R2 aastahiti valimine - välismaised lood

Järg postitusele "R2 aastahiti valimine - Eesti lood"

R2 poolt aastahiti nominendiks seatud 100 välismaise loo (enam-vähem) ära kuulamise järgselt ka nendest väike omapoolne kokkuvõte-ülevaade ja eelistus.

Nagu R2 aastahiti Eesti lugude postituses sai mainitud avaldas välismaiste lugude list oluliselt vähem muljet kui Eesti oma. Väga palju oli minu maitsele ja kõrvale vabatahtlikult mitte lõpuni kuulatavaid lugusid valdavalt räpiskenest ja umpa-umpa stiilis jura, mida ma nimetan ka tivolimuusikaks kuivõrd olen sedalaadi muusikat kuulnud just lõbustusparkidest üürgamas. Kindel võib olla aga selles, et lõppeval aastal loodi ning esitati head ja väga head muusikat oluliselt rohkem kui nominentide list väljendab.

Ma ei tea, võib olla olen liiga vanakooli inimene, et mulle taoline kõvatava tekstiga räppimine, umpa-umpatamine ja tilu-lilutamine peale ei lähe. Seega, minu poolehoiu pälvisid pigem meloodilsema kõlaga palad. Minu jaoks peab muusika korda saatma midagi järgnevast: tõstma meeleolu, andma energiat, süvendama tundeid, mida ma tunda tahan (võib olla ka ajutiselt), tekitama vaimustust, aidata mõelda või tunda mingitel teemadel. Aga kindlasti mitte väsitama, tüütama või ärritama.

Siiski on hea, et R2 on välja pannud nominentide listid, sest minu häda on see, et kui ma peaks täiesti ise pakkuma, ei ole ma sugugi kindel, et teatav lugu ilmus just sel aastal, mitte näiteks eelmisel või üle-eelmisel vms.
Minu hinnangul olid selle aasta tähelepanuväärseimad tegijad välismaise pop- või levimuusikašanris (või kuidas seda oleks kõige õigem nimetada?) The 1975 (mis muide, on 2019 a Positivusfestivali üks peaesinejatest) ennekõike minimalistliku, aga kütkestava videoga populaarsust kogunud looga "Tootimetootimetootime", hitimeister Calvin Harris koostöös erinevate artistidega, eelkõige Dua Lipa ja Sam Smith'iga. Lisaks Calvin Harris loole "One Kiss" pean tugevaks aastahiti kandidaadiks ka Dua Lipa teist, Silk City'ga koostöös tehtud "Electricity"'it.




Listis on kahe looga sees ka lõppeva aasta Positivusfestival'il üles astunud elektroonilise popmuusika multiinstrumentalist Youngr. 
Mulle on alati avaldanud muljet MNEK'i vokaal, kes on seekord nomineeritud looga "Tongue".


Positiivsena jäid kõrva veel sellised tegijad ja lood nagu: Childish Gambino - Feels Like Summer; Christine and the Queens - Girlfirend (samahästi võinuks listis sees olla ka "5 dols" või paljude teiste lugudega); DJ Koze - Pick Up; Drake (ft. Michel Jackson) - Don't Matter to Me ja Jade Bird'i - Uh Huh.


N-ö teistsugustest, tavapäraselt mulle mitte meelejärgi oleva skene lugudest tooksin välja Sofi Tukker'i Batshit'i.

Nimetatutega minu eelistused R2 nomineeritute listi osas ka piirduvad.

Listis oleks tahtnud näha ka Jessie Ware looga "Overtime" ja Charlotte Gainsbourg - “Sylvia Says”. Need ikka on justkui selle aasta tooted. 

R2 aastahiti valimine - Eesti lood

Aasta lõppudel on kombeks teha tagasivaateid aastale ning koostada erinevaid edetabeleid. Raadio 2 on päris pikaajaliseks traditsiooniks kujunenud lõppenud aasta sees välja tulnud parima või meeldejäävaima või siis šefima (nagu Koit Raudsepp tavatseb öelda) muusikapala/laulu, nn aastahiti valimine.
Pole pidanud vajalikuks selle peale oma aega panustada. Sel aastal aga juhtus nii, et kuulasin läbi R2 veebilehel mugavalt kuulamiseks välja pandud nominentide listid. Eesti lugude arvestuses 104 pala ja rahvusvahelises arvestuses 100 lugu.

Leian, et selle kogemuse pinnalt võin oma hääle aastahiti valimiseks anda küll.
Kõigepealt pean ütlema, et Eesti aastahiti nominentide list avaldas paremat muljet kui välismaiste lugude oma, mis näitab ühest küljest seda kui palju head ja mitmekülgset muusikat Eestis tehakse, aga teisalt ka seda, milliseks on kujunenud/kujundatud raadiokuulaja maitse. Leian, et minu eelistusi katab välismaiste nominentide list vähem kui Eesti oma.

Mis neist listides siis kõrva ja selle taha jäi? Selles postituses võtan vaatluse alla Eesti lugude arvestuse.

