Kas katusemeistrid on idioodid?

Küsimuse püstitus võib olla tiba terav, aga see on mulle ammu-ammu silma jäänud ja küsimusi tekitanud teema, mida ei ole suvatsenud-viitsinud seni kirja panna. Teeb selle siis nüüd vastu uut talve ära. 

Mingi aeg, ehk ca paarkümmend või veidi enam aastat tagasi läks suurema hooga lahti üsna usin eramute ja muude hoonete katuste renoveerimiste-uuendamiste laine. Ilmselt oli selle põhjuseks nii inimeste elatustaseme tõus, ehk varasemast paremad materiaalsed võimalused kui ka ulatuslikum erinevate katusekattematerjalide pakkumine ja kättesaadavus ning katuseehitusfirmade esiletõus. 

Täiesti loomulik, et need, kes said, võtsid ette vana katuse väljavahetamise uue vastu. Kes ei tahaks siis oma majale uut katust? 

Kui katuse uue materjaliga - olgu selleks kivi või plekk või ka miski muu - katmine on igati mõistlik ja loogiline, siis kummalise lisanähtusena või kaasaandena said paljud katused juurde muid artribuute, nagu lumetõkked (või kuidas iganes neid nimetatakse) jms, mille otstarbekus on pahatihti rohkem kui küsitav. Või… kui nüüd filosoofilisemalt läheneda, siis oleneb otstarbest muidugi. Kui eesmärgiks on kellegi vigastamine (või tapmine), siis on asjal muidugi mõte sees, aga vaevalt, et need atribuudid algselt päris seda eesmärki kannavad. Pigem on ühelt poolt tegemist sooviga saada rohkem raha ning teiselt poolt naiivsuse või teadmatusega, et mitte öelda vajakajäämisega loogilises mõtlemises. 

Või mille muuga seletada tõsiasja, kus libeda pinnaga plekist viilkatusele on ukseava kohale paigaldatud nn lumetõke, mis tagab kenasti selle, et lumi sadamise käigus sealt mitte jooksvalt kenasti maha ei libise vaid jääb raskust ja kõvadust koguma, et siis kriitilise massi saavutamisel lumetõkke konstruktsiooniline tugevus ületada ja alla prantsatada. Mille tulemuseks võib vabalt olla see, et parajasti hoonesse siseneja või sellest väljuja selle kamaka endale kaela saab. 

Paraku just seda, et lumi jooksvalt katuselt maha ei pudene, vaid seal kogunedes kõvaks ja raskeks muutuks, need nn tõkked just teevadki. Parajad tervise ja elude ohustajad. Sellest, kui raskeks võib katusel olev lumi muutuda, saab lugeda mu varasemast selle teemalisest postitusest. 

Probleemi illustreerimiseks ka mõned näited elust.

Lumi ja jää kriitilist massi kogumas.

"Lumekoguja" toimib.

Kui tahad lund säilitada kogu katusel, lase kogu servale panna tõke. :D

Lumi kogumas kõvadust ja valimas õiget hetke alla prantsatamiseks.

Ilma tõketeta suhteliselt laugelt katuselt valgub ka vähene lumi maha.

Kuskil oli mul neid probleemi olemust hästi näitlikustavaid pilte veel. Seega galerii võib täieneda. :)

COVID-19 haigestumise kasvu tagamaad

Suvel 2020, peale kevadist koroonaviiruse Eestisse jõudmise ja epideemia puhkemise järgset nakatumuse langust, hakkas ühiskonnas vaikselt siginema optimism viiruse taandumisest, ehkki tervishoiuspetsialistid eesotsas teadusnõukojaga hoiatasid sügisel saabuvast II lainest. Ja õigesti ennustati. 

Kui nüüd mõelda, siis miks ei oleks pidanud nakkus veelgi suurema hoo ja ulatusega tagasi tulema kuivõrd mingeid sisulisi muutusi viiruse seljatamiseks ju polnud areenile ilmunud ning teisalt oli viiruse leviku lävendit madaldanud rahva frustratsioon, piirangutest väsimine kui ka trots ja puhas lollus. 

Eri eluvaldkondi vaadeldes tasub tähele panna millal on õnnetused kasvanud, ohvrite arv tõusnud või muud kahjud suurenenud. Vastus: enamasti oodatava positiivse pöörde eel või vahetult selle järel. Siis, kui on antud liigselt voli optimismile või vabamalt võtmisele. 

Väidetavalt kipuvad õnnetused alpinistidega juhtuma pigem mäest laskumisel kui tõusul. Fataalsete tagajärgedega õnnetusi on tihipeale põhjustanud just vilunud piloodid. Pahatihti sureb raskete kehavigastustega patsient siis kui ta on juba arstide järelevalve all ja n-ö stabiliseeritud; ohvrite arv on üles hüpanud sõja või sõjalise konflikti viimastel päevadel; nakkushaiguse ohvrite arv kasvab vahetult vaktsiini väljatöötamise järgselt. 

Miks see nii on? Väga loogilistel seletatavatel põhjustel.

Mägironija puhul toimub laskumine kumuleerunud väsimuse ja võimalik, et ka mäetipu vallutamise eufooria foonil, ehk vähenenud valvsuse tingimustes. Enam ei ole justkui vaja nii palju pingutada kui tipu vallutamisel.   

Sõja puhul üritavad pooled, ehk enamasti üks, sõjaliselt tugevam pool, teise territooriumit hõivates, vastase sõjajõudu ja elavjõudu hävitades saavutada maksimumi enne rahulepingu sõlmimist. Teisalt uinutab tsiviilelanikkonda ning muudab neid hooletumaks uudised peatselt sõlmitavast rahust jne. 

Kokkuvõtvalt mängivad tulemuste halvenemises rolli järgmised faktorid:

Välised, sh vastaspoolest tulenevad:

• põhjuslike tegurite jätkumine;
• tegelike olude samaks jäämine või halvenemine;
• vastase sihipärane kahjutegevus - paremate tingimuste püüdlus.

N-ö isiksuse kesksed:

• põhjendamatu optimism kohese positiivse muutuse osas;
• ülepaisutatud enesekindlus;
• tõsiasjade ja riskide alahindamine;
• ettevaatuse ja valvsuse vähenemine;
• väsimus, tüdimus, frustratsioon.

Seega, tasub olla mõistlik, näha laiemat pilti, tahta ja osata sellest õppida ning seda ka elus rakendada. Mitte lasta end n-ö lõdvaks enne sisuliste tegurite vahetumist, ehk tasub juhinduda ütlusest "miski ei ole möödas seni kuni kõik on möödas" või siis: põhiline, määrav tegur/asjaolu on muutunud ja jõustunud.

