Nõuanded mootorratturile tagumikus sõitmise probleemiga toimetulekuks

Arvestades motohooaja algamisega, vaatamata jahedale kevadele, teen postituse kuskilt loetud ja kõrvataha pandud nõuannete baasil selle kohta, kuidas tulle toime sinu taga liiga lähedal sõitva autojuhiga.

1. Kontrolli oma sõidukiirust - st. kas see ei ole üldisest liiklusvoost väiksem. Kui nii, siis tõsta kiirus üldise liiklusvooga samaks. Kui kiirem sõit aga valmistab ebamugavust/ei tunne end kindlalt, vali võimalusel alternatiivne rahulikuma liiklusega teekond.

2. Lase sabassõitja mööda! Lülita aegsasti sisse suunatuli ja tõmba tee serva. Kui vaja, vähenda ka veidi kiirust - aga tee seda sujuvalt. Vähegi normaalne kiirustaja peaks selle võimaluse ära kasutama ja sinust mööduma. Nüüd saad jätkata oma teekonda sulle sobiva kiirusega.

3. Kui tagumikus sõitmise põhjustab üldine tihe liiklusvoog, hoidu ise ees sõitval sõidukil liiga lähedal sõitmist. Aeglusta ühtlaselt ja lase eessõitjaga mõõdukas-mõistlik vahe sisse andmaks endale ja sinu tagamikus sõitjale regeerimisdistants. Vajadusel saad siis sujuvamalt pidurdada vältimaks tagant otsasõitu tagumikussõitja poolt.

4. Anna oma kavatustest aegsasti märku! Vilguta paar-kolm korda pidurituld ilma liikumiskiirust muutmata. Näiteks kuni piduri haardumiseni jalgpidurit kasutades. See peaks andma tagasõitjale piisava hoiatuse pikivahe suurendamise vajadusest.  Manöövritest teavitamiseks lülita suund sisse vähemalt 3 sekundit enne manöövri alustamist nagu Liiklusseadus ette näeb. Ja ära piirdu vaid ühe suunatulede vilgutusega!

5. Positsioneeri end teel nii, et sa ise näed mis eespool toimub ning tagasõitja saaks vajadusel sulle otsasõitu vältida. Tavaliselt siis sõiduraja paremas või vasakpoolses servas. Foori taga või tee andmiseks peatumiseks vähenda kiirust sujuvalt ning jälgi ka peeglist, et tagasõitja on liikumiskiiruse muutust märganud.

6. Säilita närvi! See on ehk kõige kriitilisem omadus. Ehkki mölakad juhid võivad su proovile panna, ära lase sellel enda tervist ja elu ohtu seada.

Turvalist ja mõnusat liiklemist! 

Asendamatu rakendus Eestis sõitmisel

Planeeritud sõitu? Sa võid teada oma planeeritava sõidu trassi peast, aga see ei pruugi olla piisav. Ilmselt enamikul meist on oluline teatud ajaks sihtkohta jõuda, ehk teisipidi, teada, mis ajal peaks liikuma hakkama, et kasvõi ligilähedaselt soovitud ajaks pärale jõuda. Trassivalikut ja sõiduks kuluvat aega aitavad planeerida mitmed kaardi- ja liiklusrakendused alates Google Maps’ist ja Waze’ist, mis näitavad ka teelõikude liiklustihedust (liiklejate mobiilidest servisse koonduv info) ja kasutajate sisestatud infot takistustest ja ohtudest (Waze).
Ehk sõidu planeerimiseks on oluline teada võimalikest takistustest ja probleemidest teel.

Eesti piires on väga heaks sõidu planeerijaks Maanteeameti hallatav Tark Tee, mis koondab kõikvõimalikku liiklust puudutavat infot nagu teetööd, teetöödeks suletud lõigud, ümbersõidud, kiiruse piirangud, suurendatud piirkiirusega lõigud, operatiivne teeolude info (sh teekatte temperatuur ja olud, mida ilmestavad regulaarselt uuendatud pildid teedest), operatiivinfo liiklusõnnetustest ja muude ajutiste liiklustakistuste kohta, aga ka liiklustihedus ning ka näiteks Waze kasutajate info nagu viited löökaukude kohta. Erinevat liiki infot saab kihtidena mugavalt sisse-välja lülitada.
Hardcore teedehuvilised saavad lisaks vaadata Teeregistrist pärinevat infot nagu riigiteed, kilomeetripunktid, sillad, jalgratta- ja kõnniteed jms.
Lisaks saab eraldi tab’is alg- ja sihtpunkti sisestamisega genereerida teekonna, mis kuvab, nagu Google Maps’ki, teekonna pikkuse, sõidule kuluva aja ning kogu liikumise legendi. Seejuures saab valida trassi, lähtuvalt, kas tegemist on sõidu- või veoautoga (ilmselt välistakse veoauto puhul pehmemad ja kitsamad teed, mittepiisava kandevõimega sillad jms). Vaatamata sellele saab valida, kas teekond koosneks ainult kõvakattega teedest. Kaardi vaates saab väga mugavalt ülevaate teekonnale jäävatest piirangutest, takistustest, teeoludest ja liiklustihedusest ja paljust muust olulisest.

