Hea disain

(jätkuna ja täienduseks postitusele „Halb disain“)

Ehkki puudulikult või häirimisega oma ülesannet täitvad asjad kipuvad teravamalt silma ja jalgu jääma, ei piirdu meid ümbritsev vaid halvasti disainitud asjadega.
Tegelikult on meie ümber väga palju hea ja väga hea disainiga asju, mida me sellisena enam ei käsitlegi kuivõrd need on oma olemasolu ja toimivusega muutunud iseenesest mõistetavaks.
Me ei taju selliseid esemeid ja tooteid enam tähelepanuväärse, silmatorkava, vaimustust pakkuva või millegi erilisena. Peame seda normaalseks, ise-enesestmõistetavaks. Näiteks klassikalised tooted nagu tass, vaas, toop, tool, taburett, laud ja väga-väga paljud muud esemed, mis võivad olla küll nii-ja-naasugused, aga oma põhiolemuselt on suurepärased esemed.
Küllap see peabki nii olema... et see ongi asjade loomulik käik ja areng. Mis täna on haruldane, hea ja koguni geniaalne on homme ise-enesest mõistetav, vastavate toodete n-ö baasstandard.

Seonduvalt eelmise postituse halva disaini definitsiooniga on minu hinnangul hea disain see, mis ennekõike toetab asja/toote otstarbekohast mugavat ja kestvat kasutamist ning on kvaliteetne. Väga hea disain on selline, mis lisaks funktsionaalsele aspektile on esteetilisest vaatevinklist (vorm, kuju, väline kujundus) originaalne ja naudingut pakkuv. 

Nagu halva disaini puhul, ei piirdu hea disain kolmemõõtmeliste asjadega vaid hõlmab ka tarkvaralahendusi, hooneid, ruume ja ka teenuseid.

Hea disaini näited (nimestik on jooksvas täiendamises)

Plekk-purk 

Jah täiesti tavaline karastusjoogi, õlle taara plekkpurk alastes 0,33 liitrist kuni pindini. Eestis pole plekktaara kuigi kaua käibel olnud (ehk umbes 25 aastat), aga olema sellega nii harjunud nagu igapäevase ja tavalise asjaga. Kui aga seda lähemalt analüüsida, on plekkpurgi geniaalsus imetlustvääriv.

Tassi joogi magustamiseks doseeritud pakendatud suhkur

Seda nii tükksuhkruna, aga minule on veelgi enam imetlust avaldanud tavalise terasuhkru pakendid, mis võivad olenevalt välisest kujundusest olla nii reklaamiesemed kui kanda mõnd muud, näiteks harivat, sõnumit. Näiteks selliselt pakendatud suhkur, läbi mille me saame teada, et esimene eestikeelne raamat trükiti 1525. aastal. (The first book containing a text in Estonian was published in 1525.)

Keeratava korgiga fooliumpakend

Tavaliselt on sellistes pakendatud toiduainetest ketšup ja kondenspiim. Kodukeemia osas vedelseep vms. Väga mugav kasutada võimaldades pakendi ka hästi tühjaks teha ning on prügi mõttes suhteliselt minimalistlik.

Halb disain

Erinevaid asju - tooteid siis, aga ka tarkvara ja teenuseid -, kasutades olen end leidnud aeg-ajalt imestamas-kirumas, et kes kurat sellise asja välja mõtles ja miks see just sellisel viisil teostatud on kui see saaks olla teostatud normaalselt, ehk mõistlikult – nii, et see ei tekitaks kasutamisel probleeme.

Leian, et disain ei ole pelgalt mingi asja kunstiline teostus, mis väljendub vormis, visuaalis ning värvivalikus, ehk esteetikas, vaid tervik, mis hõlmab lisaks eeltoodule ja ennekõike asja kasutuseesmärki, ehk selle funktsionaalsust, kasutatavust mugavuse ja kestuse mõttes.

Halva disaini moodustavad omadused ja asjaolud, mis ennekõike rikuvad asja otstarbekohast,  mugavat ja kestvat kasutamist. Liigitan halva disaini alla ka visuaalses plaanis huvitava, põneva, kena ja esteetilise, aga otstarbepärase kasutuse mõttes halvasti või piiratult kasutatava asja. Samuti sihipärasel kasutamisel disani ehk konstruktsiooni tõttu hõlpsasti laguneva asja, mis juhtub siis kui konstruktsioon ja tehniline teostus on välimusele või n-ö originaalsusele ohvriks toodud (valesti dimensioneeritud detailid, liigendid, ühenduskohad, kinnitused, funktsioonile mittevastavad tehnilised lahendused, ebakvaliteetne teostus jne.).

