Lumest

„Kured läinud, kurjad ilmad. Haned läinud, hallad maas. Luiged läinud, lumi taga.“

Vanarahva tarkus

Nii palju kui mul sel sügisel silma on jäänud, on igatahes vanarahvatarkuses loetletud linnud Eestimaa tolmu oma tiibadelt pühkinud. Järelikult pole kuigi kaugel ka lumi, millest annavad tunnistust hallaööd.
Et eelmine talv oli üle ootuste ja aegade lumerohke (vanemate inimeste sõnul koguni viimase ehk koguni 50 a lumerohkeim) ja et aeg lendab kiiresti, siis otsustasin põhjalikumalt peatuda sellel muinasjutulisel ainel, mis meie talvele näo annab.

Lumest saab rääkida väga mitmest aspektist, aga minu pisut spetsiifilisema huvi lume vastu põhjustas möödunud talve rohkete lumesadude tulemusel kõike paksult kattev lumevaip - et palju seda koguseliselt talve jooksul maha sadas ja kui suur raskus seejuures katuseid ja pealesadanud konstruktsioone rõhus. Seega hakkas mind huvitama lume kaal, ehk täpsemalt tihedus e erikaal, mille baasil arvutada konkreetset pinda katvat kogust.

Mis aga üldse on lumi? Põhimõtteliselt on see üks looduslik vee esinemise vorm, külma ilma sademed. Lumi koosneb lumehelvestest, mis on rangelt korrapäraselt heksagonaalselt (kuusnurksed) ühinenud jääkristallid. Helvestes olevate jääkristallide mõõtmed jäävad vahemikku 10^-4 mm kuni 0,1 mm. Lumehelvestel, mille heksagonaalne struktuur tuleneb veemolekulide omadustest, on alati erinev väljanägemine. Pole olemas kaht identset helvest (nagu inimestki).

Mahasadanud lumi on pidevas mikroliikumises - lumehelbed kleepuvad üksteise külge, moodustavad suuremaid struktuure. Lumikate vajub raskusjõu ja niiskuse imavuse tõttu kokku ning tiheneb, mille tulemusel lume erikaal suureneb. Muidugi ei suurene seejuures lume kogukaal, mis arustumise tõttu pigem väheneb kui just sademeid peale ei tule ja mitte arvestada õhust lisanduva niiskusega.

Lume füüsilised näitajad

Lumikatte põhilised iseloomustavad karakteristikud on selle kõrgus, tihedus ja veevaru. Viimase all mõistetakse veekihi paksust (millimeetrites või sentimeetrites), mis tekib lume täielikul sulamisel, eeldusel, et sulamisel tekkinud vesi ei aura ega voola ära. Lume veevaru arvutatakse lumekihi paksuse ja tiheduse korrutisena.

Lume kaal võib olla väga erinev ja suures skaalas kõikuv olenevalt õhutemperatuurist ehk sadanud lume kohevuse astmest ja lume niiskussisaldusest.
Värske, külma lume erikaal on ca 10 kg/m³. Sulalumel aga koguni kuni 500 kg/m³. Seega kuni 50 kordne kaalu vahe! Kõige kohevam on lumi, mis sajab -9...-10°C juures. Veel külmemas õhus muutuvad lumekristallid väiksemaks ja lume tihedus kasvab.
Ca 200 kg/m³ võib pidada üsna tavaliseks seisnud, vajunud sh. mõne pehmema ilma üle elanud lume tiheduseks. Et meetrine lumekihi paksus polnud möödunud talvel haruldus, järeldub lihtsast matemaatilisest korrutustehtest, et üht ruutmeetrit painas u 200 kg raskus, mis teeb 40 m² (n 10 x 4 m) katuse puhul koguseks juba 8 tonni! Aga talve teises pooles ja lõpus võis see number olla suuremgi, sest mida kevade poole, seda suuremaks lume erikaal niiskuse sisalduse tõttu muutub. Hoonete katused on üldjuhul aga projekteeritud lumekoormusele ca 100 kg/m²

Olgu järgnevalt ära toodud vee teiste looduslike vormide tihedused:

• Vesi 1 g/cm3 e 1 kg/l e 1 000 kg/m³
• Jää 917 kg/m³

Et jää erikaal on vee omast väiksem, siis seisabki ta vee peal ning on võtab sama kaalu juures pisut rohkem ruumi.
Lumikatte algmaterjali ehk lumehelbe mass on tavaliselt ca 1 mg ringis. Kuid esinevat ka palju suuremaid, grammidesse ulatuva massiga lumehelveste kobaraid ning lumekruupe, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 10 cm-ni.

