Riiklik silmakirjalikkus

28.augusti (2010 a) Äripäeva online artikkel "ID-kaart on näo näitamisest turvalisem", (tänaseks küll n-ö vana uudis, aga ometi mitte oma aktuaalsust minetanud) kirjutab kiirlaenufirma Raha24.ee kavalast nipist kuidas kiirlaenuandjad hiilivad mööda seadusandja kehtestatud nõudest kohtuda silmast-silma laenutaotlejaga (milline nõue on küll olemuslikult jabur).
Seda, et see jabur on, tõendab kujukalt artiklis käsitlemist leidev praktika. On mõistetav, et olukorras, kus kiirlaenu andmise taotlemine ja andmine põhjustas vähese reguleerituse tõttu pättusi - s.o. teiste nimel laenude võtmist ühes kohustavate tagajärgedega kannatanule - oli ebanormaalne ja seadus vajas selles osas suuremat/täpsemat reguleeritust. Aga mida sisuliselt annab laenu andja ja laenu taotleja näost näkku kohtumise kohustus? Liiati kui laenud vormistamise volitamiseks piisab digiallkirjastatud volitusest? Kas laenuandja oskab inimesele otsa vaadates öelda, et tegu ei ole pätiga ja et laenuvõtja suudab oma laenu teenindada?
Sellise kohtumise nõude seadusesse sissekirjutajad apelleerivad ilmselt isikutuvastamise vajadusele. Aga mida kindlamalt aitab inimesega kohtumine teda tuvastada kui ta on sinu jaoks võõras? Taotleja ei ole sulle teada-tuntud sõber, sugulane või niisama avaliku elu tegelane, keda ka näo järgi tuntakse. Et vaatad esitatud dokumendist pilti, mis reeglina ei ole mitte eile tehtud foto, ja sellest järeldad isikusamasuse?
Kamoon!
Palju on selliseid klienditeenindajaid, või üldse inimesi, kes suudavad 100% lähedase kindlusega tuvastada, et dokumendi pildil olev isik on sama isik, kes selle esitas? Ma usun, et vähegi elukogenud ja mõistlik inimene saab aru, et kellegi isikusamasuse tuvastamine väikese pildikese ja allkirja näidise alusel on väga rabe. Pakun, et kui seda erapooletult testida, ei küüni see oluliselt üle 40%. Igasugu isikutuvastamise kohustusega klienditeenindajate õnn on lihtsalt see, et lõviosas esitab dokumendi selle tegelik omanik ilma kellegi teisena esinemise püüuta. Kui paljud inimesed teavad, aga kellegi teise sh. oma lähikondlaste ID kaardi koode? Pakun, et see protsent on marginaalne ning neil puhkudel on tegu väga usaldusliku - mitte ära kasutava suhtega, kus tüssamine pole üldse teema.

Kuu aega hiljem, 28.09.10 Äripäeva online's avaldatud uudis "Politsei lõpetas Raha24 nutika skeemi"
teatab, et politsei lõpetas Rahapesu andmebüroo ettekirjutise alusel Raha.ee ja Tuvastaja OÜ ID kaardi abil volitamisega laenutaotlemise skeemi jäädes oma ettekirjutise alustes väga üldsõnaliseks ja ebamääraseks.

Seega jääb täiesti arusaamatuks miks rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus (RTRTS) ei võimalda laenu taotlusel isiku tuvastamist elektrooniliselt ID-kaardi ja mobiil-ID'ega, mis mõlemad on põhimõtteliselt ja oluliselt lolli- ja pätikindlamad meetodid kui kellegi suvalise inimese teise suvalise inimese tuvastamine väikese hägusa (must-valge) foto põhjal. Kas tegu on seadusandja (väljatöötaja) diletantlusega, laialt levinud inertse ignorantsuse või millega?
Asja kogu olemusest jääb mulje, et seadus pole välja töötatud mitte tavakodaniku kaitseks, vaid selleks, et Bin Laden ei saaks laenu võtta, nagu üks kommentaator ülalmainitud I uudise kommentaaris mainib. Viimane on aga eriti naiivne taotlus.

Lumest

„Kured läinud, kurjad ilmad. Haned läinud, hallad maas. Luiged läinud, lumi taga.“

Vanarahva tarkus

Nii palju kui mul sel sügisel silma on jäänud, on igatahes vanarahvatarkuses loetletud linnud Eestimaa tolmu oma tiibadelt pühkinud. Järelikult pole kuigi kaugel ka lumi, millest annavad tunnistust hallaööd.
Et eelmine talv oli üle ootuste ja aegade lumerohke (vanemate inimeste sõnul koguni viimase ehk koguni 50 a lumerohkeim) ja et aeg lendab kiiresti, siis otsustasin põhjalikumalt peatuda sellel muinasjutulisel ainel, mis meie talvele näo annab.

Lumest saab rääkida väga mitmest aspektist, aga minu pisut spetsiifilisema huvi lume vastu põhjustas möödunud talve rohkete lumesadude tulemusel kõike paksult kattev lumevaip - et palju seda koguseliselt talve jooksul maha sadas ja kui suur raskus seejuures katuseid ja pealesadanud konstruktsioone rõhus. Seega hakkas mind huvitama lume kaal, ehk täpsemalt tihedus e erikaal, mille baasil arvutada konkreetset pinda katvat kogust.

Mis aga üldse on lumi? Põhimõtteliselt on see üks looduslik vee esinemise vorm, külma ilma sademed. Lumi koosneb lumehelvestest, mis on rangelt korrapäraselt heksagonaalselt (kuusnurksed) ühinenud jääkristallid. Helvestes olevate jääkristallide mõõtmed jäävad vahemikku 10^-4 mm kuni 0,1 mm. Lumehelvestel, mille heksagonaalne struktuur tuleneb veemolekulide omadustest, on alati erinev väljanägemine. Pole olemas kaht identset helvest (nagu inimestki).

Mahasadanud lumi on pidevas mikroliikumises - lumehelbed kleepuvad üksteise külge, moodustavad suuremaid struktuure. Lumikate vajub raskusjõu ja niiskuse imavuse tõttu kokku ning tiheneb, mille tulemusel lume erikaal suureneb. Muidugi ei suurene seejuures lume kogukaal, mis arustumise tõttu pigem väheneb kui just sademeid peale ei tule ja mitte arvestada õhust lisanduva niiskusega.

Lume füüsilised näitajad

Lumikatte põhilised iseloomustavad karakteristikud on selle kõrgus, tihedus ja veevaru. Viimase all mõistetakse veekihi paksust (millimeetrites või sentimeetrites), mis tekib lume täielikul sulamisel, eeldusel, et sulamisel tekkinud vesi ei aura ega voola ära. Lume veevaru arvutatakse lumekihi paksuse ja tiheduse korrutisena.

Lume kaal võib olla väga erinev ja suures skaalas kõikuv olenevalt õhutemperatuurist ehk sadanud lume kohevuse astmest ja lume niiskussisaldusest.
Värske, külma lume erikaal on ca 10 kg/m³. Sulalumel aga koguni kuni 500 kg/m³. Seega kuni 50 kordne kaalu vahe! Kõige kohevam on lumi, mis sajab -9...-10°C juures. Veel külmemas õhus muutuvad lumekristallid väiksemaks ja lume tihedus kasvab.
Ca 200 kg/m³ võib pidada üsna tavaliseks seisnud, vajunud sh. mõne pehmema ilma üle elanud lume tiheduseks. Et meetrine lumekihi paksus polnud möödunud talvel haruldus, järeldub lihtsast matemaatilisest korrutustehtest, et üht ruutmeetrit painas u 200 kg raskus, mis teeb 40 m² (n 10 x 4 m) katuse puhul koguseks juba 8 tonni! Aga talve teises pooles ja lõpus võis see number olla suuremgi, sest mida kevade poole, seda suuremaks lume erikaal niiskuse sisalduse tõttu muutub. Hoonete katused on üldjuhul aga projekteeritud lumekoormusele ca 100 kg/m²

Olgu järgnevalt ära toodud vee teiste looduslike vormide tihedused:

• Vesi 1 g/cm3 e 1 kg/l e 1 000 kg/m³
• Jää 917 kg/m³

Et jää erikaal on vee omast väiksem, siis seisabki ta vee peal ning on võtab sama kaalu juures pisut rohkem ruumi.
Lumikatte algmaterjali ehk lumehelbe mass on tavaliselt ca 1 mg ringis. Kuid esinevat ka palju suuremaid, grammidesse ulatuva massiga lumehelveste kobaraid ning lumekruupe, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 10 cm-ni.

2009/2010 a talvel sadas Maalehe andmetel Eestimaale maha iga eestimaalase kohta 150 vagunitäit lund.

