Selline toode peaks keelatud olema

Ilmselt eksisteerib rida tooteid ja asju, mida ei tohiks müüa või mis võiksid üldse olemata olla. Konkreetsel juhul ajendas mind klaviatuuri haarama sellised pealtnäha lihtsad ja süütud asjakesed nagu ventiilikorgid. Täpsemalt alumiiniumist ventiilikübarad. 

Motoristid teavad ju neid küll - need, mis ventiilide otsa keeratakse - mitte selleks, et õhk rehvist välja ei tuleks vaid selleks, et mustus ja sodi ventiilikanalisse ei satuks. 

Probleemi olemus ei seisne nendes iseeneses või nende funktsioonis vaid justnimelt materjalis. Alumiiniumi pluss on kergus mistap nad väikese korgi funktsiooni täites suhestuvalt raske ratta tasakaalu ilmselt ei mõjuta. Aga sellel materjalil on omadus kergesti oksüdeeruda ning reageerida ka teiste metallide ja ühenditega, mis oksüdeerumist ja täiendava jama kuhjumist pinnale kiirendavad. 

Ma ei mäleta kust ma need sain - lebasid mul pakendis sahtlis - , aga sügisese rehvivahetuse järgselt otsustasin nad talverehvide ventiilidele peale kruvida. 

Nüüd, ca kuu peale rehvivahetust, otsustasin rehvide rõhku kontrollida ning vajadusel veidi rõhku lisada kuivõrd üks rehv tundus rohkem lössi vajunud olema. Tavaline mõne minutiline operatsioon osutus aga parajaks katsumuseks ja tund kestnud närvide proovilepanekuks kuivõrd needsamad toredad faking jullad olid võtnud nõuks ventiilidega ühe terviku moodustada. 

Tavapärane sõrmedega ventiilikübara maha keeramine osutus lootusetuks ja põhjus polnud siin külmas ilmas ning nende kinni külmumises kuivõrd tegemist oli juba teist päeva plusskraadidega sula ilmaga. Lisaks sai igaks juhuks soojendatud neid ka tiku- ja küünlaleegiga. 

Lõpuks võtsin kasutusele käejõudu võimendavad vahendid - näpitstangid ning 10mm võtme kuivõrd õnneks oli jullade disainer neile sobiva kuukandilise välimuse andnud, nii, et neile sai võtmega kenasti jõudu rakendada. See kõik ei tahtnud aga ikkagi soovitud tulemust toota kuivõrd ventiilid andsid järele oma pesas ja pehmemas, ehk kummi, osas. 

Kartsin, et neetud ventiilikübarad jäävadki lahti saamata ja vähemalt selleks päevaks autosõit tegemata. Olin tänulik küll selle eest, et selline asi toimus kodus mitte kuskil bensiinijaamas või, veelgi hullem,  külmas ja koerailmaga pimedas maantee pervel. 

Meenutasin, et tuttav-sõber autotehnik/rehvivahetaja hoiatas mind nende alumiiniumist kübarate kombe osas ventiilide külge oksüdeeruda, aga võtsin seda hoiatust siis kübekese soolaga nagu meile eeskujuks olevates riikides tavatsetakse öelda. Mitte, et ma poleks uskunud, et nad võivad oksüdeeruda ning nende lahti keeramine võib kunagi raskendatud olla, aga ma ei osanud arvata, et see oksüdeerumine võib kiire ning nende kinni kiilumine nii kapitaalne olla. Mõtlesin, et küll ma ükskord panen sinna mingit määret ka vahele. 

Mulle näis, et siin ei ole muud võimalust kui need kuradi miniatuursed gremlinid mingi relaka moodi asjaga lahti/pooleks lõigata. Seda riistapuud mul aga käepärast ei olnud ning pooltühjana näiva rehviga ei söandanud ka kuhugi rehvitöökotta teekonda ette võtma hakata. Sestap suurendasin riske näpitstangide ja mutrivõtmega opereerimisel piirini, kus paistis, et võin ventiilid päris ära lõhkuda. Õnneks andsid need alumiinimust "karistuskapslid" (võib vist nii öelda, kui oled nii rumal, et ei võta spetsialisti nõu piisavalt tõsiselt) toorele jõule lõpuks siiski järele. Tänasin J tähega algavaid tegelasi ning asendasin suure vaeva ja närvikuluga eemaldatud alumiiniumist põrgulised tagasihoidlike lollikindlate plastikust mütsikestega. 

Tagantjärele targana mõtlen, milleks selliseid asju üldse sellisest reaktiivsest materjalist, mis on aldis kinni jääma, tehakse? Kas nende väljamõtleja-valmistaja on niivõrd ebakompetentne, et ta seda ei tea või on tõenäolisest probleemist küll teadlik, aga kokkuvõttes nii ignorantne või nahhaalne, et teda kliendi sellised katsumused ei huvita? 

Kokkuvõttes väike aga vajalik elu õppetund - isegi väike pealtnäha tähtsusetu julla võib su päeva (või ka elu) kapitaalselt peenrasse keerata kui sa ei võta asjatundja hoiatusi piisava tõsidusega või oled lihtsalt loll. 

Antud juhtumil läks mul isegi hästi kuivõrd võimalikud traagilisemad stsenaariumid jäid realiseerumata. Aga kui selline jama juhtub tõepoolest kuskil nn karuperses või rõvedate ilmaolude juures maanteel, võib olukord olla naljast kaugel. 

COVID-19 haigestumise kasvu tagamaad

Suvel 2020, peale kevadist koroonaviiruse Eestisse jõudmise ja epideemia puhkemise järgset nakatumuse langust, hakkas ühiskonnas vaikselt siginema optimism viiruse taandumisest, ehkki tervishoiuspetsialistid eesotsas teadusnõukojaga hoiatasid sügisel saabuvast II lainest. Ja õigesti ennustati. 

Kui nüüd mõelda, siis miks ei oleks pidanud nakkus veelgi suurema hoo ja ulatusega tagasi tulema kuivõrd mingeid sisulisi muutusi viiruse seljatamiseks ju polnud areenile ilmunud ning teisalt oli viiruse leviku lävendit madaldanud rahva frustratsioon, piirangutest väsimine kui ka trots ja puhas lollus. 

Eri eluvaldkondi vaadeldes tasub tähele panna millal on õnnetused kasvanud, ohvrite arv tõusnud või muud kahjud suurenenud. Vastus: enamasti oodatava positiivse pöörde eel või vahetult selle järel. Siis, kui on antud liigselt voli optimismile või vabamalt võtmisele. 

Väidetavalt kipuvad õnnetused alpinistidega juhtuma pigem mäest laskumisel kui tõusul. Fataalsete tagajärgedega õnnetusi on tihipeale põhjustanud just vilunud piloodid. Pahatihti sureb raskete kehavigastustega patsient siis kui ta on juba arstide järelevalve all ja n-ö stabiliseeritud; ohvrite arv on üles hüpanud sõja või sõjalise konflikti viimastel päevadel; nakkushaiguse ohvrite arv kasvab vahetult vaktsiini väljatöötamise järgselt. 

Miks see nii on? Väga loogilistel seletatavatel põhjustel.

Mägironija puhul toimub laskumine kumuleerunud väsimuse ja võimalik, et ka mäetipu vallutamise eufooria foonil, ehk vähenenud valvsuse tingimustes. Enam ei ole justkui vaja nii palju pingutada kui tipu vallutamisel.   