Kindlasti on aastahitti üheks tugevaimaks pretendendiks sel aastal tugeva tähelennu teinud nn mõminaräppar Nublu, kes on tabelis sees koguni viie looga ("Droonid"; "Kassipulma aftekas"; "Mina ka"; "Öölaps"; "Tujud mitte tunded") ning ühe Lennaga kahasse looga "Keeruta". Minu isiklikeks eelistusteks tema repertuaarist on "Öölaps" ja "Droonid". Muidugi on "Mina ka" väga kõva lugu, aga minu hinnangul rikub Reketi n-ö ansamblist välja langev autopesu lõik loo terviklikkust.


Väga positiivselt üllatas mind selline bänd nagu Boondocks, kes on tabelis sees 3 kõva looga.  Juhtusin neid raadiost kuulma juba varem aastahiti väliselt, teadmata, et tegemist on Eesti bändiga. Shazammisin, nagu tavaliselt mulle huvipakkuvate palade puhul, nende lugu "That '60s Song", mis kõlas värskelt, rokkivalt, maitsekalt ja n-ö välismaiselt.
Kindlaks selle aasta parima loo kandidaadiks pean nende "That's why"-d. Tõsiselt hea.


Väga sümpaatselt üllatas ka Trad Attack looga "Lell'o". Väga meisterlik etno ja moodsa pop saundi kombo.


Tavapärast kõrvakommi pakkus Vaiko Eplik seekord looga "Lame maa".

Minu jaoks kõlab hästi sümpaatselt ka Jüri Pootsmann (paraku mitte niivõrd tema eurolugu), kes on tabelis esindatud samuti mitme looga. Omalt poolt märgiksin ära sellised palad nagu "Vihmapiisad päikest täis", koos Elina Borniga lugu "Jagatud saladus" ja koos Frankie Animal'iga lugu "Funny".

Minu Eesti arvestuse aastahiti soosikuks on ka Lenna, kes on tabelis looga "Kolm korda", aga võiks vabalt veel olla ka samalt albumilt pärineva looga "Helendan".


Huvitavamate-meeldivamate, ehk aastahiti pretendentina märgiks tollest listist ära veel: Frankie Animal - Misty; Girls in Perls - Spellbound; Iris - Star; Leslie Da Bass - Elastiknaine; Stig Rästa - Home; Wateva - My Love 2 U. Ning räpiskeene (scene) poole pealt Öökülm x 5miinust xGenka xContra - Viskit 2018.

Oleks tahtnud Eesti lugude nominentide listis näha ka Karl Petti ja Mick Pedaja lugusid. Muidugi, selline võimalus, nominent omalt poolt välja käia, on täiesti olemas, ehk listivälise soosiku kasuks hääletamist olemasolev nimekiri ei piira.

Kahju, et aastahitiks saab hääletada vaid ühe, sest valikut oli tõesti raske teha. Kui saaks, seaks kandidaadiks üles vähemalt 3 lugu ja esitajat. Eesti lugude arvestuses oleks minu nominendid järgmised: Nublu - Öölaps; Boondocks - That's why ja Lenna - Helendan.

Tänu sellele vs seetõttu

Olen täheldanud nende kahe, pealtnäha justkui samaväärse mõiste, - mida nad sisuliselt aga ei ole - väärkasutamist. Kurb kui selle osas eksivad need, kellelt võiks eeldada korrektset keelekasutust nagu saatejuhid ja ajakirjanikud. Eile hakkas ETV uudistes kõrva, et nii mõnedki hooned on langenud tuleroaks tänu kulupõletamisele. "Suur tänu!" kahjutulele tõepoolest.

Siin väike spikker neile, kellel on raskusi vahe tegemisega millal kasutada üht vormi, millal teist.
Tänu sellele või tänu millelegi - õnneliku, hea, ehk soovitava tagajärje või tulemuse puhul (mistõttu justnimelt, tänu).
Seetõttu või selle tõttu - halva, ebasoovitava tagajärje puhul, aga võib kasutada ka positiivse tulemuse puhul kuivõrd on olemuslikult neutraalne.

Patukotid sportlased?

Spordi- ja suusasõbrana vaatsin Otepää MK klassikasprindi võistlust, mille kvalifikatsioonist eestlased kahjuks edasi ei pääsenud. Vägagi napilt jäi 30 parema hulka pääsemisest välja Peeter Kümmel (33. +0,33 sek.). Ajalises plaanis ka Piret Pormeister (+0,1 sek.) kelle tulemus küll uisusammu pruukimise pärast diskvalifitseeriti. Ülejäänud meie sportlased jäid paraku kaugemale (tulemused).

Ehkki meie suusatajad edasi ei pääsenud, teeb head meelt see, et meie meeste osas on võrdsel tasemel sõidumehi juba päris mitmeid.

See selleks. Mis mind aga häirib, on sportlaste võistlusjärgsete usutluste tonaalsus, ehk see kuidas sportlased lähevad kaasa intervjueerija etteheitva joonega (Raido Ränkeli intervjuu, Siim Sellise intervjuu) ning kõrvu lonti lastes tegeletakse endale tuha pähe raputamisega. Võetakse omale süüdlase/patukoti roll - ja see on halb. Suhtumine on selline justkui broneeritud esikoht jäi mingi ilmse lolluse tõttu koju toomata. 