Halva disaini alla liigituvad laiemas mõttes ka asjad või ruumid, kus mingi, tihtipeale elementaarset funktsionaalsust ja kasutusmugavust lisav detail või omandus on ära jäetud. See käib suuresti näiteks (ühiskondlike)ruumide kohta.

Hea ja halva disani eristamise võib olla komplitseeritud kuivõrd teatud omadusi ja kvaliteeti eeldame vaikimisi, aga teisalt ei pruugi me esimese hooga pöörata piisavalt tähelepanu latentsetele omadustele nagu näiteks kasutusmugavus ja vastupidavus, mida ei pruugigi ilma kasutuskogemuseta osata hinnata. See aspekt on tavapärasem tehniliselt keerukamate toodete, seadmete ja masinate puhul. Näiteks autode juures, kus disaini all peetakse eelkõige silmas visuaalset teostust ehk väljanägemist. Seejuures teatud omadustele vastavust nagu juhitavus, sõidumugavus, vastupidavus suuresti eeldatakse.
Kas aga disaini, mille välimus nõuab lõivu asja otstarbekohaselt kasutamiselt, saab pidada heaks?
Jah, asi võib olla visuaalselt kena, aga sellegipoolest tervikuna halvasti disainitud kui see ei toeta kasutusotstarvet.

Minu hinnangul ei pruugi asi alati olla kõige n-ö ägedama või originaalsema väljanägemisega, kui see aga toetab 100% tema kasutusotstarvet, kasutusmugavust, on kvaliteetne ja kestev, on tegemist juba vähemalt hea kui mitte väga hea disainiga. Kindlasti kvalifitseeruvad väga hea disaini alla asjad, mille kasutuskogemus ületab tavapäraseid ootusi.

Katsun analüüsida miks ja kuidas sünnivad halva, asja otstarbekohast ja sihipärast kasutust õõnestava disainiga asjad, tarkvara ja ka teenused.

Asja autori, ehk vahetu tegija seisukohast on selleks ilmselt puudulikud erialateadmised, puudulik visualiseerimine (ettekujutus asja kasutamisest praktikas), asjakohase kasutuskogemuse puudumine, nõrk intellektuaalne panus, pealiskaudne suhtumine ja ükskõiksus ja/või ka kiirustamine.

Toote valmistaja, tarkvaralahenduse pakkuja või teenust osutava ettevõtte seisukohast on aga tegemist tootearenduse puuduliku juhtmisega või sootuks selle puudumisega. Ehk ettevõtte tasandil ei toimu erialase know-how arendamist ja talletamist vaid see käib puhtalt töötajatega kaasas. See tähendab seda, et toote- või teenusespetsiifilisi teadmisi firmas kannab vaid konkreetne töötaja/spetsialist ning ühes tema töölt lahkumisega lahkub ka vastav erialane kompetents ja know-how. Sellest tulenevalt puudub ettevõttel võimalus (ja sellisel puhul tavaliselt juba ka tahe) oma toodete/teenuste põhist know-how’d uuele spetsialistile edasi anda. Eeldatakse, et uus spetsialist peaks juba toimetama asudes olema piisavalt pädev ja kompetentne tegemaks asju õigesti.
Nii võib juhtuda, et uus spetsialist hakkab tootes rakendama lahendusi, mis sinna ei sobi ja mille sobimatus on toodete varasemate versioonide peal või turul laiemalt juba kinnitust leidnud (aga pole ettevõtte tootearenduse tasandil fikseeritud ja/või keegi ei tegele selle juhtimisega).
Ilmseks, eelloetletuga ühilduvaks kurja juureks on ka väljatöötatud toote või lahenduse ebapiisav testmine või üldse mitte testimine ning lootmine, et küll see töötab, ehk on piisavalt hea, et seda ostetaks.

Jooksvalt täiendatav list halvast disainist just ebapraktilise või kasutusotstarvet mittetoetava teostuse osas. Tihti esineb halba disaini, läbimõtlematust ja tarbetut originaalitsemist rõivaste ja jalanõude juures. Nii mõnegi neist vääriks eraldi käsitlemist.

Jooksusussid Mizuno Wave Runner 9

Omapärane/originaalne talla kannakonstruktsioon, mida on üritatud tühikute ja õnarustega õhulisemaks muuta või vastavat muljet kujundada, aga väga ebapraktiline maastikul jooksmisel kuivõrd kanna alusesse tühimikku kipuvad kinni jääma männikäbid, kogunema tihkem savi jms. Talvisel ajal, värske pakkiva lumega, koguneb kanna alla korralik jäine klots. Seega kasutmiseks vaid kuival ja mitte irddetaile sisaldaval pinnasel.