Sõja puhul üritavad pooled, ehk enamasti üks, sõjaliselt tugevam pool, teise territooriumit hõivates, vastase sõjajõudu ja elavjõudu hävitades saavutada maksimumi enne rahulepingu sõlmimist. Teisalt uinutab tsiviilelanikkonda ning muudab neid hooletumaks uudised peatselt sõlmitavast rahust jne. 

Kokkuvõtvalt mängivad tulemuste halvenemises rolli järgmised faktorid:

Välised, sh vastaspoolest tulenevad:

• põhjuslike tegurite jätkumine;
• tegelike olude samaks jäämine või halvenemine;
• vastase sihipärane kahjutegevus - paremate tingimuste püüdlus.

N-ö isiksuse kesksed:

• põhjendamatu optimism kohese positiivse muutuse osas;
• ülepaisutatud enesekindlus;
• tõsiasjade ja riskide alahindamine;
• ettevaatuse ja valvsuse vähenemine;
• väsimus, tüdimus, frustratsioon.

Seega, tasub olla mõistlik, näha laiemat pilti, tahta ja osata sellest õppida ning seda ka elus rakendada. Mitte lasta end n-ö lõdvaks enne sisuliste tegurite vahetumist, ehk tasub juhinduda ütlusest "miski ei ole möödas seni kuni kõik on möödas" või siis: põhiline, määrav tegur/asjaolu on muutunud ja jõustunud.

COVID-19 kriisipiirangutest väljumine

Juba mõnda aega on olnud plaan panna kirja oma mõtted nn uue koroonaviiruse epideemiaga seoses, aga nagu ikka, on jäänud see valdavalt viitsimatuse taha. Alustan asjaga ajalises vaates siis nüüd n-ö koroonaepideemia kriisi keskelt (loodetavasti siiski pigem nii, kui et see on veel algusjärgus) ning panen kirja oma mõtted kriisiolukorrast väljumise kohta, millest on nädal rohkem kui kuu tagasi Eestis eriolukorra väljakuulutamisest (12.märtsil 2020) alates ühe sagedamini rääkima hakatud, ehkki SARS-COV-2 viirusesse nakatunute hulk Eestis on jõudnud tänaseks ca 1550 inimeseni (sh tänaseks tervenenud), haiglaravil on ca 130 inimest kellest ca 10 nn juhitaval hingamisel ning haiguse tõttu siit ilmast lahkunud kokku 40 inimest.
Viimased kaks päeva on uusi koroonapositiivseid lisandunud küll keskmisest vähem (üleeile 16, eile 7 - link vastavale Postimehe uudisele), aga see on veel liiga lühike periood saamaks aimu haigestumise dünaamikast - st. kas haigestumiste tipp on n-ö ületatud või see kasvab ikkagi sama jõudsalt edasi. Samas, maailmas võtab pandeemia üha laiemaid mõõtmeid ning kui kriisimeetmeid liiga uljalt lõdvendada ning inimeste endi suhtumine muutub kergekäelisemaks, võib haigus suuremalt kui varem tagasi tulla.
Väga hea ja igakülgse ülevaate saab nii ülemaailmselt kui riikide lõikes siit COVID-19 pandemic dashboard.

Praktiliselt kõik alltoodud punktid on aktuaalsed ka kriisiolukorra jätkudes.

1) Karantiini ja liikumispiirangute leevendamise eelduseks peab olema ennekõike pidev viiruspositiivsete ning haiglaravi vajavate inimeste arvu vähenemine viimase kahe nädala lõikes. Seejuures peaksid olema tagatud järgmiste punktide täitmine.

2) Viiruse testimise ulatuslik laiendamine, sh selle tegemine kõigile sümptomitega inimestele, kõigile nn eesliini töötajatele (politsei, med- ja hooldustöötajad, müüjad, transporditöölised, kullerid jms), aga ka kõigile soovijatele sõltumata nende hetke tervislikust seisust ja enesetundest.

3) Kõigi riiki saabunute (kas n-ö uute inimeste või ka nende näol, kes on käinud pikemal kui ööpäevasel töölähetusel) testimine ning nende piiril (selle tarbeks riigis asuvas hoones - motell, hotell vms) karantiinis hoidmine kuni testitulemuse selgumiseni. Nende osas, kel tuvastatakse viirus, kodusesse karantiini suunamine kuni tervenemiseni või tervisliku seisu halvenemisel hospidaliseerimine.

4) Nakatunute ja haigestunute senisest rangem ja kindlam karantiini tagamine, et ükski viiruspositiivne ega tema leibkondne ei liiguks ringi kohtades, kus tavapäraselt käiakse (n poed jms asutused). Lubatud oleks oma eramu hoovis või ka looduses inimtühjal alal liikumine kui seal käimine ei eelda kokkupuutumist teiste inimestega. Selle monitoorimine võib aga eeldada  elektroonilise järelvalve rakendamist.

5) Kõigile haigestunutele operatiivse, asjakohase ning katva ravi ja igakülgse abi (sh toidu ja ravimitega varustamise) tagamine riigi või omavalitsuse tasandil.

6) Kuni spetsiaalse SARS-COV-2 ravimi kasutusele tulemiseni ravi tagamine positiivseid tulemusi andnud ravimitega nagu Remdesivir ja hydroxychloroquine.

7) Ühiskondlikus ruumis hajusa liikumise, ehk 2 + 2 reeglist tõhusama kinnipidamise tagamine, sh vajadusel rangemate distsiplineerivate võtete rakendamine.

8) Kõigile inimestele ja mittetulundusühingutele (sh KÜ-d jms) tasuta või mõistliku hinnaga viirust neutraliseerivate desinfitseerimisvahendite ja isikukaitsevahendid (ennekõike maskid) kättesaadavuse tagamine.

9) Ühiskondlike ruumide (terminaalid, kauplused, postkontorid jne), vahendite ja -transpordi regulaarne ja põhjalik desinfitseerimine kuni epideemia lõppemiseni, ehk viiruse likvideerimiseni.

Pandeemiapiirangute täieliku likvideerimise eelduseks on järgmised 2 kuni 4 punkti:

a) ülemaailmse viiruse leviku ja haigestumise dünaamika pöördumine kahanemisele;
b) mõistlik, ehk hallatav viiruspositiivsete ja ambulatoorsel ravil olevate inimeste hulk riigis;
c) tõhusa spetsiaalse COVID-19 ravimi olemasolu ja kättesaadavus, mida 

d) võib täiendada spetsiaalse vaktsiini olemasolu ja sellega kõigi riskirühma kuuluvate inimeste vaktsineerimine.

Kõige olulisem on tõhusa ravimi olemasolu ja kättesaadavus ning teiseks toimiva vaktsiini olemasolu, mis võtaks maha ka inimeste hirmud peale piirangute lõpetamist. 