Süüdi ja halvasti tunda võiks vaid oma teada-olevate tegematajätmiste ja teadaolevalt halvasti tegemise pärast, mitte tulemuse pärast maailma tipp-konkurentsi tingimustes. Sest mis võistlus-sport see oleks kui kohad oleks ette määratud ja sportlased platseeruksid enam-vähem samadel positsioonidel? Siis me ei saaks rääkida tasavägisest konkurentsist, mis murdmasuusatamises on reaalsus.

Kuidas siis näiteks üks suusataja peaks/võiks usutlejale etteheitvale küsimusele, et millega seletada selliseid (kehvu) tulemusi, nagu tulid, vastata? Aga just sellise tõdemusega, et tegemist on tipp-spordi ja tipp-konkurentsiga, kus ajalised vahed on väiksed ja sekundi sisse võib mahtuda mitu võistlejat. Et üritasime ja püüame ikka parimat. Et ju siis tänane seis on selline. 

Kindlasti pole vaja ega hea ilmutada abitust ja hädisust ning kõrvu lonti lasta; kasutada termineid nagu "aeglasem olemine", "kehvad olemine" jms enesele halba varju heitvat ja kriitikat õigustavat.

Miks? Sest: 

a) kõrvaltvaatajatel tekib siis juba õigustatud küsimus, kas ettevamistuses on tehtud midagi valesti, ei olda õpitud varasemate aastate möödalaskmistest, vaatamata kogemustele ei ole omandatud oskust võistlusteks häälestuda; 

b) luuakse foon arusaamaks, et meie sportlased on olemuslikult nõrgad (populatsiooni kehvem osa); 

c) me ei tea lõpuni põhjuseid miks ühed sportlased on tugevad, ehk milline on ühe-või-teise sportlase treeningmetoodiga ja milliseid muid võtteid selleks on pruugitud (sh kas, kuivõrd ja kuidas on toimetatud nn hallis tsoonis).

See ei tähenda, et tuleks eitada tulemust mõjutanud tegureid ja seiku ning neid maha salata (ehkki pole hea ka neid vahetute muljete jagamisel pingsalt otsida), vaid hoida eneseväärikat joont ning mitte minna kaasa küsitleja ootustest kantud etteheitva tonaalsusega. 

Lõpetanud tipp-tegijad (Šmigun, Veerpalu, Mae) on oma kõrgete tulemustega publiku ära hellitanud ning sellega valmistanud mõnes mõttes karuteene teistele meie suustajatele, kes nii edukad ei ole. Seetõttu suusaspordi olemust mitte-tundvatel/tunnetavatel tugitoolisportlastel on kerge tekkima halvustav suhtumine, mida kommentaariumites kohtab a la kotikud, lohhid, keedetud makaronid, suusaturistid jne.; ei jõuta sõita, ollakse kobad ja aeglased jne. Selline tavapärane eestlaslik alaväärsuskompleksist tunnistust andev vigisemine. Seejuures loomulikult ei vaevuta vaagima mitmendad ise omal tegevusalal maailmas (või isegi Eestis) võidakse olla. Rääkimata püüdlustest selles ka päriselt selgusele jõuda.

Minu soovitus kritiseerijatele on: minge sõitke ise! Näidake (näiteks Eesti MV suustamises) kuidas kõvasti pannakse ja meie "suusaturistidele" koht kätte näidatakse! Edu korral peaks tekkima võimalus pääseda koondisesse ning sealt edasi maailmakarikasarja võistlustele.

Sportlastele ja tegijatele, ükstaskõik mis tasemel nad on, soovin aga positiivsust, negatiivsest enda mitte kõigutada laskmist, energiat, armastust oma ala vastu ning püüdlikkust ja sihikindlust. Küll siis edu ka tuleb.

2014 hilissügiseseid ülesvõtteid

Mõningaid klõpsatusi loodusest viimase paari-kolme kuu sees.

Septembrikuine metsatukk

Septembrikuine viljapõld

Jakobi koguduse kirik oktoobri hommikus

Hilissügisene perspektiiv

Tootsi-Lavassaare raudteetrass

Hundi jälg

Põdral maja metsa sees (kuskil)

Kaamos turbaväljadel

Tänapäevane kurb tegelikkus - riigimets vs eramets (tühermaa)

