72. Rabajooks

11.oktoober, pühapäev: päikeseline, tuulevaikne, värvikirev, karge sügispäev, just sobilik väljas olemiseks ja liikumiseks. Muidugi ka sportlikuks pingutuseks. Sellistel päevadel loodus lausa kutsub end nautima ja ennast selle osana tundma.
Jooksjatele pakkus pühapäev enda proovilepanekuks ja võistlusmomendiga pingutamisvõimalust vähemasti kahes kohas – Viljandis, 13,5 km pikkuse ümber Viljandi linna jooksuga ning Tallinnas, väga pika traditsiooniga alati tasuta toiminud 6,3 km rajaga Rabajooksu näol. Et majanduslikult kitsal ajal pikka ja kulukat sõitmist vältida, osalesin viimasel. Vaatamata Rabajooksu pikale traditsioonile osalesin sel esimest korda. Eks üheks osalemise motiiviks olnud ka see, et mulle meeldib metsas joosta.
Võistluspaigas Pääskülas oli Kalda tänava äärne tühermaa autodest tulvil. Siiski mahtusid korraldajate suunamisel kenasti parkima ka hilisemad tulijad. Et jooksu- ning liikumishuvilisi oli tõesti palju, aga rada pole kummist, oli asi lahendatud üsna geniaalselt. Nimelt toimusid stardid alates kl.11-st kuni kl.12-ni iga 5 minuti tagant. Nii sai igaüks valida omale sobiva stardiaja ja grupi. Olin juba eelnevalt plaaninud startida kl.12:00, sest mulle ei meeldi väga varakult tugevalt pingutama hakata. Nii ma siis viimase stardiga, kus osales peale minu veel 3 või 4 osavõtjat, alustasin. Enamus oli selleks ajaks oma tiiru juba ära teinud ja just alustati ka jooksu kiiremate autasutamisega (ehk siis viimasest 2...3-st jooksust korraldajad kiiremaid lisanduma ei lootnudki :)).
Vaatamata lõpuni seedimata hommikueinele alustasin reipalt: esimene km 3.30, teine 3.34.
Enesetunne oli igati okei. Hingemine sügav ja rütmiline. Üritasin end kontrollida ülepingutamast ning kinni jooksmast, mis ka korda läks. Eks ma pidin selleks ikkagi ka tempos teatud paindlikkust ilmutama ja peale kahe kilomeetri läbimist pisut järele andma. Vaheajad: kolmas km 4.32, neljas 3.38. Kuskil 4 km kohal hakkas kimbutama seljale südame kohale tekkinud lai tuim valu, mis tugeva tempoga jooksudel mulle tuttavaks on saanud. Õnneks see mõõdus ja sain jooksu ühtlase, kui mitte pisut tempokama lõpuosaga, lõpetatud. Teise poole kilomeetrite ajad: viies km 4.05 ja kuues 3.58.
Oma ajavõtmise järgi lõpuaeg 24.24, mis teeb keskmiseks km läbimise ajaks 3.52. Pole paha! Vähemasti minu kohta. Enne jooksu olin seadnud eesmärgiks läbida distants 25.12, ehk keskmisega 4 min/km. See õnnestus nüüd isegi paremini. Jäin oma jooksuga igati rahule. Esimene jooksuvõistlus sel aastal keskmise km tempoga alla 4 minuti.
Pulsi näitajad olid järgmised: keskmine 170 l/min ja max 175 l/min

Peale jooksu sai tassi või paar (kuidas keegi soovis) sooja jõujooki/teed, mis sellisel kargel sügispäeval peale pingutust igati omal kohal oli.
Et ilm oli imekena ja kui juba kord sai sportimiseks välja tuldud, tegin peale ca 8 km rahuliku tempoga jooksutrenni, mille sekka ka mõned kätetugevdamisharjutsed kangil ja rööbaspuudel.

Kokkuvõttes oli igati tore jooksuüritus. Muidugi oleks olnud veelgi toredam kui toimunuks siiski ka kiipidega ametlik ajavõtt.