COVID-19 kriisipiirangutest väljumine

Juba mõnda aega on olnud plaan panna kirja oma mõtted nn uue koroonaviiruse epideemiaga seoses, aga nagu ikka, on jäänud see valdavalt viitsimatuse taha. Alustan asjaga ajalises vaates siis nüüd n-ö koroonaepideemia kriisi keskelt (loodetavasti siiski pigem nii, kui et see on veel algusjärgus) ning panen kirja oma mõtted kriisiolukorrast väljumise kohta, millest on nädal rohkem kui kuu tagasi Eestis eriolukorra väljakuulutamisest (12.märtsil 2020) alates ühe sagedamini rääkima hakatud, ehkki SARS-COV-2 viirusesse nakatunute hulk Eestis on jõudnud tänaseks ca 1550 inimeseni (sh tänaseks tervenenud), haiglaravil on ca 130 inimest kellest ca 10 nn juhitaval hingamisel ning haiguse tõttu siit ilmast lahkunud kokku 40 inimest.
Viimased kaks päeva on uusi koroonapositiivseid lisandunud küll keskmisest vähem (üleeile 16, eile 7 - link vastavale Postimehe uudisele), aga see on veel liiga lühike periood saamaks aimu haigestumise dünaamikast - st. kas haigestumiste tipp on n-ö ületatud või see kasvab ikkagi sama jõudsalt edasi. Samas, maailmas võtab pandeemia üha laiemaid mõõtmeid ning kui kriisimeetmeid liiga uljalt lõdvendada ning inimeste endi suhtumine muutub kergekäelisemaks, võib haigus suuremalt kui varem tagasi tulla.
Väga hea ja igakülgse ülevaate saab nii ülemaailmselt kui riikide lõikes siit COVID-19 pandemic dashboard.

Praktiliselt kõik alltoodud punktid on aktuaalsed ka kriisiolukorra jätkudes.

1) Karantiini ja liikumispiirangute leevendamise eelduseks peab olema ennekõike pidev viiruspositiivsete ning haiglaravi vajavate inimeste arvu vähenemine viimase kahe nädala lõikes. Seejuures peaksid olema tagatud järgmiste punktide täitmine.

2) Viiruse testimise ulatuslik laiendamine, sh selle tegemine kõigile sümptomitega inimestele, kõigile nn eesliini töötajatele (politsei, med- ja hooldustöötajad, müüjad, transporditöölised, kullerid jms), aga ka kõigile soovijatele sõltumata nende hetke tervislikust seisust ja enesetundest.

3) Kõigi riiki saabunute (kas n-ö uute inimeste või ka nende näol, kes on käinud pikemal kui ööpäevasel töölähetusel) testimine ning nende piiril (selle tarbeks riigis asuvas hoones - motell, hotell vms) karantiinis hoidmine kuni testitulemuse selgumiseni. Nende osas, kel tuvastatakse viirus, kodusesse karantiini suunamine kuni tervenemiseni või tervisliku seisu halvenemisel hospidaliseerimine.

4) Nakatunute ja haigestunute senisest rangem ja kindlam karantiini tagamine, et ükski viiruspositiivne ega tema leibkondne ei liiguks ringi kohtades, kus tavapäraselt käiakse (n poed jms asutused). Lubatud oleks oma eramu hoovis või ka looduses inimtühjal alal liikumine kui seal käimine ei eelda kokkupuutumist teiste inimestega. Selle monitoorimine võib aga eeldada  elektroonilise järelvalve rakendamist.

5) Kõigile haigestunutele operatiivse, asjakohase ning katva ravi ja igakülgse abi (sh toidu ja ravimitega varustamise) tagamine riigi või omavalitsuse tasandil.

6) Kuni spetsiaalse SARS-COV-2 ravimi kasutusele tulemiseni ravi tagamine positiivseid tulemusi andnud ravimitega nagu Remdesivir ja hydroxychloroquine.

7) Ühiskondlikus ruumis hajusa liikumise, ehk 2 + 2 reeglist tõhusama kinnipidamise tagamine, sh vajadusel rangemate distsiplineerivate võtete rakendamine.

8) Kõigile inimestele ja mittetulundusühingutele (sh KÜ-d jms) tasuta või mõistliku hinnaga viirust neutraliseerivate desinfitseerimisvahendite ja isikukaitsevahendid (ennekõike maskid) kättesaadavuse tagamine.

9) Ühiskondlike ruumide (terminaalid, kauplused, postkontorid jne), vahendite ja -transpordi regulaarne ja põhjalik desinfitseerimine kuni epideemia lõppemiseni, ehk viiruse likvideerimiseni.

Pandeemiapiirangute täieliku likvideerimise eelduseks on järgmised 2 kuni 4 punkti:

a) ülemaailmse viiruse leviku ja haigestumise dünaamika pöördumine kahanemisele;
b) mõistlik, ehk hallatav viiruspositiivsete ja ambulatoorsel ravil olevate inimeste hulk riigis;
c) tõhusa spetsiaalse COVID-19 ravimi olemasolu ja kättesaadavus, mida 

d) võib täiendada spetsiaalse vaktsiini olemasolu ja sellega kõigi riskirühma kuuluvate inimeste vaktsineerimine.

Kõige olulisem on tõhusa ravimi olemasolu ja kättesaadavus ning teiseks toimiva vaktsiini olemasolu, mis võtaks maha ka inimeste hirmud peale piirangute lõpetamist. 

Juba sel neljapäeval Eesti Laul 2020

Kummaline, et kirjutan taas muusikast. Justkui teaks sellest jõle palju, oleks audiofiil või midagi. Ilmselt on see seotud mugavusega, sest kuigi on mitmeid palju akuutsemaid ja põnevamaid teemasid mille osas mõttelõnga harutada, siis soovimata seda teha pealiskaudselt, lähen lihtsama vastupanud teed, ehk tähendan oma mõtteid sootuks triviaalsemal teemal milleks on muusika. Aga parem kirjutada kasvõi mitte-esimese järgu teemadel kui üldse mitte kirjutada kuivõrd oma mõtete kirjapanek on kokkuvõttes positiivne intellektuaalne pingutus.

Mitte, et mulle Eestit Eurovisioonil esindava laulu käekäik jõledalt korda läheks, aga kuidagi on kujunenud nii, et ilma välise sunnita hoian kõrva peal Eesti Laulu konkursi lugudel ning kujundan oma eelistuse. Natuke nagu sportlik hasart.

Natuke heietusi siis selle (2020) aasta Eesti Laulu võistluslugude osas.
Siinkohal huvitav tähelepanek lugude kuulamise ja mulje tekkimise osas - mõnel aastal tekib kohe tunne, et oi-oi-oi, sel korral on ikka päris mitu väga kõva lugu ning ei teagi milline neist võiks võita. Teisel aastal, nagu ka tänavune, kuulad lood ära ja tekib tunne, et sel korral justkui polegi üle kahe-kolme loo võtta. Siis kuulad veel korra... ning veel korra... ning vaikselt hakkab tekkima tunne, et asi polegi nii vilets - et tegelikult on häid lugusid ikkagi päris mitu ja lood keskmisel kõvemad kui aasta tagasi.

Olles kõik lood vähemalt 2, aga enda jaoks meeldivaimad ka 4 ja ehk enamgi korda läbi kuulanud, mõningad mõtted ja tähelepanekud lugude kohta.
Püüdsin oma selle aastased lemmikud veidi ka pingeritta seada. Olenevalt eelvoorude ja finaali etteastetest, pole minu jaoks suurt vahet kas Eurovisioonile pääseb nimekirja 1. või 2. või hoopis 3.  lugu.

1. Beautiful Lie - Jaagup Tuisk. Läbitunnetatud, ilus-valus, hingestatud pala. Stiililt ja vokaalilt meenutab miski varasema aasta Mick Pedaja esitust. Sümpaatne lugu, paistab, et ka väljaspool Eestit favoriidiks peetav.

2. Right Time - Inga. Juba eelmise aasta Eesti Laulu kroonimata hitt-solist. Värkse, kaasahaarav, sümpaatne, lihtsa meloodiaga lugu.

