Patukotid sportlased?

Spordi- ja suusasõbrana vaatsin Otepää MK klassikasprindi võistlust, mille kvalifikatsioonist eestlased kahjuks edasi ei pääsenud. Vägagi napilt jäi 30 parema hulka pääsemisest välja Peeter Kümmel (33. +0,33 sek.). Ajalises plaanis ka Piret Pormeister (+0,1 sek.) kelle tulemus küll uisusammu pruukimise pärast diskvalifitseeriti. Ülejäänud meie sportlased jäid paraku kaugemale (tulemused).

Ehkki meie suusatajad edasi ei pääsenud, teeb head meelt see, et meie meeste osas on võrdsel tasemel sõidumehi juba päris mitmeid.

See selleks. Mis mind aga häirib, on sportlaste võistlusjärgsete usutluste tonaalsus, ehk see kuidas sportlased lähevad kaasa intervjueerija etteheitva joonega (Raido Ränkeli intervjuu, Siim Sellise intervjuu) ning kõrvu lonti lastes tegeletakse endale tuha pähe raputamisega. Võetakse omale süüdlase/patukoti roll - ja see on halb. Suhtumine on selline justkui broneeritud esikoht jäi mingi ilmse lolluse tõttu koju toomata. 

Süüdi ja halvasti tunda võiks vaid oma teada-olevate tegematajätmiste ja teadaolevalt halvasti tegemise pärast, mitte tulemuse pärast maailma tipp-konkurentsi tingimustes. Sest mis võistlus-sport see oleks kui kohad oleks ette määratud ja sportlased platseeruksid enam-vähem samadel positsioonidel? Siis me ei saaks rääkida tasavägisest konkurentsist, mis murdmasuusatamises on reaalsus.

Kuidas siis näiteks üks suusataja peaks/võiks usutlejale etteheitvale küsimusele, et millega seletada selliseid (kehvu) tulemusi, nagu tulid, vastata? Aga just sellise tõdemusega, et tegemist on tipp-spordi ja tipp-konkurentsiga, kus ajalised vahed on väiksed ja sekundi sisse võib mahtuda mitu võistlejat. Et üritasime ja püüame ikka parimat. Et ju siis tänane seis on selline. 

Kindlasti pole vaja ega hea ilmutada abitust ja hädisust ning kõrvu lonti lasta; kasutada termineid nagu "aeglasem olemine", "kehvad olemine" jms enesele halba varju heitvat ja kriitikat õigustavat.

Miks? Sest: 

a) kõrvaltvaatajatel tekib siis juba õigustatud küsimus, kas ettevamistuses on tehtud midagi valesti, ei olda õpitud varasemate aastate möödalaskmistest, vaatamata kogemustele ei ole omandatud oskust võistlusteks häälestuda; 

b) luuakse foon arusaamaks, et meie sportlased on olemuslikult nõrgad (populatsiooni kehvem osa); 

c) me ei tea lõpuni põhjuseid miks ühed sportlased on tugevad, ehk milline on ühe-või-teise sportlase treeningmetoodiga ja milliseid muid võtteid selleks on pruugitud (sh kas, kuivõrd ja kuidas on toimetatud nn hallis tsoonis).

See ei tähenda, et tuleks eitada tulemust mõjutanud tegureid ja seiku ning neid maha salata (ehkki pole hea ka neid vahetute muljete jagamisel pingsalt otsida), vaid hoida eneseväärikat joont ning mitte minna kaasa küsitleja ootustest kantud etteheitva tonaalsusega. 

Lõpetanud tipp-tegijad (Šmigun, Veerpalu, Mae) on oma kõrgete tulemustega publiku ära hellitanud ning sellega valmistanud mõnes mõttes karuteene teistele meie suustajatele, kes nii edukad ei ole. Seetõttu suusaspordi olemust mitte-tundvatel/tunnetavatel tugitoolisportlastel on kerge tekkima halvustav suhtumine, mida kommentaariumites kohtab a la kotikud, lohhid, keedetud makaronid, suusaturistid jne.; ei jõuta sõita, ollakse kobad ja aeglased jne. Selline tavapärane eestlaslik alaväärsuskompleksist tunnistust andev vigisemine. Seejuures loomulikult ei vaevuta vaagima mitmendad ise omal tegevusalal maailmas (või isegi Eestis) võidakse olla. Rääkimata püüdlustest selles ka päriselt selgusele jõuda.

