Üks eluetapp

Päris kindlasti mistahes kooli, aga veelgi enam põhikooli koos gümnaasiumiga, mille õpiaeg on inimese elus pikim, lõpetamine seda on. Vahest lapsevanematele rohkemgi kui lõpetajale endale. Vähemasti tol ajaperioodil kui lõpetamine toimub, sest vanemate vaade asjale on ajaliselt kaugemalt ja laiemas kontekstis kui noorel. Ka pole noor inimene kindlasti veel nii sentimentaalne kui kaks ja enam korda vanemad täiskasvanud, aga nii see peabki olema. Palju Elu võib jääda elamata, elurõõm napimaks ja ka saavutused vähesemaks kui juba noorena olla ülemäära sentimentaalne või melanhoolne.

Mul on ülimalt suur heameel ja uhke tunne oma tütre Andrea üle, kes lõpetas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi hõbemedaliga ehk vaid paari 4-ga muidu viiese tunnistusel. Ja mitte ainult väga hea tunnistuse ja hinnete pärast, millest mina võisin omal ajal vaid unistada (etteheited ennekõike iseendale), vaid vapruse, sihiteadlikkuse, visaduse ja katsumuste, mille tõttu pole tal kindlasti olnud mitte kõige lihtsam selliseid tulemusi saavutada, ületamise pärast. Suurepärane laps ja eeskuju oma vanematele, ilma liialdamata, juba sünnist alates. Vähemasti mulle, aga suure tõenäosusega ka oma emale.

Ma arvan, et pole kuigi palju taolisi lapsi, kes vahetult peale sündi enda olemasolust valju häälega märku andmise asemel uudistavate silmadega vaikselt ümbrust ja nägusid tunnistavad. Kes tite-eas nutavad ilma selge, arusaadava põhjuseta harva. Kes vanematega kaupluses käies millegi saamiseks jalgu ei trambi, täiest kõrist röökima ei kuku ja viimase võttena põrandale pikali ei viska. Kellele piisab mõistmiseks jutust ja selgitustest. Kes armastab raamatute lugemist niivõrd, et lugemus ületab juba teisme-eas paljude (ma julgen arvata, et enamuse vastava populatsiooni) täiskasvanute oma. Kel on õnnestunud oma loomingulisi unelmaid realiseerida filmi- ja muinasjututegelastele eesti keelse hääle andmisega. Kes kooli lõpuks lisaks emakeelele oskab rääkida-kirjutada veel kolmes keeles. Ning muidugi need toredad hetked ja seigad, mida iga terve laps oma vanematele pakub, nagu esimene naer, esimesed sammud ja käima hakkamine, esimesed sõnad ja laused, vahvad naljakad ütlemised ja küsimused (näiteks, „kas vaalal on aru peas?“), joonistused ja kirjaread, toredad esinemised lasteaias ja koolis, tunnustus ja kiitus lasteaiakasvatajatelt ja õpetajatelt, hea klapp ja soe läbisaamine eakaaslastega ja ka vanemate inimestega.

Andrea on minu jaoks tunnistus evolutsioonist juba põlvkondade lõikes. Iga järgnev põlvkond peaks ju põhimõtteliselt olema võimekam, tublim, targem kui eelnenud. Uued geenikombinatsioonid, parimaid omadusi kultiveeritakse ja arendatakse ning kantakse taas järgnevatele põlvkondadele edasi. Selle eelduseks on laiemas plaanis muidugi eluterve keskkond, puhas loodus, suuremate kataklüsmide, epideemiate, pandeemiate ja muude sedalaadi globaalsete hädade puudmine, aga kindlasti ka kasvava lapse vahetu keskkond, intiimsed, individuaalsed tegurid, mis kujundavad isiku arengusuunda, tahet, vaateid ja väärtushinnanguid, ja nii edasi, ehk isiksust.
Kes teab, milline vastavate mõjurite kombinatsioon ja vahekord on konkreetsele inimesele kõige parem või viljakam, edu ja õnne mõttes kõige õigemale kursile osundavam. Üldjuhul on ikkagi nii, et tee edule (mistahes vallas) ja õnnele ei ole sile ega sirge. Annu, nagu me teda väikesest peale kutsume, tee vaevalt seda olnud on.

Nagu öeldakse, vanemaid me valida ei saa ja need võiks ju alati olla mõnes suhtes paremad, mõistvamad, edukamad ja mida kõike veel, aga oluline on teadmine, et vaatamata omavahelistest arusaamatustele ja lahkhelidele vanemad Sulle pöialt hoiavad, Sulle kaasa elavad, Sind armastavad ning ikka abiks ja toeks üritavad olla.
Ehk suurepärase lapse vanemana on siinkohal lohutav mõelda filmis Gone baby, gone repliigile „asjad, mida sa ei saa valida, teevad sinust sinu (selle, kes sa oled)“.

Isegi kui kõik ei lähe plaanitult ja hästi - sest ka tagasilöögid ja ebaedu kuuluvad paratamatult Elu juurde -, on oluline, et oleks alati keegi kelle poole pöörduda ning mõistmist, toetust ja tröösti leida.
Oluline on ka kannatlikkus, lootus ja leplikkus, sest kõik ei pruugi ka tulla ja õnnestuda kohe või nii kiiresti kui soov on. Aga kui oma panusele lisaks anda asjadele aega ja loota parimat, siis nad tavaliselt ka laabuvad parimal võimalikul viisil.

Soovin Sulle, kallis Annu, jätkuvalt head tuju, positiivset energiat, pealehakkamist, tahet, sihikindlust, tegutsemislusti ning loomulikult tervist, armastust, mõistmist ja toetust, mis on kõige alus.

Tantsutäht 10 a

10 a hipi

Diskokuuli võlur 12 a

Töö kiidab tegijat 16 a

Suvetüdruk 17 a

VHK XV lennu 12 K klassi lõpetajad

Tänutundega südames, ikka imetledes,

issi

Parim aeg

Hommik on väga mõnus aeg. Võib olla isegi päeva parim aeg. Eriti suvise puhkepäeva hommik. Sellise, mitte-pummeldamise õhtule ja sügava, väljapuhkamiseks piisava unega ööle järgnev puhkepäev, mil on kerge ja mõnus ärgata, kui sul pole vaja kuhugi kiirustada ega jõuda. Enesetunne on värske ja reibas. Tuju hea (sest miski pole jõudnud seda veel rikkuda).
Õues on muru kastemärg, päike on tõusnud (sest suvel, mis ju praktiliselt käes, päike pea-aegu ju ei loojugi), aga siiski veel mitte väga kõrgel idakaares.
Õhk on klaar – värske, puhas, tunda on taimede ja õite lõhnu. Ümberringi kostab erinevate lindude laulu. See on parim muusika. Inimesed pole veel ärganud või vähemalt mitte välja, kuhugi kiirustama ja müra tekitama, tulnud. Ka muruniidukite ning trimmerite käivitamiseni on veel aega. Kellelgi pole kuhugi kiiret, sestap ka vaikus ja rahu. Domineerivad looduse lõhnad ja hääled. Fantastiline.
Mõte on selge ja klaar ning meel kirgas. Sellistes konditsioonis on hea lugeda ja mõttetööga (ehkki sõna „töö“ olemuslikult siia ei sobi) tegeleda… või mediteerida… või lihtsalt kõigi meeltega avatud olles hetkes viibides hommikut nautida. Puhas rõõm.
Umbes kl.9 ja poole kümne vahel lõpetavad linnud laulmise (suur osa neist hommikustest) justkui andes inimestele vahetuse üle. Ja algabki vaikselt uus, inimeste toimetusi täis päev.

Pisut hommikust linnulaulu.




Teo toimetused.

Ma elasin ammu

Sellisele järeldusele ma täna tulin, ehkki ei pea ega tunne end sugugi vanana. Võib olla niisama sellest aru ei saakski, kui lapsepõlveaastaid ning tollaseid sündmuseid ekstra ei meenutaks ja poleks taustsüsteemi ning välist objekti mille põhjal seda hinnata. Selleks objektis sobib hästi mõni elus olev vanem inimene keda tead-tunned juba varasest lapsepõlvest. Õigupoolest üks selline mu mõtted neile radadele viiski. Vaatad seda inimest ja meenutad esimesi selgemaid mälestusi seoses temaga, et millal see asi oli?... mitukümmend aastat tagasi? Ja tõded kerge imestusega, et umbes 35 ja rohkemgi aastat tagasi.

Juba tollest ajast mäletan teada vanema inimesena… või vähemalt täiskasvanuna, täismehena. Käesolevast aastast need ajad tagasi arvates, saan numbriks 1978 või 1977 või ’76 või sinna kanti. Ehk kui sealt omakorda 35 aastat tagasi kerida, jõuad otspidi juba II maailmasõja aastatesse. Täiesti juhuslikult minu kronoloogilise hindamise objektiks sattunud inimene sündis vähemalt juba enne II MS-i. Ja niisamuti kui võtan lähtekohaks oma sünniaasta, siis selle ja II MS alguse vahele jääb 30 ning lõpu vahele vaid 25 aastat, mis oma eluea peale üle kantult tähendab, et sõda oleks toimunud teisme-eas, millesest ajaperioodist pärinevad mõned mälestused justkui üle-eelmisest kuust.

Sellises tunnetuses avaldub isikliku ajakulu relatiivsus ja paradoks – sa pole vana, aga sa pärined üsna vanast ajast. Eriti noorte jaoks. Ajast, kus polnud arvuteid, mobiiltelefone ja muid infotehnoloogilisi vidinaid. Kus telekas näitas vaid üht riiklikku kanalit ja sedagi ajaliselt üsna piiratult. Parem oli seis raadioga, mis püüdis ka kaugemaid laineid ja defitsiitset muusikat, ehkki tuleb tunnistada, et Eesti Raadio programm oli väga kuulatav oma kuuldemängude, mälumängude, reportaažide ja muu sellisega. Ajast, kus vaat et enamus kaupu oli defitsiitsed (vähemalt kvaliteetsed  ja NL-ist väljaspool toodetud kaubad), kus lastele ja noortele ei olnud ajaveetmisele suurt rohkem alternatiive peale värskes õhus uitamise, palli mängimise või raamatute lugemise, sest ka perioodika oli defitsiitne. Aga eks seda hinnatum oli kõik see, mida õnnestus kätte saada. Ja kas see oli halb? Võta sa kinni.

Tuleb tunnistada, et sellise mõtteuite tulemusena hakkan tajuma miks noored 40 aastasid ja keskealiseid vanuriteks peavad. Samas, tänu meditsiini edusammudele, paremate ravimite ja kvaliteetsemale ravile koos terviseteadlikuse kasvu, tervislike eluviide harrastamise, toidu kättesaadavuse, selle mitmekesisuse ning kõigest sellest johtuva keskmise eluea pikenemisega, vast ei peaks.