Novembrilõpu külm raiesmikul

Raiesmiku songermaa

7.detsember - paju arust kevad

Loodus jõulumeeleolus

Kohe näha kust poolt tuul valdavalt või tugevamalt puhub

Tõrvatilgutajad

Pikk jaaninädalavahetus (kokku 4 ametlikult vaba päeva) on alanud ja peaks nagu igati tore, fan ja vahva olema - välja arvatud suveilm, mis sel aastal väga visa on jalgu alla võtma -, aga ikka leidud mõni tõbras tõrvatilgutaja, kes su meepoti musta mõrudat jama täis ajab ja su tuju vähemalt mõneks ajaks ära nullib.
Nimelt otsustasin täna ühe varba kerge vigastuse tõttu asendada jooksutrenni rullisõiduga, ehkki kodukandi Jaagupi ümbrus selleks erilisi võimalusi ei paku v.a. kergliiklustee umbes 1 km tasane lõik. Mõtlesin siis teha paaristõukeid edasi-tagasi nii tunni jagu. Ja ega kõhu peal vähem pekki ka paha ei oleks. Pealegi, tegelt on rullitamine mõnus (nagu suusataminegi, kus kogu keha töötab), eriti muidugi siis kui vorm on juba parem ja liigutada ka jõuad. Aga see otsus tekitas kokkuvõttes rohkem kulusid kui olin mõelnud (või õigemini oskasin arvata). Ehk kuluks ei olnud ainult aeg, kalorid ja mõned(sajad)grammid kehakaalust. Ühel tundmatuks jääda soovinud tegelasel oli nimelt hirmsasti vaja minu päevi ja kilomeetreid näinud Odlo joogipudelivööd, joogipudelit koos spordijoogiga ja Salomon sandaale-plätusid, millega kergliiklusteele tulin, et mitte suusasaapaid käimisega trööbata.
Jõudsin ca 20 minuti jooksul rullitada mõned otsad kilomeetrist lõiku edasi-tagasi ja korra ka juua kui teelõigu teisest otsast alguspunkti naastes avastasin, et pingi all, kuhu eelnimetatud asjad kilekotiga olin jätnud, puhus vaid tuul. Ehk seltsimees konfiskeerija oli oma aktsiooni ajastanud u 4 minutilisele vahemikule kui see teeots mu nägemisulatusest väljas oli. Seal teelõigul liikus ka mõni jalutaja ning kõrvaloleval teel sõitis autosid siia-sinna. Esimese hooga sõitsin rattaga alevi vahele vaatama, et järsku trehvan juhuslikult oma asjade õnnelikku uut omanikku. Aga kedagi-midagi sellist silma ei hakanud. Võimalik, et tüüp passis, kuskilt hoovist või nurga tagant mõnda aega peale ning kui leidis, et ohtu pole, tegi sööstu ihaldusväärse saagi järele.

Leidsin arvutist ka asjakohase Salomon matkaplätu pildi

Kuidagi oli minus juurdunud tundmus, et sellised asjad - mistahes järelvalveta asja operatiivne pihta panemine - toimuvad Tallinnas ja Lasnamäel või Ida-Virumaal. Aga võta näpust! Seltsimehed vastupandamatud-himustajad elavad ja tegutsevad ka mujal.

Vot sellised ahvid (andestust selle loomaliigi sünnipäraste esindajate ees) liiguvad meie seas. Ilmselt sa trehvad neid tänaval või kaupluses või kus iganes, aga sa ei või iial teada kui ta sulle just ühepoolse tahteväljendusena omastatud kraamiga vahele ei jää. Ära ma need asjad aga tunnen kui need mulle silma alla satuvad. Ehk kui tõbras on kohalik, siis on tal kõrge targem neid asju toas pruukida - vahelejäämise tõenäosus on pea olematu.

Vabariigi aastapäeva kaitsejõudude paraad

Rahvas suundumas paraadile

Kaitsejõud paraadiks valmis

Kuna sel, vabariigi 96.-l aastapäeval (või sünnipäeval, kuidas keegi tahab seda nimetada) toimusid osad olulised riiklikud rituaalid, nagu kaitsejõudude paraad ja presidendi vastuvõtt Pärnus, võtsin nõuks esimest kohapeale kaema minna. Esimest korda tõtt öelda. Aga parem hilja kui mitte... üldse või kuidas see käiski.
Ilm oli paraadi pidamiseks igati soodne - tavapärase veebruaris valitseva külma asemel mõni kraad sooja, maa lumetu ja päike üksikute kiudpilvedega taevas säramas. See ei tähendanud muidugi, et kõigil ühtviisi soe ja mugav oli. Eks seistes hakkab ikka külm. Eriti neil, kes oma kohustustest tulenevalt pikemalt ühe koha peal liikumalt seisma olid sunnitud nagu paraadi aktiivosalised ja turvajad. Eks mõne nägu ka sellest tunnistust andis.


Ei selles mõttes, et mis seals ikka, tundus, et kõik sujus ja läks stsenaariumi kohaselt - relvis ja mundreis mehed (ja ka naised) seisid kenasti rivis või paigutustes, kaitsejõudude pealik ning seejärel president käisid, asjurid, fotograafid, kaameramehed ees-ja-taga, ühe väeüksuse juurest teise juurde, tervitasid ja soovisid sõjarditele head iseseisvuspäeva.

Kaitsejõudude pealik tervitustuuril

Selle aja jooksul, mil ma paraadi pidamise kohta, kohe teispool (lõuna pool) silda, jõudsin ja piirdeaia ääres sündmust näha võimaldava koha olin leidnud kuni paraadi tegevuse alguseni tõi sõjardite põrnitsemine pähe järgmised küsimused: miks sõjameeste saapad peavad just musta värvi olema või miks muidu valges lumekaitserõivastuses üksusele ei ole leitud või suudetud neid varustada sama värvi rakmete, kinnaste, kottide, relvastuse ja muude rekvisiitidega?

