimärkide äratoomisega käesoleva loo kommentaaridesse lisama või kui tegu väga markantse juhtumiga, teen eraldi sissekande.

Sõidukimarkide ja mudelite alusel ei saa vast mingit objektiivset joobarjuhtide välimäärajat päris teha, ometi on taoline hoolimatu ning seejuures ühtaegu rabelev ja puuduliku reageerimiskiirusega sõidumaneer jäänud mulle tihtipeale silma kaubikute ja nn pirukakärude juhtide puhul. Võibolla tuleb see sellest, et selliste sõidukite puhul on valdavalt tegu tööandjate autodega, mille suhtes peremehetunne puudub ja üritatakse võimalikult tegusad olla, mis peaks väljenduma võimalikult kiires ühest kohast teise liikumises. Ei tea. Kahtlemata on sellistel puhkudel aga tegu süüditamatute inimtüüpidega.

On kahetsusväärselt tavapärane, et tavaliselt raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste kajastustes võime ajakirjandusest lugeda kuidas liiklusõnnetuse põhjustaja n-ö vastassuunavööndisse kaldus. Justkui „kaldumise“ oleks põhjustanud mingi vältimatu ja seletamatu jõud, mitte juhi sõiduvõte: valearvestus, pahatihti aga hoopis kaasliiklejad ohtu seadev nahhaalsus.
Üldse on pentsik meedias levinud inimvastutuse pehmendamine, teisendamine ja pigem üle kandmine loodusjõududele, eluta asjadele ja nähtustele. Ning loomadega juhtunud õnnetuste ja intsidentide puhul viimastele. Uudistes on tavapärane kuidas torm või üleujutus või maavärnin tappis kedagi. Mitte, et inimesed hukkusid nende sündmuste tagajärjel või neid hukutas mitte oludele vastavalt projekteeritud ja ehitatud rajatis või hoone, kus süüdlane on ikkagi inimene. Või näiteks loomade puhul hundid on süüdi lammaste murdmises. (Huvitav, kas hundid ise ka seda teavad kui nad mõne looma maha murravad, ehk oma hundi elu elavad : ). Sedalaadi väärastunud eufemistlikkus väärib omaette käsitlemist. Igatahes on taolised sündmuste kirjeldused vastuoksa toimunu tõsidusele tihtilugu koomilised.

Õnneks meenutavad ülalkirjeldatud tegelased sääski ta teises aspektis, ehk niisamuti nagu ilmade jahenedes ja sügise saabudes jääb vähemaks sääski, jääb selliseid tagumikus sõitvaid juhte vähemaks liikluses. Ometi, kui sääsed teatud temperatuurist alates sooduks ära jäävad, siis liikluses jääb mingi hulk nende tüütuid analoogiaid tiirlema läbi aasta.

2011 a hoolimatu möödasõidu tunnustega rasked liiklusõnnetused

30. Paide-Türi rahvajooks

2011-10-05T19:55:00.001+03:00

Aeg: 2.10.2011 (pühapäev)

Koht: Eestimaa süda, Paide-Türi

Ilm: Klaar, tuulevaikne, päikesepaisteline, õhk ca 13°C, igati paslik jooksuilm

Rada: 13,6 km piki maanteed Paide kultuurikeskuse kõrvalt Türi staadionile

Start 30.-le juubelijooksule anti kl.12:30 Paide kultuurikeskuse esisel tänavalõigul nagu ikka. Enne seda, kell oli 12:00 Kirnalt Türi poole teele lähetatud poole maa (6,5 km) jooksjad.

Startisin jooksjaterivi suht eest otsast ehk u 4-st reast. Ehkki arvestades haigestumisest (miski kurguvalu kaasa toonud viirus vist) üle nädala ajast pausi jooksutreeningutes olin mõelnud distantsi läbida mõõdukas tempos (u 4:30...4:40 min/km), läksin ometi kaasvõistlejatega tempoga kaasa. Aga kuidas sa teisiti saadki? Imelik oleks jooksjaterivi suht eesotsas alustades kohe munema hakata.

Enne starti põgusa soojendusjooksu ajal oli olnud tunne raskepärane. Sääremarjad üle-eelmise päeva jõutrennist valusad ja nagu ka paistes. Jalad tervikuna kanged ja rasked. Paari päeva eest tekkinud ja tugevamaks muutunud valu seljal rinnakus (sümptomaatiline roietevahelisele närvipõletikule) õnneks küll ei painanud (ilmselt tänu hommikul sisse võetud Ibuprofeeni tabletile).
Lühidalt, seis polnud isegi jooksu algust lõpuni läbimise mõttes kuigi kindlust andev. Sellele vaatamata oli ka kilomeetri suht-koht tempokalt läbimise järel enesetunne üllatavalt hea. Hingamine jonksus ja n-ö oma rütm käes. Muidugi, kartsin, et küll need probleemid ja raskused samamoodi jätkates peagi kimbutama hakkavad.
Jätkasin esimese kilomeetri tempos välja kujunenud kaasvõistlejatega: 2. kilomeeter, 3. kilomeeter, ja üha edasi. Endiselt, ei mingeid hädasid. Aeg-ajalt viskasin pilgu pulsomeetrile, et kas tempo on ikka seeditav, ehk mitte päris max peal. Eriti vastutuule lõikudel eesjooksja varjust väljudes oli lihtne pulss laeni ajada. Tagantjärele pulsomeetri näite uurides selgus, et mingis etapis see ka õnnestus (võimalik, et Kirna tõusul). Olin ületanud oma kliinilise max pulsinäidu 180 l/min saavutades maksimaalse näiduna 183 l/min.

Enamuse distantsist läbisin koos Türilt pärit August Albert'iga, kes oli väga tõhusaks tuuletammiks ja veduriks. Suur tänu talle selle eest. Ei usu, et puhtalt oma jõuga oleksin sel korral tehtud tulemuse välja jooksnud. Jooksu II poolel jooksin koos paari-kolme mehelise grupiga ja staažika vastupidavusalade spordinaise Tiina Idavain’iga, kelle viimase kilomeetri lõpukiirendusele vastu seismiseks ei jätkunud mul aga piisavalt pauku. Eks viimane kilomeeter oligi vast kõige raskem, kuivõrd enamus energiast ju rajale jäetud, samas aga konkurendid üritavad veel viimast võtta ja oma kohta parandada. Nii kipubki viimane kilomeeter kuidagi pikk olema.

Lõpetasin seekord 123.-ndana ajaga 58.23, mis on mu isiklikust 4-st Paide-Türi jooksu tulemusest küll kõige viletsam, aga ikkagi suht samasse auku eelnevate jooksude aegadega jäädes mu 2007 aasta tulemusele alla vaid 2 sekundit. Pole paha! St. minu kohta, eriti arvestades jooksueelse nädala tervislikku seisundit.

Arvestades oma aega ja kohta tuleb tunnistada, et jooksjate tase on jätkuvalt tõusnud ning konkurents tihenenud. Enne möödnud aasta jookse oleks selle ajaga saja sisse tulnud. Eelmisel aastal, nagu ka seekord, enam mitte. Nüüd mahtusid saja kiirema hulka 57.06 piiri alistanud jooksjad. Eks see annab tunnistust rahva üha sportlikemast eluviisidest, jooksuharrastuse levikust, teadlikumast ja targemast treenimisest jne.

Juubelijooksule lisasid pidulikkust vähemalt paar möödunud aegade meie laiuskraadide kaheldamatut jooksulegendi. Stardipaugu andis 1972 a Müncheni olümpiavõitja 1500 meetri jooksus ja senini selle distantsi Soome rekordiomanik (3.36,33) Pekka Vasala.
Türil autasustas paremaid lisaks põhjanaabrite jooksukuulsusele Eesti kõige aegade silmapaistvaim ja ilmselt ka andekaim jooksja Enn Sellik, kelle nimel on Eesti rekordid 5 000 m ja 10 000 m jooksus (vastavalt 13.17,2 ja 27.40,61)Muidugi võib kohalike jooksulegendide hulka hakata vaikselt lugema ka värskelt tipp-spordist loobunud maratoonarit Pavel Loskutov’i, kes saavutas sel jooksul 18. koha.

Minu Paide-Türi rahvajooksude tulemused:

2007 a koht: 95. aeg: 58.21
2008 a koht: 88. aeg: 57.31
2009 a koht: 79. aeg: 57.24
2011 a koht: 123. aeg: 58.23

Tähelepanekud-ettepanekud ja üks vaheseik

Niipalju kui ma olen Paide-Türi rahvajooksudel osalenud (nüüd siis kokku 4 korda), on see jooks mulle igati sümpatiseerinud. Nii selle trass, korraldus, see entusiasm ja aura, mis selle jooksu ümber valitseb, kui ka see aeg (varajane sügis), mil see jooks toimub. Paistab, et kohalikele elanikele läheb see üritus vägagi korda, millest annab tunnistust järvakate suht suur osavõtt jooksust, pealtvaatajad-kaasaelajad raja ääres, kui ka kohalike ettevõtjate panustamine. Seekord oli jooksul õige mitu sponsorite auhindadega vahefinišit, mis on sellise, mitte just kõige pikema distantsiga võistluse osas üpris harukordne.

Positiivsete aspektide osas mainiks ära asjaliku hästi organiseeritud selge tähistustega jooksustaabi Paide kultuurikeskuses, ajakavad ja jooksjaid teenindavate bussideliikluse graafikud – kõik oli olemas ja selged. Oma vahetusriiete äraandmiseks bussi sai staabist isegi suure, numbriga kilekoti, kui soovisid. Väga vinge! Jooksu finišis Türi staadionil organiseeritud toitlustamisel, promo- ja müügikioskitel ei haka pikemalt peatuma.

Samas märgiks ära ka mõned silma-kõrva jäänud puudused, ehk asjad, mis saaksid-võiksid paremini olla.
Esiteks, muusika on tore asi (ka raja servas), müra aga mitte. Kui krapp või tehnika üldisemalt ei anna kuulatavat heli välja, siis pole vast mõtet volüümi põhja keerata. Heli valjusus ei tohiks olla eesmärk omaette. See jutt käib siis Kirna vahefiniši/joogipunktis olnud müra allika pihta. Aga eks seda kiiremini tuli seda läbida, et kõrvu ja närve säästa :).

Teiseks, väike ettepanek, mis minuarust on universaalne, käies ka mitmete teiste võistluste pihta, kus on tavaks tulemusi välja riputada. Printige tulemused tavapärase laua taga loetava suurusega tekstist paar korda suurema sriftiga. Nii, et tekst, mis muidu paigutub ühele lehele, võtaks enda alla 2 lehte. Need on ju mõeldud vaatamiseks rohkematele kui vaid ühele-kahele inimesele, ehk nägemiseks kaugemalt kui tavapärane lugemiskaugus. Vähemalt see võiks nii olla kui langeks ära vajadus nende lugeda nägemiseks nina vastu paberit toppida ja sellega teiste tulemustega tutvumist piirata.
Selles loogikast lähtudes siia otsa ka teine moment, mida võistlustulemuste väljariputamisel võiks järgida: milleks toppida kogu protokoll ühte kohta sedavõrd tihedalt kokku? Üldiselt soovivad võistlejad esmajärjekorras teada saada oma tulemuse ja oma lähimate rivaalide omasid. Protokollis sada või enam kohta ees- või tagapool asuva naabrimehe või sõbra-tuttava tulemuse üles otsimine on üldjuhul sekundaarne (ei tähenda, et oleks ebaoluline). Kõike seda oleks aga palju mugavam ja ka kiirem teha kui huvilised selle käigus vähem üksteist segaksid, mis tähendab seda, et tulemused võiks välja riputada rohkem hajali. Näiteks esimese saja tulemused, siis meeter-paar vahet ja järgmise saja tulemused jne.

Kolmas märkus puudutab isiklikku väikest negatiivset kogemust. Nimelt, peale jooksu pesemas ära käimist sai riided spetsiaalse suure sinise kilekotiga kõige varem lahkuma pidanud bussi ära antud ja seejärel staadionile keha kinnitama, ja muidu aega parajaks tegema, mindud. Bussi peale, mis oli tolleks hekteks küll pilgeni inimesi täis, surusin end 3 minutit enne 14:40-st väljumisaega. Mööda bussi oma riidekotti taga otsima ma ei hakanud, eeldades, et ju ta kuskil bussis on. Arvestades bussi puupüsti täitstuubitust olnuks see ka pentsik. Ei muretsenud asjade pärast üleliia. Mõtlesin, et küll ma nad Paidesse kohale jõudes bussist üles leian. Mida ma aga peale bussi rahvast tühjenemist sealt ei leidnud, oli mu riidekott. Bussijuht ei osanud selle kohta muud kosta kui et ilmselt peaksin selle kohta küsima jooksu staabist. Paide kultuurikeskuse, kus stardi eel staap asus, uksed olid aga lukus. Polnud ka väljas ühtki telefoninumbrit millele helistada, et järele uurida. Selline võinuks ju olla pandud Paide kultuurikeskuse ustele kuni päeva lõpuni näiteks.

Õige pea saabus Paidesse ka teine buss, millega saabus ka paar korraldaja esindajat kellele sain koti kadumise muret kurta. Korraldaja esindaja - naisterahvas - helistas kuhugi, ilmselt kellelegi jooksu staapi, mis asus nüüd Türil. Selgus, et minu võistlejanumbriga kott on seal. Tütarlapsed, kes kotte bussi peale võtsid, olid selle mingi aeg enne bussi väljumist maha tõstnud.

Kummaline, ja mõneti naljakas kogu selle asja juures oli aga see, et selmet osavõtlikult-abivalmilt uurima asuda kuhu mu kott võis jääda, hakati mind kõigepealt umbusklikult usutlema, et ega ma ise midagi valesti ei teinud ja miks ma enne bussi peale minekut „kotineidudelt“ (minu väljendus terminoloogia kompaktust silmas pidades) oma kotti ei nõutanud. Aga esiteks ei täheldanud ma bussile minnes seal enam ühtki „kotineiut“ ning teiseks, kui ma seal neid oleksingi näinud, poleks ma osanud arvata, et mu kott on enne selle väljumisaega maha tõstnud, ehk poleks osanud koti kohta nende käest veel midagi küsida.
Põhimõtteliselt, koos teise bussi juhiga, kes millegipärast leidis olema vajaliku oma nina asjasse toppida, asuti hoopis mind süüdistama. Bussijuht pillas seejuures sellise toreda repliigi, et ma pidanuksin ise hoolsam olema. Sain aru, et hoolsam olemine tähendas tema meelest seda, et pidanuksin aegsasti bussi tulema. Kui aegsasti ja miks, jäi mulle arusamatuks nagu ka see, mis see puutub sellesse, et ma ei peaks sealt oma eelnevalt sinna antud asju eest leidma.

Kokkuvõttes sain oma asjad Türi staadionilt kätte. „Kotineiud“ olid teinud vähemalt elementaarseima, ehk asju mitte päris saatuse hooleks jätnud.

Ehk resümeena: lõpp hea. Kõike hea. Nagu öeldakse.

Tulemused & uudised:

Paide-Türi rahvajooksu koduleht
Paide-Türi rahvajooks Facebook’is
30. Paide-Türi rahvajooksu ametlikud tulemused
Kirna-Türi tulemused
30. Paide-Türi rahvajooks Sportinfo.ee-s
ERR Sport: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitsid Keio Kits ja Jekaterina Patjuk
Maraton.Postimees.ee: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitis Keio Kits
Delfi Sport: Paide-Türi rahvajooksu võitis lõpumeetritel Keio Kits
Jooksuportaal: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitjaks osutus lõpumeetritel Keio Kits
Järva.ee: Paide-Türi Rahvajooksu võitis Keio Kits ;

Pildid:

Nagi
Ants Leppoja blogi
Pildid Facebook’is*
Veel pilte Facebook'is*
Kuma FM: pildid 1**
Kuma FM: pildid 2 **
Kuma FM: Mis toimus Paide-Türi Rahvajooksu finišis? PILDID AUTASUSTAMISELT ja FINIŠIVIDEO!**
Kuma FM: Paide-Türi Rahvajooks - pilte Paide lastevõistluselt **
Jan Vutt’i Fotoalbum.ee
Järva Teataja: Paide-Türi Rahvajooksu võitja selgus viimastel meetritel**

*Facebook'is piltide vaatamine eeldab sisse logimist
**vaatamiseks klikka uudises olevale üksikule pildile

Klipid:

ERR Sport: Paide-Türi rahvajooksu üritustel osales 2648 jooksjat

39. jooks ümber Ülemiste järve

2011-08-31T16:09:00.000+03:00

Aeg: 27.08.2011 (laupäev)

Koht: Ülemiste järv, Tallinn

Ilm: Soe, õhk ca 23°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; mõnus soe jooksuilm

Rada: 14 km ümber järve

Kohale sai jõutud aegsasti ehk ca tund enne starti, millest piisas nii normaalse parkimiskoha saamiseks kui stardimaterjalide väljavõtmiseks kui sooja tegemiseks ja võimlemiseks. Põhimõtteliselt on AS-i Tallinna Vesi, kust jooks on ikka lahti läinud ja lõppenud, territoorium piisavalt suur, et kõik autodega tulnud osavõtjad parkima mahuvad. Ometi on kohati kummaline parkimise korraldajate juhtnöörid – ei võimaldata parkida täiesti mõistlikku kohta, kus sõiduk kedagi ega midagi ei sega, just selle põhjendusega, et ta seda teeb. Ning sealsamas, pisut eemal, märkad kuidas on sootuks ebamõistlikmalt (teisi takistavamalt) lastud parkida. Aga see selleks, põhiline oli ikkagi ju üritus ise.

Stardinumber anti üsna suur, 767. Hakkas looma kerget pettumuse alget, et kas tõesti tuleb startida päris jooksjaterivi lõpust, ehk mingist 3.-st stardigrupist. Õnneks aga numbri suurus mingit rolli ei mänginud kuna kõik lasti rajale ühest suurest stardigrupist, ehk ka kuna stardikoridor oli vägagi lai võis igaüks valida omale meelepärase, võimetekohase stardikoha.
Start anti nagu ikka täpselt kl.12. Ca 150 m stardist asunud territooriumi aiavärava läbimisega ei olnud probleeme. Edasi edenesin jooksjaterivi paremast, ehk järve poolsemast servast. Ca 2 km kohal otsustasin pideva koha parandamise osas rahuneda ja sättida end teiste jooksjate temposse. Enesetunne oli okei: hingamine korras, pulss samuti mitte ülemäära kõrge ja ka jalad, ehk täpsemalt viimastel aastatel mu achilleus'e kannaks olnud kannakõõlused ja säärelihased võimaldasid korralikult toimetada.
Vist kuskil ca 3 km kohal asfaldilõigul sai mind kätte ja möödus spordiajakirjanik Andrus Nilk koos mõnede teiste jooksjatega (kuivõrd pehmelt öeldes, mitte igaüht ju ei tunne, siis jäävad meelde ikka need, keda kuidagi viisi tunned). Ehkki ilm oli jooksmiseks päris palav, kummastas mind, et herr Nilk jooksis veepudel käes. Justnimelt käes, mitte vöökotis. Aga ju ta siis oli harjunud niiviisi. Peale tema trehvasin veel üht pudeliga jooksjat.
Jooksu eel olin mõelnud distantsi läbida joomata. Ometi, suuresti palavast ilmast tingitult muutsin jooksu kestel meelt ja võtsin juba esimeses punktis paar sõõmu vett. Pigem isegi mitte niivõrd janu kustutamiseks kui suu loputamiseks ja kergeks värkenduseks.
Järve lõunatipu kruusateed möödusid juba hõredamas seltskonnas ja tublis tööõhkkonnas. Samas jagus alati neid kellega koos sai joostud. Eks õnnestus ka mõnest eesliikujast mööda saada. Aeg-ajalt tulid tagant ka mõned kiiremad, kelle tempo ülejõu käivaks osutus.
Haarasin joogitopsi ka viimases joogipunktis vist mingi 4 km enne lõppu.
Kuna olin senimaani maksimumi peal toimetanud, tundsin end metsa vahel jõudes suht jõuetult, ehk oma lemmikmaatikul polnud juurde midagi panna. Siiski suutsin metsavahelise lõigu koos Ringo Krilovs’i ja Marek Salla’ga võrdluses teistega täiesti konkurentsivõimaliselt läbida, ehk nii mõnestki mööduda. Samuti silkas nii mõnigi ka minust mööda.

Oma hinnangul ja tunde järgi suutsin läbi kogu distantsi tempot enam-vähem ühtlasena hoida, ehk ei kukkunud kuskilt maalt alates päris ära. Eks ta laias laastus nii ka oli, ehkki kella pealt tagantjärele kilomeetri aegu vaadates tempo ikkagi lõpu poole rauges. Muidugi eks metsa künklik maastik mängis siin ka oma rolli.
Metsavahelt AS-i Tallinna Vesi territooriumi lagedale asfaldile pöörates pingutasin veel mõistlikkuse piirides, et lõpu ca 400 m oma kohta mitte väga käest ära lasta. See ka õnnestus. Tasuks 152. koht ajaga 1:00.51 (km keskmine seega 4 min 20 sek)

Kokkuvõtvalt olen jooksuga ja tulemusega igati rahul. Oleks küll soovinud joosta alla tunni, aga arvestades alalisi kannakõõluste ja sääremarja hädasid ning suht tagasihoidlikku treenimist, tegi tulemus rõõmu. Ikkagi paremini kui eelmisel aastal :).

Minu ümber Ülemiste järve jooksu tulemused:

2008 a koht: 149. aeg: 57.41
2009 a koht: 156. aeg: 59.45
2010 a koht: 194. aeg: 1:01.04
2011 a koht: 152. aeg: 1:00.51

Repliigi korras tulen tagasi enne põhivõistlust, ehk 14 km ümber järve ja ka 5 km metsajooksu toimunud lastejooksudele.
Ma neid küll ekstra ei jälginud, aga nagu Sportinfo võistluse kommentaaridest lugeda on, on nii mõnegi lapsevanema (valdavalt ema) arusaam ja käitumine lapse liikumisharrastuse kujundamisel neutraalselt väljendudes arusaamatu. Kas tõesti arvavad mõned, et oma tõrkuvat või koguni nutvat võsukest kättpidi finiši poole lohistades astuvad nad sammukse lähemale õnne ja täiuslikuma elu poole? Või arvavad nad iga hinna eest oma last järel sikudes, teisi, oma lapsi järel lohistajaid edestada üritades kujundavat lapses armastust jooksmise ja laiemalt sporditegemise vastu? Lisaks lapse vahetule traumeerimisele, millise eeskuju nad annavad oma lapsele? Et mistahes vahenditega konkurendi (jah, ka lapsed on võistluses seda) edestamine, ongi normaalne? Et need on n-ö teised ja neist ei pea hoolima ja lugu pidama, et sa pead olema teistest parem ja parema koha saama (sest me tahame nii)?

Lingid:

Pildid:

Klipid:

ETV Sport

Nagu kärbsed

2011-08-21T17:37:00.000+03:00

Tallinnas. Peale lõunat, nii umbes kella poole nelja või nelja tuuris otsustasin autos väikese poole tunnise värskendava uinaku teha kuna oli parajasti selline jõude aeg. Olin parkinud auto suht kesklinna ühe bussiootepaviljoni lähistele parklasse teiste autode vahele. Enne tukastamist lasin paar akent kergelt alla, et õhk ilusti läbi käiks.
Kui ma siis seal mõnda aega magusat uinakut olin lasknud, äratas mind korraga küsimus: „Зажигалкy или спички будет?“ Tegin päikseprillide taga silmad lahti. „Спички есть?“ Kordas tulesõber oma küsimust.
Pean tunnistama, et ma ei suutnud tema küsimusele uneuimasena verbaalselt kuigi kiiresti reageerida. Ilmselt piisas talle lihtsalt tema poole pilgu pööramisest, mõistmaks, et ju siis pole. Ning tont kappas bussiootepaviljoni poole, kust ta ilmselt minu manu oli ka laekunud.
Mu magusa uinaku katkestamine pakkus vähemasti mõtteainet, et kust sellised tüübid tulevad kellele alatasa tikke, välgumihklit ja suitsu on vaja jagada. Pole ju ürgaeg, et tuli oleks eluliselt hädavajalik ning selle küsimine seega mõistetav. Veel imelikum, et kui tüübil suitsule tuld nii väga vaja on (ja ta kunagi ise selle peale ei tule, et omale tikud või välgumihkel osta), siis miks ta ei kõnetada mõnd tänaval suitsetajat või selliste puudumisel selgelt ärkvel viibivat kodanikku kasvõi sealsamas, bussiootepaviljonis, kus rahvas alatas saalis.

pilt: Postimees.ee

Niipalju kui ma Tallinnas jalakäijana ja ühiskondliku transpordiga liikunud olen, on küsimus „a курить есть?“ üsnagi tavaline.
Ilmselt läheb veel mõnda aega enne kui sedalaadi küsimised hakkavad ühiskondlikust ruumis hääbuma. Seda küll vist mitte niiväga selle kohatusest arusaamise, ehk taktitunde kasvu vaid küsijate põduraks muutumisest tingitud tegevusraadiuse ahenemise ja füüsilise väljasuremise tõttu.

Lihtsuse, loogilisuse ja mugavuse poolt seoses isikutuvastuse ja kliendistaatuse „plastikuga“

2011-08-09T16:17:00.001+03:00

Viimaks on ka avalikus ruumis - võimalik, et uue liiklusseaduse, mis võimaldab oma juhtimisõigust tõendada ka ID-kaardiga, tuules - kõneaineks tõusnud võimalus, et ID-kaart asendaks ka erinevaid kliendikaarte või koguni pangakaarte.