Craft jooksujakk - praktikas võimatu kasutusega käisetasku lukk

 Õlavarrel paiknevat vertikaalse tõmblukuga taskut on võimatu ühe käega kasutada. Kui sa selle ka lahti saad, siis kinni enam mitte. Teist, varrukas olevat kätt abiks kasutada ei saa - lihtsal ei ulatu.
Hea näide asukohale ja materjalile mittesobivast tehnilisest lahendusest. Probleemi poleks näiteks takjakinnitusega laheduse puhul.

Salomon joogipudelihoidja-vöökott

Jällegi, tootja on mõelnud, et teeks laheda disani, mis võimaldaks joogipudelit mugavamalt parema käega haarata. Samas tundub, et tootja pole viitsinud antud disaini praktikas (piiavalt) testida. Kui ta oleks seda teinud, oleks nad lisanud mingi pudelit fikseeriva lahenduse, mis välistanuks pudeli hoidikust välja rappumise - eriti tavaline jooksmise puhul.

Motorõivad RST Ventilator IV (ennekõike püksid)

Väljanägemise, lõike ja värvivaliku, ehk visuaalse poole pealt igati okeid, aga funktsionaalselt soovida jätvad. Tegemist on kolmekihilise (sisemine soojem vooder, veekindel vooder ja välimine rõivas) sõidujakist ja -pükstest koosneva komplektiga. Häda on selles, et kõige välimine kiht, ehk põhirõvas ise on tehtud paiguti väga õhku läbilaskvaks (ilmselt sellest ka nimi "Ventilator"), mis aga mootorrattasõidul olemise mugavusele kasuks ei tule - juhul kui tegemist ei ole just palava ilmaga. Samas palava ilmaga hakkab jällegi seisma jäädes palav kuivõrd rõivas on iseenesest suht paks. Selline lahendus on sobilik aktiivseks liikumiseks mõeldud spordirõivastele, mis peaks liikudes võimaldama head venitilatsiooni, aga seisma jäädes pakkuma sooja. Motorõivas peaks aga olema põhimõtteliselt vastupidise funktsionaalsusega - tuulekindel, aga seistes ventileerimisvõimalust  pakkuv.
Kasutatavuse huvides ratsisin pükstele selle kõige õhku läbilaskvamale osale lukuga ärakäivad tuulekindlad pinnad. Teostus ühe õmblustöökoja poolt.

Nike mäesuusapükste sisse-õmmeldud takjakinnitustega taskud

Taaskord, mõnda kohta ehk sobiv lahendus, aga antud kohta kindlasti mitte. Esiteks ei takista selline tasku sulgemise viis lume sattumist taskusse, mis mäesuusapükste puhul ei ole kukkumise korral kuigi haruldane. Teiseks, väga tülikas lahendus kinnastega kasutamisel (aga ka ilma nendeta). Kolmandaks, mitte-kestev, ehk kasutamisel pükse lõhkuma kippuv.

Polar pulsikella pulsivöö 

Mõeldud käima ümber rindkere rinnalihaste alt. Paraku sportimise ajal, kui higi lahti ja eriti alade puhul, kus ka ülakeha rohkem liigub (n suusatades), kipub vöö kõhu peale alla kukkuma. Olen näinud, et mõned on pulsivööd ratsinud üle õlgade käivate toestavate paeltega - nagu naiste rinnahoidja siis.

Ei tea kas see on ka disainiviga, aga minul on nendega alaliselt esinud ka vale näidu probleem - rihm ei edasta kellale korrektselt andmeid. Need puuduvad treeningu alustamisel kas üldse või siis tulevad sisse mingi anomaaliana - stabiilselt püsiva kõrge pulsinäiduna.

Õnneks tänapäeval, kus spordifunktsionaalsusega kellad suudavad pulssi ka randmelt lugeda, hakkab pulsivöö pigem ajalukku jääma.

Spordihoonete, ujulate jms plekk-kapid

Eks neid kapidisaine ole erinevaid, aga aspektid, mida ma antud juhul silmas pean seisnevad mõningate mudelite uksaugu servades mille taha kotid/asjad kinni kipuvad jääma. Pleki serv seest tagasi valtsimata. Lisaks rõivaste riputamise pulgad, mis kergelt oma pesast välja tulevad kaotades rõivaste riputuskonksusid

Poolsõõri kujulise võtmega Abloy ukselukk

Ilmselt turvalisem kui vanakooli nn Vasara lukk, aga praktikas vägagi tülikas kuivõrd võtme lukuakku saamine nõuab üksjagu pusserdamist.