Lume omadusi ja fakte

• Aastas sajab Maale ca 5 x 10¹⁶ kg lund, mis teeb ühe maa elaniku kohta pea-aegu 10 000 tonni!
• Kindlasti on kõik, kes mõne meie või kõrgema laiuskraadi talve üle elanud, täheldanud lume krudisemist. Tavaliselt krudiseb lumi peale astumisel, autorataste all jne. kui on vähemalt 10°C külma. Krudinat põhjustavad murduvad jääkristallid. Seejuures, mida jäigem on murduv keha, seda kõrgemat heli see tekitab.
• Lumele annavad valge värvuse jääkristallid, mis ei neela kuigi hästi valgust. Ehkki jääkristallid koosnevad veest, mis on värvitu, neelates ja peegeldades ühtviisi kõiki valguse komponente, peegeldab lumi hästi talle langevat valgust kuna lumes paiknevad veekristallikesed igas eri asendis, ehk väga paljudel juhtudel langeb valgus neile kaldu, mis põhjustabki tugeva peegeldumise nagu see toimub ka vee pinnaga viltu langeva valguse puhul. Kuna jääkristalle on palju ja nad paiknevad läbisegi, ei teki korrapärast peegeldust ja valgus hajub. Oma osa on ka õhuvahemikel helveste vahel, mis põhjustavad veel täiendavat peegeldust. Lume seistes ja vajudes need vahed vähenevad ja lume pind hakkab muutuma järjest siledamaks ning valguse hajutamine väheneb. Lume pind muutub visuaalselt tumedamaks.
• Lume sulamise mudelite kohaselt võib ööpäevas sulada lumekogus, mis on ekvivalentne 5...8 cm paksuse veekihiga. Märja lume korral vastab see umbes 20 cm paksusele lumele. Siiski on soojale kevadele tüüpiline, et sulavett tekib ööpäevas 2...3 cm, s.t. sulab 5...8 cm lund. Sooja kevade korral kulub lume sulamisele ainult 2...5 päeva. Valdaval osal Eesti territooriumist lõpeb lume sulamine enamasti märtsi lõpul või aprilli esimestel päevadel. Lumerohkel talvel laguneb püsiv lumikate aprilli teisel poolel, kõrgustikel ja Põhja-Eestis isegi mai algul.

Kahtlemata on talvine lumine maastik ilus, tihti lummav ja ka hingepuhastav. Lumi tuletab oma kaduvuses, juba oma miniatuursemas vormis, lumehelbe tasandil, meile meelde, et ilu ei saa omada. “Ilu võib luua, ilus võib liikuda ja elada, aga omada seda ei saa.” sedastab šamanist Urve Kaaristu. Šamaanidel on lumehelbest oma ettekujutus. Nende arusaamise kohaselt on korrastatud ja arenev universum loodud kosmose elavast ainest, kujundatud mitmemõõtmeliselt nagu lumehelves ning struktureeritud nagu puu. Puu sümboliseerib šamaanidele kogu olemust: keskosa on niinimetatud reaalsus, kus meie oleme, juured on alateadvus ja potentsiaal, oksad aga ulatuvad universaalsete tõdedeni.


Käesolev postitus põhineb peamiselt järgmistel allikatel

• Henn Voolaid’i mahukas töö „Füüsika meie ümber“ „Lumest ja jääst“
• Lume tiheduse ja veevaru määramine, Piia Posi meteoroloogiapraktikumi töö
• EMHI artiklid lumest
• EMHI artikkel "Lumi ja lumikate"

Lumest veel

• Wikipedias
• Põhjalikult lumehelvestest
• Kõik lumest
• EMHI lumekaart
• EMHI Eesti lumikatte mõõdistuste statistika
• Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Eesti Maaviljeluse Instituudi koostöös valminud raamat „Eesti lumikatte teatmik“

38. jooks ümber Ülemiste järve

Laupäeval 28.augustil 2010 a toimund EMT Järvejooksude sarja viimane, ehk 4. etapp on nüüdseks värske ajalugu.
Põgus ülevaade viimasest etapist isikliku kogemuse ja vaatenurga läbi.
Start anti, nagu ikka, keskpäeval kl.12:00. Rajale tormas kepi-kõndijatega kokku üle tuhande osavõtja. Päris korralik osavõtjaskond (taas jooksu rekord), nagu viimase aja rahvajooksudele kohane. Et õige pea peale starti (150 m või nii) läks AS-i Tallinna Vesi värava-augu tõttu järsult kitsaks, seisnes esimestes ridades alustanute jooksu algus aia augu poole spurtimises, et sealt minimaalse aja kaoga läbi saada. Vähemasti mul see esimeste esimeste ridade järel startinuna ka õnnestus. Kohe peale aia augu läbimist alustain koha parandamist kasutades selleks paremat serva tee kõrval pikemas rohus. Seda tegi nii mõnigi. Eks see ole tugeva alguse eelis või omapära, et koht paraneb küll jõudsalt, aga see ei pruugi samasuunaliselt väljenduda lõpp-ajas ega mitte kohaski.

Et tunne oli vaatamata raskevõitu ja koledal kombel higistama ajanud soojendusele hea ning lubav, ei näinud probleemi ja kõik sujus – koht paranes ja hakkasin rütmi ning tempot omaks võtma. Grupis oli joosta normaalne. Vaikselt hakkasin nägema ka tuttavaid nägusid/kujusid kellega ikka järvejooksudel rinda pistetud ja võimeid võrreldud. 1.km peal möödus mõni aasta tagasi tugeva arenguhüppe teinud ja tõiseks jooksjaks hakanud pika-kasvuline Kaido Orgulas. Kuskil 2 km kohal jõudis mulle järele ja möödus Aivar Saar, endine suusatrenni kaaslane, kes minust küll tublisti tugevam jooksja. Küsimusele, mis ta siin teeb, tema koht ju hoopis eespool, vastas Aivar, et pole suvel korralikult harjutanud - ja pani oma rütmis edasi. Mõnda aega (kuskil 4,5 km-ni vist) suutsin tal küll järel hoida, siis aga libises ta vaikselt mu vaateväljast minema.
Asfaldi osal, enne Järveküla, kuskil 3 km peal, jõudsin järele tuntud jooksufanaatikust spordiajakirjanik Andrus Nilk’ile. Paistis, et mehel hakkas üheltmaalt väljakannatamatult palav kuivõrd ta katkus jooksu peal omal särgi seljast. Vaatamata selle suve tavapärasest ilmast tunduvalt jahedamatele ilmadele viimasel nädalal, läks tollel lõigul olemine lõõskava päikese all suviselt palavaks tõepoolest, ehkki temperatuur varjus oli kuskil 18°C tuuris. Mõtlesin endamisi, et küllap mees hakkab nüüd vaikselt ära vajuma ehk mul võimalus teda sel jooksul edestada. Aga võta näpust! Hoopis ise hakkasin kuskil 5 km kohal, peale I joogipunkti, kus ma küll juua ei võtnud, vaikselt aga järjekindlalt Nilk’i pundist maha jääma. Tunne oli üllatavalt tuim – täiendavat kiirust polnud kusagilt võtta. Ka hingamine oli maksimumi piiril. Pulsist ei teadnud kuivõrd ilmelikul kombel ei olnud juba stardist alates kell ja vöö üksteisemõistmist leidnud. Lisaks oli u 3. km-l pulsivöö kõhule kukkunud ja ma ei näinud suuremat põhjust hakata selle rinnale üles upitamisega aega raiskama. Teatud piduriks oli ka kerge piste paremas õlas. Kohati meenutas tunne unes jooksmist – pingutad nagu küll, aga edasi ei lähe.

Kuskil 6 km hakkas allakäik või pigemini kannatamine. Punnitasin suutlikkuse piiril ja imestasin endamisi kuidas ma nii armetuks olen jäänud. Kellaga võetud viimase paari km keskmine kippus jääma kuskil 4.30 kanti. Küllap üheks oluliseks teguriks oli vähene võistlemine ja pikk paus viimasest võistlusest, mis oli ümber Harku järve jooks juuni keskel (28.ümber Pühajärve jooks jäi sel aastal küll vahele).
Teiseks oluliseks segavaks teguriks olid valusad ja jooksul piina valmistavad achilleus’e kõõlused, mis juba pikemat aega tuska teinud seades nii mõnegi võistlusest osavõtu kahtluse alla. Olen neid küll pikemat aega erinevate salvidega määrinud, aga ilma suuremate tulemusteta. Et need jooksmisel üliolulised on, võime tõdeda Usain Bolt’i tõenäolisest Tyson Gay’le allajäämise põhjusest.

U 7 km peal möödus must naisveteran Galina Bernat. Üritasin kaasa minna, aga polnud must seekord kiiremate sammude tegijat. Naised on üldse väga kõvasti jooksma hakanud (mitte, et seda Bernat varem poleks teinud). Neid on ikka üks jagu, kes ka oma-arust kõvadele ja treenivatele meestele kandu näitavad.