Paraku paisab rakendus olema vaid veebipõhine. Android veebipoest ei õnnestunud mul mobiilirakendust leida. Loodetavasti on see siiski tulekul.

Ühiskondlik transport versus oma sõiduvahend

Või lihtsustatult: buss vs auto, aga üldisemalt siiski mistahes igapäevane ühiskondlik maismaatransport (troll, tramm, buss jms) vs isiklikus kasutuses olev sõidu-, paketiauto, mootorratas vms.

Avalikus ruumis tõstatub aeg-ajalt poleemika ühe või teise transpordimooduse eelistest ja arendamise vajadusest. Tavaliselt siis ühiskondliku transpordi eelistamise ja arendamise vajadusest ning kitsendustest erasõidukite kasutamisele seoses liiklustiheduse ja saastamisega.

Mõtlesin, et panen ühe ja teise plussid ja miinused isiklikule kogemusele tuginedes kirja, et oleks asi n-ö läbi töötatud.

Kõigepealt võrdlustabel kategooriate lõikes, kus „+“ märgib paremust ning „=“ põhimõtteliselt võrdset seisu.

Aspektid/võrdluskategooriad	Isiklik sõiduvahend	Ühiskondlik transport
Üldine rahaline kulu sõitjale		+
Vahetu/otsene km läbimise kulu	=	=
Oma aja peremees olemine, ehk ajaline paindlikkus	+
Kohalejõudmise kiirus/sõiduaeg	+
Liikumise paindlikkus trassi, alguse ja lõpp-punkti osas	+
Hoiustamise ja parkimisega seonduv		+
Sotsiaalne aspekt	=	=
Keskkonnahoiu alane aspekt		+
Vahetu keskkond ja selle kujundamine (erinevad aspektid, sh puhtus, heliline keskkond jms)	+
Sõiduaja kasulik kasutus		+

Võrdlustabeli järgi jääb seis 4 eelise ja kahe võrdse aspektiga viiki.

Samas on eelised ja võrdsused mõnede võrdluskategooria osas suhtelised, ehk tingimuslikud, sõltudes kontekstist - valitsevatest oludest ja sõidukite tehnikast/tehnoloogiast.

Võtame eelised või puudused võrdluskategooriate lõikes lähema vaatluse alla. 

Üldise rahalise kulu osas, mis hõlmab isikliku sõiduvahendi soetamise ja ülalpidamise kulu koos hoolduse, remondi, kindlustusmaksete, riigilõivude jms on ilmne, et ühiskondliku transpordi kasutamine kujuneb nii ajas kui vahemaa osas odavamaks kui kõiki sõite ei tehta just taksoga või auto ei ole tasuta saadud (võidetud, kingitus vms.). Lisaks tuleb siin vältimatuks kuluks lugeda ka lubade tegemisega seonduvad väljaminekud autokoolile ning eksami ja lubade väljastamise riigilõivudele.

Mis puutub pelgalt km läbimise kulusse, mis ei hõlma sõiduvahendi soetamise maksumust ega muid vältimatuid eelnevaid ja kaasnevaid kulutusi selle ülalpidamisele ja hooldusele ega muud eelnevas punktis toodut, siis puhtalt kütuse, aga ka õlikulu arvesse võttes, ei pruugi ühiskondliku transpordiga kasutamine tulla enam sugugi odavam. Tulenevalt erinevatest faktoritest võivad siin tasuvuse vahed olla tugevalt nii ühiskondliku transpordi kui isikliku sõidvahendi kasuks.

Nendeks faktoriteks/teguriteks on:

• sõidu algus- ja lõpp-punkt, mis määrab ära kasutatava ühistranspordi liigid (kas kohale jõudmiseks saab kasutada vaid üht bussi või üht transpordiliiki); 
• piletihinnad ning sihtkohta sõitmise regulaarsus odavama kuutasu võimalusega; 
• kas sihtkohta üldse ühiskondlik transport käib või on mingis lõigus vaja kasutada ka taksot. 
• Isikliku sõiduvahendi kasutuse poole pealt aga selle kütusekulu ja kütuse hind ning muud otseselt sõiduga kaasnevad kulud (n teemaks, üleveokulu, aga ka parkimistasu jms);
• Isikliku sõiduvahendit (autot) edasiviiv energia-tehnoloogiline lahendus. Näiteks elektriauto km läbimise otsene kulu energiale on 6…∞ x väiksem sama suure sisepõlemismootoriga auto omast tulenevalt sellest, milline on selle laadimise elektrienergia maksumus. 

