Asendamatu rakendus Eestis sõitmisel

Planeeritud sõitu? Sa võid teada oma planeeritava sõidu trassi peast, aga see ei pruugi olla piisav. Ilmselt enamikul meist on oluline teatud ajaks sihtkohta jõuda, ehk teisipidi, teada, mis ajal peaks liikuma hakkama, et kasvõi ligilähedaselt soovitud ajaks pärale jõuda. Trassivalikut ja sõiduks kuluvat aega aitavad planeerida mitmed kaardi- ja liiklusrakendused alates Google Maps’ist ja Waze’ist, mis näitavad ka teelõikude liiklustihedust (liiklejate mobiilidest servisse koonduv info) ja kasutajate sisestatud infot takistustest ja ohtudest (Waze).
Ehk sõidu planeerimiseks on oluline teada võimalikest takistustest ja probleemidest teel.

Eesti piires on väga heaks sõidu planeerijaks Maanteeameti hallatav Tark Tee, mis koondab kõikvõimalikku liiklust puudutavat infot nagu teetööd, teetöödeks suletud lõigud, ümbersõidud, kiiruse piirangud, suurendatud piirkiirusega lõigud, operatiivne teeolude info (sh teekatte temperatuur ja olud, mida ilmestavad regulaarselt uuendatud pildid teedest), operatiivinfo liiklusõnnetustest ja muude ajutiste liiklustakistuste kohta, aga ka liiklustihedus ning ka näiteks Waze kasutajate info nagu viited löökaukude kohta. Erinevat liiki infot saab kihtidena mugavalt sisse-välja lülitada.
Hardcore teedehuvilised saavad lisaks vaadata Teeregistrist pärinevat infot nagu riigiteed, kilomeetripunktid, sillad, jalgratta- ja kõnniteed jms.
Lisaks saab eraldi tab’is alg- ja sihtpunkti sisestamisega genereerida teekonna, mis kuvab, nagu Google Maps’ki, teekonna pikkuse, sõidule kuluva aja ning kogu liikumise legendi. Seejuures saab valida trassi, lähtuvalt, kas tegemist on sõidu- või veoautoga (ilmselt välistakse veoauto puhul pehmemad ja kitsamad teed, mittepiisava kandevõimega sillad jms). Vaatamata sellele saab valida, kas teekond koosneks ainult kõvakattega teedest. Kaardi vaates saab väga mugavalt ülevaate teekonnale jäävatest piirangutest, takistustest, teeoludest ja liiklustihedusest ja paljust muust olulisest.

Paraku paisab rakendus olema vaid veebipõhine. Android veebipoest ei õnnestunud mul mobiilirakendust leida. Loodetavasti on see siiski tulekul.

R2 aastahiti valimine - välismaised lood

Järg postitusele "R2 aastahiti valimine - Eesti lood"

R2 poolt aastahiti nominendiks seatud 100 välismaise loo (enam-vähem) ära kuulamise järgselt ka nendest väike omapoolne kokkuvõte-ülevaade ja eelistus.

Nagu R2 aastahiti Eesti lugude postituses sai mainitud avaldas välismaiste lugude list oluliselt vähem muljet kui Eesti oma. Väga palju oli minu maitsele ja kõrvale vabatahtlikult mitte lõpuni kuulatavaid lugusid valdavalt räpiskenest ja umpa-umpa stiilis jura, mida ma nimetan ka tivolimuusikaks kuivõrd olen sedalaadi muusikat kuulnud just lõbustusparkidest üürgamas. Kindel võib olla aga selles, et lõppeval aastal loodi ning esitati head ja väga head muusikat oluliselt rohkem kui nominentide list väljendab.

Ma ei tea, võib olla olen liiga vanakooli inimene, et mulle taoline kõvatava tekstiga räppimine, umpa-umpatamine ja tilu-lilutamine peale ei lähe. Seega, minu poolehoiu pälvisid pigem meloodilsema kõlaga palad. Minu jaoks peab muusika korda saatma midagi järgnevast: tõstma meeleolu, andma energiat, süvendama tundeid, mida ma tunda tahan (võib olla ka ajutiselt), tekitama vaimustust, aidata mõelda või tunda mingitel teemadel. Aga kindlasti mitte väsitama, tüütama või ärritama.

Siiski on hea, et R2 on välja pannud nominentide listid, sest minu häda on see, et kui ma peaks täiesti ise pakkuma, ei ole ma sugugi kindel, et teatav lugu ilmus just sel aastal, mitte näiteks eelmisel või üle-eelmisel vms.
Minu hinnangul olid selle aasta tähelepanuväärseimad tegijad välismaise pop- või levimuusikašanris (või kuidas seda oleks kõige õigem nimetada?) The 1975 (mis muide, on 2019 a Positivusfestivali üks peaesinejatest) ennekõike minimalistliku, aga kütkestava videoga populaarsust kogunud looga "Tootimetootimetootime", hitimeister Calvin Harris koostöös erinevate artistidega, eelkõige Dua Lipa ja Sam Smith'iga. Lisaks Calvin Harris loole "One Kiss" pean tugevaks aastahiti kandidaadiks ka Dua Lipa teist, Silk City'ga koostöös tehtud "Electricity"'it.




Listis on kahe looga sees ka lõppeva aasta Positivusfestival'il üles astunud elektroonilise popmuusika multiinstrumentalist Youngr. 
Mulle on alati avaldanud muljet MNEK'i vokaal, kes on seekord nomineeritud looga "Tongue".


Positiivsena jäid kõrva veel sellised tegijad ja lood nagu: Childish Gambino - Feels Like Summer; Christine and the Queens - Girlfirend (samahästi võinuks listis sees olla ka "5 dols" või paljude teiste lugudega); DJ Koze - Pick Up; Drake (ft. Michel Jackson) - Don't Matter to Me ja Jade Bird'i - Uh Huh.


N-ö teistsugustest, tavapäraselt mulle mitte meelejärgi oleva skene lugudest tooksin välja Sofi Tukker'i Batshit'i.

Nimetatutega minu eelistused R2 nomineeritute listi osas ka piirduvad.

Listis oleks tahtnud näha ka Jessie Ware looga "Overtime" ja Charlotte Gainsbourg - “Sylvia Says”. Need ikka on justkui selle aasta tooted. 

Hea disain

(jätkuna ja täienduseks postitusele „Halb disain“)

Ehkki puudulikult või häirimisega oma ülesannet täitvad asjad kipuvad teravamalt silma ja jalgu jääma, ei piirdu meid ümbritsev vaid halvasti disainitud asjadega.
Tegelikult on meie ümber väga palju hea ja väga hea disainiga asju, mida me sellisena enam ei käsitlegi kuivõrd need on oma olemasolu ja toimivusega muutunud iseenesest mõistetavaks.
Me ei taju selliseid esemeid ja tooteid enam tähelepanuväärse, silmatorkava, vaimustust pakkuva või millegi erilisena. Peame seda normaalseks, ise-enesestmõistetavaks. Näiteks klassikalised tooted nagu tass, vaas, toop, tool, taburett, laud ja väga-väga paljud muud esemed, mis võivad olla küll nii-ja-naasugused, aga oma põhiolemuselt on suurepärased esemed.
Küllap see peabki nii olema... et see ongi asjade loomulik käik ja areng. Mis täna on haruldane, hea ja koguni geniaalne on homme ise-enesest mõistetav, vastavate toodete n-ö baasstandard.

Seonduvalt eelmise postituse halva disaini definitsiooniga on minu hinnangul hea disain see, mis ennekõike toetab asja/toote otstarbekohast mugavat ja kestvat kasutamist ning on kvaliteetne. Väga hea disain on selline, mis lisaks funktsionaalsele aspektile on esteetilisest vaatevinklist (vorm, kuju, väline kujundus) originaalne ja naudingut pakkuv. 

Nagu halva disaini puhul, ei piirdu hea disain kolmemõõtmeliste asjadega vaid hõlmab ka tarkvaralahendusi, hooneid, ruume ja ka teenuseid.

Hea disaini näited (nimestik on jooksvas täiendamises)

Plekk-purk 

Jah täiesti tavaline karastusjoogi, õlle taara plekkpurk alastes 0,33 liitrist kuni pindini. Eestis pole plekktaara kuigi kaua käibel olnud (ehk umbes 25 aastat), aga olema sellega nii harjunud nagu igapäevase ja tavalise asjaga. Kui aga seda lähemalt analüüsida, on plekkpurgi geniaalsus imetlustvääriv.