2009/2010 a talvel sadas Maalehe andmetel Eestimaale maha iga eestimaalase kohta 150 vagunitäit lund.

Lume omadusi ja fakte

• Aastas sajab Maale ca 5 x 10¹⁶ kg lund, mis teeb ühe maa elaniku kohta pea-aegu 10 000 tonni!
• Kindlasti on kõik, kes mõne meie või kõrgema laiuskraadi talve üle elanud, täheldanud lume krudisemist. Tavaliselt krudiseb lumi peale astumisel, autorataste all jne. kui on vähemalt 10°C külma. Krudinat põhjustavad murduvad jääkristallid. Seejuures, mida jäigem on murduv keha, seda kõrgemat heli see tekitab.
• Lumele annavad valge värvuse jääkristallid, mis ei neela kuigi hästi valgust. Ehkki jääkristallid koosnevad veest, mis on värvitu, neelates ja peegeldades ühtviisi kõiki valguse komponente, peegeldab lumi hästi talle langevat valgust kuna lumes paiknevad veekristallikesed igas eri asendis, ehk väga paljudel juhtudel langeb valgus neile kaldu, mis põhjustabki tugeva peegeldumise nagu see toimub ka vee pinnaga viltu langeva valguse puhul. Kuna jääkristalle on palju ja nad paiknevad läbisegi, ei teki korrapärast peegeldust ja valgus hajub. Oma osa on ka õhuvahemikel helveste vahel, mis põhjustavad veel täiendavat peegeldust. Lume seistes ja vajudes need vahed vähenevad ja lume pind hakkab muutuma järjest siledamaks ning valguse hajutamine väheneb. Lume pind muutub visuaalselt tumedamaks.
• Lume sulamise mudelite kohaselt võib ööpäevas sulada lumekogus, mis on ekvivalentne 5...8 cm paksuse veekihiga. Märja lume korral vastab see umbes 20 cm paksusele lumele. Siiski on soojale kevadele tüüpiline, et sulavett tekib ööpäevas 2...3 cm, s.t. sulab 5...8 cm lund. Sooja kevade korral kulub lume sulamisele ainult 2...5 päeva. Valdaval osal Eesti territooriumist lõpeb lume sulamine enamasti märtsi lõpul või aprilli esimestel päevadel. Lumerohkel talvel laguneb püsiv lumikate aprilli teisel poolel, kõrgustikel ja Põhja-Eestis isegi mai algul.

Kahtlemata on talvine lumine maastik ilus, tihti lummav ja ka hingepuhastav. Lumi tuletab oma kaduvuses, juba oma miniatuursemas vormis, lumehelbe tasandil, meile meelde, et ilu ei saa omada. “Ilu võib luua, ilus võib liikuda ja elada, aga omada seda ei saa.” sedastab šamanist Urve Kaaristu. Šamaanidel on lumehelbest oma ettekujutus. Nende arusaamise kohaselt on korrastatud ja arenev universum loodud kosmose elavast ainest, kujundatud mitmemõõtmeliselt nagu lumehelves ning struktureeritud nagu puu. Puu sümboliseerib šamaanidele kogu olemust: keskosa on niinimetatud reaalsus, kus meie oleme, juured on alateadvus ja potentsiaal, oksad aga ulatuvad universaalsete tõdedeni.


