27. Rahvajooks

Järjekordne jooksuüritus 27.Rahvajooks on nüüd seljataga ja aeg jooksu käik ning muljed kokku võtta. Teen seda siin, veebis, paaril peamisel põhjusel: esiteks, täiendamaks oma Polar ProTrainer treeningpäevikut, kuhu nii pikki märkmeid otse (ilma mujal asuvale allikale linkimata) üles tähendada ei saa ning teiseks, miks mitte oma muljeid ja katsumusi ka teistega, kes asja vastu peaks huvi tundma, jagada. Pealegi on see ju teema, mis ühe isiku blogisse autorist kõnelevas kontekstis igati passima peaks.

Võistluspaikka Pirita velodroomi juures jõudsin piisavalt aegsasti, ehk täpselt maratoni distantsi stardi ajaks ja tund enne 15 km jooksu starti. Parkimiskoha leidsin kiirelt, ja peab mainima, ka õnnega pooleks, Selveri parklas metsa poolses otsas. Lihtsalt oli jäänud üks vaba koht, mida poldud veel märgatud või sinna jõutud.
Võistlusalas võtsin välja numbri, vaatasin põgusalt/kiirelt üle võistluspaigas oma toodete promojate kraami, milles midagi ekstra põrutavat ja enneolematu polnud – ikka need samad head tuntud tooted ja teenused - seekord oli tähelepanu keskes Sügisjooksu peatoetaja Asics (maaletooja Patrol) jooksusussid ja jalatüübi määramise tehnika nn jooksukliinik.

Soojendusjooksul tunne just kerge polnud, aga polnud ka kõige hullem. Selline võistluste eelne harju keskmine. Siiski kippus pulss kiirelt üles minema ja keha kangesti higistama. Olek ei olnud just kerge. Võimalik, et organism polnud veel piisavalt ärganud. Segavalt andis tunda ka kl.10-st lõpetatud hommikueine (paar makraga röstitud võileiba, neljaviljapuder banaaniga, mahl ja kohv).

Start. Täpselt kl.12 nagu välja kuulutatud oli. Ilm oli selleks ajaks veel eriti ilusaks läinud. „Selle suve ilusaim nädalavahetus“, nagu võistluste kommentaator Riho Järvelainen enne starti, ilmselt mõtetega veel äsja lõppenud suves viibides, teatas. Soojalt paistev päike oli välja tulnud ja laskis varasügisesel looduse ilul särada. Õhutemperatuur võis tunde järgi olla kuskil 19°C kandis. Et võistlejaid väga palju polnud (võrreldes ümber Viljandi järve jooksu ja SEB sügisjooksuga ennekõike), ei olnud probleemi stardikoridoris oma arust endale staatuse järgi sobiva koha sisse võtmisega ega ka kohe stardist alates oma soovitud tempos jooksma hakkamisega.

Alustasin kuskil 4 min km tempos. Vastupidiselt soojendusel kogetule tundus nüüd, lühistes riietes, minek kerge. Mingil määral kartsin küll, et päris sellise tempoga ma 15 km lõpuni ei kesta. Enamus rahvajookse jääb ju alla selle distantsi. Ja 15 km - häbi küll tunnistada - ongi seni pikim jooksudistants, mida olen võistelnud. Ka 3 km järel oli tunne endiselt hea ja enda kohta tempo piisavalt tugev. Oma kella järgi 3 km vaheaeg 12.21.
3 km täitus peale Ambrose mäe tõusu, mille järel saavutasin oma selle võistluse maksimum pulsi: 178 l/min (isiklik, Sportmed’is määratud, maksimum 180 l/min). Sellele vaatama mulle tõusud - võibolla suusatamise tausta tõttu - üldiselt passivad. Tavaliselt suudan neil oma kohta oluliselt paradada, vastupidiselt langustele, kus kipun paljudele jalgu jääma. Ei taha või ei viitsi või ei suuda langustel teistega sammud pidada. Üldiselt see lööb ka hingamise rütmist välja.