Tassi joogi magustamiseks doseeritud pakendatud suhkur

Seda nii tükksuhkruna, aga minule on veelgi enam imetlust avaldanud tavalise terasuhkru pakendid, mis võivad olenevalt välisest kujundusest olla nii reklaamiesemed kui kanda mõnd muud, näiteks harivat, sõnumit. Näiteks selliselt pakendatud suhkur, läbi mille me saame teada, et esimene eestikeelne raamat trükiti 1525. aastal. (The first book containing a text in Estonian was published in 1525.)

Keeratava korgiga fooliumpakend

Tavaliselt on sellistes pakendatud toiduainetest ketšup ja kondenspiim. Kodukeemia osas vedelseep vms. Väga mugav kasutada võimaldades pakendi ka hästi tühjaks teha ning on prügi mõttes suhteliselt minimalistlik.

R2 aastahiti valimine - Eesti lood

Aasta lõppudel on kombeks teha tagasivaateid aastale ning koostada erinevaid edetabeleid. Raadio 2 on päris pikaajaliseks traditsiooniks kujunenud lõppenud aasta sees välja tulnud parima või meeldejäävaima või siis šefima (nagu Koit Raudsepp tavatseb öelda) muusikapala/laulu, nn aastahiti valimine.
Pole pidanud vajalikuks selle peale oma aega panustada. Sel aastal aga juhtus nii, et kuulasin läbi R2 veebilehel mugavalt kuulamiseks välja pandud nominentide listid. Eesti lugude arvestuses 104 pala ja rahvusvahelises arvestuses 100 lugu.

Leian, et selle kogemuse pinnalt võin oma hääle aastahiti valimiseks anda küll.
Kõigepealt pean ütlema, et Eesti aastahiti nominentide list avaldas paremat muljet kui välismaiste lugude oma, mis näitab ühest küljest seda kui palju head ja mitmekülgset muusikat Eestis tehakse, aga teisalt ka seda, milliseks on kujunenud/kujundatud raadiokuulaja maitse. Leian, et minu eelistusi katab välismaiste nominentide list vähem kui Eesti oma.

Mis neist listides siis kõrva ja selle taha jäi? Selles postituses võtan vaatluse alla Eesti lugude arvestuse.

Kindlasti on aastahitti üheks tugevaimaks pretendendiks sel aastal tugeva tähelennu teinud nn mõminaräppar Nublu, kes on tabelis sees koguni viie looga ("Droonid"; "Kassipulma aftekas"; "Mina ka"; "Öölaps"; "Tujud mitte tunded") ning ühe Lennaga kahasse looga "Keeruta". Minu isiklikeks eelistusteks tema repertuaarist on "Öölaps" ja "Droonid". Muidugi on "Mina ka" väga kõva lugu, aga minu hinnangul rikub Reketi n-ö ansamblist välja langev autopesu lõik loo terviklikkust.


Väga positiivselt üllatas mind selline bänd nagu Boondocks, kes on tabelis sees 3 kõva looga.  Juhtusin neid raadiost kuulma juba varem aastahiti väliselt, teadmata, et tegemist on Eesti bändiga. Shazammisin, nagu tavaliselt mulle huvipakkuvate palade puhul, nende lugu "That '60s Song", mis kõlas värskelt, rokkivalt, maitsekalt ja n-ö välismaiselt.
Kindlaks selle aasta parima loo kandidaadiks pean nende "That's why"-d. Tõsiselt hea.


Väga sümpaatselt üllatas ka Trad Attack looga "Lell'o". Väga meisterlik etno ja moodsa pop saundi kombo.


Tavapärast kõrvakommi pakkus Vaiko Eplik seekord looga "Lame maa".

Minu jaoks kõlab hästi sümpaatselt ka Jüri Pootsmann (paraku mitte niivõrd tema eurolugu), kes on tabelis esindatud samuti mitme looga. Omalt poolt märgiksin ära sellised palad nagu "Vihmapiisad päikest täis", koos Elina Borniga lugu "Jagatud saladus" ja koos Frankie Animal'iga lugu "Funny".

Minu Eesti arvestuse aastahiti soosikuks on ka Lenna, kes on tabelis looga "Kolm korda", aga võiks vabalt veel olla ka samalt albumilt pärineva looga "Helendan".


Huvitavamate-meeldivamate, ehk aastahiti pretendentina märgiks tollest listist ära veel: Frankie Animal - Misty; Girls in Perls - Spellbound; Iris - Star; Leslie Da Bass - Elastiknaine; Stig Rästa - Home; Wateva - My Love 2 U. Ning räpiskeene (scene) poole pealt Öökülm x 5miinust xGenka xContra - Viskit 2018.

Oleks tahtnud Eesti lugude nominentide listis näha ka Karl Petti ja Mick Pedaja lugusid. Muidugi, selline võimalus, nominent omalt poolt välja käia, on täiesti olemas, ehk listivälise soosiku kasuks hääletamist olemasolev nimekiri ei piira.

Kahju, et aastahitiks saab hääletada vaid ühe, sest valikut oli tõesti raske teha. Kui saaks, seaks kandidaadiks üles vähemalt 3 lugu ja esitajat. Eesti lugude arvestuses oleks minu nominendid järgmised: Nublu - Öölaps; Boondocks - That's why ja Lenna - Helendan.

Halb disain

Erinevaid asju - tooteid siis, aga ka tarkvara ja teenuseid -, kasutades olen end leidnud aeg-ajalt imestamas-kirumas, et kes kurat sellise asja välja mõtles ja miks see just sellisel viisil teostatud on kui see saaks olla teostatud normaalselt, ehk mõistlikult – nii, et see ei tekitaks kasutamisel probleeme.

Leian, et disain ei ole pelgalt mingi asja kunstiline teostus, mis väljendub vormis, visuaalis ning värvivalikus, ehk esteetikas, vaid tervik, mis hõlmab lisaks eeltoodule ja ennekõike asja kasutuseesmärki, ehk selle funktsionaalsust, kasutatavust mugavuse ja kestuse mõttes.

Halva disaini moodustavad omadused ja asjaolud, mis ennekõike rikuvad asja otstarbekohast,  mugavat ja kestvat kasutamist. Liigitan halva disaini alla ka visuaalses plaanis huvitava, põneva, kena ja esteetilise, aga otstarbepärase kasutuse mõttes halvasti või piiratult kasutatava asja. Samuti sihipärasel kasutamisel disani ehk konstruktsiooni tõttu hõlpsasti laguneva asja, mis juhtub siis kui konstruktsioon ja tehniline teostus on välimusele või n-ö originaalsusele ohvriks toodud (valesti dimensioneeritud detailid, liigendid, ühenduskohad, kinnitused, funktsioonile mittevastavad tehnilised lahendused, ebakvaliteetne teostus jne.).

Halva disaini alla liigituvad laiemas mõttes ka asjad või ruumid, kus mingi, tihtipeale elementaarset funktsionaalsust ja kasutusmugavust lisav detail või omandus on ära jäetud. See käib suuresti näiteks (ühiskondlike)ruumide kohta.

Hea ja halva disani eristamise võib olla komplitseeritud kuivõrd teatud omadusi ja kvaliteeti eeldame vaikimisi, aga teisalt ei pruugi me esimese hooga pöörata piisavalt tähelepanu latentsetele omadustele nagu näiteks kasutusmugavus ja vastupidavus, mida ei pruugigi ilma kasutuskogemuseta osata hinnata. See aspekt on tavapärasem tehniliselt keerukamate toodete, seadmete ja masinate puhul. Näiteks autode juures, kus disaini all peetakse eelkõige silmas visuaalset teostust ehk väljanägemist. Seejuures teatud omadustele vastavust nagu juhitavus, sõidumugavus, vastupidavus suuresti eeldatakse.
Kas aga disaini, mille välimus nõuab lõivu asja otstarbekohaselt kasutamiselt, saab pidada heaks?
Jah, asi võib olla visuaalselt kena, aga sellegipoolest tervikuna halvasti disainitud kui see ei toeta kasutusotstarvet.

Minu hinnangul ei pruugi asi alati olla kõige n-ö ägedama või originaalsema väljanägemisega, kui see aga toetab 100% tema kasutusotstarvet, kasutusmugavust, on kvaliteetne ja kestev, on tegemist juba vähemalt hea kui mitte väga hea disainiga. Kindlasti kvalifitseeruvad väga hea disaini alla asjad, mille kasutuskogemus ületab tavapäraseid ootusi.

