TÖÖPAKKUMISTEST – MIKS JA MILLEKS? (vol. 1)

Ehkki sellest, kuidas koostada (müüvat, atraktiivset, löövat jne.) tööpakkumist, on üksjagu kirjutatud, otsustasin selles teemas oma hinnangul üsna pika-ajalist kogemust omavana ning asja sees olles ka oma tähelepanekud ja mõtted kirja panna. Äkki on, mida kannatab kõrva taha panna.

Käesolevaga teen juttu põhilisest, ehk põhimõttelisest alates küsimustest miks ja milleks, ehk siis A-st ja B-st. Järgmises sissekandes (loodan, et jõuan selleni :) peatun pikemalt tööpakkumiste eri osadel koos mõningate tööpakkumistes levinud taunitavatel sõnastustel koos siis omapoolsete soovitustega.

Kanali valik

Tööpakkumise või töökuulutuse avaldamise põhjuste tingib loomulikult vajadus töötaja(te) järele.
Sellest lähtuvalt on tarvilik mõelda kuidas me soovitud tulemuse saavutame, ehk millise kanali valime ning milline peaks selleks sobiv tööpakkumine välja nägema? Need on ka teineteisega suhestuvad, teinetest mõjutavad aspektid – kanali valik dikteerib tööpakkumise laadi ja sisu. On ju päris selge, et raadio-eetrisse ei ole mõtet paisata sisult sama mahukat ja informatiivset sõnumit kui see on mõistlik trükimeedia, ja veelgi enam, internetis avaldamise puhul. Sama käib ka telereklaami kohta. Ka trükimeedias avaldatavate tööpakkumiste esitluslaad on tulenevalt nii pinna piiratusest ja ka teistest spetsiifilistest aspektidest erinev internetis avaldatavast. Veelgi enam, trükimeedia tööpakkumise stiili ja laadi on mõistlik varieerida vastavalt väljundile – konkreetsele ajalehel või ajakirjale arvestades selle lugejate sihtgrupiga. Mõistlik on mõelda ja orienteeruda lugejaskonnale -  sihtgrupile.

Kõige vähem piiranguid, kõige suuremad võimalused ja vabadus tööpakkumise mistahes stiilis teostamisele on internetis, kus huviline võib sellega tutvuda sobival ajal ja soovitud kestuses, muidugi arvestades tööpakkumise avaldamise aega, ehk siis kandideerimistähtajaga.
Pikemalt kanalivaliku plussidel-miinustel ja nende eripäradel peatumata, käsitlen siinkohal ennekõike internetis tööpakkumise avaldamist, ehkki alljärgnev käib vähemal või suuremal määral olenemata avaldamise kanalist kirjasõnas tööpakkumiste kohta üldiselt.

Lähtekohad

Tööjõudu värbama asudes tasub meeles pidada rida põhimõttelisi asju - mõjureid ja tegureid, mis mõjutavad protsesse ja tulemust.

Need on:

1. nii, nagu konkureerime turul teiste ettevõtetega ostjate ja klientide pärast, konkureerime tööturul tööjõu osas; 
2. tööpakkumine on lisaks teavitavale-informatiivsele küljele imagoloogline akt! 
3. tööpakkumise kaudu turundate ennekõike oma firmat kui väärt tööandjat ja pakutavat töökohta kui ihaldusväärset; 
4. keegi ei pea n-ö vaikimisi või automaatselt (by default) tahtma töötada teie heaks lihtsalt sellepärast, et te nii soovite või et on tööpuudus vms. Lähtekoht tööpakkumise koostamisel ja avaldamisel peab olema selline nagu oma kaupade ja teenuste turundamisel – tehke see sihtrühmale atraktiivseks ja apetiitseks; 
5. kui müüv, lööv, silmapaistev ja atraktiivne tööpakkumine on kandidaatide ahvatlemiseks väga tähtis ja oluline, on samavõrd oluline hoiduda bluffimisest, valede (tegelikkusele mittevastavate või tõenäoliselt mitterealiseeruvate) ettekujutuste ja ootuse loomisest, rääkimata valetamisest; 
6. tööpakkumine – nii selle sisu kui laad - peegeldab tööandja korrektsust, professionaalsust, tõsiseltvõetavust, tööandja ootusi nii sobivale kandidaadile kui ka tema poolt tehtavale tööle (protsessile), aga ka suhtumist töötajatesse ning kogemusi ja hirme seoses nendega; 
7. seoses eelmise punktiga tasub seega hästi läbi mõelda millist sõnumit teie tööpakkumine kannab, millist sõnumit te soovite tööturule ja asjast huvitatutele edastada – st milline on teie poolt väljatoodava ning sõnastuse mõju. 

Tööpakkumise ülesehitus ja koostamine

Klassikaliselt koosneb tööpakkumine teatud temaatilistest osadest või rubriikidest alates ettevõtte tutvustusest lõpetades lisainfoga kandideerimisvõimaluste kohta. Tööpakkumise struktureeritud ülesehitus aitab huvilistest neist olulisest kiiremini ülevaadet saada.
Muidugi esineb ja kasutatakse ka täiesti n-ö out of the box lahendusi, mis erinevad klassikalisest formaadis ja ülesehituses tööpakkumistest rohkem või vähem nii sisu kui vormi poolest, kus tööpakkumine on kujundatud pildina ning mille sõnastus on vaba ja loominguline. Sellistel tööpakkumistel on nii omad plussid (tugevused) kui ka miinused (ohud).
Plussiks on kindlasti tavalisest klassikalisest formaadist eristumisega parem silmapaistvus. Miinuseks esitatud info raskem hoomatavus ja töödeldavus. Sageli ei pruugi huviline leida sealt piisavat infot tööandja ja töö kohta. Aga vahest on need niiviisi kavandatuki? – et jätta otsad lahti, intrigeerida huvitatuid reageerima ning lisa uurima.
Probleemiks võib kujuneda ka tööpakkumise mõistetavus, sellest arusaamine tervikuna – selle võimaliku huumori, allegooria ja all-teksti tabamine.

Vaba kujundusega tööpakkumisega on kerge libastuda kui puuduvad erialased teadmised turundusest, reklaamipsühholoogiast (ja üldse psühholoogiast), ennekõike aga asja sügavam tunnetus. Oskamatult, et mitte öelda labaselt teostatud tööpakkumisega võidakse potentsiaalselt sobivad inimesed hoopis eemale peletada ja peibutada hoopiski mitte soovitud kontingenti.
Vaba kujundusega, humoorikad-vaimukad tööpakkumised sobivad hästi näiteks reklaamibüroodele loovtöötajate värbamiseks, aga ka tavapärasest erineva kultuuri ja mentaliteediga (innovaatiliste, loovust hindavatele ja isikuvabadusi austavatele) ettevõtetele omale töötajate leidmiseks. Sellistes ettevõtetes on üldjuhul olemas ka vastav kompenents ja tunnetus soovitud resultaati andvate tööpakkumiste koosamiseks.

Tööpakkumise vormistatus ja keeleline korrektsus

Tööpakkumise põhilised vormised möödalaskmised seisnevad loogilise ülesehituse puudumises ja eklektikas info esitamisel. Näiteks nõudmistes kandidaadile vahelduvad objektiivsed nõudmised oskustele ja haridusele isikuomaduslikega, selmet oleksid loogilises reastuses. Soovitatav on tuua faktilised ja objektiivselt tuvastatavad nõudmised, nagu otseselt tööks vajalikud kompententsid ja taust - arvutiprogrammid, haridus, töökogemus, keelte oskus - enne isikuomaduslikke ja subjektiivseid tegureid.
Samuti puudulikus õigekirjas, sõnade (sh ka ametinimetuste) kokku ja lahku kirjutamises, koma ja muude kirjavahemärkide vales kasutamises, tühikute kasutamises – või õigemini nende mitte kasutamises seal, kus peab (sõnade ja kirjavahemärkide järel, mitte ees). Samuti käänete ja pöörete eklektika nii kuulutuse eri osade vahel kui teinekord ka ühe lause lõikes.

Esineb ka tööülesannete, sobivale töötajale esitatavate nõudmiste ning omalt poolt pakutava segamini ajamist ehk nende läbisegi, valedes rubriikides välja toomist. Näiteks töötamine kahes vahetuses ei ole mitte hüve vaid antud töö iseärasus/omapära isegi kui tööpakkumises serveeritakse seda vastava võimalusena. Taolise info koht on töökoha lisainfos või muus infos, kuidas iganes ta nimetatud on.
Tööpakkumise keeline vormistatus, selle tekstiline loogika ja grammatiline korrektsus ei ole mitte vähetähtsad aspektid. Otse vastupidi – need on vägagi olulised, peegeldades tööandja suhtumist ja korrektsuse taotlust. Tööpakkumise korrektuse aspekt on seda olulisem, mida kõrgemale ametikohale või kõrgema kvalifikatsiooniga töötajat otsitakse. Samuti, kui otsitakse töötajat mitte ehk kõrgele ametipositsioonile, aga ametisse mille üleanded eeldavad head väljendusoskust, korrektsust, täpsust või kriitilist meelt. Näiteks pangandustöötaja, finantsala spetsialist, sisu looja, ajakirjanik, arhitekt, insener, õpetaja aga ka müügiesindaja, kes peaks müüma keerukamaid ja mitmetahulisi tooteid/teenuseid, tegelema harituma klientuuriga jne.

Enne tööpakkumise avaldamist, tasub paluda see kellelgi teisel, kas kolleegil või ka teenust pakkuval töötajal üle vaadata nii sisulise poole osas, et kas kõik oluline on kirjas ja seal pole midagi üleliigset, kas info on esitatud õigetes kohtades ja loogilises reastuses, kas asi on nii vormiseliselt kui keeleliselt korrektne. Tavaliselt teine inimene näeb asju värskema pilguga ja ebakohad saavad kenasti avastatud/kõrvaldatud.

Tööpakkumise anonüümsus

Online keskkonnad annavad võimaluse tööpakkumist avaldada anonüümsemalt kui ükski teine kanal, kuivõrd tööpakkujal ei tarvitse ära tuua ühtki firmale viitavat rekvisiiti kun e-posti aadressi ja telefoninumbrini välja, kuivõrd kandideerimine ja kogu suhtlus on võimalik suunata vaid läbi teenusepakkuja keskkonna.

Sellist võimalust kasutatakse tavaliselt kas juba olemasoleva töötava inimese diskreetseks väljavahetamiseks; või kui ei soovita anda oma konkurentidele signaali ettevõttes toimuvatest muutustest: laienemisest, kellegi (või pole mõne nende töötaja) võimalikust üle meelitamisest jms. Sellist võimalust kasutavad ka need, kelle varjamispõhjused on sisulisemalt valgustkartvamad kas tööandja reputatsiooni mõttes või pakutava töö illegaalsusest või ebapopulaarsusest tulenevalt. Kardetakse, et ettevõtte nime alt ja kontaktidega avaldamine - nii, et huvilistel on võimalus lisainfo hankimiseks - peletab kandidaate eemale. Selline kartus on muidugi põhjendatud, aga just selsamal, kartuse aluseks oleval põhjusel, toimib sama umbusaldamise efekt ka anonüümse kuulutuse puhul. Lisaks laieneb töösoovijate umbusk ja usaldamatus ka nende ettevõtete tööpakkumistele, kel oma reputatsiooni tõttu või pakutava töö iseloomust tulnevalt anonüümsuseks sisulist põhjust pole.