Mida aeg edasi seda enam hakkasid mind tagant tulijad kätte saama. Pikal vastutuule tagasiteel see paha polnudki. Sain ühele (nime kahjuks ei tea, numbrit ei näinud) kenasti kannale ja tema tuules koguni Bernati, eest läinud grupi, u 9 km peal kinni. Selleks ajaks oli janu ennast märku andnud, nii, et kasutasin 10 km joogipunkti ära. Minek oli aga endiselt jõuetu ja tuim ning jäin peale joogipunkti omas tempos jätkama. Metsa vahel õnneks tuul enam segama ei pääsenud. Pealegi istus mulle maastiku osa paremini kui teede lauskmaa. Sellele vaatamata ma kohta ei parandanud kuna tagant tuli ikka üksikuid kiiremaid järele ja möödagi. Viimased 4 km tundusid vaatamata maastiku paremale sobivusele, üsna pikad. AS-i Tallinna Vesi territooriumile pöörates luges keegi kohaks 191. Kohe selja taga kuulsin/tundsin olevat veel vähemalt paari koha ohustajat. Mõtlesin, et 200 hulgast ei tohi küll lasta end välja kukutada ning alustasin viimaseid jõuraase kokku koondades lõpuspurti. Spurti küll rohkem nimetuse poolest ja pigem enda jaoks kui ehk reaalselt. Vaatamata paari-kolme jooksja möödumisele viimase poole km jooksul õnnestus ikkagi 200 sees, täpsemalt 194.-na, lõpetada. Asi seegi. Aeg 1:01.04, mis kehvem kui eelmisel aastal (59.45).

Finišis oli hetkeks tunne küll üpris räbal. Taastumiseks valasin ikka õige mitu spordijooki sisse. Eks ma olin ikka mehe moodi higistanud ka.
Pealejooks koos 97.-ks tulnud mitmekülgse spordimehe firmaspordi meistri Sulev Lokk’iga läks lõpuks vaat et sama raskeks kui jooks isegi. Lihtsalt nii jõuetu ja kudend oli olek. Aga vähemasti järvele ka sel aastal tiir peale tehtud ja pole end mõtet tühja süüdistada, sest võtsin oma hetke seisust maksimumi, ma leian.

Asjakohased lingid

• Järvejooksude sari
• 38. ümber Ülemiste järve jooksu tulemused
• 38. ümber Ülemiste järve jooks Spordiportaalis
• Pilte 2010 a ümber Ülemiste järve jooksult: Stardis (Laidam) ; kuni 68. lõpetajani (Laidam) ; Spordipildid pulver
• ETV uudisklipp
• 2010 a Järvejooksude sarja koondtulemused

Kuidas liikluses kasutada ära Murphy seadust

Olles aastaid autojuhina liigelnud, olen linnaliikluses täheldanud paari järgmist Murpy reeglit (seadust): a) kui jään ristmikul keelava fooritulega kellegi sappa, jääb juht kas foori tulede mängu nautima, muul põhjusel elu nautima - ehk ei liigu paigast kuigi võiks ja peaks; b) kui valin vaba raja juba seisva auto (või autode rivi) kõrval, kiputakse foori tagant startides aga võidu sõitma. Nagu 200...300 m peale enne jõuda oleks mingi elu küsimus.
Seades eelduseks kiiremini edasi jõudmise (NB! ei räägi siinkohal kihutamisest, mis on sootuks eri asi) on igal juhul mõistlik valida vaba rada, sest kui toimib Murphy reegel a (juht jääb foori lubava tule rohelust imetlema) ei pea sa tema taga passima. Kui aga käivitub Murphy reegel b (kõrvalolev juht tahab millegipärast sinuga kiirendusvõistlust pidada) saad samuti kiirelt ja takistusteta liikuma. Seejuures ei pea (ja polegi eesmärk!) dragster’i roolist eksinu väljakutset vastu võtta ehk temast ette jõuda (kui sa ilmselgelt kiiremini ei edene). Las ta põrutab tuhat-nelja punnis-silmi need 200 meetrit. Sina saad vajadusel rahulikult tema taha reastuda ja oma sõitu jätkata. Päris sageli rakendub sellise situatsiooni järel veel 3.Murphy reegel – kiirendusvõistlja jääb sulle varsti jalgu. Kõige tõenäolisemalt sirgel maanteel, kus ta kihutamisind on ära raugenud.

Liiklus on üldse üks vahva isikute omapärade, temperamendi, tavade, kasvatuse, IQ, arusaamade jne. avaldumise koht. Ehk mõnest momendist rohkem ja süviti edaspidigi.

39.jooks ümber Harku järve

Värskelt seljataga, ja et muljed ei luituks või isiklik ülestähendus sootuks tegemata jääks (nagu 81. suurjooksuga ümber Viljandi järve juhtus), panen need seekord üsna operatiivselt kirja.
Peab ütlema, et 4 etapilise järvejooksude lühim distants (6,4 km) läks ruttu, nagu kahjuks selle läbimisele kulunud aegki.
Stardipaika jõudsin aegsasti. Koguni nii aegsasti, et eelnevalt peas keerelnud stsenaariumid „kuhu sel korral auto parkida“ lahenes üle ootuste positiivselt. Harku ranna parkla oli veel pool tühi, nii, et väga luks koht praktiliselt keset võistluskoht oli tagatud.

Ilm oli pilves, vihmane ja tuuline, aga ometi üpriski soe nagu nädalavahetuseks lubatigi. Põhimõtteliselt hea jooksuilm kui poleks tuult ja vihma :). Stardieelne aeg läks kiirelt. Tegin ca poole tunnise soojenduse – kerge sörk, võimlemine, venitused ja paar kiiremat lühikest lõiku. Tunne - ei liha ega kala. Ei raske ega tuim, ehk ilma eriliste vaevuseta, aga samas ka mitte kuigi värske, erk, täis power’it vms.
5 minutit enne starti võtsin stardikoridoris, mis oli juba rahvast tulvil, koha sisse. Starti kiiret polnud kuivõrd sain numbri esimesse stardigruppi (1 – 200), ehk ei pidanud juba stardis võitlema positsiooni eest võimalikult algusest oma jooksu alustada. Sel aastal rakendati Harku järve jooksul I korda stardigrupi süsteemi. Põhimõtteliselt õige otsus olukorras, kus võistlejaid palju ja rada kitsas. Ja võistlejaid oli tõesti palju – järvele tegi tiiru ümber kokku 1120 jooksjat-kepikõndijat.

Start anti ikkagi kl.12:00, nagu Stamina Järvejooksude lehel kirjas, mitte kl.12:15 nagu teavitas millegipärast Sportinfo.ee lehekülg.
Sain suht hästi minema kui jooksatemassi takerdumine stardi järele oleval väikesel kitsalt betoonsillakesel välja arvata. Aga tagapool oli kindlasti pudelikaela efekt palju hullem. Esimesed 3...4 km läksid tunde järgi igati okeilt (mida ei saanud aga paraku öelda keskmise km aja kohta. Seda ma jooksvalt küll ei jälginud, aga kellaga fikseerisin ikkagi). Üritasin mitte end kinni joosta, kontrollida hingamist ja tehnika korrektsust. Ilmselt jooksin kuskil 170 – 180 koha kandis ümberringi enam-vähem samad näod kellega ikka taolistel jooksudel mõõtu olen võtnud. Pluss mitmed uued noored näod, kes ei tea kui rakse võib olla joosta ja võistelda ning seetõttu sulle kandu näitavad :).
Peale asfaldi ja kruusateede lõiku kitsale jalgteele pööramise järel parandasin siiski oma positsiooni mõned kohad. Muuhulgas möödusin Toomas Turb’ist. Sellise jooksumehe (ikkagi Eesti üks läbi aegade kõvemaid jooksumehi) edestamine tõstab eneseuhkust olgugi tegu omaaegse ässaga, kes nüüd vast oma lõbuks ja tervise hüvanguks spordib.
Üldiselt olen tähele pannud, et sellised maastikulisemad ja tehnilisemad kohad on minu n-ö leib, kus ma mulle sileda peal kandu näitajatele omakorda koha kätte näitan. Lihtsalt ma ei näe sügavamat mõtet ja vajadust sellistes kohades pingsalt oma astumist passida ja sammu sättida, ehk selleks hoogu alla lasta (mis muidugi ei tähenda, et ma täiesti suvalt jala maha panen). Kindlasti ei saa ma siin end päris võrrelda orienteerujatega, kes ainuüksi sootuks parema vormiga mind pikalt seljataha jätavad.