Katsun analüüsida miks ja kuidas sünnivad halva, asja otstarbekohast ja sihipärast kasutust õõnestava disainiga asjad, tarkvara ja ka teenused.

Asja autori, ehk vahetu tegija seisukohast on selleks ilmselt puudulikud erialateadmised, puudulik visualiseerimine (ettekujutus asja kasutamisest praktikas), asjakohase kasutuskogemuse puudumine, nõrk intellektuaalne panus, pealiskaudne suhtumine ja ükskõiksus ja/või ka kiirustamine.

Toote valmistaja, tarkvaralahenduse pakkuja või teenust osutava ettevõtte seisukohast on aga tegemist tootearenduse puuduliku juhtmisega või sootuks selle puudumisega. Ehk ettevõtte tasandil ei toimu erialase know-how arendamist ja talletamist vaid see käib puhtalt töötajatega kaasas. See tähendab seda, et toote- või teenusespetsiifilisi teadmisi firmas kannab vaid konkreetne töötaja/spetsialist ning ühes tema töölt lahkumisega lahkub ka vastav erialane kompetents ja know-how. Sellest tulenevalt puudub ettevõttel võimalus (ja sellisel puhul tavaliselt juba ka tahe) oma toodete/teenuste põhist know-how’d uuele spetsialistile edasi anda. Eeldatakse, et uus spetsialist peaks juba toimetama asudes olema piisavalt pädev ja kompetentne tegemaks asju õigesti.
Nii võib juhtuda, et uus spetsialist hakkab tootes rakendama lahendusi, mis sinna ei sobi ja mille sobimatus on toodete varasemate versioonide peal või turul laiemalt juba kinnitust leidnud (aga pole ettevõtte tootearenduse tasandil fikseeritud ja/või keegi ei tegele selle juhtimisega).
Ilmseks, eelloetletuga ühilduvaks kurja juureks on ka väljatöötatud toote või lahenduse ebapiisav testmine või üldse mitte testimine ning lootmine, et küll see töötab, ehk on piisavalt hea, et seda ostetaks.

Jooksvalt täiendatav list halvast disainist just ebapraktilise või kasutusotstarvet mittetoetava teostuse osas. Tihti esineb halba disaini, läbimõtlematust ja tarbetut originaalitsemist rõivaste ja jalanõude juures. Nii mõnegi neist vääriks eraldi käsitlemist.

Jooksusussid Mizuno Wave Runner 9

Omapärane/originaalne talla kannakonstruktsioon, mida on üritatud tühikute ja õnarustega õhulisemaks muuta või vastavat muljet kujundada, aga väga ebapraktiline maastikul jooksmisel kuivõrd kanna alusesse tühimikku kipuvad kinni jääma männikäbid, kogunema tihkem savi jms. Talvisel ajal, värske pakkiva lumega, koguneb kanna alla korralik jäine klots. Seega kasutmiseks vaid kuival ja mitte irddetaile sisaldaval pinnasel.

Craft jooksujakk - praktikas võimatu kasutusega käisetasku lukk

 Õlavarrel paiknevat vertikaalse tõmblukuga taskut on võimatu ühe käega kasutada. Kui sa selle ka lahti saad, siis kinni enam mitte. Teist, varrukas olevat kätt abiks kasutada ei saa - lihtsal ei ulatu.
Hea näide asukohale ja materjalile mittesobivast tehnilisest lahendusest. Probleemi poleks näiteks takjakinnitusega laheduse puhul.

Salomon joogipudelihoidja-vöökott

Jällegi, tootja on mõelnud, et teeks laheda disani, mis võimaldaks joogipudelit mugavamalt parema käega haarata. Samas tundub, et tootja pole viitsinud antud disaini praktikas (piiavalt) testida. Kui ta oleks seda teinud, oleks nad lisanud mingi pudelit fikseeriva lahenduse, mis välistanuks pudeli hoidikust välja rappumise - eriti tavaline jooksmise puhul.

Motorõivad RST Ventilator IV (ennekõike püksid)

Väljanägemise, lõike ja värvivaliku, ehk visuaalse poole pealt igati okeid, aga funktsionaalselt soovida jätvad. Tegemist on kolmekihilise (sisemine soojem vooder, veekindel vooder ja välimine rõivas) sõidujakist ja -pükstest koosneva komplektiga. Häda on selles, et kõige välimine kiht, ehk põhirõvas ise on tehtud paiguti väga õhku läbilaskvaks (ilmselt sellest ka nimi "Ventilator"), mis aga mootorrattasõidul olemise mugavusele kasuks ei tule - juhul kui tegemist ei ole just palava ilmaga. Samas palava ilmaga hakkab jällegi seisma jäädes palav kuivõrd rõivas on iseenesest suht paks. Selline lahendus on sobilik aktiivseks liikumiseks mõeldud spordirõivastele, mis peaks liikudes võimaldama head venitilatsiooni, aga seisma jäädes pakkuma sooja. Motorõivas peaks aga olema põhimõtteliselt vastupidise funktsionaalsusega - tuulekindel, aga seistes ventileerimisvõimalust  pakkuv.
Kasutatavuse huvides ratsisin pükstele selle kõige õhku läbilaskvamale osale lukuga ärakäivad tuulekindlad pinnad. Teostus ühe õmblustöökoja poolt.

Nike mäesuusapükste sisse-õmmeldud takjakinnitustega taskud

Taaskord, mõnda kohta ehk sobiv lahendus, aga antud kohta kindlasti mitte. Esiteks ei takista selline tasku sulgemise viis lume sattumist taskusse, mis mäesuusapükste puhul ei ole kukkumise korral kuigi haruldane. Teiseks, väga tülikas lahendus kinnastega kasutamisel (aga ka ilma nendeta). Kolmandaks, mitte-kestev, ehk kasutamisel pükse lõhkuma kippuv.

Polar pulsikella pulsivöö 

Mõeldud käima ümber rindkere rinnalihaste alt. Paraku sportimise ajal, kui higi lahti ja eriti alade puhul, kus ka ülakeha rohkem liigub (n suusatades), kipub vöö kõhu peale alla kukkuma. Olen näinud, et mõned on pulsivööd ratsinud üle õlgade käivate toestavate paeltega - nagu naiste rinnahoidja siis.

Ei tea kas see on ka disainiviga, aga minul on nendega alaliselt esinud ka vale näidu probleem - rihm ei edasta kellale korrektselt andmeid. Need puuduvad treeningu alustamisel kas üldse või siis tulevad sisse mingi anomaaliana - stabiilselt püsiva kõrge pulsinäiduna.

Õnneks tänapäeval, kus spordifunktsionaalsusega kellad suudavad pulssi ka randmelt lugeda, hakkab pulsivöö pigem ajalukku jääma.

Spordihoonete, ujulate jms plekk-kapid

Eks neid kapidisaine ole erinevaid, aga aspektid, mida ma antud juhul silmas pean seisnevad mõningate mudelite uksaugu servades mille taha kotid/asjad kinni kipuvad jääma. Pleki serv seest tagasi valtsimata. Lisaks rõivaste riputamise pulgad, mis kergelt oma pesast välja tulevad kaotades rõivaste riputuskonksusid

Poolsõõri kujulise võtmega Abloy ukselukk

Ilmselt turvalisem kui vanakooli nn Vasara lukk, aga praktikas vägagi tülikas kuivõrd võtme lukuakku saamine nõuab üksjagu pusserdamist.

McDonalds'i iseteeninduse lahendus (tabloo)

Aja jooksul on see küll tasapisi paremaks muutunud, aga tiba kohmakas ja mitte-intuitiivne on see veel ikkagi.
Näiteks ei saa enne eine hinda teada kui pead valima konkreete burgeri. Ka navigeerimine jätab soovida, eriti kui soovid mingites valikutes tagasi või üldisemale tasandile liikuda. Varem oli väga kummalise koha peal see kui soovisid, et karastusjooki ei serveeritaks jääga. Nüüd on eine erinevate komponentide personaliseerimine käepärasem. Siiski ei saa ma aru, miks ei piisa näiteks jää ärajätmisest joogist vastava linnukese eemaldamisest vaid selle jaoks hoopis klikkida "muuda" nupul.