Üldiselt on anonüümne tööpakkumise avaldamine taunitav praktika, millest üks endast (ja loomulikult ka teistest) lugupidav ettevõte peaks hoiduma nii palju kui võimalik.
Anonüümse tööpakkumise taunitavuse ja mitteatraktiivsuse mõistmiseks mõelge, kas te teeksite midagi anonüümse helistaja heaks, kes teilt midagi soovib? Kui kui meelsasti te seda teeksite?
Ega vist kuigi meelsasti kui üldse. Seega, ärge kärpige vabatahtlikult oma tööpakkumise usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja atraktiivsust.

Lisavõimalused tööpakkumise juures

Olenevalt keskkonnast pakub internet mitmeid huvitavaid lisavõimalusi oma tööpakkumise huvitavamaks, atraktiivsemaks ja ühtlasi informatiivsemaks muutmisel. On tark neid võimalusi ka kasutada. Selleks on kindlasti tööpakkumise kujunduslik pool võimalusega nii selle värvide valikul  kui logo lisamisel kui ka piltide ja videoklippide lisamisega.

Piltide ja klippide lisamisega saab anda ülevaate töökohast, interjöörist, eksterjöörist ja  töövahenditest. Klipid annavad lisaks võimaluse tutvustada firma väärtusi ja põhimõtteid milles oma tegevuses lähtutakse. Samuti on see hea võimalus promoda tööandjat ja töökohta kas mõne töötaja esinemisega või hoopis firmajuhi või -omaniku pöördumisega töökoha kaaluja poole. Kui keskkond ei sea piiranguid, võib pilte ja klippe lisada mitu – erineva sisuga.

Nii nagu mistahes asja, millest soovitakse head nahka, ei maksa ka pilte ja klippe teha üle jala, n-ö vaid augu täiteks tegemise pärast. Kui omal selleks vahendid, oskused või kompetents puuduvad, tuleks pöörduda professionaalide poole. Ilmselt aitavad siin õige otsa leida reklaamibürood, fotostuudiod jms.

41. jooks ümber Harku järve

Aeg: 17.06.2012 (laupäev)

Koht: Harku järv, Haabersti, Tallinn

Ilm: Klaar, päikesepaisteline, õhk ca 24°C

Rada: 6,4 km piki teid ja radu ümber Harku järve

Olles tagasihoidliku treenituse tõttu vahele jätnud Järvejooksude avaetapi jooksu ümber Viljandi järve (põhimõtteliselt jäi erinevalt põhjustel vahele kogu talvehooaeg), otsustasin kaasa teha traditsioonilisel tiirul ümber Harku järve kuivõrd selle toimumisajaks, suve hakul, jõuab ikka veidi jooksukilomeetreid koguda ja mingigi vorm saavutada.

Kui viimaste aastate jooksul meelehärmi ja vaevusi põhjustanud achilkad kevadel enam-vähem (ilma suuremate vaevusteta) joosta ja treenida on laskunud, lõi vana häda kõige teravamalt seekord taas välja. Tegelikult pinge ja valulikus neis ja säärtes andis tunda juba stardi eel, aga peale starti, mida alustasin numbriga 784 II-st, ehk üldisest stardigrupist. Juba kuskil 400 meetri peal, maantee peale jõudes, lõi parema sääremarja keskele selline valu nagu oleks korraliku puuka saanud. Võttis sammu töntsiks, et mitte öelda suisa lonkama. Korraks käis peast läbi ka katkestamise mõte. Starti tagasi jalutada poleks olnud ju ka kuigi pikk maa kui samas sisuliselt terve distants läbida, veel ees. Jätkasin aga sellegipoolest valu kiuste liikumist, püüdes parema jala säärelihast võimalikult vähe koormata ning seda aeg-ajalt raputusega lõdvestades.
Vastupidiselt jalgade seisukorrale lubas aga üldfüüsiline seis tugevamat ponnistust. Nii juhtuski, et ma praktiliselt terve distantsi vältel vaikselt ettepoole liikusin ja oma kohta parandasin. Samas muidugi oli ka neid, kes tagant tulles kandu näitasid. Seekord aga ise üsna tagant startinuna neid väga palju polnud.

Püüdsin kõigele vaatamata joosta võimaluste ja suutlikkuse piiril jälgides ikkagi, et pilli lõhki ei ajaks. Seda kuidas üle pingutades või tervislikku seisundit mitte järgides võib n-ö pilli lõhi ajada, võisid osalejad täheldada umbes pool kilomeetrit enne finišit, kus üks noormees oli end oimetuks jooksunud ning sõudebaasi juures pikali oli. Õnneks oli seal juba ka inimesi, kes teda aidata püüdsid ja turgutasid. Igatahes selline vaatepilt peaks manitsema igaüht oma seisundit kriitilisemalt hindama.

Lõpetasin ajaga tsipa alla 29 minuti ning 225. kohaga. Seejuures suutsin veel oma haige jalaga finišisirgel edestada ka üht konkurenti kellele vahetult enne selle algust järele jõudsin. Võimalik, et talle mõjus demoraliseerivalt minu suht värske häälega öeldud repliik, et „pane nüüd!“ või „spurt algab!“ vms.

Kokkuvõttes minu Harku järve jooksude kehvim tulemus, aga hea meel, et jooksu ikkagi ära tegin. Samas jällegi pettumus sellest, et taas kehalised hädad pärssivate faktoritena välja lõid. Peale jooksu ei tekkinud tavapärast mõnusat enesetunnet ja tunnet enese realiseerimisest.

Trass oli ikka samasugnune nagu viimaste aastate jooksul – stardiosa liivasel ja rohusel järve ranna alal, siis asfaldiosa kuni järve põhjakaldani. Sealt edasi pisut kruusateid, siis taas tiba asfalti ning kirde kalda tagasituleku osa rohumaal kitsas maastikurada koos väikese kraaviületuspurdega. Alates sõudbaasist taas väike (u 300 m pikkune) lõik asfalti ning siis järve lõunakalda liivane ca 200 meetrit finišini.
Tegelikult, kui täpne olla, siis selle aastase trassi väike eripära võrreldes varasemate aastatega seisnes selles, et raja tagasituleku kitsa osa algusosas tuli jooksjatel läbida kellegi aia ja väravatega piiratud hoov ehk eramaa. Omanik oli selleks aupaklikult oma värvavad avanud. Sisuliselt on selline praktika aga murettekitav. Seadusega kehtestatud piirangud ja keelualad ehitiste rajamisel veekogude äärde ning rannal liikujate vaba juurde- ja läbipääsu tagamine (n Looduskaitseseadus § 36) näivad kehtivat vaid ullikestele ehk seaduskuulekatele kodanikele. Omavalituses peaks selliste asjadega ju ometigi kursis olema ja tegema kõik endast oleneva kogukonna õiguste kaitseks ning seaduse täitmise tagamiseks.

Peale jooksu, eriti sellise palva ilma juures (vist isegi selle kevad-suve soojem päev) oli igati omal kohal Tabasalu Spordikeskuse saun ja ujula, mida jooksul osalejad vaid paari euro eest nautida said.


Minu ümber Harku järve jooksude tulemused:

• 2007 a, koht: 196., aeg: 27.28
• 2008 a, koht: 180., aeg: 26.55
• 2009 a, koht: 149., aeg: 26.04
• 2010 a, koht: 179., aeg: 27.00
• 2012 a, koht: 225., aeg: 28.50

Tulemused:

• Spordiportaal
• Championship - naised
• Championship - mehed

Uudised:

• Järvejooksude info
• ERR Sport
• Postimees Sport
• Jooksuportaal

Pildid:

• Spordiportaal
• Sportfoto galerii ülevaade
• Sportfoto galerii mehed
• Sportfoto galerii naised
• Sportfoto galerii lastejooksud
• Sportfoto galerii muu

Klipid:

• Maratonitiim.ee

Teles:

• Erisaade Tallinna TV-s

Inimeste robotiseerumine

Igatahes sellised, pealkirjas väljendatud mõtted ja assotsatioonid minus erinevate ettevõtete klienditeenindajatega kokkupuudete põhjal tekivad.
Käesoleva postituse kirjutamise inspiratsiooniks ja tõukeks on kogemus Rimi kaubandusketiga, täpsemalt selle Tallinna Sõpruse pst keskuse infoleti teenindajaga, kellele ma loo moraali osas ometi kogu vastutust ei paneks.

Pilt Rimi Facebook'i lehelt

Protsess sai aga alguse ise-enesest suht totakast asjast nagu seda on kliendikaart, mille ma vist kuskil 2010 a keskel teha lasin ning mis juba nädala või paari pärast peale kasutusele võtmist kassades tõrkuma hakkas – kaardilugejad seda omaks võtta ei tahtnud. Ikka on kassiirid teda n-ö läbi tõmbamiseks kilekottidesse või tsekkide vahele toppinud. Vahest on see aidatud, vahest mitte. Teinekord on kassiir kaardi numbri käsitsi sisse toksinud. Üksikutel juhtudel on mõni kassiir olnud sedavõrd kogenud, et pole kaardi lugejast korduvat läbi vedamisele hakanud aega kulutamagi vaid toksinud kaardi peale esimest läbitõmbamise ebaõnnestumist kohe käsitsi. Kokkuvõttes aja võit ikkagi.

Lühidalt, kaardi kassast läbi minemine esimese korraga on õnnestunud ehk kuskil 8-l või 9-l juhul 10-st.

Mida see tähendab?
See tähendab pikemat ooteaega kassas nii minule kui kõigile neile, kes minu järel kaupade eest tasumist ootavad. Lisaks lisaliigutusi ja frustratsiooni kassiirile. Ja kuivõrd mul pole mingit alust arvata, et taoline juhuslikult toimiv (enamasti mitte-toimiv) kaart on ainult mul, suureneb klientide oote-aeg ja kassapidaja frustratsioon iga sellise kaardi võrra.

Ehkki ma olen seni Rimi kassades selle lisaminuti või paar kaardiga sahmimist ära kannatanud, mõtlesin, et küsin igaks juhuks infoleti töötajalt, kas nad võiks mu enamasti mitte töötava kaardi välja vahetada. Kokkuvõttes peaks ju Rimi ka ise sellest huvitatud olema, et klientide teenindamine oleks võimalikult sujuv ja kiire – seda rohkem kliente nad ju suudaksid teenindada ja kaupu müüa. Mitte väikese osatähtsusega pole seejuures oma töötajate säästmine, mis omakorda avaldub tööviljakuses.

