Võistluspaikka Pirita velodroomi juures jõudsin piisavalt aegsasti, ehk täpselt maratoni distantsi stardi ajaks ja tund enne 15 km jooksu starti. Parkimiskoha leidsin kiirelt, ja peab mainima, ka õnnega pooleks, Selveri parklas metsa poolses otsas. Lihtsalt oli jäänud üks vaba koht, mida poldud veel märgatud või sinna jõutud.
Võistlusalas võtsin välja numbri, vaatasin põgusalt/kiirelt üle võistluspaigas oma toodete promojate kraami, milles midagi ekstra põrutavat ja enneolematu polnud – ikka need samad head tuntud tooted ja teenused - seekord oli tähelepanu keskes Sügisjooksu peatoetaja Asics (maaletooja Patrol) jooksusussid ja jalatüübi määramise tehnika nn jooksukliinik.
Soojendusjooksul tunne just kerge polnud, aga polnud ka kõige hullem. Selline võistluste eelne harju keskmine. Siiski kippus pulss kiirelt üles minema ja keha kangesti higistama. Olek ei olnud just kerge. Võimalik, et organism polnud veel piisavalt ärganud. Segavalt andis tunda ka kl.10-st lõpetatud hommikueine (paar makraga röstitud võileiba, neljaviljapuder banaaniga, mahl ja kohv).
Start. Täpselt kl.12 nagu välja kuulutatud oli. Ilm oli selleks ajaks veel eriti ilusaks läinud. „Selle suve ilusaim nädalavahetus“, nagu võistluste kommentaator Riho Järvelainen enne starti, ilmselt mõtetega veel äsja lõppenud suves viibides, teatas. Soojalt paistev päike oli välja tulnud ja laskis varasügisesel looduse ilul särada. Õhutemperatuur võis tunde järgi olla kuskil 19°C kandis. Et võistlejaid väga palju polnud (võrreldes ümber Viljandi järve jooksu ja SEB sügisjooksuga ennekõike), ei olnud probleemi stardikoridoris oma arust endale staatuse järgi sobiva koha sisse võtmisega ega ka kohe stardist alates oma soovitud tempos jooksma hakkamisega.
Alustasin kuskil 4 min km tempos. Vastupidiselt soojendusel kogetule tundus nüüd, lühistes riietes, minek kerge. Mingil määral kartsin küll, et päris sellise tempoga ma 15 km lõpuni ei kesta. Enamus rahvajookse jääb ju alla selle distantsi. Ja 15 km - häbi küll tunnistada - ongi seni pikim jooksudistants, mida olen võistelnud. Ka 3 km järel oli tunne endiselt hea ja enda kohta tempo piisavalt tugev. Oma kella järgi 3 km vaheaeg 12.21.
3 km täitus peale Ambrose mäe tõusu, mille järel saavutasin oma selle võistluse maksimum pulsi: 178 l/min (isiklik, Sportmed’is määratud, maksimum 180 l/min). Sellele vaatama mulle tõusud - võibolla suusatamise tausta tõttu - üldiselt passivad. Tavaliselt suudan neil oma kohta oluliselt paradada, vastupidiselt langustele, kus kipun paljudele jalgu jääma. Ei taha või ei viitsi või ei suuda langustel teistega sammud pidada. Üldiselt see lööb ka hingamise rütmist välja.
Umbes 4 km kohal mõõdus minust Kaido Orgulas’e kogukas kuju koos ühe teise meesjooksjaga.
Kuni 5 km, ehk esimese joogipunktini, kus võtsin suu kuivamise tõttu topsi vett, oli kõik enam-vähem hästi. Võimalik, et joomine oli viga. Üsna pea peale seda, lõi paremale poole rinnakorvi alla, maksa piirkonda, terava püsiva piste, mis hingamisele põõna pani. Olin sunnitud tempot järele andma, et korralik hingamine taastada. Sama jama oli juhtunud ka Pühajärve jooksul, kus samuti peale joogipunktis veega värskendamist maksa valu lõi, mis piiras hingamist sedavõrd, et pidin pea et seisma jääma.