3. Write About Me - Anett x Fredi. Väga mitte-Eurovisioonlik lugu. Samas lugu, mida kuulaksin (ja suure tõenäosusega hakkangi tegema) suurima heameelga väljaspool igasugust võistlusmomenti - sümpaatne, rahulikult voogav sentimentaalne jazzilik.

4. Without a Reason - Little Mess. Voogav, värske, hästi kokkukõlav moodsa kõlapildiga tantsu-(jooksu)lugu.

Järgnevalt mitte otsesed lemmikud, aga kindlasti märkimisväärsed tublid tegijad ja tugevad lood.

Üks Kord Veel - Traffic. Bändile iseloomulikult kvaliteetne, hoogne ja positiivne jalga tatsutav lugu.

Videomäng - Renate. Ehk veidi naivistliku retrospetiivse sisuga hoogne ja rütmiline, loo sõnumi ajastule kohane kegemakaaluline tümakalugu.

Only Dream - Inger. Supermusikaalne, omanäolise stiili, kõlapildi ja hääletämbriga muusik. Lugu talle iseloomulik sentimentaalne-meloodiline jutustustus.

Unistustes - Mariliis Jõgeva. Moodsa kõlapildiga, samas tiba klisseelik eesti keelne poplugu.

I'm Sorry. I Messed Up - Uudo Sepp. Kui koomiline too poiss ka mõningate nn uudislugude valguses ei paista, siis tuleb tunnistada, et laulda ta mõistab. Melahoolne ja lüüriline südamevalulugu. Kõlab hästi, aga siiski ei midagi erakordset.

By My Side - Stefan. Tüüpiline eurolaulu šablooniga lüüriline südamekarje. Selline laul, kus on oht tugevama vokaaliga kohtades üle huilata.

Mis veel? Siit-sealt on jäänud silma-kõrva, et üheks favoriidiks peetakse ka Uku Suvistet looga What Love Is. Minu hinnangul tugev ja kvaliteetne esitus, aga loona mõjub paraku tüüpilise lüürilise eurolauluna. Seega, ei eristu.

Kindlasti on ka kõik ülejäänud tublid, paraku minu lemmikute hulka need lood ei kuulu, mistap neid ka ei kommentaari.

Ehk saab siis näha ja kuulda. :)

R2 aastahiti valimine - välismaised lood

Järg postitusele "R2 aastahiti valimine - Eesti lood"

R2 poolt aastahiti nominendiks seatud 100 välismaise loo (enam-vähem) ära kuulamise järgselt ka nendest väike omapoolne kokkuvõte-ülevaade ja eelistus.

Nagu R2 aastahiti Eesti lugude postituses sai mainitud avaldas välismaiste lugude list oluliselt vähem muljet kui Eesti oma. Väga palju oli minu maitsele ja kõrvale vabatahtlikult mitte lõpuni kuulatavaid lugusid valdavalt räpiskenest ja umpa-umpa stiilis jura, mida ma nimetan ka tivolimuusikaks kuivõrd olen sedalaadi muusikat kuulnud just lõbustusparkidest üürgamas. Kindel võib olla aga selles, et lõppeval aastal loodi ning esitati head ja väga head muusikat oluliselt rohkem kui nominentide list väljendab.

Ma ei tea, võib olla olen liiga vanakooli inimene, et mulle taoline kõvatava tekstiga räppimine, umpa-umpatamine ja tilu-lilutamine peale ei lähe. Seega, minu poolehoiu pälvisid pigem meloodilsema kõlaga palad. Minu jaoks peab muusika korda saatma midagi järgnevast: tõstma meeleolu, andma energiat, süvendama tundeid, mida ma tunda tahan (võib olla ka ajutiselt), tekitama vaimustust, aidata mõelda või tunda mingitel teemadel. Aga kindlasti mitte väsitama, tüütama või ärritama.

Siiski on hea, et R2 on välja pannud nominentide listid, sest minu häda on see, et kui ma peaks täiesti ise pakkuma, ei ole ma sugugi kindel, et teatav lugu ilmus just sel aastal, mitte näiteks eelmisel või üle-eelmisel vms.
Minu hinnangul olid selle aasta tähelepanuväärseimad tegijad välismaise pop- või levimuusikašanris (või kuidas seda oleks kõige õigem nimetada?) The 1975 (mis muide, on 2019 a Positivusfestivali üks peaesinejatest) ennekõike minimalistliku, aga kütkestava videoga populaarsust kogunud looga "Tootimetootimetootime", hitimeister Calvin Harris koostöös erinevate artistidega, eelkõige Dua Lipa ja Sam Smith'iga. Lisaks Calvin Harris loole "One Kiss" pean tugevaks aastahiti kandidaadiks ka Dua Lipa teist, Silk City'ga koostöös tehtud "Electricity"'it.




Listis on kahe looga sees ka lõppeva aasta Positivusfestival'il üles astunud elektroonilise popmuusika multiinstrumentalist Youngr. 
Mulle on alati avaldanud muljet MNEK'i vokaal, kes on seekord nomineeritud looga "Tongue".


Positiivsena jäid kõrva veel sellised tegijad ja lood nagu: Childish Gambino - Feels Like Summer; Christine and the Queens - Girlfirend (samahästi võinuks listis sees olla ka "5 dols" või paljude teiste lugudega); DJ Koze - Pick Up; Drake (ft. Michel Jackson) - Don't Matter to Me ja Jade Bird'i - Uh Huh.


N-ö teistsugustest, tavapäraselt mulle mitte meelejärgi oleva skene lugudest tooksin välja Sofi Tukker'i Batshit'i.

Nimetatutega minu eelistused R2 nomineeritute listi osas ka piirduvad.

Listis oleks tahtnud näha ka Jessie Ware looga "Overtime" ja Charlotte Gainsbourg - “Sylvia Says”. Need ikka on justkui selle aasta tooted. 

Hea disain

(jätkuna ja täienduseks postitusele „Halb disain“)

Ehkki puudulikult või häirimisega oma ülesannet täitvad asjad kipuvad teravamalt silma ja jalgu jääma, ei piirdu meid ümbritsev vaid halvasti disainitud asjadega.
Tegelikult on meie ümber väga palju hea ja väga hea disainiga asju, mida me sellisena enam ei käsitlegi kuivõrd need on oma olemasolu ja toimivusega muutunud iseenesest mõistetavaks.
Me ei taju selliseid esemeid ja tooteid enam tähelepanuväärse, silmatorkava, vaimustust pakkuva või millegi erilisena. Peame seda normaalseks, ise-enesestmõistetavaks. Näiteks klassikalised tooted nagu tass, vaas, toop, tool, taburett, laud ja väga-väga paljud muud esemed, mis võivad olla küll nii-ja-naasugused, aga oma põhiolemuselt on suurepärased esemed.
Küllap see peabki nii olema... et see ongi asjade loomulik käik ja areng. Mis täna on haruldane, hea ja koguni geniaalne on homme ise-enesest mõistetav, vastavate toodete n-ö baasstandard.

Seonduvalt eelmise postituse halva disaini definitsiooniga on minu hinnangul hea disain see, mis ennekõike toetab asja/toote otstarbekohast mugavat ja kestvat kasutamist ning on kvaliteetne. Väga hea disain on selline, mis lisaks funktsionaalsele aspektile on esteetilisest vaatevinklist (vorm, kuju, väline kujundus) originaalne ja naudingut pakkuv. 

Nagu halva disaini puhul, ei piirdu hea disain kolmemõõtmeliste asjadega vaid hõlmab ka tarkvaralahendusi, hooneid, ruume ja ka teenuseid.