Mulle küll meeldiks kui enda kliendina tuvastamiseks ja vastavate soodustuste saamiseks ei peaks enam kaasa tarima erinevatest plastikkaartidest pungil rahakotti. Selline stsenaarium on paraku vaatamata ID-kaardi erinevatele võimalustele ehk laialdasele funktsionaalsusele ja turvalisusele (igatahes elektroonilise isikutuvastuse osas turvalisem mistahes muust plastikkaardist, mida tavakodaniku rahakotivahe võib leida) väga visa teoks saama. Näen ID-kaardi visa kommertskasutuselevõtu taga harjumuste inertsust ning põhjendamatuid hirme, ehk ka suuresti teadmatusest tingitud eelarvamuslikkust ja dogmaatilist n-ö kastis mõtlemist. Raevukamaid ortodoksete vaadetega kodanikke iseloomustab tugev veendumus, et kõige selle taga on kas vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid või mingid muud uue maailmakorra (ingl.k. lühend NWO) entusiastid, valitsused, kes on huvitatud totaalsest kodanike kontrollist jms. Ei vaevutagi süüvima ühe-või-teise seadme või rakenduse tegelikesse võimalustesse, toimimispõhimõtetesse ja ülesehitusse, sellesse millest miski on tingitud jne. - sest äkki see kummutab või teeb võimatuks mõne tondiloo uskumise. Mis siis saab identideedist, mis on sellise uskumisega seotud?

Teema online kommentaarides väljendub tihtilugu haiglaselt paranoiline fantaasia koos vähema või ulatuslikuma diletantlikkusega, kõiksugu negatiivsete momentide otsimine ja ka halva oletamine. Ilmselt on vastuseis ID-kaardi laiemale kasutuselevõtule suuresti põhjustatud selle esialgu poolkohustuslikust, ja nüüd, vaat et täiskohustuslikust pealesurumisest. Teisalt on riigi selline samm aga mõistetav, kuivõrd ilma nn kriitilise massita kasutajaskonnata pole ettevõtetel ja institutsioonidel huvi seda enda süsteemidega integreerida. Täna peaks vastav praktiline huvi aga selgelt olemas olema. Küll on aga õigustatud kriitika selle maksumuse osas. Ligi € 25 (Eesti rahas ca 390 EEK) ei ole kindlasti mitte odav lõbu. Peale sunnitud asi ei tohiks olla kallis, seda enam, et tegu on riigile niigi makse maksva kontingendiga.

ID-kaardi kommertskasutuse plussid ja miinused online meedias ilmunud kriitika ja vastuväidete valguses

Kulumine
Praktikas on leidnud kinnitust, et ID-kaardid on ka korduval kasutamisel kordades vastupidavamad ja kulumiskindlamad kui valdavalt magnetribaga kliendikaardid, mis kahjustuvud ainuüksi pungil rahakoti vahel olemisest, seal teineteise vastu hõõrdumisest. Isiklikult oman vastavat kogemust paari suure kaubandusvõrgu plastribaga kliendikaardiga, mis ühel juhul lakkas töötamast tubli tükk aega enne kaardi kehtivuse tähtaja saabumist ning teisel juhul ilmnesid probleemid magnetriba elektroonilise lugemisel juba mõne kuu möödudes alates kaardi saamisest. Kiibi metall-klemmid on kulumiskindlamad kui magnetribad. Seega, kui sul riigi poolt peale surutud laialdaste võimalustega kaart nagunii olemas on ja see 5 aasta pärast nagunii välja vahetada tuleb, siis milleks seda n-ö vati sees hoida?

Privaatsus
Üldine väljendatud kartus: riik või mingi müstiline „suur kõike jälgiv vend“ saab järjest suurema kontrolli eraisikute elu ja toimetamiste üle, nähes kelle klient keegi on, mida ta ostab jne. Sisuliselt naeruväärne, peamiselt teadmatusel ja isiku üldisel maailmatunnetusel põhinev, kartus.
Rääkides ID-kaardist kliendikaardi võtmes, ei saa normaaljuhul keegi kolmas kaupmehe väline osapool teada mida keegi ostis kuivõrd kliendikaarti kasutatakse valdavalt isiku tuvastamiseks kliendina mitte ostude eest tasumiseks. Siinjuures ei ole sisulist vahet kas inimene identifitseeritakse kliendina vanakooli magnetribaga kliendikaardiga või ID-kaardiga. St. kliendi-/ID-kaart ei fikseeri väljapoole kaupmehe süsteemi, mida konkreetne klient ostis. Teine lugu on kui ID-kaart toimib maksekaardina. Sel juhul on võib olla võimalus, et ostude info jookseb ka panka (päris täpselt ei tea).
Ennekõike on aga asi üüratus infomahus. Kui riik või müstiline „suur vend“ viitsiks sellise asjaga vaeva näha, siis põhimõtteliselt koguneb analoogiline info praegugi, kui ID-kaart ei ole kommertskasutuses. Oluline on ligipääs andmebaasidele, mis sellist infot sisaldavad, mitte mingi vidin ehk plastikkaart või rakendus ise-enesest. Isegi kui keegi viitsiks konkreetse isiku ostu- ja kliendiandmeid vahtida ja analüüsida, siis mida ta lõpp-kokkuvõttes selle infoga peale hakkab? Okei, ta võib üht-teist järeldada sellest milline on teie ostusummade jagunemine näiteks kaubagruppide lõikes ja kujundada selle põhjal oma turundust või konkreetselt teile saadetavaid pakkumisi. Ja mis siis? Ehk, millist kahju või ohtu see tarbijana kellelegi kätkeb?

Repliik. Selliste hirmudega seoses meenub üks vana vene multikas milles üks (vist) kitsetall külvas teiste loomade seas paanikat sellega, et üks teine, äsja lugema õppinud loom (jah, multikastes loomad räägivad ja käituvad inimeste sarnaselt), luges ta üle ja võib ka kõiki teisi üle lugeda.

Isikuandmete privaatsuse mõttes on palju enam põhjust muretseda kui neid koguvad mitmed eraõiguslikud isikud (mida kauplused oma kliendikaarte välja andes ju teevad), selle üle, kuidas isikuandmed on seal hoitud, kaitstud ja kuidas neid töödeldakse. Usutavasti on sertifitseerimiskeskuses isikuandmed palju enam ja tõhusamalt kaitstud kui mistahes eraõiguslikus asutuses, millest mõningad küsivad kliendiks tegemisel andmeid, mille küsimist nad ka ise põhjendada ei oska. Ka on loogiline, et mida vähemates kohtades (sh. sertifitseerimiskeskuses riigi vastutusel) su isikuandmed on, seda turvalisem, kui et mida rohkemates kohtades su andmed laiali on. See on nagu ikka saladustega.

Turvalisus

Enamus ID-kaardile süüks pandud turvalisuse jamasid on olnud seotud selle kasutamisel lihtlabase isikutuvastamise dokumendina (isiku nn tuvastamine siis pildi ja/või allkirja järgi) mitte selle elektroonilise turvalisusega, ja siis ka lihtlabase lollusega võtmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemise või kättesaadavale jätmisega.
Näiteks astuks võõrast ID-kaarti kuritarvitav isik sisse Elioni kauplusesse ja ostis klienti nimel arve alusel nodi. Isiku tuvastamine toimus seejuures aga vaid dokumendi pildi alusel, ehk näo järgi, ehk ülimalt subjektiivselt. Elektroonilise tuvastamisega (PIN abil) oleks taolise pettus läbi minemine tunduvalt vähem tõenäoline.

Mis puutub mõni aeg tagasi meedias laineid löönud ID-kaardi, või õigemini e-hääletamise turvalisuse probleemi Paavo Pihelgas’e näitel, siis seda ei saa kuidagi ID-kaardi turvalisuse õõnestamisena käsitleda. Oskaja programmeerija võib oma arvutisse administraatori õigustes, ja kõike muid mõeldavaid võimalusi ära kasutades, kirjutada mistahes koleda eluka. Põhimõtteliselt pole kirves süüdi kui teda taparelvana kasutatakse.

Mis siis saab kui kaart ära kaob või ära varastatakse?
See küsimus haakub kindlasti otsapidi turvalisuse küsimusega. Ei saa eitada, et selline asi tekitab meelehärmi nagu mistahes eluoluliselt olulise asja kaotamine. Tähendab see ju teatud sekeldusi, kulu ja ohtugi. Viimane seisneb siis suuresti potentsiaalse suurema kuluga, mis võivad tekkida sinu nimel võetud kohustustest, aga see on juba turvalisuse teema. Kui aga rääkida siinkohal ID-kaardist kliendikaardi võtmes, siis millist otsest või potentsiaalset kahju võib omanikule tekitada selle kliendikaardina kasutamine? Ostetakse midagi, nagu sina oleks olnud klient? So what?! Kui sa oma ID-kaarti pole veel sulgeda jõudnud, saadki oma kliendikontole ostu ja võimalik, et ka miskid boonuspunktid, mitte ei saa seda sinu ID-kaardi kasutaja.
Aga kui teil kaob ära terve rahakotitäis kaarte ja dokumente (sh. ID-kaart) kas siis on sekeldusi nagu vähem või? Loogiliselt võttes (ja ka praktikas) tunduvalt rohkem hoopis kuivõrd iga kaardi ja õiguse taastamise peale kulub aega, raha ja närve. Pealegi ei pruugi teile ühekorraga meenudagi, millised kaotsiläinud kaardid ja õigused kõik taastamist vajavad. Et mõni neist veel puudu on saab selgeks ehk järk-järgult.

ID-kaardi kaotamisel meelehärmi vaevalt et täielikult ära hoida saab. Küll saab selle kaotamise kahju ja ohu viia aga minimaalseks ning reaalse kahju tunduvalt väiksemaks võrreldes sularaha kaotamisega, igasugu kliendi- ja muid kaarte täis rahakoti kaotamisest rääkimata.
Rääkides ID-kaardist pangakaardi asendajana, siis mis vahet seal on kas kaotate pangakaardi või selle funktsionaalsusega ID-kaardi? Samamoodi ei saa siis ju poes maksta ega sularaha välja võtta kuniks saate uue kaardi. Seega, määrav on selle sulgemise ja uue kaardi saamise toimivus, lihtsus ja kiirus. Selle elektroonilise kasutuse peatamiseks tuleb helistada numbril 1777 (välismaalt +372 677 3377). Telefonitsi seda aga päris n-ö sulgeda paraku ei saa. Täielikuks kasutuse lõpetamiseks võiks aga piisata kokkuleppelisest salasõnast või koodist või alternatiivsest isikutuvastamisest ka mobiil-ID’ga lisaks ettenähtud asutusse füüsiliselt kohale ilmumisele.
ID-kaardi väljastamine toimub praegu 30 päeva jooksul, mis on kahtlemata liiga pikk aeg, liiati kui ID-kaart täidab ka teiste kaartide funktsioone. Samas ka praegu on võimalik ID-kaarti saada nn kiirkorras 5 tööpäeva jooksul. Seda siis eeldusel, et kodanikule on juba korra välja antud pass või ID-kaart. Kui see aga toimuks näiteks kahe tööpäeva sees suuremates politseiasutustes kui pangakontorites, oleks see juba tõeliselt moodne ja atraktiivne - kordades mõistlikum ja mugavam kui mitmete erinevate kaartide uuendamine erinevates firmades ja asutustes.

ID-kaart ei kanna kliendikaardina turundussõnumit

Sellist väidet kohtab (ma ütleks, vanameelsete) kaupmeeste leeris päris sageli. Taas pigem kinnismõte ja iganenud arusaam kui realiteet.

Kui paljud oskavad peast üles lugeda kõik kliendikaardid, mis neil olemas on? Okei, meenuvad selliste enam käidavate kohtade omad nagu mõned kaubandusketid või supermarketid, võib olla veel üks või teine. Samas, kui paljud valivad kauplust sellest lähtuvalt, kas neil on olemas selle kliendikaart? Pakun, et valdavalt valitakse kauplus muude kriteeriumite alusel nagu: a) seal peaks olema seda kaupa, mida vajan; b) see asub mugavalt tee peal; c) seal on soodne hinnatase või parasjagu miski kampaania käimas; d) seal on hea teenindus jne.

Kliendikaart per se valikukriteeriumina on üks viimaseid tegureid kui see üldse arvesse tulebki. Pigem käib kliendikaardi majandus selliselt, et kui oled poes ja miskit ostad ning viidatakse kliendikaardile, hakkad mõtlema, et oot mul oli vist mingi punane (konkreetse firma värvidega haakuv) kaart küll. Ja sorid ja otsid siis teist taga. Palju lihtsam oleks ju kliendistaatus tuvastada ühe konkreetse kõikjal toimiva vahendiga – ID-kaardiga...või miks mitte täiendavalt veel mobiil-ID’ga, sõrmejälje vm biomeetrilise tuvastusmeetodiga. Oluline on ju kliendistaatus kui selline, ehk ostja tuvastamine, mitte, et ta peaks tingimata meie kaupluse plastikut kaasa vedama. Viimane eeldus on pealegi egoistlik – kliendi mugavusega mittearvestav.

See, et firmavärvides kliendikaart toimiks visuaalse peibutisena kõrvalviibijatele (nn bränding) on väga naiivne ootus. See mõjub parimal juhul vaid lasteaialastele, kellele ikka värvilised asjad põnevad on.


ID-kaardi avalik näidis

Tegelikult on kliendisõbralikud ja mõjuvad edumeelseina just need ettevõtted ja asutused, mis on oma süsteemid ja kliendituvastuse integreerinud ID kaardiga. Nagu näiteks raamatupoed Apollo ja Rahva Raamat, kino Forum Cinemas, sporditarvete kauplus A2K Sport ning kindlasti nii mõnigi teine.

ID-kaardi kliendikaardina kasutamise reaalsed ja potentsiaalsed miinused

Õigupoolest väga tõsiseltvõetavaid ID-kaardi kommertskasutust kahtluse alla seadvaid miinuseid on raske näha kui ID-kaardi omadusi tondivabalt vaagida.

Mõningatest pisut lähemalt siiski.
Kurdetud on ID-kaardi lugemise kohatist aeglust, kapriiset toimivust ja raskepärast, keerulist tarkvara. Probleeme on täheldatud just seoses uute kaartide tulekuga, millised probleemid pidavat olema nüüdseks lahendatud.
Ei saa välistada, et teatud praaki võib esineda ning süsteemid ja rakendused ei pruugi alati toimida laitmatult. Probleemi põhjus ei ole siiski mitte alati kaardis, vaid justnimelt riistvaras, firmware’is, draiverites, softis, kasutatavates seadmetes ja arvutites. Tõsi ta on, et probleemide korral võib süsteemi toimivaks saamine tavakasutajale üle jõu käia, vajades asjatundja sekkumist. See ei peaks aga saamaks ainsaks kaalukeeleks ID-kaardi kui sisuliselt väga hea vahendi kasutuse üle otsustamisel.

Kuivõrd üha levinum on ID-kaarti kasutamine isikutuvastamisel arvutitesse logimisel, ei pruugi see alati kaasas olla. Samas on see ju puhtalt kasutaja enda viga või enda asi (kuidas soovite). Keegi ei keela arvuti juurest lahkumisel sellest välja logida ja kaarti kaasa võtta, mis turvalisust (nii kõrvaliste isikute poolt arvutisse sisenemise kui kaardivarguse võimalust) arvestades olekski õige tegu.

Minu hinnangul seisneb ID-kaardi suurim probleem riigi garantiide puudumises selle tavakasutusest ja loomulikust kulumisest põhjustatud mittetoimimisele (ei räägi tootja praagist) ja küllalt kõrges maksumuses ehk riigilõivu määras (tava korras taotlemine € 24,28, kiirkorras taotlemine € 44,73). Ehk alati, kui uut kaarti mistahes põhjusel vajatakse (ja tegu pole tootja praagiga), tuleb riigilõiv täismääras välja käia.

ID-kaardi kommertskaardina kasutamise edud

Riiklik haldamine – kohustuslik isikutunnistusena olemas nii-ehk-naa. Seega nii kaupmehele kui tarbijale täiendavate kulude vaba (mitte arvestades uue kaardi riigilõivu). Vahetatakse välja iga 5 aasta järel.

Kõrge turvalisus – tõendatult parem turvalisus isiku tuvastamisel kui kliendikaardi alusel (ei vaja siinkohal vast pikemalt lahti kirjutamist, et miks ja kuidas). Veel kõrgem turvalisus ja mugavus on hetkel vaid mobiil-ID’l.

Mugavus - õhem rahakott, mõistlikum ja lihtsam elu. Puudub vajadus kaasa vedada kümneid kliendikaarte lihtsalt selleks, et äkki läheb neist üht-või-teist mõnes kaupluses vaja (ja kuna Murphy seaduse järgi läheb sul vaja seda, mida sul parasjagu just kaasas pole, oledki sunnitud neid kõiki kaasas tassima, et mitte mitu korda kaupluse vahet käia). Rahakott jäägu ennekõike ikkagi raha jaoks.

Väiksem püsikulu - pangakaardina (ütleme riigisisene deebet) igakuise nn hooldustasu (ca € 1) puudumine (mis muidugi ei tähenda, et pangad ei mõtleks ID-kaardile üleminekul hooldustasu kompenseerimiseks välja uut tasu – n. süsteemihaldustasu vms.).

Teemakohased artiklid

Kasulik info

PAF Tallinna Olümpiajooks

2011-06-05T19:37:00.001+03:00

Aeg: 4.06.2011 (laupäev)

Koht: Pirita terviserajad, Tallinn

Ilm: Soe, õhk ca 24°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; päris mõnus jooksuilm

Rada: Suusaraja pikk 7,2 km pikkune ring; jooksutrass väidetavalt 7,1 km

Otsustasin enne järvejooksu sarja II osavõistlust – jooksu ümber Harku järve - testida vormi 7,1 km pikkusel vahelduva maastikuga PAF Tallinna Olümpiajooksul. Otsus sündis päev-kaks enne võistlust. Paar nädalat tagasi oli vasaku jala sääremari treeningul ootamatult äkki valusaks muutunud ning ka vahepealsel ajal hädaga pooleks tehtud treeningutel väga valusalt tunda andnud. Lisaks u nädal tagasi päevaks-kaheks üles tursunud. Ilmselt lihase vigastus, millest paranemine vajab rahu ja võtab aega. Aega ja rahu ma andsin jalale niipalju, et tegin kahe nädala jooksul vaid 3 trenni. Neljapäeval ca 10 km ringi tehes olid jalad (ka. vasak sääremari) ja enesetunne tervikuna üllatavalt head. Siit sündis ka otsus (ja ühtlasi lootus, et jalg piisavalt hea) end Tallinna Olümpiajooksul proovida. Nii hiline otsustamine tingis muidugi registreerimise kohapeal (€ 15). Registreerimisel küsiti, ilmselt stardigrupi määratlemiseks, kas kavatsen joosta alla 35 minuti või pigem üle. Ütlesin, et loodan ikka 35 minutiga ühele poole saada, aga mine sa kurja tea. Tea, kas mu vastus oli liiga ebakindel, stardinumbriks sain 439, mis andis stardikoha II stardigrupis (150...), esimese 150 grupi järel siis.

Ilm oli mitte väga pika jooksuvõistluse jaoks väga hea – soe ja suhteliselt tuulevaikne.
Kl.12 antud stardist läks mõnualt pehme saepurukattega metsarajale ca 400 osavõtjat.
Alustasin reipalt oma koha parandamisega. Stardist minnes oli õhk eesliikujatest ja kuivast rajast tugevalt tolmune. Segamatult omas tempos sai jooksma hakatud u alastes 1,5 km-st.
Algusest kuni Ambrose mäeni, mida otsustasin võtta mõõdukalt ehk kontrollitult, oli minek ja tunne täiesti okei. Usutavasti andsid oma positiivse efekti stardialas AS Jalajälg laenutatud Nike Vomero 6 jooksusussid, mil minu Asics maanteetossude siledatest taldadest maastikule sobivam krobeline tald. Tossu kiituseks võiks veel öelda kerget kaalu ja mugavat istuvust (ei hakanud kuskilt jala peale või hõõruma).
Probleemid algasid Ambrose mäe otse jõudmisel, kus tundsin kramplikku valu juba paar nädalat tagasi end teravalt märku andnud vasakus säärelihases. See pani kõva pitseri mu edasisele edenemisele. Umbes 3 km peal, ca pool km peale Ambrose mäge, tekkis tugev piirav piste/valu parema rinnaku all, mis pani pööna mu hingamisele. Võimalik, et jala vigastuse valu tingis hingamist piiranud piste tekkimise.
Olin sunnitud tempos oluliselt järele andma, et mitte sootuks seisma jääda. Edenesin end tagant sundides ja valusid trotsides lombaka sammuga - säästes vasakut jalga, mis üle pöia liikumist ei võimaldanud. Muidugi panid minust seetõttu nii mõnedki mööda. Samas möödusin siiski ka ise mõnest, kes oli oma võimeid ülehinnanud või kel samamoodi keha kuskilt teravalt tunda andma oli hakanud ja käimisele sundinud.
Läbi häda, ehk kõva kannatamise, punnisin enam-vähem ühtlase tempoga siiski lõpuni välja. Finiši eel võtsin end veel ekstra kokku hoidmaks ära enda grupilise alistamise nende poolt, kes tagant lähenedes haistsid kerget saaki. Siiski paarsada meetrit enne finišit olin sunnitud endast mööda laskma Ago Kärema ja Margus Tubalkain’i. Tulemuseks ümmarguselt 400 lõpetanu seas 76. koht ajaga 32.12, mis tegi km läbimise keskmiseks 4.28,4

Arvestades tugevaid kehalisi probleeme ei saa nagu nuriseda, aga teisalt terve jalaga pidanuks lõpuaeg ikkagi vähemalt paar minutit parem olema. Vastupidavust ja jõudlust oli probleemide tõttu vasaku säärelihasega raske hinnata, ehkki tundus, et nende komponendid olid olemas. Maksimaalseks pulsiks registreeris pulsikell 195 l/min - mida on raske uskuda kuivõrd mõni aasta tagasi dispanseeringul hinnatud maksimaalne peaks olema 180 l/min ja seni pole nii kõrget pulssi ka võistlustel täheldanud; võimalik, et imelik näit tulenes järjekordselt pulsivöö alla, puusadele, kukkumisest – ning keskmiseks 158 l/min.

Jooksu tulemusena oli säärelihas nii kutu, et käisin kogu päeva longates.
Resümee on ehk see, et lihasvigastusest taastumiseks tuleb vigastatud kohale anda pikemalt puhkust ja rahu. Samas kui uuel nädalavahetusel seisab ees uus jõukatsumine, mida ei soovi vahele jätta, tuleb jalale anda nii palju päevi rahu kui vähegi võimalik ning leida koormuse jaoks muud meetodid.

Lingid:

82. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

2011-05-08T21:57:00.000+03:00

Traditsiooniline iga-kevadine tiir ümber Viljandi järve on nüüd küll juba nädala eest selja taga, et sellest ka edaspidi üht-teist täpsemalt meenutada, siia ka üks minu kogemuse põhine sissekanne.

Nagu ikka toimus Eesti kõige pikima traditsiooniga rahvaspordiüritus töörahvale vabal pühal 1.mail.
Viljandi järve äärde sai kohale jõutud eneselegi ootamatult üsna varakult – tund ja 10...15 enne starti (kl.12:00), mis praktikas küll täiesti paras enne võistlust kohale jõudmise aeg. Nii saab hea parkimiskoha (selle eelduseks muidugi see, et enamus ikka hiljem kohale jõuab : ), jõuab rahulikult stardimaterjalid välja võtta, muud tavapärased toimingud joonde ajada, pisut oludega tutvuda, soojenduse ja võimlemise teha ning ka vajadusel riietust kohendada.

Ilm pidi varasemate päevade ennustuste kohaselt tulema pilves ja vihmane. See osutus aga ilmateadetele mitte tavatult valeks. Vähemalt vihma osas, millest oli küll hea meel. See-eest oli esindatud küllaltki külm põhjakaarte tuul. Õhk oli üpriski jahe - täpsema info kohaselt ca 9°C kanti. Samas kui päike pilve tagant väljas käis, oli kohe soojust tunda. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et oli kuiv ja vaatamata arvestatavale tuulele täiesti korralik jooksuilm.

Soojendus kulges normaalselt. Ausalt öelda ega väga põhjalikult seda paraku teha ei viitsinudki. Polnud nagu veel valmidust end väsitama hakata. Ilmastikutingimused olid aga sellised, mis pani pead murdma, kas minna lühikeste või pikkade riietega. Meenutades mõne päeva tagust jooksutrenni, kui isegi tiba soojema ilmaga jooksmas käies õieti soojaks ei saanud, otsustasin seekord pikkade kasuks. Tagantjärgi võib öelda, et õige valik. Muidugi oli päris palju neid, kes lühiste riietega jooksid või siis riide-esemeid erinevalt kombineerides (pikad varrukad, kindad jne.) sobivaima lahenduse leidsid. Eks igaühele sobib oma – kellele soojem, kellele lahdam/jahendam riietus.