Kuidas geograafiliselt lokaliseerivatavate probleemide lahendamine peaks käima

Käsitlemist leidev huvitav-kasulik rakendus ei puuduta otseselt liikumist ja sõitmist, aga liikumine-sõitmine võib sellise rakenduse vajalikkuseks ideid anda. Eriti siis kui näed-koged teedel-tänavatel või ka väljaspool neid, looduses, asju, mis seal ei tohiks olla või peaks olema teisiti, ja hakkad mõtlema, et huvitav kelle haldusalasse too alla aetud kits või lahtine kaevuluuk või löökauk või mittetöötav valgusfoor või improviseeritud prügimägi jne kuulub, ehk keda peaks sellest vastutustundliku liikleja või kodanikuna teavitama.
Üks variant ongi konkreetne vastutav ametkond kindlaks teha ja nendega kontakteeruda. Selleks võib aga pahatihti üsna palju aega kuluda. Palju lihtsam oleks selline info teatud kohas avalikuks teha kust asjakohane ametkond selle ise üles korjab ning ka teised kodanikud saavad näha, et probleem on juba tõstatatud.
Nagu vanasõna ütleb – "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem." (loodame, et see ka paika peab 😊).

Anna-teada sisestatud probleemide vaade

Siseministeeriumi tellimusel on selliseks otstarbeks valmistatud suurepärane rakendus Anna-teada, mis on olemas nii veebipõhiselt kui mobiilirakendusena nii iPhone kui Android telefonide jaoks kui isegi Windows telefonide kasutajatele (huvitav, palju selliseid leidub?).
Antud keskkonnas saab igaüks märkida Eesti kaardil probleemi täpse asukohta lisades sinna juurde probleemi lühikese kirjelduse ning oma e-posti aadressi (viimast avalikult ei näidata, samas asjakohane ametkond saab soovi korral sissekande teinuga asjaolusid täpsustada).

Probleemid, mida see rakendus koondab, liigituvad valdavalt järgmiste teemade alla: teede- ja tänavate korrasolek (sh lahtised kaevuluugid, löökaugud, läbimatud teelõigud, mittekorras tänavavalgustus jms), lubamatud prügiladustamised, ohtlikud objektid (n murdunud puu, ilma piireteta ja hoiatuseta elektriseadeldis, auk jne.). Nagu tehtud sissekannetest ilmneb, ei ole probleemide kategooriad kuidagi piiratud, ehk teavitada võib erinevatest lahendamist nõudvatest probleemidest, mida saab asukohaga määratleda.

Rakendus toimib selliselt, et kasutaja poolt sisestatud probleemist teavitatakse vastutavat ametkonda või omavalitsust, kes probleemi tegelema asub. Kuidas, st. kui kiiresti ja kui kindlalt see info asjaomasesse asutusse liigub, jääb paraku selgusetuks.
Kaardi vaates tähistavad uusi, veel lahedamata probleeme punased asukoha tähised ning lahendatuid rohelised.

Rakenduse juures on küll mitmeid küsitavusi ja lahtiseid otsi, sealhulgas nimetatud info liikumise osas kui ka tõstatatud probleemide lahendamise staatuse (sh lahendatuks kvalifitseerumine), vastutaja, tähtaegade jne osas, aga idee kui selline on väga hea ja igati kiiduväärne.

Paraku tundub, et väga tuntud ja populaarne see keskkond ja rakendus veel ei ole kuivõrd eeldaks oluliselt kõrgemat sissekannete hulka kui selles praegu on. Ilmselt on siin lisaks Siseministeeriumile oluline roll ka teistel ministeeriumitel (ennekõike Keskkonnaministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil, aga ka Kultuuriministeeriumil ja Kaitseministeeriumil) ja omavalitsustel, kes võiks ja peaks sellise keskkonna kasutuselevõtust väga huvitatud olema, või kui ka ise ei ole, siis olema ülevalt poolt selleks kohustatud.

Nägid miskit jama? Ära hoia enda teada pane märk maha!

Hea disain

(jätkuna ja täienduseks postitusele „Halb disain“)

Ehkki puudulikult või häirimisega oma ülesannet täitvad asjad kipuvad teravamalt silma ja jalgu jääma, ei piirdu meid ümbritsev vaid halvasti disainitud asjadega.
Tegelikult on meie ümber väga palju hea ja väga hea disainiga asju, mida me sellisena enam ei käsitlegi kuivõrd need on oma olemasolu ja toimivusega muutunud iseenesest mõistetavaks.
Me ei taju selliseid esemeid ja tooteid enam tähelepanuväärse, silmatorkava, vaimustust pakkuva või millegi erilisena. Peame seda normaalseks, ise-enesestmõistetavaks. Näiteks klassikalised tooted nagu tass, vaas, toop, tool, taburett, laud ja väga-väga paljud muud esemed, mis võivad olla küll nii-ja-naasugused, aga oma põhiolemuselt on suurepärased esemed.
Küllap see peabki nii olema... et see ongi asjade loomulik käik ja areng. Mis täna on haruldane, hea ja koguni geniaalne on homme ise-enesest mõistetav, vastavate toodete n-ö baasstandard.

Seonduvalt eelmise postituse halva disaini definitsiooniga on minu hinnangul hea disain see, mis ennekõike toetab asja/toote otstarbekohast mugavat ja kestvat kasutamist ning on kvaliteetne. Väga hea disain on selline, mis lisaks funktsionaalsele aspektile on esteetilisest vaatevinklist (vorm, kuju, väline kujundus) originaalne ja naudingut pakkuv. 

Nagu halva disaini puhul, ei piirdu hea disain kolmemõõtmeliste asjadega vaid hõlmab ka tarkvaralahendusi, hooneid, ruume ja ka teenuseid.

Hea disaini näited (nimestik on jooksvas täiendamises)

Plekk-purk 

Jah täiesti tavaline karastusjoogi, õlle taara plekkpurk alastes 0,33 liitrist kuni pindini. Eestis pole plekktaara kuigi kaua käibel olnud (ehk umbes 25 aastat), aga olema sellega nii harjunud nagu igapäevase ja tavalise asjaga. Kui aga seda lähemalt analüüsida, on plekkpurgi geniaalsus imetlustvääriv.

Tassi joogi magustamiseks doseeritud pakendatud suhkur

Seda nii tükksuhkruna, aga minule on veelgi enam imetlust avaldanud tavalise terasuhkru pakendid, mis võivad olenevalt välisest kujundusest olla nii reklaamiesemed kui kanda mõnd muud, näiteks harivat, sõnumit. Näiteks selliselt pakendatud suhkur, läbi mille me saame teada, et esimene eestikeelne raamat trükiti 1525. aastal. (The first book containing a text in Estonian was published in 1525.)

Keeratava korgiga fooliumpakend

Tavaliselt on sellistes pakendatud toiduainetest ketšup ja kondenspiim. Kodukeemia osas vedelseep vms. Väga mugav kasutada võimaldades pakendi ka hästi tühjaks teha ning on prügi mõttes suhteliselt minimalistlik.

Halb disain

Erinevaid asju - tooteid siis, aga ka tarkvara ja teenuseid -, kasutades olen end leidnud aeg-ajalt imestamas-kirumas, et kes kurat sellise asja välja mõtles ja miks see just sellisel viisil teostatud on kui see saaks olla teostatud normaalselt, ehk mõistlikult – nii, et see ei tekitaks kasutamisel probleeme.

Leian, et disain ei ole pelgalt mingi asja kunstiline teostus, mis väljendub vormis, visuaalis ning värvivalikus, ehk esteetikas, vaid tervik, mis hõlmab lisaks eeltoodule ja ennekõike asja kasutuseesmärki, ehk selle funktsionaalsust, kasutatavust mugavuse ja kestuse mõttes.