Infoleti töötaja tõmbas mu kliendikaardi läbi seal olevast kaardilugejast ja ütles, et kuna tema aparaat kaarti loeb, siis ei saa ta mu kaarti välja vahetada(!). Selle juurde jäi ta isegi vaatamata mu viitamisele just äsjasele kaardi lugemise probleemidele sealsamas keskuse kassas! Küsisin, et kas ta ei usu, et mu kaart tegelikult kassades ei toimi? Ütlesin veel, et kui probleem on selles, saavad nad seda ju järele kontrollida küsides kasvõi konkreetselt kassapidajalt või vaadata järele kassa kohal asuva kaamera salvestus. Kogu mu argumentatsioon ei olnud infoleti töötaja jaoks mitte miski ning ta jäi kindlaks oma otsusele, et kuna mu kaart toimib (tema aparaat seda ju loeb), siis ei saa ta seda välja vahetada(!?).
Selline avaldus jahmatas mind niivõrd ei ma osanud suurt midagi enam kosta. Või õigemini - ma ei näinud sellel suuremat mõtet kuivõrd kui loogika ja põhjendatus ei tepsi, siis polnud alust arvata, et mingi pikem, vaidlusele kalduv argumentatsioon, võiks asja muuta. Sellest ka assotsatsioon robotiga, mis on programmeeritud toimima vastavalt teatud käsureale ja mida/keda ei huvita asja sisuline pool.
Sedastasin, et okei, eks ma seisa siis kassades (ja teised kliendid minu järel) endisel moel edasi kuniks mu kliendiks olemine saab registreeritud ning lahkusin pea täis imestust ja mõtteid, mis ka ühtlasi üsna palju nalja pakkusid.

Nädal või veidi rohkem hiljem sattusin samas kaupluse kassas tavapärasesse olukorda kaardiga, mida kassasüsteem magnetriba kaudu omaks ei tahtnud võtta. Ei aidanud ka noorukese kassapidaja poolt kaardi erinevatesse materjalidesse toppimine ja selles kaardi lugejast läbi vedamine. Aga ta jätkas seda siiski tuima järjekindlusega nii korda kümme :) selmet toksida kaardi number käsitsi sisse. Lõpuks toksis ta numbri ka käsitsi, tehes ilmselt väikese näpuka kuna ka sellega ei õnnestunud tal mu kliendistaatust registreerida.
Muidugi ei seisnud ma seal kassas vaid üksinda. Peale mind oli seal päris korralik saba. Inimesed muutusid juba rahutuks ja hakkasid seda väljendama. Teatasin lähimatele „kaaskannatajatele“, et olen teinud Rimile ettepaneku kaart välja vahetada, aga kuna nemad teatavad, et see töötab, siis pole midagi parata. Asi lõppes sellega, et kuna noor ja ilmselt kogenematu kassiir ei suutnudki tehnilistest probleemidest võitu saada, lahkusin kauplusest ilma sel korral kliendina kvalifitseerumiseta.

Samal päeval (10.nov.) saatsin Rimi üldmeilile (info.ee@rimibaltic.com) järelepärimise, kas kassapidaja peab Rimi kliendikaardi esitamisel ostu kliendina registreerima ka siis kui kaardi magnetriba ei toimi?
Sellele küsimusele on vastus veel saamata. Tahaks loota, et nad oma üldmeilile laekuvaid kirju ikkagi loevad ja küsimustele ka vastavad. Selleks annab lootust nende koduleht, mis väljendab hoolimist kliendi arvamustest.

Muidugi, Rimi infoletitöötaja eelkirjeldatud otsuse ja käitumise põhjuseid vaagides võib mõista, et põhjused ja motiivid saavad alguse kõrgemalt kui antud ametipositsioon. Sellistel puhkudel on enamasti põhjuseks firmas kehtestatud reeglid ja korraldused kuidas ja mis puhul mingit asja tehakse. Kas ja kui paindlikud - ning seejuures kui mõistuspärased - ollakse. Tihtilugu tingib just viimase momendi jäikus selle miks töötaja käitub loogikavabalt ja masinlikult, meenutades rääkivat robotit. Selle juurde käib viitamine kehtestatud korrale, et nii on paika pandud, või et lihtsalt nii on, nagu mantrat, mis peaks küsimuse lahendama.
Ma saan aru töötaja/klienditeenindaja või kelle tahes eesliini töötaja volituste piiridest ja kehtestatud reeglitest, ometi ei mõista ma kui kehtestatud korralduse jaburuse, põhjendamatuse (rääkimata seadustega vastuollu minemisest) ja probleemide tekkimise korral töötaja kaitseb ja õigustab sellist otsust või toimimisviisi suutmata selle vajalikkust loogiliselt ära põhjendada, tehes sellega endast roboti.

Robotiseerumisel on ka teisi põhjuseid näiteks süsteemsus ja standardid, mis on ellu kutsutud vigade minimeerimiseks ning teenindustasemete ühtlustamiseks firma sees erinevate üksuste või teeninduspunktide vahel. Heaks näiteks on siinkohal McDonalds’i söögikohad.
Sa annad klienditeenindajale tellimuse nagu inimene ikka a la „palun üks x-eine Coca-Cola’ga, üks metsamarjapirukas ja kohv piimaga“. Aga klienditeenindaja fikseerib su tellimuse ikkagi talle õpetatud skeemi järgides nagu ta poleks kuulnudki, mida sa talle ütlesid. Ta võtab su tellimuse nagu talle on õpetatud – küsides küsimusi tellimuse kohta oma kindlas järjekorras ja tehes ettepaneku võtta ka magustoitu. Näiteks piruka.
Pole kuigi imestamisväärne, et tekib tunne nagu räägiks inimkõnest aru saava rääkiva robotiga. Seejuures siiski mitte kõige intelligentsemaga kuivõrd tellimus tuleks jupitada ja ajastada vastustena „roboti“ küsimustele.

Olen ka tähele pannud, et mingi osa robotiseerumise põhjustest peitub inertsis – nii ettevõtete omas, mis avaldub reeglites, käskudes ja keeldudes kui eraisikute omas, mis avaldud käitumuslikes aspektides. Inerts seisneb matkimises, kopeerimises ning eeskujude ja autoriteetide järgmises. Jätkatakse või võetakse kuskilt (n. teise ettevõtte pealt) mehaaniliselt mallina üle mingeid reegleid, käsitluspraktikaid või koguni hoiakuid. Lihtsalt seepärast, et nii on need olnud või on kuskil - võib olla ka edukas ettevõttes - mõtlemata ja tunnetamata läbi konkreetse regulatsiooni või praktika mõtet ja vajalikkust.
Nii juhtub, et ühest organisatsioonist ja süsteemist ülevõetu muutub teises kohas teistsuguste asjaolude tõttu pahatihti mõttetuks ja jaburaks. Või oli ta seda juba ennegi. Aga kuna kopeerimine on lihtne ja mugav, siis ei vaevuta asju läbi mõtlema.

Mulle tundub, et mida suurem ja kiiremini kasvav organistatsioon seda kergemini taolisse ämbrisse astutakse. See oleneb ehk enamgi veel ettevõtte personalipoliitikast – kas ja kui lõbimõeldud ja juurdunud see on kõige kõrgemalt tasandilt alates. Kuidas väärtustatakse klienti, kui järjepidevad on klienditeeninduse printsiibid ja kui suurt tähelepanu neile tegelikult pööratakse, mitte vaid ei deklareerita marketingi raames.
Ülereguleeritud, jäigalt raamistatud tööülesannete ja töötaja volitustega, võiks isegi öelda paranoilistes ning sellistena rumalates organisatsioonides, juhtubki see, et töötajad surutakse roboti rolli ning firma tasandil käsitletakse klienti kui ühikut või statistilist juhtumit.

Kuidas tunneme ära robotiseerunud käitumise?
Oma kogemuse põhjal resümeerin siikohal mõned tunnused.

a) Esiti klienditeenindaja ei kuule/kuula mida talle öeldakse olles juba ette keskendunud oma positsiooni kaitsmisele (isegi kui seda ei rünnata) või õpitud käsitlusmallile (turvalisus).

b) Ta üritab probleemi paigutada tundma õpitud tuttavasse probleemide kasti isegi kui tõstatatud probleemile vastavat n-ö kasti veel pole. See avaldub ta pentsikute (tihtipeale asjasse puutumatute) küsimuste ja konstanteeringutena. Võib ka juhtuda, et kui probleemi käsitlemiseks ühtegi sobivat probleemikasti pole ja ta probleemi kliendi vastuseisu tõttu suvalisse kasti paigutada ei saa, jookseb tal piltlikult öeldes juhe kokku.

c) Ta ignoreerib fakte, argumente ja loogikat, mis eksitavad teda trafaretsest lahendusest e probleemi tuntud kasti paigutamisest.

d) Loogilise ja ammendava seligtuse puudumisel tugineb ta klišeelikkele ebamäärastele õigustustele nagu: „meil on see nii“, „nii on meil lepingus kirjas“, „arvutiprogamm nõuab seda“, „selline on meie blankett“, „ma ei saa midagi teha“, „aga see on meil kogu aeg nii käinud“, „see on igalpool nii“ jms., mida ta võib veenvust silmas pidades korrata. Osundades nii otsekui Jumalast, mitte inimtahtest määratud ja sõltuvatele tingimustele. Enamasti need töötavad kuna klient, nähes, et adekvaatset konstruktiivset dialgoogi pidada ei õnnestu, löövad lihtsalt käega.

Mõneti või otsapidi haakub robotiseerumisega ka kliendi ründamine ja tema mingiks eriskummaliseks friigiks pidamine probleemi tõstatamisel või ebakohtade osas selgituste palumisel: „te olete esimene, kes selle kohta küsib“ või „te olete esimene kellele see probleemiks on“ jms. Taoliselt üritab klienditeenindaja klienti end veidrikuna tundma panna ja ta suu kinni toppida. Aga selline lähenemine pole mitte puhal kujul robotiseerumise tunnus kui pigemini märk mugavast ja üleolevast suhtumisest klienti.
Muidugi, taoline äramärkimine võib toimuda ka positiivse tunnustusena, aga see on selgelt eristatav etteheitest puhtalt konteksti põhjal.

Võib olla on klienditeenindajate robotiseerumine aja märk. Ma ei tea. Igatahes on selline praktika jabur ja mina küll ei näe, et selline praktika pikemas perspektiivis või tugevma konkurentsi tingimustes elujõuline oleks. Pigem on see võimalus kõigile teistele inimlikuma ja parema (mõistvama) teenindusega konkurenti ületada.

Nagu sääsed

Justnimelt neid tüütuid putukaid mulle nii mõnedki autojuhid tee- ja tänavaliikluses meenutavad. Jutt käib siinkohal üht teatud liiki tüütutest, ohtlike sõiduvõtetega autojuhtidest, keda kohtab liikluses eriti palju just soojal ajal, ehk niipea kui lumi ära kaob ja linnud laulma hakkavad, rääkimata siis suvest ja varasügisest.
Praktilisel nagu sääsedki on neil kombeks sulle hästi lähedale pääseda ja oma elust seejuures mitte hoolida. Neid iseloomustab see, et kui nad sulle järele jõuvad, siis selmet oodata normaalset mõistlikul kaugusel ohutut möödasõidu võimalust, sõidavad nad sulle tagumikku nii kinni, et sinna vaid õhuvahe jääb. Justkui arvates, et see kiirendab või parandab kuidagi möödasõitmist. Vahest kohtan samasugust fenomeni kauplustes kassajärjekordades, kus mõni kodanik näikse arvavat, et järjekorra liikumise kiirust mõjutab see kui tihedalt ta eesseisjal seljas seisab.
Seejuures ei vasta tagumikussõitjate oskused ja reageerimiskiirus aga kuidagi olukorrale, mida nad olematu pikivahe jätmisega tekitanud on. Vahest olen neist tüütumaid isendeid testinud kergelt gaasijala üles laskmise või samal kiirusel jätkates piduritule näitamisega. Oh seda pidurite kriginat siis. Seni on see taolisi tegelasi ka distsiplineerinud ning nad on peale sellist testi jätnud suurema pikivahe või siis võimalusel vahetanud rada. Aga arvestades nende uimasust, võib see lõppeda ka tagant otsasõiduga.