Rimi iseteeninduse süsteem

Taaskord, aja jooksul mingites nüanssides paremaks muutunud, aga kohati ikka arusaamatu. Näiteks  mitme sama toote ostmisel oled sunnitud kasutama klienditeenindaja abi kuivõrd süsteem ei luba sul toote kogust sisestada kui sa oled esimese eksemplari juba ära skänninud (koguse sisestamine peaks toimuma enne toote skännimist).
Kui ostad palju kraami võib juhtuda, et süsteem näitab nn kaaluerinevust. Probleemist väljumiseks peab klienditeenindaja tulema detuktiivselt välja uurima milles asi. See seisneb tavaliselt toodete üle lugemises ja ostunimestikule vastavuse kontrollimises. Minu hinnangul tarbetult klienditeenindaja aega okupeeriv ja ostjat ruineeriv olukord. Ma ei tea milline on Rimi kaaluerinevuse tolerants, aga tundub, et see on liiga väike. Ma leian, et kaaluerinevuse tolerants võiks sõltuda ostetavate toodete hinnaklassist. Näiteks kui inimene ostab mitu kilo kapsast, saia, leiba, piima jms. oleks lubatud suurem kaaluerinevus, kui ta osturegistris on aga mõni kalli kaaluhinnaga toode või tooted (näiteks safran) võiks kaaluerinevuse tolerants olla väiksem.

Söögikohtades toitude/jookide serveerimine ebakohaste riistadega või nõudest

Üsna tavapärane on kastme serveerimine väikestes kausikestes koos kahvli ja terava otsaga noaga millega seda kastet sealt kätte ei saa. Võimalik, et nii ongi mõeldud, et kastme manustamiseks tuleb toit tuleb sinna sisse kasta, aga minu hinnangul mitte kõige elegantsem lahendus, eriti arvestades milliseid erinevaid söögiriistu, on erinevate toitude mugavamaks konsumeerimiseks välja töötatud. Asja päästaks ära üks väike lusikas.
Ühes Tartu pubis olen tunnistanud seda, et kuumi jooke serveeritakse pikast klaasist koos lühikeste puuga kaetud käepidemetega lusikatega, kus jooki segades ulatub käepideme puu osa joogi sisse.
Kas tõesti on olnud raske komplekteerida pikas klaasis joogi serveerimist selleks sobilike pikemate lusikatega?

Kohvikutes ja pubides elektripistikute nappus või puudumine

Minu jaoks mõistetamatu olukord. Kohati tundub, nagu pistikud oleks mingi maksu all, et neid ei ole peetud vajalikuks klientidele kasutamiseks lisada. 

Kohvikutes ja teistes söögikohtades WiFi kasutamise võimatus

Ja seda mitte sellepärast, et WiFi kui selline üldse puuduks vaid seetõttu, et teenindaja ei tea selle parooli või esineb mõni muu tehnilist laadi takistus mille osas teenindaja ei oska aidata ega ka lihtsalt ruuterile restarti teha.
Võib ju tunduda pseudoprobleem, aga ei ole seda mitte kui sa otsid spetsiaalselt mõnes piirkonnas WiFi-ga kohvikut või söögikohta, et seal ära teha mõned pakilised toimingud.
Minul on kombeks sel puhul ka midagi tellida, et ma ei kasuta lihtsalt tasuta netti, aga olen ka kliendiks. Teinekord juhtub aga nii, et võtad küll suupisted, aga seda, milleks sa sinna kohvikusse tulid, teha ei saa kuivõrd ei õnnestu netiühendust saavutada. Seega oled sunnitud minema järgmisesse kohta olles raisanud aega ja raha mitte-toimiva ühendusega, sisuliselt sinu õigustud ootusi petnud söögikohale.

Üldkasutatavates WC-des nagide ja kottide vms. jaoks tasapindade puudumine

Ei tea, kas see on olnud kaalutletud otsus või läbimõtlematus, aga kasutajale ebamugavusi põhjustav on see küll. Eriti talvisel ajal kui nr. 2 tegema asudes ei ole üleriideid kuhugi riputada või sa ei soovi muud kandamit ligasele põrandale panna.

Läti õllede välimääraja

Tänapäeval, kus majanduslikult tegutsev mobiiline eestlane ostab niihästi pidupäevase alkoholi kui ka oma igapäevase õlle Lätist, ning teeb seda suurtes kogustes, valitseb reaalne oht teadmuses koju tassida ka midagi sellist, mis juua ei kannata. Sestap otsustasin oma kogemusele tuginedes koostada väikese Läti õllede välimääraja. Nii teistele teadmiseks kui endale meeles pidamiseks.
Hoiatan ette, et terminoloogia on amatöörlik ja hinnang joodavusele ja maitseomadustele on sügavalt subjektiivne kuivõrd pole vastava valdkonna asjatundja.

*List on jooksvas täiendamises vastavalt uute maitsekogemuste lisandumisele.

Staburags 

Tootja: Lacpesis
Pakend: pindine plekkpurk
Alko sisaldus 5%

Korralik hele joogiõlu. Ei oma imelikke ega tugevaid kõrvalmaitseid. Pigem mahedapoolne. Ka alko sisaldus vastab heale joogiõllele. Kannatab juua.

Livu Rubenis

Tootja:
Pakend: pindine plekkpurk
Alko sisaldus 7%

Magusapoolse maitsega kange õlu. Kusjuures maitse ei pruugi üldse kätte anda, et tegemist on kange õllega. Küll aga tunned seda peas kui oled purgi sisse kummutanud. Ilmselt hea valik neile, kes taotlevad õllest joovet, aga ei kannata sellega kaasnevat kange õlle alko maitset.

Mežpils

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,3%

Mõruda...ei, pigem viha maitsega keskmise alkosisaldusega hele õlu. Meenutab maitselt vihaks läinud kurki. Maitse asi, aga ilmselt enamusele mitte just mokka mööda kraam. Kannatab hädapärast juua  keskmisest suurema januga.

Bruža 

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,0%

Veidra nimega (tõlkes rahvahulk, crowd) karamelliseeritud linnastega meeldiva kergelt magusa-maheda maitsega hele joogiõlu. Kindel valik.

Africana Beer

Tootja: teadmata
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,2%

Müügil Lätis. Eestis pole müügil silma jäänud. Väga neutraalse maitsega, et mitte öelda maitsetu hele õlu. Kannatab juua ja sisulist mõtet sel ei ole.
Antud listi osas tegemist erandiga, sest see ei ole Läti õlu. On hoopis Eestis villitud. Jääb aga salapäraseks kus ja kes seda tegi.

Bruža Dark Velvet

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 4,5%

Heleda Bruža tume kaksikvend või -õde. Meeldiva, kergelt suitsuse maitsega lahjem versioon. Ehk tsipa vähem nn sametine ja vesisema maitsega kui A Le Coq’i Dunkel.

Oled hinnangutega nõus või ehk on omalt poolt soovitusi listi osas?

Kuidas tõsta oma šansse töökohale kandideerimisel, ehk taodeldava töökoha saamisel?

Tuginedes oma kogemusele nii värbajana kui ka töövõtjana-kandidaadina panen kirja oma mõtted ja soovitused suurendamaks oma šansse kandideeritavale töökohale valituks osutumisel. Nii mõnigi soovitus võib olla iseenesest mõistetav, kõigile kahjuks mitte. Sestap toon välja ka triviaalsemad nüansid.

1. Kandideeri mõtestatult! Tutvu tähelepanelikult töökuulutusega. Kui sellest on viiteid täpsema info juurde, tutvu ka sellega saamaks paremat ülevaadet töökohast, töö sisust ja olemusest, kui ka tööandjast, kui soovid. Kaalu hästi läbi kuidas sulle kõnealused tööülesanded sobivad ja sa nendega toime tuleksid. Mõtle, kas sa oled selliste tööülesannetega varem kokku puutunud. Kui ei ole, siis millised on olnud kõige sarnasemad töökohustused, mida sa oled teinud?  Kuidas sulle sellised tööülesanded on istnunud? Mis on meeldinud, mis mitte? Kui miskit pole meeldinud, siis mis põhjusel? Mis annab sulle kindluse ja arusaama, et sulle kõnealused tööülesanded sobivad ja on jõukohased?
Kui töökuulutus ei anna tööst piisavalt head ettekujutust, kontakteeru töökuulutuses toodud kontaktisikuga ja uuri järele! Kui kontakte ära toodud pole, siis leiad need ehk internetist.

2. Vaata kriitilise pilguga üle oma CV millega kavatsed kandideerida! Ajakohasta oma CV, täienda viimaste töökogemuste, koolituste jms osas, kõrvalda kirjavead. Selles osas on hea lasta heal sõbral või ka eriala professionaalil oma CV üle vaadata. Tavaliselt jäävad teisele inimesele ebakohad paremini silma.
Õigekiri ja vormistuse korrektsus ei pruugi igale ametikohale kandideerimisel olla oluline, aga halba ei tee see kunagi ning tuleb pigem kasuks.