Halva disaini moodustavad omadused ja asjaolud, mis ennekõike rikuvad asja otstarbekohast,  mugavat ja kestvat kasutamist. Liigitan halva disaini alla ka visuaalses plaanis huvitava, põneva, kena ja esteetilise, aga otstarbepärase kasutuse mõttes halvasti või piiratult kasutatava asja. Samuti sihipärasel kasutamisel disani ehk konstruktsiooni tõttu hõlpsasti laguneva asja, mis juhtub siis kui konstruktsioon ja tehniline teostus on välimusele või n-ö originaalsusele ohvriks toodud (valesti dimensioneeritud detailid, liigendid, ühenduskohad, kinnitused, funktsioonile mittevastavad tehnilised lahendused, ebakvaliteetne teostus jne.).

Halva disaini alla liigituvad laiemas mõttes ka asjad või ruumid, kus mingi, tihtipeale elementaarset funktsionaalsust ja kasutusmugavust lisav detail või omandus on ära jäetud. See käib suuresti näiteks (ühiskondlike)ruumide kohta.

Hea ja halva disani eristamise võib olla komplitseeritud kuivõrd teatud omadusi ja kvaliteeti eeldame vaikimisi, aga teisalt ei pruugi me esimese hooga pöörata piisavalt tähelepanu latentsetele omadustele nagu näiteks kasutusmugavus ja vastupidavus, mida ei pruugigi ilma kasutuskogemuseta osata hinnata. See aspekt on tavapärasem tehniliselt keerukamate toodete, seadmete ja masinate puhul. Näiteks autode juures, kus disaini all peetakse eelkõige silmas visuaalset teostust ehk väljanägemist. Seejuures teatud omadustele vastavust nagu juhitavus, sõidumugavus, vastupidavus suuresti eeldatakse.
Kas aga disaini, mille välimus nõuab lõivu asja otstarbekohaselt kasutamiselt, saab pidada heaks?
Jah, asi võib olla visuaalselt kena, aga sellegipoolest tervikuna halvasti disainitud kui see ei toeta kasutusotstarvet.

Minu hinnangul ei pruugi asi alati olla kõige n-ö ägedama või originaalsema väljanägemisega, kui see aga toetab 100% tema kasutusotstarvet, kasutusmugavust, on kvaliteetne ja kestev, on tegemist juba vähemalt hea kui mitte väga hea disainiga. Kindlasti kvalifitseeruvad väga hea disaini alla asjad, mille kasutuskogemus ületab tavapäraseid ootusi.

Katsun analüüsida miks ja kuidas sünnivad halva, asja otstarbekohast ja sihipärast kasutust õõnestava disainiga asjad, tarkvara ja ka teenused.

Asja autori, ehk vahetu tegija seisukohast on selleks ilmselt puudulikud erialateadmised, puudulik visualiseerimine (ettekujutus asja kasutamisest praktikas), asjakohase kasutuskogemuse puudumine, nõrk intellektuaalne panus, pealiskaudne suhtumine ja ükskõiksus ja/või ka kiirustamine.

Toote valmistaja, tarkvaralahenduse pakkuja või teenust osutava ettevõtte seisukohast on aga tegemist tootearenduse puuduliku juhtmisega või sootuks selle puudumisega. Ehk ettevõtte tasandil ei toimu erialase know-how arendamist ja talletamist vaid see käib puhtalt töötajatega kaasas. See tähendab seda, et toote- või teenusespetsiifilisi teadmisi firmas kannab vaid konkreetne töötaja/spetsialist ning ühes tema töölt lahkumisega lahkub ka vastav erialane kompetents ja know-how. Sellest tulenevalt puudub ettevõttel võimalus (ja sellisel puhul tavaliselt juba ka tahe) oma toodete/teenuste põhist know-how’d uuele spetsialistile edasi anda. Eeldatakse, et uus spetsialist peaks juba toimetama asudes olema piisavalt pädev ja kompetentne tegemaks asju õigesti.
Nii võib juhtuda, et uus spetsialist hakkab tootes rakendama lahendusi, mis sinna ei sobi ja mille sobimatus on toodete varasemate versioonide peal või turul laiemalt juba kinnitust leidnud (aga pole ettevõtte tootearenduse tasandil fikseeritud ja/või keegi ei tegele selle juhtimisega).
Ilmseks, eelloetletuga ühilduvaks kurja juureks on ka väljatöötatud toote või lahenduse ebapiisav testmine või üldse mitte testimine ning lootmine, et küll see töötab, ehk on piisavalt hea, et seda ostetaks.

Jooksvalt täiendatav list halvast disainist just ebapraktilise või kasutusotstarvet mittetoetava teostuse osas. Tihti esineb halba disaini, läbimõtlematust ja tarbetut originaalitsemist rõivaste ja jalanõude juures. Nii mõnegi neist vääriks eraldi käsitlemist.

Jooksusussid Mizuno Wave Runner 9

Omapärane/originaalne talla kannakonstruktsioon, mida on üritatud tühikute ja õnarustega õhulisemaks muuta või vastavat muljet kujundada, aga väga ebapraktiline maastikul jooksmisel kuivõrd kanna alusesse tühimikku kipuvad kinni jääma männikäbid, kogunema tihkem savi jms. Talvisel ajal, värske pakkiva lumega, koguneb kanna alla korralik jäine klots. Seega kasutmiseks vaid kuival ja mitte irddetaile sisaldaval pinnasel.

Craft jooksujakk - praktikas võimatu kasutusega käisetasku lukk

 Õlavarrel paiknevat vertikaalse tõmblukuga taskut on võimatu ühe käega kasutada. Kui sa selle ka lahti saad, siis kinni enam mitte. Teist, varrukas olevat kätt abiks kasutada ei saa - lihtsal ei ulatu.
Hea näide asukohale ja materjalile mittesobivast tehnilisest lahendusest. Probleemi poleks näiteks takjakinnitusega laheduse puhul.

Salomon joogipudelihoidja-vöökott

Jällegi, tootja on mõelnud, et teeks laheda disani, mis võimaldaks joogipudelit mugavamalt parema käega haarata. Samas tundub, et tootja pole viitsinud antud disaini praktikas (piiavalt) testida. Kui ta oleks seda teinud, oleks nad lisanud mingi pudelit fikseeriva lahenduse, mis välistanuks pudeli hoidikust välja rappumise - eriti tavaline jooksmise puhul.

Motorõivad RST Ventilator IV (ennekõike püksid)

Väljanägemise, lõike ja värvivaliku, ehk visuaalse poole pealt igati okeid, aga funktsionaalselt soovida jätvad. Tegemist on kolmekihilise (sisemine soojem vooder, veekindel vooder ja välimine rõivas) sõidujakist ja -pükstest koosneva komplektiga. Häda on selles, et kõige välimine kiht, ehk põhirõvas ise on tehtud paiguti väga õhku läbilaskvaks (ilmselt sellest ka nimi "Ventilator"), mis aga mootorrattasõidul olemise mugavusele kasuks ei tule - juhul kui tegemist ei ole just palava ilmaga. Samas palava ilmaga hakkab jällegi seisma jäädes palav kuivõrd rõivas on iseenesest suht paks. Selline lahendus on sobilik aktiivseks liikumiseks mõeldud spordirõivastele, mis peaks liikudes võimaldama head venitilatsiooni, aga seisma jäädes pakkuma sooja. Motorõivas peaks aga olema põhimõtteliselt vastupidise funktsionaalsusega - tuulekindel, aga seistes ventileerimisvõimalust  pakkuv.
Kasutatavuse huvides ratsisin pükstele selle kõige õhku läbilaskvamale osale lukuga ärakäivad tuulekindlad pinnad. Teostus ühe õmblustöökoja poolt.

Nike mäesuusapükste sisse-õmmeldud takjakinnitustega taskud

Taaskord, mõnda kohta ehk sobiv lahendus, aga antud kohta kindlasti mitte. Esiteks ei takista selline tasku sulgemise viis lume sattumist taskusse, mis mäesuusapükste puhul ei ole kukkumise korral kuigi haruldane. Teiseks, väga tülikas lahendus kinnastega kasutamisel (aga ka ilma nendeta). Kolmandaks, mitte-kestev, ehk kasutamisel pükse lõhkuma kippuv.

Polar pulsikella pulsivöö 

Mõeldud käima ümber rindkere rinnalihaste alt. Paraku sportimise ajal, kui higi lahti ja eriti alade puhul, kus ka ülakeha rohkem liigub (n suusatades), kipub vöö kõhu peale alla kukkuma. Olen näinud, et mõned on pulsivööd ratsinud üle õlgade käivate toestavate paeltega - nagu naiste rinnahoidja siis.

Ei tea kas see on ka disainiviga, aga minul on nendega alaliselt esinud ka vale näidu probleem - rihm ei edasta kellale korrektselt andmeid. Need puuduvad treeningu alustamisel kas üldse või siis tulevad sisse mingi anomaaliana - stabiilselt püsiva kõrge pulsinäiduna.

Õnneks tänapäeval, kus spordifunktsionaalsusega kellad suudavad pulssi ka randmelt lugeda, hakkab pulsivöö pigem ajalukku jääma.

Spordihoonete, ujulate jms plekk-kapid

Eks neid kapidisaine ole erinevaid, aga aspektid, mida ma antud juhul silmas pean seisnevad mõningate mudelite uksaugu servades mille taha kotid/asjad kinni kipuvad jääma. Pleki serv seest tagasi valtsimata. Lisaks rõivaste riputamise pulgad, mis kergelt oma pesast välja tulevad kaotades rõivaste riputuskonksusid

Poolsõõri kujulise võtmega Abloy ukselukk

Ilmselt turvalisem kui vanakooli nn Vasara lukk, aga praktikas vägagi tülikas kuivõrd võtme lukuakku saamine nõuab üksjagu pusserdamist.

McDonalds'i iseteeninduse lahendus (tabloo)

Aja jooksul on see küll tasapisi paremaks muutunud, aga tiba kohmakas ja mitte-intuitiivne on see veel ikkagi.
Näiteks ei saa enne eine hinda teada kui pead valima konkreete burgeri. Ka navigeerimine jätab soovida, eriti kui soovid mingites valikutes tagasi või üldisemale tasandile liikuda. Varem oli väga kummalise koha peal see kui soovisid, et karastusjooki ei serveeritaks jääga. Nüüd on eine erinevate komponentide personaliseerimine käepärasem. Siiski ei saa ma aru, miks ei piisa näiteks jää ärajätmisest joogist vastava linnukese eemaldamisest vaid selle jaoks hoopis klikkida "muuda" nupul.

Rimi iseteeninduse süsteem

Taaskord, aja jooksul mingites nüanssides paremaks muutunud, aga kohati ikka arusaamatu. Näiteks  mitme sama toote ostmisel oled sunnitud kasutama klienditeenindaja abi kuivõrd süsteem ei luba sul toote kogust sisestada kui sa oled esimese eksemplari juba ära skänninud (koguse sisestamine peaks toimuma enne toote skännimist).
Kui ostad palju kraami võib juhtuda, et süsteem näitab nn kaaluerinevust. Probleemist väljumiseks peab klienditeenindaja tulema detuktiivselt välja uurima milles asi. See seisneb tavaliselt toodete üle lugemises ja ostunimestikule vastavuse kontrollimises. Minu hinnangul tarbetult klienditeenindaja aega okupeeriv ja ostjat ruineeriv olukord. Ma ei tea milline on Rimi kaaluerinevuse tolerants, aga tundub, et see on liiga väike. Ma leian, et kaaluerinevuse tolerants võiks sõltuda ostetavate toodete hinnaklassist. Näiteks kui inimene ostab mitu kilo kapsast, saia, leiba, piima jms. oleks lubatud suurem kaaluerinevus, kui ta osturegistris on aga mõni kalli kaaluhinnaga toode või tooted (näiteks safran) võiks kaaluerinevuse tolerants olla väiksem.

Söögikohtades toitude/jookide serveerimine ebakohaste riistadega või nõudest

Üsna tavapärane on kastme serveerimine väikestes kausikestes koos kahvli ja terava otsaga noaga millega seda kastet sealt kätte ei saa. Võimalik, et nii ongi mõeldud, et kastme manustamiseks tuleb toit tuleb sinna sisse kasta, aga minu hinnangul mitte kõige elegantsem lahendus, eriti arvestades milliseid erinevaid söögiriistu, on erinevate toitude mugavamaks konsumeerimiseks välja töötatud. Asja päästaks ära üks väike lusikas.
Ühes Tartu pubis olen tunnistanud seda, et kuumi jooke serveeritakse pikast klaasist koos lühikeste puuga kaetud käepidemetega lusikatega, kus jooki segades ulatub käepideme puu osa joogi sisse.
Kas tõesti on olnud raske komplekteerida pikas klaasis joogi serveerimist selleks sobilike pikemate lusikatega?

Kohvikutes ja pubides elektripistikute nappus või puudumine

Minu jaoks mõistetamatu olukord. Kohati tundub, nagu pistikud oleks mingi maksu all, et neid ei ole peetud vajalikuks klientidele kasutamiseks lisada. 

Kohvikutes ja teistes söögikohtades WiFi kasutamise võimatus

Ja seda mitte sellepärast, et WiFi kui selline üldse puuduks vaid seetõttu, et teenindaja ei tea selle parooli või esineb mõni muu tehnilist laadi takistus mille osas teenindaja ei oska aidata ega ka lihtsalt ruuterile restarti teha.
Võib ju tunduda pseudoprobleem, aga ei ole seda mitte kui sa otsid spetsiaalselt mõnes piirkonnas WiFi-ga kohvikut või söögikohta, et seal ära teha mõned pakilised toimingud.
Minul on kombeks sel puhul ka midagi tellida, et ma ei kasuta lihtsalt tasuta netti, aga olen ka kliendiks. Teinekord juhtub aga nii, et võtad küll suupisted, aga seda, milleks sa sinna kohvikusse tulid, teha ei saa kuivõrd ei õnnestu netiühendust saavutada. Seega oled sunnitud minema järgmisesse kohta olles raisanud aega ja raha mitte-toimiva ühendusega, sisuliselt sinu õigustud ootusi petnud söögikohale.

Üldkasutatavates WC-des nagide ja kottide vms. jaoks tasapindade puudumine

Ei tea, kas see on olnud kaalutletud otsus või läbimõtlematus, aga kasutajale ebamugavusi põhjustav on see küll. Eriti talvisel ajal kui nr. 2 tegema asudes ei ole üleriideid kuhugi riputada või sa ei soovi muud kandamit ligasele põrandale panna.