Teinekord on olnduki reaalset põhjust hoo vaigistamiseks ja pidurdamiseks ees oleva takistuse või foori tõttu. Seejuures olen pidanud pidurdama tähelepanu kaheks jaotamisega. Piltlikult nii, et üks silm jälgib eesolevat autot ja teine vaatab peeglisse, pidurijalg samal ajal doseerimas pidurit just niipalju, et mitte eesliikujale otsa sõita ning samas mitte üleliia tugevalt, et vahetult su pagasnikus sõitja jõuaks pidama jääda.
Siit paljude tagumikussõitjate järgmine ühine tunnus – nad ei näe kuigi kaugele (või siis ongi nägemine nii vilets?) rääkimata situatsioonide ettenägemise võimest ja arusaamisest sujuvast liiklusest.
Millegipärast muutub perses sõitmise vajadus eriti tungivaks just siis kui möödasõiduks kõige vähem võimalust on – rajad kinni, tihe vastutulev liiklus, piiratud nähtavus jms. Kõnealustele tüüpidele iseloomulik ka kärsitus, ehk kui nad omaarust juba üle mõistuse kaua kellegi taga sõitma on pidanud, siis võetakse möödumismanööver ette kõigele ja kõigele vaatamata, sh. enda elule ja tervisele sülitades. Kiire ju! Ja eks kaasliiklejad pea siis halastama ju kuivõrd ka nende elud ja tervised ohus.

Mis ehk kõige imelikum - taoliste "perses-sõitjate" seas olen nii mõnelgi korral trehvanud selliseid, kes täiesti süüdimatult, üliohtlikke möödasõite sooritades sul eest kaovad, sina aga, omas tempos normaalse sõidu ja turvaliste möödasõitudega, jõuad talle mingi aeg järele. Nad oleks vahepeal justkui sõitmisest ära väsinud (või on mõni kamikazelik möödasõit lõpuks junni liiga maha jahutanud?). Ja nad jäävadki lõpuks päris sirgel ja sõidukitest vabal lõigul sulle jalgu! Ehk sisuliselt, kui neil tõesti on kiire kuhugi jõuda ja olud ohutult kiiremat edasiliikumist võimaldavad, ei ole korraga suurt kiiret enam kuhugi!?

Näiteks reedel 14.10.11 kl.18 paiku oli mul selline juhtum Tallinn-Pärnu maanteel Pärnu suunal Renault maaletooja CityMotors'i kirjadega uue pärlendava beežika Renault’ga, kel Laagri kõrvale jääval teelõigul oli tuli takus eesliikujatest mööda saamisega.
Samal päeval ja trassil juhtusin mõni aeg hiljem pealt nägema aga ühe Läti numbrimärgiga musta värvi 500-seeria BMW kamikazelikku möödasõidumanöövrit, kus samal ajal vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke hoidis vaid ära vaid viimase juhi poolt tee keskele 3. (bemmivennale möödasõidu-)rea tekitamine.

Suvel oli selliseid tagumikus-sõitvate ja seejärel hullude möödasõitudega teed jätkavate joobarjuhtidega (ei näe põhjust selliste, teiste elule, tervisele ja varale sülitavate tegelaste puhul viisakaks jäämiseks) seiku päris mitu.
Tooks põgusalt ära veel ka ühe heledat värvi kaubikujuhi, kes ei mallanud kuidagi ära oodata kui lõppeb kilomeetri-paari pikkune lõik Tallinnas Peetri külast Tartu maanteele. Käänulisel, piiratud nähtavuse ja kiirusepiiranguga lõigul, oleks ta minust möödasõitu üritades vaat et paar jalgratturit alla ajanud, pea-asi, et mööda oleks saanud. Mina sõitsin terve selle lõigu ühesuguse, seejuures ka mitte kuidagi muneva või takistava (ehk mitte lubatust väiksema) kiirusega.

Kirjutan sellest puhtalt isiklike kogemuste baasil olles täiesti kindel, et sedalaadi olukordi ja tähelpanekuid on pea kõigil juhina liikluses osalenutel. Esialgu ei ole ma siin kirjeldatud paari konkreetse juhtumi juures autode numbrimärke ära toonud, aga edaspidi ei välista, et hakkan juhtumite infot ühes nahhaalidest juhtide numbrimärkide äratoomisega käesoleva loo kommentaaridesse lisama või kui tegu väga markantse juhtumiga, teen eraldi sissekande.

Sõidukimarkide ja mudelite alusel ei saa vast mingit objektiivset joobarjuhtide välimäärajat päris teha, ometi on taoline hoolimatu ning seejuures ühtaegu rabelev ja puuduliku reageerimiskiirusega sõidumaneer jäänud mulle tihtipeale silma kaubikute ja nn pirukakärude juhtide puhul. Võibolla tuleb see sellest, et selliste sõidukite puhul on valdavalt tegu tööandjate autodega, mille suhtes peremehetunne puudub ja üritatakse võimalikult tegusad olla, mis peaks väljenduma võimalikult kiires ühest kohast teise liikumises. Ei tea. Kahtlemata on sellistel puhkudel aga tegu süüditamatute inimtüüpidega.

On kahetsusväärselt tavapärane, et tavaliselt raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste kajastustes võime ajakirjandusest lugeda kuidas liiklusõnnetuse põhjustaja n-ö vastassuunavööndisse kaldus. Justkui „kaldumise“ oleks põhjustanud mingi vältimatu ja seletamatu jõud, mitte juhi sõiduvõte: valearvestus, pahatihti aga hoopis kaasliiklejad ohtu seadev nahhaalsus.
Üldse on pentsik meedias levinud inimvastutuse pehmendamine, teisendamine ja pigem üle kandmine loodusjõududele, eluta asjadele ja nähtustele. Ning loomadega juhtunud õnnetuste ja intsidentide puhul viimastele. Uudistes on tavapärane kuidas torm või üleujutus või maavärnin tappis kedagi. Mitte, et inimesed hukkusid nende sündmuste tagajärjel või neid hukutas mitte oludele vastavalt projekteeritud ja ehitatud rajatis või hoone, kus süüdlane on ikkagi inimene. Või näiteks loomade puhul hundid on süüdi lammaste murdmises. (Huvitav, kas hundid ise ka seda teavad kui nad mõne looma maha murravad, ehk oma hundi elu elavad : ). Sedalaadi väärastunud eufemistlikkus väärib omaette käsitlemist. Igatahes on taolised sündmuste kirjeldused vastuoksa toimunu tõsidusele tihtilugu koomilised.

Õnneks meenutavad ülalkirjeldatud tegelased sääski ta teises aspektis, ehk niisamuti nagu ilmade jahenedes ja sügise saabudes jääb vähemaks sääski, jääb selliseid tagumikus sõitvaid juhte vähemaks liikluses. Ometi, kui sääsed teatud temperatuurist alates sooduks ära jäävad, siis liikluses jääb mingi hulk nende tüütuid analoogiaid tiirlema läbi aasta.


2011 a hoolimatu möödasõidu tunnustega rasked liiklusõnnetused

• 24.10.2011 Järvamaal Tallinna–Tartu mnt. 101.km
• 26.08.2011 Järva maakonnas Türi vallas Türi–Arkma tee 6.km
• 3.07.2011 Viljandimaal Karksi vallas Valga-Uulu mnt 58.km
• 5.06.2011 Lääne-Virumaal Haljala vallas Aasu külas Tallinna-Narva mnt 90.km
• 5.06.2011 Kohtla-Järvel
• 16.05.2011 Pärnu–Rakvere–Sõmerpalu mnt 10.km
• 9.04.2011 Järva maakonnas Imavere vallas Tallinn-Tartu -Võru-Luhamaa mnt 105.km
• 2.04.2011 Narvas Paul Kerese ja Võidu tänava ristmikul
• 11.03.2011 Harjumaal Kõue vallas Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa mnt 54.km
• 14.03.2011 Viljandimaal Viiratsi vallas Laidu tee 2,4. km
• 25.02.2011 Hiiumaal Heltermaa-Kärdla-Luidja mnt 7,8. km
• 9.02.2011 Raplamaal Tallinna–Rapla–Türi maantee 35.km
• 26.01.2011 Pärnu maakonnas Are vallas Tallinna-Pärnu-Ikla mnt 110.km
• 8.01.2011 Harju maakonnas Anija vallas Kose-Jägala mnt 30. km 

30. Paide-Türi rahvajooks

Aeg: 2.10.2011 (pühapäev) 

Koht: Eestimaa süda, Paide-Türi 

Ilm: Klaar, tuulevaikne, päikesepaisteline, õhk ca 13°C, igati paslik jooksuilm 

Rada: 13,6 km piki maanteed Paide kultuurikeskuse kõrvalt Türi staadionile

Start 30.-le juubelijooksule anti kl.12:30 Paide kultuurikeskuse esisel tänavalõigul nagu ikka. Enne seda, kell oli 12:00 Kirnalt Türi poole teele lähetatud poole maa (6,5 km) jooksjad.

Startisin jooksjaterivi suht eest otsast ehk u 4-st reast. Ehkki arvestades haigestumisest (miski kurguvalu kaasa toonud viirus vist) üle nädala ajast pausi jooksutreeningutes olin mõelnud distantsi läbida mõõdukas tempos (u 4:30...4:40 min/km), läksin ometi kaasvõistlejatega tempoga kaasa. Aga kuidas sa teisiti saadki? Imelik oleks jooksjaterivi suht eesotsas alustades kohe munema hakata.

Enne starti põgusa soojendusjooksu ajal oli olnud tunne raskepärane. Sääremarjad üle-eelmise päeva jõutrennist valusad ja nagu ka paistes. Jalad tervikuna kanged ja rasked. Paari päeva eest tekkinud ja tugevamaks muutunud valu seljal rinnakus (sümptomaatiline roietevahelisele närvipõletikule) õnneks küll ei painanud (ilmselt tänu hommikul sisse võetud Ibuprofeeni tabletile).
Lühidalt, seis polnud isegi jooksu algust lõpuni läbimise mõttes kuigi kindlust andev. Sellele vaatamata oli ka kilomeetri suht-koht tempokalt läbimise järel enesetunne üllatavalt hea. Hingamine jonksus ja n-ö oma rütm käes. Muidugi, kartsin, et küll need probleemid ja raskused samamoodi jätkates peagi kimbutama hakkavad.
Jätkasin esimese kilomeetri tempos välja kujunenud kaasvõistlejatega: 2. kilomeeter, 3. kilomeeter, ja üha edasi. Endiselt, ei mingeid hädasid. Aeg-ajalt viskasin pilgu pulsomeetrile, et kas tempo on ikka seeditav, ehk mitte päris max peal. Eriti vastutuule lõikudel eesjooksja varjust väljudes oli lihtne pulss laeni ajada. Tagantjärele pulsomeetri näite uurides selgus, et mingis etapis see ka õnnestus (võimalik, et Kirna tõusul). Olin ületanud oma kliinilise max pulsinäidu 180 l/min saavutades maksimaalse näiduna 183 l/min.