Üldiselt sisepõlemismootoriga auto võrdluses ümberistumise vajadusega ühiskondliku transpordi kasutamisega, kujuneb otsene km läbimise kulu enam-vähem võrdseks. See aga ei hõlma parkimist ja muid kaudsemaid kulusid, mis taas oma auto kasutamise kulusid tõstavad.

Oma aja peremees olemine on pea hindamatu väärtusega aspekt, kus isiklik sõiduvahend annab paindlikkuse planeerida oma päeva ja tegemisi võmalikult efektiivselt ja tohutult aega säästa. Sa ei pea oma kohtumisi ja liikuma hakkamisi planeerima busside sõidugraafikute järgi. Rääkimata alalisest ühistranspordi peatuses ootamise vajadusest, ehk tohutust ajakulust ootamisele ning närvide mängust, kas graafikust maha jääv buss jõuab ikka õigeks ajaks sihtpunkti kus peaksid järgmise vahendiga edasi sõitma. Juhtub sedagi, et oodatavat bussi ei tulegi või see jääb nii palju hiljaks, et su plaanid lörri lähevad. Veelg enam! Maaliinide bussiliiklus on jäänud järjest hõredamaks, nii, et mõnda kohta külastab ühiskondlik transport vaid paar korda või vaid korra päevas.
Seega, kui sa ei ela ega tööta kesklinnas, on auto omamine eluline vajadus.

Kohalejõudmise kiiruse, ehk puhta sõiduaja poolest võib ühistransport teatud juhtudel - kiire rongiühendus soovitud alg- ja sihtpunkti vahel; suur asulasisene liiklustihedus ja ummikud, samas kui ühistranspordile on loodud eelised omas sõiduraja vms näol - osutuda autoga liiklemisest paremaks valikuks.

Intrigeeriv on kummagi transpordiliigi sotsiaalne aspekt. See seisneb teistega lävimise võimaluses ja selle foonis. Siin on mõlemal omad plussid ja miinused.
Ehkki ühistransport annab tänu suuremale hulgale inimestele ja seltskonna varieeruvusele selleks suuremad võimalused, siis sellist võimalust väga kasutama ei kiputa kui just ei satuta kokku mõne hea tuttavat või sõbraga. Ja isegi sel puhul võidakse suhtlemisele eelistada privaatsust. Tõenäoliselt loob sellise eelistuse justnimelt paratamatu kokkusurutus teistega, mille tugevaks miinuseks on see, et sa ei saa põgeneda ja pead olukorra ära kannatama.
Samas, autoga liigeldes oled sa üksinda, sul puudub suhtlemisvõimalus kui sa just kellegagi telefonitsi ei räägi või sul pole kaasreisjaid. Viimaste osas on sul aga võimalus neid ise valida. Võid pakkuda küüti läbi mõne sõidujagamisrakenduse (wisemile), pakkuda seda mõnele sinu kandist teadaolevalt samasse suunda sõita soovivale inimesele või võtta tee äärest peale hääletaja. Aga võid nautida ka privaatsust. Sinu valik.

Sotsiaalne aspekt on tihedalt seotud vahetu keskkonna ja olustikuga. Erinevate inimestega kaasnevad erinevad nüansid, mis torkavad seda enam silma (aga veelgi enam ninna ja kõrva), mida häirivamad need on. Ei ole just meeldiv istuda haisva inimese läheduses või määrdunud haisval istmel, kus selline inimene on istunud, või millel ta on oma silguveest vms lekkinud kotti hoidnud. Või olla sunnitud pealt kuulama külauudiste agentuuri esindajaid, kes lahkavad kellegi

personaalküsimust. Või taluma mõne mitte taskurätti kasutama õppinud tegelase alalist ninaluristamist või mõne teise kuklasse köhimist. Või kellegi valjuhäälset telefonihelinat ja sellele järgnevat telefonivestlust reportaažiga oma joomaseiklustest. Või kellegi tilulilu helide saatel telefoniga mängimist või klappideta muusika kuulamist. Seejuures, mida raskem on mängitavat muusika alla liigitada, seda tõenäolisemalt seda just sellisel, kõigile avatud viisil tarbida harrastatakse. Teinekord, kui istumisvõimalusi pole väga valida, sõltud sa aga bussijuhi muusikamaitsest.
Isikliku sõiduvahendiga sedasorti segajad ja häirivad aspektid puuduvad.