Käesolev postitus põhineb peamiselt järgmistel allikatel

• Henn Voolaid’i mahukas töö „Füüsika meie ümber“ „Lumest ja jääst“
• Lume tiheduse ja veevaru määramine, Piia Posi meteoroloogiapraktikumi töö
• EMHI artiklid lumest
• EMHI artikkel "Lumi ja lumikate"

Lumest veel

• Wikipedias
• Põhjalikult lumehelvestest
• Kõik lumest
• EMHI lumekaart
• EMHI Eesti lumikatte mõõdistuste statistika
• Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Eesti Maaviljeluse Instituudi koostöös valminud raamat „Eesti lumikatte teatmik“

38. jooks ümber Ülemiste järve

Laupäeval 28.augustil 2010 a toimund EMT Järvejooksude sarja viimane, ehk 4. etapp on nüüdseks värske ajalugu.
Põgus ülevaade viimasest etapist isikliku kogemuse ja vaatenurga läbi.
Start anti, nagu ikka, keskpäeval kl.12:00. Rajale tormas kepi-kõndijatega kokku üle tuhande osavõtja. Päris korralik osavõtjaskond (taas jooksu rekord), nagu viimase aja rahvajooksudele kohane. Et õige pea peale starti (150 m või nii) läks AS-i Tallinna Vesi värava-augu tõttu järsult kitsaks, seisnes esimestes ridades alustanute jooksu algus aia augu poole spurtimises, et sealt minimaalse aja kaoga läbi saada. Vähemasti mul see esimeste esimeste ridade järel startinuna ka õnnestus. Kohe peale aia augu läbimist alustain koha parandamist kasutades selleks paremat serva tee kõrval pikemas rohus. Seda tegi nii mõnigi. Eks see ole tugeva alguse eelis või omapära, et koht paraneb küll jõudsalt, aga see ei pruugi samasuunaliselt väljenduda lõpp-ajas ega mitte kohaski.

Et tunne oli vaatamata raskevõitu ja koledal kombel higistama ajanud soojendusele hea ning lubav, ei näinud probleemi ja kõik sujus – koht paranes ja hakkasin rütmi ning tempot omaks võtma. Grupis oli joosta normaalne. Vaikselt hakkasin nägema ka tuttavaid nägusid/kujusid kellega ikka järvejooksudel rinda pistetud ja võimeid võrreldud. 1.km peal möödus mõni aasta tagasi tugeva arenguhüppe teinud ja tõiseks jooksjaks hakanud pika-kasvuline Kaido Orgulas. Kuskil 2 km kohal jõudis mulle järele ja möödus Aivar Saar, endine suusatrenni kaaslane, kes minust küll tublisti tugevam jooksja. Küsimusele, mis ta siin teeb, tema koht ju hoopis eespool, vastas Aivar, et pole suvel korralikult harjutanud - ja pani oma rütmis edasi. Mõnda aega (kuskil 4,5 km-ni vist) suutsin tal küll järel hoida, siis aga libises ta vaikselt mu vaateväljast minema.
Asfaldi osal, enne Järveküla, kuskil 3 km peal, jõudsin järele tuntud jooksufanaatikust spordiajakirjanik Andrus Nilk’ile. Paistis, et mehel hakkas üheltmaalt väljakannatamatult palav kuivõrd ta katkus jooksu peal omal särgi seljast. Vaatamata selle suve tavapärasest ilmast tunduvalt jahedamatele ilmadele viimasel nädalal, läks tollel lõigul olemine lõõskava päikese all suviselt palavaks tõepoolest, ehkki temperatuur varjus oli kuskil 18°C tuuris. Mõtlesin endamisi, et küllap mees hakkab nüüd vaikselt ära vajuma ehk mul võimalus teda sel jooksul edestada. Aga võta näpust! Hoopis ise hakkasin kuskil 5 km kohal, peale I joogipunkti, kus ma küll juua ei võtnud, vaikselt aga järjekindlalt Nilk’i pundist maha jääma. Tunne oli üllatavalt tuim – täiendavat kiirust polnud kusagilt võtta. Ka hingamine oli maksimumi piiril. Pulsist ei teadnud kuivõrd ilmelikul kombel ei olnud juba stardist alates kell ja vöö üksteisemõistmist leidnud. Lisaks oli u 3. km-l pulsivöö kõhule kukkunud ja ma ei näinud suuremat põhjust hakata selle rinnale üles upitamisega aega raiskama. Teatud piduriks oli ka kerge piste paremas õlas. Kohati meenutas tunne unes jooksmist – pingutad nagu küll, aga edasi ei lähe.

