laupäev, 7. november 2009

Rehepappide rahakogumisnipp

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.


Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:  
„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“
Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.

Bookmark and Share

kolmapäev, 4. november 2009

Kuidas lisada blogile kolmas veerg

Käesolev postitus käib Blogger blogide kohta. Tavapäraselt on kõik Blogger’i põhjad 2 veeruga: 1) põhi- ehk postitusveerg (koodis: main wrap) ning 2) sellest paremal või ka vasakul asuv lisavidinate (lingid, sildid jms.) veerg (koodis: sidebar).
Nagu käeolevale blogile peale vaadates näha, olen blogile 3. veeru lisamisega edukalt hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et alates vastava soovi teadustamisest, ei olnud selle teostamise tee sugugi sile. Et ma ei ole IT spetsialist ega programmeerija ning mul puudub koodikirjutamise oskus, ostsisin selleks abi ja juhendust internetist. Sealt võib leida mitmeid blogisid, mis keskenduvad blogide arendamisele ja vuntsimisele pakkudes laias valikus erisuguseid taustu, põhjasid (templates) ja vidinaid (widgets, gadgets). Neis leidus ka õpetusi ja juhendeid blogisse lisaveeru (tulba) loomiseks. Ometi ei viinud nende juhendite aluseks võtmine sihile ega aidanud saavutanud soovitud tulemust. Kui lisaveerg õnnestuski tekitada, läks midagi muud paigast ära jne. Ühesõnaga jube sahmerdamine ja ajaraisk.
Olles paar päeva niiviisi katsetanud ja pusinud, sattusin lisatarkust otsides lõpuks õigele õpetusele. Just sellisele, mida vajasin, ehk justament Blogger’i blogile lisaveeru lisamisele, ehk siis kolmeveeruliseks tegemisele pühendatud blogile http://www.threecolumnblogger.com/.

Ei hakka seda juhendit siin üksipulgi lahti seletama, seda enam, et kuna erinevate kujundustega blogi põhjade koodid varieeruvad (ei ole päris analoogsed), on neid juhendeid seal vastavalt põhja teemadele mitmeid. Muuhulgas leiab sealt juhendeid ka ümarnurkadega (Rounders) kujundustega põhjadele veeru lisamiseks. Seega on veeru lisamiseks tark järgida just vastava kujunduse kohta koostatud instruktsiooni.
Õpetus on küll inglise keelne, aga mis teha tuleb, ei ole just tehtud puust, aga punaseks küll. Üksikasjalised juhtnöörid sisaldavad asendatavaid ja lisatavaid koodilõike ning mismoodi see lõpuks välja peab nägema. Tuleb vaid olla tähelepanelik oma blogi koodist õige koha kätte leidmisega (abiks Ctrl +F), selle lõikude asendamise ja täiendamisega. HTML koodis on oluline jälgida ka lisatava lõigu paigutust. See võib määrata lisatava elemendi (veeru) paiknemise blogis.

Siiski ei soovita ma oma blogi koodi kallale minna neil, kes sellest üldse midagi ei tea ja see täiesti hiina keel on. Blogi koodi muutmist eeldavate täienduste/muudatuste soovil las teeb seda pigem keegi oskajam ja kogenum.
Kel aga jagub piisavalt soovi, tahmist seda ise teha ning on ka mõningasi teadmisi veebi koodist (kes põhimõtteliselt teavad, mis on XML, HTML, CSS) soovitan tungivalt esimese asjana enne koodi kallale asumist see hetke seisuga oma arvutisse alla laadida, et hiljem, kui midagi peaks väga vussi minema, oleks võimalik blogi endine väljanägemine arvutisse laetud faili abil taastada.
Blogi kujundusfaili (XML) salvestamiseks pead olema sisse logitud. Õige koha kätteleidmise tee: Customize > Layout > alam-tab Edit HTML. Kliki seal Backup/Restore Template kirje all linki Download Full Template. Edasi, nagu ikka netist allalaetava kraamiga - määrad kausta ja annad nime kui vaja. Antud juhul las jääb see nimekirje, mis tal on. Ja ongi kindlus olemas.


Veel üks soovitus. Blogi koodi täiendamise/muutmise käigus seda salvestades (Save Tempalte oranž nupp) ja oma blogi kujunduse soovitud suunalise muutuse täheldamisel, soovitan taaskord terve blogi põhja fail (template) arvutisse alla laadida, aga seekord mitte sama nimega, mis salvestaks juba allalaetud esialgse faili üle, vaid täiendada vaikimisi antud failinime mingi sõna või tähega (n. failinimi_ver2), mis aitaks järge pidada kujunduse muutuse üle ning neid vajadusel varasema seisuga oma arvutist taastada.
Seda, et blogi põhjafail röövib arvutis palju ruumi, ei maksa karta. Käesoleva blogi Full Template fail on alla 60 KB. Hiljem, kui blogi on saanud soovitud väljanägemise, võid arvutist vahepealsed põhjafailid ju kustutada. Kindlasti salvesta aga ka blogi põhja fail viimase seisuga.

Kui tavalises kandiliste nurgadega või üldse ilma suurema taustakujunduseta blogides on veeru lisamine lihtsam, siis ümarnurkadega (Rounders) kujundusega blogis nõuab ümarnurkade säilitamine blogi veerulaiuste ja päise/jaluse (header/footer) laiuse muutmisel täiendavat tööd. Nimelt annavad ümarnurkadega blogil nurkadele ümara väljanägemise spetsiaalsed veebielemendid ehk pildid (images). Tavaliselt .gif või .jpg failid. Seega, kui uue veeru lisamisel laiendada vastavalt ka blogi päist ja jalust, jäävad senised, nendele kastidele ümarad nurgad andnud pildid, lühikeseks. Selle lahenduseks on kaks varianti: 1) kas otsida uuele kujundusele vastava pikkusega veebielemendi pilte (mõõte väljendatakse pikslites) veebist või 2) teha need ise. Sellest kuidas neid ise teha, kirjutan eraldi. Etteruttavalt võin öelda, et see pole sugugi keeruline.