28.Paide-Türi rahvajooks

Peale pesemist ning kehakinnitamist supi ja teega ning Türi-Paide võistlejate transpordi bussis koha sisse võtmist, olid valdavateks tunneteks rahulolu, hea rõõmus tuju ja mõnus rammestus kehas.
Kõigele sellele lõid aluse 28.Paide-Türi rahvajooks ja rahvaspordiürituse järgsed tavapärased protseduurid. Ennekõike siiski jooks ise, mis seekord toimus küll üsna rasketes ilmastikuoludes – ca 7...8°C sooja, vihm ja puhanguline vastutuul.

Võistlejaid oli Paide kultuurikeskuse esisele Pärnu maanteele kogunenud ca 500. Start anti täpselt kl.12:30. Et esimene auhinnaline (ristsõnaajakirja Kumake) vahefiniš oli juba 200 m pärast, olid eeliitgrupi (50 võistlejat +Margus Pirksaar) kohad sisse võtnud ka mõned kohalikud aferistid - esimese vahefiniši võidu pretendendid. Muidugi ei saa seda pahaks panna, sest ega sprinterid siis vähemasti esimese paarisaja meetri jooksul pikema sihiga jooksjaile jalgu ei jää. Pealegi on Paides Pärnu maante piisavalt lai, et kõik jooksjad kenasti ära mahkus. Seekord segasid stardisirgel kaarte küll suured loigud, millest ma isiklikult suuremat numbrit ei teinud ja neist otse läbi põrutasin. Vihamasajuga jooksmisel saavad jalad ju nagunii märjaks. Tegelikult, üldiselt ei ole ma võisteldes erinevatest takistustest ja konarlustest jms. suuremat numbrit teinud.

Enesetunne püsis terve jooksu, algusest lõpuni, hea, nagu ka pingutussuutlikkus. Kuskilt piiravalt pistma, valutama ei hakanud. Piiravalt selles mõttes, et see oleks oluliselt jooksutempos tunda andnud. Küll andis paaril korral - esimene kord, vist kuskil 6,5 km järel ja teine kord üsna lõpu poole - tunda kõhuvalu, mille iseloom oli ajutist laadi. Võib ehk öelda - protseduuriline. Veelgi teravamale lõpu tegemisele (millega ma küll igati rahule jäin) pani kerge põõna viimasel kilomeetril südame kohale seljale tekkinud laiemat sorti valu, mille tõttu ja olin sunnitud viimasel paaril kilomeetril head tempot teinud jooksja minema laksma. Kahjuks ta nime ei suutnud tagantjärele tuvastada.
Vaatamata kirjeldatud komplikatsioonile suutsin siiski ka viimasel kilomeetril säilitada korraliku jooksu- ja hingamisrütmi ning põhiliste konkurentide, kellega distantsi jooksul n-ö maadeldud sai, möödumine ära hoida. Ometi möödus minust ka viimasel kilomeetril paar õige vihase lõpuga meest. Tagantjärele protokollist uurides ilmselt Kalle Koop ja Heimar Altmets või Taavi Sinijärv.

Tänavu aastasel jooksul segas oluliselt kaarte tugev vastutuul, mis üksiküritajatel gruppidest ära jooksmised raskeks tegi ning omakorda üksiküritajad gruppidele kergeks saagiks muutis. Sellest annab tunnistust ka selle aastas jooksu tulemuste võrdlus eemise (2008) aasta omaga. Selle aasta võitja Tiidrek Nurme aeg 44.18,5 platseeruks 2008 a tulemustes 3.-ks. Alexey Markov’i mulluse jooksu võiduaeg 43.44. 2008 a läbis alla tunni distantsi 127 võistlejat. Sel aastal aga 109.