Kuskil 6 km hakkas allakäik või pigemini kannatamine. Punnitasin suutlikkuse piiril ja imestasin endamisi kuidas ma nii armetuks olen jäänud. Kellaga võetud viimase paari km keskmine kippus jääma kuskil 4.30 kanti. Küllap üheks oluliseks teguriks oli vähene võistlemine ja pikk paus viimasest võistlusest, mis oli ümber Harku järve jooks juuni keskel (28.ümber Pühajärve jooks jäi sel aastal küll vahele).
Teiseks oluliseks segavaks teguriks olid valusad ja jooksul piina valmistavad achilleus’e kõõlused, mis juba pikemat aega tuska teinud seades nii mõnegi võistlusest osavõtu kahtluse alla. Olen neid küll pikemat aega erinevate salvidega määrinud, aga ilma suuremate tulemusteta. Et need jooksmisel üliolulised on, võime tõdeda Usain Bolt’i tõenäolisest Tyson Gay’le allajäämise põhjusest.

U 7 km peal möödus must naisveteran Galina Bernat. Üritasin kaasa minna, aga polnud must seekord kiiremate sammude tegijat. Naised on üldse väga kõvasti jooksma hakanud (mitte, et seda Bernat varem poleks teinud). Neid on ikka üks jagu, kes ka oma-arust kõvadele ja treenivatele meestele kandu näitavad.

Mida aeg edasi seda enam hakkasid mind tagant tulijad kätte saama. Pikal vastutuule tagasiteel see paha polnudki. Sain ühele (nime kahjuks ei tea, numbrit ei näinud) kenasti kannale ja tema tuules koguni Bernati, eest läinud grupi, u 9 km peal kinni. Selleks ajaks oli janu ennast märku andnud, nii, et kasutasin 10 km joogipunkti ära. Minek oli aga endiselt jõuetu ja tuim ning jäin peale joogipunkti omas tempos jätkama. Metsa vahel õnneks tuul enam segama ei pääsenud. Pealegi istus mulle maastiku osa paremini kui teede lauskmaa. Sellele vaatamata ma kohta ei parandanud kuna tagant tuli ikka üksikuid kiiremaid järele ja möödagi. Viimased 4 km tundusid vaatamata maastiku paremale sobivusele, üsna pikad. AS-i Tallinna Vesi territooriumile pöörates luges keegi kohaks 191. Kohe selja taga kuulsin/tundsin olevat veel vähemalt paari koha ohustajat. Mõtlesin, et 200 hulgast ei tohi küll lasta end välja kukutada ning alustasin viimaseid jõuraase kokku koondades lõpuspurti. Spurti küll rohkem nimetuse poolest ja pigem enda jaoks kui ehk reaalselt. Vaatamata paari-kolme jooksja möödumisele viimase poole km jooksul õnnestus ikkagi 200 sees, täpsemalt 194.-na, lõpetada. Asi seegi. Aeg 1:01.04, mis kehvem kui eelmisel aastal (59.45).

Finišis oli hetkeks tunne küll üpris räbal. Taastumiseks valasin ikka õige mitu spordijooki sisse. Eks ma olin ikka mehe moodi higistanud ka.
Pealejooks koos 97.-ks tulnud mitmekülgse spordimehe firmaspordi meistri Sulev Lokk’iga läks lõpuks vaat et sama raskeks kui jooks isegi. Lihtsalt nii jõuetu ja kudend oli olek. Aga vähemasti järvele ka sel aastal tiir peale tehtud ja pole end mõtet tühja süüdistada, sest võtsin oma hetke seisust maksimumi, ma leian.

Asjakohased lingid

• Järvejooksude sari
• 38. ümber Ülemiste järve jooksu tulemused
• 38. ümber Ülemiste järve jooks Spordiportaalis
• Pilte 2010 a ümber Ülemiste järve jooksult: Stardis (Laidam) ; kuni 68. lõpetajani (Laidam) ; Spordipildid pulver
• ETV uudisklipp
• 2010 a Järvejooksude sarja koondtulemused