Erinevalt suusamaratonidest on jooksuvõistlustega see hea asi, et sa ei pea üleliia vara stardikoridoris kohta sisse võtma. Saad ka 10 min või veelgi vähem aega enne starti n-ö omalt positsioonilt liikuma hakata. Suusasõitudel pead aga parema stardikoha kindlustamiseks vähemalt 15...20 minutit enne lähet koridoris koha sisse võtma või vähemasti oma varustuse sinna maha platseerima.
Minu stardinumber (284) võimaldas startida III grupist (151...300; esimene grupp kandis nime „Eliit“), mis oli küllatki osavõtjaskonna (kokku koos kepikõndijatega 3065 registreerunut) ees otsas kuivõrd sai ilma olulise takistusteta kohe stardist täiesti normaalse tempoga jooksu alustada.
Stardi järgselt hoidsin vasakusse serva kuni Huntaugu mäeni, kus alustasin tavapärast koha parandamist, sedakorda paremalt servast üles liikumisega. Tõusu lõpuosas viskasin pilgu pulsomeetrile. See näitas minu kohta päris kõrge 175 l/min. Edasi kulges jooks majade vahele ja sealt Riia maanteele. Pidasin samuti paremaks seda trassi pidi liikuda kuivõrd nagu teadjad ja tegijamad on rääkinud, ja ma ka omal nahal olen järele proovinud, on see kõige optimaalsem e kiirem variant. Sama valiku paistis tegema selgelt enamik. Rahustasin pisut sammu ja üritasin kontrollida tempot, et pulss ja hingamine jätkusuutlikumale režiimile saada. Kuskil 3 km kohal piki Riia maanteed Orika silla poole silgates kuulsin selja taga tugevat oigamisega pooleks ähkimist. Mõtlesin endamisi, et kas juba nii jooksu alguses end sedavõrd kutuks joostes (mida järeldasin häälekast hingamisest) lõpuni on võimalik jõuda. Peagi tõusis ähkija, kelleks osutus Pärnu mees, oma ealiste üks kõvamaid vastupidavusalade mehi, Meelis Kukk, mu kõrvale. Tervitasin teda põgusalt ja jätkasin ilma pikema jututa, sest ega minugi hingamisgraafik jutustamist võimaldanud. Kuni Orika sillani jooksin mõnede üksikute konkurentidega piki maanteed, siis üle jalakäijate silla ja supsti vasakule, võsa vahele, tuttavale mudasele rajale. Seekord oli sinna vahelduva eduga asetatud oksi, puupilpaid ja lauajuppe.
Kuivõrd kitsastes kohtades kipuvad ikka sabad moodustama – üritatakse samu mättaid ja kõrgemaid kohti tabada – aga aeg jooksis (kõvemini kui mina), ma sabatama ja pinnast uurima ei jäänud. Panin kõrvalt piki muda tuhat-nelja mõõda. Kusjuures enda imestuseks väga sisse ei vajunudki. Muidugi selle nuki lõikamise tulemus oli ikkagi märjad ja porised jalad. Kuidas siis teisti.
Edenemine teisel pool järve, piki kruusateid ja üle põldude kulges enam-vähem samade selgade-jalgade-tagumike seltsis. Muidugi, aeg-ajalt leidus ka mõni kiirem tagant-tulija. Vist umbes kuskil 7 km tuli kätte laias laastus jooksu kolmas koht peale Huntagu mäge ja nn soo lõiget, kus tuleb rohkem pauerit mängu panna – üks kraavi nõo läbimine. Selle järgselt olin ca 10 positsiooni võrra oma kohta parandanud. Tõsi, neist nii mõnigi koht, kui mitte kõik, tuli taas tasasemal lõigul tagasi loovutada kuivõrd minu tasase maa kiirus on tavapäraselt võrreldes konkurentidega suhteliselt nigelam.
Kuskil 8 km kohal tuli II joogipunkt. Mul janu ei olnud ja nii ma lippasin sellest punktist mööda. Üldiselt ei näe ma kuni tunni ajalisel jooksul, kui ei ole väga palav ilm, joomisel mõtet. Lööb ilma-aegu hingamise ja jooksurütmi segamini. Mis jooksu teisel poolel pulss oli, ei saanudki kahjuks kõhu peale kukkunud pulsivöö tõttu teada. Vaevalt, et ta 90 l/min oli nagu kell kõhu pealt luges. Paraku näib pulsivöö olema disainitud alt laienvale kehale, sest pole olnud vist võistlust, kus see ei oleks mul alla kukkunud.

Edasi kulges jooks juba valdavalt kergelt alla mäge, ehkki vastutuult. Kõigil esimesest tagapool jooksjatel on aga see potensiaalne eelis, et saavad kellegi tuulevarjus liikuda. Nii sai üritatud seda võimalust kasutada. Samas ega ma kade polnud kui ka ise kellelegi tuulevarjuks jäin.
Pikemat aega olin n-ö hammas-hamba vastu jooksnud ühe lühemat kasvu naisterahvaga. Imestasin poliitiliselt ebakorrektselt, et nii lühikesed naised nii kiiresti ja kõvasti joosta võivad. Aga niisamuti tundsin head meelt enda enesetunde ja mineku üle. Üsna vähese treenituse juures (2...3 trenni nädalas) olin suutnud enesele üllatuseks päris hästi vastu pidada. Lõpuni jäi veel 2 km siledat maad. Selle suutsin tempos järele andmata, pigem seda tõsteski ja mõnedest möödudes lõpuni ära katta. Vahetult staadioni eel möödusin ühest kinni seotud käega, välimuse järgi ca 12...14 aastasest poisist. Poiss oli teinud muljetavaldava jooksu. Seda enam, et ühe piiratud liikuvusega haige käega. Avaldasin poisile peale jooksu tunnustust ja pärisin, mis käega lahti. Poiss kostis, et luus on mõra sees. Eelmine aasta oli ta järvele tiiru peale teinud koguni alla 50 minuti. Sel aastal jäi ta sellele ajale alla suure tõenäosusega just haige käe tõttu. Tagantjärele protokolli uurides, tundub, et tegu oli M14 vanuseklassi II-ga Vahur Mäe’ga.

Ahjaa, ca 11,7 km pikkune ring ümber järve sai sel aastal läbitud 51 minuti ja 13 sekundiga ning 2666 lõpetanu seas tuldud 380. kohale. Jooksu aeg ja koht küll eemise aasta omast (49.57 ja 313.) tsipa kehvemad, aga pole paha, liiati kui enne jooksu mõtlesin, et hea kui ma sel korral alla 55 minuti ära jooksen.

Vaatamata mitte kõige soojemale ilmale leidus vähemalt paar spordisõpra – üks mees ja üks naine –, kes peale võistlust jooksujalu Bongalo sillalt järve ujuma suundusid. Ega vesi õhust küll soojem ei tundunud. Vat, on sisu!

Kokkuvõttes on emotsioonid jooksust ja võistlusest igati positiivsed ning hea meel endast ja korda läinud päevast.

Minu ümber Viljandi järve jooksude tulemused läbi aegade

1987 58. Suurjooks; aeg 56.53, koht 422.
1988 59. Suurjooks; aeg 48.02, koht 130.
1992 63. Suurjooks; aeg 44.33, koht 42.
2007 78. Suurjooks; aeg 57.29, koht 749.
2008 79. Suurjooks; aeg 55.03, koht 598.
2009 80. Suurjooks; aeg 50.20, koht 343.
2010 81. Suurjooks; aeg 49.57, koht 313.
2011 82. Suurjooks; aeg 51.13, koht 380.

Pilte 82. Suurjooksult Ümber Viljandi Järve

Klipid

Järvejooksu ametlik info ja tulemused

Riiklik silmakirjalikkus

2010-11-20T10:31:00.002+02:00

28.augusti (2010 a) Äripäeva online artikkel "ID-kaart on näo näitamisest turvalisem", (tänaseks küll n-ö vana uudis, aga ometi mitte oma aktuaalsust minetanud) kirjutab kiirlaenufirma Raha24.ee kavalast nipist kuidas kiirlaenuandjad hiilivad mööda seadusandja kehtestatud nõudest kohtuda silmast-silma laenutaotlejaga (milline nõue on küll olemuslikult jabur).
Seda, et see jabur on, tõendab kujukalt artiklis käsitlemist leidev praktika. On mõistetav, et olukorras, kus kiirlaenu andmise taotlemine ja andmine põhjustas vähese reguleerituse tõttu pättusi - s.o. teiste nimel laenude võtmist ühes kohustavate tagajärgedega kannatanule - oli ebanormaalne ja seadus vajas selles osas suuremat/täpsemat reguleeritust. Aga mida sisuliselt annab laenu andja ja laenu taotleja näost näkku kohtumise kohustus? Liiati kui laenud vormistamise volitamiseks piisab digiallkirjastatud volitusest? Kas laenuandja oskab inimesele otsa vaadates öelda, et tegu ei ole pätiga ja et laenuvõtja suudab oma laenu teenindada?
Sellise kohtumise nõude seadusesse sissekirjutajad apelleerivad ilmselt isikutuvastamise vajadusele. Aga mida kindlamalt aitab inimesega kohtumine teda tuvastada kui ta on sinu jaoks võõras? Taotleja ei ole sulle teada-tuntud sõber, sugulane või niisama avaliku elu tegelane, keda ka näo järgi tuntakse. Et vaatad esitatud dokumendist pilti, mis reeglina ei ole mitte eile tehtud foto, ja sellest järeldad isikusamasuse?
Kamoon!
Palju on selliseid klienditeenindajaid, või üldse inimesi, kes suudavad 100% lähedase kindlusega tuvastada, et dokumendi pildil olev isik on sama isik, kes selle esitas? Ma usun, et vähegi elukogenud ja mõistlik inimene saab aru, et kellegi isikusamasuse tuvastamine väikese pildikese ja allkirja näidise alusel on väga rabe. Pakun, et kui seda erapooletult testida, ei küüni see oluliselt üle 40%. Igasugu isikutuvastamise kohustusega klienditeenindajate õnn on lihtsalt see, et lõviosas esitab dokumendi selle tegelik omanik ilma kellegi teisena esinemise püüuta. Kui paljud inimesed teavad, aga kellegi teise sh. oma lähikondlaste ID kaardi koode? Pakun, et see protsent on marginaalne ning neil puhkudel on tegu väga usaldusliku - mitte ära kasutava suhtega, kus tüssamine pole üldse teema.

Kuu aega hiljem, 28.09.10 Äripäeva online's avaldatud uudis "Politsei lõpetas Raha24 nutika skeemi"
teatab, et politsei lõpetas Rahapesu andmebüroo ettekirjutise alusel Raha.ee ja Tuvastaja OÜ ID kaardi abil volitamisega laenutaotlemise skeemi jäädes oma ettekirjutise alustes väga üldsõnaliseks ja ebamääraseks.

Seega jääb täiesti arusaamatuks miks rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus (RTRTS) ei võimalda laenu taotlusel isiku tuvastamist elektrooniliselt ID-kaardi ja mobiil-ID'ega, mis mõlemad on põhimõtteliselt ja oluliselt lolli- ja pätikindlamad meetodid kui kellegi suvalise inimese teise suvalise inimese tuvastamine väikese hägusa (must-valge) foto põhjal. Kas tegu on seadusandja (väljatöötaja) diletantlusega, laialt levinud inertse ignorantsuse või millega?
Asja kogu olemusest jääb mulje, et seadus pole välja töötatud mitte tavakodaniku kaitseks, vaid selleks, et Bin Laden ei saaks laenu võtta, nagu üks kommentaator ülalmainitud I uudise kommentaaris mainib. Viimane on aga eriti naiivne taotlus.

Lumest

2010-10-18T20:35:00.000+03:00

„Kured läinud, kurjad ilmad. Haned läinud, hallad maas. Luiged läinud, lumi taga.“

Vanarahva tarkus

Nii palju kui mul sel sügisel silma on jäänud, on igatahes vanarahvatarkuses loetletud linnud Eestimaa tolmu oma tiibadelt pühkinud. Järelikult pole kuigi kaugel ka lumi, millest annavad tunnistust hallaööd.
Et eelmine talv oli üle ootuste ja aegade lumerohke (vanemate inimeste sõnul koguni viimase ehk koguni 50 a lumerohkeim) ja et aeg lendab kiiresti, siis otsustasin põhjalikumalt peatuda sellel muinasjutulisel ainel, mis meie talvele näo annab.

Lumest saab rääkida väga mitmest aspektist, aga minu pisut spetsiifilisema huvi lume vastu põhjustas möödunud talve rohkete lumesadude tulemusel kõike paksult kattev lumevaip - et palju seda koguseliselt talve jooksul maha sadas ja kui suur raskus seejuures katuseid ja pealesadanud konstruktsioone rõhus. Seega hakkas mind huvitama lume kaal, ehk täpsemalt tihedus e erikaal, mille baasil arvutada konkreetset pinda katvat kogust.

Mis aga üldse on lumi? Põhimõtteliselt on see üks looduslik vee esinemise vorm, külma ilma sademed. Lumi koosneb lumehelvestest, mis on rangelt korrapäraselt heksagonaalselt (kuusnurksed) ühinenud jääkristallid. Helvestes olevate jääkristallide mõõtmed jäävad vahemikku 10^-4 mm kuni 0,1 mm. Lumehelvestel, mille heksagonaalne struktuur tuleneb veemolekulide omadustest, on alati erinev väljanägemine. Pole olemas kaht identset helvest (nagu inimestki).

Mahasadanud lumi on pidevas mikroliikumises - lumehelbed kleepuvad üksteise külge, moodustavad suuremaid struktuure. Lumikate vajub raskusjõu ja niiskuse imavuse tõttu kokku ning tiheneb, mille tulemusel lume erikaal suureneb. Muidugi ei suurene seejuures lume kogukaal, mis arustumise tõttu pigem väheneb kui just sademeid peale ei tule ja mitte arvestada õhust lisanduva niiskusega.

Lume füüsilised näitajad

Lumikatte põhilised iseloomustavad karakteristikud on selle kõrgus, tihedus ja veevaru. Viimase all mõistetakse veekihi paksust (millimeetrites või sentimeetrites), mis tekib lume täielikul sulamisel, eeldusel, et sulamisel tekkinud vesi ei aura ega voola ära. Lume veevaru arvutatakse lumekihi paksuse ja tiheduse korrutisena.

Lume kaal võib olla väga erinev ja suures skaalas kõikuv olenevalt õhutemperatuurist ehk sadanud lume kohevuse astmest ja lume niiskussisaldusest.
Värske, külma lume erikaal on ca 10 kg/m³. Sulalumel aga koguni kuni 500 kg/m³. Seega kuni 50 kordne kaalu vahe! Kõige kohevam on lumi, mis sajab -9...-10°C juures. Veel külmemas õhus muutuvad lumekristallid väiksemaks ja lume tihedus kasvab.
Ca 200 kg/m³ võib pidada üsna tavaliseks seisnud, vajunud sh. mõne pehmema ilma üle elanud lume tiheduseks. Et meetrine lumekihi paksus polnud möödunud talvel haruldus, järeldub lihtsast matemaatilisest korrutustehtest, et üht ruutmeetrit painas u 200 kg raskus, mis teeb 40 m² (n 10 x 4 m) katuse puhul koguseks juba 8 tonni! Aga talve teises pooles ja lõpus võis see number olla suuremgi, sest mida kevade poole, seda suuremaks lume erikaal niiskuse sisalduse tõttu muutub. Hoonete katused on üldjuhul aga projekteeritud lumekoormusele ca 100 kg/m²

Olgu järgnevalt ära toodud vee teiste looduslike vormide tihedused:

Vesi 1 g/cm3 e 1 kg/l e 1 000 kg/m³
Jää 917 kg/m³

Et jää erikaal on vee omast väiksem, siis seisabki ta vee peal ning on võtab sama kaalu juures pisut rohkem ruumi.
Lumikatte algmaterjali ehk lumehelbe mass on tavaliselt ca 1 mg ringis. Kuid esinevat ka palju suuremaid, grammidesse ulatuva massiga lumehelveste kobaraid ning lumekruupe, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 10 cm-ni.

2009/2010 a talvel sadas Maalehe andmetel Eestimaale maha iga eestimaalase kohta 150 vagunitäit lund.

Lume omadusi ja fakte

Aastas sajab Maale ca 5 x 10¹⁶ kg lund, mis teeb ühe maa elaniku kohta pea-aegu 10 000 tonni!
Kindlasti on kõik, kes mõne meie või kõrgema laiuskraadi talve üle elanud, täheldanud lume krudisemist. Tavaliselt krudiseb lumi peale astumisel, autorataste all jne. kui on vähemalt 10°C külma. Krudinat põhjustavad murduvad jääkristallid. Seejuures, mida jäigem on murduv keha, seda kõrgemat heli see tekitab.
Lumele annavad valge värvuse jääkristallid, mis ei neela kuigi hästi valgust. Ehkki jääkristallid koosnevad veest, mis on värvitu, neelates ja peegeldades ühtviisi kõiki valguse komponente, peegeldab lumi hästi talle langevat valgust kuna lumes paiknevad veekristallikesed igas eri asendis, ehk väga paljudel juhtudel langeb valgus neile kaldu, mis põhjustabki tugeva peegeldumise nagu see toimub ka vee pinnaga viltu langeva valguse puhul. Kuna jääkristalle on palju ja nad paiknevad läbisegi, ei teki korrapärast peegeldust ja valgus hajub. Oma osa on ka õhuvahemikel helveste vahel, mis põhjustavad veel täiendavat peegeldust. Lume seistes ja vajudes need vahed vähenevad ja lume pind hakkab muutuma järjest siledamaks ning valguse hajutamine väheneb. Lume pind muutub visuaalselt tumedamaks.
Lume sulamise mudelite kohaselt võib ööpäevas sulada lumekogus, mis on ekvivalentne 5...8 cm paksuse veekihiga. Märja lume korral vastab see umbes 20 cm paksusele lumele. Siiski on soojale kevadele tüüpiline, et sulavett tekib ööpäevas 2...3 cm, s.t. sulab 5...8 cm lund. Sooja kevade korral kulub lume sulamisele ainult 2...5 päeva. Valdaval osal Eesti territooriumist lõpeb lume sulamine enamasti märtsi lõpul või aprilli esimestel päevadel. Lumerohkel talvel laguneb püsiv lumikate aprilli teisel poolel, kõrgustikel ja Põhja-Eestis isegi mai algul.

Kahtlemata on talvine lumine maastik ilus, tihti lummav ja ka hingepuhastav. Lumi tuletab oma kaduvuses, juba oma miniatuursemas vormis, lumehelbe tasandil, meile meelde, et ilu ei saa omada. “Ilu võib luua, ilus võib liikuda ja elada, aga omada seda ei saa.” sedastab šamanist Urve Kaaristu. Šamaanidel on lumehelbest oma ettekujutus. Nende arusaamise kohaselt on korrastatud ja arenev universum loodud kosmose elavast ainest, kujundatud mitmemõõtmeliselt nagu lumehelves ning struktureeritud nagu puu. Puu sümboliseerib šamaanidele kogu olemust: keskosa on niinimetatud reaalsus, kus meie oleme, juured on alateadvus ja potentsiaal, oksad aga ulatuvad universaalsete tõdedeni.

Käesolev postitus põhineb peamiselt järgmistel allikatel

Henn Voolaid’i mahukas töö „Füüsika meie ümber“ „Lumest ja jääst“
Lume tiheduse ja veevaru määramine, Piia Posi meteoroloogiapraktikumi töö
EMHI artiklid lumest
EMHI artikkel "Lumi ja lumikate"

Lumest veel

Wikipedias
Põhjalikult lumehelvestest
Kõik lumest
EMHI lumekaart
EMHI Eesti lumikatte mõõdistuste statistika
Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Eesti Maaviljeluse Instituudi koostöös valminud raamat „Eesti lumikatte teatmik“

38. jooks ümber Ülemiste järve

2010-08-29T19:50:00.001+03:00

Laupäeval 28.augustil 2010 a toimund EMT Järvejooksude sarja viimane, ehk 4. etapp on nüüdseks värske ajalugu.
Põgus ülevaade viimasest etapist isikliku kogemuse ja vaatenurga läbi.
Start anti, nagu ikka, keskpäeval kl.12:00. Rajale tormas kepi-kõndijatega kokku üle tuhande osavõtja. Päris korralik osavõtjaskond (taas jooksu rekord), nagu viimase aja rahvajooksudele kohane. Et õige pea peale starti (150 m või nii) läks AS-i Tallinna Vesi värava-augu tõttu järsult kitsaks, seisnes esimestes ridades alustanute jooksu algus aia augu poole spurtimises, et sealt minimaalse aja kaoga läbi saada. Vähemasti mul see esimeste esimeste ridade järel startinuna ka õnnestus. Kohe peale aia augu läbimist alustain koha parandamist kasutades selleks paremat serva tee kõrval pikemas rohus. Seda tegi nii mõnigi. Eks see ole tugeva alguse eelis või omapära, et koht paraneb küll jõudsalt, aga see ei pruugi samasuunaliselt väljenduda lõpp-ajas ega mitte kohaski.

Et tunne oli vaatamata raskevõitu ja koledal kombel higistama ajanud soojendusele hea ning lubav, ei näinud probleemi ja kõik sujus – koht paranes ja hakkasin rütmi ning tempot omaks võtma. Grupis oli joosta normaalne. Vaikselt hakkasin nägema ka tuttavaid nägusid/kujusid kellega ikka järvejooksudel rinda pistetud ja võimeid võrreldud. 1.km peal möödus mõni aasta tagasi tugeva arenguhüppe teinud ja tõiseks jooksjaks hakanud pika-kasvuline Kaido Orgulas. Kuskil 2 km kohal jõudis mulle järele ja möödus Aivar Saar, endine suusatrenni kaaslane, kes minust küll tublisti tugevam jooksja. Küsimusele, mis ta siin teeb, tema koht ju hoopis eespool, vastas Aivar, et pole suvel korralikult harjutanud - ja pani oma rütmis edasi. Mõnda aega (kuskil 4,5 km-ni vist) suutsin tal küll järel hoida, siis aga libises ta vaikselt mu vaateväljast minema.
Asfaldi osal, enne Järveküla, kuskil 3 km peal, jõudsin järele tuntud jooksufanaatikust spordiajakirjanik Andrus Nilk’ile. Paistis, et mehel hakkas üheltmaalt väljakannatamatult palav kuivõrd ta katkus jooksu peal omal särgi seljast. Vaatamata selle suve tavapärasest ilmast tunduvalt jahedamatele ilmadele viimasel nädalal, läks tollel lõigul olemine lõõskava päikese all suviselt palavaks tõepoolest, ehkki temperatuur varjus oli kuskil 18°C tuuris. Mõtlesin endamisi, et küllap mees hakkab nüüd vaikselt ära vajuma ehk mul võimalus teda sel jooksul edestada. Aga võta näpust! Hoopis ise hakkasin kuskil 5 km kohal, peale I joogipunkti, kus ma küll juua ei võtnud, vaikselt aga järjekindlalt Nilk’i pundist maha jääma. Tunne oli üllatavalt tuim – täiendavat kiirust polnud kusagilt võtta. Ka hingamine oli maksimumi piiril. Pulsist ei teadnud kuivõrd ilmelikul kombel ei olnud juba stardist alates kell ja vöö üksteisemõistmist leidnud. Lisaks oli u 3. km-l pulsivöö kõhule kukkunud ja ma ei näinud suuremat põhjust hakata selle rinnale üles upitamisega aega raiskama. Teatud piduriks oli ka kerge piste paremas õlas. Kohati meenutas tunne unes jooksmist – pingutad nagu küll, aga edasi ei lähe.

Kuskil 6 km hakkas allakäik või pigemini kannatamine. Punnitasin suutlikkuse piiril ja imestasin endamisi kuidas ma nii armetuks olen jäänud. Kellaga võetud viimase paari km keskmine kippus jääma kuskil 4.30 kanti. Küllap üheks oluliseks teguriks oli vähene võistlemine ja pikk paus viimasest võistlusest, mis oli ümber Harku järve jooks juuni keskel (28.ümber Pühajärve jooks jäi sel aastal küll vahele).
Teiseks oluliseks segavaks teguriks olid valusad ja jooksul piina valmistavad achilleus’e kõõlused, mis juba pikemat aega tuska teinud seades nii mõnegi võistlusest osavõtu kahtluse alla. Olen neid küll pikemat aega erinevate salvidega määrinud, aga ilma suuremate tulemusteta. Et need jooksmisel üliolulised on, võime tõdeda Usain Bolt’i tõenäolisest Tyson Gay’le allajäämise põhjusest.

U 7 km peal möödus must naisveteran Galina Bernat. Üritasin kaasa minna, aga polnud must seekord kiiremate sammude tegijat. Naised on üldse väga kõvasti jooksma hakanud (mitte, et seda Bernat varem poleks teinud). Neid on ikka üks jagu, kes ka oma-arust kõvadele ja treenivatele meestele kandu näitavad.

Mida aeg edasi seda enam hakkasid mind tagant tulijad kätte saama. Pikal vastutuule tagasiteel see paha polnudki. Sain ühele (nime kahjuks ei tea, numbrit ei näinud) kenasti kannale ja tema tuules koguni Bernati, eest läinud grupi, u 9 km peal kinni. Selleks ajaks oli janu ennast märku andnud, nii, et kasutasin 10 km joogipunkti ära. Minek oli aga endiselt jõuetu ja tuim ning jäin peale joogipunkti omas tempos jätkama. Metsa vahel õnneks tuul enam segama ei pääsenud. Pealegi istus mulle maastiku osa paremini kui teede lauskmaa. Sellele vaatamata ma kohta ei parandanud kuna tagant tuli ikka üksikuid kiiremaid järele ja möödagi. Viimased 4 km tundusid vaatamata maastiku paremale sobivusele, üsna pikad. AS-i Tallinna Vesi territooriumile pöörates luges keegi kohaks 191. Kohe selja taga kuulsin/tundsin olevat veel vähemalt paari koha ohustajat. Mõtlesin, et 200 hulgast ei tohi küll lasta end välja kukutada ning alustasin viimaseid jõuraase kokku koondades lõpuspurti. Spurti küll rohkem nimetuse poolest ja pigem enda jaoks kui ehk reaalselt. Vaatamata paari-kolme jooksja möödumisele viimase poole km jooksul õnnestus ikkagi 200 sees, täpsemalt 194.-na, lõpetada. Asi seegi. Aeg 1:01.04, mis kehvem kui eelmisel aastal (59.45).

Finišis oli hetkeks tunne küll üpris räbal. Taastumiseks valasin ikka õige mitu spordijooki sisse. Eks ma olin ikka mehe moodi higistanud ka.
Pealejooks koos 97.-ks tulnud mitmekülgse spordimehe firmaspordi meistri Sulev Lokk’iga läks lõpuks vaat et sama raskeks kui jooks isegi. Lihtsalt nii jõuetu ja kudend oli olek. Aga vähemasti järvele ka sel aastal tiir peale tehtud ja pole end mõtet tühja süüdistada, sest võtsin oma hetke seisust maksimumi, ma leian.