Ca 5 km kohal läks tunne pisut nigelaks – seljale vasakule poole tekkis hingamist piirav valu, mida on kõrge tempo ja pulsiga võistlemisel ennegi ette tulnud, kusjuures varasemalt ka Harku järve jooksul ja umbes-täpselt samas kohas. Keskendusin hingamise korrektsusele ja rütmilisusele ning üritasin oma tempot säilitada. Ma ei tea kuivõrd see mul õnnestus, aga tempot tõsta ma küll ei saanud.
Et seljal tekkinud piirav valu taandumismärke ei ilmutanud, vaid vastupidi, see tugevamaks muutus, hakkas seni mu seljataga seiranud jooksjad must vaikselt mööda tiksuma. Tuntumatest nägudest kuskil 5,5 km peal Kalle Muuli. Enne teda, ehk juba kuskil 4 km peal libises vaikselt eest teine (või esimene ajakirjanik) Andrus Nilk. Üsna lõpu eel, vist kuskil 6 km kohal, möödus iseloomuliku jooksustiiliga ja ülitiheda hingamisega, aga visa, Tõnu Hendrikson, kellega koos ma enam-vähem kogu distantsi olin kulgenud ning veel mõned noorsandid. Rannaliiva finišisirgel, kus viimased must möödusid, oli hingamine ikka väga kinni. Ometi üritasin lõpu eel ka veel mõned reipamad sammud tehad, et päris kõik seni mu taga seiranud mööda ei paneks.
Lõpuaeg 27 mintutit täpselt ning lõpukoht 179. Enne jooksu vaagitud eesmärk (aeg 26 min ja alla) jäi täitmata. Oma eelmise aasta tulemusele kaotasin pea minutiga. Tulemuse mõttes tundsin mõningast pettumust ehkki oma-arust (tunde järgi) olin justkui jooksnud päris käbedalt. Ju siis teatud momendid (sh. piirav valu rinnakus) oma pärssivat rolli mängisid. Võimalik, et teisteks sellisteks momentideks olid pikk võistluspaus, pigem pikad ja monotoonsed treeningud ning üht-teist-kolmandat muudki.

Ilm, mis jooksu kestel oli kestnud enam-vähem, pöördus mõnda aega peale lõpetamist päris tugevale vihmale. Hea, et jooksu ajal paksu vett ei tulnud kuivõrd distantsi lõpuosa kitsas jalgrada kippus niigi mudast libedaks.

Et järvejooksu osalejatele pakuti soodsat (25.- EEK) Tabasalu spordikompleksi sauna ja ujula külastust, otsusatsin seda varianti kasutada. Olin seda ka eelmisel aastal teinud ja muljed olid head. Ehkki jooksust osavaõtjaid oli palju, ei leidunud saunahuvilisi kuigivõrd. Eks seda mõnusam ja lahedam seal oli :).
Kui nüüd tekib küsimus, et milleks see saunajutt, siis teen seda ka ühe tähelepaneku osas, mis mulle riidekappidega ühiskondlike kohtade, nagu spordiklubid, saunad jms. juures on häirivalt silma jäänud. Ei, mitte kappide kitsusest, probleemidest nende lukkude või puudulikust sisustatusest (millest võiks ka pajatada) ei tee ma juttu, vaid kapivõtmete jagamise süsteemist või õigemini... selle puudumisest. Seda võiks ehk ka logistikaks nimetada. Puuduvaks või puudulikuks logistikaks. Nimelt kipub praktikas olema nii, et administraator jagab kapivõtmeid järjest – nii, et korraga tulijad satuvad tihedalt ühte kohta, ühte vahesse ja kõrvuti kokku. No, miks peaks tegema nii, et külastajatel napiks oma asjadega majandamisel ruumi ja ebamugav oleks? Või antama kohe kasutusse äsja lahkunud külastajast vabanendud kapp kui on ka teisi vakantseid kappe? Ma usun, et kui külastajal oleks valida, eelistaks ta pigem (kasvõi) mõnda aega tuuldunud ja kuiva põrandaesisega kappi äsja kasutuses olnud niiskele ning märja (rääkimata porist või mustusest) põrandaesisega kapile.
Ilmselt on sellise toimetamise põhjuseks läbimõtlematus, süsteemi puudumine. Külastajatele oleks ju palju mugavam ja probleemivabam kui kappe jagataks võimalikult hajutatult. Põhimõtteliselt peaks admistraator järgima sellist mudelit, et kõrvuti asetsevatel kapi võtmetel on piltlikult poole tunnine vahe. Pool tundi on piisavalt pikk aeg, kus külastaja saab oma asjad kappi ära pandud ja sportima (või kuhu iganes) edasi minna. See aeg võib vastavalt vajadusele (täituvusele/rahvastatusele) olla ka lühem, n. veerand tundi. Süsteem peaks olema selline, et vahetult kõrvu asetsevate kappide võtmete jagamise intervall on kõige pikem, siis ajaliselt pisut (või sellest poole) lühem intervall ülejärgmise kapiga jne. Põhimõttelislt kahe järjestikku asetseva kapi võtmete jagamise ajalise intervalli (kaks intervalli taset siis) rakendamisega oleks asi juba toimiv. Kui mitmes kohas on taoline või analoogne toimiv süsteem olemas?

• 39. ümber Harku järve jooksu tulemused

Parkimismaffiale vastu nokka

Positiivne on tõdeda, et viimasel aasta-paaril maad võtnud idiootlik parkimise leppetrahvide praktika (vt. mu varasemat selle teemalist postitust „Rehepappide rahakogumisnipp“) on lõpuks suure kella külge panduna ühiskonnas tugevat vastukaja leidnud ja vähemalt ühe päris hea algatuse genereerinud. (16.03.2010 Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“ )

Viivistasu otsuse ja leppetrahvi erinevus
Asja eest-teist takka oma auto kojamehe alt mingit laadi trahviteatise leidmine on kindlasti ebameeldiv ning tekitab õigustatud pahameelt, kui oled autot parkides oma-arust igati ontlikult, talupojamõistust kasutades ja liikluseeskirju järgivalt toiminud.
Kas tugevast pahameelest, vähestest teadmistest või mõlemist tingituna, arvavad nii mõnedki, et igasugune trahvinõue on üks-see-sama parkimistrahv - tavaliselt siis tasulise parkimise alal maksmata parkimise eest - pannes ühte patta põhimõtteliselt kaks täiesti erinevat asja – a) kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud parkimistasu mitte-tasumise või parkimise alguse fikseerimata jätmise eest määratud viivistasu otsuse ning b) eraparkla parkimisoperaatori parkimiskorra nõuete rikkumise eest määratu nn leppetrahvi (mis võib samuti seisneda vaid parkimise algusaja parkimiskellaga mitte-fikseerimises või selle ebakorrektses teostamises).
Need on aga olemuslikult kaks täiesti erinevat asja, mis käivad ka erinevate seaduste alla. Viivistasu otsuse (ehk üldiselt tuntud kui parkimistrahv) määramist sätestab Liiklusseadus, Täitemenetluse seadustik, Kohalike maksude seadus ja kohaliku omavalitsuse määrus parkimise korraldamise ja tasumäärade kohta (näiteks Tallinna oma). Nõude vaidlustamine toimub kohaliku omavalitsuse vastavas ametkonnas ja/või halduskohtus Halduskohtumenetluse seadustiku alusel.
Vaide esitamine on fikseeritud riigilõivu määraga 250.- krooni (Riigilõivuseadus § 56 lg 10). Tähelepanu sellele, et nõue tuleb igal juhul täita! Ka siis, kui asja vaidlustate ja teil on õigus, sest nõude täitmine on tagatud seaduslike repressiivmeetoditega, st. kohtutäituri poolsete sanktsioonideni pangakonto arestimisega ja sealt raha n-ö jõuga äravõtmisega. Kui saavutate vaidluses võidu, kantakse trahviks makstud raha teile tagasi.
Lepingud ja leppetrahvid käivad aga tsiviilõiguse alla ning on pea-asjalikult reguleeritud Võlaõigusseaduse ja Asjaõigusseadusega. Lepingu osapooled on põhimõtteliselt võrdsed ega oma teineteise suhtes seadusest tulenevat automaatset nõudeõigust-täitekohustust. Asja vaidlustamine toimub nn tsiviilkohtus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Vaide esitamise riigilõiv on seotud nõude summaga. Ehk mida suurem vaidlusalune rahaline vääring, seda suurem on riigilõivu määr. Siinkohal tasub tähele panna, et krõbedad riigilõivu määrad teevad hagemise kalliks (minimaalne riigilõiv 1 000.- krooni). Tavapärastes tsiviilasjades ei saa osapool anda nõuet sundtäitmiseks – ehk põhimõtteliselt võib ta teatud jõuvõtteid ju inkassofirma abi vms. näol kasutada, aga sel meetodil puudub seaduslik jõud ja sanktsioonimehhanismid nagu viivistasu otsuse puhul. Tõsi, ka tsiviilasjas saab teatud juhtudel nõude pöörata kohesele sundtäitmisele, ehk kasutada kohtutäituri teenuseid, aga see eeldab osapoolte vahel vastava klausliga notariaalselt sõlmitud lepingut, mida nn leppetrahvi aluseks olev parkimisleping kuidagi ei ole (sisuliselt ei ole ju tegelikult sõlmitud mitte mingit lepingut).