Hea disaini näited (nimestik on jooksvas täiendamises)

Plekk-purk 

Jah täiesti tavaline karastusjoogi, õlle taara plekkpurk alastes 0,33 liitrist kuni pindini. Eestis pole plekktaara kuigi kaua käibel olnud (ehk umbes 25 aastat), aga olema sellega nii harjunud nagu igapäevase ja tavalise asjaga. Kui aga seda lähemalt analüüsida, on plekkpurgi geniaalsus imetlustvääriv.

Tassi joogi magustamiseks doseeritud pakendatud suhkur

Seda nii tükksuhkruna, aga minule on veelgi enam imetlust avaldanud tavalise terasuhkru pakendid, mis võivad olenevalt välisest kujundusest olla nii reklaamiesemed kui kanda mõnd muud, näiteks harivat, sõnumit. Näiteks selliselt pakendatud suhkur, läbi mille me saame teada, et esimene eestikeelne raamat trükiti 1525. aastal. (The first book containing a text in Estonian was published in 1525.)

Keeratava korgiga fooliumpakend

Tavaliselt on sellistes pakendatud toiduainetest ketšup ja kondenspiim. Kodukeemia osas vedelseep vms. Väga mugav kasutada võimaldades pakendi ka hästi tühjaks teha ning on prügi mõttes suhteliselt minimalistlik.

R2 aastahiti valimine - Eesti lood

Aasta lõppudel on kombeks teha tagasivaateid aastale ning koostada erinevaid edetabeleid. Raadio 2 on päris pikaajaliseks traditsiooniks kujunenud lõppenud aasta sees välja tulnud parima või meeldejäävaima või siis šefima (nagu Koit Raudsepp tavatseb öelda) muusikapala/laulu, nn aastahiti valimine.
Pole pidanud vajalikuks selle peale oma aega panustada. Sel aastal aga juhtus nii, et kuulasin läbi R2 veebilehel mugavalt kuulamiseks välja pandud nominentide listid. Eesti lugude arvestuses 104 pala ja rahvusvahelises arvestuses 100 lugu.

Leian, et selle kogemuse pinnalt võin oma hääle aastahiti valimiseks anda küll.
Kõigepealt pean ütlema, et Eesti aastahiti nominentide list avaldas paremat muljet kui välismaiste lugude oma, mis näitab ühest küljest seda kui palju head ja mitmekülgset muusikat Eestis tehakse, aga teisalt ka seda, milliseks on kujunenud/kujundatud raadiokuulaja maitse. Leian, et minu eelistusi katab välismaiste nominentide list vähem kui Eesti oma.

Mis neist listides siis kõrva ja selle taha jäi? Selles postituses võtan vaatluse alla Eesti lugude arvestuse.

Kindlasti on aastahitti üheks tugevaimaks pretendendiks sel aastal tugeva tähelennu teinud nn mõminaräppar Nublu, kes on tabelis sees koguni viie looga ("Droonid"; "Kassipulma aftekas"; "Mina ka"; "Öölaps"; "Tujud mitte tunded") ning ühe Lennaga kahasse looga "Keeruta". Minu isiklikeks eelistusteks tema repertuaarist on "Öölaps" ja "Droonid". Muidugi on "Mina ka" väga kõva lugu, aga minu hinnangul rikub Reketi n-ö ansamblist välja langev autopesu lõik loo terviklikkust.


Väga positiivselt üllatas mind selline bänd nagu Boondocks, kes on tabelis sees 3 kõva looga.  Juhtusin neid raadiost kuulma juba varem aastahiti väliselt, teadmata, et tegemist on Eesti bändiga. Shazammisin, nagu tavaliselt mulle huvipakkuvate palade puhul, nende lugu "That '60s Song", mis kõlas värskelt, rokkivalt, maitsekalt ja n-ö välismaiselt.
Kindlaks selle aasta parima loo kandidaadiks pean nende "That's why"-d. Tõsiselt hea.


Väga sümpaatselt üllatas ka Trad Attack looga "Lell'o". Väga meisterlik etno ja moodsa pop saundi kombo.


Tavapärast kõrvakommi pakkus Vaiko Eplik seekord looga "Lame maa".

Minu jaoks kõlab hästi sümpaatselt ka Jüri Pootsmann (paraku mitte niivõrd tema eurolugu), kes on tabelis esindatud samuti mitme looga. Omalt poolt märgiksin ära sellised palad nagu "Vihmapiisad päikest täis", koos Elina Borniga lugu "Jagatud saladus" ja koos Frankie Animal'iga lugu "Funny".

Minu Eesti arvestuse aastahiti soosikuks on ka Lenna, kes on tabelis looga "Kolm korda", aga võiks vabalt veel olla ka samalt albumilt pärineva looga "Helendan".


Huvitavamate-meeldivamate, ehk aastahiti pretendentina märgiks tollest listist ära veel: Frankie Animal - Misty; Girls in Perls - Spellbound; Iris - Star; Leslie Da Bass - Elastiknaine; Stig Rästa - Home; Wateva - My Love 2 U. Ning räpiskeene (scene) poole pealt Öökülm x 5miinust xGenka xContra - Viskit 2018.

Oleks tahtnud Eesti lugude nominentide listis näha ka Karl Petti ja Mick Pedaja lugusid. Muidugi, selline võimalus, nominent omalt poolt välja käia, on täiesti olemas, ehk listivälise soosiku kasuks hääletamist olemasolev nimekiri ei piira.

Kahju, et aastahitiks saab hääletada vaid ühe, sest valikut oli tõesti raske teha. Kui saaks, seaks kandidaadiks üles vähemalt 3 lugu ja esitajat. Eesti lugude arvestuses oleks minu nominendid järgmised: Nublu - Öölaps; Boondocks - That's why ja Lenna - Helendan.

Halb disain

Erinevaid asju - tooteid siis, aga ka tarkvara ja teenuseid -, kasutades olen end leidnud aeg-ajalt imestamas-kirumas, et kes kurat sellise asja välja mõtles ja miks see just sellisel viisil teostatud on kui see saaks olla teostatud normaalselt, ehk mõistlikult – nii, et see ei tekitaks kasutamisel probleeme.

Leian, et disain ei ole pelgalt mingi asja kunstiline teostus, mis väljendub vormis, visuaalis ning värvivalikus, ehk esteetikas, vaid tervik, mis hõlmab lisaks eeltoodule ja ennekõike asja kasutuseesmärki, ehk selle funktsionaalsust, kasutatavust mugavuse ja kestuse mõttes.

Halva disaini moodustavad omadused ja asjaolud, mis ennekõike rikuvad asja otstarbekohast,  mugavat ja kestvat kasutamist. Liigitan halva disaini alla ka visuaalses plaanis huvitava, põneva, kena ja esteetilise, aga otstarbepärase kasutuse mõttes halvasti või piiratult kasutatava asja. Samuti sihipärasel kasutamisel disani ehk konstruktsiooni tõttu hõlpsasti laguneva asja, mis juhtub siis kui konstruktsioon ja tehniline teostus on välimusele või n-ö originaalsusele ohvriks toodud (valesti dimensioneeritud detailid, liigendid, ühenduskohad, kinnitused, funktsioonile mittevastavad tehnilised lahendused, ebakvaliteetne teostus jne.).