McDonalds'i iseteeninduse lahendus (tabloo)

Aja jooksul on see küll tasapisi paremaks muutunud, aga tiba kohmakas ja mitte-intuitiivne on see veel ikkagi.
Näiteks ei saa enne eine hinda teada kui pead valima konkreete burgeri. Ka navigeerimine jätab soovida, eriti kui soovid mingites valikutes tagasi või üldisemale tasandile liikuda. Varem oli väga kummalise koha peal see kui soovisid, et karastusjooki ei serveeritaks jääga. Nüüd on eine erinevate komponentide personaliseerimine käepärasem. Siiski ei saa ma aru, miks ei piisa näiteks jää ärajätmisest joogist vastava linnukese eemaldamisest vaid selle jaoks hoopis klikkida "muuda" nupul.

Rimi iseteeninduse süsteem

Taaskord, aja jooksul mingites nüanssides paremaks muutunud, aga kohati ikka arusaamatu. Näiteks  mitme sama toote ostmisel oled sunnitud kasutama klienditeenindaja abi kuivõrd süsteem ei luba sul toote kogust sisestada kui sa oled esimese eksemplari juba ära skänninud (koguse sisestamine peaks toimuma enne toote skännimist).
Kui ostad palju kraami võib juhtuda, et süsteem näitab nn kaaluerinevust. Probleemist väljumiseks peab klienditeenindaja tulema detuktiivselt välja uurima milles asi. See seisneb tavaliselt toodete üle lugemises ja ostunimestikule vastavuse kontrollimises. Minu hinnangul tarbetult klienditeenindaja aega okupeeriv ja ostjat ruineeriv olukord. Ma ei tea milline on Rimi kaaluerinevuse tolerants, aga tundub, et see on liiga väike. Ma leian, et kaaluerinevuse tolerants võiks sõltuda ostetavate toodete hinnaklassist. Näiteks kui inimene ostab mitu kilo kapsast, saia, leiba, piima jms. oleks lubatud suurem kaaluerinevus, kui ta osturegistris on aga mõni kalli kaaluhinnaga toode või tooted (näiteks safran) võiks kaaluerinevuse tolerants olla väiksem.

Söögikohtades toitude/jookide serveerimine ebakohaste riistadega või nõudest

Üsna tavapärane on kastme serveerimine väikestes kausikestes koos kahvli ja terava otsaga noaga millega seda kastet sealt kätte ei saa. Võimalik, et nii ongi mõeldud, et kastme manustamiseks tuleb toit tuleb sinna sisse kasta, aga minu hinnangul mitte kõige elegantsem lahendus, eriti arvestades milliseid erinevaid söögiriistu, on erinevate toitude mugavamaks konsumeerimiseks välja töötatud. Asja päästaks ära üks väike lusikas.
Ühes Tartu pubis olen tunnistanud seda, et kuumi jooke serveeritakse pikast klaasist koos lühikeste puuga kaetud käepidemetega lusikatega, kus jooki segades ulatub käepideme puu osa joogi sisse.
Kas tõesti on olnud raske komplekteerida pikas klaasis joogi serveerimist selleks sobilike pikemate lusikatega?

Kohvikutes ja pubides elektripistikute nappus või puudumine

Minu jaoks mõistetamatu olukord. Kohati tundub, nagu pistikud oleks mingi maksu all, et neid ei ole peetud vajalikuks klientidele kasutamiseks lisada. 

Kohvikutes ja teistes söögikohtades WiFi kasutamise võimatus

Ja seda mitte sellepärast, et WiFi kui selline üldse puuduks vaid seetõttu, et teenindaja ei tea selle parooli või esineb mõni muu tehnilist laadi takistus mille osas teenindaja ei oska aidata ega ka lihtsalt ruuterile restarti teha.
Võib ju tunduda pseudoprobleem, aga ei ole seda mitte kui sa otsid spetsiaalselt mõnes piirkonnas WiFi-ga kohvikut või söögikohta, et seal ära teha mõned pakilised toimingud.
Minul on kombeks sel puhul ka midagi tellida, et ma ei kasuta lihtsalt tasuta netti, aga olen ka kliendiks. Teinekord juhtub aga nii, et võtad küll suupisted, aga seda, milleks sa sinna kohvikusse tulid, teha ei saa kuivõrd ei õnnestu netiühendust saavutada. Seega oled sunnitud minema järgmisesse kohta olles raisanud aega ja raha mitte-toimiva ühendusega, sisuliselt sinu õigustud ootusi petnud söögikohale.

Üldkasutatavates WC-des nagide ja kottide vms. jaoks tasapindade puudumine

Ei tea, kas see on olnud kaalutletud otsus või läbimõtlematus, aga kasutajale ebamugavusi põhjustav on see küll. Eriti talvisel ajal kui nr. 2 tegema asudes ei ole üleriideid kuhugi riputada või sa ei soovi muud kandamit ligasele põrandale panna.