3. Lisa CV-le ka motivatsioonikiri või vähemasti põhjenda oma kandideerimise motiivi ja ametikohale sobivust e-kirjas! Seda eriti juhul kui sinu CV ei vasta päris hästi ametikoha nõudmistele (näiteks hariduse või töökogemus osas).
Sellega sa näitad, et oled töö sisust aru saanud ning suudad enda töökohale sobivust analüüsida. See peakski moodustama motivastsiooni- või siis kaaskirja sisu.

4. Ära kasuta oma familiaarse sõnastusega, ehk kildkonnaga suhtluseks loodud e-posti aadressi! E-posti aliased nagu bemmimees@, naistemees@, bimob001@ omaajaperemees@ fistfighter@ jms ei ärata tavaliselt tööandjates usaldust.
Kõige kohasem on kasutada oma nime sisaldavat e-posti aadressi. Näiteks eesnimi.perenimi@domeen Kui sul sellist veel pole, tasuks see luua. Abiks erinevad e-posti teenuse pakkujad nagu Google (gmail), Yahoo, Microsoft või meie kohalikul sideturul opereeriv Telia vms.

5. Ole kontaktne! Ole kättesaadav oma kandideerimisdokumentides viidatud kontaktidel, ennekõike mobiilil ja e-posti aadressil! Juhul kui sa seda ei ole, ei saa tööandja/värbaja sinuga ühendust, esitada sulle täpsustavaid küsimusi, kutsuda sind intervjuule jne. – ehk lühidalt, sinuga ametikohale arvestada.
Jälgi regulaarselt oma CV-s, ehk kandideerimisel avaldatud e-postiaadressiga seotud postkasti. Kui see ei ole su põhiline postkast, tasub sellele laekuvad e-kirjad serveri tasandil oma põhipostkasti edasi suunata. Eriti oluline juhul kui sa kasutad suhtluseks oma riiklikku @eesti.ee domeeniga aadressi.
Kindlasti kontrolli üle oma CV-s, motivatsioonikirjas või mujal ära toodud e-posti aadressi korrektsus – et kõik vajalikud tähed, märgid jms oleksid olemas ja õiged!
Kui sa ei saa kohe sisse tulevale kõnele vastata, helista esimesel võimalusel tagasi! See ei puuduta vaid kandideerimist vaid peaks olema elementaarne  telefonisuhtlemise tava. Kui sa ei saa või ei soovi rääkida, saada sõnum.
Soovid/taotled midagi, ole kättesaadav! Elementaarne!

6. Loo omale ülevaade oma käimasolevatest kandideerimistest! Kui sa kandideerid enam kui kahele töökohale võib nendega seotud erinevate nüansside nagu töö sisu, tähtajad ja muu meeldejätmine üle jõu käima hakata. Sestap on mõistlik näiteks mõnes tabelarvutusprogrammis luua omale ülevaatlik tabel milles märgid ära ametikoha, lingi tööpakkumisele, tööandja (asutus/ettevõte), tööandja esindaja nime ja kontaktid, kandideerimistähtaja, kuupäeva millal ise kandideerisid. Lisaks oma äranägemisele veel mõni aspekt, mida pead oluliseks. Samuti soovitan sinna lisada märkuste või tulemuse lahtri, millesse paned kirja oma edenemise konkursil ja/või tööandjalt saadud tagasiside sinu staatuse või konkursi tulemuse kohta.
Selline ülevaatlik tabel aitab sul hoida oma kandideerimistel silm peal ning küsida tööandjalt/värbajalt tagasidet sinu staatuse kohta konkursil kui vastava tagasiside andmise tähtaeg on üle läinud, aga sinuga ei ole ühendust võetud või tagasisidet antud.

7. Ole korrektne, viisakas ja lugupidav tööandja esindajaga suhtlemisel! See ei täheda lipitsemist ega pugemist. On mõistetav, et näiteks pikk kandideerimisprotsess, viidatud tähtaegade ületamine jms võivad üksjagu frustratsiooni tekitada. Püüa sellegipoolest viisakaks jääda. Oma staatuse ja väljavaadete kohta töökoht saada, saad küsida ka teravalt oma pahameelt välja elamata. Küllap selleks on olnud ka omad mõjuvad põhjused.
Eks see laieneb üldisele viisakusele ja suhtelmistavale.

8. Vasta telefonikõnele oma nimega! Näiteks: „Tere! Jaan kuuleb.“ vms. Telefonikõnele vastamine väljenditega „Kuuldel“, „Jah!?“ („Daa!“), „Mis on?“, „Kes helistab?“ jms. ei mõju hästi. See jätab kõnele vastajast pigem külma, tõrjuva või koguni ülbe mulje.
Muidugi, igaüks teab ise paremini kuidas ta tahab telefonile vastata ja millist muljet jätta, aga selline on soovitus kui soovid mõjuda usaldusväärselt, sõbralikult ja abivalmilt. Need on ka reeglina omadused mida tööandjad hindavad (isegi kui nad ise ei pruugi alati kõige viisakamad olla 😊).

9. Ilmu tööintervjuule kui sind on sellele kutsutud! Või kui sa ei saa sellele mis iganes põhjusel tulla – sh juhul kui loobud ametikohale edasi kandideerimast - , teavita sellest esimesel võimalusel kutse saatajat! Soovitavalt kuni päev enne kohtumist meilitsi või ka telefonitsi ning kuni 12 tundi enne kohtumise algust mobiilitsi. Kui sa ei söanda helistada, saada vastavasisuline sõnum. Mobiilitsi kontakteerumine on seda olulisem, mida vähem aega on kokkulepitud kohtumise alguseni aega jäänud, kuivõrd sind töövestlusele ootajal ei pruugi siis enam meilidele juurdepääsu olla.
Nii kurb kui see ka pole, juhtub seda, et kandidaat ei ilmu kokkulepitud ajal kohtumisele, pole telefonitsi kättesaadav ega ole oma mitte tulemisest ka eelnevalt teavitanud ning saadab alles hiljem meili, teatades, et pole töökohast enam huvitatud.
Selliselt toimides ei loobunud sa mitte ainult kõnealusest töökohast vaid rikkusid oluliselt ka oma mainet usaldusväärse töötajana, ja mis veelgi tähtsam, inimesena. See omakorda tähendab, et kahjustasid oluliselt oma väljavaateid tulevikus konkreetse tööandja töökohtadele kandideerimisel ning vaevalt, et see tööandja sulle edasipidi ettepanekuid-tööpakkumisi saadab.

Tööintervjuul ja selleks ettevalmistumisel ma siinkohal pikemalt ei peatu. Ehk sellest lõigust põhjalikumalt edasipidi.

Siinses postituses toodud soovituste järgimine ei garanteeri soovitud töökoha saamist, küll aga kindlustab selle, et sind ei välistata põhjustel, millest oleksid saanud teadliku tegutsemisega hoiduda. See ongi käesoleva posituse eesmärk. 😊

Mõtestatut, kaalutud ja edukat kandideerimist!

Mis määrab töötaja tööga hakkamasaamise, rahulolu, edukuse ja töökohal püsimise?

Lühidalt, kui me vaatame seda töövõtja tasandil, väga palju erinevaid faktoreid alates isikuomadustest ning võimetest lõpetades spetsiifiliste teadmiste ja oskustega.
Tööga hakkamasaamist ei määra mitte niivõrd täpselt sama töö kogemus ja spetsiifilised erialased teadmised kui võime ja tahe konkreetset tööd teha. Võime kätkeb siinkohal nii tööülesande täitmiseks vajalikke elementaarseid baasteadmisi ja oskusi ning eeldusi nagu õpitahe ja -võime, mida omakorda toetab motivatsioon ja isiksulikud eeldused (koginitiivsed, füüsilised, vaimsed).
Seda fakti tõendab tõsiasi, et kõik me oleme midagi alustanud esimesest korrast ning mõnes asjas me loeme ennast tänaseks päris headeks või siis perspektiivikaiks sõltumata sellest, et meil varasem vastav kogemus puudus. Kogmus, ning sedamööda teadmised ja oskused, tulid ja täienesid töö käigus – konkreetsete ülesannete ja väljakutsetega silmitsi seistes ja neid ületades.