Asjakohased lingid

Järvejooksude sari
38. ümber Ülemiste järve jooksu tulemused
38. ümber Ülemiste järve jooks Spordiportaalis
Pilte 2010 a ümber Ülemiste järve jooksult: Stardis (Laidam) ; kuni 68. lõpetajani (Laidam) ; Spordipildid pulver
ETV uudisklipp
2010 a Järvejooksude sarja koondtulemused

Kuidas liikluses kasutada ära Murphy seadust

2010-07-28T12:44:00.000+03:00

Olles aastaid autojuhina liigelnud, olen linnaliikluses täheldanud paari järgmist Murpy reeglit (seadust): a) kui jään ristmikul keelava fooritulega kellegi sappa, jääb juht kas foori tulede mängu nautima, muul põhjusel elu nautima - ehk ei liigu paigast kuigi võiks ja peaks; b) kui valin vaba raja juba seisva auto (või autode rivi) kõrval, kiputakse foori tagant startides aga võidu sõitma. Nagu 200...300 m peale enne jõuda oleks mingi elu küsimus.
Seades eelduseks kiiremini edasi jõudmise (NB! ei räägi siinkohal kihutamisest, mis on sootuks eri asi) on igal juhul mõistlik valida vaba rada, sest kui toimib Murphy reegel a (juht jääb foori lubava tule rohelust imetlema) ei pea sa tema taga passima. Kui aga käivitub Murphy reegel b (kõrvalolev juht tahab millegipärast sinuga kiirendusvõistlust pidada) saad samuti kiirelt ja takistusteta liikuma. Seejuures ei pea (ja polegi eesmärk!) dragster’i roolist eksinu väljakutset vastu võtta ehk temast ette jõuda (kui sa ilmselgelt kiiremini ei edene). Las ta põrutab tuhat-nelja punnis-silmi need 200 meetrit. Sina saad vajadusel rahulikult tema taha reastuda ja oma sõitu jätkata. Päris sageli rakendub sellise situatsiooni järel veel 3.Murphy reegel – kiirendusvõistlja jääb sulle varsti jalgu. Kõige tõenäolisemalt sirgel maanteel, kus ta kihutamisind on ära raugenud.

Liiklus on üldse üks vahva isikute omapärade, temperamendi, tavade, kasvatuse, IQ, arusaamade jne. avaldumise koht. Ehk mõnest momendist rohkem ja süviti edaspidigi.

39.jooks ümber Harku järve

2010-06-13T12:22:00.000+03:00

Värskelt seljataga, ja et muljed ei luituks või isiklik ülestähendus sootuks tegemata jääks (nagu 81. suurjooksuga ümber Viljandi järve juhtus), panen need seekord üsna operatiivselt kirja.
Peab ütlema, et 4 etapilise järvejooksude lühim distants (6,4 km) läks ruttu, nagu kahjuks selle läbimisele kulunud aegki.
Stardipaika jõudsin aegsasti. Koguni nii aegsasti, et eelnevalt peas keerelnud stsenaariumid „kuhu sel korral auto parkida“ lahenes üle ootuste positiivselt. Harku ranna parkla oli veel pool tühi, nii, et väga luks koht praktiliselt keset võistluskoht oli tagatud.

Ilm oli pilves, vihmane ja tuuline, aga ometi üpriski soe nagu nädalavahetuseks lubatigi. Põhimõtteliselt hea jooksuilm kui poleks tuult ja vihma :). Stardieelne aeg läks kiirelt. Tegin ca poole tunnise soojenduse – kerge sörk, võimlemine, venitused ja paar kiiremat lühikest lõiku. Tunne - ei liha ega kala. Ei raske ega tuim, ehk ilma eriliste vaevuseta, aga samas ka mitte kuigi värske, erk, täis power’it vms.
5 minutit enne starti võtsin stardikoridoris, mis oli juba rahvast tulvil, koha sisse. Starti kiiret polnud kuivõrd sain numbri esimesse stardigruppi (1 – 200), ehk ei pidanud juba stardis võitlema positsiooni eest võimalikult algusest oma jooksu alustada. Sel aastal rakendati Harku järve jooksul I korda stardigrupi süsteemi. Põhimõtteliselt õige otsus olukorras, kus võistlejaid palju ja rada kitsas. Ja võistlejaid oli tõesti palju – järvele tegi tiiru ümber kokku 1120 jooksjat-kepikõndijat.

Start anti ikkagi kl.12:00, nagu Stamina Järvejooksude lehel kirjas, mitte kl.12:15 nagu teavitas millegipärast Sportinfo.ee lehekülg.
Sain suht hästi minema kui jooksatemassi takerdumine stardi järele oleval väikesel kitsalt betoonsillakesel välja arvata. Aga tagapool oli kindlasti pudelikaela efekt palju hullem. Esimesed 3...4 km läksid tunde järgi igati okeilt (mida ei saanud aga paraku öelda keskmise km aja kohta. Seda ma jooksvalt küll ei jälginud, aga kellaga fikseerisin ikkagi). Üritasin mitte end kinni joosta, kontrollida hingamist ja tehnika korrektsust. Ilmselt jooksin kuskil 170 – 180 koha kandis ümberringi enam-vähem samad näod kellega ikka taolistel jooksudel mõõtu olen võtnud. Pluss mitmed uued noored näod, kes ei tea kui rakse võib olla joosta ja võistelda ning seetõttu sulle kandu näitavad :).
Peale asfaldi ja kruusateede lõiku kitsale jalgteele pööramise järel parandasin siiski oma positsiooni mõned kohad. Muuhulgas möödusin Toomas Turb’ist. Sellise jooksumehe (ikkagi Eesti üks läbi aegade kõvemaid jooksumehi) edestamine tõstab eneseuhkust olgugi tegu omaaegse ässaga, kes nüüd vast oma lõbuks ja tervise hüvanguks spordib.
Üldiselt olen tähele pannud, et sellised maastikulisemad ja tehnilisemad kohad on minu n-ö leib, kus ma mulle sileda peal kandu näitajatele omakorda koha kätte näitan. Lihtsalt ma ei näe sügavamat mõtet ja vajadust sellistes kohades pingsalt oma astumist passida ja sammu sättida, ehk selleks hoogu alla lasta (mis muidugi ei tähenda, et ma täiesti suvalt jala maha panen). Kindlasti ei saa ma siin end päris võrrelda orienteerujatega, kes ainuüksi sootuks parema vormiga mind pikalt seljataha jätavad.

Ca 5 km kohal läks tunne pisut nigelaks – seljale vasakule poole tekkis hingamist piirav valu, mida on kõrge tempo ja pulsiga võistlemisel ennegi ette tulnud, kusjuures varasemalt ka Harku järve jooksul ja umbes-täpselt samas kohas. Keskendusin hingamise korrektsusele ja rütmilisusele ning üritasin oma tempot säilitada. Ma ei tea kuivõrd see mul õnnestus, aga tempot tõsta ma küll ei saanud.
Et seljal tekkinud piirav valu taandumismärke ei ilmutanud, vaid vastupidi, see tugevamaks muutus, hakkas seni mu seljataga seiranud jooksjad must vaikselt mööda tiksuma. Tuntumatest nägudest kuskil 5,5 km peal Kalle Muuli. Enne teda, ehk juba kuskil 4 km peal libises vaikselt eest teine (või esimene ajakirjanik) Andrus Nilk. Üsna lõpu eel, vist kuskil 6 km kohal, möödus iseloomuliku jooksustiiliga ja ülitiheda hingamisega, aga visa, Tõnu Hendrikson, kellega koos ma enam-vähem kogu distantsi olin kulgenud ning veel mõned noorsandid. Rannaliiva finišisirgel, kus viimased must möödusid, oli hingamine ikka väga kinni. Ometi üritasin lõpu eel ka veel mõned reipamad sammud tehad, et päris kõik seni mu taga seiranud mööda ei paneks.
Lõpuaeg 27 mintutit täpselt ning lõpukoht 179. Enne jooksu vaagitud eesmärk (aeg 26 min ja alla) jäi täitmata. Oma eelmise aasta tulemusele kaotasin pea minutiga. Tulemuse mõttes tundsin mõningast pettumust ehkki oma-arust (tunde järgi) olin justkui jooksnud päris käbedalt. Ju siis teatud momendid (sh. piirav valu rinnakus) oma pärssivat rolli mängisid. Võimalik, et teisteks sellisteks momentideks olid pikk võistluspaus, pigem pikad ja monotoonsed treeningud ning üht-teist-kolmandat muudki.

Ilm, mis jooksu kestel oli kestnud enam-vähem, pöördus mõnda aega peale lõpetamist päris tugevale vihmale. Hea, et jooksu ajal paksu vett ei tulnud kuivõrd distantsi lõpuosa kitsas jalgrada kippus niigi mudast libedaks.

Et järvejooksu osalejatele pakuti soodsat (25.- EEK) Tabasalu spordikompleksi sauna ja ujula külastust, otsusatsin seda varianti kasutada. Olin seda ka eelmisel aastal teinud ja muljed olid head. Ehkki jooksust osavaõtjaid oli palju, ei leidunud saunahuvilisi kuigivõrd. Eks seda mõnusam ja lahedam seal oli :).
Kui nüüd tekib küsimus, et milleks see saunajutt, siis teen seda ka ühe tähelepaneku osas, mis mulle riidekappidega ühiskondlike kohtade, nagu spordiklubid, saunad jms. juures on häirivalt silma jäänud. Ei, mitte kappide kitsusest, probleemidest nende lukkude või puudulikust sisustatusest (millest võiks ka pajatada) ei tee ma juttu, vaid kapivõtmete jagamise süsteemist või õigemini... selle puudumisest. Seda võiks ehk ka logistikaks nimetada. Puuduvaks või puudulikuks logistikaks. Nimelt kipub praktikas olema nii, et administraator jagab kapivõtmeid järjest – nii, et korraga tulijad satuvad tihedalt ühte kohta, ühte vahesse ja kõrvuti kokku. No, miks peaks tegema nii, et külastajatel napiks oma asjadega majandamisel ruumi ja ebamugav oleks? Või antama kohe kasutusse äsja lahkunud külastajast vabanendud kapp kui on ka teisi vakantseid kappe? Ma usun, et kui külastajal oleks valida, eelistaks ta pigem (kasvõi) mõnda aega tuuldunud ja kuiva põrandaesisega kappi äsja kasutuses olnud niiskele ning märja (rääkimata porist või mustusest) põrandaesisega kapile.
Ilmselt on sellise toimetamise põhjuseks läbimõtlematus, süsteemi puudumine. Külastajatele oleks ju palju mugavam ja probleemivabam kui kappe jagataks võimalikult hajutatult. Põhimõtteliselt peaks admistraator järgima sellist mudelit, et kõrvuti asetsevatel kapi võtmetel on piltlikult poole tunnine vahe. Pool tundi on piisavalt pikk aeg, kus külastaja saab oma asjad kappi ära pandud ja sportima (või kuhu iganes) edasi minna. See aeg võib vastavalt vajadusele (täituvusele/rahvastatusele) olla ka lühem, n. veerand tundi. Süsteem peaks olema selline, et vahetult kõrvu asetsevate kappide võtmete jagamise intervall on kõige pikem, siis ajaliselt pisut (või sellest poole) lühem intervall ülejärgmise kapiga jne. Põhimõttelislt kahe järjestikku asetseva kapi võtmete jagamise ajalise intervalli (kaks intervalli taset siis) rakendamisega oleks asi juba toimiv. Kui mitmes kohas on taoline või analoogne toimiv süsteem olemas?

39. ümber Harku järve jooksu tulemused

Parkimismaffiale vastu nokka

2010-03-19T14:00:00.003+02:00

Positiivne on tõdeda, et viimasel aasta-paaril maad võtnud idiootlik parkimise leppetrahvide praktika (vt. mu varasemat selle teemalist postitust „Rehepappide rahakogumisnipp“) on lõpuks suure kella külge panduna ühiskonnas tugevat vastukaja leidnud ja vähemalt ühe päris hea algatuse genereerinud. (16.03.2010 Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“ )

Viivistasu otsuse ja leppetrahvi erinevus
Asja eest-teist takka oma auto kojamehe alt mingit laadi trahviteatise leidmine on kindlasti ebameeldiv ning tekitab õigustatud pahameelt, kui oled autot parkides oma-arust igati ontlikult, talupojamõistust kasutades ja liikluseeskirju järgivalt toiminud.
Kas tugevast pahameelest, vähestest teadmistest või mõlemist tingituna, arvavad nii mõnedki, et igasugune trahvinõue on üks-see-sama parkimistrahv - tavaliselt siis tasulise parkimise alal maksmata parkimise eest - pannes ühte patta põhimõtteliselt kaks täiesti erinevat asja – a) kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud parkimistasu mitte-tasumise või parkimise alguse fikseerimata jätmise eest määratud viivistasu otsuse ning b) eraparkla parkimisoperaatori parkimiskorra nõuete rikkumise eest määratu nn leppetrahvi (mis võib samuti seisneda vaid parkimise algusaja parkimiskellaga mitte-fikseerimises või selle ebakorrektses teostamises).
Need on aga olemuslikult kaks täiesti erinevat asja, mis käivad ka erinevate seaduste alla. Viivistasu otsuse (ehk üldiselt tuntud kui parkimistrahv) määramist sätestab Liiklusseadus, Täitemenetluse seadustik, Kohalike maksude seadus ja kohaliku omavalitsuse määrus parkimise korraldamise ja tasumäärade kohta (näiteks Tallinna oma). Nõude vaidlustamine toimub kohaliku omavalitsuse vastavas ametkonnas ja/või halduskohtus Halduskohtumenetluse seadustiku alusel.
Vaide esitamine on fikseeritud riigilõivu määraga 250.- krooni (Riigilõivuseadus § 56 lg 10). Tähelepanu sellele, et nõue tuleb igal juhul täita! Ka siis, kui asja vaidlustate ja teil on õigus, sest nõude täitmine on tagatud seaduslike repressiivmeetoditega, st. kohtutäituri poolsete sanktsioonideni pangakonto arestimisega ja sealt raha n-ö jõuga äravõtmisega. Kui saavutate vaidluses võidu, kantakse trahviks makstud raha teile tagasi.
Lepingud ja leppetrahvid käivad aga tsiviilõiguse alla ning on pea-asjalikult reguleeritud Võlaõigusseaduse ja Asjaõigusseadusega. Lepingu osapooled on põhimõtteliselt võrdsed ega oma teineteise suhtes seadusest tulenevat automaatset nõudeõigust-täitekohustust. Asja vaidlustamine toimub nn tsiviilkohtus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Vaide esitamise riigilõiv on seotud nõude summaga. Ehk mida suurem vaidlusalune rahaline vääring, seda suurem on riigilõivu määr. Siinkohal tasub tähele panna, et krõbedad riigilõivu määrad teevad hagemise kalliks (minimaalne riigilõiv 1 000.- krooni). Tavapärastes tsiviilasjades ei saa osapool anda nõuet sundtäitmiseks – ehk põhimõtteliselt võib ta teatud jõuvõtteid ju inkassofirma abi vms. näol kasutada, aga sel meetodil puudub seaduslik jõud ja sanktsioonimehhanismid nagu viivistasu otsuse puhul. Tõsi, ka tsiviilasjas saab teatud juhtudel nõude pöörata kohesele sundtäitmisele, ehk kasutada kohtutäituri teenuseid, aga see eeldab osapoolte vahel vastava klausliga notariaalselt sõlmitud lepingut, mida nn leppetrahvi aluseks olev parkimisleping kuidagi ei ole (sisuliselt ei ole ju tegelikult sõlmitud mitte mingit lepingut).

Leppetrahvi hagemise mõttetus
Eelkirjeldatust tulenevalt saavad terasemad ilmselt aru, leppetrahvi tühistamiseks omapoolse kohtuvaidluse algatamise mõttetusest. Kui sa ise kõrvade lonti lastes leppetrahvi ära ei maksa, pole sul ju ka mingit rahalist kulu. Kui aga soovid leppetrahvi kohtus vaidlustada, saavutada selle tühistamise, kaasnevad sellega märkimisväärsed rahalised kulutused ainuüksi juba hagi riigilõivu näol, mille suurus oleneb vaidlusalusest summast. Kui kohtuotsus tuleb sulle negatiivne, kaotad lisaks riigilõivule (mis jääb kuluks ka su võidu korral) leppetrahvi summa n. 500.- krooni, mille trahvi nõudja võib kohtuotsuse alusel pöörata juba seaduslikule sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Kui nõue on antud menetleda inkassole, siis lisanduvad kohtukuludele ka sissenõude kulud (võivad küündida põhinõude summani) ning tagatipuks ka teise poole õigusabi kulud (või vähemalt pool õigusabi kuludest, mis on sellistes asjades ka tihtipeale kohtute tavapärane praktika). Seega 500.- kroonise leppetrahvi vaidlustamise kahju kokku olenevalt, kas võidad või kaotad protsessi on alates alates 1 000.- kroonist (riigilõiv + sinu õigusabi kulud) kuni ca 3 000.- kroonini (põhinõue n. 500.-, inkasso menetluskulud 400.-, +õigusabikulud) välja.
Samas kui leppetrahvi nõudja tahab sind hageda, mis on aga hagejale seotud tugeva riskiga kaotada, siis isegi positiivse otsuse korral hageja jaoks ei pruugi tal kohtusse kaebamine olla majanduslikult mõistlik, kuivõrd, jällegi, tuleb ju tasuda 1 000.- kroonine riigilõiv ning paratamatult kaasnevad kohtus käiguga ka mõningased lisakulud (õigusabi, asja-ajamisele kuluv aeg jms.). Õigusabikulud nõutakse küll täies või pooles ulatuses kaotajalt (siis sinult, kui sa oled see pool) sisse, aga hageja kohtus käimise kuluks kujuneks olenevalt lisandukuludest (õigusabi, aeg, eksperdid jms.) ikkagi ca paar tuhat krooni. Seega 500.- kroonise leppetrahvi kohtulik hagemine pole majanduslikult eriti mõttekas üritus.
Muidugi, kui olete leppetrahvi saanud, võite selle tühistamist taodelda trahvi tegija juures (kas siis Ühisteenused, Citypark, vms.) või ka üldse asjast mitte välja teha. Vaidlustada tasub siis, kui suudate reaalselt ka midagi tõendada. Näiteks, ehkki unustasite parkimise algusaja autosse nähtavalt välja panna, on ette näidata kaupluse ostutšekk, parkla tähistus oli puudulik, puudusid parkla kasutus-eeskirjad või polnud need loetavad jne. (et siis esimesel võimalusel fikseerida niipalju kui võimalik olusid kaameraga). Kõik see vaev ei tähenda kaugelt, et parkimisfirma vaevuks teie taotlusse ja argumentidesse süvenema - neid uurima või isegi ümber lükkama. Kui tähtaeg kukub, saadetakse teile trafaretne keeldumine ja nõutakse leppetrahvi tasumist. Kui te maksetähtajaks ei reageeri, võib teid üha suurenevate nõude kirjadega edasi pommitama hakata mõni inkassofirma.

Trahvi otse parkimisoperaatori juures vaidlustamise osas veel üks nüanss. Vaide esitamisel on kohustuslikuks infoks teie füüsiline posti aadress, mis sisuliselt ei tohiks aga kuidagi puutuda vaide läbivaatamisse, olukorra hindamisse ja vaide üle otsuse tegemisse. Ainuke põhjus, miks parkimisfirmat teie postiaadress huvitab, seisneb teie kättesaadavuses nõude edaspidisel menetlemisel - et inkasso teaks kuhu oma positust teha ja võibolla ka kedagi kohalegi saata, kui selleks sportlik huvi tekib. Seega pole mingit sisulist vajadust ja mõtet vaide esitamisel parkimisfirmale oma aadressi avaldada kuna teie avaldust reeglina nagunii ei rahuldata. Nõudke vastust ja suhtlust vaid e-postiga.

Leppetrahv kui parkimis-nahhaalide korralekutsuja?
Olgem ausad, parkimise leppetrahvi praktika eesmärk ei ole kuidagi parkimist korralda ja kaubanduskeskuste ja muude taoliste kohtade tasuta parklaid kurjasti ära kasutavaid nahhaale korrale kutsuda, vaid tuimalt ja ülbelt raha koguda. Mis on veel kergem raha tegemise viis kui kirjutada välja arveid, trahve, kviitungeid jms., mille nõudeid rahuldatakse? Oleks eesmärgiks nahhaalide tabamine ja korrale kutsumine, mida löögi alla sattunud parkimisoperaatorfirmade tegelinskid enda õigustuseks väidavad, saaks seda lahendada lihtsalt ka ilma parkimisoperaatorite imelike võteteta. St. selmet parkimiskontrolör passiks parklas peale, kellele kiirelt leppetrahv välja kirjutada, võiks ta samahästi fikseerida sõiduki parkimisaja alguse ning selle, kas juht või mõni reisija sisenesid parkla haldaja kauplusesse (ehk on kliendid) või läksid hoopis mujale. Ning kontrollida siis nii 2...3 tunni (või mis iganes aeg tasuta parkida lubatakse) uuesti, kas sama auto pargib ikka veel sealsamas või mitte. Ja kui seisab (seejuures ilma parkimiskellata), saab ju kõigepealt pista hoiatuse, et „ole hea mees/naine ära enam nii tee, sest siin võib tasuta parkida vaid kaupluse/keskuse klient kuni 3 tundi ning seda korda rikkudes võtad teistelt meie klientidelt võimaluse meid mugavalt külastada.“ Ja kui nahhaalid jätkavad sellist tegevust, siis saab parkla omanik/operaator nad ju tõenditega kohtusse kaevata. Piisab vaid tahest probleem lahendada, milleks tuleb muidugi ka veidi rohkem ennast liigutada kui autode akendele lipikute toppimine.

Põhimõtteliselt on mõistetav ja loogiline, et eramaa omanikul on õigus kehtestada oma territoorimi kasutamise reeglid ja sissesõidupiirangud ja teha parkimine 24/7 tasuliseks. Kui omanik nii soovib. Aga eraparkla territoorium olgu siis muust ruumist selgelt eristatav. Ja kui omanik taunib igasugust parkimist, sissesõit tõkkepuuga suletud. Viimane on vajalik ka siis kui omanik või parkla operaator kehtestab seal teatud reeglid. Reeglitega tutvumise ja nõustumise märgiks oleks siis sissesõitja poolt tõkkepuu avamine, ehk ekstra toiming parklasse sõidul, mida ta ilma tõkkepuuta parklasse sõidul ei tee. On ju tavaline, ja ka igati põhjendatud, et sõidukijuht ei jää liiklust takistavalt peatuma iga teksti täis tahvli ees, mis võib edasisõidu korral osutuda talle siduvaks lepinguks. Veel vähem, sellist infotahvlit kuskilt otsima.

Eraparklate legaalsus
Küsitav on ka eraparklate legaalsus. Mitte alati ei paikne need vaid omanikule kuuluval maalapil. See tähendab, et parkla nn omanik või parklaoperaator/parkimiskorraldaja on teise territooriumi omavoliliselt hõivanud, parklaks piiritlenud ja asunud seal enda kehtestatud reeglitega rikkuma kodanike õigusi, lihtsameelsemaid ja nn seaduskuulekamaid (tegelikult seaduskaugemaid) inimesi sisuliselt röövides. Nii toimetas mõni aasta tagasi üks parklaoperaator uhkelt Tallinnas Ahtri Maailmakaubanduskeskuse parklas kogudes autojuhtidelt oma taskusse raha linna maal. Kahjuks pole ka täna eraparkla paiknemises avaliku ruumi territooriumil midagi erandlikku. Pigem jäetakse parkimist puudutav meelega segaseks ja hooletusse, et oleks rohkem põhjust leppetrahve välja kirjutada. Kuidas teisiti mõista parkla haldajate soovimatust oma parklat normaalselt, üheselt-arusaadavalt tähistada ja sissesõit näiteks tõkkepuuga reguleerida.
Sestap oleks normaalne ja loogiline kui enne mistahes teiste õigusi piiravate ja nendele potentsiaalset ohtu kätkevate tsoonide kehtestamisel (märkide, tõkete, rääkimata nn lepingutingimuste tahvlite jms. eksponeerimisest) lasuks territooriumi valdajal kohustus selle kooskõlastamiseks omavalitsuses või maavalitsuses, kes siis kontrollib ja kinnitab, et parkla piirid on pädevad (nagu katastris kirjas) ning paigaldatavad märgid, sildid, tõkked, jms. atribuutika on seadusega (ja miks mitte ka hea tavaga) kooskõlas.

Kõnealune parkimismaffia rahakogumis-meetod pole probleemiks ja diskussiooni objektiks mitte ainult Eestis, vaid ka põhjanaabrite, soomlaste juures. Seal jõudis asi otsapidi nende seadusele tõlgendust andvasse kõrgeimasse õigusorganisse n-ö meie Riigikohtu ekvivalenti (Korkein oikeus), mis otsustas, et eraparklate parkijatega infotahvliga lepingu sõlmimise praktika on pädev ning trahvi võivad määrata ka erafirmadest parkimisoperaatorid. Samas ei ole sugugi kindel, et selline lollus väga pikkadeks aastateks kestma jääb kui ka enamus Soome tasakaalukast rahvast on selle vastu (MTV3 poll „Kas nõustud tasuma eraparkla valestiparkimistasu").
Küllap aitab absurdsuse mõistmisele kaasa eraparklate lepingusõlmimise analoogia laienemine muudesse valdkondadesse ehk käidavatesse kohtadesse ja nende utreeringud, nagu Eesti autoomanike vastukampaania.

Rääkides analoogia utreerimisest, siis samahästi võiks lepingu sõlmimine käia ka jalaga tagumikku löömisega. Näiteks sellise kingaga, mille ninale on kirjutatud „käesoleva kinga kokkupuutel teise isikuga loetakse kinga kandja ja sellega kokkupuutes oleva isiku vahel sõlmituks leping, millega viimane nõustub täitma kinga sees olevaid tingimusi“ (mis seal siis näiteks paberil leppetrahvi jms. näol ka kirjas oleksid).
Miks oleks see vähem pädev kui peenes kirjas tumedal taustal valgustamata ja teinekord jumal teab kus asuva parkimistingimuste infotahvli kaudu lepingu sõlmimine?