Läti õllede välimääraja

Tänapäeval, kus majanduslikult tegutsev mobiiline eestlane ostab niihästi pidupäevase alkoholi kui ka oma igapäevase õlle Lätist, ning teeb seda suurtes kogustes, valitseb reaalne oht teadmuses koju tassida ka midagi sellist, mis juua ei kannata. Sestap otsustasin oma kogemusele tuginedes koostada väikese Läti õllede välimääraja. Nii teistele teadmiseks kui endale meeles pidamiseks.
Hoiatan ette, et terminoloogia on amatöörlik ja hinnang joodavusele ja maitseomadustele on sügavalt subjektiivne kuivõrd pole vastava valdkonna asjatundja.

*List on jooksvas täiendamises vastavalt uute maitsekogemuste lisandumisele.

Staburags 

Tootja: Lacpesis
Pakend: pindine plekkpurk
Alko sisaldus 5%

Korralik hele joogiõlu. Ei oma imelikke ega tugevaid kõrvalmaitseid. Pigem mahedapoolne. Ka alko sisaldus vastab heale joogiõllele. Kannatab juua.

Livu Rubenis

Tootja:
Pakend: pindine plekkpurk
Alko sisaldus 7%

Magusapoolse maitsega kange õlu. Kusjuures maitse ei pruugi üldse kätte anda, et tegemist on kange õllega. Küll aga tunned seda peas kui oled purgi sisse kummutanud. Ilmselt hea valik neile, kes taotlevad õllest joovet, aga ei kannata sellega kaasnevat kange õlle alko maitset.

Mežpils

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,3%

Mõruda...ei, pigem viha maitsega keskmise alkosisaldusega hele õlu. Meenutab maitselt vihaks läinud kurki. Maitse asi, aga ilmselt enamusele mitte just mokka mööda kraam. Kannatab hädapärast juua  keskmisest suurema januga.

Bruža 

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,0%

Veidra nimega (tõlkes rahvahulk, crowd) karamelliseeritud linnastega meeldiva kergelt magusa-maheda maitsega hele joogiõlu. Kindel valik.

Africana Beer

Tootja: teadmata
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,2%

Müügil Lätis. Eestis pole müügil silma jäänud. Väga neutraalse maitsega, et mitte öelda maitsetu hele õlu. Kannatab juua ja sisulist mõtet sel ei ole.
Antud listi osas tegemist erandiga, sest see ei ole Läti õlu. On hoopis Eestis villitud. Jääb aga salapäraseks kus ja kes seda tegi.

Bruža Dark Velvet

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 4,5%

Heleda Bruža tume kaksikvend või -õde. Meeldiva, kergelt suitsuse maitsega lahjem versioon. Ehk tsipa vähem nn sametine ja vesisema maitsega kui A Le Coq’i Dunkel.

Oled hinnangutega nõus või ehk on omalt poolt soovitusi listi osas?

Internetiühenduse loomine läbi nutitelefoni (Samsung Galaxy S4 mini näitel)

Ehk teistsuguses sõnastuses - kuidas muuta mobiiltelefon/nutitelefon traadivaba internetiühenduse (WiFi) saate- ja vastuvõtujaamaks, ehk hotspot’iks, ehk kuumkohaks või kuidas kasutada nutitelefoni internetiühenduse modemina.

Miks üldse seda teha, ehk miks see võiks vajalik olla? Vajalikuks võib see osutuda ennekõike siis kui muud, kiiremat ja kvaliteetsemat võrku pole käepärast, aga samas on olemas korralik mobiililevi kas WDMA (ehk 3G) ja HDSPA (ehk 3,5G) võrgus.
Näiteks kui Elisa MINT pulga ühenduse parameetrid olid alla igasuguse arvestuse - tugevalt alla 1 Mbits alla (eks see on kinni ka mobiilse interneti paketist), siis ühenduse allalaadimiskiirus läbi mobiili oli 3,8 Mbits.

Ühenduse parameetrid Mint pulgaga

Ühenduse parameetrid mobiili kuumkohana

Sellise lahenduse pruukimiseks vajalikud eeldused on vastava tehnilise võimekusega (hotspot) nutitelefon ja interneti kasutusega (soovitavalt ilma mahupiiranguta) sidepakett. Ning teisalt WiFi kaardiga (üldjuhul tootja poolt sisse-ehitatud) sülearvuti.
Sidetehniliselt toimib asi nii, et mobiilne seade kasutab mobiilioperaatori võrguga (lähima tugijaamaga) suhtlemiseks/infovahetuseks üht teatud sagedust, ehk tavaliselt üht järgmistest protokollidest (3G/WCDMA; EDGE; GPRS; GSM; 3,5G/HSPA; 4G/LTE) ning arvutiga side pidamiseks teist WLAN standardit (rahvakeeli wifi).