Töökohale valituksosutumist, koostöö toimivust ja töösuhte püsivust mõjutavad oluliselt aga nn pehmed kompetentsid ja väärtused alates päris elementaarsest asjadest nagu üldine viisakus, korrektsus ja teistest lugupidamine ning jätkuvad selliste isiksuslike aspektidega nagu:
persoonide sobivus ja klappivus värbava ja/või vahetu juhiga, n-ö ühel lainel olemine - st. subjektiivne mulje;

• paindlikkus töötingimuste (sh töö iseloom, tööaeg ja -rütm, töökeskkond, tasu jne.) muutumisele ja vajadusel vastutulemisele;
• üldine töömoraal, kohuse- ja vastutustunne, sihi- ja järjekindlus; 
• pühendumine ja tulemusele orienteeritus;
• õpivõime - tahe ja ka harjumus omandada tööks vajalikke uusi teadmisi ja oskusi ning neid järjepidevalt arendada;
• empaatiavõime ning kompromissivalmidus;
• loogiline ja/või loominguline mõtlemine.

Olenevalt ametikoha spetsiifikast ja tööülesannete keerukusest on vähemal või suuremal määral vajalikud ka konkreetsed erialased teadmised, oskused ja töökogemus, ehk erialane kompetents.
Uue töötaja värbamisel ja valikul kiputakse aga pahatihti ülemäära suurt rõhku pöörama töökogemusele kitsalt sarnases valdkonnas või lõigus, samastades selle töökohustuste täitmiseks vajalike teadmiste ja oskustega. See on valikute tegemiseks küll mugav alus, aga paraku tööandja väljavaateid - leida parim võimalik töötaja - piirav. Nii võidakse kergekäeliselt ellimineerida kandidaat, kes ei oma täpselt analoogse töölõigu töökogemust, küll on aga võimeline praktikas mõningase juhendamise ja suunamise (või ka lihtsalt aja jätmise) järgselt edukalt konkreetsed tööülesanded täitma ja kogemuste omandamise kaudu ka juba vastava töökogemusega kandidaate töökohale sisulise sobivuse ja produktiivsuse osas ületama. Rääkimata meeskonda sobivusest, koostöövõimest- ja valmidusest, kommunikatiivsusest jms., mis määrab töösuhte kestust ning osapoolte rahulolu rohkemgi kui erialane kompetents.

Seega, keskendu uue töötaja värbamisel ennekõike tema võimele vastavat tööd teha, tööks vajalikud teadmised ja oskused omandadada ning töötaja motivatsioonile ja suhtumisele töösse kui ka teistesse.

Eelneva põhjal võib jääda mulje, et jutustan evangeeliumi pealiskaudsusele ning triviaalsele meeldivusele üle asjatundlikkuse ja professionaalsuse. See ei ole nii. Vältimatu erialase kompetentsi määr (ehk siis teadmiste, oskuste, kogemuse ja suhtumise kompleksus) on suuresti kinni ametikoha spetsiifikas. Ehk erinevad tööd eeldavad teatud erialakompetentsi taset, mis peaks olemas olema juba tööle asudes. Probleem tekib siis kui värbamisel keskendutakse kitsale erialasele kompetentsile ennekõike konkreetse kogemuse osas üle sisulise vajaduse seda teha, ehk tõstes kitsa töölõigu kogemuse ette poole muudest tööga hakkamasaamist, töösuhte toimivust ja kestust määravatest teguritest ignoreerides ühtlasi ka tööturu realiteeti, ehk valikuvõimalusi.

Kuidas värvata kindlamalt

Tänases tööturu olukorras, kus töötuse määr on viimase 20 aasta madalaim, jäädes alla 5% on töötajate värbamine muutunud ühe suuremaks väljakutseks ning kvalifitseeritud töötajate defitsiit oluliseks kasvu ja arengu piduriks. Piltlikult öeldes moodustab kvaliteetne kvalifitseeritud tööjõud teki, mis turu tööjõuvajadusi ära ei kata ning mida tööandjad oskusi ja võimeid mööda enda peale sikutavad.
Mida siis sellises nappiva suurusega teki olukorras teha? Laias laastus kaks varianti: osavamalt ja jõulisemlat sikutada või tekki omalt poolt juurde kududa.

Üks viga, mida tööandjad teevad ja n-ö jämeda otsa käest välja lasevad libiseda,  on töötaja n-ö ülevalimine. Mida see tähendab? Näiteks valikuprotsessi tulemusel on välja selgitatud 4 tugevaimat kandidaati keda on võimalik erinevate valikuparameetrite alusel paremusritta seada. Selmet luua ühe-kahe kohtumise või erialateadmiste/-oskuste kontrolli põhjal selgus ja teha valikuotsus, roiutatakse kandidaate mitmete valikuvoorudega.
Isegi kui kaks-kolm kandidaati tunduvad erinevaid aspekte arvestades igati võrdsed, võib isegi kõhutunde pealt valikuotsuse tegemine olla mõistlikum ja parem kui solgutada neid läbi mitmete erinevate valikuetappide, kus pinnale jääb kas siis kõige enam töökohta sooviv kandidaat - mis pole paha variant - või siis n-ö kõige „tuimem“ kandidaat kelle enesehinnang lubab end rohkem solgutada ja kellel ehk polegi muid alterantiive. Ehkki ka selles aspektis avaldub teatud kvaliteet – frustratsioonitaluvus - , siis reeglina kipuvad just tugevama kvalifikatsiooniga kandidaadid loobuma ja otsustama selliste tööpakkumiste ja -pakkujate kasuks, kus nad tunnevad end rohkem oodatuna ega pea oma headust viimse verepiisani tõestama.

Kui korduv kohtumine on siiski vajalik, väldi varem esitatud küsimuste esitamist ja varem käsitletud teemade üle kordamist. See, et uuel kohtumisel osaleb keegi, kes varasemal kohtumisel ei osalenud, ei saa olla siin õigustuseks. Protessis osalev uus inimene tuleb talle huvipakkuvates küsimustes kurssi viia teiste kandidaati küsitlenud inimeste poolt.
Samuti ära liialda kohtumise ajalise kestusega. Kui esimene kohtumine võib kesta ka kuni poolteist-tundi, siis järgmine kohtumine võiks piirduda 45 minutiga. Iga uus kohtumine peaks looma täiendavat selgust ja kvaliteeti mõnes uues, varem mitte-käsitletud või siis pindmiselt kästiletud aspektis. Näiteks täpsem erialateadmiste/oskust tuvastamine läbi praktilise tööülesande, proovitöö või testi.

Keskendu pigem kandidaadi motivatsioonile ja potentsiaalile kui pelgalt ametialastele oskustele!
See käib nii efektiivse "teki sikutamise", aga veelgi enam selle "juurde kudumise" kohta. On kulunud tõde, et inimesi värvatakse nende ametioskuste tõttu, vallandatakse aga isikuomaduste tõttu. Miks siis mitte pöörata juba värbamisel suuremat tähelepanu isikuomadustele, ametioskustele ja kompetentsile aga nii vähe kui hädavajalik.
Tõsi, erialase kompetentsi taseme kriitiline piir sõltub konkreetse ametikoha tööspetsiifikast ja vastutuse määrast, aga ka tööandja võimalustest ja tahtest uut inimest omalt poolt välja õpetada ning luua talle erialased arenguvõimalused. Teisalt sõltub see ka kandidaadi õpivõimest ja -tahtest.
Seega, juhul kui "tekk" on napp ning meie võimalused (töötingimuste ja tasu atraktiivsus) seda jõuliselt enda peale sikutada napivad, on mõistlik keskenduda töökohta taotleva inimese motivatsioonile sedalaadi tööks, tema vaimsele kapasiteedile ning potentsiaalile tööks vajalikud teadmised ja oskused omandada, ehk õpivõimele ja -tahtele.

Ära venita valikuotsuse tegemisega! Tegutse operatiivselt! Otsusta ja tee parimale kandidaadile tööle asumise ettepanek!
Ka võimalik valesti otsustamine on siin parem kui üldse mitte otsustamine ja asjaga venitamine kartuses teha vale valik või lootuses leida veelgi parem kandidaat. Protsessi venimisel langevad ära pigem parimad ja tugevamad kandidaadid, kellel on tööpakkumiste osas rohkem valikuid ning priskemad pakkumised kas juba laual või kohe sinna tekkimas.
Kui otsinguprotsess kujuneb väga pikaks, hakkab see iseendale vastu töötama. See võib silma jääda potentsiaalsetele huvilistele, kes vaatavad, et ju seal siis mingi jama on kui nad kedagi ei leia või keegi sinna tööle minna ei taha.