Olin sunnitud Anneli Vaher ’i pidevalt tempot keriva grupi eest ära laskma. Mõnda aega jooksingi üksinduses, kuni kuski 6 km kandis jõudis mulle järele ja mõõdus must üks noormees, kelle numbrit ma kahjuks ei vaadanud ja ta nime ei suutnud protokolli põhjal tuvastada. Et pistmine oli taandnud, võtsin talle sappa, kus suutsin ca kilomeetri kuni Mähel pöördeni Ecoland’i juures ta kannul püsida. Selle aja jooksul võtsime vahet eesliiknud Vaheri grupiga, küll visalt, aga järjepidevalt, kinni. Veidi enne Ecoland’i aga tegi maksa pistmine teise tuleku. Pidin taaskord tempot tagasi laskma. Seekord püsis pistmine juba pikemalt. Hingamine meenutas oma piiratuses ühe kopsuga koera hingeldamist. Ilmselt mängis pistmises olulist rolli liiga väike aeg einestamise ja võistluse vahel. Organism oli ametis kõhu täite töötlemisega.
Viimased 5 km läksid langevas joones. Üritasin küll oma rütmi ja tempot hoida, aga organism juurde panna ei lubanud. Kuskil 12 km kohal luges keegi võistlejate kohti. Olin tema loendamise järgi 42. Umbes sealkandis – pisut enne või peale seda (ei mäleta) - möödusid must paar meesjooksjat, kellest üks oli ajakirja „Jooksja“ peatoimetaja Donatas Narmont . Vana, kogenud jooksuhunt teab ja oskab oma jõuvarusid õigesti hinnata ja jagada. Üldiselt ega mul Donatast edestada pole õnnestunudki välja-arvatud viimatine SEB Tallinna Sügisjooks 10 km distants, mis oli mulle ilmselt paras, et edukalt lõpuni kesta.
Üsna kohe peale eelnimetatute möödust must ka naiste kolmas - Galina Bernat. Uskumatu visadus ja vastupidavus sellises eas naisterahval.
Kuskil 13 km kohal möödus must Kaido Vetevoog. Muidugi, nemad polnud ainukesed, kes viimase 5 km jooksul minust mööda said. Neid oli ikka mõni veel, aga et ma kõigi nende numbrid ei vaadanud ega suutnud neid tagantjärele ka protokolli täpselt kindlaks teha, siis jäävad nad selle sissekande kontekstis anonüümseteks.
Mida enam lõpu poole, seda raskemaks kogu keha ja jalad hakkasid muutuma. Viimase kahe kilomeetri jooksul polnud energiat enam kuskilt võtta. Eesmärgiks oli üritada oma tempot enam-vähem lõpuni hoida ja oma kaotust mitte liiga suureks lasta paisuda.
Päris lõpu eel, velodroomil, mõõdus must veel 2...3 võistlejat. Protokolli järgi siis Tõnu Danilas ja Tiit Atso. Naiste neljanda, Helen Aluvee, möödumine õnnestus napilt, aga siiski piisava eduga ära hoida. Enne tuli päästev finiš kätte.
Minu lõpuaeg 1:06.20 ja koht 50.
Üldiselt jäin oma soorituse ja tulemusega rahule. 5 palli süsteemis hindan enda sooritust 4- vääriliseks. Igati rahul olnuks kui pistma poleks hakanud ja suutnuks joosta 4.17...4.20 tempos lõpuni u 40. koha kanti.
Lõpus olin küll läbi kui Läti raha (tänapäeval vast küll paslikum öelda: läbi kui Läti majandus). Peale finišis pingile istet võtmist lõi ala selga ülele poole hekteks koguni kramp. Pingutus oli olnud tugev. See andis tunda terve päeva teise poole. Pealejooksust ei tulnud midagi välja. Olin liiga tühi ja kurnatud. Sestap piirdusin võimlemise ja jalutuskäiguga ilusas sügisilmas.
Arvestades enda võistluskogemust viimaste kilomeetrite pikkusest ning võistlusjärgsest tundest 15 km järel, ei suuda ma ära imestada maratoni distantsi läbinute sitkust, vastupidavast, südikust. Ainuüksi 3 ja pool tundi jalul olemine näib pingutusena, saati siis üle 42 km läbimine. Igatahes minu poolt müts maha kõigi maratoni distantsi läbinute ees. See juba on tõsine katsumus ja eneseületamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar