Kuvatud on postitused sildiga loodus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga loodus. Kuva kõik postitused

teisipäev, 26. märts 2019

Kuidas geograafiliselt lokaliseerivatavate probleemide lahendamine peaks käima

Käsitlemist leidev huvitav-kasulik rakendus ei puuduta otseselt liikumist ja sõitmist, aga liikumine-sõitmine võib sellise rakenduse vajalikkuseks ideid anda. Eriti siis kui näed-koged teedel-tänavatel või ka väljaspool neid, looduses, asju, mis seal ei tohiks olla või peaks olema teisiti, ja hakkad mõtlema, et huvitav kelle haldusalasse too alla aetud kits või lahtine kaevuluuk või löökauk või mittetöötav valgusfoor või improviseeritud prügimägi jne kuulub, ehk keda peaks sellest vastutustundliku liikleja või kodanikuna teavitama.
Üks variant ongi konkreetne vastutav ametkond kindlaks teha ja nendega kontakteeruda. Selleks võib aga pahatihti üsna palju aega kuluda. Palju lihtsam oleks selline info teatud kohas avalikuks teha kust asjakohane ametkond selle ise üles korjab ning ka teised kodanikud saavad näha, et probleem on juba tõstatatud.
Nagu vanasõna ütleb – "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem." (loodame, et see ka paika peab 😊).

Anna-teada sisestatud probleemide vaade
Siseministeeriumi tellimusel on selliseks otstarbeks valmistatud suurepärane rakendus Anna-teada, mis on olemas nii veebipõhiselt kui mobiilirakendusena nii iPhone kui Android telefonide jaoks kui isegi Windows telefonide kasutajatele (huvitav, palju selliseid leidub?).
Antud keskkonnas saab igaüks märkida Eesti kaardil probleemi täpse asukohta lisades sinna juurde probleemi lühikese kirjelduse ning oma e-posti aadressi (viimast avalikult ei näidata, samas asjakohane ametkond saab soovi korral sissekande teinuga asjaolusid täpsustada).

Probleemid, mida see rakendus koondab, liigituvad valdavalt järgmiste teemade alla: teede- ja tänavate korrasolek (sh lahtised kaevuluugid, löökaugud, läbimatud teelõigud, mittekorras tänavavalgustus jms), lubamatud prügiladustamised, ohtlikud objektid (n murdunud puu, ilma piireteta ja hoiatuseta elektriseadeldis, auk jne.). Nagu tehtud sissekannetest ilmneb, ei ole probleemide kategooriad kuidagi piiratud, ehk teavitada võib erinevatest lahendamist nõudvatest probleemidest, mida saab asukohaga määratleda.

Rakendus toimib selliselt, et kasutaja poolt sisestatud probleemist teavitatakse vastutavat ametkonda või omavalitsust, kes probleemi tegelema asub. Kuidas, st. kui kiiresti ja kui kindlalt see info asjaomasesse asutusse liigub, jääb paraku selgusetuks.
Kaardi vaates tähistavad uusi, veel lahedamata probleeme punased asukoha tähised ning lahendatuid rohelised.

Rakenduse juures on küll mitmeid küsitavusi ja lahtiseid otsi, sealhulgas nimetatud info liikumise osas kui ka tõstatatud probleemide lahendamise staatuse (sh lahendatuks kvalifitseerumine), vastutaja, tähtaegade jne osas, aga idee kui selline on väga hea ja igati kiiduväärne.

Paraku tundub, et väga tuntud ja populaarne see keskkond ja rakendus veel ei ole kuivõrd eeldaks oluliselt kõrgemat sissekannete hulka kui selles praegu on. Ilmselt on siin lisaks Siseministeeriumile oluline roll ka teistel ministeeriumitel (ennekõike Keskkonnaministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil, aga ka Kultuuriministeeriumil ja Kaitseministeeriumil) ja omavalitsustel, kes võiks ja peaks sellise keskkonna kasutuselevõtust väga huvitatud olema, või kui ka ise ei ole, siis olema ülevalt poolt selleks kohustatud.

Nägid miskit jama? Ära hoia enda teada pane märk maha!




laupäev, 13. detsember 2014

2014 hilissügiseseid ülesvõtteid

Mõningaid klõpsatusi loodusest viimase paari-kolme kuu sees.

Septembrikuine metsatukk

Septembrikuine viljapõld

Jakobi koguduse kirik oktoobri hommikus

Hilissügisene perspektiiv

Tootsi-Lavassaare raudteetrass
Hundi jälg

Põdral maja metsa sees (kuskil)

Kaamos turbaväljadel

Tänapäevane kurb tegelikkus - riigimets vs eramets (tühermaa)

Novembrilõpu külm raiesmikul

Raiesmiku songermaa

7.detsember - paju arust kevad

Loodus jõulumeeleolus

Kohe näha kust poolt tuul valdavalt või tugevamalt puhub

laupäev, 25. oktoober 2014

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.








22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

pühapäev, 9. juuni 2013

Parim aeg

Hommik on väga mõnus aeg. Võib olla isegi päeva parim aeg. Eriti suvise puhkepäeva hommik. Sellise, mitte-pummeldamise õhtule ja sügava, väljapuhkamiseks piisava unega ööle järgnev puhkepäev, mil on kerge ja mõnus ärgata, kui sul pole vaja kuhugi kiirustada ega jõuda. Enesetunne on värske ja reibas. Tuju hea (sest miski pole jõudnud seda veel rikkuda).
Õues on muru kastemärg, päike on tõusnud (sest suvel, mis ju praktiliselt käes, päike pea-aegu ju ei loojugi), aga siiski veel mitte väga kõrgel idakaares.
Õhk on klaar – värske, puhas, tunda on taimede ja õite lõhnu. Ümberringi kostab erinevate lindude laulu. See on parim muusika. Inimesed pole veel ärganud või vähemalt mitte välja, kuhugi kiirustama ja müra tekitama, tulnud. Ka muruniidukite ning trimmerite käivitamiseni on veel aega. Kellelgi pole kuhugi kiiret, sestap ka vaikus ja rahu. Domineerivad looduse lõhnad ja hääled. Fantastiline.
Mõte on selge ja klaar ning meel kirgas. Sellistes konditsioonis on hea lugeda ja mõttetööga (ehkki sõna „töö“ olemuslikult siia ei sobi) tegeleda… või mediteerida… või lihtsalt kõigi meeltega avatud olles hetkes viibides hommikut nautida. Puhas rõõm.
Umbes kl.9 ja poole kümne vahel lõpetavad linnud laulmise (suur osa neist hommikustest) justkui andes inimestele vahetuse üle. Ja algabki vaikselt uus, inimeste toimetusi täis päev.

Pisut hommikust linnulaulu.




Teo toimetused.

esmaspäev, 17. september 2012

MIS METSAS TOIMUB?

Mis seal ikka toimub – tavaline metsaelu. Kes seda kõike seletada viitsib või oskabki? Vladislav KoržetsFred Jüssi? Võimalik. Aga muuhulgas nagu sügisel (või vastu seda) ikka – valmivad viljad.

Pohlad

Jõhvikad

Marjamets

Täitsa puu

Õhtune metsaäärne välu

Pilved

Natuke seeni kah

Seeni pidavat metsades meeletult olema. Mulle aga tundub, et kaugelt mitte igas metsas. Sa pead neid metsi ikka teadma, kus söödavad-korjatavad seened kasvavad. Tatikaid ja mittesöödavaid seeni täis metsi on see eest küll, aga neis võtab söögiseente kokkusaamine üksjagu aega ja vaeva. Küllap suur seene-aeg on veel ka ees.

Kui metsa seenele-marjule minna, siis mitte vaid silmad krõllis seeni-marju jahtima. Tasub lihtsalt aeg maha võtta. Rahulikult kõndida, kuulatada, vaadata, tunda rõõmu ja hingata. Loodus on suurepärane.

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Lumest

„Kured läinud, kurjad ilmad. Haned läinud, hallad maas. Luiged läinud, lumi taga.“
Vanarahva tarkus

Nii palju kui mul sel sügisel silma on jäänud, on igatahes vanarahvatarkuses loetletud linnud Eestimaa tolmu oma tiibadelt pühkinud. Järelikult pole kuigi kaugel ka lumi, millest annavad tunnistust hallaööd.
Et eelmine talv oli üle ootuste ja aegade lumerohke (vanemate inimeste sõnul koguni viimase ehk koguni 50 a lumerohkeim) ja et aeg lendab kiiresti, siis otsustasin põhjalikumalt peatuda sellel muinasjutulisel ainel, mis meie talvele näo annab.

Lumest saab rääkida väga mitmest aspektist, aga minu pisut spetsiifilisema huvi lume vastu põhjustas möödunud talve rohkete lumesadude tulemusel kõike paksult kattev lumevaip - et palju seda koguseliselt talve jooksul maha sadas ja kui suur raskus seejuures katuseid ja pealesadanud konstruktsioone rõhus. Seega hakkas mind huvitama lume kaal, ehk täpsemalt tihedus e erikaal, mille baasil arvutada konkreetset pinda katvat kogust.

Mis aga üldse on lumi? Põhimõtteliselt on see üks looduslik vee esinemise vorm, külma ilma sademed. Lumi koosneb lumehelvestest, mis on rangelt korrapäraselt heksagonaalselt (kuusnurksed) ühinenud jääkristallid. Helvestes olevate jääkristallide mõõtmed jäävad vahemikku 10-4 mm kuni 0,1 mm. Lumehelvestel, mille heksagonaalne struktuur tuleneb veemolekulide omadustest, on alati erinev väljanägemine. Pole olemas kaht identset helvest (nagu inimestki).

Mahasadanud lumi on pidevas mikroliikumises - lumehelbed kleepuvad üksteise külge, moodustavad suuremaid struktuure. Lumikate vajub raskusjõu ja niiskuse imavuse tõttu kokku ning tiheneb, mille tulemusel lume erikaal suureneb. Muidugi ei suurene seejuures lume kogukaal, mis arustumise tõttu pigem väheneb kui just sademeid peale ei tule ja mitte arvestada õhust lisanduva niiskusega.

Lume füüsilised näitajad
Lumikatte põhilised iseloomustavad karakteristikud on selle kõrgus, tihedus ja veevaru. Viimase all mõistetakse veekihi paksust (millimeetrites või sentimeetrites), mis tekib lume täielikul sulamisel, eeldusel, et sulamisel tekkinud vesi ei aura ega voola ära. Lume veevaru arvutatakse lumekihi paksuse ja tiheduse korrutisena.

Lume kaal võib olla väga erinev ja suures skaalas kõikuv olenevalt õhutemperatuurist ehk sadanud lume kohevuse astmest ja lume niiskussisaldusest.
Värske, külma lume erikaal on ca 10 kg/m3. Sulalumel aga koguni kuni 500 kg/m3. Seega kuni 50 kordne kaalu vahe! Kõige kohevam on lumi, mis sajab -9...-10°C juures. Veel külmemas õhus muutuvad lumekristallid väiksemaks ja lume tihedus kasvab.
Ca 200 kg/m3 võib pidada üsna tavaliseks seisnud, vajunud sh. mõne pehmema ilma üle elanud lume tiheduseks. Et meetrine lumekihi paksus polnud möödunud talvel haruldus, järeldub lihtsast matemaatilisest korrutustehtest, et üht ruutmeetrit painas u 200 kg raskus, mis teeb 40 m2 (n 10 x 4 m) katuse puhul koguseks juba 8 tonni! Aga talve teises pooles ja lõpus võis see number olla suuremgi, sest mida kevade poole, seda suuremaks lume erikaal niiskuse sisalduse tõttu muutub. Hoonete katused on üldjuhul aga projekteeritud lumekoormusele ca 100 kg/m2

Olgu järgnevalt ära toodud vee teiste looduslike vormide tihedused:
  • Vesi 1 g/cm3 e 1 kg/l e 1 000 kg/m3
  • Jää 917 kg/m3
Et jää erikaal on vee omast väiksem, siis seisabki ta vee peal ning on võtab sama kaalu juures pisut rohkem ruumi.
Lumikatte algmaterjali ehk lumehelbe mass on tavaliselt ca 1 mg ringis. Kuid esinevat ka palju suuremaid, grammidesse ulatuva massiga lumehelveste kobaraid ning lumekruupe, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 10 cm-ni.

2009/2010 a talvel sadas Maalehe andmetel Eestimaale maha iga eestimaalase kohta 150 vagunitäit lund.

Lume omadusi ja fakte
  • Aastas sajab Maale ca 5 x 1016 kg lund, mis teeb ühe maa elaniku kohta pea-aegu 10 000 tonni!
  • Kindlasti on kõik, kes mõne meie või kõrgema laiuskraadi talve üle elanud, täheldanud lume krudisemist. Tavaliselt krudiseb lumi peale astumisel, autorataste all jne. kui on vähemalt 10°C külma. Krudinat põhjustavad murduvad jääkristallid. Seejuures, mida jäigem on murduv keha, seda kõrgemat heli see tekitab.
  • Lumele annavad valge värvuse jääkristallid, mis ei neela kuigi hästi valgust. Ehkki jääkristallid koosnevad veest, mis on värvitu, neelates ja peegeldades ühtviisi kõiki valguse komponente, peegeldab lumi hästi talle langevat valgust kuna lumes paiknevad veekristallikesed igas eri asendis, ehk väga paljudel juhtudel langeb valgus neile kaldu, mis põhjustabki tugeva peegeldumise nagu see toimub ka vee pinnaga viltu langeva valguse puhul. Kuna jääkristalle on palju ja nad paiknevad läbisegi, ei teki korrapärast peegeldust ja valgus hajub. Oma osa on ka õhuvahemikel helveste vahel, mis põhjustavad veel täiendavat peegeldust. Lume seistes ja vajudes need vahed vähenevad ja lume pind hakkab muutuma järjest siledamaks ning valguse hajutamine väheneb. Lume pind muutub visuaalselt tumedamaks.
  • Lume sulamise mudelite kohaselt võib ööpäevas sulada lumekogus, mis on ekvivalentne 5...8 cm paksuse veekihiga. Märja lume korral vastab see umbes 20 cm paksusele lumele. Siiski on soojale kevadele tüüpiline, et sulavett tekib ööpäevas 2...3 cm, s.t. sulab 5...8 cm lund. Sooja kevade korral kulub lume sulamisele ainult 2...5 päeva. Valdaval osal Eesti territooriumist lõpeb lume sulamine enamasti märtsi lõpul või aprilli esimestel päevadel. Lumerohkel talvel laguneb püsiv lumikate aprilli teisel poolel, kõrgustikel ja Põhja-Eestis isegi mai algul.


Kahtlemata on talvine lumine maastik ilus, tihti lummav ja ka hingepuhastav. Lumi tuletab oma kaduvuses, juba oma miniatuursemas vormis, lumehelbe tasandil, meile meelde, et ilu ei saa omada. “Ilu võib luua, ilus võib liikuda ja elada, aga omada seda ei saa.” sedastab šamanist Urve Kaaristu. Šamaanidel on lumehelbest oma ettekujutus. Nende arusaamise kohaselt on korrastatud ja arenev universum loodud kosmose elavast ainest, kujundatud mitmemõõtmeliselt nagu lumehelves ning struktureeritud nagu puu. Puu sümboliseerib šamaanidele kogu olemust: keskosa on niinimetatud reaalsus, kus meie oleme, juured on alateadvus ja potentsiaal, oksad aga ulatuvad universaalsete tõdedeni.


Käesolev postitus põhineb peamiselt järgmistel allikatel
Lumest veel

Bookmark and Share