Ehkki iseenesest ei ole mobiilis võrguühenduse jagamise aktiveerimine keeruline - tuleb vaid leida üles vastav nupp, milleks kõige lihtsam moodus on ekraani ülaservas asuva tegumiriba -, ei pruugi see siiski kohe nii libedalt minna.
Näiteks minu arvuti leidis üles ja näitas küll mobiili loodud võrku (vaikimisi AndroidAP), aga ühendamine ei õnnestunud kuidagi.

Võrgud ja ühendus peale konfigureerimist

Õnnestumiseks tuli mobiilis võrguühenduse seadeid kohendada. See seisnes võrgu nimetuse (SSID) muutmises (lisatud piltidel on küll vaikimisi võrgunimetus) ning võrgu parooli alla panemises (kasutasin WPA2 PSK). Alles seejärel, peale uue nimega võrku parooliga sisselogimist, hakkas ühendus toimima.

Kuumkoha üldseaded

Huvitavaks probleemiks oli seejuures asjaolu, et võrguühenduse.
parameetrite seadistamiseks mobiilis ei olnud kuskil näha juhendis osundatud „lubatud seadmed“ ja „konfigureeri“ nuppe. Need tulid esile peale sõrme mõningast hoidmist/eemaldamist "Kaasaskantav Wi-Fi kuumkoht“ nimetusel.

Kui aga ühendus on korra toimima saadud, käib see edaspidi väga lihtsalt vaid ühe nupulevajutusega - mobiilis Wi-Fi kuumkoht sisselülitamisega. Arvuti tunneb tuttava võrgu ära ja loob automaatselt ühenduse kui selline valik on eelnevalt tehtud.
Ühenduse katkestamiseks piisab mobiilist vastava valiku väljalülitamisest, mida just sealt ongi mõtet teha, et vastav võimalus ei jääks mobiili akut kurnama. Mobiili kuumkohana ehk pääsukohana kasutamine ei võimalda selle samal ajal WiFi võrgus kasutamist.

Täpsemate seadete juurde

Hea, ülevaatliku, samas lakoonilise piltidega illustreeritud inglise keelse ammendava juhendi leiab siit.

Minu suusad

Ilmselt üle mitmete aastate parima suusatalvega (kui mitte sajandi parimaga) seoses hakkasin vahepealsetel väga külmade ilmade aegu, mil suusatamine oli raskendatud, meenutama, mis suusad on mul üldse läbi aegade olnud. Ja millised klambrid, saapad koos nendega.
Kokkuvõtvalt öeldes ega neid palju pole olnud ning arvestades oma suusaharrastust ja –armastust, isegi väga tagasihoidlikult. Aga eks mulle on need vähesed suusad vast seda kallimad ja hinnalisemad olnud.

Lisaks nõuka ajal tarbekaupade või mänguasjade poes vahest müügil olnud Salvo toodetud suht pehmest plastmassist lühikestele (pisut pikemad kui jalalaba) seanahast rihmadega jala külge käivatele suusalaadsetele asjadele (tavaliselt punased või kollased), millega oli kinnisõidetud lumega sõiduteel ja tänaval väga tore uisutada, pühendan oma tagasivaate traditsioonilistele suuskadele.
Vaatamata talverehvide mittetundmisele ei liivatatud tol ajal (70-ndate lõpp, 80-ndad) alevivahelisi tänavaid ja piirkonna teid või tehti seda väga harva. Soolatamisest rääkimata. Tänu sellele olid jala külge köidetavad Salvo plastsuusakesed tegijad nagu oli soomekelk igati asjalik talvine sõiduriist nii vanadele kui noortele. Libedad teed ja tänavad olid laste mänguplastid ja liuväljad.

Minu esimesed asisemad n-ö raja- või sõidusuusad olid kuskil 5. eluaastal saadud, loomulikult puidust, Visu Mini,d. Pealt rohekas-sinise ja valgega kujundatud ning pikkuselt minu tolle-aegsest nublu ea pikkusest oluliselt lühemad (vast meetrised olid ikka ära). Peale pandi neile metallist, saapanina piiravad ning pealt rihmaga, kanna tagant vedruga klambrid. Paljukest need jalga fikseerisid, sest kanna suusast mööda käimist need tegelikult ju ei takistanud, aga kuna tol ajal uisustiili ei tuntud ega sõidetud, ei mäleta, et see väga probleemiks oleks olnud. Aga võibolla tõesti vaid ei mäleta.
Igatahes olid need suusad mulle suureks rõõmuks ja sissejuhatuseks talvisele õues viibimisele ning suusa-armastusele. Eks nendega sai käidud ka kohalikust, buldooseriga metsaservale kokku lükatud, väikesest künkast alla laskmas, n-ö mäesuusatamist harrastamas.