Umbes 4 km kohal mõõdus minust Kaido Orgulas’e kogukas kuju koos ühe teise meesjooksjaga.
Kuni 5 km, ehk esimese joogipunktini, kus võtsin suu kuivamise tõttu topsi vett, oli kõik enam-vähem hästi. Võimalik, et joomine oli viga. Üsna pea peale seda, lõi paremale poole rinnakorvi alla, maksa piirkonda, terava püsiva piste, mis hingamisele põõna pani. Olin sunnitud tempot järele andma, et korralik hingamine taastada. Sama jama oli juhtunud ka Pühajärve jooksul, kus samuti peale joogipunktis veega värskendamist maksa valu lõi, mis piiras hingamist sedavõrd, et pidin pea et seisma jääma.
Olin sunnitud Anneli Vaher ’i pidevalt tempot keriva grupi eest ära laskma. Mõnda aega jooksingi üksinduses, kuni kuski 6 km kandis jõudis mulle järele ja mõõdus must üks noormees, kelle numbrit ma kahjuks ei vaadanud ja ta nime ei suutnud protokolli põhjal tuvastada. Et pistmine oli taandnud, võtsin talle sappa, kus suutsin ca kilomeetri kuni Mähel pöördeni Ecoland’i juures ta kannul püsida. Selle aja jooksul võtsime vahet eesliiknud Vaheri grupiga, küll visalt, aga järjepidevalt, kinni. Veidi enne Ecoland’i aga tegi maksa pistmine teise tuleku. Pidin taaskord tempot tagasi laskma. Seekord püsis pistmine juba pikemalt. Hingamine meenutas oma piiratuses ühe kopsuga koera hingeldamist. Ilmselt mängis pistmises olulist rolli liiga väike aeg einestamise ja võistluse vahel. Organism oli ametis kõhu täite töötlemisega.

Viimased 5 km läksid langevas joones. Üritasin küll oma rütmi ja tempot hoida, aga organism juurde panna ei lubanud. Kuskil 12 km kohal luges keegi võistlejate kohti. Olin tema loendamise järgi 42. Umbes sealkandis – pisut enne või peale seda (ei mäleta) - möödusid must paar meesjooksjat, kellest üks oli ajakirja „Jooksja“ peatoimetaja Donatas Narmont . Vana, kogenud jooksuhunt teab ja oskab oma jõuvarusid õigesti hinnata ja jagada. Üldiselt ega mul Donatast edestada pole õnnestunudki välja-arvatud viimatine SEB Tallinna Sügisjooks 10 km distants, mis oli mulle ilmselt paras, et edukalt lõpuni kesta.
Üsna kohe peale eelnimetatute möödust must ka naiste kolmas - Galina Bernat. Uskumatu visadus ja vastupidavus sellises eas naisterahval.
Kuskil 13 km kohal möödus must Kaido Vetevoog. Muidugi, nemad polnud ainukesed, kes viimase 5 km jooksul minust mööda said. Neid oli ikka mõni veel, aga et ma kõigi nende numbrid ei vaadanud ega suutnud neid tagantjärele ka protokolli täpselt kindlaks teha, siis jäävad nad selle sissekande kontekstis anonüümseteks.

Mida enam lõpu poole, seda raskemaks kogu keha ja jalad hakkasid muutuma. Viimase kahe kilomeetri jooksul polnud energiat enam kuskilt võtta. Eesmärgiks oli üritada oma tempot enam-vähem lõpuni hoida ja oma kaotust mitte liiga suureks lasta paisuda.
Päris lõpu eel, velodroomil, mõõdus must veel 2...3 võistlejat. Protokolli järgi siis Tõnu Danilas ja Tiit Atso. Naiste neljanda, Helen Aluvee, möödumine õnnestus napilt, aga siiski piisava eduga ära hoida. Enne tuli päästev finiš kätte.
Minu lõpuaeg 1:06.20 ja koht 50.

Üldiselt jäin oma soorituse ja tulemusega rahule. 5 palli süsteemis hindan enda sooritust 4- vääriliseks. Igati rahul olnuks kui pistma poleks hakanud ja suutnuks joosta 4.17...4.20 tempos lõpuni u 40. koha kanti.

Lõpus olin küll läbi kui Läti raha (tänapäeval vast küll paslikum öelda: läbi kui Läti majandus). Peale finišis pingile istet võtmist lõi ala selga ülele poole hekteks koguni kramp. Pingutus oli olnud tugev. See andis tunda terve päeva teise poole. Pealejooksust ei tulnud midagi välja. Olin liiga tühi ja kurnatud. Sestap piirdusin võimlemise ja jalutuskäiguga ilusas sügisilmas.

Arvestades enda võistluskogemust viimaste kilomeetrite pikkusest ning võistlusjärgsest tundest 15 km järel, ei suuda ma ära imestada maratoni distantsi läbinute sitkust, vastupidavast, südikust. Ainuüksi 3 ja pool tundi jalul olemine näib pingutusena, saati siis üle 42 km läbimine. Igatahes minu poolt müts maha kõigi maratoni distantsi läbinute ees. See juba on tõsine katsumus ja eneseületamine.