Tööle asumise ettepaneku tegemine

Enne väljavalitud kandidaadile tööle asumise ettepaneku tegemist, tasub uurida, kas tema huvi töökoha vastu on endine - kasvõi teadmiseks, et inimene vahepeal end kuhugi mujale ära pole lubanud. Kui see on endine, tee oma otsus, talle töökoht pakkuda, teatavaks. Seejärel saada talle ülevaatamiseks ja kinnitamiseks konkreetne sisuline tööleping millise sa kavatsed töötajaga sõlmida ning palu tal anda vastus lepingutingimuste sobimise kohta või saata see allkirjastatult konkreetseks kuupäevaks. Ning juhul, kui tal on mingeid küsimusi, ta neist teada annaks.
Põhimõtteliselt võib lepingu asemel edastada ka lepinguprojekti või lihtsalt peamised tingimused meilis eraldi välja tooduna, eriti juhul kui sa tahad tingimustes võimalikult suurel määral kandidaadi huve järgides kokku leppida. Kui sa seda aga teha ei kavatse ning lähtud ühesugustest tingimustest kõigile oma töötajatele, on kõige mõistlikum ja kindlam saata konkreetne leping kuivõrd ühelt maalt tuleb see töösuhte vormistamiseks sõlmida nii-ehk-naa.

Töötaja motivatsiooni ning töösuhte kestvuse huvides on mõistlik kõigis töölepingu tingimustes kokku leppida esimesel võimalusel. 
Lühinägelik, et mitte öelda alatu, aga ka sisuliselt ebapraktiline, on sundida töötajat nõustuma mingi tõenäoliselt teda häiriva aspekti või tingimusega esitades talle tööleping allkirjastamiseks alles siis kui töötaja on juba sisuliselt tööle asunud. See kodeerib töötaja juba eos rahulolematuks ning loob pinnase tema teiste tööpakkumiste kaalumisele.
See ei tähenda, et kõigis töölepingu punktides peaks kandidaadile vastu tulema. Oluline on hea tahe kokkuleppele jõuda, lugupidav suhtumina teise poolde mille avalduseks ka kogu töösuhte aluseks oleva info edastamine, on.
Võib juhtuda, et mingi töölepingu punkt osutubki väljavalitud kandidaadile vastuvõetamatuks. Siin on variandid, kas muuta see töötajale vastuvõetavaks või, kui seda pole mingitel strateegilisel-taktikalistel kaalutlustel võimalik teha, kommunikeerida see kandidaadile üheselt. Kui kandidaadiga kompromissi leida ei õnnestu, ei jää muud üle kui teha tööle asumise ettepanek järgmisele kandidaadile. Sellest tulenevalt ei ole mõistlik teistele lõppvaliku kandidaatidele ära öelda enne kui tööle asumise ettepaneku saanud kandidaat on oma „jah“ sõna öelnud, ehk kinnitanud tingimuste sobimist. Või veelgi parem - allkirjastanud töölepingu. Seejuures lepi uue töötajaga kokku ka tööle asumise päev.

Kokkuvõtteks

Kui teil endal kandidaatide otsinguteks, valikute tegemiseks ja hindamistoiminguteks aega või ka teadmisi napib - milles ei ole midagi harukordset või taunimisväärset, kuivõrd töötaja(te) värbamine on vägagi vastavaid ressursse nõudev -, anna see ülesandeks professionaalsele värbajale ning usalda tema hinnangut.
Kui sul tekib küsimusi või kõhklusi kandidaadi sobivuse osas, palu värbajal oma hinnanguid ja seisukohti põhjendada. Kui ametikohale on esitatud mitu sobivat kandidaati, on mõistlik küsida värbaja arvamust-hinnangut, mis on ühe-või-teise kandidaadi tugevused või nõrkused võrreldes teistega. Võib juhtuda, et näiteks erialases plaanis vastavaim kandidaat ei pruugi olla parim valik kui ta enda huvi töö vastu on pigem leige, tegemist on konfliktse/negatiivse inimesega vms.
Parimad valikuotsused sünnivad värbaja ja tööandja koostöös.

Ühiskondlik transport versus oma sõiduvahend

Või lihtsustatult: buss vs auto, aga üldisemalt siiski mistahes igapäevane ühiskondlik maismaatransport (troll, tramm, buss jms) vs isiklikus kasutuses olev sõidu-, paketiauto, mootorratas vms.

Avalikus ruumis tõstatub aeg-ajalt poleemika ühe või teise transpordimooduse eelistest ja arendamise vajadusest. Tavaliselt siis ühiskondliku transpordi eelistamise ja arendamise vajadusest ning kitsendustest erasõidukite kasutamisele seoses liiklustiheduse ja saastamisega.

Mõtlesin, et panen ühe ja teise plussid ja miinused isiklikule kogemusele tuginedes kirja, et oleks asi n-ö läbi töötatud.

Kõigepealt võrdlustabel kategooriate lõikes, kus „+“ märgib paremust ning „=“ põhimõtteliselt võrdset seisu.

Aspektid/võrdluskategooriad	Isiklik sõiduvahend	Ühiskondlik transport
Üldine rahaline kulu sõitjale		+
Vahetu/otsene km läbimise kulu	=	=
Oma aja peremees olemine, ehk ajaline paindlikkus	+
Kohalejõudmise kiirus/sõiduaeg	+
Liikumise paindlikkus trassi, alguse ja lõpp-punkti osas	+
Hoiustamise ja parkimisega seonduv		+
Sotsiaalne aspekt	=	=
Keskkonnahoiu alane aspekt		+
Vahetu keskkond ja selle kujundamine (erinevad aspektid, sh puhtus, heliline keskkond jms)	+
Sõiduaja kasulik kasutus		+

Võrdlustabeli järgi jääb seis 4 eelise ja kahe võrdse aspektiga viiki.

Samas on eelised ja võrdsused mõnede võrdluskategooria osas suhtelised, ehk tingimuslikud, sõltudes kontekstist - valitsevatest oludest ja sõidukite tehnikast/tehnoloogiast.

Võtame eelised või puudused võrdluskategooriate lõikes lähema vaatluse alla. 

Üldise rahalise kulu osas, mis hõlmab isikliku sõiduvahendi soetamise ja ülalpidamise kulu koos hoolduse, remondi, kindlustusmaksete, riigilõivude jms on ilmne, et ühiskondliku transpordi kasutamine kujuneb nii ajas kui vahemaa osas odavamaks kui kõiki sõite ei tehta just taksoga või auto ei ole tasuta saadud (võidetud, kingitus vms.). Lisaks tuleb siin vältimatuks kuluks lugeda ka lubade tegemisega seonduvad väljaminekud autokoolile ning eksami ja lubade väljastamise riigilõivudele.

Mis puutub pelgalt km läbimise kulusse, mis ei hõlma sõiduvahendi soetamise maksumust ega muid vältimatuid eelnevaid ja kaasnevaid kulutusi selle ülalpidamisele ja hooldusele ega muud eelnevas punktis toodut, siis puhtalt kütuse, aga ka õlikulu arvesse võttes, ei pruugi ühiskondliku transpordiga kasutamine tulla enam sugugi odavam. Tulenevalt erinevatest faktoritest võivad siin tasuvuse vahed olla tugevalt nii ühiskondliku transpordi kui isikliku sõidvahendi kasuks.

Nendeks faktoriteks/teguriteks on:

• sõidu algus- ja lõpp-punkt, mis määrab ära kasutatava ühistranspordi liigid (kas kohale jõudmiseks saab kasutada vaid üht bussi või üht transpordiliiki); 
• piletihinnad ning sihtkohta sõitmise regulaarsus odavama kuutasu võimalusega; 
• kas sihtkohta üldse ühiskondlik transport käib või on mingis lõigus vaja kasutada ka taksot. 
• Isikliku sõiduvahendi kasutuse poole pealt aga selle kütusekulu ja kütuse hind ning muud otseselt sõiduga kaasnevad kulud (n teemaks, üleveokulu, aga ka parkimistasu jms);
• Isikliku sõiduvahendit (autot) edasiviiv energia-tehnoloogiline lahendus. Näiteks elektriauto km läbimise otsene kulu energiale on 6…∞ x väiksem sama suure sisepõlemismootoriga auto omast tulenevalt sellest, milline on selle laadimise elektrienergia maksumus. 

Üldiselt sisepõlemismootoriga auto võrdluses ümberistumise vajadusega ühiskondliku transpordi kasutamisega, kujuneb otsene km läbimise kulu enam-vähem võrdseks. See aga ei hõlma parkimist ja muid kaudsemaid kulusid, mis taas oma auto kasutamise kulusid tõstavad.