Leppetrahvi hagemise mõttetus
Eelkirjeldatust tulenevalt saavad terasemad ilmselt aru, leppetrahvi tühistamiseks omapoolse kohtuvaidluse algatamise mõttetusest. Kui sa ise kõrvade lonti lastes leppetrahvi ära ei maksa, pole sul ju ka mingit rahalist kulu. Kui aga soovid leppetrahvi kohtus vaidlustada, saavutada selle tühistamise, kaasnevad sellega märkimisväärsed rahalised kulutused ainuüksi juba hagi riigilõivu näol, mille suurus oleneb vaidlusalusest summast. Kui kohtuotsus tuleb sulle negatiivne, kaotad lisaks riigilõivule (mis jääb kuluks ka su võidu korral) leppetrahvi summa n. 500.- krooni, mille trahvi nõudja võib kohtuotsuse alusel pöörata juba seaduslikule sundtäitmisele kohtutäituri kaudu. Kui nõue on antud menetleda inkassole, siis lisanduvad kohtukuludele ka sissenõude kulud (võivad küündida põhinõude summani) ning tagatipuks ka teise poole õigusabi kulud (või vähemalt pool õigusabi kuludest, mis on sellistes asjades ka tihtipeale kohtute tavapärane praktika). Seega 500.- kroonise leppetrahvi vaidlustamise kahju kokku olenevalt, kas võidad või kaotad protsessi on alates  alates 1 000.- kroonist (riigilõiv + sinu õigusabi kulud) kuni ca 3 000.- kroonini (põhinõue n. 500.-, inkasso menetluskulud 400.-, +õigusabikulud) välja.
Samas kui leppetrahvi nõudja tahab sind hageda, mis on aga hagejale seotud tugeva riskiga kaotada, siis isegi positiivse otsuse korral hageja jaoks ei pruugi tal kohtusse kaebamine olla majanduslikult mõistlik, kuivõrd, jällegi, tuleb ju tasuda 1 000.- kroonine riigilõiv ning paratamatult kaasnevad kohtus käiguga ka mõningased lisakulud (õigusabi, asja-ajamisele kuluv aeg jms.). Õigusabikulud nõutakse küll täies või pooles ulatuses kaotajalt (siis sinult, kui sa oled see pool) sisse, aga hageja kohtus käimise kuluks kujuneks olenevalt lisandukuludest (õigusabi, aeg, eksperdid jms.) ikkagi ca paar tuhat krooni. Seega 500.- kroonise leppetrahvi kohtulik hagemine pole majanduslikult eriti mõttekas üritus.
Muidugi, kui olete leppetrahvi saanud, võite selle tühistamist taodelda trahvi tegija juures (kas siis Ühisteenused, Citypark, vms.) või ka üldse asjast mitte välja teha. Vaidlustada tasub siis, kui suudate reaalselt ka midagi tõendada. Näiteks, ehkki unustasite parkimise algusaja autosse nähtavalt välja panna, on ette näidata kaupluse ostutšekk, parkla tähistus oli puudulik, puudusid parkla kasutus-eeskirjad või polnud need loetavad jne. (et siis esimesel võimalusel fikseerida niipalju kui võimalik olusid kaameraga). Kõik see vaev ei tähenda kaugelt, et parkimisfirma vaevuks teie taotlusse ja argumentidesse süvenema - neid uurima või isegi ümber lükkama. Kui tähtaeg kukub, saadetakse teile trafaretne keeldumine ja nõutakse leppetrahvi tasumist. Kui te maksetähtajaks ei reageeri, võib teid üha suurenevate nõude kirjadega edasi pommitama hakata mõni inkassofirma.

Trahvi otse parkimisoperaatori juures vaidlustamise osas veel üks nüanss. Vaide esitamisel on kohustuslikuks infoks teie füüsiline posti aadress, mis sisuliselt ei tohiks aga kuidagi puutuda vaide läbivaatamisse, olukorra hindamisse ja vaide üle otsuse tegemisse. Ainuke põhjus, miks parkimisfirmat teie postiaadress huvitab, seisneb teie kättesaadavuses nõude edaspidisel menetlemisel - et inkasso teaks kuhu oma positust teha ja võibolla ka kedagi kohalegi saata, kui selleks sportlik huvi tekib. Seega pole mingit sisulist vajadust ja mõtet vaide esitamisel parkimisfirmale oma aadressi avaldada kuna teie avaldust reeglina nagunii ei rahuldata. Nõudke vastust ja suhtlust vaid e-postiga.

Leppetrahv kui parkimis-nahhaalide korralekutsuja?
Olgem ausad, parkimise leppetrahvi praktika eesmärk ei ole kuidagi parkimist korralda ja kaubanduskeskuste ja muude taoliste kohtade tasuta parklaid kurjasti ära kasutavaid nahhaale korrale kutsuda, vaid tuimalt ja ülbelt raha koguda. Mis on veel kergem raha tegemise viis kui kirjutada välja arveid, trahve, kviitungeid jms., mille nõudeid rahuldatakse? Oleks eesmärgiks nahhaalide tabamine ja korrale kutsumine, mida löögi alla sattunud parkimisoperaatorfirmade tegelinskid enda õigustuseks väidavad, saaks seda lahendada lihtsalt ka ilma parkimisoperaatorite imelike võteteta. St. selmet parkimiskontrolör passiks parklas peale, kellele kiirelt leppetrahv välja kirjutada, võiks ta samahästi fikseerida sõiduki parkimisaja alguse ning selle, kas juht või mõni reisija sisenesid parkla haldaja kauplusesse (ehk on kliendid) või läksid hoopis mujale. Ning kontrollida siis nii 2...3 tunni (või mis iganes aeg tasuta parkida lubatakse) uuesti, kas sama auto pargib ikka veel sealsamas või mitte. Ja kui seisab (seejuures ilma parkimiskellata), saab ju kõigepealt pista hoiatuse, et „ole hea mees/naine ära enam nii tee, sest siin võib tasuta parkida vaid kaupluse/keskuse klient kuni 3 tundi ning seda korda rikkudes võtad teistelt meie klientidelt võimaluse meid mugavalt külastada.“ Ja kui nahhaalid jätkavad sellist tegevust, siis saab parkla omanik/operaator nad ju tõenditega kohtusse kaevata. Piisab vaid tahest probleem lahendada, milleks tuleb muidugi ka veidi rohkem ennast liigutada kui autode akendele lipikute toppimine.

Põhimõtteliselt on mõistetav ja loogiline, et eramaa omanikul on õigus kehtestada oma territoorimi kasutamise reeglid ja sissesõidupiirangud ja teha parkimine 24/7 tasuliseks. Kui omanik nii soovib. Aga eraparkla territoorium olgu siis muust ruumist selgelt eristatav. Ja kui omanik taunib igasugust parkimist, sissesõit tõkkepuuga suletud. Viimane on vajalik ka siis kui omanik või parkla operaator kehtestab seal teatud reeglid. Reeglitega tutvumise ja nõustumise märgiks oleks siis sissesõitja poolt tõkkepuu avamine, ehk ekstra toiming parklasse sõidul, mida ta ilma tõkkepuuta parklasse sõidul ei tee. On ju tavaline, ja ka igati põhjendatud, et sõidukijuht ei jää liiklust takistavalt peatuma iga teksti täis tahvli ees, mis võib edasisõidu korral osutuda talle siduvaks lepinguks. Veel vähem, sellist infotahvlit kuskilt otsima.