Seega, minu soe soovitus on küll võtta autojuhtidel kasutusele postituse alguses mainitud geniaalne vastuabinõu ja paigaldada oma autole (näiteks esiklaasile) oma õigusi kaitsev n-ö leping, mille saate genereerida sellisel veebilehel nagu http://www.leitud.ee/park/
Saan aru, et nii mõneski ontlikus/alalhoidlikus kodanikus võib sellise sildi paigaldamine oma autole või ka teiste autodel nägemine, tekitada psühholoogilise tõrke, pidades taoliste teatistega autojuhte ülbariteks vms.-ks. Aga siinkohal on valida, kas lasete end pügada alatutel tegelastel, kelle motoks on „lollidelt tulebki raha ära võtta“ või teete ka midagi (sama jaburat) oma õiguste kaitseks.

Teemasse puutuvad artiklid ja postitused

XIII Tallinna suusamaraton

2010-03-01T11:35:00.002+02:00

Oma suusavõistluste muljeid pole siin varem avaldanud, aga see on siis esimene.
Peale 60 päeva (või pisut peale) kestnud külmakraadidega talveilmasid saabunud pluss kraadides ilm tõotas raskeid tingimusi just rada ja libisemist silmas pidades. Meenus möödunud talve Kõrvemaa suusasõit umbes taolise pehme ilmaga kui õhu temperatuur oli 0 ja +kraadide ümber ja rada kattis värskelt sadanud nätske lumi, mis enamusel libisemise tappis.
Käesolev seis oli aga erinev. Et uut värsket lund paaril päeval juurde ei tulnud, oli lumestruktuur n-ö „kiire“. Ilm oli suht soe (ca +2°C), taevas pilvine ja õhk udune.
Toimumiskohata, Kõrvemaa matka- ja spordikeskusesse aegsasti kohalejõudnud, sai rajaolud suuskadel üle vaadatud. Rajapõhi oli igati tahke ning et lumi pakkis, oli pigem tõenäoline, et rada muutub sõiduga vaid kõvemaks mitte pehmemaks ja pudrumaks, mida samuti kardeti.
Kahest ringist koosneva 42 km sõidu, kuhu oli registreerunud kokku koguni 788 võistlejat, start anti kl.11.

Startisin nr.163 numbri all teisest stardigrupist. Õnneks sujus liikvele minek üpris kenasti. Ehkki juba esimese väikese tõusunuki alguses toimus ees kukkumine õnnestus piki vasakut serva liikudes seda vältida. Tõus tuli aga kõrge suhtarvu - võistleja ruutmeetri kohta - tõttu võtta lühikeste paaristõugetega. Ikka selleks, et kepid ja kulbid terveks jääksid. Vähemasti sealt, kus ma liikuma läksin, sai juba 2.-l laugel tõusul üsna normaalselt sõitma hakata. Tundus ka, et suusk oli väga hea, ehk lipe lahtine. Esimesed kilomeetrid läksid ilma eriliste intsidentide ja äksidentideta, kui ühe-kahe oma liigsest rabelemisest sõlme läinud maratoonari kukkumine välja arvata. Tunde järgi kuskil 5 km kohal tuli olla tunnistajaks ebameeldivale seigale. Nimelt oli keset rada pikali maas üks tõmblev noormees ja tema juures turgutamas, aitamas paar (või kolm) suusatajat. Pilt oli üsna kohutav. Paistis väga seda moodi, et mees oli oma võimeid ja tervislikku seisu liiga optimistliku algusega üle hinnanud. Ilmselt oli ta intsidendi momendil esisajas, sest kulgesin siis saja piirist pisut taga pool. Kartsin kõige halvemat. Olen aastaid tagasi Tartu maratoni rajal näinud kuidas ühele tüsedamale mehele tehti otse rajal kunstlikku hingamist. Tolle mehe elu aga ei suudetud päästa. Lootsin siiski, et tolle noormehega nii hullusti ei lähe.
See vahejuhtum vajutas mõningase pitseri ka minu kulgemisele. Tundsin muret, et kas minu tempo, pulss ja hingamine on ikka adekvaatsed ega ähvarda ootamatult jalust niita. Tundus, et nii mõtles või tundis ka suurem seltskond minu ees mille just kinni olin püüdnud. Aga võimalik, et see johtus ka just alanud väikesest tõusunukist, mis sabatama sundis ja hoo maha tõmbas. Üldse käis esimesel ringil tõusude võtmine suhteliselt tagasihoidliku tempoga võrreldes laugete lõikude sõitmisega, aga raja kitsuse tõttu polnud tõusudel muud ka teha kui kannatlikkust kasvatada ja jõuvarusid säästa. Panin lootused oma tempos sõitu teha II-le ringile.

Kuna libisemine tundus igati tasemel, oli sõita lust ja edenesin tasapisi, aeg-ajalt, ikka ettevaatusest, ka pulsinäidule pilku heites, ette poole. Pulsigraafik on tagantjärele vaatamiseks-analüüsiks kõlbmatu kuna juba enne poolt distantsi kukkus pulsivöö kõhu peale, nagu mul suusavõistlustel praktiliselt alati pulsivööga sõites on juhtunud. Imelik, kuidas see pulsivöö on mõeldud üldse sellisena sellises kohas püsima? Selleks peab ju pudelikujuline keha olema. Trassil jooksvalt pulsinäitu vaadates jäi see valdavalt kuhugi 160...170 löögi vahele minutis.
Kuskil, vist I ringi lõpuosas, luges keegi võistlejaid. Kuulsin seal ennast asuma kuskil 85...90.-nda koha vahel. Pole paha, mõtlesin endamisi.
Pahaks aga alles hakkas minema. Kui I ringi lõpus/II alguse joogipunktis mainis keegi, ilmselt Pulleritsule, vahetult kelle järel ma ringi lõpus kulgesin, et kaotus liidritele on kuskil 7 minuti kandis, hakkasin üha enam ja tugevamalt tunnetama kuidas olin sunnitud teistega tempos püsimiseks üha rohkem ja tugevamalt tööd tegema. Ühelt-maalt avastasin, et suusk ei taha isegi enam mäest alla libiseda. Suusa libisemine oli selline, nagu siis kui klassikasuusa pidamisalale oleks lumi alla jäätunud. Suuskade libisemine oli üsna lühikese aja jooksul drastiliselt viletsaks muutunud. Oleks mu suuskade määrimise taga seisnud hooldetiim, oleks mul olümpia uudiste kommentaatorite vaimus kellegi vallandamiseks põhjust olnud küllaga. Et olin aga ise oma suusad n-ö ette valmistanud, polnud mul kedagi peale enda süüdistada. Õigupoolest viis see peale sõitu mõtted suuskadele. Et kas see konkreetne paar on üldse kunagi piisavalt hästi ja konkurentsivõimeliselt libisenud? Korra vist siiski - eelmise aasta umbes samasuguse pehme ilmaga Kõrvemaa suusasõidul, aga teistel võistlustel...(?).
Muidugi võis viletsal libisemisel olla mitmeid põhjuseid. Pole ma neile suuskadele kordagi lasknud kivilihvi teha; ei ole neil mingit spetsiaalset ilma- või lumemustrit all; määritud said nad eelmisel õhtul küll hoolega. Alla läks kaks kihti Swix LF12 1°C...-4°C ja peale kõrgfloor Vauhti Jet no.1 (4°C...-4°C), aga võimalik, et nende „parim enne“ oli ammu möödas ja nad olid minetanud oma väärtuslikke omadusi, kuivõrd need määrded on mul tallel juba iidamast-aadamast.

Kuskil 3.-l km II ringi algusest lasin suuremal grupil, millest treenimisfanaatikust ajakirjanikuhärra Pullerits mööda rühkimist alustas, minna. Oli näha, et sellise olematu libisemisega, kus tõepoolest kõik, kes minu taha jõudsid, lihtsalt libisesid mööda, ei suudaks ma nagunii nende tempos lõpuni sõita. Kui välja arvata mõned lühema distantsi sõitjad, avastasin end korraga sõitmas täiesti üksi. Nägemisulatuses ei paistnud kedagi ees ega ka tagant tulemas. Justkui võistlus oleks läbi või oleksin viimasena rajale läinud. Sellist tunnet süvendas see, et kulgesin nii umbes 10 km. II ringi lõpu osas hakkasid mind ka uued tagant tulijad kätte saama. Vahe, kuskil esisaja ja ülejäänute vahel, näis ikka väga pikk - nagu stardigruppidel oleks stardiintervalli rakendatud.
Lõpuks hakkas ka väsimus painama ning sedamööda ka tehnika pisut lagunema. Kaua sa ikka jõuda liivapaberi laadse hõõrdumisega suuskadel punnida. Täiendavaks probleemiks kujunes II ringi esimest poolest mu viimase aja suusasõitude hädana valusaks ja hellaks muutnud vasaku käe küünarliiges, mis ei lubanud selle käega soovitud pingega töötada. Nagu olematust libisemisest veel vähe oleks, muutis sõitu raskemaks suuskade peale kuhjuma kippunud lumi. Eks see probleem puudutas paljusid. Sellise ilmaga on tegelikult tark suusad pealt eelnevalt silikoonõli või vihma hülgava repellant'iga (müügil autopoodides, mõeldud auto akende vihmahülgavuse tekitamiseks) üle käia.
II ringi keskel tekkis korraks koguni katkestamise mõte. Aga mõeldes, et kuhu sa siin ikka lähed, kui katkestad, et ikkagi tuleks ju stardi-finišipaika liikuda, sai omas taktis ja tempos sõitu jätkatud. Käiku täiesti välja ei hakanud võtma. Mõtlesin, et pingutan siis kohase panustamisega edasi. Nii ma ajaga 2:14.42 finišisse saabusin. Tasuks 109. lõpukoht.

Kuivõrd nii kõrgele kohale polnud ma viimaste aastate Estoloppet'i sarja sõitudel jõudnud, võis ju kohaga rahulegi jääda. Ometi, arvestades, kui olematuks juba I ringi lõpus suuskade libisemine muutus, jäi kripeldama, et kuidas läinuks siis kui suusad toiminuks lõpuni konkurentsivõimeliselt. Usun, et aeg olnuks tubli mitu minutit parem. Niisamuti ka koht, sest tunne oli üsna hea ja „pauku“ nagu jätkus.
Loodetavasti õnnestub sõit, ja tulemust mõjutavad komponendid, kunagi edaspidi.

Kokkuvõtteks. Tegu igati õnnestunud suusaspordi üritusega. Organiseeritus tasemel, samuti ka rada, ehkki leidus mõningaid nii pinnasest kui oksasodist musti kohti ning võistluse käigus muutus raja keskosa üsna kõvaks keltsaks.
Sportinfo võistluse kommentaariumist selgus, et eespool kirjeldatud hätta sattunud suusataja näol oli tegu epileptikuga, kellega õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kes peale kohapeal medbrigaadi külastamist hiljem kenasti koju jõudis. Uh-uh, lõpp hea, kõik hea.

Pilte võistluselt: Kaido Picasaweb
Videoklipp stardist: Elen Youtube
Tulemused: Spordiportaal 42 km ja 21 km; Sportinfo 42 km ja 21 km
Teised XIII Tallinna maratonist: Mardi blogi ; Pulleritsu spordiblogi

Minu suusad

2010-02-17T13:45:00.011+02:00

Ilmselt üle mitmete aastate parima suusatalvega (kui mitte sajandi parimaga) seoses hakkasin vahepealsetel väga külmade ilmade aegu, mil suusatamine oli raskendatud, meenutama, mis suusad on mul üldse läbi aegade olnud. Ja millised klambrid, saapad koos nendega.
Kokkuvõtvalt öeldes ega neid palju pole olnud ning arvestades oma suusaharrastust ja –armastust, isegi väga tagasihoidlikult. Aga eks mulle on need vähesed suusad vast seda kallimad ja hinnalisemad olnud.

Lisaks nõuka ajal tarbekaupade või mänguasjade poes vahest müügil olnud Salvo toodetud suht pehmest plastmassist lühikestele (pisut pikemad kui jalalaba) seanahast rihmadega jala külge käivatele suusalaadsetele asjadele (tavaliselt punased või kollased), millega oli kinnisõidetud lumega sõiduteel ja tänaval väga tore uisutada, pühendan oma tagasivaate traditsioonilistele suuskadele.
Vaatamata talverehvide mittetundmisele ei liivatatud tol ajal (70-ndate lõpp, 80-ndad) alevivahelisi tänavaid ja piirkonna teid või tehti seda väga harva. Soolatamisest rääkimata. Tänu sellele olid jala külge köidetavad Salvo plastsuusakesed tegijad nagu oli soomekelk igati asjalik talvine sõiduriist nii vanadele kui noortele. Libedad teed ja tänavad olid laste mänguplastid ja liuväljad.

Minu esimesed asisemad n-ö raja- või sõidusuusad olid kuskil 5. eluaastal saadud, loomulikult puidust, Visu Mini,d. Pealt rohekas-sinise ja valgega kujundatud ning pikkuselt minu tolle-aegsest nublu ea pikkusest oluliselt lühemad (vast meetrised olid ikka ära). Peale pandi neile metallist, saapanina piiravad ning pealt rihmaga, kanna tagant vedruga klambrid. Paljukest need jalga fikseerisid, sest kanna suusast mööda käimist need tegelikult ju ei takistanud, aga kuna tol ajal uisustiili ei tuntud ega sõidetud, ei mäleta, et see väga probleemiks oleks olnud. Aga võibolla tõesti vaid ei mäleta.
Igatahes olid need suusad mulle suureks rõõmuks ja sissejuhatuseks talvisele õues viibimisele ning suusa-armastusele. Eks nendega sai käidud ka kohalikust, buldooseriga metsaservale kokku lükatud, väikesest künkast alla laskmas, n-ö mäesuusatamist harrastamas.

Ei meenu, mis mu esimestest Visu Mini’dest sai – kas nad jäid terveks või mitte (suuskade pooleks murdumine oli puusuuskade ajastul väga tavapärane ja kergesti juhtuda võiv tõsiasi), aga järgmisteks suuskadeks sain ikka puised, seekord, mäletamistmööda punased, Visu Start'id. Need olid juba pikemad, vast enda pikkused juba. Kaua ma nendega sõitsin, ei suuda tagantjärele selgusele jõuda, aga vast paar-kolm talve, kui mitte rohkem, tuli ära küll. Neid said ka tõrvatud teatud perioodilisusega. Aastas vast korra ikka. Klambriteks olid algselt vist tavapärased rihmadega lahendused, aga hiljem juba vastavalt saapa suurusele varieeruva laiusega asümmeetrilised nelja tifiga vene nn kukeklambrid, mis käisid kokku musta värvi õudsete seanahast saabastega. Vähe sellest, et need nägid rõvedad välja olid need tegelikult talveoludesse absoluutselt sobimatud jalavarjud. Libedate nahktaldadega (ainult konts oli kummist, aga seegi sile), täiesti külmad (ilma mingi voodri või polstrita (pelk, ilmselt keetmisel ka söödav, seanahk) ja nina osast väga kõvad. Nendega sõitmise tulemuseks olid sinised varbaküüned, mille peamiseks põhjuseks paksust nahast ninaosas just varbaküünte kohale tekkinud murdejoon.
Kui ma õigesti mäletan sai nende suuskade saatuseks ühe suusa murdumine kas kraavist läbisõidul vms. Igatahes tegi suusa murdumine, mis tähendas tavaliselt paari mahakandmist, kangesti kurvaks. Muidugi, puusuuskade ajastul ei olnud kuigi haruldane ka murdunud suusa kokkuliimimine kui murd seda võimaldas – tükid polnud kaduma läinud jms. Tavapäraselt kasutati selleks EPO või kaseiinliimi.
Tolle aja – u 70-ndate teine pool kuni lõpp ja võibolla ka 80-ndate esimene pool - valitsevaks enimlevinud eliitmudeliks olid Visu Extra’d, mida mul ei olnud küll au omada.

Minu viimasteks puidu-ajastu suuskadeks olid Visu Marathon’id. Mis neist sai või kuhu said, paraku ei mäleta. Usun, et paar-kolm talve sõitsin nendega küll. Neil suuskadel leidsid koha juba inimlikumate Tšehhis toodetud saabastega (nimega Botas) integreeruvad nn kukeklambrid. Need olid aga mitte poekaup vaid isetehtud ja kvaliteedilt igatahes tolle aja poekraami tunduvalt ületavad sidemed.

Puusuusa ajastu lahutamatu osa oli suuskade tõrvamine, mis oli oluline nende kestmiseks (kulumiskindluse tagamiseks), ilmastikukindluseks (niiskuse hülgamiseks) ja ka libisemise jaoks. Tõrvamine oli vaat et rituaalnegi toiming oma spetsiifilise (aga mõnusa) lõhna, kõike määriva suusatõrva, leeklambi ja tulega. Puusuuskade ajaga assotseerub ikka nostalgiahõnguline suusatõrva lõhn, millel tänases plastsuuskade hoolduses kohta ei ole. Eks uuema aja väikestele suusahuvilistele jääb suuskade hooldusega seonduvat meenutama parafiini kärsatamise lõhn :).

Edasi meenusid sellised suusad, nagu mu esimesed nn poolplastikud (nii nimetati sisuliselt puusuuski, mil plastikust tald) Visu Touring’ud. Ise-enesest üsna rõvedad pruunikas-lillat värvi, rasked ja võistlussuuskadest ka pisut laiemad. Aga omal ajal olid nad vaatamata koledusele ikkagi armsad ja innustavad, sest libisemine oli puusuusaga võrreldes ikkagi suur samm edasi. Jala otsa ühendusid nad mäletamistmööda juba veelgi moodsamate 45 mm laiuste sümmeetriliste nokk-saabas klambritega. Tolle aja hästi madal libeda plastist tallaga trendisaabas meenutas küll pigem suvist sussi.

Mingi aeg, kui suusaradadele sigines üha enam nn täisplastik suuski (peamiselt Visu Fiiber) - mida muidugi niisamuti poest osta ei saanud, sest kõik selline kraam oli defitsiit ja liikus mingeid x-liine pidi - sai Touring’ud lastud kitsamaks freesida ning uisustiili tulekust tingitud suusamoe kohaselt ka ninad madalaks saetud. Et niiskus külgedelt sisse ei tuleks, ning ka disaini kaalutlustel, sai need üleni mustaks värvitud. Ehkki kirjeldatud töötlus suusa omadusi vaevalt paremaks muutis, nägid nad üsna šefid, et mitte öelda stealth’id välja. Igatahes Pärnumaa laste- ja noorte spordikooli suusatrenni minnes tekitasid need kaaslaste seas küll mõningast elevust.

Järgmised suusad olid samuti Visu toodang - Troll’id. Mäletamistmööda täisplastsuusaks kvalifitseerunud Norra turu jaoks valmistatud rahvasuusk. Oma aja kohta nägid viisakad välja - üleni valged, pisukese punase ja tumesinisega kujundatud, kirjaga „Troll“ eesotsal ja mustast plastikust tallaga Need sain suusatrennis läbi tolleaegse varustamissüsteemi. Trolle sain kaks paari, kummagi sõidustiili kohta paari. Ilmselt nende pehmest plastist põhjast tulenevalt libisesid need üsna kitsastes lume- ja ilmastikuoludes, kui üldse. Enamasti oli libisemine kehvapoolne. Pehme tald oli aldis kuluma ja kriime koguma.See-eest talla sikeldamisel võisid hõlpsasti kasvõi kogu plastiku alt ära kraapida :).

Esimesteks normaalseteks täisplast võistlussuuskadeks sain trennist üleni valged Visu Racer’id. Sellistega saigi oma hilisemas lapsepõlves ja noorukiajal pikemalt sõidetud. Neid on olnud kokku vast mingi 3...4 paari. Ühed olid mälu järgi musta tallaga, ühed musta ja kollasetriibulised. Kaks viimast lippasid üsna hästi. Lisaks ühed helesiniste taldadega, mis mul senini veel alles ja mida tavaliselt esimese lumega kasutusele võtan või üldse kehvas seisus rajal treeninguks kasutan.
Tolle aja klambrite trendilooja oli Adidas’e SDS sidemed, mis hakkasid vaikselt n-ö looma, omades saapa talla all pikka juhtsoont, aga olid saapa kinnituskonstruktsioonilt oma vedrukapsliga ikkagi päris õnnetud. Nimelt oli küllalt tavaline, et vedruklambri kaas sõidu ajal lahti tuli ja vedrud lumega asendusid. See omakorda tähendas suusa saapaotsast ära tulemist.

Mingi aeg sai lühikest aega sõidetud ka sellise nimega suusaga, nagu Tiza või Tisa. Oli selline oranži värvi, musta ja valgega disainitud, valgest plastist tallaga vene suusk. Need jagati ühel heal aastal meile trennis välja esimese lume laagris. Eks need kvaliteedilt ja libisemisomadustelt selleks sobilikud olidki. Ei mäleta, et me nendega heade lumetingimuste korral sõitnud oleksime, rääkimata võistlemisest. Aga võibolla mõni ikkagi võistles ka nendega.
Hiljem, peale aktiivsemat noor-suusasportlase perioodi, soetasin omale vabastiili jaoks Soome Peltonen Supra PRS’id. Mustast plastist tallaga väga hea libisemisega suusad, ehkki pisut pikad. Nendega õnnestus kuskil 90-ndate aastate esimesel poolel Võiste (praegu tuntud Jõulumäena) kohalikul traditsioonilisel ca 30 km pikkusel suusasõidul koguni 2. koht välja sõita.

Hiljem soetasin uisusuuskadeks veel punased Madshus Suprasonic’ud, millega olen nüüdseks samuti aastaid sõitnud (ja sõidan tänaseni). Toimimise ja libisemisomaduste üle ei saa väga kurta, aga et nad on üksjagu aastaid pidevas kasutuses olnud, hakkab ka nende aeg vaikselt ümber saama. Aga mine sa tea.

Minu jaoks on suusad olnud pühad – üks oluline komponent ju suusaharrastuse, -armastuse juures. Oma suuski ja varustust olen alati hoidnud ning hoole ja armastusega kohelnud. Ka sisuliselt viletsaid suuski pole sihilikult trööbanud ja kahjustanud.

Suuskade alaseid linke:
Otepää suusamuuseum
Puusuuskadele pühendatud sait
Suusavarustuse ja kohtade reitimise sait

Selle talve I suusasõit

2009-12-21T09:46:00.000+02:00

Nüüd siis laupäevase (19.dets.) seisuga tehtud tänu Pirita Spordikeskuse rajameistrite usinusele, kes olid suutnud suure külma tulekule operatiivselt reageerimisega valmistada Pirita jõe lõunakaldale ca 400 meetri pikkuse igati kvaliteetse kunstlumega lõigu.
Esiti suundusin suusatamisvõimalust otsima Tallinna Mustamäe suusakeskusesse Trummis-Külmallikal. Sportkeskuse hoovis kõrgusid suured kunstlume hunnikud, mida poldud aga veel jõutud radadele laiali vedada (nende veebilehe andmetel saab korralikum suusatamisvõimalus loodud jõulueelseks nädalaks). Sestap võtsin igaks juhuks suuna Piritale, mis eelmisel (2008-2009) hooajal paistis silma erakordselt heade ja pideva hooldusega suusaradadega.
Pirita terviseraja alguses, velodroomi tagumises nurgas, kabeli juures, tähistasid suusahooaja algust huugavad lumekahurid, mis olid tekitanud juba päris kõrge lumehunniku. Muidugi millal siis veel kunstlund toota kui sellise külmaga (ca -14...-15°C).
Kabelist pisut (ca 300 m) edasi möllas juba rajatraktor, mis rajale veetud lund rajaks laiali ajas. Traktori sabas juba ka mõned suusatajad nagu kajakad põllul vagusid tõmbava traktori järel. Lippasin seepeale kohe oma auto juurde tagasi ning seadsin end sõiduvalmis. Suusad-kepid käeotsa ja rajale.
Seoses ees seisva selle talve esimene suusasõiduga tekkis sisse kerge erutus/ärevus – ikkagi taaskord võimalus oma lemmikharrastuse-spordiga tegeleda. Kes teab, kauaks ja paljukest seda suusatamisvõimalust sel talvel ka olema saab.

Et suusatamine on väga tehniline ala, andsin endale aru, et vaatamata õhinale ei saa kohe uhama kukkuda vaid ennekõike tuleb tehnikat, ehk õigeid liigutusi meelde tuletada, õppida ja lihvida, n-ö tunne kätte saada. Igaks juhuks tulin rajale vanade Visu’dega ehkki rada võimaldanuks sõita ka täiesti korralike võistlussuuskadega kartmata suuskade vigastamist. Libisimine osutus üllatuslikult kehvaks. Justkui sõidaks talgil või jahul. Suusad tõmbasid aeg-ajalt päris karmilt puhtal lumel kinni. Nii kehva libisemist olen kogenud aru-harva. Ometi ei takistanud see üle tunni ajalist treeningu tegemist. Rohkemat ei pidanud vajalikuks, sest külm näpistas kõvasti varbaid/sõrmi ja käis ka põlvedele, kes peale sõitu valutamisega end tõsiselt tunda andsid. Lisaks kippus pulss üllatuslikult kiiresti kõrgeks minema ja püsima ka suhteliselt madala tempo ja rahulike liigutuste juures. Eks ikka erialase treeningu vähesus, et mitte öelda selle puudumine. Jooks on küll hea südame-veresoonkonna ning hingamisaparaadi arendaja, aga suusatamise jaoks jääb sellest selgelt vajaka. Kindlasti on ka jõutrenn omal kohal, aga jällegi – ilma erialase treeninguta, suusatamist silmas pidades, ebapiisav. Suusatamine hõlmab palju rohkem lihaseid kui jooks, nõuab lihastelt ja organismilt tervikuna palju suuremat vastupidavust kui jõutrenn, esitades suuremaid nõudmisi ka koordinatsioonile, ehk lihasgruppide omavahelisele koostööle, mis erialase treeningute alustamise algfaasis nõuvad omakorda energiat. Nii juhtuski, et esimese suusatrenni lõpuks liigutused üsna jõuetuks muutusid.
Kõigele vaatamata oli taaskord suusatada tore.