Oma aja peremees olemine on pea hindamatu väärtusega aspekt, kus isiklik sõiduvahend annab paindlikkuse planeerida oma päeva ja tegemisi võmalikult efektiivselt ja tohutult aega säästa. Sa ei pea oma kohtumisi ja liikuma hakkamisi planeerima busside sõidugraafikute järgi. Rääkimata alalisest ühistranspordi peatuses ootamise vajadusest, ehk tohutust ajakulust ootamisele ning närvide mängust, kas graafikust maha jääv buss jõuab ikka õigeks ajaks sihtpunkti kus peaksid järgmise vahendiga edasi sõitma. Juhtub sedagi, et oodatavat bussi ei tulegi või see jääb nii palju hiljaks, et su plaanid lörri lähevad. Veelg enam! Maaliinide bussiliiklus on jäänud järjest hõredamaks, nii, et mõnda kohta külastab ühiskondlik transport vaid paar korda või vaid korra päevas.
Seega, kui sa ei ela ega tööta kesklinnas, on auto omamine eluline vajadus.

Kohalejõudmise kiiruse, ehk puhta sõiduaja poolest võib ühistransport teatud juhtudel - kiire rongiühendus soovitud alg- ja sihtpunkti vahel; suur asulasisene liiklustihedus ja ummikud, samas kui ühistranspordile on loodud eelised omas sõiduraja vms näol - osutuda autoga liiklemisest paremaks valikuks.

Intrigeeriv on kummagi transpordiliigi sotsiaalne aspekt. See seisneb teistega lävimise võimaluses ja selle foonis. Siin on mõlemal omad plussid ja miinused.
Ehkki ühistransport annab tänu suuremale hulgale inimestele ja seltskonna varieeruvusele selleks suuremad võimalused, siis sellist võimalust väga kasutama ei kiputa kui just ei satuta kokku mõne hea tuttavat või sõbraga. Ja isegi sel puhul võidakse suhtlemisele eelistada privaatsust. Tõenäoliselt loob sellise eelistuse justnimelt paratamatu kokkusurutus teistega, mille tugevaks miinuseks on see, et sa ei saa põgeneda ja pead olukorra ära kannatama.
Samas, autoga liigeldes oled sa üksinda, sul puudub suhtlemisvõimalus kui sa just kellegagi telefonitsi ei räägi või sul pole kaasreisjaid. Viimaste osas on sul aga võimalus neid ise valida. Võid pakkuda küüti läbi mõne sõidujagamisrakenduse (wisemile), pakkuda seda mõnele sinu kandist teadaolevalt samasse suunda sõita soovivale inimesele või võtta tee äärest peale hääletaja. Aga võid nautida ka privaatsust. Sinu valik.

Sotsiaalne aspekt on tihedalt seotud vahetu keskkonna ja olustikuga. Erinevate inimestega kaasnevad erinevad nüansid, mis torkavad seda enam silma (aga veelgi enam ninna ja kõrva), mida häirivamad need on. Ei ole just meeldiv istuda haisva inimese läheduses või määrdunud haisval istmel, kus selline inimene on istunud, või millel ta on oma silguveest vms lekkinud kotti hoidnud. Või olla sunnitud pealt kuulama külauudiste agentuuri esindajaid, kes lahkavad kellegi

personaalküsimust. Või taluma mõne mitte taskurätti kasutama õppinud tegelase alalist ninaluristamist või mõne teise kuklasse köhimist. Või kellegi valjuhäälset telefonihelinat ja sellele järgnevat telefonivestlust reportaažiga oma joomaseiklustest. Või kellegi tilulilu helide saatel telefoniga mängimist või klappideta muusika kuulamist. Seejuures, mida raskem on mängitavat muusika alla liigitada, seda tõenäolisemalt seda just sellisel, kõigile avatud viisil tarbida harrastatakse. Teinekord, kui istumisvõimalusi pole väga valida, sõltud sa aga bussijuhi muusikamaitsest.
Isikliku sõiduvahendiga sedasorti segajad ja häirivad aspektid puuduvad.

Saastamise ja keskkonnahoiu alasest asepektist läheb plusspunkt ühiskondlikule transpordile kuivõrd ühe inimese ühest kohast teise liigutamisele kulub oluliselt vähem kütust ja tekib seeläbi
vähem saastet kui kui igaüks individuaalse mootori jõul liikumisel. Samas on selle lõivuks kompromiss mugavuse ja ajakasutuse vahel.
Keskkonna alase kasu määr taandub reisijate arvule, kütusekulule ja saaste kogusele, mis omakorda oleneb kasutavavast tehnoloogiast, ehk selle „rohelisusest“. Jalgrattaga sõitmine on kindlasti keskkonnasõbralikum kui kuitahes suure reisijatearvuga ühissõiduk. Samuti ei pruugi fossiilsel kütusel ühistransport jääda keskkonnasõbralikumaks, ja ilmselt ei jäägi, võrreldes reisijate arvuga võrdse hulga rohelist energiat kasutavate elektrisõidukitega. Siin tuleb aga mängu teine liikumist pärssima asuv aspekt – liiklustihedus ja ummikud.

Ühistranspordi üheks põhiliseks plussiks on sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus - st. tegeleda sõitmise ajal millegi muu kasulikuga nagu näiteks lugemine, arvutiga töötamine, e-õppes osalemine jms. See taandub aga suuresti vastavate võimaluste olemasolule. Ilma interneti püsiühenduse ja voolupistikuta bussis on arvutiga töötamine piiratud. Täiskiilutud ja kitsaste istmevahedega bussis, aga sisuliselt võimatu. Samuti ei ole mugav lugeda bussis, trollis, trammis või rongis, kus lällavad mõned kaasreisijad või esinevad muud laadi eelpool mainitud ebamugavused/-meeldivused. Ometi on sellised tegevused tänu sellele, et juhtimisega tegeleb keegi teine, võimalikud.
Tehnika arenemisel, just isesõitvate autode tuleku ja nende tee- ja tänavaliikluse seadustamisel, ei jää sellised tegevused aga enam vaid ühiskondliku transpordi eeliseks. Sõidu ajal lugemine, arvutiga töötamine jms saab olema ka sellise auto omaniku/juhi privileeg.

Isesõitev elekrijõul liikuv auto saab olema kõige tõsisemaks väljakutseks ühistranspordile selle muutumiseks veelgi kasutaja- ja keskkonnasõbralikumaks. Loodan, et poliitikud isesõitvate sõidukite tulekud ja levikut erinevate konvensionaalsete huvigruppide huvide eest seismisega ära ei muna.





Käsitlesin siin ühistransporti ennekõike võrdluses sõiduautoga. Eraldi kategooria moodustavad aga mootorratas ja teised kaherattalised sõiduvahendid, millel on võrreldes autoga omakorda nii plusse kui miinuseid.

Motohooaja 2016 lõpetamine Pärnus

Mootorratta plussideks on suurem mobiilsus ja tänu kompaktsusele kohtadele ligipääsetavus, sh ummikute läbimise võimalus ning reeglina ka suuremale suhtelisele võimsusele võime teha kiiremaid, lühema kestusega ja seega ohutumaid möödasõite. Samuti paindlikkus ja võimalused parkimise osas. Ilmselt kõige suuremaks plussiks on aga sõiduelamus.
Miinusteks taas avatus ebasoodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, tugev tuul ja madal temperatuur ning piiratud kraami ja reisijate transpordivõimalus.

Ehkki isikliku sõiduvahendi ja ühiskondliku transpordi võrdluse tehniline skoor kujunes viigiliseks, leian, et osade võrdlusaspektide olulisus ja kaal annavad tänasel päeval ikkagi eelise (ja mitte väikse) isiklikule sõiduvahendile.

Minu hinnangul on isikliku sõiduvahendi suurimateks eelistaks ühistranspordi ees ajaline paindlikkus, ehk oma aja peremees olemine ning sõltumatus ühiskondliku transpordi sõidugraafikust, kohale jõudmise kiirus, ehk sõiduaeg ning trassi valiku vabadus. Aga mitte palju vähem ka isiklik kontroll sõiduki ja selle seisukorra üle ning niivõrd-kuivõrd selles valitsevate olude (puhtus, temperatuur, helid, kaasreisijate koosseis, mentaalne atmosfäär) kujundamise võimalus.

Tesla Model 3

Sellised mõtted ja analüüs siis. 😊