Enamuse distantsist läbisin koos Türilt pärit August Albert'iga, kes oli väga tõhusaks tuuletammiks ja veduriks. Suur tänu talle selle eest. Ei usu, et puhtalt oma jõuga oleksin sel korral tehtud tulemuse välja jooksnud. Jooksu II poolel jooksin koos paari-kolme mehelise grupiga ja staažika vastupidavusalade spordinaise Tiina Idavain’iga, kelle viimase kilomeetri lõpukiirendusele vastu seismiseks ei jätkunud mul aga piisavalt pauku. Eks viimane kilomeeter oligi vast kõige raskem, kuivõrd enamus energiast ju rajale jäetud, samas aga konkurendid üritavad veel viimast võtta ja oma kohta parandada. Nii kipubki viimane kilomeeter kuidagi pikk olema.

Lõpetasin seekord 123.-ndana ajaga 58.23, mis on mu isiklikust 4-st Paide-Türi jooksu tulemusest küll kõige viletsam, aga ikkagi suht samasse auku eelnevate jooksude aegadega jäädes mu 2007 aasta tulemusele alla vaid 2 sekundit. Pole paha! St. minu kohta, eriti arvestades jooksueelse nädala tervislikku seisundit.

Arvestades oma aega ja kohta tuleb tunnistada, et jooksjate tase on jätkuvalt tõusnud ning konkurents tihenenud. Enne möödnud aasta jookse oleks selle ajaga saja sisse tulnud. Eelmisel aastal, nagu ka seekord, enam mitte. Nüüd mahtusid saja kiirema hulka 57.06 piiri alistanud jooksjad. Eks see annab tunnistust rahva üha sportlikemast eluviisidest, jooksuharrastuse levikust, teadlikumast ja targemast treenimisest jne.

Juubelijooksule lisasid pidulikkust vähemalt paar möödunud aegade meie laiuskraadide kaheldamatut jooksulegendi. Stardipaugu andis 1972 a Müncheni olümpiavõitja 1500 meetri jooksus ja senini selle distantsi Soome rekordiomanik (3.36,33) Pekka Vasala.
Türil autasustas paremaid lisaks põhjanaabrite jooksukuulsusele Eesti kõige aegade silmapaistvaim ja ilmselt ka andekaim jooksja Enn Sellik, kelle nimel on Eesti rekordid 5 000 m ja 10 000 m jooksus (vastavalt 13.17,2 ja 27.40,61) Muidugi võib kohalike jooksulegendide hulka hakata vaikselt lugema ka värskelt tipp-spordist loobunud maratoonarit Pavel Loskutov’i, kes saavutas sel jooksul 18. koha.


Minu Paide-Türi rahvajooksude tulemused: 

• 2007 a koht: 95. aeg: 58.21 
• 2008 a koht: 88. aeg: 57.31 
• 2009 a koht: 79. aeg: 57.24 
• 2011 a koht: 123. aeg: 58.23 

Tähelepanekud-ettepanekud ja üks vaheseik 

Niipalju kui ma olen Paide-Türi rahvajooksudel osalenud (nüüd siis kokku 4 korda), on see jooks mulle igati sümpatiseerinud. Nii selle trass, korraldus, see entusiasm ja aura, mis selle jooksu ümber valitseb, kui ka see aeg (varajane sügis), mil see jooks toimub. Paistab, et kohalikele elanikele läheb see üritus vägagi korda, millest annab tunnistust järvakate suht suur osavõtt jooksust, pealtvaatajad-kaasaelajad raja ääres, kui ka kohalike ettevõtjate panustamine. Seekord oli jooksul õige mitu sponsorite auhindadega vahefinišit, mis on sellise, mitte just kõige pikema distantsiga võistluse osas üpris harukordne.

Positiivsete aspektide osas mainiks ära asjaliku hästi organiseeritud selge tähistustega jooksustaabi Paide kultuurikeskuses, ajakavad ja jooksjaid teenindavate bussideliikluse graafikud – kõik oli olemas ja selged. Oma vahetusriiete äraandmiseks bussi sai staabist isegi suure, numbriga kilekoti, kui soovisid. Väga vinge! Jooksu finišis Türi staadionil organiseeritud toitlustamisel, promo- ja müügikioskitel ei haka pikemalt peatuma.

Samas märgiks ära ka mõned silma-kõrva jäänud puudused, ehk asjad, mis saaksid-võiksid paremini olla.
Esiteks, muusika on tore asi (ka raja servas), müra aga mitte. Kui krapp või tehnika üldisemalt ei anna kuulatavat heli välja, siis pole vast mõtet volüümi põhja keerata. Heli valjusus ei tohiks olla eesmärk omaette. See jutt käib siis Kirna vahefiniši/joogipunktis olnud müra allika pihta. Aga eks seda kiiremini tuli seda läbida, et kõrvu ja närve säästa :).

Teiseks, väike ettepanek, mis minuarust on universaalne, käies ka mitmete teiste võistluste pihta, kus on tavaks tulemusi välja riputada. Printige tulemused tavapärase laua taga loetava suurusega tekstist paar korda suurema sriftiga. Nii, et tekst, mis muidu paigutub ühele lehele, võtaks enda alla 2 lehte. Need on ju mõeldud vaatamiseks rohkematele kui vaid ühele-kahele inimesele, ehk nägemiseks kaugemalt kui tavapärane lugemiskaugus. Vähemalt see võiks nii olla kui langeks ära vajadus nende lugeda nägemiseks nina vastu paberit toppida ja sellega teiste tulemustega tutvumist piirata.
Selles loogikast lähtudes siia otsa ka teine moment, mida võistlustulemuste väljariputamisel võiks järgida: milleks toppida kogu protokoll ühte kohta sedavõrd tihedalt kokku? Üldiselt soovivad võistlejad esmajärjekorras teada saada oma tulemuse ja oma lähimate rivaalide omasid. Protokollis sada või enam kohta ees- või tagapool asuva naabrimehe või sõbra-tuttava tulemuse üles otsimine on üldjuhul sekundaarne (ei tähenda, et oleks ebaoluline). Kõike seda oleks aga palju mugavam ja ka kiirem teha kui huvilised selle käigus vähem üksteist segaksid, mis tähendab seda, et tulemused võiks välja riputada rohkem hajali. Näiteks esimese saja tulemused, siis meeter-paar vahet ja järgmise saja tulemused jne.

Kolmas märkus puudutab isiklikku väikest negatiivset kogemust. Nimelt, peale jooksu pesemas ära käimist sai riided spetsiaalse suure sinise kilekotiga kõige varem lahkuma pidanud bussi ära antud ja seejärel staadionile keha kinnitama, ja muidu aega parajaks tegema, mindud. Bussi peale, mis oli tolleks hekteks küll pilgeni inimesi täis, surusin end 3 minutit enne 14:40-st väljumisaega. Mööda bussi oma riidekotti taga otsima ma ei hakanud, eeldades, et ju ta kuskil bussis on. Arvestades bussi puupüsti täitstuubitust olnuks see ka pentsik. Ei muretsenud asjade pärast üleliia. Mõtlesin, et küll ma nad Paidesse kohale jõudes bussist üles leian. Mida ma aga peale bussi rahvast tühjenemist sealt ei leidnud, oli mu riidekott. Bussijuht ei osanud selle kohta muud kosta kui et ilmselt peaksin selle kohta küsima jooksu staabist. Paide kultuurikeskuse, kus stardi eel staap asus, uksed olid aga lukus. Polnud ka väljas ühtki telefoninumbrit millele helistada, et järele uurida. Selline võinuks ju olla pandud Paide kultuurikeskuse ustele kuni päeva lõpuni näiteks.

Õige pea saabus Paidesse ka teine buss, millega saabus ka paar korraldaja esindajat kellele sain koti kadumise muret kurta. Korraldaja esindaja - naisterahvas - helistas kuhugi, ilmselt kellelegi jooksu staapi, mis asus nüüd Türil. Selgus, et minu võistlejanumbriga kott on seal. Tütarlapsed, kes kotte bussi peale võtsid, olid selle mingi aeg enne bussi väljumist maha tõstnud.

Kummaline, ja mõneti naljakas kogu selle asja juures oli aga see, et selmet osavõtlikult-abivalmilt uurima asuda kuhu mu kott võis jääda, hakati mind kõigepealt umbusklikult usutlema, et ega ma ise midagi valesti ei teinud ja miks ma enne bussi peale minekut „kotineidudelt“ (minu väljendus terminoloogia kompaktust silmas pidades) oma kotti ei nõutanud. Aga esiteks ei täheldanud ma bussile minnes seal enam ühtki „kotineiut“ ning teiseks, kui ma seal neid oleksingi näinud, poleks ma osanud arvata, et mu kott on enne selle väljumisaega maha tõstnud, ehk poleks osanud koti kohta nende käest veel midagi küsida.
Põhimõtteliselt, koos teise bussi juhiga, kes millegipärast leidis olema vajaliku oma nina asjasse toppida, asuti hoopis mind süüdistama. Bussijuht pillas seejuures sellise toreda repliigi, et ma pidanuksin ise hoolsam olema. Sain aru, et hoolsam olemine tähendas tema meelest seda, et pidanuksin aegsasti bussi tulema. Kui aegsasti ja miks, jäi mulle arusamatuks nagu ka see, mis see puutub sellesse, et ma ei peaks sealt oma eelnevalt sinna antud asju eest leidma.

Kokkuvõttes sain oma asjad Türi staadionilt kätte. „Kotineiud“ olid teinud vähemalt elementaarseima, ehk asju mitte päris saatuse hooleks jätnud.

Ehk resümeena: lõpp hea. Kõike hea. Nagu öeldakse. 

Tulemused & uudised: 

• Paide-Türi rahvajooksu koduleht  
• Paide-Türi rahvajooks Facebook’is  
• 30. Paide-Türi rahvajooksu ametlikud tulemused 
• Kirna-Türi tulemused  
• 30. Paide-Türi rahvajooks Sportinfo.ee-s  
• ERR Sport: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitsid Keio Kits ja Jekaterina Patjuk  
• Maraton.Postimees.ee: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitis Keio Kits  
• Delfi Sport: Paide-Türi rahvajooksu võitis lõpumeetritel Keio Kits  
• Jooksuportaal: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitjaks osutus lõpumeetritel Keio Kits  
• Järva.ee: Paide-Türi Rahvajooksu võitis Keio Kits ; 

Pildid: 

• Nagi
• Ants Leppoja blogi  
• Pildid Facebook’is*
• Veel pilte Facebook'is* 
• Kuma FM: pildid 1**
• Kuma FM: pildid 2 **
• Kuma FM: Mis toimus Paide-Türi Rahvajooksu finišis? PILDID AUTASUSTAMISELT ja FINIŠIVIDEO!**
• Kuma FM: Paide-Türi Rahvajooks - pilte Paide lastevõistluselt **
• Jan Vutt’i Fotoalbum.ee
• Järva Teataja: Paide-Türi Rahvajooksu võitja selgus viimastel meetritel**

 *Facebook'is piltide vaatamine eeldab sisse logimist
**vaatamiseks klikka uudises olevale üksikule pildile 

Klipid: 

• ERR Sport: Paide-Türi rahvajooksu üritustel osales 2648 jooksjat

39. jooks ümber Ülemiste järve

Aeg: 27.08.2011 (laupäev)

Koht: Ülemiste järv, Tallinn

Ilm: Soe, õhk ca 23°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; mõnus soe jooksuilm

Rada: 14 km ümber järve

Kohale sai jõutud aegsasti ehk ca tund enne starti, millest piisas nii normaalse parkimiskoha saamiseks kui stardimaterjalide väljavõtmiseks kui sooja tegemiseks ja võimlemiseks. Põhimõtteliselt on AS-i Tallinna Vesi, kust jooks on ikka lahti läinud ja lõppenud, territoorium piisavalt suur, et kõik autodega tulnud osavõtjad parkima mahuvad. Ometi on kohati kummaline parkimise korraldajate juhtnöörid – ei võimaldata parkida täiesti mõistlikku kohta, kus sõiduk kedagi ega midagi ei sega, just selle põhjendusega, et ta seda teeb. Ning sealsamas, pisut eemal, märkad kuidas on sootuks ebamõistlikmalt (teisi takistavamalt) lastud parkida. Aga see selleks, põhiline oli ikkagi ju üritus ise.