Minu soovitus kritiseerijatele on: minge sõitke ise! Näidake (näiteks Eesti MV suustamises) kuidas kõvasti pannakse ja meie "suusaturistidele" koht kätte näidatakse! Edu korral peaks tekkima võimalus pääseda koondisesse ning sealt edasi maailmakarikasarja võistlustele.

Sportlastele ja tegijatele, ükstaskõik mis tasemel nad on, soovin aga positiivsust, negatiivsest enda mitte kõigutada laskmist, energiat, armastust oma ala vastu ning püüdlikkust ja sihikindlust. Küll siis edu ka tuleb.

Internetiühenduse loomine läbi nutitelefoni (Samsung Galaxy S4 mini näitel)

Ehk teistsuguses sõnastuses - kuidas muuta mobiiltelefon/nutitelefon traadivaba internetiühenduse (WiFi) saate- ja vastuvõtujaamaks, ehk hotspot’iks, ehk kuumkohaks või kuidas kasutada nutitelefoni internetiühenduse modemina.

Miks üldse seda teha, ehk miks see võiks vajalik olla? Vajalikuks võib see osutuda ennekõike siis kui muud, kiiremat ja kvaliteetsemat võrku pole käepärast, aga samas on olemas korralik mobiililevi kas WDMA (ehk 3G) ja HDSPA (ehk 3,5G) võrgus.
Näiteks kui Elisa MINT pulga ühenduse parameetrid olid alla igasuguse arvestuse - tugevalt alla 1 Mbits alla (eks see on kinni ka mobiilse interneti paketist), siis ühenduse allalaadimiskiirus läbi mobiili oli 3,8 Mbits.

Ühenduse parameetrid Mint pulgaga

Ühenduse parameetrid mobiili kuumkohana

Sellise lahenduse pruukimiseks vajalikud eeldused on vastava tehnilise võimekusega (hotspot) nutitelefon ja interneti kasutusega (soovitavalt ilma mahupiiranguta) sidepakett. Ning teisalt WiFi kaardiga (üldjuhul tootja poolt sisse-ehitatud) sülearvuti.
Sidetehniliselt toimib asi nii, et mobiilne seade kasutab mobiilioperaatori võrguga (lähima tugijaamaga) suhtlemiseks/infovahetuseks üht teatud sagedust, ehk tavaliselt üht järgmistest protokollidest (3G/WCDMA; EDGE; GPRS; GSM; 3,5G/HSPA; 4G/LTE) ning arvutiga side pidamiseks teist WLAN standardit (rahvakeeli wifi).

Ehkki iseenesest ei ole mobiilis võrguühenduse jagamise aktiveerimine keeruline - tuleb vaid leida üles vastav nupp, milleks kõige lihtsam moodus on ekraani ülaservas asuva tegumiriba -, ei pruugi see siiski kohe nii libedalt minna.
Näiteks minu arvuti leidis üles ja näitas küll mobiili loodud võrku (vaikimisi AndroidAP), aga ühendamine ei õnnestunud kuidagi.

Võrgud ja ühendus peale konfigureerimist

Õnnestumiseks tuli mobiilis võrguühenduse seadeid kohendada. See seisnes võrgu nimetuse (SSID) muutmises (lisatud piltidel on küll vaikimisi võrgunimetus) ning võrgu parooli alla panemises (kasutasin WPA2 PSK). Alles seejärel, peale uue nimega võrku parooliga sisselogimist, hakkas ühendus toimima.

Kuumkoha üldseaded

Huvitavaks probleemiks oli seejuures asjaolu, et võrguühenduse.
parameetrite seadistamiseks mobiilis ei olnud kuskil näha juhendis osundatud „lubatud seadmed“ ja „konfigureeri“ nuppe. Need tulid esile peale sõrme mõningast hoidmist/eemaldamist "Kaasaskantav Wi-Fi kuumkoht“ nimetusel.

Kui aga ühendus on korra toimima saadud, käib see edaspidi väga lihtsalt vaid ühe nupulevajutusega - mobiilis Wi-Fi kuumkoht sisselülitamisega. Arvuti tunneb tuttava võrgu ära ja loob automaatselt ühenduse kui selline valik on eelnevalt tehtud.
Ühenduse katkestamiseks piisab mobiilist vastava valiku väljalülitamisest, mida just sealt ongi mõtet teha, et vastav võimalus ei jääks mobiili akut kurnama. Mobiili kuumkohana ehk pääsukohana kasutamine ei võimalda selle samal ajal WiFi võrgus kasutamist.

Täpsemate seadete juurde

Hea, ülevaatliku, samas lakoonilise piltidega illustreeritud inglise keelse ammendava juhendi leiab siit.