Ei meenu, mis mu esimestest Visu Mini’dest sai – kas nad jäid terveks või mitte (suuskade pooleks murdumine oli puusuuskade ajastul väga tavapärane ja kergesti juhtuda võiv tõsiasi), aga järgmisteks suuskadeks sain ikka puised, seekord, mäletamistmööda punased, Visu Start'id. Need olid juba pikemad, vast enda pikkused juba. Kaua ma nendega sõitsin, ei suuda tagantjärele selgusele jõuda, aga vast paar-kolm talve, kui mitte rohkem, tuli ära küll. Neid said ka tõrvatud teatud perioodilisusega. Aastas vast korra ikka. Klambriteks olid algselt vist tavapärased rihmadega lahendused, aga hiljem juba vastavalt saapa suurusele varieeruva laiusega asümmeetrilised nelja tifiga vene nn kukeklambrid, mis käisid kokku musta värvi õudsete seanahast saabastega. Vähe sellest, et need nägid rõvedad välja olid need tegelikult talveoludesse absoluutselt sobimatud jalavarjud. Libedate nahktaldadega (ainult konts oli kummist, aga seegi sile), täiesti külmad (ilma mingi voodri või polstrita (pelk, ilmselt keetmisel ka söödav, seanahk) ja nina osast väga kõvad. Nendega sõitmise tulemuseks olid sinised varbaküüned, mille peamiseks põhjuseks paksust nahast ninaosas just varbaküünte kohale tekkinud murdejoon.
Kui ma õigesti mäletan sai nende suuskade saatuseks ühe suusa murdumine kas kraavist läbisõidul vms. Igatahes tegi suusa murdumine, mis tähendas tavaliselt paari mahakandmist, kangesti kurvaks. Muidugi, puusuuskade ajastul ei olnud kuigi haruldane ka murdunud suusa kokkuliimimine kui murd seda võimaldas – tükid polnud kaduma läinud jms. Tavapäraselt kasutati selleks EPO või kaseiinliimi.
Tolle aja – u 70-ndate teine pool kuni lõpp ja võibolla ka 80-ndate esimene pool - valitsevaks enimlevinud eliitmudeliks olid Visu Extra’d, mida mul ei olnud küll au omada.

Minu viimasteks puidu-ajastu suuskadeks olid Visu Marathon’id. Mis neist sai või kuhu said, paraku ei mäleta. Usun, et paar-kolm talve sõitsin nendega küll. Neil suuskadel leidsid koha juba inimlikumate Tšehhis toodetud saabastega (nimega Botas) integreeruvad nn kukeklambrid. Need olid aga mitte poekaup vaid isetehtud ja kvaliteedilt igatahes tolle aja poekraami tunduvalt ületavad sidemed.

Puusuusa ajastu lahutamatu osa oli suuskade tõrvamine, mis oli oluline nende kestmiseks (kulumiskindluse tagamiseks), ilmastikukindluseks (niiskuse hülgamiseks) ja ka libisemise jaoks. Tõrvamine oli vaat et rituaalnegi toiming oma spetsiifilise (aga mõnusa) lõhna, kõike määriva suusatõrva, leeklambi ja tulega. Puusuuskade ajaga assotseerub ikka nostalgiahõnguline suusatõrva lõhn, millel tänases plastsuuskade hoolduses kohta ei ole. Eks uuema aja väikestele suusahuvilistele jääb suuskade hooldusega seonduvat meenutama parafiini kärsatamise lõhn :).

Edasi meenusid sellised suusad, nagu mu esimesed nn poolplastikud (nii nimetati sisuliselt puusuuski, mil plastikust tald) Visu Touring’ud. Ise-enesest üsna rõvedad pruunikas-lillat värvi, rasked ja võistlussuuskadest ka pisut laiemad. Aga omal ajal olid nad vaatamata koledusele ikkagi armsad ja innustavad, sest libisemine oli puusuusaga võrreldes ikkagi suur samm edasi. Jala otsa ühendusid nad mäletamistmööda juba veelgi moodsamate 45 mm laiuste sümmeetriliste nokk-saabas klambritega. Tolle aja hästi madal libeda plastist tallaga trendisaabas meenutas küll pigem suvist sussi.