Stardinumber anti üsna suur, 767. Hakkas looma kerget pettumuse alget, et kas tõesti tuleb startida päris jooksjaterivi lõpust, ehk mingist 3.-st stardigrupist. Õnneks aga numbri suurus mingit rolli ei mänginud kuna kõik lasti rajale ühest suurest stardigrupist, ehk ka kuna stardikoridor oli vägagi lai võis igaüks valida omale meelepärase, võimetekohase stardikoha.
Start anti nagu ikka täpselt kl.12. Ca 150 m stardist asunud territooriumi aiavärava läbimisega ei olnud probleeme. Edasi edenesin jooksjaterivi paremast, ehk järve poolsemast servast. Ca 2 km kohal otsustasin pideva koha parandamise osas rahuneda ja sättida end teiste jooksjate temposse. Enesetunne oli okei: hingamine korras, pulss samuti mitte ülemäära kõrge ja ka jalad, ehk täpsemalt viimastel aastatel mu achilleus'e kannaks olnud kannakõõlused ja säärelihased võimaldasid korralikult toimetada.
Vist kuskil ca 3 km kohal asfaldilõigul sai mind kätte ja möödus spordiajakirjanik Andrus Nilk koos mõnede teiste jooksjatega (kuivõrd pehmelt öeldes, mitte igaüht ju ei tunne, siis jäävad meelde ikka need, keda kuidagi viisi tunned). Ehkki ilm oli jooksmiseks päris palav, kummastas mind, et herr Nilk jooksis veepudel käes. Justnimelt käes, mitte vöökotis. Aga ju ta siis oli harjunud niiviisi. Peale tema trehvasin veel üht pudeliga jooksjat.
Jooksu eel olin mõelnud distantsi läbida joomata. Ometi, suuresti palavast ilmast tingitult muutsin jooksu kestel meelt ja võtsin juba esimeses punktis paar sõõmu vett. Pigem isegi mitte niivõrd janu kustutamiseks kui suu loputamiseks ja kergeks värkenduseks.
Järve lõunatipu kruusateed möödusid juba hõredamas seltskonnas ja tublis tööõhkkonnas. Samas jagus alati neid kellega koos sai joostud. Eks õnnestus ka mõnest eesliikujast mööda saada. Aeg-ajalt tulid tagant ka mõned kiiremad, kelle tempo ülejõu käivaks osutus.
Haarasin joogitopsi ka viimases joogipunktis vist mingi 4 km enne lõppu.
Kuna olin senimaani maksimumi peal toimetanud, tundsin end metsa vahel jõudes suht jõuetult, ehk oma lemmikmaatikul polnud juurde midagi panna. Siiski suutsin metsavahelise lõigu koos Ringo Krilovs’i ja Marek Salla’ga võrdluses teistega täiesti konkurentsivõimaliselt läbida, ehk nii mõnestki mööduda. Samuti silkas nii mõnigi ka minust mööda.

Oma hinnangul ja tunde järgi suutsin läbi kogu distantsi tempot enam-vähem ühtlasena hoida, ehk ei kukkunud kuskilt maalt alates päris ära. Eks ta laias laastus nii ka oli, ehkki kella pealt tagantjärele kilomeetri aegu vaadates tempo ikkagi lõpu poole rauges. Muidugi eks metsa künklik maastik mängis siin ka oma rolli.
Metsavahelt AS-i Tallinna Vesi territooriumi lagedale asfaldile pöörates pingutasin veel mõistlikkuse piirides, et lõpu ca 400 m oma kohta mitte väga käest ära lasta. See ka õnnestus. Tasuks 152. koht ajaga 1:00.51 (km keskmine seega 4 min 20 sek)

Kokkuvõtvalt olen jooksuga ja tulemusega igati rahul. Oleks küll soovinud joosta alla tunni, aga arvestades alalisi kannakõõluste ja sääremarja hädasid ning suht tagasihoidlikku treenimist, tegi tulemus rõõmu. Ikkagi paremini kui eelmisel aastal :).

Minu ümber Ülemiste järve jooksu tulemused:

• 2008 a koht: 149. aeg: 57.41
• 2009 a koht: 156. aeg: 59.45
• 2010 a koht: 194. aeg: 1:01.04
• 2011 a koht: 152. aeg: 1:00.51

Repliigi korras tulen tagasi enne põhivõistlust, ehk 14 km ümber järve ja ka 5 km metsajooksu toimunud lastejooksudele.
Ma neid küll ekstra ei jälginud, aga nagu Sportinfo võistluse kommentaaridest lugeda on, on nii mõnegi lapsevanema (valdavalt ema) arusaam ja käitumine lapse liikumisharrastuse kujundamisel neutraalselt väljendudes arusaamatu. Kas tõesti arvavad mõned, et oma tõrkuvat või koguni nutvat võsukest kättpidi finiši poole lohistades astuvad nad sammukse lähemale õnne ja täiuslikuma elu poole? Või arvavad nad iga hinna eest oma last järel sikudes, teisi, oma lapsi järel lohistajaid edestada üritades kujundavat lapses armastust jooksmise ja laiemalt sporditegemise vastu? Lisaks lapse vahetule traumeerimisele, millise eeskuju nad annavad oma lapsele? Et mistahes vahenditega konkurendi (jah, ka lapsed on võistluses seda) edestamine, ongi normaalne? Et need on n-ö teised ja neist ei pea hoolima ja lugu pidama, et sa pead olema teistest parem ja parema koha saama (sest me tahame nii)?


Lingid:

• Championship ajavõtu tulemused
• Spordiportaal tulemused
• Sportinfo
• ERR Sport: Ümber Ülemiste järve jooksu võitis Viljar Vallimäe
• Järvejooksude sari kokkuvõtvalt
• Järvejooksude sarja koondtulemused

Pildid:

• Spordiportaal
• Delfi pilt
• Laidam

Klipid:

• ETV Sport

Nagu kärbsed

Tallinnas. Peale lõunat, nii umbes kella poole nelja või nelja tuuris otsustasin autos väikese poole tunnise värskendava uinaku teha kuna oli parajasti selline jõude aeg. Olin parkinud auto suht kesklinna ühe bussiootepaviljoni lähistele parklasse teiste autode vahele. Enne tukastamist lasin paar akent kergelt alla, et õhk ilusti läbi käiks.
Kui ma siis seal mõnda aega magusat uinakut olin lasknud, äratas mind korraga küsimus: „Зажигалкy или спички будет?“ Tegin päikseprillide taga silmad lahti. „Спички есть?“ Kordas tulesõber oma küsimust.
Pean tunnistama, et ma ei suutnud tema küsimusele uneuimasena verbaalselt kuigi kiiresti reageerida. Ilmselt piisas talle lihtsalt tema poole pilgu pööramisest, mõistmaks, et ju siis pole. Ning tont kappas bussiootepaviljoni poole, kust ta ilmselt minu manu oli ka laekunud.
Mu magusa uinaku katkestamine pakkus vähemasti mõtteainet, et kust sellised tüübid tulevad kellele alatasa tikke, välgumihklit ja suitsu on vaja jagada. Pole ju ürgaeg, et tuli oleks eluliselt hädavajalik ning selle küsimine seega mõistetav. Veel imelikum, et kui tüübil suitsule tuld nii väga vaja on (ja ta kunagi ise selle peale ei tule, et omale tikud või välgumihkel osta), siis miks ta ei kõnetada mõnd tänaval suitsetajat või selliste puudumisel selgelt ärkvel viibivat kodanikku kasvõi sealsamas, bussiootepaviljonis, kus rahvas alatas saalis.

pilt: Postimees.ee

Niipalju kui ma Tallinnas jalakäijana ja ühiskondliku transpordiga liikunud olen, on küsimus „a курить есть?“ üsnagi tavaline.
Ilmselt läheb veel mõnda aega enne kui sedalaadi küsimised hakkavad ühiskondlikust ruumis hääbuma. Seda küll vist mitte niiväga selle kohatusest arusaamise, ehk taktitunde kasvu vaid küsijate põduraks muutumisest tingitud tegevusraadiuse ahenemise ja füüsilise väljasuremise tõttu.

Lihtsuse, loogilisuse ja mugavuse poolt seoses isikutuvastuse ja kliendistaatuse „plastikuga“

Viimaks on ka avalikus ruumis - võimalik, et uue liiklusseaduse, mis võimaldab oma juhtimisõigust tõendada ka ID-kaardiga, tuules - kõneaineks tõusnud võimalus, et ID-kaart asendaks ka erinevaid kliendikaarte või koguni pangakaarte.

Mulle küll meeldiks kui enda kliendina tuvastamiseks ja vastavate soodustuste saamiseks ei peaks enam kaasa tarima erinevatest plastikkaartidest pungil rahakotti. Selline stsenaarium on paraku vaatamata ID-kaardi erinevatele võimalustele ehk laialdasele funktsionaalsusele ja turvalisusele (igatahes elektroonilise isikutuvastuse osas turvalisem mistahes muust plastikkaardist, mida tavakodaniku rahakotivahe võib leida) väga visa teoks saama. Näen ID-kaardi visa kommertskasutuselevõtu taga harjumuste inertsust ning põhjendamatuid hirme, ehk ka suuresti teadmatusest tingitud eelarvamuslikkust ja dogmaatilist n-ö kastis mõtlemist. Raevukamaid ortodoksete vaadetega kodanikke iseloomustab tugev veendumus, et kõige selle taga on kas vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid või mingid muud uue maailmakorra (ingl.k. lühend NWO) entusiastid, valitsused, kes on huvitatud totaalsest kodanike kontrollist jms. Ei vaevutagi süüvima ühe-või-teise seadme või rakenduse tegelikesse võimalustesse, toimimispõhimõtetesse ja ülesehitusse, sellesse millest miski on tingitud jne. - sest äkki see kummutab või teeb võimatuks mõne tondiloo uskumise. Mis siis saab identideedist, mis on sellise uskumisega seotud?

Teema online kommentaarides väljendub tihtilugu haiglaselt paranoiline fantaasia koos vähema või ulatuslikuma diletantlikkusega, kõiksugu negatiivsete momentide otsimine ja ka halva oletamine. Ilmselt on vastuseis ID-kaardi laiemale kasutuselevõtule suuresti põhjustatud selle esialgu poolkohustuslikust, ja nüüd, vaat et täiskohustuslikust pealesurumisest. Teisalt on riigi selline samm aga mõistetav, kuivõrd ilma nn kriitilise massita kasutajaskonnata pole ettevõtetel ja institutsioonidel huvi seda enda süsteemidega integreerida. Täna peaks vastav praktiline huvi aga selgelt olemas olema. Küll on aga õigustatud kriitika selle maksumuse osas. Ligi € 25 (Eesti rahas ca 390 EEK) ei ole kindlasti mitte odav lõbu. Peale sunnitud asi ei tohiks olla kallis, seda enam, et tegu on riigile niigi makse maksva kontingendiga.