Lumekarud

Musta värvi saapastega seoses meenus oma kroonuaeg, kus jalad pidevast kohustuslikust kirsades pidamisest palaval ajal hauduma läksid ja see jalgade tervisele mitte hea ei olnud. Okei, ma saan aru, et talvel ja päikesepaistelise ilmaga püüab must paremini soojust, aga siis nad torkavad talvisel valgel maastikul ka vaenlasele paremini silma, mis pole ju ka kuigi mõttekas. Maastikusse sulandumise mõttes ongi see värv kõige õigustatum ehk märjal asfaldil või siis musta mullaga põllul. Muul juhul peaks sobivaimaks värviks olema vast ikka mingi pruunikas-rohekas-hallikas.
Lumist maastikku ja valget värvi käsitledes ei usu mitte, et rakemeid ja muud nodi, mida sõjarditele külge riputatakse, ei ole võimalik valget värvi teha, liiati Eestis toimiva kaitsekulutuste rahastuse juures - 2% SKT nagu NATO standard ette näeb. Igasugune valgega selges tugevas kontrastis olev mistahes tume ese paistab valgel maastikul ikka päris kenasti kätte. Ju siis neis valdkondades on jäetud arengu ja parandamise ruumi.

Tehnika osas üllatas mind kui vaikselt liiguvad Pasi ja Sisu soomukid, pea-aegu hääletult. Eriti just Pasid. Aga samas ega teisedki ratastel liikurmasinad just ülemäära palju ei mürisenud, ehkki väljaheitegaasiga lämmatati pealtvaatajaid üks jagu.

Kuulsin ka üht uudissõna - liinur, mida pruukis oma antud korraldusetes paraadi juhajata. Vist spetsiaalne ametinimetus mingite formatsioonide joondaja või selle eest vastutava asjapulga kohta. Minu kõrva jaoks kõlas see sama nunnult nagu lepatriinu ja piilu-part.

Eesti ja Pärnu lipud

Elavjõud

President tervitamistuuril

Vasak-parem

Merevägi (vist)

Politseijõud

Kaitseliidu malev

Tudengiühendused või musketärid?

Noored lippurid

Sõjatehnika

Soomuk Pasi

Soomukid Sisu

Head väljavaated

Mobiilne radarijaam

Mobiilised "õhutõrjujad"

Veel veokeid 

Kah(j)urid

Ka mingid lennumasinad

Kaks "moosiriiulit"

Mobiilne tulejõud

Vaade kahuritorru

Lapsed väisamas soomukid Sisu

Annaks jumal ja inim-mõistus, et sõjamasinaid vaid sel viisil pruukimist leiaksidki

Juhus või midagi muud?

Kokkusattumused on ühed intrigeerivad nähtused, mis üllatavad ja hämmastavad, aga võivad viia mõtted ka kõrgematele jõududele, jumalikule määratlusele ja muule esoteerilisele. Ega sellele ju ei mõtlegi muidu, kui siis, kui need juhtuvad, ehk ette tulevad.

Mõni päev tagasi hakkasin lugema raamatut motivatsioonist ja motiveerimisest, „Motiveerimise kunst“ pealkiri. Paar päeva tagasi sai ostetud viimane (4.07.2013) „Eesti Ekspress“, mis muuhulgas sisaldab artiklit USA kuulsaimast ja staažikaimast koomiksikangelasest Supermänist. Lugesin seda artiklit eile hommikul. Olles lehe lugemise lõpetanud, jätkasin poolelioleva raamatu lugemist. Huvitaval kombel sisaldas just alustatud peatükk viidet Supermanile ja krüptoniidile, ehk asjadele millest rääkis just loetud Eesti Ekspressi artikkel. Veider. Olles just lõpetanud ajalehe artikli Supermanist oleks peategelane koos temaga seotud ainega otsekui raamatusse üle kolinud, et seal oma sõnumit jätkata. Aga millist sõnumit?

Ehkki ei suutnud meenutada ühtki varasemat analoogset kokkusattumust, tean, et neid on kindlasti olnud. Vähemasti mäletan end vahest selliste asjade üle imestust tundnud olevat.
Tavalisemalt on need seotud pigem unenägudega – et näed midagi unes ja hiljem seda, või midagi väga sarnast, ka imsi. Aga unenägude puhul esineb tugev seos kogemuste, teadmiste ja tundmustega, mis resoneeruvad alateadvuses, mis siis konstrueerib nägemuse. Selle hämmastusefekt on aga otseselt seotud mäluga, tänu millele me kas mäletame ja teadustame unenäo tekkimise aluseks olevat või ei. Samas võivad ka unenägude põhised kokkusattumused tõsiselt üllatada. Eriti kui ilmsi realiseeruv unes nähtu tuleb nii-öelda kuskilt sinisest ja (halva)mälu aspekt on selgelt välistatav.

Miks ja kuidas kokkusattumised juhtuvad? Kas tegemist on tõesti vaid pelkade juhustega või eksisteerib siiski mingi nähtamatu käsi, taevane jõud, väline määraja? Või on asja taga ikkagi inimese enda alateadlikkus ja sellest johtuvad valikud? Või on fenomen seotud kvantfüüsikaga - mis võib seletada mida iganes ja jääda samas ikkagi arusaamatuks -, kus vaatleja/mõõtja, milleks ka kokkusattumuse tunnistaja ju on, määrab oma vaatlemise (või mõõtmisega) konkreetse tulemuse paljudest kuni lõpmatutest võimalikest variantidest. Juba ongi hakatud spekuleerima selle üle, kas inimene, ehk täpsemalt aju, ei toimi mitte kui kvantarvuti, mis projetiseerib ja determineerib tegelikkuse. Internetist leiab selliste teooritate kohta nii mõndagi huvitavat materjali, näiteks see.