Halva disaini alla liigituvad laiemas mõttes ka asjad või ruumid, kus mingi, tihtipeale elementaarset funktsionaalsust ja kasutusmugavust lisav detail või omandus on ära jäetud. See käib suuresti näiteks (ühiskondlike)ruumide kohta.

Hea ja halva disani eristamise võib olla komplitseeritud kuivõrd teatud omadusi ja kvaliteeti eeldame vaikimisi, aga teisalt ei pruugi me esimese hooga pöörata piisavalt tähelepanu latentsetele omadustele nagu näiteks kasutusmugavus ja vastupidavus, mida ei pruugigi ilma kasutuskogemuseta osata hinnata. See aspekt on tavapärasem tehniliselt keerukamate toodete, seadmete ja masinate puhul. Näiteks autode juures, kus disaini all peetakse eelkõige silmas visuaalset teostust ehk väljanägemist. Seejuures teatud omadustele vastavust nagu juhitavus, sõidumugavus, vastupidavus suuresti eeldatakse.
Kas aga disaini, mille välimus nõuab lõivu asja otstarbekohaselt kasutamiselt, saab pidada heaks?
Jah, asi võib olla visuaalselt kena, aga sellegipoolest tervikuna halvasti disainitud kui see ei toeta kasutusotstarvet.

Minu hinnangul ei pruugi asi alati olla kõige n-ö ägedama või originaalsema väljanägemisega, kui see aga toetab 100% tema kasutusotstarvet, kasutusmugavust, on kvaliteetne ja kestev, on tegemist juba vähemalt hea kui mitte väga hea disainiga. Kindlasti kvalifitseeruvad väga hea disaini alla asjad, mille kasutuskogemus ületab tavapäraseid ootusi.

Katsun analüüsida miks ja kuidas sünnivad halva, asja otstarbekohast ja sihipärast kasutust õõnestava disainiga asjad, tarkvara ja ka teenused.

Asja autori, ehk vahetu tegija seisukohast on selleks ilmselt puudulikud erialateadmised, puudulik visualiseerimine (ettekujutus asja kasutamisest praktikas), asjakohase kasutuskogemuse puudumine, nõrk intellektuaalne panus, pealiskaudne suhtumine ja ükskõiksus ja/või ka kiirustamine.

Toote valmistaja, tarkvaralahenduse pakkuja või teenust osutava ettevõtte seisukohast on aga tegemist tootearenduse puuduliku juhtmisega või sootuks selle puudumisega. Ehk ettevõtte tasandil ei toimu erialase know-how arendamist ja talletamist vaid see käib puhtalt töötajatega kaasas. See tähendab seda, et toote- või teenusespetsiifilisi teadmisi firmas kannab vaid konkreetne töötaja/spetsialist ning ühes tema töölt lahkumisega lahkub ka vastav erialane kompetents ja know-how. Sellest tulenevalt puudub ettevõttel võimalus (ja sellisel puhul tavaliselt juba ka tahe) oma toodete/teenuste põhist know-how’d uuele spetsialistile edasi anda. Eeldatakse, et uus spetsialist peaks juba toimetama asudes olema piisavalt pädev ja kompetentne tegemaks asju õigesti.
Nii võib juhtuda, et uus spetsialist hakkab tootes rakendama lahendusi, mis sinna ei sobi ja mille sobimatus on toodete varasemate versioonide peal või turul laiemalt juba kinnitust leidnud (aga pole ettevõtte tootearenduse tasandil fikseeritud ja/või keegi ei tegele selle juhtimisega).
Ilmseks, eelloetletuga ühilduvaks kurja juureks on ka väljatöötatud toote või lahenduse ebapiisav testmine või üldse mitte testimine ning lootmine, et küll see töötab, ehk on piisavalt hea, et seda ostetaks.

Jooksvalt täiendatav list halvast disainist just ebapraktilise või kasutusotstarvet mittetoetava teostuse osas. Tihti esineb halba disaini, läbimõtlematust ja tarbetut originaalitsemist rõivaste ja jalanõude juures. Nii mõnegi neist vääriks eraldi käsitlemist.

Jooksusussid Mizuno Wave Runner 9

Omapärane/originaalne talla kannakonstruktsioon, mida on üritatud tühikute ja õnarustega õhulisemaks muuta või vastavat muljet kujundada, aga väga ebapraktiline maastikul jooksmisel kuivõrd kanna alusesse tühimikku kipuvad kinni jääma männikäbid, kogunema tihkem savi jms. Talvisel ajal, värske pakkiva lumega, koguneb kanna alla korralik jäine klots. Seega kasutmiseks vaid kuival ja mitte irddetaile sisaldaval pinnasel.

Craft jooksujakk - praktikas võimatu kasutusega käisetasku lukk

 Õlavarrel paiknevat vertikaalse tõmblukuga taskut on võimatu ühe käega kasutada. Kui sa selle ka lahti saad, siis kinni enam mitte. Teist, varrukas olevat kätt abiks kasutada ei saa - lihtsal ei ulatu.
Hea näide asukohale ja materjalile mittesobivast tehnilisest lahendusest. Probleemi poleks näiteks takjakinnitusega laheduse puhul.

Salomon joogipudelihoidja-vöökott

Jällegi, tootja on mõelnud, et teeks laheda disani, mis võimaldaks joogipudelit mugavamalt parema käega haarata. Samas tundub, et tootja pole viitsinud antud disaini praktikas (piiavalt) testida. Kui ta oleks seda teinud, oleks nad lisanud mingi pudelit fikseeriva lahenduse, mis välistanuks pudeli hoidikust välja rappumise - eriti tavaline jooksmise puhul.

Motorõivad RST Ventilator IV (ennekõike püksid)

Väljanägemise, lõike ja värvivaliku, ehk visuaalse poole pealt igati okeid, aga funktsionaalselt soovida jätvad. Tegemist on kolmekihilise (sisemine soojem vooder, veekindel vooder ja välimine rõivas) sõidujakist ja -pükstest koosneva komplektiga. Häda on selles, et kõige välimine kiht, ehk põhirõvas ise on tehtud paiguti väga õhku läbilaskvaks (ilmselt sellest ka nimi "Ventilator"), mis aga mootorrattasõidul olemise mugavusele kasuks ei tule - juhul kui tegemist ei ole just palava ilmaga. Samas palava ilmaga hakkab jällegi seisma jäädes palav kuivõrd rõivas on iseenesest suht paks. Selline lahendus on sobilik aktiivseks liikumiseks mõeldud spordirõivastele, mis peaks liikudes võimaldama head venitilatsiooni, aga seisma jäädes pakkuma sooja. Motorõivas peaks aga olema põhimõtteliselt vastupidise funktsionaalsusega - tuulekindel, aga seistes ventileerimisvõimalust  pakkuv.
Kasutatavuse huvides ratsisin pükstele selle kõige õhku läbilaskvamale osale lukuga ärakäivad tuulekindlad pinnad. Teostus ühe õmblustöökoja poolt.

Nike mäesuusapükste sisse-õmmeldud takjakinnitustega taskud

Taaskord, mõnda kohta ehk sobiv lahendus, aga antud kohta kindlasti mitte. Esiteks ei takista selline tasku sulgemise viis lume sattumist taskusse, mis mäesuusapükste puhul ei ole kukkumise korral kuigi haruldane. Teiseks, väga tülikas lahendus kinnastega kasutamisel (aga ka ilma nendeta). Kolmandaks, mitte-kestev, ehk kasutamisel pükse lõhkuma kippuv.