Saastamise ja keskkonnahoiu alasest asepektist läheb plusspunkt ühiskondlikule transpordile kuivõrd ühe inimese ühest kohast teise liigutamisele kulub oluliselt vähem kütust ja tekib seeläbi
vähem saastet kui kui igaüks individuaalse mootori jõul liikumisel. Samas on selle lõivuks kompromiss mugavuse ja ajakasutuse vahel.
Keskkonna alase kasu määr taandub reisijate arvule, kütusekulule ja saaste kogusele, mis omakorda oleneb kasutavavast tehnoloogiast, ehk selle „rohelisusest“. Jalgrattaga sõitmine on kindlasti keskkonnasõbralikum kui kuitahes suure reisijatearvuga ühissõiduk. Samuti ei pruugi fossiilsel kütusel ühistransport jääda keskkonnasõbralikumaks, ja ilmselt ei jäägi, võrreldes reisijate arvuga võrdse hulga rohelist energiat kasutavate elektrisõidukitega. Siin tuleb aga mängu teine liikumist pärssima asuv aspekt – liiklustihedus ja ummikud.

Ühistranspordi üheks põhiliseks plussiks on sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus - st. tegeleda sõitmise ajal millegi muu kasulikuga nagu näiteks lugemine, arvutiga töötamine, e-õppes osalemine jms. See taandub aga suuresti vastavate võimaluste olemasolule. Ilma interneti püsiühenduse ja voolupistikuta bussis on arvutiga töötamine piiratud. Täiskiilutud ja kitsaste istmevahedega bussis, aga sisuliselt võimatu. Samuti ei ole mugav lugeda bussis, trollis, trammis või rongis, kus lällavad mõned kaasreisijad või esinevad muud laadi eelpool mainitud ebamugavused/-meeldivused. Ometi on sellised tegevused tänu sellele, et juhtimisega tegeleb keegi teine, võimalikud.
Tehnika arenemisel, just isesõitvate autode tuleku ja nende tee- ja tänavaliikluse seadustamisel, ei jää sellised tegevused aga enam vaid ühiskondliku transpordi eeliseks. Sõidu ajal lugemine, arvutiga töötamine jms saab olema ka sellise auto omaniku/juhi privileeg.

Isesõitev elekrijõul liikuv auto saab olema kõige tõsisemaks väljakutseks ühistranspordile selle muutumiseks veelgi kasutaja- ja keskkonnasõbralikumaks. Loodan, et poliitikud isesõitvate sõidukite tulekud ja levikut erinevate konvensionaalsete huvigruppide huvide eest seismisega ära ei muna.





Käsitlesin siin ühistransporti ennekõike võrdluses sõiduautoga. Eraldi kategooria moodustavad aga mootorratas ja teised kaherattalised sõiduvahendid, millel on võrreldes autoga omakorda nii plusse kui miinuseid.

Motohooaja 2016 lõpetamine Pärnus

Mootorratta plussideks on suurem mobiilsus ja tänu kompaktsusele kohtadele ligipääsetavus, sh ummikute läbimise võimalus ning reeglina ka suuremale suhtelisele võimsusele võime teha kiiremaid, lühema kestusega ja seega ohutumaid möödasõite. Samuti paindlikkus ja võimalused parkimise osas. Ilmselt kõige suuremaks plussiks on aga sõiduelamus.
Miinusteks taas avatus ebasoodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, tugev tuul ja madal temperatuur ning piiratud kraami ja reisijate transpordivõimalus.

Ehkki isikliku sõiduvahendi ja ühiskondliku transpordi võrdluse tehniline skoor kujunes viigiliseks, leian, et osade võrdlusaspektide olulisus ja kaal annavad tänasel päeval ikkagi eelise (ja mitte väikse) isiklikule sõiduvahendile.

Minu hinnangul on isikliku sõiduvahendi suurimateks eelistaks ühistranspordi ees ajaline paindlikkus, ehk oma aja peremees olemine ning sõltumatus ühiskondliku transpordi sõidugraafikust, kohale jõudmise kiirus, ehk sõiduaeg ning trassi valiku vabadus. Aga mitte palju vähem ka isiklik kontroll sõiduki ja selle seisukorra üle ning niivõrd-kuivõrd selles valitsevate olude (puhtus, temperatuur, helid, kaasreisijate koosseis, mentaalne atmosfäär) kujundamise võimalus.

Tesla Model 3

Sellised mõtted ja analüüs siis. 😊

Mida perset!

Tuleb ette selliseid olukordi või koguni päevi, mis sellise väljendi meelele või ka keelele toovad. Näiteks päeva, mis ei sisalda teab kui palju positiivset (kui üldse) küll aga masendust tekitavat teadmist, ärritavaid asjaolusid ja seiku. Lähemalt ühest sellisest päevast, mis mulle hilja-aegu osaks sai. Otsustasin selle üles tähendada, et ei tekiks illusiooni nagu kogu elu ja kõik see aeg oleks justkui lill või et siis varem pole justkui miskit ebameeldivat olnud :).