Ühiskondlik transport versus oma sõiduvahend

Või lihtsustatult: buss vs auto, aga üldisemalt siiski mistahes igapäevane ühiskondlik maismaatransport (troll, tramm, buss jms) vs isiklikus kasutuses olev sõidu-, paketiauto, mootorratas vms.

Avalikus ruumis tõstatub aeg-ajalt poleemika ühe või teise transpordimooduse eelistest ja arendamise vajadusest. Tavaliselt siis ühiskondliku transpordi eelistamise ja arendamise vajadusest ning kitsendustest erasõidukite kasutamisele seoses liiklustiheduse ja saastamisega.

Mõtlesin, et panen ühe ja teise plussid ja miinused isiklikule kogemusele tuginedes kirja, et oleks asi n-ö läbi töötatud.

Kõigepealt võrdlustabel kategooriate lõikes, kus „+“ märgib paremust ning „=“ põhimõtteliselt võrdset seisu.

Aspektid/võrdluskategooriad	Isiklik sõiduvahend	Ühiskondlik transport
Üldine rahaline kulu sõitjale		+
Vahetu/otsene km läbimise kulu	=	=
Oma aja peremees olemine, ehk ajaline paindlikkus	+
Kohalejõudmise kiirus/sõiduaeg	+
Liikumise paindlikkus trassi, alguse ja lõpp-punkti osas	+
Hoiustamise ja parkimisega seonduv		+
Sotsiaalne aspekt	=	=
Keskkonnahoiu alane aspekt		+
Vahetu keskkond ja selle kujundamine (erinevad aspektid, sh puhtus, heliline keskkond jms)	+
Sõiduaja kasulik kasutus		+

Võrdlustabeli järgi jääb seis 4 eelise ja kahe võrdse aspektiga viiki.

Samas on eelised ja võrdsused mõnede võrdluskategooria osas suhtelised, ehk tingimuslikud, sõltudes kontekstist - valitsevatest oludest ja sõidukite tehnikast/tehnoloogiast.

Võtame eelised või puudused võrdluskategooriate lõikes lähema vaatluse alla. 

Üldise rahalise kulu osas, mis hõlmab isikliku sõiduvahendi soetamise ja ülalpidamise kulu koos hoolduse, remondi, kindlustusmaksete, riigilõivude jms on ilmne, et ühiskondliku transpordi kasutamine kujuneb nii ajas kui vahemaa osas odavamaks kui kõiki sõite ei tehta just taksoga või auto ei ole tasuta saadud (võidetud, kingitus vms.). Lisaks tuleb siin vältimatuks kuluks lugeda ka lubade tegemisega seonduvad väljaminekud autokoolile ning eksami ja lubade väljastamise riigilõivudele.

Mis puutub pelgalt km läbimise kulusse, mis ei hõlma sõiduvahendi soetamise maksumust ega muid vältimatuid eelnevaid ja kaasnevaid kulutusi selle ülalpidamisele ja hooldusele ega muud eelnevas punktis toodut, siis puhtalt kütuse, aga ka õlikulu arvesse võttes, ei pruugi ühiskondliku transpordiga kasutamine tulla enam sugugi odavam. Tulenevalt erinevatest faktoritest võivad siin tasuvuse vahed olla tugevalt nii ühiskondliku transpordi kui isikliku sõidvahendi kasuks.

Nendeks faktoriteks/teguriteks on:

• sõidu algus- ja lõpp-punkt, mis määrab ära kasutatava ühistranspordi liigid (kas kohale jõudmiseks saab kasutada vaid üht bussi või üht transpordiliiki); 
• piletihinnad ning sihtkohta sõitmise regulaarsus odavama kuutasu võimalusega; 
• kas sihtkohta üldse ühiskondlik transport käib või on mingis lõigus vaja kasutada ka taksot. 
• Isikliku sõiduvahendi kasutuse poole pealt aga selle kütusekulu ja kütuse hind ning muud otseselt sõiduga kaasnevad kulud (n teemaks, üleveokulu, aga ka parkimistasu jms);
• Isikliku sõiduvahendit (autot) edasiviiv energia-tehnoloogiline lahendus. Näiteks elektriauto km läbimise otsene kulu energiale on 6…∞ x väiksem sama suure sisepõlemismootoriga auto omast tulenevalt sellest, milline on selle laadimise elektrienergia maksumus. 

Üldiselt sisepõlemismootoriga auto võrdluses ümberistumise vajadusega ühiskondliku transpordi kasutamisega, kujuneb otsene km läbimise kulu enam-vähem võrdseks. See aga ei hõlma parkimist ja muid kaudsemaid kulusid, mis taas oma auto kasutamise kulusid tõstavad.

Oma aja peremees olemine on pea hindamatu väärtusega aspekt, kus isiklik sõiduvahend annab paindlikkuse planeerida oma päeva ja tegemisi võmalikult efektiivselt ja tohutult aega säästa. Sa ei pea oma kohtumisi ja liikuma hakkamisi planeerima busside sõidugraafikute järgi. Rääkimata alalisest ühistranspordi peatuses ootamise vajadusest, ehk tohutust ajakulust ootamisele ning närvide mängust, kas graafikust maha jääv buss jõuab ikka õigeks ajaks sihtpunkti kus peaksid järgmise vahendiga edasi sõitma. Juhtub sedagi, et oodatavat bussi ei tulegi või see jääb nii palju hiljaks, et su plaanid lörri lähevad. Veelg enam! Maaliinide bussiliiklus on jäänud järjest hõredamaks, nii, et mõnda kohta külastab ühiskondlik transport vaid paar korda või vaid korra päevas.
Seega, kui sa ei ela ega tööta kesklinnas, on auto omamine eluline vajadus.

Kohalejõudmise kiiruse, ehk puhta sõiduaja poolest võib ühistransport teatud juhtudel - kiire rongiühendus soovitud alg- ja sihtpunkti vahel; suur asulasisene liiklustihedus ja ummikud, samas kui ühistranspordile on loodud eelised omas sõiduraja vms näol - osutuda autoga liiklemisest paremaks valikuks.

Intrigeeriv on kummagi transpordiliigi sotsiaalne aspekt. See seisneb teistega lävimise võimaluses ja selle foonis. Siin on mõlemal omad plussid ja miinused.
Ehkki ühistransport annab tänu suuremale hulgale inimestele ja seltskonna varieeruvusele selleks suuremad võimalused, siis sellist võimalust väga kasutama ei kiputa kui just ei satuta kokku mõne hea tuttavat või sõbraga. Ja isegi sel puhul võidakse suhtlemisele eelistada privaatsust. Tõenäoliselt loob sellise eelistuse justnimelt paratamatu kokkusurutus teistega, mille tugevaks miinuseks on see, et sa ei saa põgeneda ja pead olukorra ära kannatama.
Samas, autoga liigeldes oled sa üksinda, sul puudub suhtlemisvõimalus kui sa just kellegagi telefonitsi ei räägi või sul pole kaasreisjaid. Viimaste osas on sul aga võimalus neid ise valida. Võid pakkuda küüti läbi mõne sõidujagamisrakenduse (wisemile), pakkuda seda mõnele sinu kandist teadaolevalt samasse suunda sõita soovivale inimesele või võtta tee äärest peale hääletaja. Aga võid nautida ka privaatsust. Sinu valik.