Polar pulsikella pulsivöö 

Mõeldud käima ümber rindkere rinnalihaste alt. Paraku sportimise ajal, kui higi lahti ja eriti alade puhul, kus ka ülakeha rohkem liigub (n suusatades), kipub vöö kõhu peale alla kukkuma. Olen näinud, et mõned on pulsivööd ratsinud üle õlgade käivate toestavate paeltega - nagu naiste rinnahoidja siis.

Ei tea kas see on ka disainiviga, aga minul on nendega alaliselt esinud ka vale näidu probleem - rihm ei edasta kellale korrektselt andmeid. Need puuduvad treeningu alustamisel kas üldse või siis tulevad sisse mingi anomaaliana - stabiilselt püsiva kõrge pulsinäiduna.

Õnneks tänapäeval, kus spordifunktsionaalsusega kellad suudavad pulssi ka randmelt lugeda, hakkab pulsivöö pigem ajalukku jääma.

Spordihoonete, ujulate jms plekk-kapid

Eks neid kapidisaine ole erinevaid, aga aspektid, mida ma antud juhul silmas pean seisnevad mõningate mudelite uksaugu servades mille taha kotid/asjad kinni kipuvad jääma. Pleki serv seest tagasi valtsimata. Lisaks rõivaste riputamise pulgad, mis kergelt oma pesast välja tulevad kaotades rõivaste riputuskonksusid

Poolsõõri kujulise võtmega Abloy ukselukk

Ilmselt turvalisem kui vanakooli nn Vasara lukk, aga praktikas vägagi tülikas kuivõrd võtme lukuakku saamine nõuab üksjagu pusserdamist.

McDonalds'i iseteeninduse lahendus (tabloo)

Aja jooksul on see küll tasapisi paremaks muutunud, aga tiba kohmakas ja mitte-intuitiivne on see veel ikkagi.
Näiteks ei saa enne eine hinda teada kui pead valima konkreete burgeri. Ka navigeerimine jätab soovida, eriti kui soovid mingites valikutes tagasi või üldisemale tasandile liikuda. Varem oli väga kummalise koha peal see kui soovisid, et karastusjooki ei serveeritaks jääga. Nüüd on eine erinevate komponentide personaliseerimine käepärasem. Siiski ei saa ma aru, miks ei piisa näiteks jää ärajätmisest joogist vastava linnukese eemaldamisest vaid selle jaoks hoopis klikkida "muuda" nupul.

Rimi iseteeninduse süsteem

Taaskord, aja jooksul mingites nüanssides paremaks muutunud, aga kohati ikka arusaamatu. Näiteks  mitme sama toote ostmisel oled sunnitud kasutama klienditeenindaja abi kuivõrd süsteem ei luba sul toote kogust sisestada kui sa oled esimese eksemplari juba ära skänninud (koguse sisestamine peaks toimuma enne toote skännimist).
Kui ostad palju kraami võib juhtuda, et süsteem näitab nn kaaluerinevust. Probleemist väljumiseks peab klienditeenindaja tulema detuktiivselt välja uurima milles asi. See seisneb tavaliselt toodete üle lugemises ja ostunimestikule vastavuse kontrollimises. Minu hinnangul tarbetult klienditeenindaja aega okupeeriv ja ostjat ruineeriv olukord. Ma ei tea milline on Rimi kaaluerinevuse tolerants, aga tundub, et see on liiga väike. Ma leian, et kaaluerinevuse tolerants võiks sõltuda ostetavate toodete hinnaklassist. Näiteks kui inimene ostab mitu kilo kapsast, saia, leiba, piima jms. oleks lubatud suurem kaaluerinevus, kui ta osturegistris on aga mõni kalli kaaluhinnaga toode või tooted (näiteks safran) võiks kaaluerinevuse tolerants olla väiksem.

Söögikohtades toitude/jookide serveerimine ebakohaste riistadega või nõudest

Üsna tavapärane on kastme serveerimine väikestes kausikestes koos kahvli ja terava otsaga noaga millega seda kastet sealt kätte ei saa. Võimalik, et nii ongi mõeldud, et kastme manustamiseks tuleb toit tuleb sinna sisse kasta, aga minu hinnangul mitte kõige elegantsem lahendus, eriti arvestades milliseid erinevaid söögiriistu, on erinevate toitude mugavamaks konsumeerimiseks välja töötatud. Asja päästaks ära üks väike lusikas.
Ühes Tartu pubis olen tunnistanud seda, et kuumi jooke serveeritakse pikast klaasist koos lühikeste puuga kaetud käepidemetega lusikatega, kus jooki segades ulatub käepideme puu osa joogi sisse.
Kas tõesti on olnud raske komplekteerida pikas klaasis joogi serveerimist selleks sobilike pikemate lusikatega?

Kohvikutes ja pubides elektripistikute nappus või puudumine

Minu jaoks mõistetamatu olukord. Kohati tundub, nagu pistikud oleks mingi maksu all, et neid ei ole peetud vajalikuks klientidele kasutamiseks lisada. 

Kohvikutes ja teistes söögikohtades WiFi kasutamise võimatus

Ja seda mitte sellepärast, et WiFi kui selline üldse puuduks vaid seetõttu, et teenindaja ei tea selle parooli või esineb mõni muu tehnilist laadi takistus mille osas teenindaja ei oska aidata ega ka lihtsalt ruuterile restarti teha.
Võib ju tunduda pseudoprobleem, aga ei ole seda mitte kui sa otsid spetsiaalselt mõnes piirkonnas WiFi-ga kohvikut või söögikohta, et seal ära teha mõned pakilised toimingud.
Minul on kombeks sel puhul ka midagi tellida, et ma ei kasuta lihtsalt tasuta netti, aga olen ka kliendiks. Teinekord juhtub aga nii, et võtad küll suupisted, aga seda, milleks sa sinna kohvikusse tulid, teha ei saa kuivõrd ei õnnestu netiühendust saavutada. Seega oled sunnitud minema järgmisesse kohta olles raisanud aega ja raha mitte-toimiva ühendusega, sisuliselt sinu õigustud ootusi petnud söögikohale.

Üldkasutatavates WC-des nagide ja kottide vms. jaoks tasapindade puudumine

Ei tea, kas see on olnud kaalutletud otsus või läbimõtlematus, aga kasutajale ebamugavusi põhjustav on see küll. Eriti talvisel ajal kui nr. 2 tegema asudes ei ole üleriideid kuhugi riputada või sa ei soovi muud kandamit ligasele põrandale panna.

Mis määrab töötaja tööga hakkamasaamise, rahulolu, edukuse ja töökohal püsimise?

Lühidalt, kui me vaatame seda töövõtja tasandil, väga palju erinevaid faktoreid alates isikuomadustest ning võimetest lõpetades spetsiifiliste teadmiste ja oskustega.
Tööga hakkamasaamist ei määra mitte niivõrd täpselt sama töö kogemus ja spetsiifilised erialased teadmised kui võime ja tahe konkreetset tööd teha. Võime kätkeb siinkohal nii tööülesande täitmiseks vajalikke elementaarseid baasteadmisi ja oskusi ning eeldusi nagu õpitahe ja -võime, mida omakorda toetab motivatsioon ja isiksulikud eeldused (koginitiivsed, füüsilised, vaimsed).
Seda fakti tõendab tõsiasi, et kõik me oleme midagi alustanud esimesest korrast ning mõnes asjas me loeme ennast tänaseks päris headeks või siis perspektiivikaiks sõltumata sellest, et meil varasem vastav kogemus puudus. Kogmus, ning sedamööda teadmised ja oskused, tulid ja täienesid töö käigus – konkreetsete ülesannete ja väljakutsetega silmitsi seistes ja neid ületades.