Eraparklate legaalsus
Küsitav on ka eraparklate legaalsus. Mitte alati ei paikne need vaid omanikule kuuluval maalapil. See tähendab, et parkla nn omanik või parklaoperaator/parkimiskorraldaja on teise territooriumi omavoliliselt hõivanud, parklaks piiritlenud ja asunud seal enda kehtestatud reeglitega rikkuma kodanike õigusi, lihtsameelsemaid ja nn seaduskuulekamaid (tegelikult seaduskaugemaid) inimesi sisuliselt röövides. Nii toimetas mõni aasta tagasi üks parklaoperaator uhkelt Tallinnas Ahtri Maailmakaubanduskeskuse parklas kogudes autojuhtidelt oma taskusse raha linna maal. Kahjuks pole ka täna eraparkla paiknemises avaliku ruumi territooriumil midagi erandlikku. Pigem jäetakse parkimist puudutav meelega segaseks ja hooletusse, et oleks rohkem põhjust leppetrahve välja kirjutada. Kuidas teisiti mõista parkla haldajate soovimatust oma parklat normaalselt, üheselt-arusaadavalt tähistada ja sissesõit näiteks tõkkepuuga reguleerida.
Sestap oleks normaalne ja loogiline kui enne mistahes teiste õigusi piiravate ja nendele potentsiaalset ohtu kätkevate tsoonide kehtestamisel (märkide, tõkete, rääkimata nn lepingutingimuste tahvlite jms. eksponeerimisest) lasuks territooriumi valdajal kohustus selle kooskõlastamiseks omavalitsuses või maavalitsuses, kes siis kontrollib ja kinnitab, et parkla piirid on pädevad (nagu katastris kirjas) ning paigaldatavad märgid, sildid, tõkked, jms. atribuutika on seadusega (ja miks mitte ka hea tavaga) kooskõlas.

Kõnealune parkimismaffia rahakogumis-meetod pole probleemiks ja diskussiooni objektiks mitte ainult Eestis, vaid ka põhjanaabrite, soomlaste juures. Seal jõudis asi otsapidi nende seadusele tõlgendust andvasse kõrgeimasse õigusorganisse n-ö meie Riigikohtu ekvivalenti (Korkein oikeus), mis otsustas, et eraparklate parkijatega infotahvliga lepingu sõlmimise praktika on pädev ning trahvi võivad määrata ka erafirmadest parkimisoperaatorid. Samas ei ole sugugi kindel, et selline lollus väga pikkadeks aastateks kestma jääb kui ka enamus Soome tasakaalukast rahvast on selle vastu (MTV3 poll „Kas nõustud tasuma eraparkla valestiparkimistasu").
Küllap aitab absurdsuse mõistmisele kaasa eraparklate lepingusõlmimise analoogia laienemine muudesse valdkondadesse ehk käidavatesse kohtadesse ja nende utreeringud, nagu Eesti autoomanike vastukampaania.

Rääkides analoogia utreerimisest, siis samahästi võiks lepingu sõlmimine käia ka jalaga tagumikku löömisega. Näiteks sellise kingaga, mille ninale on kirjutatud „käesoleva kinga kokkupuutel teise isikuga loetakse kinga kandja ja sellega kokkupuutes oleva isiku vahel sõlmituks leping, millega viimane nõustub täitma kinga sees olevaid tingimusi“ (mis seal siis näiteks paberil leppetrahvi jms. näol ka kirjas oleksid).
Miks oleks see vähem pädev kui peenes kirjas tumedal taustal valgustamata ja teinekord jumal teab kus asuva parkimistingimuste infotahvli kaudu lepingu sõlmimine?

Seega, minu soe soovitus on küll võtta autojuhtidel kasutusele postituse alguses mainitud geniaalne vastuabinõu ja paigaldada oma autole (näiteks esiklaasile) oma õigusi kaitsev n-ö leping, mille saate genereerida sellisel veebilehel nagu http://www.leitud.ee/park/ 
Saan aru, et nii mõneski ontlikus/alalhoidlikus kodanikus võib sellise sildi paigaldamine oma autole või ka teiste autodel nägemine, tekitada psühholoogilise tõrke, pidades taoliste teatistega autojuhte ülbariteks vms.-ks. Aga siinkohal on valida, kas lasete end pügada alatutel tegelastel, kelle motoks on „lollidelt tulebki raha ära võtta“ või teete ka midagi (sama jaburat) oma õiguste kaitseks.

Teemasse puutuvad artiklid ja postitused

•  Juura.ee foorum: lühisteenused
• Eesti Ekspress: „Halastamatu parklaäri - juristid soovitavad leppetrahvid maksmata jätta“
• Postimees: „Autojuhid alustasid võitlust parkimiskontrolöride vastu“
• Postimees: „Eraparklad: võtame seda huumorina“
• Delfi JUHTKIRI: „Legaalne parkimismaffia tuleks lõpetada“
• Delfi: „Uus idee parkimiskontrolöride lollitamiseks“
• Õhtuleht: „Autoomanike vastulöök parkimistrahvile: sõidukit pildistades sõlmite lepingu“
• Postimees: „Advokaat: eraparkla võiks investeerida raha kättesaamisse“
• Delfi: „Advokaat: Kontrolöride õrritamise silt on vastuoluline“
• Postimees: „Mupo: trahvikviitung kojamehe vahel on autojuhi huvides“

XIII Tallinna suusamaraton

Oma suusavõistluste muljeid pole siin varem avaldanud, aga see on siis esimene.
Peale 60 päeva (või pisut peale) kestnud külmakraadidega talveilmasid saabunud pluss kraadides ilm tõotas raskeid tingimusi just rada ja libisemist silmas pidades. Meenus möödunud talve Kõrvemaa suusasõit umbes taolise pehme ilmaga kui õhu temperatuur oli 0 ja +kraadide ümber ja rada kattis värskelt sadanud nätske lumi, mis enamusel libisemise tappis.
Käesolev seis oli aga erinev. Et uut värsket lund paaril päeval juurde ei tulnud, oli lumestruktuur n-ö „kiire“. Ilm oli suht soe (ca +2°C), taevas pilvine ja õhk udune.
Toimumiskohata, Kõrvemaa matka- ja spordikeskusesse aegsasti kohalejõudnud, sai rajaolud suuskadel üle vaadatud. Rajapõhi oli igati tahke ning et lumi pakkis, oli pigem tõenäoline, et rada muutub sõiduga vaid kõvemaks mitte pehmemaks ja pudrumaks, mida samuti kardeti.
Kahest ringist koosneva 42 km sõidu, kuhu oli registreerunud kokku koguni 788 võistlejat, start anti kl.11.

Startisin nr.163 numbri all teisest stardigrupist. Õnneks sujus liikvele minek üpris kenasti. Ehkki juba esimese väikese tõusunuki alguses toimus ees kukkumine õnnestus piki vasakut serva liikudes seda vältida. Tõus tuli aga kõrge suhtarvu - võistleja ruutmeetri kohta - tõttu võtta lühikeste paaristõugetega. Ikka selleks, et kepid ja kulbid terveks jääksid. Vähemasti sealt, kus ma liikuma läksin, sai juba 2.-l laugel tõusul üsna normaalselt sõitma hakata. Tundus ka, et suusk oli väga hea, ehk lipe lahtine. Esimesed kilomeetrid läksid ilma eriliste intsidentide ja äksidentideta, kui ühe-kahe oma liigsest rabelemisest sõlme läinud maratoonari kukkumine välja arvata. Tunde järgi kuskil 5 km kohal tuli olla tunnistajaks ebameeldivale seigale. Nimelt oli keset rada pikali maas üks tõmblev noormees ja tema juures turgutamas, aitamas paar (või kolm) suusatajat. Pilt oli üsna kohutav. Paistis väga seda moodi, et mees oli oma võimeid ja tervislikku seisu liiga optimistliku algusega üle hinnanud. Ilmselt oli ta intsidendi momendil esisajas, sest kulgesin siis saja piirist pisut taga pool. Kartsin kõige halvemat. Olen aastaid tagasi Tartu maratoni rajal näinud kuidas ühele tüsedamale mehele tehti otse rajal kunstlikku hingamist. Tolle mehe elu aga ei suudetud päästa. Lootsin siiski, et tolle noormehega nii hullusti ei lähe.
See vahejuhtum vajutas mõningase pitseri ka minu kulgemisele. Tundsin muret, et kas minu tempo, pulss ja hingamine on ikka adekvaatsed ega ähvarda ootamatult jalust niita. Tundus, et nii mõtles või tundis ka suurem seltskond minu ees mille just kinni olin püüdnud. Aga võimalik, et see johtus ka just alanud väikesest tõusunukist, mis sabatama sundis ja hoo maha tõmbas. Üldse käis esimesel ringil tõusude võtmine suhteliselt tagasihoidliku tempoga võrreldes laugete lõikude sõitmisega, aga raja kitsuse tõttu polnud tõusudel muud ka teha kui kannatlikkust kasvatada ja jõuvarusid säästa. Panin lootused oma tempos sõitu teha II-le ringile.