Käisin Pirita rajal ka järgmisel päeva (pühapäeva) õhtul. Ilm oli õnneks pisut pehmem – umbes -11°C külma ja sadas laia värsket lund. Suusatajaid olid ka juba rohkem kui eelmisel päeval, nii ca paarikümne ringis. Lisaks 400 m lõigule oli rajaks laiali aetud ka sellega kõrvu jõe pool kulgev umbes sama pikk lõik. Küll ei olnud aga paraku nende lõikude otsad omavahel ringiks ühendatud. Ametlikult ei peagi veel olema, sest Pirita Spordikeskuse veebilehe järgi avatakse rada ametlikult 24.detsembril 2009
Libisemine oli pisut parem ja ühtlasem kui eelmisel päeval - ilmselt ka tingituna teistest suuskadest. Pulssi õnnestus küll tsipa paremini ohjes hoida, kui eelmise päeva esimesel suusasõidul, aga ometi kippus see liiga kergesti kõrgeks minema. Keskmine jäi 150 l/min piiresse. Seekord piirdusin tunni ja 20 minutise treeninguga.
On tore kui talvel on lumi maas ja külmakraadid seda toetavad, aga selline kahekohalise täisarvuga väljendatav külm pole ka kuigi meeldiv - väsitab ja kipub ära tüütama.

Rehepappide rahakogumisnipp

2009-11-07T00:09:00.002+02:00

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.

Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:

„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“

Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.

Kuidas lisada blogile kolmas veerg

2009-11-04T14:38:00.000+02:00

Käesolev postitus käib Blogger blogide kohta. Tavapäraselt on kõik Blogger’i põhjad 2 veeruga: 1) põhi- ehk postitusveerg (koodis: main wrap) ning 2) sellest paremal või ka vasakul asuv lisavidinate (lingid, sildid jms.) veerg (koodis: sidebar).
Nagu käeolevale blogile peale vaadates näha, olen blogile 3. veeru lisamisega edukalt hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et alates vastava soovi teadustamisest, ei olnud selle teostamise tee sugugi sile. Et ma ei ole IT spetsialist ega programmeerija ning mul puudub koodikirjutamise oskus, ostsisin selleks abi ja juhendust internetist. Sealt võib leida mitmeid blogisid, mis keskenduvad blogide arendamisele ja vuntsimisele pakkudes laias valikus erisuguseid taustu, põhjasid (templates) ja vidinaid (widgets, gadgets). Neis leidus ka õpetusi ja juhendeid blogisse lisaveeru (tulba) loomiseks. Ometi ei viinud nende juhendite aluseks võtmine sihile ega aidanud saavutanud soovitud tulemust. Kui lisaveerg õnnestuski tekitada, läks midagi muud paigast ära jne. Ühesõnaga jube sahmerdamine ja ajaraisk.
Olles paar päeva niiviisi katsetanud ja pusinud, sattusin lisatarkust otsides lõpuks õigele õpetusele. Just sellisele, mida vajasin, ehk justament Blogger’i blogile lisaveeru lisamisele, ehk siis kolmeveeruliseks tegemisele pühendatud blogile http://www.threecolumnblogger.com/.

Ei hakka seda juhendit siin üksipulgi lahti seletama, seda enam, et kuna erinevate kujundustega blogi põhjade koodid varieeruvad (ei ole päris analoogsed), on neid juhendeid seal vastavalt põhja teemadele mitmeid. Muuhulgas leiab sealt juhendeid ka ümarnurkadega (Rounders) kujundustega põhjadele veeru lisamiseks. Seega on veeru lisamiseks tark järgida just vastava kujunduse kohta koostatud instruktsiooni.
Õpetus on küll inglise keelne, aga mis teha tuleb, ei ole just tehtud puust, aga punaseks küll. Üksikasjalised juhtnöörid sisaldavad asendatavaid ja lisatavaid koodilõike ning mismoodi see lõpuks välja peab nägema. Tuleb vaid olla tähelepanelik oma blogi koodist õige koha kätte leidmisega (abiks Ctrl +F), selle lõikude asendamise ja täiendamisega. HTML koodis on oluline jälgida ka lisatava lõigu paigutust. See võib määrata lisatava elemendi (veeru) paiknemise blogis.

Siiski ei soovita ma oma blogi koodi kallale minna neil, kes sellest üldse midagi ei tea ja see täiesti hiina keel on. Blogi koodi muutmist eeldavate täienduste/muudatuste soovil las teeb seda pigem keegi oskajam ja kogenum.
Kel aga jagub piisavalt soovi, tahmist seda ise teha ning on ka mõningasi teadmisi veebi koodist (kes põhimõtteliselt teavad, mis on XML, HTML, CSS) soovitan tungivalt esimese asjana enne koodi kallale asumist see hetke seisuga oma arvutisse alla laadida, et hiljem, kui midagi peaks väga vussi minema, oleks võimalik blogi endine väljanägemine arvutisse laetud faili abil taastada.
Blogi kujundusfaili (XML) salvestamiseks pead olema sisse logitud. Õige koha kätteleidmise tee: Customize > Layout > alam-tab Edit HTML. Kliki seal Backup/Restore Template kirje all linki Download Full Template. Edasi, nagu ikka netist allalaetava kraamiga - määrad kausta ja annad nime kui vaja. Antud juhul las jääb see nimekirje, mis tal on. Ja ongi kindlus olemas.

Veel üks soovitus. Blogi koodi täiendamise/muutmise käigus seda salvestades (Save Tempalte oranž nupp) ja oma blogi kujunduse soovitud suunalise muutuse täheldamisel, soovitan taaskord terve blogi põhja fail (template) arvutisse alla laadida, aga seekord mitte sama nimega, mis salvestaks juba allalaetud esialgse faili üle, vaid täiendada vaikimisi antud failinime mingi sõna või tähega (n. failinimi_ver2), mis aitaks järge pidada kujunduse muutuse üle ning neid vajadusel varasema seisuga oma arvutist taastada.
Seda, et blogi põhjafail röövib arvutis palju ruumi, ei maksa karta. Käesoleva blogi Full Template fail on alla 60 KB. Hiljem, kui blogi on saanud soovitud väljanägemise, võid arvutist vahepealsed põhjafailid ju kustutada. Kindlasti salvesta aga ka blogi põhja fail viimase seisuga.

Kui tavalises kandiliste nurgadega või üldse ilma suurema taustakujunduseta blogides on veeru lisamine lihtsam, siis ümarnurkadega (Rounders) kujundusega blogis nõuab ümarnurkade säilitamine blogi veerulaiuste ja päise/jaluse (header/footer) laiuse muutmisel täiendavat tööd. Nimelt annavad ümarnurkadega blogil nurkadele ümara väljanägemise spetsiaalsed veebielemendid ehk pildid (images). Tavaliselt .gif või .jpg failid. Seega, kui uue veeru lisamisel laiendada vastavalt ka blogi päist ja jalust, jäävad senised, nendele kastidele ümarad nurgad andnud pildid, lühikeseks. Selle lahenduseks on kaks varianti: 1) kas otsida uuele kujundusele vastava pikkusega veebielemendi pilte (mõõte väljendatakse pikslites) veebist või 2) teha need ise. Sellest kuidas neid ise teha, kirjutan eraldi. Etteruttavalt võin öelda, et see pole sugugi keeruline.

Järgmiseks etapiks peale uute kujunduselementide loomist ja oma arvutis salvestamist, on nende postitamine (või õigemini majutamine) mõnda usaldusväärsesse veebiserverisse/majutuskeskkonda, kust blogi saaks need iga kord, kui see avatakse, vajalikud kujunduselemendid juurde laadida.
Selleks on mitmeid sobivaid keskkondi. Tasuta kasutamiseks enamasti piltide ja videote jagamise saidid, aga ka spetsiaalsed hosting keskkonnad.

Photobucker on hea ja tore sait, kus leidub piltide, videote, taustade (template), veebielementide näol palju huvitavat oma blogi sisustamiseks, mitmekesistamiseks, dekoreerimiseks. See on ka üks koht, mida soovitatakse veebielementide, taustade, piltide jms. majutamiseks. Antud keskkonna plussiks on mitmekesine, aga vaatamata sellele, kasutajasõbralik ja intuitiivne kasutajaliides, üleslaetud piltide mitmekülgne redigeerimise ehk ümberkujundamise ja vuntsimise võimalus, piltide mitmekülgse jagamise generaator nii otsepostitamisega blogisse, HTML koodi pandult, flash'ina, kui otselinkidena pildile või selle eelvaate pildile (thumbnail) jne.

Aga selle keskkonna tasuta versioonil on lisaks risustatusele kõikvõimalike reklaamidega (millest küll Firefox brauseri kasutaja Adblock abiga jagu saab) ebamugavad mahu piirangud üleslaetavale materjalile (videod, pildid). Seejuures ka mahult mitte üldsegi suurtele piltidele. Lisaks mahupiirangule (kuni 1 MB) on piirid pandud ka piltide laiusele ja kõrgusele, mis on standardiseeritud nn veebikõlblikeks (web-size images). See tähendab praktikas seda, et kõik suuremad pildid kui 1024 (laius) x 768 (kõrgus) pikslit ja/või 1 MB skaleeritakse alla, mahtuma neisse raamidesse. Seega, soovides näiteks majutada kujunduselemendina mahult väga tagasihoidlikku peenikest pikka riba, lühendatakse see 1024 px pikkuseks. Selliste tobedate piirangute tõttu ei vasta see keskkond mitte igaühele soovidele ja vajadustele. Vähemalt selle tasuta variant mitte. Seal on muidugi võimalus majutada ka suuremaid ja mahukamaid pilte/videoid. Selleks tuleks aga end möllida tasulise Pro versiooni kasutajaks, mis maksab aastas ca $ 25

Lisaks Photobucker'ile on teiseks üsna populaarseks keskkonnaks Imageshack. Kuna pole ise seda kasutanud, ei oska selle headuste ja puuduste kohta midagi kosta.
Mõni aeg tagasi oli üheks võimaluseks oma failide võrgus jagamiseks ning ka blogi jaoks majutamiseks selline keskkond nagu MyBloop, mis nüüd aga näitab millegipärast vaid valget lehte.

Olles peale Photobucker'is konto loomist pusinud seal kuni ülalkirjeldatud puuduse avastamiseni otsinud sobivat veebielementide majutamise keskkonda, pöördusin sellisesse tuntud fotode ja piltidejagamise keskonda nagu Flickr, kus mul oli juba konto olemas. Selgus, et Yahoo omanduses olev Flickr, olles suurepärane piltide keskkond, toetab edukalt ka veebikujunduselementide, -piltide majutamist (hosting) võimaldades ilma lollakate piiranguteta üles laadida ka suuremaid ja mahukamaid faile. Muidugi teatud piirangud eksisteerivad, aga need on palju mõistlikumal tasandil (100 MB mahus piltide üleslaadimist kuus, videotele lisaks pikkus kuni 90 sek ja kuni 150 MB). Ja nagu veebikujunduselemendid vajavad, annab Flickr otseaadressi puhtale pildile/elemendile. Pildikeskkonnale kohaselt võimaldab see sildistamist, kommenteerimist, kirjeldamist, gruppeerimist ja katalogiseerimist ning erinevate õigustega ligipääsu ja jagamist.

Väga hea väljanägemise, ülesehituse ja funktsionaalsusega on ka Flickr'i analoog Google omanduses olev Picasa web. Muuhulgas talletuvad sinna Blogger'i blogipidaja üleslaetud pildid. Ometi ei sobi see keskkond veebikujunduselementide majutamiseks kuna pildile/elemendile ei anta puhast, ilma saidi enda kujunduseta, otseaadressi.

Muidugi on veelgi lihtsamaid ja vähemvaevalisi mooduseid oma blogile soovitud väljanägemise andmiseks sh. veeru lisamiseks. Selleks on võib netist leida juba valmis põhjasid ja neid sealt alla laadida. 3-veerulist ümarnurkadega põhja saab näiteks siit, kõiksugu muid huvitavaid põhjasid näiteks siit.

Üldiselt ei soovitata üleliia kergekäeliselt kolmandate osapoolte loodud põhjasid ja muid jubinaid alla laadida kuivõrd need võivad lisaks soovitud kujundusele sisaldad ka mitte ainult selleks vajalikku koodi, vaid ka midagi sellist, mis teile karuteenet osutama hakkab.

Kahe Staadioni jooks 2009

2009-10-26T00:51:00.002+02:00

Toimumisaeg: 25.oktoober 2009 a.; toimumiskoht: Pärnu

Kahel viimasel aastal (sel ja eelmisel), mil olen sel jooksul osalenud, on sattunud tõeline koerailm. Selle aasta ilmaolud olid oma ca 8°C soojakraadi, 3 m/s kagutuulekese ja peenikese vihmaga küll tsipa paremad kui eelmisel aastal, mil tuli ka küll peenikest vihma, aga ilm oli külmem ja mere poolt puhus väga tugev puhanguline tuul. Küllap on see siis vastava sügisese aja tavapärane ilm.

Kl.12-ks olid jooksust osavõtjad kogunenud Uku puiesteele starti. Seoses talve-ajale üleminekuga - mis ise-enesest on täielik totrus - kellade tund aega tagasi keeramisega, olid kõik saanud ekstra lisatunni magada (või kes kuidas), mis eelseisvat füüsilist pingutust arvestades kindlasti kahjuks ei tulnud. Samas tsipa üle 5 km distants teabmis pikka pingutust ei eelda (sõltuvalt tasemest ca 16 kuni 35 minutit), seevastu aga seda intensiivsemat, kui sihiks tulemus, ehk koht ja aeg.
Seega, kl.12 anti start järjekordsele (vist 21.-le) Kahe Staadioni jooksule, mis esimest korda toimus (vist) 1986. aastal. Igatahes niiviisis võib järeldada selle jooksu võitjate statistikast.
Nagu suhteliselt lühikesele jooksule (5,2 km) iseloomulik, pandi stardist kõva padavaiga minema. Aga kui tunne on hea ja vorm lubab, siis miks mitte. Hoidsin end küll pisut ka tagasi, teades, et päris täiega alustades sama tempoga lõpuni ei kipu kestma. Võtsin nõuks joosta esimese kilomeetri u 3.40...3.45 minutiga ja edasi 3.45...3.50 – et lõpp-tulemus tuleks keskmisega alla 4 minuti kilomeetri kohta ja lõpuaeg alla 20 minuti. Kilomeetritähiste juures klõpsisin küll pulsikella vaheajanuppu, aga oma vaheaegadele jooksu ajal pilku ei visanud. Eks tempo oli enda jaoks selline piiri peal ja olin jooksmisega piisavalt ametis.
Kuigi rada oma laiusega ei hiilanud (välja arvatud esimene km Raeküla vahel asfaldil), ei olnud soovitud tempos jooksmisele takistusi. Lombid, jms., mind ei morjenda.
Võistlus kulges üsna kiirelt, nii, et ei saanud õieti kannatama hakatagi, kui see läbi sai. Ja õige kah, kaua sa seda 5-t kilomeetrit ikka jooksed.

Enamuse distantsist pistsin rinda suusaklubi „Jõulu“ noorsuusataja Janis Pihu’ga, kes enne lõppu õnnestus ikkagi seljataha jätta. Kuskil 4.-l km-l jõudsid mulle järgi ja möödusid u 3...4 jooksjad eesotsas Maile Mangusson’iga. Nende tempo käis mulle pisut üle võimete, mistõttu ei hakanud punnima. Omaarust aeglasemalt ma küll jooksma polnud hakanud, aga kuskil 500 meetrit enne finišit möödus minust üks päris väike, aga väle poiss. Nagu pärast protokollist võisin lugeda: Anton Sautshinets, 1996 aastal sündinud Pärnu poiss. Igatahes väga kõva poisiga on tegu.
Otsustasin viimasel allesjäänud mõnesajal meetril enam mitte kedagi endast mööda lasta. Õnneks polnud rohkem rahvast ka suure hooga tagant tulemas, kui Kristina Dolmatova välja arvata. Tema rünnak õnnestus aga kontrakiirendamisega tagasi tõrjuda. Olnuks jooks kilomeeter pikem, kahtlen, et oleksin tema möödumise suutnud ära hoida.

Minu lõpukoht 50. ja aeg 19.39,2 (oma kella järgi küll paar sekundit parem). Seega nõuks võetud eesmärk sai kenasti täidetud – 20 minuti piir alistatud ja kilomeetri keskmiseks kujunes 3.46. Jäin oma sooritusega igati rahule. Pulsinäitajad: keskmine 170 l/min, max 177 l/min.
Jooksu tulemused

Kalevi staadioni punase kattega finišisirge oli väga libe. Aga mitte libe niivõrd niiskusest, kui mustusest, mis oli märjast ligane. Antud juhul oleks võinud korraldajad, teades, et võistluspäev ei tule suure tõenäosusega kuiv ilm, staadioni finišisirge osa vee ja teepuhastus-rullharjaga puhtaks pesta. Isegi kui teepuhastusharja polnuks võtta, saanuks selle töö väga edukalt ka tavaliste põrandaharjadega ära teha. Mis see alla 100 m 2...3 meetri laiuselt siis üle käia poleks olnud.
Ajavõtt toimus käsitsi, ehk siis stopperiga, ja et lõpp-järjestuse fikseerimine sassi ei läheks, rivistati jooksjad finišis kuni võistlusnumbri kirja panemiseni, kenasti ritta. Aga samas, hea, et üldse aega võeti ja võistlejad oma aja ja koha lõpuprotokolli said...või, et üldse jooks toimus. Pealegi sai finišis pudeli Hope spordijooki ning finišitelgis kausi rammusat suppi ja tassi kuuma teed.

Veel üks moment, mis küsimusi tekitab: kas kilomeetri tähised olid ikka adekvaatselt paigaldatud, ehk õigetes kohtades? Nimelt, tagantjärele jooksu infot vaadates, tundub imelik, kuidas 3.-s km ainukesena üle 4 minuti tuli, kui ülejäänud olid tublisti alla 4 minuti. Sama teema oli ka eelmisel aastal, kus jooksu kestel vaheaegu vaadates jäi üldse mulje, et 3.-t km nagu ei tulegi (mäletamist mööda leidis see küsimus käsitlemist ka 2008 a jooksu foorumis). Ja viimast 200 m olen jooksnud pea-aegu minutiga (57 sek), mis teeb kilomeetri tempoks 4.47 (!). Miski nagu kuidagi ei klapi.

Peale kuivade riiete panemist, lasin kerge sörgiga stardipaika tagasi. Tehtud.

Pilte Kahe Staadioni Jooksult 2009 pilt.delfi

Jalanõu suurustest ja sobivusest

2009-10-25T22:01:00.004+02:00

Käesoleva postitusega ei söanda küll pretendeerida ammendavale nõuandele „kuidas valida õige suurusega jalanõud“, kuigi mingil määral sellist funktsiooni see sissekanne siiski täidab.

Tavapäraselt valitakse jalatseid lisaks funktsioonile, ehk sellele, milleks neid vajatakse ja tegumoele, värvi- ja esteetilisele eelistusele suuruse järgi, mis on seotud jalalaba pikkusega ja väljendatakse suurusnumbritena, milleks on maailmas käibel järgmised põhilised skaalad: mandri Euroopas: EUR (...39, 40, 41...jne.), Suurbritannias: UK, USA-s: US (seejuures meestel ja naistel pisut erinevad), lisaks veel ülemaailmne, aga vähetuntud, Mondo point skaala, mis on kasutusel enamasti spetsiaalsete sportjalatsite (ennekõike mäesuusasaabaste) juures. Lisaks sellele on numbriline näitaja ju ka jalalaba mõõdetud pikkus mistahes mõõtühikutes.

Samas ei ole jalalaba pikkus kaugelt ainus jalanõu sobivuse parameeter. Mugavust, jalasõbralikkust ja tervislikkust silmas pidades on väga olulised ka jalalaba kõrgus, pöia võlvi kõrgus, aga ka muud antropomeetrilised iseärasused rääkimata pöia laiusest, ehk siis liistu laiuse vastavus jalalaba laiusele.
Mida enam me ühtedes jalatsites viibime, liigume, ehk mida pikem ja intensiivsem on nende kasutus, seda olulisemat rolli kõik need mõõtmed, aga samuti jalatsi materjalid, tehnoloogia ja muud nüansid mängivad. Eriti siis kõiksugu spordijalatsite, nagu jooksusussid, rulluisud, suusasaapad, aga ka kõigi teiste erinevate spordialade spetsiaaljalavarjude puhul. Ebasobivad ja ebamugavad jalanõud on sageli põhjuseks erinevatele jalavaevustele ja valudele, aga avaldavad mõju ka tugiaparaadile laiemalt. Rohkelt asjakohast infot ortopeedia alaste teemade kohta leiab APMA - American Podiadric Medical Association.

Üldiselt räägivad jalatsivalikute alased artiklid ja juhised sellest kui tähtis on jalavarjude ostmisel nende põhjalik proovimine (mitte piirdumine vaid ühe jalatsipaari/-mudeli proovimisega, aja investeerimine jalatsivalikusse ja proovimisse jne.) ja kuidas tuleb teadlik olla oma jala mõõtudest (nii pikkusest kui laiusest), pöiavõlvi kõrgusest, üle- või alapronatsioonist ja muudest omadustest. Kindlasti on vägagi kasulik ja hea kõike neid mõõte ja nüansse teada, aga üldiselt on reaalselt kaupluses selle infoga väga vähe peale hakata kuivõrd jalatsitel on reeglina vaid pikkust märkiv mõõt. Sestap ongi proovimine vältimatu tähtusega.
Rääkides spordijalanõudest, täpsemalt jooksusussidest, oleks ju ikkagi hea kui me teaksime milline on liistu laius (et kas see vastab oma jala laiusele) ja kui see on liiga kitsas või liiga lai, teaksime nõuda/otsida vastavas skaalas laiemat või kitsama liistuga jalavarje. Paraku, ehkki liistulaiust märkiv tähistusskaala on olemas, on vastav tähistus jalanõudel väga haruldane. Ehk enamasti ja suuremas osas toodetaksegi jalatsid nn keskmiste proportsioonidega jalale ilma eraldi liistulaiuse valiku võimaluseta ja vastava tähistuseta siis. Jooksususside valmistajatest väidab New Balance, et on ainus jalatsite tootja, kelle jalatsivalik on saadaval 3 - 6 erinevas laiuses. Tegelikult valmistavad erineva liistulaiusega mudeleid ka teised tuntud jooksujalatsite valmistajad, aga küllap siis mitte nii ulatuslikus laiusskaalas. Ometi ei leia vastava laius-tähistusega jooksususse Eesti kaubandusvõrgust. Liistulaiuse skaala ja jalatsite laiuse vastav tähistamine on rohkem kasutusel USA-s. Laiusi tähistatakse tähtedega alates kitsamast A-st kuni laiema E-ni. Skaala otstes kasutatakse eriti äärmuslike laiuste tähistamiseks tähe kordust: vastavalt kitsa liistu osas AAA ja laia liistu osas EEE. Neid tähti võib olla rohkemgi (tähe kordajana kasutatakse ka näit. tähistust 2E). Laisuskaala täht märgib liistu suhtelist laiust võrreldes liistu pikkusega. Seega pole tegu konstandiga vaid varieeruva suurusega. Keskmise liistulaiuse tähis on D (vt. laiuste tabelit US mõõtudes).

Lisaks oma jalgade mõõtmete ja iseärasuste teadustamisele soovitatakse oma jalatsiostu soovi üksikasjadega pöörduda müüjate poole, kes on saanud väga hea erialase koolituse ja oskavat igatpidi ostjat aidata. Võibolla kuskil kaupluses mõned väga heade ortopeedia alaste ja müügil olevate jalatsite omaduste teadmistega asjatundjad ka töötavad, aga ma ei julge küll kinnitada, et ma oleks selliseid kohanud. Reeglina kipub müüja abi, alates trafaretsest küsimusest, kas ta saab aidata, piirduma infoga sellest, kas tegu on uue või vana mudeliga ja mis materjalist see on. Lühidalt, selle infoga, millega eesmärgiga ostja ka ise kursis on või saab selle kohapeal välja lugeda.
Asics maaletooja OÜ Patrol juhataja Aivo Liiv möönab, et kuigi Asics valmistab ka erineva liistulaiusega susse, on nad jaekaubanduse suutmatuse tõttu jalatsite suuruse/sobivuse nüansse selgeks teha ja tooteid adekvaatselt täie arusaamise ja teadlikkusega pakkuda, loobunud erineva liistulaiusega mudelite maaletoomisest, tuues maale vaid universaalseid, keskmise liistulaiusega jalatseid. Sarnastel põhjustel on sama teed läinud ka New Balance maaletooja Morak OÜ. See probleem olevat aga üldisem, mitte ainult Eesti spetsiifiline. Euroopas olevat vaid üksikuid spetsiaalseid spordikauplusi, kust on võimalik jooksusussi valida ka liistu laiuse järgi. Selline olukord on muidugi kurb ja üldse mitte tarbijasõbralik. Ehkki jalatsitootja toodab suure tõenäosusega ka sinu jalale väga sobivaid ja hästi istuvaid jalatseid, oled kaubanduse omapärast tingitud diktaadi tõttu sunnitud leppima saadaoleva keskmisega.

Jalatsikaupluste professionaalset abi on ka raske ette kujutada kui neis puudub isegi kliendi jala elementaarsete mõõtude (jalalaba pikkus ja laius) määramise nn Brannock seade. Seega, mis tolku on müüjale kogu sellest spetsiifilisest infost, mida ostusooviga inimene võiks talle anda kui jalatsitel puudub täpsemat valikut teha aitav info? Või mida siin rääkida jalatsi mitmekülgsest (sh. liistulaiuse) tähistamisest ja abist selles plaanis, kui kauplustes puuduvad proovimiseks-võrdlusmomendiks vajalikud suurusedki. Kui üht mudelit on teatud suurust, siis teist jällegi mitte jne. – ehk alaline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Täiesti tavaline on, et sa ei saa ühe kaupluse põhjal ka ühe tootja piiratud arvu (2...3) mudelite osas adekvaatset võrdlust, vaid pead selleks mitmeid poode väisama. Põhimõtteliselt on väga raske jõuda selgusele milline konkreetse mudeli suurus sulle passib.