Mingi aeg, kui suusaradadele sigines üha enam nn täisplastik suuski (peamiselt Visu Fiiber) - mida muidugi niisamuti poest osta ei saanud, sest kõik selline kraam oli defitsiit ja liikus mingeid x-liine pidi - sai Touring’ud lastud kitsamaks freesida ning uisustiili tulekust tingitud suusamoe kohaselt ka ninad madalaks saetud. Et niiskus külgedelt sisse ei tuleks, ning ka disaini kaalutlustel, sai need üleni mustaks värvitud. Ehkki kirjeldatud töötlus suusa omadusi vaevalt paremaks muutis, nägid nad üsna šefid, et mitte öelda stealth’id välja. Igatahes Pärnumaa laste- ja noorte spordikooli suusatrenni minnes tekitasid need kaaslaste seas küll mõningast elevust.

Järgmised suusad olid samuti Visu toodang - Troll’id. Mäletamistmööda täisplastsuusaks kvalifitseerunud Norra turu jaoks valmistatud rahvasuusk. Oma aja kohta nägid viisakad välja - üleni valged, pisukese punase ja tumesinisega kujundatud, kirjaga „Troll“ eesotsal ja mustast plastikust tallaga Need sain suusatrennis läbi tolleaegse varustamissüsteemi. Trolle sain kaks paari, kummagi sõidustiili kohta paari. Ilmselt nende pehmest plastist põhjast tulenevalt libisesid need üsna kitsastes lume- ja ilmastikuoludes, kui üldse. Enamasti oli libisemine kehvapoolne. Pehme tald oli aldis kuluma ja kriime koguma.See-eest talla sikeldamisel võisid hõlpsasti kasvõi kogu plastiku alt ära kraapida :).

Esimesteks normaalseteks täisplast võistlussuuskadeks sain trennist üleni valged Visu Racer’id. Sellistega saigi oma hilisemas lapsepõlves ja noorukiajal pikemalt sõidetud. Neid on olnud kokku vast mingi 3...4 paari. Ühed olid mälu järgi musta tallaga, ühed musta ja kollasetriibulised. Kaks viimast lippasid üsna hästi. Lisaks ühed helesiniste taldadega, mis mul senini veel alles ja mida tavaliselt esimese lumega kasutusele võtan või üldse kehvas seisus rajal treeninguks kasutan.
Tolle aja klambrite trendilooja oli Adidas’e SDS sidemed, mis hakkasid vaikselt n-ö looma, omades saapa talla all pikka juhtsoont, aga olid saapa kinnituskonstruktsioonilt oma vedrukapsliga ikkagi päris õnnetud. Nimelt oli küllalt tavaline, et vedruklambri kaas sõidu ajal lahti tuli ja vedrud lumega asendusid. See omakorda tähendas suusa saapaotsast ära tulemist.

Mingi aeg sai lühikest aega sõidetud ka sellise nimega suusaga, nagu Tiza või Tisa. Oli selline oranži värvi, musta ja valgega disainitud, valgest plastist tallaga vene suusk. Need jagati ühel heal aastal meile trennis välja esimese lume laagris. Eks need kvaliteedilt ja libisemisomadustelt selleks sobilikud olidki. Ei mäleta, et me nendega heade lumetingimuste korral sõitnud oleksime, rääkimata võistlemisest. Aga võibolla mõni ikkagi võistles ka nendega.
Hiljem, peale aktiivsemat noor-suusasportlase perioodi, soetasin omale vabastiili jaoks Soome Peltonen Supra PRS’id. Mustast plastist tallaga väga hea libisemisega suusad, ehkki pisut pikad. Nendega õnnestus kuskil 90-ndate aastate esimesel poolel Võiste (praegu tuntud Jõulumäena) kohalikul traditsioonilisel ca 30 km pikkusel suusasõidul koguni 2. koht välja sõita.

Hiljem soetasin uisusuuskadeks veel punased Madshus Suprasonic’ud, millega olen nüüdseks samuti aastaid sõitnud (ja sõidan tänaseni). Toimimise ja libisemisomaduste üle ei saa väga kurta, aga et nad on üksjagu aastaid pidevas kasutuses olnud, hakkab ka nende aeg vaikselt ümber saama. Aga mine sa tea.

Minu jaoks on suusad olnud pühad – üks oluline komponent ju suusaharrastuse, -armastuse juures. Oma suuski ja varustust olen alati hoidnud ning hoole ja armastusega kohelnud. Ka sisuliselt viletsaid suuski pole sihilikult trööbanud ja kahjustanud.

Suuskade alaseid linke:
Otepää suusamuuseum
Puusuuskadele pühendatud sait
Suusavarustuse ja kohtade reitimise sait