Tuleb tunnistada, teiste taga jooksmine andis olulise energiavarude säästu. Ise jooksin küll üsna palju distantsist üksi, sest kui ma mõne grupi sabasse jõudsin, lagunes see enamasti väiksemaks ja kui väiksema grupi tempo enam ei rahuldanud, tuli omas tempos jätkata. Sättisin enda taktika ja jõuvarusid nii, et oleks väike kiirendamise reserv. See osutus väga heaks ja toimivaks taktikaks. Kui juhtus keegi kiirem tagant tulema ja satsist mööduma, tegin ka omaltpoolt väikese kiirenduse ning haakisin kiiremalt minejale(-jatele) sappa. Nii õnnestus taas kiiremate tuules edasi purjetada. Esimene kord kasutasin sellist võimalust kuskil 3...4 km kandis kui minu pundist möödus tugev rahvajooksja Kaido Orgulas, kelle kogukas kere pakkus tõhusat tuulevarju. Teades, et see mees oskab oma jõuvarusid hästi jagada ja liigub stabiilselt suhteliselt kõrge lõppkoha kursil, haakisin end talle sappa. Nii õnnestus kinni püüda eespool liikunud suurem punt. Orgulas pani küll sellest pundist hooga mööda, mina pidasin paremaks pundi tempoga adopteeruda ja siis edasi vaadata. Peagi laguneski punt peenemaks. Jäin jooksma kahe „vennaga“. Kui Kirna joogipunkt paistma hakkas, tundus, et võiksin kõrgema tempoga joosta, kuivõrd teiste taga joostes hoidsin mingil määral sammu pidevalt tagasi. Pealegi oli eelpool läinutega vahe kuidagi väga suureks kärisenud. Nii lisasingi enne Kirna tõusu sammu ja panin lõikama. Soolojooks kestis kuskil 9. või 10.kilomeetrini, kui mind püüdis kinni Maris Tamm'e grupp, kus naiste arvestuses oli temaga rinda pistmas staažikas Tiina Idavain. Haakisin selle grupi sappa ja võtsin tempo omaks. Tempot keerati aga ühtlaselt peale. Seda just naiste poolt. Mehed, kes enne seda punti vedasid, pudenesid grupist ära. Ise suutsin küll Maris Tamm'e tuules jätkata. Mis viga sedavõrd ilusa naisterahva taga joosta. Kena naisefiguur süstib ise-enesest jõudu, pluss, ei taha ju kaunist loodusvaadet ülearu lihtsalt minna lasta :).
Õige varsti saime kätte ja möödusime Meelis Kukk’est, kes 4.kilomeetri kohal must mööduses oli osundanud mu lahtisele tilbendavale tossupaelale, mis sugugi kinni püsida ei taha (sama jama oli ka selle aastasel ümber Viljandi järve jooksul). Et toss jala otsas loksuma ega logisema ei hakanud, jooksin ettevaatust säilitades lahtise paelaga lõpuni. Ilmselt poleks paela kinnisidumine lõpp-tulemust silmas pidades ka positiivselt mõjunud. Usun, et pigem oleksin hävinud tempo ja rütmikaotuse näol. Viimase huvides ei kasutanud ma ka joogipunkti teenuseid, olles kahel jooksuvõistlusel (ümber Pühajärve ja selle aastane sügisjooks) sellega kõrvetada saanud.
Türi piirile lähenedes olin Maris Tamme kõrge tempo ära seedinud. Tundsin, et võiksin endast veelgi välja pigistada. Et olime äsja kätte saanud ühe meesjooksja - kes eespool juba mainimist leidis ja kelle nime ma kahjuks ei tea -, kellel nüüd korraga kiire hakkas, haaksin tema tuulde ja nii me tandemina Türi staadioni poole purjetasime. Tagasi ma ei vaadanud. Vist ei söandanud. Et äkki raiskan liigselt energiat või...no ei oska öelda. Fookus oli finišeerimisel.
Viimane ots nõudis küll üsna tõsist pingutust ning kiiruse hoidmiseks enda tagant sundimist. Minu lõpuaeg 57:23.5 ja koht 79. Paide-Türi jooksu isiklik parim, vaatamata rasketele ilmastiku- ehk jooksuoludele. Head meelt tegi ka see, et suutsin edestada nii Maris Tamme kui Meelis Kukk’e, kui ilmselt nii mõndagi teist, kes tavaliselt mulle tuule alla teevad (n Andrus Pajur, Anu Taveter, Tõnu Danilas jt). Minu jooksu keskmine pulsinäit 169 ning maksimaalne 176 l/min.

Paide-Türi rahvajooksul on mulle igati hästi istunud. Olen seal end ikka hästi tundnud ja jooks on enda kohta vähemalt hästi õnnestunud. Loodan, et see traditsioon jätkub ka tulevikus.