Väljanägemiselt oli üks tavapärane selle sügisene hall ilm - vihmane, sinkjashall ja jahe. Selline pigem toas olemise ja tubaste toimetuste oma, mis tööpäeva lõpuks energiast tühjaks jooksmisele igati kaasa aitab.

Esimese episoodi alapealkiri võiks olla ka „kust sellised tulevad?“.
Et juba hommikul tööle suundudes valitses auto bensiinipaagis tühjus, suundusin tööpäeva lõppedes tankima. Ühte Neste (mille püsikunde ma olen) automaattanklasse. Mõlemal pool üksikut tankimisseadet tangiti autosid. Üks auto üht pidi ja teine teistpidi. Ei mingeid pikki sabasid ega teisi ootajaid. Minu ees tankuri poole veerenud kastiga pickup maasturijuhil oli ka tankimise kavatsus. Millegiärast peatus ta enne tankurit, tankla ala piiril, nii, et tema taga olles olin sunnitud peatuma pool viltu sõiduteel. Kuna mulle aga ei meeldi teiste liikumist asjatult takistada (nagu mulle ei meeldi ka see kui mind asjatult takistatakse), sõitisin peatunud machoveokist mööda tankalaseadme juurde seal tankiva auto taha, ningaga machomasina suunas.
Kui äsjatankinud auto lahkus, võtsin tankimiskoha sisse. Selle peale kukkus machoveoki juht aga kättega vehkima ja žestikuleerima. Sain aru, et miski talle ei meeldi ja aimasin ka mis. Kuna ka mulle ei meeldinud - nüüd juba paar asja tema tegevuses -, läksin autost välja asja uurima ja selgitama. Autos istus pealtnäha viisakas ja ontlik meesterahvas. Ütlesin talle viisakalt stiilis, et pole põhjust vehkida, kui ta ise niiviisi laiutab ja sunnib teised enda järel sõiduteel tankimiskorda ootama. Härra arust oli ta ise kõik väga õigesti teinud ja mina see mats, kes n-ö järjekorras (mis koosnes tema laiutavast autost) vahele trügis. Sellist nahaalsust kohtavat vaid Venemaal, teadis härra.
Kui ma enda auto juurde tagasi suundusin, kobises mees järele midagi veel ajuhiiglaseks olemiseks. See oli küll midagi sellist, mille eest oleks tahtnud tüübile vastu nina anda. Sa oled ise nii lammas või mats (või mõlemat korraga), et ei tee märkama kuidas takistad teistel juurde- ja läbipääsu ega tee loogilist liigutust valides seda saba või autot millega samas suunas oled, vaid seisad kuskil ebamääraselt eemal ja kukud vehkima kui keegi ei suvatse aupaklikult su taga passida omakorda teiste liikumist takistades.
Härral ei jäänud siis muud üle kui teisel poole tankimisseadet vabanenud koht sisse võtta. Seal oli tal veel midagi kobiseda selle peale kui esimese hooga ei tunnistanud tankimisautomaat mu kaarti – a la, et vähe sellest, et ma trügin vahele, ei oska ma ka tankida. Härra teatas targalt, et enne tuleb kaardiga ära jahmerdada ning alles siis võib vooliku paaki pista. Mitte nagu mina, kes ma olin juba vooliku otsa paaki pistnud. Huvitaval kombel on mul aga sedaviisi toimides seni bensiini ostmine kenasti õnnestunud.

Ei saa aru neist autojuhidest, kes tanklates hirmsasti keerlevad-pöörlevad ja sihivad üritades iga hinna eest paagi suuet tankimisseade poole rihtida justkui see oleks mingi elu küsimus.
Mis vahet seal on kummalt poolt kütusevoolik tuleb? Kas siis paagi suudme poolsest küljest või teiselt poolt? Kütus on täpselt seesama mõlemal pool seadet ja voolik ulatub auto laiuses vabalt paaki isegi siis kui ka seadmest veidi eemal seisad. Aga tanklates näeb ikka selliseid tüüpe, kes ei suuda või tahagi valida kummale poole tankimiseadet nad ootele võtavad või siis suruvad vägisi nina vastu väljakujunenud liikumissuunda.
Oleks tore ja mõistlik kui tankimisaparaadi juures oleks ühel pool sõidukid ühes suunas ja teisel pool teistpidi, aga ei ole ju ka mingi eriline vaev teha väike aas ja võtta end ritta teistega samas suunas, olenemata ka sellest kummal pool su autol paagi juurdepääs on, sest see tõepoolest ei mõjuta ei tankimise ega kütuse kvaliteeti. Isegi hind on sama; nii uskumatu kui see ka võib tunduda.


Peale seda suundusin Rocca al Mare’s asuvasse grill-baari mille reklaami olin kuskil silmanud. Plaanisin seal netti minna (mille saadavusest reklaam ka teavitas) ning ühtlasi ka väikese eine võtta. Polnud seal enne käinud ja mõtlesin asja üle tsekata kuivõrd, ehkki kohvikuid ja söögikohti on Tallinnas justkui palju, siis normaalse, taskukohase kõhupoolise, kohvi-teega ja hea netiühendusega, kus ka mõni pistikupesa leiduks hubaseid kohti just jalaga segade pole.

Koht ise-enesest interjöörilt ja ligipääsetavuselt igati viisakas ja kena. Tellisin tee ja miski sooja võileiva ning võtsin laua taga koha sisse. Peale einestamist avasin arvuti, et netti minna. Mida aga polnud ega tulnud oli ühendus internetiga. Kohalik ruuter pritsis küll SSID laiali, aga sellega asi piirduski. Millegipärast oli kohalik võrk piiratud ka parooliga, mille külastaja teenindajalt võib küsida. Pusisin jupp aega parooliga, kahtlustades viga selles. Samas ei osanud ka teenindajad netiühenduse loomiseks midagi teha. Võimalik, et neil puudus üleüldse teadmine, kus ruuter paikneb või ligipääs sellele. Kõige lihtsam moodus ruuteri tasandil netiühendus taastada, on selle korraks vooluvõrgust eemaldamine ja tagasi ühendamine.
Igatahes sai vaatamata välja reklaamitud traadivaba neti võimalusele (millele viitab ka uksel asuv WiFi kleeps) kulutatud tühja nii aeg kui ka mõneti ka raha, kuivõrd plaan oli raha jätta ikkagi sellisesse kohta, kus saan ka netti pruukida.
Kahjuks pole taoline, kas välja reklaamitud neti puudumine või muud selle kasutamist puudutavate faktorite rabedus erand või üksikjuhtum. See temaatika vajaks suisa eraldi käsitlemist.

Päeva lõpuks siis paar sellist väikest „toredat“ vaba aja sisustanud seika.
Üks temaatiline klipp kah :)

Nagu sääsed

Justnimelt neid tüütuid putukaid mulle nii mõnedki autojuhid tee- ja tänavaliikluses meenutavad. Jutt käib siinkohal üht teatud liiki tüütutest, ohtlike sõiduvõtetega autojuhtidest, keda kohtab liikluses eriti palju just soojal ajal, ehk niipea kui lumi ära kaob ja linnud laulma hakkavad, rääkimata siis suvest ja varasügisest.
Praktilisel nagu sääsedki on neil kombeks sulle hästi lähedale pääseda ja oma elust seejuures mitte hoolida. Neid iseloomustab see, et kui nad sulle järele jõuvad, siis selmet oodata normaalset mõistlikul kaugusel ohutut möödasõidu võimalust, sõidavad nad sulle tagumikku nii kinni, et sinna vaid õhuvahe jääb. Justkui arvates, et see kiirendab või parandab kuidagi möödasõitmist. Vahest kohtan samasugust fenomeni kauplustes kassajärjekordades, kus mõni kodanik näikse arvavat, et järjekorra liikumise kiirust mõjutab see kui tihedalt ta eesseisjal seljas seisab.
Seejuures ei vasta tagumikussõitjate oskused ja reageerimiskiirus aga kuidagi olukorrale, mida nad olematu pikivahe jätmisega tekitanud on. Vahest olen neist tüütumaid isendeid testinud kergelt gaasijala üles laskmise või samal kiirusel jätkates piduritule näitamisega. Oh seda pidurite kriginat siis. Seni on see taolisi tegelasi ka distsiplineerinud ning nad on peale sellist testi jätnud suurema pikivahe või siis võimalusel vahetanud rada. Aga arvestades nende uimasust, võib see lõppeda ka tagant otsasõiduga.

Teinekord on olnduki reaalset põhjust hoo vaigistamiseks ja pidurdamiseks ees oleva takistuse või foori tõttu. Seejuures olen pidanud pidurdama tähelepanu kaheks jaotamisega. Piltlikult nii, et üks silm jälgib eesolevat autot ja teine vaatab peeglisse, pidurijalg samal ajal doseerimas pidurit just niipalju, et mitte eesliikujale otsa sõita ning samas mitte üleliia tugevalt, et vahetult su pagasnikus sõitja jõuaks pidama jääda.
Siit paljude tagumikussõitjate järgmine ühine tunnus – nad ei näe kuigi kaugele (või siis ongi nägemine nii vilets?) rääkimata situatsioonide ettenägemise võimest ja arusaamisest sujuvast liiklusest.
Millegipärast muutub perses sõitmise vajadus eriti tungivaks just siis kui möödasõiduks kõige vähem võimalust on – rajad kinni, tihe vastutulev liiklus, piiratud nähtavus jms. Kõnealustele tüüpidele iseloomulik ka kärsitus, ehk kui nad omaarust juba üle mõistuse kaua kellegi taga sõitma on pidanud, siis võetakse möödumismanööver ette kõigele ja kõigele vaatamata, sh. enda elule ja tervisele sülitades. Kiire ju! Ja eks kaasliiklejad pea siis halastama ju kuivõrd ka nende elud ja tervised ohus.