Igatahes on kokkusattumused, alates elevust-tekitavastest kuni õõvastust põhjustavateni, põnev ja huvitav fenomen, mille avaldused väärivad vähemalt fikseerimist ja jäädvustamist, aga mis, ma arvan, võivad olla ka väga intrigeerivaks uurimisvaldkonnaks hõlmates erinevaid teadusharusid psühholoogiast kuni füüsika ja matemaatikani välja.

Parim aeg

Hommik on väga mõnus aeg. Võib olla isegi päeva parim aeg. Eriti suvise puhkepäeva hommik. Sellise, mitte-pummeldamise õhtule ja sügava, väljapuhkamiseks piisava unega ööle järgnev puhkepäev, mil on kerge ja mõnus ärgata, kui sul pole vaja kuhugi kiirustada ega jõuda. Enesetunne on värske ja reibas. Tuju hea (sest miski pole jõudnud seda veel rikkuda).
Õues on muru kastemärg, päike on tõusnud (sest suvel, mis ju praktiliselt käes, päike pea-aegu ju ei loojugi), aga siiski veel mitte väga kõrgel idakaares.
Õhk on klaar – värske, puhas, tunda on taimede ja õite lõhnu. Ümberringi kostab erinevate lindude laulu. See on parim muusika. Inimesed pole veel ärganud või vähemalt mitte välja, kuhugi kiirustama ja müra tekitama, tulnud. Ka muruniidukite ning trimmerite käivitamiseni on veel aega. Kellelgi pole kuhugi kiiret, sestap ka vaikus ja rahu. Domineerivad looduse lõhnad ja hääled. Fantastiline.
Mõte on selge ja klaar ning meel kirgas. Sellistes konditsioonis on hea lugeda ja mõttetööga (ehkki sõna „töö“ olemuslikult siia ei sobi) tegeleda… või mediteerida… või lihtsalt kõigi meeltega avatud olles hetkes viibides hommikut nautida. Puhas rõõm.
Umbes kl.9 ja poole kümne vahel lõpetavad linnud laulmise (suur osa neist hommikustest) justkui andes inimestele vahetuse üle. Ja algabki vaikselt uus, inimeste toimetusi täis päev.

Pisut hommikust linnulaulu.




Teo toimetused.

Ma elasin ammu

Sellisele järeldusele ma täna tulin, ehkki ei pea ega tunne end sugugi vanana. Võib olla niisama sellest aru ei saakski, kui lapsepõlveaastaid ning tollaseid sündmuseid ekstra ei meenutaks ja poleks taustsüsteemi ning välist objekti mille põhjal seda hinnata. Selleks objektis sobib hästi mõni elus olev vanem inimene keda tead-tunned juba varasest lapsepõlvest. Õigupoolest üks selline mu mõtted neile radadele viiski. Vaatad seda inimest ja meenutad esimesi selgemaid mälestusi seoses temaga, et millal see asi oli?... mitukümmend aastat tagasi? Ja tõded kerge imestusega, et umbes 35 ja rohkemgi aastat tagasi.

Juba tollest ajast mäletan teada vanema inimesena… või vähemalt täiskasvanuna, täismehena. Käesolevast aastast need ajad tagasi arvates, saan numbriks 1978 või 1977 või ’76 või sinna kanti. Ehk kui sealt omakorda 35 aastat tagasi kerida, jõuad otspidi juba II maailmasõja aastatesse. Täiesti juhuslikult minu kronoloogilise hindamise objektiks sattunud inimene sündis vähemalt juba enne II MS-i. Ja niisamuti kui võtan lähtekohaks oma sünniaasta, siis selle ja II MS alguse vahele jääb 30 ning lõpu vahele vaid 25 aastat, mis oma eluea peale üle kantult tähendab, et sõda oleks toimunud teisme-eas, millesest ajaperioodist pärinevad mõned mälestused justkui üle-eelmisest kuust.

Sellises tunnetuses avaldub isikliku ajakulu relatiivsus ja paradoks – sa pole vana, aga sa pärined üsna vanast ajast. Eriti noorte jaoks. Ajast, kus polnud arvuteid, mobiiltelefone ja muid infotehnoloogilisi vidinaid. Kus telekas näitas vaid üht riiklikku kanalit ja sedagi ajaliselt üsna piiratult. Parem oli seis raadioga, mis püüdis ka kaugemaid laineid ja defitsiitset muusikat, ehkki tuleb tunnistada, et Eesti Raadio programm oli väga kuulatav oma kuuldemängude, mälumängude, reportaažide ja muu sellisega. Ajast, kus vaat et enamus kaupu oli defitsiitsed (vähemalt kvaliteetsed  ja NL-ist väljaspool toodetud kaubad), kus lastele ja noortele ei olnud ajaveetmisele suurt rohkem alternatiive peale värskes õhus uitamise, palli mängimise või raamatute lugemise, sest ka perioodika oli defitsiitne. Aga eks seda hinnatum oli kõik see, mida õnnestus kätte saada. Ja kas see oli halb? Võta sa kinni.