Sellegi poolest, vaatamata ülalkirjeldatud kaubanduse puudustele, on oma jalalaba põhimõõte, nagu pikkus ja laius, hea teada. Mõõtmist on ise kõige lihtsam teostada asetades paljas või õhukeses sokis jalg maha piisavalt suurele paberile ning piiritledes jala pikkuse õrnalt vastu varba otsa ning kanda puudutavate vastastikku paralleelselt paigutatud klotside, telliste vms.-ga (kusjuures pöia pikitelg on risti klotside servaga) ning tõmmates paberile piki klotsi jala poolset serva kriipsud. Sama tuleks siis teha ka jala laiuse mõõtmiseks asetades klotsid õrna puutega jala paremale ja vasakule küljele. Et püsti olles jalg pisut suureneb, tuleks märkimist teha jalgel seistes; või kui istudes, siis ometi keha raskust mõõdetavale jalale suunates. Kuna jalg päeva jooksul paisub ja pisut oma mõõtudes suureneb, on soovitatav sellist mõõtmist läbi viia päeva teises pooles või õhtul. Niisamuti ka jalanõude valikut.
Ehk kui pöia pikkust-laiust märkivad kriipsud paberil, on lihtne nende vaheline kaugus joonlaua/mõõdulindiga ära mõõta. Selle tulemusel on siis olemas info, millega jalatsimüüjaid vaevata ja hästiistuvaid jalavarje nõutada.

Kelle jalg ei vasta nn "Harju keskmisele", on targem soetada jalavarje spetsiaalsetest kauplustest Euroopas või USA-s kui sinna asja on.

Asjakohaseid linke:

New Balance jooksususside reklaam, mis annab väga hästi edasi mittesobivastest jalatsitest tulenevat ebamugavustunnet.

Probleem Polar’i pulsivööga

2009-10-15T23:45:00.000+03:00

Ei tea mis jama see on, aga üsna lühikese aja jooksul (s.o. alla aasta jooksul) on korduvalt esinenud pulsinäidu anomaalia Polar pulsomeetri (HRM) Polar RS400 töös.
Pulsikella ca poole aastase probleemideta kasutamise järel, hakkas see treeningu alguses (ca kuni 6 minuti vältel) näitama, ja ühtlasi registreerima, valet pulsinäitu. Enamasti ebareaalset ühtlaselt kõrget pulssi. Polar ProTrainer graafikas näeb see hälve välja sirge horisontaalse joonena.

Suvel, kui probleem juba pikemat aega häirinud oli, pöördusin Polar’i Eesti maaletooja AS Mefo poole. Seal tehti spetsiaalse kontrollseadmega kindlaks, et viga on anduri Polar WearLink® vöös. See ei juhtinud või registreerinud pulsiimpulsse nagu pidanuks.
Ei oska küll arvata millest probleem võib pärineda, sest vööd olen kasutanud ja hooldatud vastavalt instruktsioonile – ehk siis loputatud sooja veega peale kasutamist ning pestud käsitisi, ilma kontaktide osa närtsutamata ja hõõrumata. Ei ole seda hoiustanud kuidagi kahjustavalt või muul viisil ohtu seadvalt.
AS-ist Mefo anti küll ilma pikema jututa ja probleemideta uus vöö. Mainiti seda, et ettevaatlik peab olema saatja vöö küljest eemaldamisel. Ikka üks trukk enne ja siis teine, samal ajal teise sõrmega vööd paigal hoides. Nagu ma teinud olingi.

Nüüd, olles uue vööga pulsomeetrit pruukinud pisut üle kahe kuu, on sama, ebaadekvaatne pulsinäidu jama taas tagasi.
Okei, ilmselt on selle vööga sama seis, mis eelmisegagi, ehk see ei registreeri ja/või ei juhi enam piisavalt hästi impulsse, aga imelik on ikkagi, mis on vöö töökorrast väljalangemise põhjus. Kas see siis tõesti ei kesta hästi higi või mida, sest hooldanud ja kasutanud olen seda igati heaperemehelikult ehk kasutusjuhendi kohaselt ja hoolsusega.

72. Rabajooks

2009-10-11T16:52:00.001+03:00

11.oktoober, pühapäev: päikeseline, tuulevaikne, värvikirev, karge sügispäev, just sobilik väljas olemiseks ja liikumiseks. Muidugi ka sportlikuks pingutuseks. Sellistel päevadel loodus lausa kutsub end nautima ja ennast selle osana tundma.
Jooksjatele pakkus pühapäev enda proovilepanekuks ja võistlusmomendiga pingutamisvõimalust vähemasti kahes kohas – Viljandis, 13,5 km pikkuse ümber Viljandi linna jooksuga ning Tallinnas, väga pika traditsiooniga alati tasuta toiminud 6,3 km rajaga Rabajooksu näol. Et majanduslikult kitsal ajal pikka ja kulukat sõitmist vältida, osalesin viimasel. Vaatamata Rabajooksu pikale traditsioonile osalesin sel esimest korda. Eks üheks osalemise motiiviks olnud ka see, et mulle meeldib metsas joosta.
Võistluspaigas Pääskülas oli Kalda tänava äärne tühermaa autodest tulvil. Siiski mahtusid korraldajate suunamisel kenasti parkima ka hilisemad tulijad. Et jooksu- ning liikumishuvilisi oli tõesti palju, aga rada pole kummist, oli asi lahendatud üsna geniaalselt. Nimelt toimusid stardid alates kl.11-st kuni kl.12-ni iga 5 minuti tagant. Nii sai igaüks valida omale sobiva stardiaja ja grupi. Olin juba eelnevalt plaaninud startida kl.12:00, sest mulle ei meeldi väga varakult tugevalt pingutama hakata. Nii ma siis viimase stardiga, kus osales peale minu veel 3 või 4 osavõtjat, alustasin. Enamus oli selleks ajaks oma tiiru juba ära teinud ja just alustati ka jooksu kiiremate autasutamisega (ehk siis viimasest 2...3-st jooksust korraldajad kiiremaid lisanduma ei lootnudki :)).
Vaatamata lõpuni seedimata hommikueinele alustasin reipalt: esimene km 3.30, teine 3.34.
Enesetunne oli igati okei. Hingemine sügav ja rütmiline. Üritasin end kontrollida ülepingutamast ning kinni jooksmast, mis ka korda läks. Eks ma pidin selleks ikkagi ka tempos teatud paindlikkust ilmutama ja peale kahe kilomeetri läbimist pisut järele andma. Vaheajad: kolmas km 4.32, neljas 3.38. Kuskil 4 km kohal hakkas kimbutama seljale südame kohale tekkinud lai tuim valu, mis tugeva tempoga jooksudel mulle tuttavaks on saanud. Õnneks see mõõdus ja sain jooksu ühtlase, kui mitte pisut tempokama lõpuosaga, lõpetatud. Teise poole kilomeetrite ajad: viies km 4.05 ja kuues 3.58.
Oma ajavõtmise järgi lõpuaeg 24.24, mis teeb keskmiseks km läbimise ajaks 3.52. Pole paha! Vähemasti minu kohta. Enne jooksu olin seadnud eesmärgiks läbida distants 25.12, ehk keskmisega 4 min/km. See õnnestus nüüd isegi paremini. Jäin oma jooksuga igati rahule. Esimene jooksuvõistlus sel aastal keskmise km tempoga alla 4 minuti.
Pulsi näitajad olid järgmised: keskmine 170 l/min ja max 175 l/min

Peale jooksu sai tassi või paar (kuidas keegi soovis) sooja jõujooki/teed, mis sellisel kargel sügispäeval peale pingutust igati omal kohal oli.
Et ilm oli imekena ja kui juba kord sai sportimiseks välja tuldud, tegin peale ca 8 km rahuliku tempoga jooksutrenni, mille sekka ka mõned kätetugevdamisharjutsed kangil ja rööbaspuudel.

Kokkuvõttes oli igati tore jooksuüritus. Muidugi oleks olnud veelgi toredam kui toimunuks siiski ka kiipidega ametlik ajavõtt.

28.Paide-Türi rahvajooks

2009-10-07T23:03:00.000+03:00

Peale pesemist ning kehakinnitamist supi ja teega ning Türi-Paide võistlejate transpordi bussis koha sisse võtmist, olid valdavateks tunneteks rahulolu, hea rõõmus tuju ja mõnus rammestus kehas.
Kõigele sellele lõid aluse 28.Paide-Türi rahvajooks ja rahvaspordiürituse järgsed tavapärased protseduurid. Ennekõike siiski jooks ise, mis seekord toimus küll üsna rasketes ilmastikuoludes – ca 7...8°C sooja, vihm ja puhanguline vastutuul.

Võistlejaid oli Paide kultuurikeskuse esisele Pärnu maanteele kogunenud ca 500. Start anti täpselt kl.12:30. Et esimene auhinnaline (ristsõnaajakirja Kumake) vahefiniš oli juba 200 m pärast, olid eeliitgrupi (50 võistlejat +Margus Pirksaar) kohad sisse võtnud ka mõned kohalikud aferistid - esimese vahefiniši võidu pretendendid. Muidugi ei saa seda pahaks panna, sest ega sprinterid siis vähemasti esimese paarisaja meetri jooksul pikema sihiga jooksjaile jalgu ei jää. Pealegi on Paides Pärnu maante piisavalt lai, et kõik jooksjad kenasti ära mahkus. Seekord segasid stardisirgel kaarte küll suured loigud, millest ma isiklikult suuremat numbrit ei teinud ja neist otse läbi põrutasin. Vihamasajuga jooksmisel saavad jalad ju nagunii märjaks. Tegelikult, üldiselt ei ole ma võisteldes erinevatest takistustest ja konarlustest jms. suuremat numbrit teinud.

Enesetunne püsis terve jooksu, algusest lõpuni, hea, nagu ka pingutussuutlikkus. Kuskilt piiravalt pistma, valutama ei hakanud. Piiravalt selles mõttes, et see oleks oluliselt jooksutempos tunda andnud. Küll andis paaril korral - esimene kord, vist kuskil 6,5 km järel ja teine kord üsna lõpu poole - tunda kõhuvalu, mille iseloom oli ajutist laadi. Võib ehk öelda - protseduuriline. Veelgi teravamale lõpu tegemisele (millega ma küll igati rahule jäin) pani kerge põõna viimasel kilomeetril südame kohale seljale tekkinud laiemat sorti valu, mille tõttu ja olin sunnitud viimasel paaril kilomeetril head tempot teinud jooksja minema laksma. Kahjuks ta nime ei suutnud tagantjärele tuvastada.
Vaatamata kirjeldatud komplikatsioonile suutsin siiski ka viimasel kilomeetril säilitada korraliku jooksu- ja hingamisrütmi ning põhiliste konkurentide, kellega distantsi jooksul n-ö maadeldud sai, möödumine ära hoida. Ometi möödus minust ka viimasel kilomeetril paar õige vihase lõpuga meest. Tagantjärele protokollist uurides ilmselt Kalle Koop ja Heimar Altmets või Taavi Sinijärv.

Tänavu aastasel jooksul segas oluliselt kaarte tugev vastutuul, mis üksiküritajatel gruppidest ära jooksmised raskeks tegi ning omakorda üksiküritajad gruppidele kergeks saagiks muutis. Sellest annab tunnistust ka selle aastas jooksu tulemuste võrdlus eemise (2008) aasta omaga. Selle aasta võitja Tiidrek Nurme aeg 44.18,5 platseeruks 2008 a tulemustes 3.-ks. Alexey Markov’i mulluse jooksu võiduaeg 43.44. 2008 a läbis alla tunni distantsi 127 võistlejat. Sel aastal aga 109.

Tuleb tunnistada, teiste taga jooksmine andis olulise energiavarude säästu. Ise jooksin küll üsna palju distantsist üksi, sest kui ma mõne grupi sabasse jõudsin, lagunes see enamasti väiksemaks ja kui väiksema grupi tempo enam ei rahuldanud, tuli omas tempos jätkata. Sättisin enda taktika ja jõuvarusid nii, et oleks väike kiirendamise reserv. See osutus väga heaks ja toimivaks taktikaks. Kui juhtus keegi kiirem tagant tulema ja satsist mööduma, tegin ka omaltpoolt väikese kiirenduse ning haakisin kiiremalt minejale(-jatele) sappa. Nii õnnestus taas kiiremate tuules edasi purjetada. Esimene kord kasutasin sellist võimalust kuskil 3...4 km kandis kui minu pundist möödus tugev rahvajooksja Kaido Orgulas, kelle kogukas kere pakkus tõhusat tuulevarju. Teades, et see mees oskab oma jõuvarusid hästi jagada ja liigub stabiilselt suhteliselt kõrge lõppkoha kursil, haakisin end talle sappa. Nii õnnestus kinni püüda eespool liikunud suurem punt. Orgulas pani küll sellest pundist hooga mööda, mina pidasin paremaks pundi tempoga adopteeruda ja siis edasi vaadata. Peagi laguneski punt peenemaks. Jäin jooksma kahe „vennaga“. Kui Kirna joogipunkt paistma hakkas, tundus, et võiksin kõrgema tempoga joosta, kuivõrd teiste taga joostes hoidsin mingil määral sammu pidevalt tagasi. Pealegi oli eelpool läinutega vahe kuidagi väga suureks kärisenud. Nii lisasingi enne Kirna tõusu sammu ja panin lõikama. Soolojooks kestis kuskil 9. või 10.kilomeetrini, kui mind püüdis kinni Maris Tamm'e grupp, kus naiste arvestuses oli temaga rinda pistmas staažikas Tiina Idavain. Haakisin selle grupi sappa ja võtsin tempo omaks. Tempot keerati aga ühtlaselt peale. Seda just naiste poolt. Mehed, kes enne seda punti vedasid, pudenesid grupist ära. Ise suutsin küll Maris Tamm'e tuules jätkata. Mis viga sedavõrd ilusa naisterahva taga joosta. Kena naisefiguur süstib ise-enesest jõudu, pluss, ei taha ju kaunist loodusvaadet ülearu lihtsalt minna lasta :).
Õige varsti saime kätte ja möödusime Meelis Kukk’est, kes 4.kilomeetri kohal must mööduses oli osundanud mu lahtisele tilbendavale tossupaelale, mis sugugi kinni püsida ei taha (sama jama oli ka selle aastasel ümber Viljandi järve jooksul). Et toss jala otsas loksuma ega logisema ei hakanud, jooksin ettevaatust säilitades lahtise paelaga lõpuni. Ilmselt poleks paela kinnisidumine lõpp-tulemust silmas pidades ka positiivselt mõjunud. Usun, et pigem oleksin hävinud tempo ja rütmikaotuse näol. Viimase huvides ei kasutanud ma ka joogipunkti teenuseid, olles kahel jooksuvõistlusel (ümber Pühajärve ja selle aastane sügisjooks) sellega kõrvetada saanud.
Türi piirile lähenedes olin Maris Tamme kõrge tempo ära seedinud. Tundsin, et võiksin endast veelgi välja pigistada. Et olime äsja kätte saanud ühe meesjooksja - kes eespool juba mainimist leidis ja kelle nime ma kahjuks ei tea -, kellel nüüd korraga kiire hakkas, haaksin tema tuulde ja nii me tandemina Türi staadioni poole purjetasime. Tagasi ma ei vaadanud. Vist ei söandanud. Et äkki raiskan liigselt energiat või...no ei oska öelda. Fookus oli finišeerimisel.
Viimane ots nõudis küll üsna tõsist pingutust ning kiiruse hoidmiseks enda tagant sundimist. Minu lõpuaeg 57:23.5 ja koht 79. Paide-Türi jooksu isiklik parim, vaatamata rasketele ilmastiku- ehk jooksuoludele. Head meelt tegi ka see, et suutsin edestada nii Maris Tamme kui Meelis Kukk’e, kui ilmselt nii mõndagi teist, kes tavaliselt mulle tuule alla teevad (n Andrus Pajur, Anu Taveter, Tõnu Danilas jt). Minu jooksu keskmine pulsinäit 169 ning maksimaalne 176 l/min.

Paide-Türi rahvajooksul on mulle igati hästi istunud. Olen seal end ikka hästi tundnud ja jooks on enda kohta vähemalt hästi õnnestunud. Loodan, et see traditsioon jätkub ka tulevikus.

27. Rahvajooks

2009-09-28T14:16:00.006+03:00

Järjekordne jooksuüritus 27.Rahvajooks on nüüd seljataga ja aeg jooksu käik ning muljed kokku võtta. Teen seda siin, veebis, paaril peamisel põhjusel: esiteks, täiendamaks oma Polar ProTrainer treeningpäevikut, kuhu nii pikki märkmeid otse (ilma mujal asuvale allikale linkimata) üles tähendada ei saa ning teiseks, miks mitte oma muljeid ja katsumusi ka teistega, kes asja vastu peaks huvi tundma, jagada. Pealegi on see ju teema, mis ühe isiku blogisse autorist kõnelevas kontekstis igati passima peaks.

Võistluspaikka Pirita velodroomi juures jõudsin piisavalt aegsasti, ehk täpselt maratoni distantsi stardi ajaks ja tund enne 15 km jooksu starti. Parkimiskoha leidsin kiirelt, ja peab mainima, ka õnnega pooleks, Selveri parklas metsa poolses otsas. Lihtsalt oli jäänud üks vaba koht, mida poldud veel märgatud või sinna jõutud.
Võistlusalas võtsin välja numbri, vaatasin põgusalt/kiirelt üle võistluspaigas oma toodete promojate kraami, milles midagi ekstra põrutavat ja enneolematu polnud – ikka need samad head tuntud tooted ja teenused - seekord oli tähelepanu keskes Sügisjooksu peatoetaja Asics (maaletooja Patrol) jooksusussid ja jalatüübi määramise tehnika nn jooksukliinik.

Soojendusjooksul tunne just kerge polnud, aga polnud ka kõige hullem. Selline võistluste eelne harju keskmine. Siiski kippus pulss kiirelt üles minema ja keha kangesti higistama. Olek ei olnud just kerge. Võimalik, et organism polnud veel piisavalt ärganud. Segavalt andis tunda ka kl.10-st lõpetatud hommikueine (paar makraga röstitud võileiba, neljaviljapuder banaaniga, mahl ja kohv).

Start. Täpselt kl.12 nagu välja kuulutatud oli. Ilm oli selleks ajaks veel eriti ilusaks läinud. „Selle suve ilusaim nädalavahetus“, nagu võistluste kommentaator Riho Järvelainen enne starti, ilmselt mõtetega veel äsja lõppenud suves viibides, teatas. Soojalt paistev päike oli välja tulnud ja laskis varasügisesel looduse ilul särada. Õhutemperatuur võis tunde järgi olla kuskil 19°C kandis. Et võistlejaid väga palju polnud (võrreldes ümber Viljandi järve jooksu ja SEB sügisjooksuga ennekõike), ei olnud probleemi stardikoridoris oma arust endale staatuse järgi sobiva koha sisse võtmisega ega ka kohe stardist alates oma soovitud tempos jooksma hakkamisega.

Alustasin kuskil 4 min km tempos. Vastupidiselt soojendusel kogetule tundus nüüd, lühistes riietes, minek kerge. Mingil määral kartsin küll, et päris sellise tempoga ma 15 km lõpuni ei kesta. Enamus rahvajookse jääb ju alla selle distantsi. Ja 15 km - häbi küll tunnistada - ongi seni pikim jooksudistants, mida olen võistelnud. Ka 3 km järel oli tunne endiselt hea ja enda kohta tempo piisavalt tugev. Oma kella järgi 3 km vaheaeg 12.21.
3 km täitus peale Ambrose mäe tõusu, mille järel saavutasin oma selle võistluse maksimum pulsi: 178 l/min (isiklik, Sportmed’is määratud, maksimum 180 l/min). Sellele vaatama mulle tõusud - võibolla suusatamise tausta tõttu - üldiselt passivad. Tavaliselt suudan neil oma kohta oluliselt paradada, vastupidiselt langustele, kus kipun paljudele jalgu jääma. Ei taha või ei viitsi või ei suuda langustel teistega sammud pidada. Üldiselt see lööb ka hingamise rütmist välja.

Umbes 4 km kohal mõõdus minust Kaido Orgulas’e kogukas kuju koos ühe teise meesjooksjaga.
Kuni 5 km, ehk esimese joogipunktini, kus võtsin suu kuivamise tõttu topsi vett, oli kõik enam-vähem hästi. Võimalik, et joomine oli viga. Üsna pea peale seda, lõi paremale poole rinnakorvi alla, maksa piirkonda, terava püsiva piste, mis hingamisele põõna pani. Olin sunnitud tempot järele andma, et korralik hingamine taastada. Sama jama oli juhtunud ka Pühajärve jooksul, kus samuti peale joogipunktis veega värskendamist maksa valu lõi, mis piiras hingamist sedavõrd, et pidin pea et seisma jääma.
Olin sunnitud Anneli Vaher ’i pidevalt tempot keriva grupi eest ära laskma. Mõnda aega jooksingi üksinduses, kuni kuski 6 km kandis jõudis mulle järele ja mõõdus must üks noormees, kelle numbrit ma kahjuks ei vaadanud ja ta nime ei suutnud protokolli põhjal tuvastada. Et pistmine oli taandnud, võtsin talle sappa, kus suutsin ca kilomeetri kuni Mähel pöördeni Ecoland’i juures ta kannul püsida. Selle aja jooksul võtsime vahet eesliiknud Vaheri grupiga, küll visalt, aga järjepidevalt, kinni. Veidi enne Ecoland’i aga tegi maksa pistmine teise tuleku. Pidin taaskord tempot tagasi laskma. Seekord püsis pistmine juba pikemalt. Hingamine meenutas oma piiratuses ühe kopsuga koera hingeldamist. Ilmselt mängis pistmises olulist rolli liiga väike aeg einestamise ja võistluse vahel. Organism oli ametis kõhu täite töötlemisega.

Viimased 5 km läksid langevas joones. Üritasin küll oma rütmi ja tempot hoida, aga organism juurde panna ei lubanud. Kuskil 12 km kohal luges keegi võistlejate kohti. Olin tema loendamise järgi 42. Umbes sealkandis – pisut enne või peale seda (ei mäleta) - möödusid must paar meesjooksjat, kellest üks oli ajakirja „Jooksja“ peatoimetaja Donatas Narmont . Vana, kogenud jooksuhunt teab ja oskab oma jõuvarusid õigesti hinnata ja jagada. Üldiselt ega mul Donatast edestada pole õnnestunudki välja-arvatud viimatine SEB Tallinna Sügisjooks 10 km distants, mis oli mulle ilmselt paras, et edukalt lõpuni kesta.
Üsna kohe peale eelnimetatute möödust must ka naiste kolmas - Galina Bernat. Uskumatu visadus ja vastupidavus sellises eas naisterahval.
Kuskil 13 km kohal möödus must Kaido Vetevoog. Muidugi, nemad polnud ainukesed, kes viimase 5 km jooksul minust mööda said. Neid oli ikka mõni veel, aga et ma kõigi nende numbrid ei vaadanud ega suutnud neid tagantjärele ka protokolli täpselt kindlaks teha, siis jäävad nad selle sissekande kontekstis anonüümseteks.

Mida enam lõpu poole, seda raskemaks kogu keha ja jalad hakkasid muutuma. Viimase kahe kilomeetri jooksul polnud energiat enam kuskilt võtta. Eesmärgiks oli üritada oma tempot enam-vähem lõpuni hoida ja oma kaotust mitte liiga suureks lasta paisuda.
Päris lõpu eel, velodroomil, mõõdus must veel 2...3 võistlejat. Protokolli järgi siis Tõnu Danilas ja Tiit Atso. Naiste neljanda, Helen Aluvee, möödumine õnnestus napilt, aga siiski piisava eduga ära hoida. Enne tuli päästev finiš kätte.
Minu lõpuaeg 1:06.20 ja koht 50.

Üldiselt jäin oma soorituse ja tulemusega rahule. 5 palli süsteemis hindan enda sooritust 4- vääriliseks. Igati rahul olnuks kui pistma poleks hakanud ja suutnuks joosta 4.17...4.20 tempos lõpuni u 40. koha kanti.

Lõpus olin küll läbi kui Läti raha (tänapäeval vast küll paslikum öelda: läbi kui Läti majandus). Peale finišis pingile istet võtmist lõi ala selga ülele poole hekteks koguni kramp. Pingutus oli olnud tugev. See andis tunda terve päeva teise poole. Pealejooksust ei tulnud midagi välja. Olin liiga tühi ja kurnatud. Sestap piirdusin võimlemise ja jalutuskäiguga ilusas sügisilmas.

Arvestades enda võistluskogemust viimaste kilomeetrite pikkusest ning võistlusjärgsest tundest 15 km järel, ei suuda ma ära imestada maratoni distantsi läbinute sitkust, vastupidavast, südikust. Ainuüksi 3 ja pool tundi jalul olemine näib pingutusena, saati siis üle 42 km läbimine. Igatahes minu poolt müts maha kõigi maratoni distantsi läbinute ees. See juba on tõsine katsumus ja eneseületamine.

Ära anda kassipojad (täiendatud 15.10.09)

2009-08-23T12:50:00.024+03:00

Et (Pärnu)maal tõi kass juuli kuu viimasel päeval ilmale pesakonna poegi, on ära anda 2 nunnut kassipoega. Piltidel on neid küll 4 (väga noores eas pojakest), aga alles on veel 2 - üks halli-triibuline ja üks üleni must. Mõlemad emased.

Kui sul on pakkuda ühele või enamale neist nunnudest kassipoegadest kodu ja hoolt, võta minuga ühendust mob. 55 661759; e-post: taavi.miku@gmail.com

Suurema pildi vaatamiseks kliki pildil.