Mõningaid muljeid ja tähelepanekuid seoses Linux’iga

Värske ja samas üsna põgusa Linux’i kasutaja pajatan mõningatest muljetest. Teabmis laiaulatuslikud ja põhjapanevad mu kogemused sellega küll veel pole. Käitan seda rohkem häda pärast, kuna vana PC millele Linux sai installitud käis iidamast-aadamast Win 98 peal. Aga mõned muljed ja tähelepanekud siiski. Nagu Wubi jutus mainitud, pakub Linux tohutult palju seadistamisvõimalusi, ennekõike igasugu tehniliste parameetrite ja valikute osas, millest tavapärasel arvutikasutajal pole õrna aimugi. Selleks, et kõikidest võimalustest aru saada, peab arvutiasjades ikka päris hästi kodus olema.
Ehkki Ubuntu installimise ja sellega esmase põgusa tutvuse järel tundus, et sain klaviatuuri korralikult tööle, avastasin, et tegelikult ikka ei saanud küll kuna kuhugi on kadunud @ märk, millest vastava märgistusega klahv, ka muid klahve abiks kasutades, mitte märki maha jätta ei taha.
Siinkohal mõned praktilised näpunäited neile, kes Linux’is samuti klaviatuuri seadistamisega kimpus. Kõigepealt tuleks klaviatuuri seadetes lisada eesti keele paigutusega klaviatuur. Võimalik, et inglise keelse paigutusega klaviatuur seadistused on juba olemas. Kui eesti keelne on lisatud, tuleks kustuda inglise keelsed klaviatuuriseadistused. Minu kogemus on, et kui jätta mõlemad seadistused üles, kasutab klaver ikkagi inglise keelseid seadistusi mistõttu pole võimalik kasutada täpitähti, ehk siis nn eesti klaveri paigutust.
Ubuntu’s majandades ei saa kindlasti märkamata jääda dialoogiakende valiknupud, mille Windows versioonis „OK“ nupu vaste eesti keelses Ubuntu’s on „Olgu“ justkui pakutaks nõustuda millegagi, millega väga ei taha, aga parema puudumisel ju võib kah või lihtsalt tuleb. Muidugi samas võtmes päris head „OK“ kinnituse vasted oleksid: „hea küll“, „käib küll“, „mis parata“ kuni äärmuslikku tülgastust väljendava „sitta kah“-ni. Aga võibolla on selline tagasihoidlik paratamatusega leppimist pakkuv kinnitus vastuvõetavamgi kui FireFox’i „Sobib“, mida oled sunnitud vajutama ka näiteks siis kui mingi rakendus ei tööta ja programm sulle sellest teada annab.

Veel paar huvitavat-praktilist asja Ubuntu juures.
Esimene. Ajal kui oled töö lõpetanud või pead väikest pausi, pannes selleks ajaks arvuti lukku (logid välja või paned parooliga kaitstult ootele), on võimalik kellel iganes, kes su arvuti taha satub, jätta sulle sõnum. Mitte vanamoodsal viisil kleepides su arvuti ekraanile post-it’i või kirjutades laua peale asetatud paberile, vaid otse arvutisse. Nimelt on võimalik aknasse, kuhu käib kasutaja parool, kirjutada ka sõnum valides sisselogimise nupu asemel nupp „jäta sõnum“. Niipea kui oled oma arvuti taha naasnud ja sisse logid, näed jäetud sõnumeid. Väga kaval ja andekas lahendus.
Teine, taaskord tööga seonduv lahe asi, on võimalus sundida endale peale pause töötamisel arvutiga. Nimelt saad määrata aja pärast mida su arvuti lukustub teatud perioodiks. Lukustatuse pikkuse saad samuti ise määrata. Seega saad määrata endale kohustuslikke pause näiteks iga 60 minuti tagant 10-ks minutiks. Eriti mõnus rakendus ületöötamise all kannatajatele ja ennast arvuti taha unustajatele.
Võid mõelda, et olukord, kus sind poole tegevuse pealt katkestatakse ja pausi võtma sunnitakse võib ajada närvi, aga teisalt tõendavad erinevad töö- ja puhkeaega ning inimese jõudluse alased uuringud, et regulaarselt iga 60 kuni 90 minuti tagant tehtavad ca 10 minutilised pausid, aitavad säilitada töövõimet ja produktiivsust (lugemissoovitus: „Täiusliku pühendumuse jõud“). Ka sellise momendi paratamatusena võtmine peaks aitama puhkepausi puhkamiseks kasutama. Et arvutiga töötamine mõjub degradeerivalt kere tugilihastele ning silmadele, on hea võimalus pausi enda liigutamiseks ja kaugussesse vaatamiseks kasutada.