Tuleb tunnistada, et sellise mõtteuite tulemusena hakkan tajuma miks noored 40 aastasid ja keskealiseid vanuriteks peavad. Samas, tänu meditsiini edusammudele, paremate ravimite ja kvaliteetsemale ravile koos terviseteadlikuse kasvu, tervislike eluviide harrastamise, toidu kättesaadavuse, selle mitmekesisuse ning kõigest sellest johtuva keskmise eluea pikenemisega, vast ei peaks.

Maailm on müstiline

Teatud filosoofiliste artiklite lugemist ja audiovisuaalse materjali vaatamist mööda avastan üha enam kuidas suured mõtlejad läbi aegade, nii ammu, kui väga ammu on mõlnud ja tajunud asju, nähtusi ning maailma olemuslikult sarnaselt, ja mis veelgi huvitavam, nn kvantviisil - selliselt, et tegelikkus on projektsioon - vaatleja või kogeja loob maailma.

Mõned lühikeses vormis näited.

Space and time are the framework within the mind is constrained to construct its experience of reality.
Aeg ja ruum on raamistik mille piires mõistus konstrueerib kogemusi reaalsusest.

Immanuel Kant

ja

We are a way for the cosmos to know itself.
Me oleme viis kuidas kosmos endast teadlik on.

Carl Sagan

ja

The only thing is real is experience.
Ainus asi mis on reaalne/tõeline on kogemus.

Bashar

Lõpuks

Anyone who is not shocked by quantum theory has not understood it.
Mitte keegi, keda ei šokeeri kvantteooria, ei ole sellest aru saanud.

Niels Bohr

Mida perset!

Tuleb ette selliseid olukordi või koguni päevi, mis sellise väljendi meelele või ka keelele toovad. Näiteks päeva, mis ei sisalda teab kui palju positiivset (kui üldse) küll aga masendust tekitavat teadmist, ärritavaid asjaolusid ja seiku. Lähemalt ühest sellisest päevast, mis mulle hilja-aegu osaks sai. Otsustasin selle üles tähendada, et ei tekiks illusiooni nagu kogu elu ja kõik see aeg oleks justkui lill või et siis varem pole justkui miskit ebameeldivat olnud :).

Väljanägemiselt oli üks tavapärane selle sügisene hall ilm - vihmane, sinkjashall ja jahe. Selline pigem toas olemise ja tubaste toimetuste oma, mis tööpäeva lõpuks energiast tühjaks jooksmisele igati kaasa aitab.

Esimese episoodi alapealkiri võiks olla ka „kust sellised tulevad?“.
Et juba hommikul tööle suundudes valitses auto bensiinipaagis tühjus, suundusin tööpäeva lõppedes tankima. Ühte Neste (mille püsikunde ma olen) automaattanklasse. Mõlemal pool üksikut tankimisseadet tangiti autosid. Üks auto üht pidi ja teine teistpidi. Ei mingeid pikki sabasid ega teisi ootajaid. Minu ees tankuri poole veerenud kastiga pickup maasturijuhil oli ka tankimise kavatsus. Millegiärast peatus ta enne tankurit, tankla ala piiril, nii, et tema taga olles olin sunnitud peatuma pool viltu sõiduteel. Kuna mulle aga ei meeldi teiste liikumist asjatult takistada (nagu mulle ei meeldi ka see kui mind asjatult takistatakse), sõitisin peatunud machoveokist mööda tankalaseadme juurde seal tankiva auto taha, ningaga machomasina suunas.
Kui äsjatankinud auto lahkus, võtsin tankimiskoha sisse. Selle peale kukkus machoveoki juht aga kättega vehkima ja žestikuleerima. Sain aru, et miski talle ei meeldi ja aimasin ka mis. Kuna ka mulle ei meeldinud - nüüd juba paar asja tema tegevuses -, läksin autost välja asja uurima ja selgitama. Autos istus pealtnäha viisakas ja ontlik meesterahvas. Ütlesin talle viisakalt stiilis, et pole põhjust vehkida, kui ta ise niiviisi laiutab ja sunnib teised enda järel sõiduteel tankimiskorda ootama. Härra arust oli ta ise kõik väga õigesti teinud ja mina see mats, kes n-ö järjekorras (mis koosnes tema laiutavast autost) vahele trügis. Sellist nahaalsust kohtavat vaid Venemaal, teadis härra.
Kui ma enda auto juurde tagasi suundusin, kobises mees järele midagi veel ajuhiiglaseks olemiseks. See oli küll midagi sellist, mille eest oleks tahtnud tüübile vastu nina anda. Sa oled ise nii lammas või mats (või mõlemat korraga), et ei tee märkama kuidas takistad teistel juurde- ja läbipääsu ega tee loogilist liigutust valides seda saba või autot millega samas suunas oled, vaid seisad kuskil ebamääraselt eemal ja kukud vehkima kui keegi ei suvatse aupaklikult su taga passida omakorda teiste liikumist takistades.
Härral ei jäänud siis muud üle kui teisel poole tankimisseadet vabanenud koht sisse võtta. Seal oli tal veel midagi kobiseda selle peale kui esimese hooga ei tunnistanud tankimisautomaat mu kaarti – a la, et vähe sellest, et ma trügin vahele, ei oska ma ka tankida. Härra teatas targalt, et enne tuleb kaardiga ära jahmerdada ning alles siis võib vooliku paaki pista. Mitte nagu mina, kes ma olin juba vooliku otsa paaki pistnud. Huvitaval kombel on mul aga sedaviisi toimides seni bensiini ostmine kenasti õnnestunud.