Järgmiseks etapiks peale uute kujunduselementide loomist ja oma arvutis salvestamist, on nende postitamine (või õigemini majutamine) mõnda usaldusväärsesse veebiserverisse/majutuskeskkonda, kust blogi saaks need iga kord, kui see avatakse, vajalikud kujunduselemendid juurde laadida.
Selleks on mitmeid sobivaid keskkondi. Tasuta kasutamiseks enamasti piltide ja videote jagamise saidid, aga ka spetsiaalsed hosting keskkonnad.

Photobucker on hea ja tore sait, kus leidub piltide, videote, taustade (template), veebielementide näol palju huvitavat oma blogi sisustamiseks, mitmekesistamiseks, dekoreerimiseks. See on ka üks koht, mida soovitatakse veebielementide, taustade, piltide jms. majutamiseks. Antud keskkonna plussiks on mitmekesine, aga vaatamata sellele, kasutajasõbralik ja intuitiivne kasutajaliides, üleslaetud piltide mitmekülgne redigeerimise ehk ümberkujundamise ja vuntsimise võimalus, piltide mitmekülgse jagamise generaator nii otsepostitamisega blogisse, HTML koodi pandult, flash'ina, kui otselinkidena pildile või selle eelvaate pildile (thumbnail) jne.



Aga selle keskkonna tasuta versioonil on lisaks risustatusele kõikvõimalike reklaamidega (millest küll Firefox brauseri kasutaja Adblock abiga jagu saab) ebamugavad mahu piirangud üleslaetavale materjalile (videod, pildid). Seejuures ka mahult mitte üldsegi suurtele piltidele. Lisaks mahupiirangule (kuni 1 MB) on piirid pandud ka piltide laiusele ja kõrgusele, mis on standardiseeritud nn veebikõlblikeks (web-size images). See tähendab praktikas seda, et kõik suuremad pildid kui 1024 (laius) x 768 (kõrgus) pikslit ja/või 1 MB skaleeritakse alla, mahtuma neisse raamidesse. Seega, soovides näiteks majutada kujunduselemendina mahult väga tagasihoidlikku peenikest pikka riba, lühendatakse see 1024 px pikkuseks. Selliste tobedate piirangute tõttu ei vasta see keskkond mitte igaühele soovidele ja vajadustele. Vähemalt selle tasuta variant mitte. Seal on muidugi võimalus majutada ka suuremaid ja mahukamaid pilte/videoid. Selleks tuleks aga end möllida tasulise Pro versiooni kasutajaks, mis maksab aastas ca $ 25


Lisaks Photobucker'ile on teiseks üsna populaarseks keskkonnaks Imageshack. Kuna pole ise seda kasutanud, ei oska selle headuste ja puuduste kohta midagi kosta.
Mõni aeg tagasi oli üheks võimaluseks oma failide võrgus jagamiseks ning ka blogi jaoks majutamiseks selline keskkond nagu MyBloop, mis nüüd aga näitab millegipärast vaid valget lehte.

Olles peale Photobucker'is konto loomist pusinud seal kuni ülalkirjeldatud puuduse avastamiseni otsinud sobivat veebielementide majutamise keskkonda, pöördusin sellisesse tuntud fotode ja piltidejagamise keskonda nagu Flickr, kus mul oli juba konto olemas. Selgus, et Yahoo omanduses olev Flickr, olles suurepärane piltide keskkond, toetab edukalt ka veebikujunduselementide, -piltide majutamist (hosting) võimaldades ilma lollakate piiranguteta üles laadida ka suuremaid ja mahukamaid faile. Muidugi teatud piirangud eksisteerivad, aga need on palju mõistlikumal tasandil (100 MB mahus piltide üleslaadimist kuus, videotele lisaks pikkus kuni 90 sek ja kuni 150 MB). Ja nagu veebikujunduselemendid vajavad, annab Flickr otseaadressi puhtale pildile/elemendile. Pildikeskkonnale kohaselt võimaldab see sildistamist, kommenteerimist, kirjeldamist, gruppeerimist ja katalogiseerimist ning erinevate õigustega ligipääsu ja jagamist.

Väga hea väljanägemise, ülesehituse ja funktsionaalsusega on ka Flickr'i analoog Google omanduses olev Picasa web. Muuhulgas talletuvad sinna Blogger'i blogipidaja üleslaetud pildid. Ometi ei sobi see keskkond veebikujunduselementide majutamiseks kuna pildile/elemendile ei anta puhast, ilma saidi enda kujunduseta, otseaadressi.

Muidugi on veelgi lihtsamaid ja vähemvaevalisi mooduseid oma blogile soovitud väljanägemise andmiseks sh. veeru lisamiseks. Selleks on võib netist leida juba valmis põhjasid ja neid sealt alla laadida. 3-veerulist ümarnurkadega põhja saab näiteks siit, kõiksugu muid huvitavaid põhjasid näiteks siit.

Üldiselt ei soovitata üleliia kergekäeliselt kolmandate osapoolte loodud põhjasid ja muid jubinaid alla laadida kuivõrd need võivad lisaks soovitud kujundusele sisaldad ka mitte ainult selleks vajalikku koodi, vaid ka midagi sellist, mis teile karuteenet osutama hakkab.


Bookmark and Share