Töökohale valituksosutumist, koostöö toimivust ja töösuhte püsivust mõjutavad oluliselt aga nn pehmed kompetentsid ja väärtused alates päris elementaarsest asjadest nagu üldine viisakus, korrektsus ja teistest lugupidamine ning jätkuvad selliste isiksuslike aspektidega nagu:
persoonide sobivus ja klappivus värbava ja/või vahetu juhiga, n-ö ühel lainel olemine - st. subjektiivne mulje;

• paindlikkus töötingimuste (sh töö iseloom, tööaeg ja -rütm, töökeskkond, tasu jne.) muutumisele ja vajadusel vastutulemisele;
• üldine töömoraal, kohuse- ja vastutustunne, sihi- ja järjekindlus; 
• pühendumine ja tulemusele orienteeritus;
• õpivõime - tahe ja ka harjumus omandada tööks vajalikke uusi teadmisi ja oskusi ning neid järjepidevalt arendada;
• empaatiavõime ning kompromissivalmidus;
• loogiline ja/või loominguline mõtlemine.

Olenevalt ametikoha spetsiifikast ja tööülesannete keerukusest on vähemal või suuremal määral vajalikud ka konkreetsed erialased teadmised, oskused ja töökogemus, ehk erialane kompetents.
Uue töötaja värbamisel ja valikul kiputakse aga pahatihti ülemäära suurt rõhku pöörama töökogemusele kitsalt sarnases valdkonnas või lõigus, samastades selle töökohustuste täitmiseks vajalike teadmiste ja oskustega. See on valikute tegemiseks küll mugav alus, aga paraku tööandja väljavaateid - leida parim võimalik töötaja - piirav. Nii võidakse kergekäeliselt ellimineerida kandidaat, kes ei oma täpselt analoogse töölõigu töökogemust, küll on aga võimeline praktikas mõningase juhendamise ja suunamise (või ka lihtsalt aja jätmise) järgselt edukalt konkreetsed tööülesanded täitma ja kogemuste omandamise kaudu ka juba vastava töökogemusega kandidaate töökohale sisulise sobivuse ja produktiivsuse osas ületama. Rääkimata meeskonda sobivusest, koostöövõimest- ja valmidusest, kommunikatiivsusest jms., mis määrab töösuhte kestust ning osapoolte rahulolu rohkemgi kui erialane kompetents.

Seega, keskendu uue töötaja värbamisel ennekõike tema võimele vastavat tööd teha, tööks vajalikud teadmised ja oskused omandadada ning töötaja motivatsioonile ja suhtumisele töösse kui ka teistesse.

Eelneva põhjal võib jääda mulje, et jutustan evangeeliumi pealiskaudsusele ning triviaalsele meeldivusele üle asjatundlikkuse ja professionaalsuse. See ei ole nii. Vältimatu erialase kompetentsi määr (ehk siis teadmiste, oskuste, kogemuse ja suhtumise kompleksus) on suuresti kinni ametikoha spetsiifikas. Ehk erinevad tööd eeldavad teatud erialakompetentsi taset, mis peaks olemas olema juba tööle asudes. Probleem tekib siis kui värbamisel keskendutakse kitsale erialasele kompetentsile ennekõike konkreetse kogemuse osas üle sisulise vajaduse seda teha, ehk tõstes kitsa töölõigu kogemuse ette poole muudest tööga hakkamasaamist, töösuhte toimivust ja kestust määravatest teguritest ignoreerides ühtlasi ka tööturu realiteeti, ehk valikuvõimalusi.

Ühiskondlik transport versus oma sõiduvahend

Või lihtsustatult: buss vs auto, aga üldisemalt siiski mistahes igapäevane ühiskondlik maismaatransport (troll, tramm, buss jms) vs isiklikus kasutuses olev sõidu-, paketiauto, mootorratas vms.

Avalikus ruumis tõstatub aeg-ajalt poleemika ühe või teise transpordimooduse eelistest ja arendamise vajadusest. Tavaliselt siis ühiskondliku transpordi eelistamise ja arendamise vajadusest ning kitsendustest erasõidukite kasutamisele seoses liiklustiheduse ja saastamisega.

Mõtlesin, et panen ühe ja teise plussid ja miinused isiklikule kogemusele tuginedes kirja, et oleks asi n-ö läbi töötatud.

Kõigepealt võrdlustabel kategooriate lõikes, kus „+“ märgib paremust ning „=“ põhimõtteliselt võrdset seisu.

Aspektid/võrdluskategooriad	Isiklik sõiduvahend	Ühiskondlik transport
Üldine rahaline kulu sõitjale		+
Vahetu/otsene km läbimise kulu	=	=
Oma aja peremees olemine, ehk ajaline paindlikkus	+
Kohalejõudmise kiirus/sõiduaeg	+
Liikumise paindlikkus trassi, alguse ja lõpp-punkti osas	+
Hoiustamise ja parkimisega seonduv		+
Sotsiaalne aspekt	=	=
Keskkonnahoiu alane aspekt		+
Vahetu keskkond ja selle kujundamine (erinevad aspektid, sh puhtus, heliline keskkond jms)	+
Sõiduaja kasulik kasutus		+

Võrdlustabeli järgi jääb seis 4 eelise ja kahe võrdse aspektiga viiki.

Samas on eelised ja võrdsused mõnede võrdluskategooria osas suhtelised, ehk tingimuslikud, sõltudes kontekstist - valitsevatest oludest ja sõidukite tehnikast/tehnoloogiast.

Võtame eelised või puudused võrdluskategooriate lõikes lähema vaatluse alla. 

Üldise rahalise kulu osas, mis hõlmab isikliku sõiduvahendi soetamise ja ülalpidamise kulu koos hoolduse, remondi, kindlustusmaksete, riigilõivude jms on ilmne, et ühiskondliku transpordi kasutamine kujuneb nii ajas kui vahemaa osas odavamaks kui kõiki sõite ei tehta just taksoga või auto ei ole tasuta saadud (võidetud, kingitus vms.). Lisaks tuleb siin vältimatuks kuluks lugeda ka lubade tegemisega seonduvad väljaminekud autokoolile ning eksami ja lubade väljastamise riigilõivudele.

Mis puutub pelgalt km läbimise kulusse, mis ei hõlma sõiduvahendi soetamise maksumust ega muid vältimatuid eelnevaid ja kaasnevaid kulutusi selle ülalpidamisele ja hooldusele ega muud eelnevas punktis toodut, siis puhtalt kütuse, aga ka õlikulu arvesse võttes, ei pruugi ühiskondliku transpordiga kasutamine tulla enam sugugi odavam. Tulenevalt erinevatest faktoritest võivad siin tasuvuse vahed olla tugevalt nii ühiskondliku transpordi kui isikliku sõidvahendi kasuks.