Ei saa aru neist autojuhidest, kes tanklates hirmsasti keerlevad-pöörlevad ja sihivad üritades iga hinna eest paagi suuet tankimisseade poole rihtida justkui see oleks mingi elu küsimus.
Mis vahet seal on kummalt poolt kütusevoolik tuleb? Kas siis paagi suudme poolsest küljest või teiselt poolt? Kütus on täpselt seesama mõlemal pool seadet ja voolik ulatub auto laiuses vabalt paaki isegi siis kui ka seadmest veidi eemal seisad. Aga tanklates näeb ikka selliseid tüüpe, kes ei suuda või tahagi valida kummale poole tankimiseadet nad ootele võtavad või siis suruvad vägisi nina vastu väljakujunenud liikumissuunda.
Oleks tore ja mõistlik kui tankimisaparaadi juures oleks ühel pool sõidukid ühes suunas ja teisel pool teistpidi, aga ei ole ju ka mingi eriline vaev teha väike aas ja võtta end ritta teistega samas suunas, olenemata ka sellest kummal pool su autol paagi juurdepääs on, sest see tõepoolest ei mõjuta ei tankimise ega kütuse kvaliteeti. Isegi hind on sama; nii uskumatu kui see ka võib tunduda.


Peale seda suundusin Rocca al Mare’s asuvasse grill-baari mille reklaami olin kuskil silmanud. Plaanisin seal netti minna (mille saadavusest reklaam ka teavitas) ning ühtlasi ka väikese eine võtta. Polnud seal enne käinud ja mõtlesin asja üle tsekata kuivõrd, ehkki kohvikuid ja söögikohti on Tallinnas justkui palju, siis normaalse, taskukohase kõhupoolise, kohvi-teega ja hea netiühendusega, kus ka mõni pistikupesa leiduks hubaseid kohti just jalaga segade pole.

Koht ise-enesest interjöörilt ja ligipääsetavuselt igati viisakas ja kena. Tellisin tee ja miski sooja võileiva ning võtsin laua taga koha sisse. Peale einestamist avasin arvuti, et netti minna. Mida aga polnud ega tulnud oli ühendus internetiga. Kohalik ruuter pritsis küll SSID laiali, aga sellega asi piirduski. Millegipärast oli kohalik võrk piiratud ka parooliga, mille külastaja teenindajalt võib küsida. Pusisin jupp aega parooliga, kahtlustades viga selles. Samas ei osanud ka teenindajad netiühenduse loomiseks midagi teha. Võimalik, et neil puudus üleüldse teadmine, kus ruuter paikneb või ligipääs sellele. Kõige lihtsam moodus ruuteri tasandil netiühendus taastada, on selle korraks vooluvõrgust eemaldamine ja tagasi ühendamine.
Igatahes sai vaatamata välja reklaamitud traadivaba neti võimalusele (millele viitab ka uksel asuv WiFi kleeps) kulutatud tühja nii aeg kui ka mõneti ka raha, kuivõrd plaan oli raha jätta ikkagi sellisesse kohta, kus saan ka netti pruukida.
Kahjuks pole taoline, kas välja reklaamitud neti puudumine või muud selle kasutamist puudutavate faktorite rabedus erand või üksikjuhtum. See temaatika vajaks suisa eraldi käsitlemist.

Päeva lõpuks siis paar sellist väikest „toredat“ vaba aja sisustanud seika.
Üks temaatiline klipp kah :)

MIS METSAS TOIMUB?

Mis seal ikka toimub – tavaline metsaelu. Kes seda kõike seletada viitsib või oskabki? Vladislav Koržets? Fred Jüssi? Võimalik. Aga muuhulgas nagu sügisel (või vastu seda) ikka – valmivad viljad.

Pohlad

Jõhvikad

Marjamets

Täitsa puu

Õhtune metsaäärne välu

Pilved

Natuke seeni kah

Seeni pidavat metsades meeletult olema. Mulle aga tundub, et kaugelt mitte igas metsas. Sa pead neid metsi ikka teadma, kus söödavad-korjatavad seened kasvavad. Tatikaid ja mittesöödavaid seeni täis metsi on see eest küll, aga neis võtab söögiseente kokkusaamine üksjagu aega ja vaeva. Küllap suur seene-aeg on veel ka ees.

Kui metsa seenele-marjule minna, siis mitte vaid silmad krõllis seeni-marju jahtima. Tasub lihtsalt aeg maha võtta. Rahulikult kõndida, kuulatada, vaadata, tunda rõõmu ja hingata. Loodus on suurepärane.