Mõningaid muljeid ja tähelepanekuid seoses Linux’iga

2009-08-22T23:09:00.004+03:00

Värske ja samas üsna põgusa Linux’i kasutaja pajatan mõningatest muljetest. Teabmis laiaulatuslikud ja põhjapanevad mu kogemused sellega küll veel pole. Käitan seda rohkem häda pärast, kuna vana PC millele Linux sai installitud käis iidamast-aadamast Win 98 peal. Aga mõned muljed ja tähelepanekud siiski. Nagu Wubi jutus mainitud, pakub Linux tohutult palju seadistamisvõimalusi, ennekõike igasugu tehniliste parameetrite ja valikute osas, millest tavapärasel arvutikasutajal pole õrna aimugi. Selleks, et kõikidest võimalustest aru saada, peab arvutiasjades ikka päris hästi kodus olema.
Ehkki Ubuntu installimise ja sellega esmase põgusa tutvuse järel tundus, et sain klaviatuuri korralikult tööle, avastasin, et tegelikult ikka ei saanud küll kuna kuhugi on kadunud @ märk, millest vastava märgistusega klahv, ka muid klahve abiks kasutades, mitte märki maha jätta ei taha.
Siinkohal mõned praktilised näpunäited neile, kes Linux’is samuti klaviatuuri seadistamisega kimpus. Kõigepealt tuleks klaviatuuri seadetes lisada eesti keele paigutusega klaviatuur. Võimalik, et inglise keelse paigutusega klaviatuur seadistused on juba olemas. Kui eesti keelne on lisatud, tuleks kustuda inglise keelsed klaviatuuriseadistused. Minu kogemus on, et kui jätta mõlemad seadistused üles, kasutab klaver ikkagi inglise keelseid seadistusi mistõttu pole võimalik kasutada täpitähti, ehk siis nn eesti klaveri paigutust.
Ubuntu’s majandades ei saa kindlasti märkamata jääda dialoogiakende valiknupud, mille Windows versioonis „OK“ nupu vaste eesti keelses Ubuntu’s on „Olgu“ justkui pakutaks nõustuda millegagi, millega väga ei taha, aga parema puudumisel ju võib kah või lihtsalt tuleb. Muidugi samas võtmes päris head „OK“ kinnituse vasted oleksid: „hea küll“, „käib küll“, „mis parata“ kuni äärmuslikku tülgastust väljendava „sitta kah“-ni. Aga võibolla on selline tagasihoidlik paratamatusega leppimist pakkuv kinnitus vastuvõetavamgi kui FireFox’i „Sobib“, mida oled sunnitud vajutama ka näiteks siis kui mingi rakendus ei tööta ja programm sulle sellest teada annab.

Veel paar huvitavat-praktilist asja Ubuntu juures.
Esimene. Ajal kui oled töö lõpetanud või pead väikest pausi, pannes selleks ajaks arvuti lukku (logid välja või paned parooliga kaitstult ootele), on võimalik kellel iganes, kes su arvuti taha satub, jätta sulle sõnum. Mitte vanamoodsal viisil kleepides su arvuti ekraanile post-it’i või kirjutades laua peale asetatud paberile, vaid otse arvutisse. Nimelt on võimalik aknasse, kuhu käib kasutaja parool, kirjutada ka sõnum valides sisselogimise nupu asemel nupp „jäta sõnum“. Niipea kui oled oma arvuti taha naasnud ja sisse logid, näed jäetud sõnumeid. Väga kaval ja andekas lahendus.
Teine, taaskord tööga seonduv lahe asi, on võimalus sundida endale peale pause töötamisel arvutiga. Nimelt saad määrata aja pärast mida su arvuti lukustub teatud perioodiks. Lukustatuse pikkuse saad samuti ise määrata. Seega saad määrata endale kohustuslikke pause näiteks iga 60 minuti tagant 10-ks minutiks. Eriti mõnus rakendus ületöötamise all kannatajatele ja ennast arvuti taha unustajatele.
Võid mõelda, et olukord, kus sind poole tegevuse pealt katkestatakse ja pausi võtma sunnitakse võib ajada närvi, aga teisalt tõendavad erinevad töö- ja puhkeaega ning inimese jõudluse alased uuringud, et regulaarselt iga 60 kuni 90 minuti tagant tehtavad ca 10 minutilised pausid, aitavad säilitada töövõimet ja produktiivsust (lugemissoovitus: „Täiusliku pühendumuse jõud“). Ka sellise momendi paratamatusena võtmine peaks aitama puhkepausi puhkamiseks kasutama. Et arvutiga töötamine mõjub degradeerivalt kere tugilihastele ning silmadele, on hea võimalus pausi enda liigutamiseks ja kaugussesse vaatamiseks kasutada.

Auto km läbimise kogukulu arvutamine

2009-08-22T22:14:00.007+03:00

Ühel kuumal suvepäeval rannaliival lesides läksid mõtted mingil põhjusel (ilmselt miski vältimatu remondikuluga seoses) auto pidamise kulude peale - et kui palju üks autoomanik võib auto ülalpidamiseks ja sellega sõitmiseks, selle pidamise jooksul sinna sisse tampida. Ja milliseks kogukulu arvestades võib kujuneda ühe kilomeetri läbimise maksumus. Selle tuletamiseks jõudsin järgmise arvestuskäiguni.

Summeeri järgmised kuluartiklid (eeldab vastavasisulise arvapidamise olemasolu)
• auto ostuhind
• ostu vormistamisega kaasnevad kulutused (registreerimise riigilõiv, numbrimärgid jms.)
• kõik varuosad, kulumaterjalid (õlid, filtrid, tihendid, vedelikud) remondi ning hoolduskulud
• tasutud kindlustusmaksed, ülevaatused
• makstud trahvid (ka altkäemaksud, kel see on õnnestunud)
• kütus: bensiin või diisel (kuna vaevalt kõik kütuseostu tšekid alles on, siis kütusekulu arvestamise aluseks võtta auto keskmine kütusekulu)

Lahuta ülaltoodud sumeeritud kuludest
• otsene auto kasutamisest saadud tulu (n. taksoteenuse või muul moel veoteenuse osutamine)
• auto müügihind (või orienteeruv turuväärtus, millega on tõenäoliselt võimalik autot müüa)

Tulemus on netokulu, mis tuleks jagada läbitud kilomeetitega. Ja ongi km läbimise hind olemas.
Ise pole seda veel ette võtnud, aga tulemust oleks huvitav teada küll.

Läbisõidu leidmine:
Müügimomendil või arvestuse seisuga auto kogu läbisõit – (miinus) soetamishetke läbisõit

Kütusekulu leidmine:
Eeldab auto kasutuse ajal keskmise kütusekulu leidmist*.
Auto omanikupoolne läbisõit (vt. eelmist punkti) x (korda) ühe km keskmine kütusekulu
- või korda auto keskmine kütusekulu 100 km kohta / (jagatud) 100-ga.

*mugavaim ja objektiivseim moodus auto keskmise kütusekulu leidmiseks on teha seda tegeliku kütusekulu baasil. Teades kütusepaagi mahtu, saame arvestada tegeliku kütusekulu jagades paagitäie kütuse läbitud kilomeetritele. Selleks on tarvilik täielikult täidetud paagiga sõitma asumisel fikseerida odomeetri näit või võimalusel panna stoppatav odomeeter nulli ning fikseerida odomeetri läbisõidu näit järgmisel tankimisel. Kütuse tegelik kulu on olnud selline kui palju (mitu liitrit) uuel tankimisel mahub paaki kütust. Näiteks kui paak on 55 liitrine, aga uuel tankimisel läks sinna 50 l kütust, ongi see fikseeritud vahemaa kütusekulu.

Tühjalt seina jäetud akulaadijate voolutarbimise müüt

2009-08-18T18:24:00.004+03:00

Rääkides elektrisäästmise nippidest on vahest siit-sealt läbi jooksnud, et ühed salakavalad voolutarbijad on erinevad n-ö tühjalt vooluvõrku jäetud akulaadijad – mobiili, sülearvuti jms. omad. Olles võtnud ette kontrollida sellise väite paikapidavust portatiivse voolu parameetrite (sh. voolutarve) mõõtjaga Brennenstuhl PM 230 (müütas K-Rauta kauplustekett), võin kinnitada, et pelk müüt see ongi. Seade, mis mõõdab voolutarvet kümnendik wati täpsusega (lubatud viga +/- 5%), ei näita ilma tarbijata – st. olles ühendamata seadmega, mille laadimiseks see mõeldud on - mingit voolutarbimist. Isegi mõnel laadijal asuva väikese LED tulukese voolutarve on nii madal, et ei tekita reaalajas voolutarbimise näitu. Jõude vooluvõrgus oleva laadija voolutarve on vaid ehk mõni milliwatt (mW), mida ei saa mingiks arvestatavaks kaoks või kuluks lugeda.
Seega adekvaatseks põhjuseks miks laadijaid vooluvõrku mitte jätta, ei tohiks seisneda mitte niivõrd elektrikulus, vaid laadija säästmises näiteks äikesest tekkida võiva ülepinge eest, mehaanilise vigastamise ohus nende otsa või sisse koperdamisega jms.
Siinkohal tuleks aga tähelepanelik olla ja mitte segi ajada laadijaid mistahes muu elektroonikaseadmega, mis võivad ooterežiimil ikka ka mõne wati voolu tarbida.

Mõnede seadmete laadimiste voolutarbed:
Sülearvuti Ordi CL 50...................32 W
Varta AA akude laadija (4 AA aku laadimisega)......6,8 W
Mobiiltelefon (Nokia 6100)............7 W

Miks ja kuidas Ubuntu (Linux) arvutisse saada

2009-08-07T12:23:00.004+03:00

Internetist võib leida hulganisti juttu kui tore asi on Linux opsüsteem ja kuidas seda oma Windows’i põhisesse arvutisse saada. Selliseid tekste on ohtralt inglise keeles kuid leidub eestikeelseidki.
Esimene küsimus, mis peaks keskmisel arvutikasutajal tekkima, on: miks peaks toimiva opsüsteemi (n. Windows) asendama teisega – Linux’iga – või selle olemasolevale paralleelselt installeerima, kuna Linux’iga majandamine eeldab keskmisest tunduvalt paremat arvuti tundmist ja pusimist erinevate rakenduste (n. nn WiFi) seadistamiseks?
Minuarust ei peagi. Ehk kui kasutusel on tootja poolt jätkuvalt uuendustega toetatav harjumuspärane ja vajadusi rahuldav opsüsteem (Mac, Windows), puudub selleks igasugune vajadus kui ei olda just arvutifriik, igavus ei piina, jne. Lühidalt, kes tahaks oma aega raisata arvutisse Linux’i paigaldamisele, sellega eksperimenteerimisele ja seadistamisele.
Muidugi, netist võib leida hulga põhjendusi miks eelistada Linux’it Windows’ile (n. About.com artikkel), aga tavakasutaja jaoks ei kaalu need põhjused kindlasti üles installeerimisega ja häälestamisega kaasnevat aja kulu ja sekeldusi. Sest see kõik ei kulge sugugi mitte ladusalt. Asja tööle saamiseks tuleb palju netis ringi kolada, otsida jooksvalt tekkivatele probleemidele ja takistustele lahendusi erialastest foorumitest ja mujalt. Ilmselt oleneb installeerimise ja seadistamise problemaatilisus tugevalt ka arvutist (ehk riistvarast) ja olemasolevast opsüsteemist ning selle registri või juurkataloogi korrasolekust. Võibolla ka BIOS’sest.
Minuarust ainuke põhjus olemasoleva opsüsteemi asendamiseks Linux’iga tavakasjutaja jaoks on, kui olemasolev opsüsteem on aegunud, ehk tootja seda enam ei toeta ja vana opsüsteem ei vasta enam vajadustele, ei toeta uusi rakendusi, jookseb kinni jms. Näiteks Windows 98 puhul. Aprillis 2014 lisandub vanade mittetoetavate opsüsteemide nimistusse ka Windows XP, mis juhul muutub ka selle uuega asendamine aktuaalseks.
Teine mõistlik põhjus arvutile Linux’i installeerimiseks seisneb arvuti soetamisel ilma kalli Windows’i opsüsteemita. Pole küll eriti täheldanud, et arvuteid ilma Windows’i või siis Mac’ita (Apple) müüdaks.

Linux’ist leidub mitmeid arendusi ehk nn distributsioone (ka distro’d) erinevate arvutikasutajate vajadustele ja maitsetele. Neist tuntumad või viimasel ajal enamlevinud on ehk Ubuntu.
Kuna Linux’i installeerimine arvutisse eeldab arvuti asjades keskmiselt paremat kodus olemist nagu kõvaketta osadeks jagamist ehk partatsioonide loomist jms., on välja töötatud Windows’i põhistesse arvutitesse Linux Ubuntu adopteerimist ja implementeerimist hõlbustav programm Wubi. Sellest pajatab ka Digitarga artikkel.
Kahjuks ei pruugi Ubuntu installeerimine ka Wubi’ga minna nii ladusalt ja probleemivabalt nagu kirjeldavad Wubi ametlik koduleht ja seda programmi promovad artiklid.
Sellest ka antud kirjutis siin. Ehk teemaks pole Linux ja Ubuntu heade ja halbade külgede vaagimine vaid nõuanne, kuidas üle saada ka Wubi’ga Ubuntu installi tõrkest, mis ingliskeelseid foorumeid uurides, ei olegi haruldane. Samas lihtsat ja arusaadavat lahendust sealt kõnealusele probleemile ei leia. Seda probleemi ei käsitle ka Wubi ametlik kasutamise abi.

Üldiselt Wubi installeerimine arvuti riistavara taha jääda ei tohiks, sest programmi käitamise nõuded on tagasihoidlikud – 256 MB RAM, soovitavalt 5 GB, aga minimaalselt 3 GB vaba kõvakettamahtu ning järgmised MS opsüsteemid: Windows 98, 2000, XP, Vista.
Nimelt kui Wubi installatsioonifail wubi.exe on arvutisse tõmmatud, ei pruugi see tavapärase topeltklikiga (ega ka muul moel avamisega) käivituda. Arvuti ragistab mõned sekundid, mille vältel on kursor liivakellaks, aga midagi ei juhtu. Sellisena probleem on tõstatatud ka inglise keelsetes interneti keskkondades ja Wubi/Ubuntu teemalistes foorumites. Näiteks see.
Neist spetsiaalselt Ubuntu vigade (bugs) saidil mainitakse, et wubi.exe mittekäivitumise probleem seisneb ketta non-ascii tähistuses. Ehk ketas (volume) tuleks nimetada ascii süsteemis (vaata asja seletust). Kuidas see aga käib, ma tavapärase, mitte-spetsialistist arvutikasutajana ei tea ega viitsinud ka välja uurida kuivõrd netiotsingud piisavalt ühest vastust ei andnud.
Leidsin lahenduse teisel, lihtsamal, viisil. Nimelt laadisin netist uusima Wubi (ver.9.04) asemel alla Wubi eelmise versiooni 8.10. See käivitus ilma probleemideta. Tegin paar-kolm nõutud määrangut ja programm hakkas toimetama, ehk netist Ubuntu faile alla laadima. See protsess võtab üksjagu aega, ehk võib minna päris mitu tundi.
Lõpuks oli Ubuntu 8.10 arvutis. Tegin seal nõutud määrangud ja seadistused kasutajanime, parooli, keelevaliku osas. Olles Ubuntu 8.10 kenasti käima saanud, aktiveerisin seal Ubuntu uuendamise (upgrade), mis hakkas alla sikutama uusimat versiooni 9.04. Ka see võttis omajagu, ehk üle tunni aega. Eks see ole kõige enam kinni ühenduse kiirusest. Lõpuks oli Ubuntu 9.04 arvutis ning sain alustada selle seadistamist, sh. tõmbasin alla Eesti keele paketi. Seadistamine on vältimatu kuivõrd ilma selleta ei pruugi klaviatuur väljastada neid tähemärke ja sümboleid, mida soovid. Isegi @ märgi kirjutamine ei pruugi õnnestuda ilma eelneva seadistamiseta.
Peale „klaveri“ seadistamist ja hiire seadete ülevaatamist, aktiveerisin arvutiga ühendatud printeri leidmise, mis läks ka üsna ladusalt, kui välja arvata arvuti hangumine esmasel prooviprintimisel. Peale restarti toimisid süsteem ja printer kenasti.

Sellegi poolest ei läinud Ubuntu 9.04 installeerimine päris probleemideta kuivõrd arvuti keeldus installeerimast paari testkomponenti. Ilmselt nende puudumine põhjustab Ubuntu käivitamisel aga laadumise seiskumise DOS-is peale rida *Activating swapfile swap...
Asjast sai edasi kasutades klahvikombinatsiooni Ctr+Alt+Del. Ehk põhimõtteliselt läbi eelkirjeldatud käivitamistõrke sai Ubuntu toimima ja seda uurima-puurima asutud.
Tuleb tõdeda, et Ubuntu kujundus on ise-enesest igati kena ja esteetiline (pruunikates toonides teema Human). Vastavalt soovile saab valida ka teistsuguste värvitoonide ja kujundusega teemasid, mida on kokku u kümmekond.
Üldiselt seadistusvõimalusi hakkas silma väga palju, aga üldmulje keskkonnast jäi igati hea. Koos Ubuntu’ga tuli kaasa ka rida arvutitööks vajalikke programme nagu OpenOffice (analoog MS Office paketile), kalkulaator, märkmete süsteem , veebilehitseja FireFox, e-posti programm..., pilditöötlusprogramm... jpm.

Edaspidi loodan siia postitada ka mõned tähelepanekud, märkused, ja võibolla ka kasulikud nõksud või viited Ubuntu kasutamise kohta ning selle eeliste või puuduste kohta võrreldes Windows 98 ja XP-ga.

Väike juhend: kuidas saada Google Earth .kmz (.kml) fail Garmin’i GPS seadmesse

2009-07-22T21:45:00.032+03:00

Olles maadelnud küsimusega kuidas saada Google Earth märgitud või koostatud teekonda koondav .kmz laiendiga fail ühes selles sisalduvate marsruudi (route), läbitud teekonna (track) ja huvipunktidega (POI – points of intrest; mõnelpool ka kui places of interest) Garmin'i GPS seadmesse (eTrex Vista HCx), otsisin selle kohast abi internetist. Et igasugust - sh. antud küsimusse puutuvat - infot on palju, ja soovitud tulemuseni jõudmine ei pruugi olla lihtne ning see võib nõuda kõvasti aega ja energiat, siis annan põgusa ülevaate kuidas on võimalik .kmz faili info GPS seadmesse laadida, et seda seal kasutada.

Kõige lihtsam variant, millele internetiotsingud ka tihti viitavad, on soetada vastav tasuline tarkvara näiteks GE2GPX, mis iseenesest tundub väga kena, mugav ja kasutajasõbralik programm. Litsentsi hind € 15.
Samuti nagu sama firma põhjalikuim, mõlemat pidi konverteerimist toetav, programm: GPS Converter (Windows). Litsentsi hind € 35. Toetatud on mitmed geoinfo formaadid: Google Earth KMZ, KML, samuti GPX, TomTom Navigator (ov2, itn), Magellan MapSend (wpt, trk), Garmin POI (non encrypted gpi), Palm Address Book (aba), NMEA 0183 sentences, SUUNTO Data files (sdf), Navigon MN6/5/4 (rte), iGO (comma delimited asc), Garmin POI, Magellan POI, Route66, Navman.
Need kaks programmi sobivad seega failide konverteerimiseks paljude tootjate GPS seadmetele.

Kui aga spetsiaalse programmi ostuhuvi pole, siis allpool üks samm-sammuline ülevaade, mida .kmz faili kujul info saamiseks GPS seadmesse, teha tuleb.

Kõigepealt mõni sõna .kmz faili formaadist. Tegu on USA firma Keyhole Inc. poolt Google Earth jaoks väljatöötatud ning Google poolt kasutusele võetud zippitud ehk kokkupakitud XML skeemil põhineva .kml faili (Keyhole Markup Language) formaadiga. Kml fail sisaldab mitmekülgsest geograafilist infot, sh. nii kasutajapoolseid märkusi kui visualisatsiooni.

Info saatmisel või salvestamisel Google Earth’ist pakub programm .kmz vormingu välja vaikimisi (by default). Samas on geo- ja topoinfo salvestamisel Google Earth’is võimalik valida ka mittepakitud formaat - .kml, mida on info ladusamaks GPS seadmesse transportimiseks soovitatav ka kasutada.
Aga kui sa oled juba salvestanud või saanud geoinfo .kmz kujul, siis selle GPS seadmesse saamiseks on tegevuskäik järgmine:

Ava (extract) mõne arhiveerimisprogrammiga (näiteks WinZip v WinRAR) arvutisse laetud .kmz kaust. See avaneb lahti eraldi .kml laiendiga failiks. Vajadusel anna lahtipakkimise (unzipping) käigus uuele failile soovitud nimi.

Kui arhiveerimisprogramm puudub, on võimalik netist tasuta alla laadida ja installida WinRAR, mis on igati asjalik lahti- ja kokkupakkimise programm. Ilmselt laiemalt tuntud programm WinZip, on paraku tasuline.

Lae alla tasuta GPS info/failide konverteerimise programm GPSBabel. See laadub arvutisse .zip kataloogina. Avamisel (peaks piisama ka topeltklikist kataloogil) pakitakse selle sisu eraldi kataloogi lahti.
Käivita GPSBabel (topelklikk lahtipakitud kausta failil GPSBabelGUI). Avanendud dialoogiaknas (Open File – Security Warning) klikka nuppu „Run“. Avaneb programmi aken. Selle ülemine osa jaguneb kaheks blokiks – Input ja Output.

Input osa rippmenüüst tuleb määrata faili, mida soovid ümber konverteerida, formaat (antud juhul .kml siis). Selle alloleval ribal määrad ära arvutis asuva ümberpööratava tulemusfaili asukoha. Samuti saad arvutis oleva faili asemel valida arvutiga ühendatud seadmes oleva tähistades selleks linnukesega rippmenüü ees oleva „Device“ kastikese ning määrates ühenduse liigi (kas USB või COM3).Teises, output, jaotuses märgid vastavas formaadi valiku rippmenüüs ära konverteeritava faili sihtvormingu. Garmin'i GPS jaoks siis .gdb, mis on selle vaikimis formaat või universaalsema .gpx. Järgmiseks kirjutad annad uuele failile nime ja määrad salvestuse sihtkoha, mis võib jällegi vastava linnkuse märkimisel olla ka seadme enda. Probleemide vältimiseks ja kontrolli säilitamiseks teostatava üle, arvan siiski parema olema salvestada tulemusfail (n .gdb) kõigepealt arvutisse ja siis sealt GPS seadme oma programmi (Garmin'i puhul MapSource) abil seadmesse.GPSBabel programmiakna alumises pooles saab määrata millist infot sihtfailist (.kmz) ümber konverditakse. Kas kõik kolm põhikategooriat (Teekonnapunktid – Waypoints, marsruudid – routes, jäljed – tracks) või mõni nende kombinatsioon. Nupu „Filter“ kaudu saad määrata veelgi spetsiifilisemad konverteerimise võimalused.

Konverteerimise alustamiseks klikka nuppu „let’s go“. Programmi allolevas kastis kuvatakse konverteerimisinfo.

Nüüd on sul määratud kaustas olemas uus (n. gdb laiendiga) .kmz infot koondav Garmin'i GPS seadmele söödavaks muudetud fail.

Käivita Garmin'i seadmega kaasas olev programm MapSource ning ava sellega konverteeritud tulemusfail. Selle saad avada ka paremklikates failil ja valides lühimenüüst faili avamise programmiks MapSource.
Ühenda arvutiga (tavaliselt USB juhtmega) GPS seade. Lülita GPS seade sisse. Et see hakkab otsima satelliitte, mille leidmiseks tervikfaili siirdeks seadme ja arvuti vahel vajadust pole ja millega ta tubastes tingimustes nii-ehk-naa hätta jääb, lülita satelliitide otsing välja. Selleks vajuta GPS seadmel menüü nuppu. Avanenud valikutest vali ja kinnita „kasuta ilma GPS-ita“ („Use with GPS off“).
Vali MapSource programmist seal avatud konverteeritud tulemusfail ning klikka programmi menüüribal nuppu „Send to Device“. Programm teavitab protsessi edukast lõpetamisest.
Kui su GPS seade ei ole seadistatud peale andmete ülekannet automaatselt välja lülituma, lülita see enne arvutist lahti ühendamist manuaalselt nupust välja.

Voilaa! Ja ongi Google Earth programmis olnud/loodud soovitud geoinfo su Garmin'i GPS seadmes olemas.

Põhimõtteliselt näitlikustab ülalkirjeldatud tegevuskäiku ka alljärgnev Youtube video. Tõsi küll, selle vahega, et teekonnafail, mis luuakse Google Earth’is salvestatakse juba targu .kml failina ja faili konverteerimisel Garmin'i tarkvarale söödavaks kasutatakse programmi KML to GPX Converter2 ehk sedasama eespoolmainitud tasulist GE2GPX

Youtube’is leidub ka klipp, mis räägib veel ühest mugavamast võimalusest saada Google Maps info, nagu POI’d, Garmin'i GPS seadmesse. Kahjuks Google Eestis sellist lahendust ei paku ehk presenteeritavas online rakenduses puudub info GPS seadmesse saatmise valik.

On veel üks variant .kml formaadis geoinfo laadimiseks GPS seadmesse, aga seda vaid huvipunktide ehk POI (points of interest) osas. Ehk see lahendus ei sobi teekonnajälje (track) ja marsruudi (routes) konverteerimiseks.
.KML faili konverteerimiseks kasutatakse tasuta vabavaralist programmi KMLCSV Converter, mis konverteerib huvipunktide info universaalsesse .CSV (Comma Separated Values) formaati. Konverteeritud info, ehk .CSV faili laadimiseks Garmin'i GPS seadmesse on tarvilik programm POI Loader, mis on tasuta allalaetav Garmin’i kodulehel. Programm toetab GPX ja CSV formaate.
Kuidas asi käib, vaata Youtube’st

Ülevaade geoinfo ja topoinfo failiformaadid

Luurekass

2009-04-25T13:42:00.007+03:00

Pink towel hood, originally uploaded by pepleo.

Hiirte sõber kass. Või hoopis kavalalt sulanduja kass?
Pilt pärineb Flickr.com lehelt. Autor pepleo.