Sotsiaalne aspekt on tihedalt seotud vahetu keskkonna ja olustikuga. Erinevate inimestega kaasnevad erinevad nüansid, mis torkavad seda enam silma (aga veelgi enam ninna ja kõrva), mida häirivamad need on. Ei ole just meeldiv istuda haisva inimese läheduses või määrdunud haisval istmel, kus selline inimene on istunud, või millel ta on oma silguveest vms lekkinud kotti hoidnud. Või olla sunnitud pealt kuulama külauudiste agentuuri esindajaid, kes lahkavad kellegi

personaalküsimust. Või taluma mõne mitte taskurätti kasutama õppinud tegelase alalist ninaluristamist või mõne teise kuklasse köhimist. Või kellegi valjuhäälset telefonihelinat ja sellele järgnevat telefonivestlust reportaažiga oma joomaseiklustest. Või kellegi tilulilu helide saatel telefoniga mängimist või klappideta muusika kuulamist. Seejuures, mida raskem on mängitavat muusika alla liigitada, seda tõenäolisemalt seda just sellisel, kõigile avatud viisil tarbida harrastatakse. Teinekord, kui istumisvõimalusi pole väga valida, sõltud sa aga bussijuhi muusikamaitsest.
Isikliku sõiduvahendiga sedasorti segajad ja häirivad aspektid puuduvad.

Saastamise ja keskkonnahoiu alasest asepektist läheb plusspunkt ühiskondlikule transpordile kuivõrd ühe inimese ühest kohast teise liigutamisele kulub oluliselt vähem kütust ja tekib seeläbi
vähem saastet kui kui igaüks individuaalse mootori jõul liikumisel. Samas on selle lõivuks kompromiss mugavuse ja ajakasutuse vahel.
Keskkonna alase kasu määr taandub reisijate arvule, kütusekulule ja saaste kogusele, mis omakorda oleneb kasutavavast tehnoloogiast, ehk selle „rohelisusest“. Jalgrattaga sõitmine on kindlasti keskkonnasõbralikum kui kuitahes suure reisijatearvuga ühissõiduk. Samuti ei pruugi fossiilsel kütusel ühistransport jääda keskkonnasõbralikumaks, ja ilmselt ei jäägi, võrreldes reisijate arvuga võrdse hulga rohelist energiat kasutavate elektrisõidukitega. Siin tuleb aga mängu teine liikumist pärssima asuv aspekt – liiklustihedus ja ummikud.

Ühistranspordi üheks põhiliseks plussiks on sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus - st. tegeleda sõitmise ajal millegi muu kasulikuga nagu näiteks lugemine, arvutiga töötamine, e-õppes osalemine jms. See taandub aga suuresti vastavate võimaluste olemasolule. Ilma interneti püsiühenduse ja voolupistikuta bussis on arvutiga töötamine piiratud. Täiskiilutud ja kitsaste istmevahedega bussis, aga sisuliselt võimatu. Samuti ei ole mugav lugeda bussis, trollis, trammis või rongis, kus lällavad mõned kaasreisijad või esinevad muud laadi eelpool mainitud ebamugavused/-meeldivused. Ometi on sellised tegevused tänu sellele, et juhtimisega tegeleb keegi teine, võimalikud.
Tehnika arenemisel, just isesõitvate autode tuleku ja nende tee- ja tänavaliikluse seadustamisel, ei jää sellised tegevused aga enam vaid ühiskondliku transpordi eeliseks. Sõidu ajal lugemine, arvutiga töötamine jms saab olema ka sellise auto omaniku/juhi privileeg.

Isesõitev elekrijõul liikuv auto saab olema kõige tõsisemaks väljakutseks ühistranspordile selle muutumiseks veelgi kasutaja- ja keskkonnasõbralikumaks. Loodan, et poliitikud isesõitvate sõidukite tulekud ja levikut erinevate konvensionaalsete huvigruppide huvide eest seismisega ära ei muna.





Käsitlesin siin ühistransporti ennekõike võrdluses sõiduautoga. Eraldi kategooria moodustavad aga mootorratas ja teised kaherattalised sõiduvahendid, millel on võrreldes autoga omakorda nii plusse kui miinuseid.

Motohooaja 2016 lõpetamine Pärnus

Mootorratta plussideks on suurem mobiilsus ja tänu kompaktsusele kohtadele ligipääsetavus, sh ummikute läbimise võimalus ning reeglina ka suuremale suhtelisele võimsusele võime teha kiiremaid, lühema kestusega ja seega ohutumaid möödasõite. Samuti paindlikkus ja võimalused parkimise osas. Ilmselt kõige suuremaks plussiks on aga sõiduelamus.
Miinusteks taas avatus ebasoodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, tugev tuul ja madal temperatuur ning piiratud kraami ja reisijate transpordivõimalus.

Ehkki isikliku sõiduvahendi ja ühiskondliku transpordi võrdluse tehniline skoor kujunes viigiliseks, leian, et osade võrdlusaspektide olulisus ja kaal annavad tänasel päeval ikkagi eelise (ja mitte väikse) isiklikule sõiduvahendile.

Minu hinnangul on isikliku sõiduvahendi suurimateks eelistaks ühistranspordi ees ajaline paindlikkus, ehk oma aja peremees olemine ning sõltumatus ühiskondliku transpordi sõidugraafikust, kohale jõudmise kiirus, ehk sõiduaeg ning trassi valiku vabadus. Aga mitte palju vähem ka isiklik kontroll sõiduki ja selle seisukorra üle ning niivõrd-kuivõrd selles valitsevate olude (puhtus, temperatuur, helid, kaasreisijate koosseis, mentaalne atmosfäär) kujundamise võimalus.

Tesla Model 3

Sellised mõtted ja analüüs siis. 😊

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.

22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

Mustad ja valged, õiged ja valed, külmad ja kuumad, …ehk mõlgutusi kooseluseaduse teemal

Kooseeluseadus (eelnõu materjalid EIS keskkonnas) on üks huvitav asi - fenomen, mis paneb Euroopa kõige usuleigema rahva – eestlased – jaotuma kahte selgelt teineteisele vastanduvasse leeri. Vähe paistab olema neid, keda kooseluseaduse temaatika külmaks jätab. Erinevate seisukohtade piir jookseb läbi sõprade, töökollektiide ja koguni perekondade. Tundub, et isegi neid, keda teema seni ei huvitanud, on ühiskonnas levivast  rahutusest tuld võtnud.

Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.

Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?

Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.

Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.

Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.

Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.

Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.

Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.