Mis ehk kõige imelikum - taoliste "perses-sõitjate" seas olen nii mõnelgi korral trehvanud selliseid, kes täiesti süüdimatult, üliohtlikke möödasõite sooritades sul eest kaovad, sina aga, omas tempos normaalse sõidu ja turvaliste möödasõitudega, jõuad talle mingi aeg järele. Nad oleks vahepeal justkui sõitmisest ära väsinud (või on mõni kamikazelik möödasõit lõpuks junni liiga maha jahutanud?). Ja nad jäävadki lõpuks päris sirgel ja sõidukitest vabal lõigul sulle jalgu! Ehk sisuliselt, kui neil tõesti on kiire kuhugi jõuda ja olud ohutult kiiremat edasiliikumist võimaldavad, ei ole korraga suurt kiiret enam kuhugi!?

Näiteks reedel 14.10.11 kl.18 paiku oli mul selline juhtum Tallinn-Pärnu maanteel Pärnu suunal Renault maaletooja CityMotors'i kirjadega uue pärlendava beežika Renault’ga, kel Laagri kõrvale jääval teelõigul oli tuli takus eesliikujatest mööda saamisega.
Samal päeval ja trassil juhtusin mõni aeg hiljem pealt nägema aga ühe Läti numbrimärgiga musta värvi 500-seeria BMW kamikazelikku möödasõidumanöövrit, kus samal ajal vastutuleva sõiduautoga kokkupõrke hoidis vaid ära vaid viimase juhi poolt tee keskele 3. (bemmivennale möödasõidu-)rea tekitamine.

Suvel oli selliseid tagumikus-sõitvate ja seejärel hullude möödasõitudega teed jätkavate joobarjuhtidega (ei näe põhjust selliste, teiste elule, tervisele ja varale sülitavate tegelaste puhul viisakaks jäämiseks) seiku päris mitu.
Tooks põgusalt ära veel ka ühe heledat värvi kaubikujuhi, kes ei mallanud kuidagi ära oodata kui lõppeb kilomeetri-paari pikkune lõik Tallinnas Peetri külast Tartu maanteele. Käänulisel, piiratud nähtavuse ja kiirusepiiranguga lõigul, oleks ta minust möödasõitu üritades vaat et paar jalgratturit alla ajanud, pea-asi, et mööda oleks saanud. Mina sõitsin terve selle lõigu ühesuguse, seejuures ka mitte kuidagi muneva või takistava (ehk mitte lubatust väiksema) kiirusega.

Kirjutan sellest puhtalt isiklike kogemuste baasil olles täiesti kindel, et sedalaadi olukordi ja tähelpanekuid on pea kõigil juhina liikluses osalenutel. Esialgu ei ole ma siin kirjeldatud paari konkreetse juhtumi juures autode numbrimärke ära toonud, aga edaspidi ei välista, et hakkan juhtumite infot ühes nahhaalidest juhtide numbrimärkide äratoomisega käesoleva loo kommentaaridesse lisama või kui tegu väga markantse juhtumiga, teen eraldi sissekande.

Sõidukimarkide ja mudelite alusel ei saa vast mingit objektiivset joobarjuhtide välimäärajat päris teha, ometi on taoline hoolimatu ning seejuures ühtaegu rabelev ja puuduliku reageerimiskiirusega sõidumaneer jäänud mulle tihtipeale silma kaubikute ja nn pirukakärude juhtide puhul. Võibolla tuleb see sellest, et selliste sõidukite puhul on valdavalt tegu tööandjate autodega, mille suhtes peremehetunne puudub ja üritatakse võimalikult tegusad olla, mis peaks väljenduma võimalikult kiires ühest kohast teise liikumises. Ei tea. Kahtlemata on sellistel puhkudel aga tegu süüditamatute inimtüüpidega.