Kuna libisemine tundus igati tasemel, oli sõita lust ja edenesin tasapisi, aeg-ajalt, ikka ettevaatusest, ka pulsinäidule pilku heites, ette poole. Pulsigraafik on tagantjärele vaatamiseks-analüüsiks kõlbmatu kuna juba enne poolt distantsi kukkus pulsivöö kõhu peale, nagu mul suusavõistlustel praktiliselt alati pulsivööga sõites on juhtunud. Imelik, kuidas see pulsivöö on mõeldud üldse sellisena sellises kohas püsima? Selleks peab ju pudelikujuline keha olema. Trassil jooksvalt pulsinäitu vaadates jäi see valdavalt kuhugi 160...170 löögi vahele minutis.
Kuskil, vist I ringi lõpuosas, luges keegi võistlejaid. Kuulsin seal ennast asuma kuskil 85...90.-nda koha vahel. Pole paha, mõtlesin endamisi.
Pahaks aga alles hakkas minema. Kui I ringi lõpus/II alguse joogipunktis mainis keegi, ilmselt Pulleritsule, vahetult kelle järel ma ringi lõpus kulgesin, et kaotus liidritele on kuskil 7 minuti kandis, hakkasin üha enam ja tugevamalt tunnetama kuidas olin sunnitud teistega tempos püsimiseks üha rohkem ja tugevamalt tööd tegema. Ühelt-maalt avastasin, et suusk ei taha isegi enam mäest alla libiseda. Suusa libisemine oli selline, nagu siis kui klassikasuusa pidamisalale oleks lumi alla jäätunud. Suuskade libisemine oli üsna lühikese aja jooksul drastiliselt viletsaks muutunud. Oleks mu suuskade määrimise taga seisnud hooldetiim, oleks mul olümpia uudiste kommentaatorite vaimus kellegi vallandamiseks põhjust olnud küllaga. Et olin aga ise oma suusad n-ö ette valmistanud, polnud mul kedagi peale enda süüdistada. Õigupoolest viis see peale sõitu mõtted suuskadele. Et kas see konkreetne paar on üldse kunagi piisavalt hästi ja konkurentsivõimeliselt libisenud? Korra vist siiski - eelmise aasta umbes samasuguse pehme ilmaga Kõrvemaa suusasõidul, aga teistel võistlustel...(?).
Muidugi võis viletsal libisemisel olla mitmeid põhjuseid. Pole ma neile suuskadele kordagi lasknud kivilihvi teha; ei ole neil mingit spetsiaalset ilma- või lumemustrit all; määritud said nad eelmisel õhtul küll hoolega. Alla läks kaks kihti Swix LF12 1°C...-4°C ja peale kõrgfloor Vauhti Jet no.1 (4°C...-4°C), aga võimalik, et nende „parim enne“ oli ammu möödas ja nad olid minetanud oma väärtuslikke omadusi, kuivõrd need määrded on mul tallel juba iidamast-aadamast.

Kuskil 3.-l km II ringi algusest lasin suuremal grupil, millest treenimisfanaatikust ajakirjanikuhärra Pullerits mööda rühkimist alustas, minna. Oli näha, et sellise olematu libisemisega, kus tõepoolest kõik, kes minu taha jõudsid, lihtsalt libisesid mööda, ei suudaks ma nagunii nende tempos lõpuni sõita. Kui välja arvata mõned lühema distantsi sõitjad, avastasin end korraga sõitmas täiesti üksi. Nägemisulatuses ei paistnud kedagi ees ega ka tagant tulemas. Justkui võistlus oleks läbi või oleksin viimasena rajale läinud. Sellist tunnet süvendas see, et kulgesin nii umbes 10 km. II ringi lõpu osas hakkasid mind ka uued tagant tulijad kätte saama. Vahe, kuskil esisaja ja ülejäänute vahel, näis ikka väga pikk - nagu stardigruppidel oleks stardiintervalli rakendatud.
Lõpuks hakkas ka väsimus painama ning sedamööda ka tehnika pisut lagunema. Kaua sa ikka jõuda liivapaberi laadse hõõrdumisega suuskadel punnida. Täiendavaks probleemiks kujunes II ringi esimest poolest mu viimase aja suusasõitude hädana valusaks ja hellaks muutnud vasaku käe küünarliiges, mis ei lubanud selle käega soovitud pingega töötada. Nagu olematust libisemisest veel vähe oleks, muutis sõitu raskemaks suuskade peale kuhjuma kippunud lumi. Eks see probleem puudutas paljusid. Sellise ilmaga on tegelikult tark suusad pealt eelnevalt silikoonõli või vihma hülgava repellant'iga (müügil autopoodides, mõeldud auto akende vihmahülgavuse tekitamiseks) üle käia.
II ringi keskel tekkis korraks koguni katkestamise mõte. Aga mõeldes, et kuhu sa siin ikka lähed, kui katkestad, et ikkagi tuleks ju stardi-finišipaika liikuda, sai omas taktis ja tempos sõitu jätkatud. Käiku täiesti välja ei hakanud võtma. Mõtlesin, et pingutan siis kohase panustamisega edasi. Nii ma ajaga 2:14.42 finišisse saabusin. Tasuks 109. lõpukoht.

Kuivõrd nii kõrgele kohale polnud ma viimaste aastate Estoloppet'i sarja sõitudel jõudnud, võis ju kohaga rahulegi jääda. Ometi, arvestades, kui olematuks juba I ringi lõpus suuskade libisemine muutus, jäi kripeldama, et kuidas läinuks siis kui suusad toiminuks lõpuni konkurentsivõimeliselt. Usun, et aeg olnuks tubli mitu minutit parem. Niisamuti ka koht, sest tunne oli üsna hea ja „pauku“ nagu jätkus.
Loodetavasti õnnestub sõit, ja tulemust mõjutavad komponendid, kunagi edaspidi.

Kokkuvõtteks. Tegu igati õnnestunud suusaspordi üritusega. Organiseeritus tasemel, samuti ka rada, ehkki leidus mõningaid nii pinnasest kui oksasodist musti kohti ning võistluse käigus muutus raja keskosa üsna kõvaks keltsaks.
Sportinfo võistluse kommentaariumist selgus, et eespool kirjeldatud hätta sattunud suusataja näol oli tegu epileptikuga, kellega õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kes peale kohapeal medbrigaadi külastamist hiljem kenasti koju jõudis. Uh-uh, lõpp hea, kõik hea.

• Pilte võistluselt: Kaido Picasaweb
• Videoklipp stardist: Elen Youtube
• Tulemused: Spordiportaal 42 km ja 21 km; Sportinfo 42 km ja 21 km
• Teised XIII Tallinna maratonist: Mardi blogi ; Pulleritsu spordiblogi

Minu suusad

Ilmselt üle mitmete aastate parima suusatalvega (kui mitte sajandi parimaga) seoses hakkasin vahepealsetel väga külmade ilmade aegu, mil suusatamine oli raskendatud, meenutama, mis suusad on mul üldse läbi aegade olnud. Ja millised klambrid, saapad koos nendega.
Kokkuvõtvalt öeldes ega neid palju pole olnud ning arvestades oma suusaharrastust ja –armastust, isegi väga tagasihoidlikult. Aga eks mulle on need vähesed suusad vast seda kallimad ja hinnalisemad olnud.

Lisaks nõuka ajal tarbekaupade või mänguasjade poes vahest müügil olnud Salvo toodetud suht pehmest plastmassist lühikestele (pisut pikemad kui jalalaba) seanahast rihmadega jala külge käivatele suusalaadsetele asjadele (tavaliselt punased või kollased), millega oli kinnisõidetud lumega sõiduteel ja tänaval väga tore uisutada, pühendan oma tagasivaate traditsioonilistele suuskadele.
Vaatamata talverehvide mittetundmisele ei liivatatud tol ajal (70-ndate lõpp, 80-ndad) alevivahelisi tänavaid ja piirkonna teid või tehti seda väga harva. Soolatamisest rääkimata. Tänu sellele olid jala külge köidetavad Salvo plastsuusakesed tegijad nagu oli soomekelk igati asjalik talvine sõiduriist nii vanadele kui noortele. Libedad teed ja tänavad olid laste mänguplastid ja liuväljad.

Minu esimesed asisemad n-ö raja- või sõidusuusad olid kuskil 5. eluaastal saadud, loomulikult puidust, Visu Mini,d. Pealt rohekas-sinise ja valgega kujundatud ning pikkuselt minu tolle-aegsest nublu ea pikkusest oluliselt lühemad (vast meetrised olid ikka ära). Peale pandi neile metallist, saapanina piiravad ning pealt rihmaga, kanna tagant vedruga klambrid. Paljukest need jalga fikseerisid, sest kanna suusast mööda käimist need tegelikult ju ei takistanud, aga kuna tol ajal uisustiili ei tuntud ega sõidetud, ei mäleta, et see väga probleemiks oleks olnud. Aga võibolla tõesti vaid ei mäleta.
Igatahes olid need suusad mulle suureks rõõmuks ja sissejuhatuseks talvisele õues viibimisele ning suusa-armastusele. Eks nendega sai käidud ka kohalikust, buldooseriga metsaservale kokku lükatud, väikesest künkast alla laskmas, n-ö mäesuusatamist harrastamas.