ID-kaardi kommertskasutuse plussid ja miinused online meedias ilmunud kriitika ja vastuväidete valguses

Kulumine
Praktikas on leidnud kinnitust, et ID-kaardid on ka korduval kasutamisel kordades vastupidavamad ja kulumiskindlamad kui valdavalt magnetribaga kliendikaardid, mis kahjustuvud ainuüksi pungil rahakoti vahel olemisest, seal teineteise vastu hõõrdumisest. Isiklikult oman vastavat kogemust paari suure kaubandusvõrgu plastribaga kliendikaardiga, mis ühel juhul lakkas töötamast tubli tükk aega enne kaardi kehtivuse tähtaja saabumist ning teisel juhul ilmnesid probleemid magnetriba elektroonilise lugemisel juba mõne kuu möödudes alates kaardi saamisest. Kiibi metall-klemmid on kulumiskindlamad kui magnetribad. Seega, kui sul riigi poolt peale surutud laialdaste võimalustega kaart nagunii olemas on ja see 5 aasta pärast nagunii välja vahetada tuleb, siis milleks seda n-ö vati sees hoida?

Privaatsus
Üldine väljendatud kartus: riik või mingi müstiline „suur kõike jälgiv vend“ saab järjest suurema kontrolli eraisikute elu ja toimetamiste üle, nähes kelle klient keegi on, mida ta ostab jne. Sisuliselt naeruväärne, peamiselt teadmatusel ja isiku üldisel maailmatunnetusel põhinev, kartus.
Rääkides ID-kaardist kliendikaardi võtmes, ei saa normaaljuhul keegi kolmas kaupmehe väline osapool teada mida keegi ostis kuivõrd kliendikaarti kasutatakse valdavalt isiku tuvastamiseks kliendina mitte ostude eest tasumiseks. Siinjuures ei ole sisulist vahet kas inimene identifitseeritakse kliendina vanakooli magnetribaga kliendikaardiga või ID-kaardiga. St. kliendi-/ID-kaart ei fikseeri väljapoole kaupmehe süsteemi, mida konkreetne klient ostis. Teine lugu on kui ID-kaart toimib maksekaardina. Sel juhul on võib olla võimalus, et ostude info jookseb ka panka (päris täpselt ei tea).
Ennekõike on aga asi üüratus infomahus. Kui riik või müstiline „suur vend“ viitsiks sellise asjaga vaeva näha, siis põhimõtteliselt koguneb analoogiline info praegugi, kui ID-kaart ei ole kommertskasutuses. Oluline on ligipääs andmebaasidele, mis sellist infot sisaldavad, mitte mingi vidin ehk plastikkaart või rakendus ise-enesest. Isegi kui keegi viitsiks konkreetse isiku ostu- ja kliendiandmeid vahtida ja analüüsida, siis mida ta lõpp-kokkuvõttes selle infoga peale hakkab? Okei, ta võib üht-teist järeldada sellest milline on teie ostusummade jagunemine näiteks kaubagruppide lõikes ja kujundada selle põhjal oma turundust või konkreetselt teile saadetavaid pakkumisi. Ja mis siis? Ehk, millist kahju või ohtu see tarbijana kellelegi kätkeb?

Repliik. Selliste hirmudega seoses meenub üks vana vene multikas milles üks (vist) kitsetall külvas teiste loomade seas paanikat sellega, et üks teine, äsja lugema õppinud loom (jah, multikastes loomad räägivad ja käituvad inimeste sarnaselt), luges ta üle ja võib ka kõiki teisi üle lugeda.

Isikuandmete privaatsuse mõttes on palju enam põhjust muretseda kui neid koguvad mitmed eraõiguslikud isikud (mida kauplused oma kliendikaarte välja andes ju teevad), selle üle, kuidas isikuandmed on seal hoitud, kaitstud ja kuidas neid töödeldakse. Usutavasti on sertifitseerimiskeskuses isikuandmed palju enam ja tõhusamalt kaitstud kui mistahes eraõiguslikus asutuses, millest mõningad küsivad kliendiks tegemisel andmeid, mille küsimist nad ka ise põhjendada ei oska. Ka on loogiline, et mida vähemates kohtades (sh. sertifitseerimiskeskuses riigi vastutusel) su isikuandmed on, seda turvalisem, kui et mida rohkemates kohtades su andmed laiali on. See on nagu ikka saladustega.

Turvalisus

Enamus ID-kaardile süüks pandud turvalisuse jamasid on olnud seotud selle kasutamisel lihtlabase isikutuvastamise dokumendina (isiku nn tuvastamine siis pildi ja/või allkirja järgi) mitte selle elektroonilise turvalisusega, ja siis ka lihtlabase lollusega võtmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemise või kättesaadavale jätmisega.
Näiteks astuks võõrast ID-kaarti kuritarvitav isik sisse Elioni kauplusesse ja ostis klienti nimel arve alusel nodi. Isiku tuvastamine toimus seejuures aga vaid dokumendi pildi alusel, ehk näo järgi, ehk ülimalt subjektiivselt. Elektroonilise tuvastamisega (PIN abil) oleks taolise pettus läbi minemine tunduvalt vähem tõenäoline.

Mis puutub mõni aeg tagasi meedias laineid löönud ID-kaardi, või õigemini e-hääletamise turvalisuse probleemi Paavo Pihelgas’e näitel, siis seda ei saa kuidagi ID-kaardi turvalisuse õõnestamisena käsitleda. Oskaja programmeerija võib oma arvutisse administraatori õigustes, ja kõike muid mõeldavaid võimalusi ära kasutades, kirjutada mistahes koleda eluka. Põhimõtteliselt pole kirves süüdi kui teda taparelvana kasutatakse.


Mis siis saab kui kaart ära kaob või ära varastatakse?
See küsimus haakub kindlasti otsapidi turvalisuse küsimusega. Ei saa eitada, et selline asi tekitab meelehärmi nagu mistahes eluoluliselt olulise asja kaotamine. Tähendab see ju teatud sekeldusi, kulu ja ohtugi. Viimane seisneb siis suuresti potentsiaalse suurema kuluga, mis võivad tekkida sinu nimel võetud kohustustest, aga see on juba turvalisuse teema. Kui aga rääkida siinkohal ID-kaardist kliendikaardi võtmes, siis millist otsest või potentsiaalset kahju võib omanikule tekitada selle kliendikaardina kasutamine? Ostetakse midagi, nagu sina oleks olnud klient? So what?! Kui sa oma ID-kaarti pole veel sulgeda jõudnud, saadki oma kliendikontole ostu ja võimalik, et ka miskid boonuspunktid, mitte ei saa seda sinu ID-kaardi kasutaja.
Aga kui teil kaob ära terve rahakotitäis kaarte ja dokumente (sh. ID-kaart) kas siis on sekeldusi nagu vähem või? Loogiliselt võttes (ja ka praktikas) tunduvalt rohkem hoopis kuivõrd iga kaardi ja õiguse taastamise peale kulub aega, raha ja närve. Pealegi ei pruugi teile ühekorraga meenudagi, millised kaotsiläinud kaardid ja õigused kõik taastamist vajavad. Et mõni neist veel puudu on saab selgeks ehk järk-järgult.

ID-kaardi kaotamisel meelehärmi vaevalt et täielikult ära hoida saab. Küll saab selle kaotamise kahju ja ohu viia aga minimaalseks ning reaalse kahju tunduvalt väiksemaks võrreldes sularaha kaotamisega, igasugu kliendi- ja muid kaarte täis rahakoti kaotamisest rääkimata.
Rääkides ID-kaardist pangakaardi asendajana, siis mis vahet seal on kas kaotate pangakaardi või selle funktsionaalsusega ID-kaardi? Samamoodi ei saa siis ju poes maksta ega sularaha välja võtta kuniks saate uue kaardi. Seega, määrav on selle sulgemise ja uue kaardi saamise toimivus, lihtsus ja kiirus. Selle elektroonilise kasutuse peatamiseks tuleb helistada numbril 1777 (välismaalt +372 677 3377). Telefonitsi seda aga päris n-ö sulgeda paraku ei saa. Täielikuks kasutuse lõpetamiseks võiks aga piisata kokkuleppelisest salasõnast või koodist või alternatiivsest isikutuvastamisest ka mobiil-ID’ga lisaks ettenähtud asutusse füüsiliselt kohale ilmumisele.
ID-kaardi väljastamine toimub praegu 30 päeva jooksul, mis on kahtlemata liiga pikk aeg, liiati kui ID-kaart täidab ka teiste kaartide funktsioone. Samas ka praegu on võimalik ID-kaarti saada nn kiirkorras 5 tööpäeva jooksul. Seda siis eeldusel, et kodanikule on juba korra välja antud pass või ID-kaart. Kui see aga toimuks näiteks kahe tööpäeva sees suuremates politseiasutustes kui pangakontorites, oleks see juba tõeliselt moodne ja atraktiivne - kordades mõistlikum ja mugavam kui mitmete erinevate kaartide uuendamine erinevates firmades ja asutustes.

ID-kaart ei kanna kliendikaardina turundussõnumit

Sellist väidet kohtab (ma ütleks, vanameelsete) kaupmeeste leeris päris sageli. Taas pigem kinnismõte ja iganenud arusaam kui realiteet.

Kui paljud oskavad peast üles lugeda kõik kliendikaardid, mis neil olemas on? Okei, meenuvad selliste enam käidavate kohtade omad nagu mõned kaubandusketid või supermarketid, võib olla veel üks või teine. Samas, kui paljud valivad kauplust sellest lähtuvalt, kas neil on olemas selle kliendikaart? Pakun, et valdavalt valitakse kauplus muude kriteeriumite alusel nagu: a) seal peaks olema seda kaupa, mida vajan; b) see asub mugavalt tee peal; c) seal on soodne hinnatase või parasjagu miski kampaania käimas; d) seal on hea teenindus jne.

Kliendikaart per se valikukriteeriumina on üks viimaseid tegureid kui see üldse arvesse tulebki. Pigem käib kliendikaardi majandus selliselt, et kui oled poes ja miskit ostad ning viidatakse kliendikaardile, hakkad mõtlema, et oot mul oli vist mingi punane (konkreetse firma värvidega haakuv) kaart küll. Ja sorid ja otsid siis teist taga. Palju lihtsam oleks ju kliendistaatus tuvastada ühe konkreetse kõikjal toimiva vahendiga – ID-kaardiga...või miks mitte täiendavalt veel mobiil-ID’ga, sõrmejälje vm biomeetrilise tuvastusmeetodiga. Oluline on ju kliendistaatus kui selline, ehk ostja tuvastamine, mitte, et ta peaks tingimata meie kaupluse plastikut kaasa vedama. Viimane eeldus on pealegi egoistlik – kliendi mugavusega mittearvestav.

See, et firmavärvides kliendikaart toimiks visuaalse peibutisena kõrvalviibijatele (nn bränding) on väga naiivne ootus. See mõjub parimal juhul vaid lasteaialastele, kellele ikka värvilised asjad põnevad on.