On kahetsusväärselt tavapärane, et tavaliselt raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste kajastustes võime ajakirjandusest lugeda kuidas liiklusõnnetuse põhjustaja n-ö vastassuunavööndisse kaldus. Justkui „kaldumise“ oleks põhjustanud mingi vältimatu ja seletamatu jõud, mitte juhi sõiduvõte: valearvestus, pahatihti aga hoopis kaasliiklejad ohtu seadev nahhaalsus.
Üldse on pentsik meedias levinud inimvastutuse pehmendamine, teisendamine ja pigem üle kandmine loodusjõududele, eluta asjadele ja nähtustele. Ning loomadega juhtunud õnnetuste ja intsidentide puhul viimastele. Uudistes on tavapärane kuidas torm või üleujutus või maavärnin tappis kedagi. Mitte, et inimesed hukkusid nende sündmuste tagajärjel või neid hukutas mitte oludele vastavalt projekteeritud ja ehitatud rajatis või hoone, kus süüdlane on ikkagi inimene. Või näiteks loomade puhul hundid on süüdi lammaste murdmises. (Huvitav, kas hundid ise ka seda teavad kui nad mõne looma maha murravad, ehk oma hundi elu elavad : ). Sedalaadi väärastunud eufemistlikkus väärib omaette käsitlemist. Igatahes on taolised sündmuste kirjeldused vastuoksa toimunu tõsidusele tihtilugu koomilised.

Õnneks meenutavad ülalkirjeldatud tegelased sääski ta teises aspektis, ehk niisamuti nagu ilmade jahenedes ja sügise saabudes jääb vähemaks sääski, jääb selliseid tagumikus sõitvaid juhte vähemaks liikluses. Ometi, kui sääsed teatud temperatuurist alates sooduks ära jäävad, siis liikluses jääb mingi hulk nende tüütuid analoogiaid tiirlema läbi aasta.


2011 a hoolimatu möödasõidu tunnustega rasked liiklusõnnetused

• 24.10.2011 Järvamaal Tallinna–Tartu mnt. 101.km
• 26.08.2011 Järva maakonnas Türi vallas Türi–Arkma tee 6.km
• 3.07.2011 Viljandimaal Karksi vallas Valga-Uulu mnt 58.km
• 5.06.2011 Lääne-Virumaal Haljala vallas Aasu külas Tallinna-Narva mnt 90.km
• 5.06.2011 Kohtla-Järvel
• 16.05.2011 Pärnu–Rakvere–Sõmerpalu mnt 10.km
• 9.04.2011 Järva maakonnas Imavere vallas Tallinn-Tartu -Võru-Luhamaa mnt 105.km
• 2.04.2011 Narvas Paul Kerese ja Võidu tänava ristmikul
• 11.03.2011 Harjumaal Kõue vallas Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa mnt 54.km
• 14.03.2011 Viljandimaal Viiratsi vallas Laidu tee 2,4. km
• 25.02.2011 Hiiumaal Heltermaa-Kärdla-Luidja mnt 7,8. km
• 9.02.2011 Raplamaal Tallinna–Rapla–Türi maantee 35.km
• 26.01.2011 Pärnu maakonnas Are vallas Tallinna-Pärnu-Ikla mnt 110.km
• 8.01.2011 Harju maakonnas Anija vallas Kose-Jägala mnt 30. km 

Kuidas liikluses kasutada ära Murphy seadust

Olles aastaid autojuhina liigelnud, olen linnaliikluses täheldanud paari järgmist Murpy reeglit (seadust): a) kui jään ristmikul keelava fooritulega kellegi sappa, jääb juht kas foori tulede mängu nautima, muul põhjusel elu nautima - ehk ei liigu paigast kuigi võiks ja peaks; b) kui valin vaba raja juba seisva auto (või autode rivi) kõrval, kiputakse foori tagant startides aga võidu sõitma. Nagu 200...300 m peale enne jõuda oleks mingi elu küsimus.
Seades eelduseks kiiremini edasi jõudmise (NB! ei räägi siinkohal kihutamisest, mis on sootuks eri asi) on igal juhul mõistlik valida vaba rada, sest kui toimib Murphy reegel a (juht jääb foori lubava tule rohelust imetlema) ei pea sa tema taga passima. Kui aga käivitub Murphy reegel b (kõrvalolev juht tahab millegipärast sinuga kiirendusvõistlust pidada) saad samuti kiirelt ja takistusteta liikuma. Seejuures ei pea (ja polegi eesmärk!) dragster’i roolist eksinu väljakutset vastu võtta ehk temast ette jõuda (kui sa ilmselgelt kiiremini ei edene). Las ta põrutab tuhat-nelja punnis-silmi need 200 meetrit. Sina saad vajadusel rahulikult tema taha reastuda ja oma sõitu jätkata. Päris sageli rakendub sellise situatsiooni järel veel 3.Murphy reegel – kiirendusvõistlja jääb sulle varsti jalgu. Kõige tõenäolisemalt sirgel maanteel, kus ta kihutamisind on ära raugenud.

Liiklus on üldse üks vahva isikute omapärade, temperamendi, tavade, kasvatuse, IQ, arusaamade jne. avaldumise koht. Ehk mõnest momendist rohkem ja süviti edaspidigi.