Ei meenu, mis mu esimestest Visu Mini’dest sai – kas nad jäid terveks või mitte (suuskade pooleks murdumine oli puusuuskade ajastul väga tavapärane ja kergesti juhtuda võiv tõsiasi), aga järgmisteks suuskadeks sain ikka puised, seekord, mäletamistmööda punased, Visu Start'id. Need olid juba pikemad, vast enda pikkused juba. Kaua ma nendega sõitsin, ei suuda tagantjärele selgusele jõuda, aga vast paar-kolm talve, kui mitte rohkem, tuli ära küll. Neid said ka tõrvatud teatud perioodilisusega. Aastas vast korra ikka. Klambriteks olid algselt vist tavapärased rihmadega lahendused, aga hiljem juba vastavalt saapa suurusele varieeruva laiusega asümmeetrilised nelja tifiga vene nn kukeklambrid, mis käisid kokku musta värvi õudsete seanahast saabastega. Vähe sellest, et need nägid rõvedad välja olid need tegelikult talveoludesse absoluutselt sobimatud jalavarjud. Libedate nahktaldadega (ainult konts oli kummist, aga seegi sile), täiesti külmad (ilma mingi voodri või polstrita (pelk, ilmselt keetmisel ka söödav, seanahk) ja nina osast väga kõvad. Nendega sõitmise tulemuseks olid sinised varbaküüned, mille peamiseks põhjuseks paksust nahast ninaosas just varbaküünte kohale tekkinud murdejoon.
Kui ma õigesti mäletan sai nende suuskade saatuseks ühe suusa murdumine kas kraavist läbisõidul vms. Igatahes tegi suusa murdumine, mis tähendas tavaliselt paari mahakandmist, kangesti kurvaks. Muidugi, puusuuskade ajastul ei olnud kuigi haruldane ka murdunud suusa kokkuliimimine kui murd seda võimaldas – tükid polnud kaduma läinud jms. Tavapäraselt kasutati selleks EPO või kaseiinliimi.
Tolle aja – u 70-ndate teine pool kuni lõpp ja võibolla ka 80-ndate esimene pool - valitsevaks enimlevinud eliitmudeliks olid Visu Extra’d, mida mul ei olnud küll au omada.

Minu viimasteks puidu-ajastu suuskadeks olid Visu Marathon’id. Mis neist sai või kuhu said, paraku ei mäleta. Usun, et paar-kolm talve sõitsin nendega küll. Neil suuskadel leidsid koha juba inimlikumate Tšehhis toodetud saabastega (nimega Botas) integreeruvad nn kukeklambrid. Need olid aga mitte poekaup vaid isetehtud ja kvaliteedilt igatahes tolle aja poekraami tunduvalt ületavad sidemed.

Puusuusa ajastu lahutamatu osa oli suuskade tõrvamine, mis oli oluline nende kestmiseks (kulumiskindluse tagamiseks), ilmastikukindluseks (niiskuse hülgamiseks) ja ka libisemise jaoks. Tõrvamine oli vaat et rituaalnegi toiming oma spetsiifilise (aga mõnusa) lõhna, kõike määriva suusatõrva, leeklambi ja tulega. Puusuuskade ajaga assotseerub ikka nostalgiahõnguline suusatõrva lõhn, millel tänases plastsuuskade hoolduses kohta ei ole. Eks uuema aja väikestele suusahuvilistele jääb suuskade hooldusega seonduvat meenutama parafiini kärsatamise lõhn :).

Edasi meenusid sellised suusad, nagu mu esimesed nn poolplastikud (nii nimetati sisuliselt puusuuski, mil plastikust tald) Visu Touring’ud. Ise-enesest üsna rõvedad pruunikas-lillat värvi, rasked ja võistlussuuskadest ka pisut laiemad. Aga omal ajal olid nad vaatamata koledusele ikkagi armsad ja innustavad, sest libisemine oli puusuusaga võrreldes ikkagi suur samm edasi. Jala otsa ühendusid nad mäletamistmööda juba veelgi moodsamate 45 mm laiuste sümmeetriliste nokk-saabas klambritega. Tolle aja hästi madal libeda plastist tallaga trendisaabas meenutas küll pigem suvist sussi.

Mingi aeg, kui suusaradadele sigines üha enam nn täisplastik suuski (peamiselt Visu Fiiber) - mida muidugi niisamuti poest osta ei saanud, sest kõik selline kraam oli defitsiit ja liikus mingeid x-liine pidi - sai Touring’ud lastud kitsamaks freesida ning uisustiili tulekust tingitud suusamoe kohaselt ka ninad madalaks saetud. Et niiskus külgedelt sisse ei tuleks, ning ka disaini kaalutlustel, sai need üleni mustaks värvitud. Ehkki kirjeldatud töötlus suusa omadusi vaevalt paremaks muutis, nägid nad üsna šefid, et mitte öelda stealth’id välja. Igatahes Pärnumaa laste- ja noorte spordikooli suusatrenni minnes tekitasid need kaaslaste seas küll mõningast elevust.

Järgmised suusad olid samuti Visu toodang - Troll’id. Mäletamistmööda täisplastsuusaks kvalifitseerunud Norra turu jaoks valmistatud rahvasuusk. Oma aja kohta nägid viisakad välja - üleni valged, pisukese punase ja tumesinisega kujundatud, kirjaga „Troll“ eesotsal ja mustast plastikust tallaga Need sain suusatrennis läbi tolleaegse varustamissüsteemi. Trolle sain kaks paari, kummagi sõidustiili kohta paari. Ilmselt nende pehmest plastist põhjast tulenevalt libisesid need üsna kitsastes lume- ja ilmastikuoludes, kui üldse. Enamasti oli libisemine kehvapoolne. Pehme tald oli aldis kuluma ja kriime koguma.See-eest talla sikeldamisel võisid hõlpsasti kasvõi kogu plastiku alt ära kraapida :).

Esimesteks normaalseteks täisplast võistlussuuskadeks sain trennist üleni valged Visu Racer’id. Sellistega saigi oma hilisemas lapsepõlves ja noorukiajal pikemalt sõidetud. Neid on olnud kokku vast mingi 3...4 paari. Ühed olid mälu järgi musta tallaga, ühed musta ja kollasetriibulised. Kaks viimast lippasid üsna hästi. Lisaks ühed helesiniste taldadega, mis mul senini veel alles ja mida tavaliselt esimese lumega kasutusele võtan või üldse kehvas seisus rajal treeninguks kasutan.
Tolle aja klambrite trendilooja oli Adidas’e SDS sidemed, mis hakkasid vaikselt n-ö looma, omades saapa talla all pikka juhtsoont, aga olid saapa kinnituskonstruktsioonilt oma vedrukapsliga ikkagi päris õnnetud. Nimelt oli küllalt tavaline, et vedruklambri kaas sõidu ajal lahti tuli ja vedrud lumega asendusid. See omakorda tähendas suusa saapaotsast ära tulemist.

Mingi aeg sai lühikest aega sõidetud ka sellise nimega suusaga, nagu Tiza või Tisa. Oli selline oranži värvi, musta ja valgega disainitud, valgest plastist tallaga vene suusk. Need jagati ühel heal aastal meile trennis välja esimese lume laagris. Eks need kvaliteedilt ja libisemisomadustelt selleks sobilikud olidki. Ei mäleta, et me nendega heade lumetingimuste korral sõitnud oleksime, rääkimata võistlemisest. Aga võibolla mõni ikkagi võistles ka nendega.
Hiljem, peale aktiivsemat noor-suusasportlase perioodi, soetasin omale vabastiili jaoks Soome Peltonen Supra PRS’id. Mustast plastist tallaga väga hea libisemisega suusad, ehkki pisut pikad. Nendega õnnestus kuskil 90-ndate aastate esimesel poolel Võiste (praegu tuntud Jõulumäena) kohalikul traditsioonilisel ca 30 km pikkusel suusasõidul koguni 2. koht välja sõita.

Hiljem soetasin uisusuuskadeks veel punased Madshus Suprasonic’ud, millega olen nüüdseks samuti aastaid sõitnud (ja sõidan tänaseni). Toimimise ja libisemisomaduste üle ei saa väga kurta, aga et nad on üksjagu aastaid pidevas kasutuses olnud, hakkab ka nende aeg vaikselt ümber saama. Aga mine sa tea.

Minu jaoks on suusad olnud pühad – üks oluline komponent ju suusaharrastuse, -armastuse juures. Oma suuski ja varustust olen alati hoidnud ning hoole ja armastusega kohelnud. Ka sisuliselt viletsaid suuski pole sihilikult trööbanud ja kahjustanud.

Suuskade alaseid linke:
Otepää suusamuuseum
Puusuuskadele pühendatud sait
Suusavarustuse ja kohtade reitimise sait