ID-kaardi avalik näidis

Tegelikult on kliendisõbralikud ja mõjuvad edumeelseina just need ettevõtted ja asutused, mis on oma süsteemid ja kliendituvastuse integreerinud ID kaardiga. Nagu näiteks raamatupoed Apollo ja Rahva Raamat, kino Forum Cinemas, sporditarvete kauplus A2K Sport ning kindlasti nii mõnigi teine.

ID-kaardi kliendikaardina kasutamise reaalsed ja potentsiaalsed miinused

Õigupoolest väga tõsiseltvõetavaid ID-kaardi kommertskasutust kahtluse alla seadvaid miinuseid on raske näha kui ID-kaardi omadusi tondivabalt vaagida.

Mõningatest pisut lähemalt siiski.
Kurdetud on ID-kaardi lugemise kohatist aeglust, kapriiset toimivust ja raskepärast, keerulist tarkvara. Probleeme on täheldatud just seoses uute kaartide tulekuga, millised probleemid pidavat olema nüüdseks lahendatud.
Ei saa välistada, et teatud praaki võib esineda ning süsteemid ja rakendused ei pruugi alati toimida laitmatult. Probleemi põhjus ei ole siiski mitte alati kaardis, vaid justnimelt riistvaras, firmware’is, draiverites, softis, kasutatavates seadmetes ja arvutites. Tõsi ta on, et probleemide korral võib süsteemi toimivaks saamine tavakasutajale üle jõu käia, vajades asjatundja sekkumist. See ei peaks aga saamaks ainsaks kaalukeeleks ID-kaardi kui sisuliselt väga hea vahendi kasutuse üle otsustamisel.

Kuivõrd üha levinum on ID-kaarti kasutamine isikutuvastamisel arvutitesse logimisel, ei pruugi see alati kaasas olla. Samas on see ju puhtalt kasutaja enda viga või enda asi (kuidas soovite). Keegi ei keela arvuti juurest lahkumisel sellest välja logida ja kaarti kaasa võtta, mis turvalisust (nii kõrvaliste isikute poolt arvutisse sisenemise kui kaardivarguse võimalust) arvestades olekski õige tegu.

Minu hinnangul seisneb ID-kaardi suurim probleem riigi garantiide puudumises selle tavakasutusest ja loomulikust kulumisest põhjustatud mittetoimimisele (ei räägi tootja praagist) ja küllalt kõrges maksumuses ehk riigilõivu määras (tava korras taotlemine € 24,28, kiirkorras taotlemine € 44,73). Ehk alati, kui uut kaarti mistahes põhjusel vajatakse (ja tegu pole tootja praagiga), tuleb riigilõiv täismääras välja käia.

ID-kaardi kommertskaardina kasutamise edud

Riiklik haldamine – kohustuslik isikutunnistusena olemas nii-ehk-naa. Seega nii kaupmehele kui tarbijale täiendavate kulude vaba (mitte arvestades uue kaardi riigilõivu). Vahetatakse välja iga 5 aasta järel.

Kõrge turvalisus – tõendatult parem turvalisus isiku tuvastamisel kui kliendikaardi alusel (ei vaja siinkohal vast pikemalt lahti kirjutamist, et miks ja kuidas). Veel kõrgem turvalisus ja mugavus on hetkel vaid mobiil-ID’l.

Mugavus - õhem rahakott, mõistlikum ja lihtsam elu. Puudub vajadus kaasa vedada kümneid kliendikaarte lihtsalt selleks, et äkki läheb neist üht-või-teist mõnes kaupluses vaja (ja kuna Murphy seaduse järgi läheb sul vaja seda, mida sul parasjagu just kaasas pole, oledki sunnitud neid kõiki kaasas tassima, et mitte mitu korda kaupluse vahet käia). Rahakott jäägu ennekõike ikkagi raha jaoks.

Väiksem püsikulu - pangakaardina (ütleme riigisisene deebet) igakuise nn hooldustasu (ca € 1) puudumine (mis muidugi ei tähenda, et pangad ei mõtleks ID-kaardile üleminekul hooldustasu kompenseerimiseks välja uut tasu – n. süsteemihaldustasu vms.).


Teemakohased artiklid

• Sertifitseerimiskeskus: ID-kaart võiks asendada panga- ja kliendikaarte
• Rahva Raamat: kliendi- ja ID-kaardi ühendamisest võidavad mõlemad pooled
• Kaubamaja Partnerkaarti ID-kaardiga ühendada ei kavatse
• Pangad ei pea deebetkaartide ID-kaardiga asendamist võimalikuks
• Maxima: ID-kaart ei võimalda personaalseid allahindlusi
• Forum Cinemas kasutab ID-kaarte ja kliendikaarti paralleelselt
• Enamik lugejaid kasutab ID-kaarti pidevalt
• Nähtamatu vigastus jätab ID-kaardi kasutaja hätta
• Arvutispetsialist: ID-kaart ei ole väga turvaline
• Probleem uute ID-kaartidega sai lahenduse
• Lätlased saavad digiallkirja anda ka kiipkaardita
• Kohustusliku ID-kaardita inimesi ei ole palju
• Iga kuues kodanik pole endale siiani ID-kaarti teinud
• Eestis on kliendikaarte rohkem kui elanikke

Kasulik info

• ID-kaardist Wikipedias
• Kõik elektroonilisest ID’st
• Politsei- ja Piirivalveameti ID-kaardi info
• Isikutunnistuse (ID-kaardi), elamisloakaardi ja digi-ID turvaliseks kasutamiseks
• Sertifitseerimiskeskus
• Kuidas töötab ID kaart ja kuidas turvatakse temaga Internetis tehtavaid operatsioone
• ID-kaart kliendikaardiks (algatus!)

PAF Tallinna Olümpiajooks

Aeg: 4.06.2011 (laupäev)

Koht: Pirita terviserajad, Tallinn

Ilm: Soe, õhk ca 24°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; päris mõnus jooksuilm

Rada: Suusaraja pikk 7,2 km pikkune ring; jooksutrass väidetavalt 7,1 km

Otsustasin enne järvejooksu sarja II osavõistlust – jooksu ümber Harku järve - testida vormi 7,1 km pikkusel vahelduva maastikuga PAF Tallinna Olümpiajooksul. Otsus sündis päev-kaks enne võistlust. Paar nädalat tagasi oli vasaku jala sääremari treeningul ootamatult äkki valusaks muutunud ning ka vahepealsel ajal hädaga pooleks tehtud treeningutel väga valusalt tunda andnud. Lisaks u nädal tagasi päevaks-kaheks üles tursunud. Ilmselt lihase vigastus, millest paranemine vajab rahu ja võtab aega. Aega ja rahu ma andsin jalale niipalju, et tegin kahe nädala jooksul vaid 3 trenni. Neljapäeval ca 10 km ringi tehes olid jalad (ka. vasak sääremari) ja enesetunne tervikuna üllatavalt head. Siit sündis ka otsus (ja ühtlasi lootus, et jalg piisavalt hea) end Tallinna Olümpiajooksul proovida. Nii hiline otsustamine tingis muidugi registreerimise kohapeal (€ 15). Registreerimisel küsiti, ilmselt stardigrupi määratlemiseks, kas kavatsen joosta alla 35 minuti või pigem üle. Ütlesin, et loodan ikka 35 minutiga ühele poole saada, aga mine sa kurja tea. Tea, kas mu vastus oli liiga ebakindel, stardinumbriks sain 439, mis andis stardikoha II stardigrupis (150...), esimese 150 grupi järel siis.

Ilm oli mitte väga pika jooksuvõistluse jaoks väga hea – soe ja suhteliselt tuulevaikne.
Kl.12 antud stardist läks mõnualt pehme saepurukattega metsarajale ca 400 osavõtjat.
Alustasin reipalt oma koha parandamisega. Stardist minnes oli õhk eesliikujatest ja kuivast rajast tugevalt tolmune. Segamatult omas tempos sai jooksma hakatud u alastes 1,5 km-st.
Algusest kuni Ambrose mäeni, mida otsustasin võtta mõõdukalt ehk kontrollitult, oli minek ja tunne täiesti okei. Usutavasti andsid oma positiivse efekti stardialas AS Jalajälg laenutatud Nike Vomero 6 jooksusussid, mil minu Asics maanteetossude siledatest taldadest maastikule sobivam krobeline tald. Tossu kiituseks võiks veel öelda kerget kaalu ja mugavat istuvust (ei hakanud kuskilt jala peale või hõõruma).
Probleemid algasid Ambrose mäe otse jõudmisel, kus tundsin kramplikku valu juba paar nädalat tagasi end teravalt märku andnud vasakus säärelihases. See pani kõva pitseri mu edasisele edenemisele. Umbes 3 km peal, ca pool km peale Ambrose mäge, tekkis tugev piirav piste/valu parema rinnaku all, mis pani pööna mu hingamisele. Võimalik, et jala vigastuse valu tingis hingamist piiranud piste tekkimise.
Olin sunnitud tempos oluliselt järele andma, et mitte sootuks seisma jääda. Edenesin end tagant sundides ja valusid trotsides lombaka sammuga - säästes vasakut jalga, mis üle pöia liikumist ei võimaldanud. Muidugi panid minust seetõttu nii mõnedki mööda. Samas möödusin siiski ka ise mõnest, kes oli oma võimeid ülehinnanud või kel samamoodi keha kuskilt teravalt tunda andma oli hakanud ja käimisele sundinud.
Läbi häda, ehk kõva kannatamise, punnisin enam-vähem ühtlase tempoga siiski lõpuni välja. Finiši eel võtsin end veel ekstra kokku hoidmaks ära enda grupilise alistamise nende poolt, kes tagant lähenedes haistsid kerget saaki. Siiski paarsada meetrit enne finišit olin sunnitud endast mööda laskma Ago Kärema ja Margus Tubalkain’i. Tulemuseks ümmarguselt 400 lõpetanu seas 76. koht ajaga 32.12, mis tegi km läbimise keskmiseks 4.28,4

Arvestades tugevaid kehalisi probleeme ei saa nagu nuriseda, aga teisalt terve jalaga pidanuks lõpuaeg ikkagi vähemalt paar minutit parem olema. Vastupidavust ja jõudlust oli probleemide tõttu vasaku säärelihasega raske hinnata, ehkki tundus, et nende komponendid olid olemas. Maksimaalseks pulsiks registreeris pulsikell 195 l/min - mida on raske uskuda kuivõrd mõni aasta tagasi dispanseeringul hinnatud maksimaalne peaks olema 180 l/min ja seni pole nii kõrget pulssi ka võistlustel täheldanud; võimalik, et imelik näit tulenes järjekordselt pulsivöö alla, puusadele, kukkumisest – ning keskmiseks 158 l/min.

Jooksu tulemusena oli säärelihas nii kutu, et käisin kogu päeva longates.
Resümee on ehk see, et lihasvigastusest taastumiseks tuleb vigastatud kohale anda pikemalt puhkust ja rahu. Samas kui uuel nädalavahetusel seisab ees uus jõukatsumine, mida ei soovi vahele jätta, tuleb jalale anda nii palju päevi rahu kui vähegi võimalik ning leida koormuse jaoks muud meetodid.

Lingid:

• Jooksu ametlik lehekülg
• Tallinna Olümpiajooksude pildigaleriid