teisipäev, 1. mai 2018

Mis määrab töötaja tööga hakkamasaamise, rahulolu, edukuse ja töökohal püsimise?

Lühidalt, kui me vaatame seda töövõtja tasandil, väga palju erinevaid faktoreid alates isikuomadustest ning võimetest lõpetades spetsiifiliste teadmiste ja oskustega.
Tööga hakkamasaamist ei määra mitte niivõrd täpselt sama töö kogemus ja spetsiifilised erialased teadmised kui võime ja tahe konkreetset tööd teha. Võime kätkeb siinkohal nii tööülesande täitmiseks vajalikke elementaarseid baasteadmisi ja oskusi ning eeldusi nagu õpitahe ja -võime, mida omakorda toetab motivatsioon ja isiksulikud eeldused (koginitiivsed, füüsilised, vaimsed).
Seda fakti tõendab tõsiasi, et kõik me oleme midagi alustanud esimesest korrast ning mõnes asjas me loeme ennast tänaseks päris headeks või siis perspektiivikaiks sõltumata sellest, et meil varasem vastav kogemus puudus. Kogmus, ning sedamööda teadmised ja oskused, tulid ja täienesid töö käigus – konkreetsete ülesannete ja väljakutsetega silmitsi seistes ja neid ületades.

Töökohale valituksosutumist, koostöö toimivust ja töösuhte püsivust mõjutavad oluliselt aga nn pehmed kompetentsid ja väärtused alates päris elementaarsest asjadest nagu üldine viisakus, korrektsus ja teistest lugupidamine ning jätkuvad selliste isiksuslike aspektidega nagu:
persoonide sobivus ja klappivus värbava ja/või vahetu juhiga, n-ö ühel lainel olemine - st. subjektiivne mulje;

  • paindlikkus töötingimuste (sh töö iseloom, tööaeg ja -rütm, töökeskkond, tasu jne.) muutumisele ja vajadusel vastutulemisele;
  • üldine töömoraal, kohuse- ja vastutustunne, sihi- ja järjekindlus; 
  • pühendumine ja tulemusele orienteeritus;
  • õpivõime - tahe ja ka harjumus omandada tööks vajalikke uusi teadmisi ja oskusi ning neid järjepidevalt arendada;
  • empaatiavõime ning kompromissivalmidus;
  • loogiline ja/või loominguline mõtlemine.


Olenevalt ametikoha spetsiifikast ja tööülesannete keerukusest on vähemal või suuremal määral vajalikud ka konkreetsed erialased teadmised, oskused ja töökogemus, ehk erialane kompetents.
Uue töötaja värbamisel ja valikul kiputakse aga pahatihti ülemäära suurt rõhku pöörama töökogemusele kitsalt sarnases valdkonnas või lõigus, samastades selle töökohustuste täitmiseks vajalike teadmiste ja oskustega. See on valikute tegemiseks küll mugav alus, aga paraku tööandja väljavaateid - leida parim võimalik töötaja - piirav. Nii võidakse kergekäeliselt ellimineerida kandidaat, kes ei oma täpselt analoogse töölõigu töökogemust, küll on aga võimeline praktikas mõningase juhendamise ja suunamise (või ka lihtsalt aja jätmise) järgselt edukalt konkreetsed tööülesanded täitma ja kogemuste omandamise kaudu ka juba vastava töökogemusega kandidaate töökohale sisulise sobivuse ja produktiivsuse osas ületama. Rääkimata meeskonda sobivusest, koostöövõimest- ja valmidusest, kommunikatiivsusest jms., mis määrab töösuhte kestust ning osapoolte rahulolu rohkemgi kui erialane kompetents.

Seega, keskendu uue töötaja värbamisel ennekõike tema võimele vastavat tööd teha, tööks vajalikud teadmised ja oskused omandadada ning töötaja motivatsioonile ja suhtumisele töösse kui ka teistesse.

Eelneva põhjal võib jääda mulje, et jutustan evangeeliumi pealiskaudsusele ning triviaalsele meeldivusele üle asjatundlikkuse ja professionaalsuse. See ei ole nii. Vältimatu erialase kompetentsi määr (ehk siis teadmiste, oskuste, kogemuse ja suhtumise kompleksus) on suuresti kinni ametikoha spetsiifikas. Ehk erinevad tööd eeldavad teatud erialakompetentsi taset, mis peaks olemas olema juba tööle asudes. Probleem tekib siis kui värbamisel keskendutakse kitsale erialasele kompetentsile ennekõike konkreetse kogemuse osas üle sisulise vajaduse seda teha, ehk tõstes kitsa töölõigu kogemuse ette poole muudest tööga hakkamasaamist, töösuhte toimivust ja kestust määravatest teguritest ignoreerides ühtlasi ka tööturu realiteeti, ehk valikuvõimalusi.