Tõrvatilgutajad

Pikk jaaninädalavahetus (kokku 4 ametlikult vaba päeva) on alanud ja peaks nagu igati tore, fan ja vahva olema - välja arvatud suveilm, mis sel aastal väga visa on jalgu alla võtma -, aga ikka leidud mõni tõbras tõrvatilgutaja, kes su meepoti musta mõrudat jama täis ajab ja su tuju vähemalt mõneks ajaks ära nullib.
Nimelt otsustasin täna ühe varba kerge vigastuse tõttu asendada jooksutrenni rullisõiduga, ehkki kodukandi Jaagupi ümbrus selleks erilisi võimalusi ei paku v.a. kergliiklustee umbes 1 km tasane lõik. Mõtlesin siis teha paaristõukeid edasi-tagasi nii tunni jagu. Ja ega kõhu peal vähem pekki ka paha ei oleks. Pealegi, tegelt on rullitamine mõnus (nagu suusataminegi, kus kogu keha töötab), eriti muidugi siis kui vorm on juba parem ja liigutada ka jõuad. Aga see otsus tekitas kokkuvõttes rohkem kulusid kui olin mõelnud (või õigemini oskasin arvata). Ehk kuluks ei olnud ainult aeg, kalorid ja mõned(sajad)grammid kehakaalust. Ühel tundmatuks jääda soovinud tegelasel oli nimelt hirmsasti vaja minu päevi ja kilomeetreid näinud Odlo joogipudelivööd, joogipudelit koos spordijoogiga ja Salomon sandaale-plätusid, millega kergliiklusteele tulin, et mitte suusasaapaid käimisega trööbata.
Jõudsin ca 20 minuti jooksul rullitada mõned otsad kilomeetrist lõiku edasi-tagasi ja korra ka juua kui teelõigu teisest otsast alguspunkti naastes avastasin, et pingi all, kuhu eelnimetatud asjad kilekotiga olin jätnud, puhus vaid tuul. Ehk seltsimees konfiskeerija oli oma aktsiooni ajastanud u 4 minutilisele vahemikule kui see teeots mu nägemisulatusest väljas oli. Seal teelõigul liikus ka mõni jalutaja ning kõrvaloleval teel sõitis autosid siia-sinna. Esimese hooga sõitsin rattaga alevi vahele vaatama, et järsku trehvan juhuslikult oma asjade õnnelikku uut omanikku. Aga kedagi-midagi sellist silma ei hakanud. Võimalik, et tüüp passis, kuskilt hoovist või nurga tagant mõnda aega peale ning kui leidis, et ohtu pole, tegi sööstu ihaldusväärse saagi järele.

Leidsin arvutist ka asjakohase Salomon matkaplätu pildi

Kuidagi oli minus juurdunud tundmus, et sellised asjad - mistahes järelvalveta asja operatiivne pihta panemine - toimuvad Tallinnas ja Lasnamäel või Ida-Virumaal. Aga võta näpust! Seltsimehed vastupandamatud-himustajad elavad ja tegutsevad ka mujal.

Vot sellised ahvid (andestust selle loomaliigi sünnipäraste esindajate ees) liiguvad meie seas. Ilmselt sa trehvad neid tänaval või kaupluses või kus iganes, aga sa ei või iial teada kui ta sulle just ühepoolse tahteväljendusena omastatud kraamiga vahele ei jää. Ära ma need asjad aga tunnen kui need mulle silma alla satuvad. Ehk kui tõbras on kohalik, siis on tal kõrge targem neid asju toas pruukida - vahelejäämise tõenäosus on pea olematu.

Vabariigi aastapäeva kaitsejõudude paraad

Rahvas suundumas paraadile

Kaitsejõud paraadiks valmis

Kuna sel, vabariigi 96.-l aastapäeval (või sünnipäeval, kuidas keegi tahab seda nimetada) toimusid osad olulised riiklikud rituaalid, nagu kaitsejõudude paraad ja presidendi vastuvõtt Pärnus, võtsin nõuks esimest kohapeale kaema minna. Esimest korda tõtt öelda. Aga parem hilja kui mitte... üldse või kuidas see käiski.
Ilm oli paraadi pidamiseks igati soodne - tavapärase veebruaris valitseva külma asemel mõni kraad sooja, maa lumetu ja päike üksikute kiudpilvedega taevas säramas. See ei tähendanud muidugi, et kõigil ühtviisi soe ja mugav oli. Eks seistes hakkab ikka külm. Eriti neil, kes oma kohustustest tulenevalt pikemalt ühe koha peal liikumalt seisma olid sunnitud nagu paraadi aktiivosalised ja turvajad. Eks mõne nägu ka sellest tunnistust andis.


Ei selles mõttes, et mis seals ikka, tundus, et kõik sujus ja läks stsenaariumi kohaselt - relvis ja mundreis mehed (ja ka naised) seisid kenasti rivis või paigutustes, kaitsejõudude pealik ning seejärel president käisid, asjurid, fotograafid, kaameramehed ees-ja-taga, ühe väeüksuse juurest teise juurde, tervitasid ja soovisid sõjarditele head iseseisvuspäeva.

Kaitsejõudude pealik tervitustuuril

Selle aja jooksul, mil ma paraadi pidamise kohta, kohe teispool (lõuna pool) silda, jõudsin ja piirdeaia ääres sündmust näha võimaldava koha olin leidnud kuni paraadi tegevuse alguseni tõi sõjardite põrnitsemine pähe järgmised küsimused: miks sõjameeste saapad peavad just musta värvi olema või miks muidu valges lumekaitserõivastuses üksusele ei ole leitud või suudetud neid varustada sama värvi rakmete, kinnaste, kottide, relvastuse ja muude rekvisiitidega?

Lumekarud

Musta värvi saapastega seoses meenus oma kroonuaeg, kus jalad pidevast kohustuslikust kirsades pidamisest palaval ajal hauduma läksid ja see jalgade tervisele mitte hea ei olnud. Okei, ma saan aru, et talvel ja päikesepaistelise ilmaga püüab must paremini soojust, aga siis nad torkavad talvisel valgel maastikul ka vaenlasele paremini silma, mis pole ju ka kuigi mõttekas. Maastikusse sulandumise mõttes ongi see värv kõige õigustatum ehk märjal asfaldil või siis musta mullaga põllul. Muul juhul peaks sobivaimaks värviks olema vast ikka mingi pruunikas-rohekas-hallikas.
Lumist maastikku ja valget värvi käsitledes ei usu mitte, et rakemeid ja muud nodi, mida sõjarditele külge riputatakse, ei ole võimalik valget värvi teha, liiati Eestis toimiva kaitsekulutuste rahastuse juures - 2% SKT nagu NATO standard ette näeb. Igasugune valgega selges tugevas kontrastis olev mistahes tume ese paistab valgel maastikul ikka päris kenasti kätte. Ju siis neis valdkondades on jäetud arengu ja parandamise ruumi.

Tehnika osas üllatas mind kui vaikselt liiguvad Pasi ja Sisu soomukid, pea-aegu hääletult. Eriti just Pasid. Aga samas ega teisedki ratastel liikurmasinad just ülemäära palju ei mürisenud, ehkki väljaheitegaasiga lämmatati pealtvaatajaid üks jagu.

Kuulsin ka üht uudissõna - liinur, mida pruukis oma antud korraldusetes paraadi juhajata. Vist spetsiaalne ametinimetus mingite formatsioonide joondaja või selle eest vastutava asjapulga kohta. Minu kõrva jaoks kõlas see sama nunnult nagu lepatriinu ja piilu-part.

Eesti ja Pärnu lipud

Elavjõud

President tervitamistuuril

Vasak-parem

Merevägi (vist)

Politseijõud

Kaitseliidu malev

Tudengiühendused või musketärid?

Noored lippurid

Sõjatehnika

Soomuk Pasi

Soomukid Sisu

Head väljavaated

Mobiilne radarijaam

Mobiilised "õhutõrjujad"

Veel veokeid 

Kah(j)urid

Ka mingid lennumasinad

Kaks "moosiriiulit"

Mobiilne tulejõud

Vaade kahuritorru

Lapsed väisamas soomukid Sisu

Annaks jumal ja inim-mõistus, et sõjamasinaid vaid sel viisil pruukimist leiaksidki