Nendeks faktoriteks/teguriteks on:

• sõidu algus- ja lõpp-punkt, mis määrab ära kasutatava ühistranspordi liigid (kas kohale jõudmiseks saab kasutada vaid üht bussi või üht transpordiliiki); 
• piletihinnad ning sihtkohta sõitmise regulaarsus odavama kuutasu võimalusega; 
• kas sihtkohta üldse ühiskondlik transport käib või on mingis lõigus vaja kasutada ka taksot. 
• Isikliku sõiduvahendi kasutuse poole pealt aga selle kütusekulu ja kütuse hind ning muud otseselt sõiduga kaasnevad kulud (n teemaks, üleveokulu, aga ka parkimistasu jms);
• Isikliku sõiduvahendit (autot) edasiviiv energia-tehnoloogiline lahendus. Näiteks elektriauto km läbimise otsene kulu energiale on 6…∞ x väiksem sama suure sisepõlemismootoriga auto omast tulenevalt sellest, milline on selle laadimise elektrienergia maksumus. 

Üldiselt sisepõlemismootoriga auto võrdluses ümberistumise vajadusega ühiskondliku transpordi kasutamisega, kujuneb otsene km läbimise kulu enam-vähem võrdseks. See aga ei hõlma parkimist ja muid kaudsemaid kulusid, mis taas oma auto kasutamise kulusid tõstavad.

Oma aja peremees olemine on pea hindamatu väärtusega aspekt, kus isiklik sõiduvahend annab paindlikkuse planeerida oma päeva ja tegemisi võmalikult efektiivselt ja tohutult aega säästa. Sa ei pea oma kohtumisi ja liikuma hakkamisi planeerima busside sõidugraafikute järgi. Rääkimata alalisest ühistranspordi peatuses ootamise vajadusest, ehk tohutust ajakulust ootamisele ning närvide mängust, kas graafikust maha jääv buss jõuab ikka õigeks ajaks sihtpunkti kus peaksid järgmise vahendiga edasi sõitma. Juhtub sedagi, et oodatavat bussi ei tulegi või see jääb nii palju hiljaks, et su plaanid lörri lähevad. Veelg enam! Maaliinide bussiliiklus on jäänud järjest hõredamaks, nii, et mõnda kohta külastab ühiskondlik transport vaid paar korda või vaid korra päevas.
Seega, kui sa ei ela ega tööta kesklinnas, on auto omamine eluline vajadus.

Kohalejõudmise kiiruse, ehk puhta sõiduaja poolest võib ühistransport teatud juhtudel - kiire rongiühendus soovitud alg- ja sihtpunkti vahel; suur asulasisene liiklustihedus ja ummikud, samas kui ühistranspordile on loodud eelised omas sõiduraja vms näol - osutuda autoga liiklemisest paremaks valikuks.

Intrigeeriv on kummagi transpordiliigi sotsiaalne aspekt. See seisneb teistega lävimise võimaluses ja selle foonis. Siin on mõlemal omad plussid ja miinused.
Ehkki ühistransport annab tänu suuremale hulgale inimestele ja seltskonna varieeruvusele selleks suuremad võimalused, siis sellist võimalust väga kasutama ei kiputa kui just ei satuta kokku mõne hea tuttavat või sõbraga. Ja isegi sel puhul võidakse suhtlemisele eelistada privaatsust. Tõenäoliselt loob sellise eelistuse justnimelt paratamatu kokkusurutus teistega, mille tugevaks miinuseks on see, et sa ei saa põgeneda ja pead olukorra ära kannatama.
Samas, autoga liigeldes oled sa üksinda, sul puudub suhtlemisvõimalus kui sa just kellegagi telefonitsi ei räägi või sul pole kaasreisjaid. Viimaste osas on sul aga võimalus neid ise valida. Võid pakkuda küüti läbi mõne sõidujagamisrakenduse (wisemile), pakkuda seda mõnele sinu kandist teadaolevalt samasse suunda sõita soovivale inimesele või võtta tee äärest peale hääletaja. Aga võid nautida ka privaatsust. Sinu valik.

Sotsiaalne aspekt on tihedalt seotud vahetu keskkonna ja olustikuga. Erinevate inimestega kaasnevad erinevad nüansid, mis torkavad seda enam silma (aga veelgi enam ninna ja kõrva), mida häirivamad need on. Ei ole just meeldiv istuda haisva inimese läheduses või määrdunud haisval istmel, kus selline inimene on istunud, või millel ta on oma silguveest vms lekkinud kotti hoidnud. Või olla sunnitud pealt kuulama külauudiste agentuuri esindajaid, kes lahkavad kellegi

personaalküsimust. Või taluma mõne mitte taskurätti kasutama õppinud tegelase alalist ninaluristamist või mõne teise kuklasse köhimist. Või kellegi valjuhäälset telefonihelinat ja sellele järgnevat telefonivestlust reportaažiga oma joomaseiklustest. Või kellegi tilulilu helide saatel telefoniga mängimist või klappideta muusika kuulamist. Seejuures, mida raskem on mängitavat muusika alla liigitada, seda tõenäolisemalt seda just sellisel, kõigile avatud viisil tarbida harrastatakse. Teinekord, kui istumisvõimalusi pole väga valida, sõltud sa aga bussijuhi muusikamaitsest.
Isikliku sõiduvahendiga sedasorti segajad ja häirivad aspektid puuduvad.

Saastamise ja keskkonnahoiu alasest asepektist läheb plusspunkt ühiskondlikule transpordile kuivõrd ühe inimese ühest kohast teise liigutamisele kulub oluliselt vähem kütust ja tekib seeläbi
vähem saastet kui kui igaüks individuaalse mootori jõul liikumisel. Samas on selle lõivuks kompromiss mugavuse ja ajakasutuse vahel.
Keskkonna alase kasu määr taandub reisijate arvule, kütusekulule ja saaste kogusele, mis omakorda oleneb kasutavavast tehnoloogiast, ehk selle „rohelisusest“. Jalgrattaga sõitmine on kindlasti keskkonnasõbralikum kui kuitahes suure reisijatearvuga ühissõiduk. Samuti ei pruugi fossiilsel kütusel ühistransport jääda keskkonnasõbralikumaks, ja ilmselt ei jäägi, võrreldes reisijate arvuga võrdse hulga rohelist energiat kasutavate elektrisõidukitega. Siin tuleb aga mängu teine liikumist pärssima asuv aspekt – liiklustihedus ja ummikud.

Ühistranspordi üheks põhiliseks plussiks on sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus - st. tegeleda sõitmise ajal millegi muu kasulikuga nagu näiteks lugemine, arvutiga töötamine, e-õppes osalemine jms. See taandub aga suuresti vastavate võimaluste olemasolule. Ilma interneti püsiühenduse ja voolupistikuta bussis on arvutiga töötamine piiratud. Täiskiilutud ja kitsaste istmevahedega bussis, aga sisuliselt võimatu. Samuti ei ole mugav lugeda bussis, trollis, trammis või rongis, kus lällavad mõned kaasreisijad või esinevad muud laadi eelpool mainitud ebamugavused/-meeldivused. Ometi on sellised tegevused tänu sellele, et juhtimisega tegeleb keegi teine, võimalikud.
Tehnika arenemisel, just isesõitvate autode tuleku ja nende tee- ja tänavaliikluse seadustamisel, ei jää sellised tegevused aga enam vaid ühiskondliku transpordi eeliseks. Sõidu ajal lugemine, arvutiga töötamine jms saab olema ka sellise auto omaniku/juhi privileeg.

Isesõitev elekrijõul liikuv auto saab olema kõige tõsisemaks väljakutseks ühistranspordile selle muutumiseks veelgi kasutaja- ja keskkonnasõbralikumaks. Loodan, et poliitikud isesõitvate sõidukite tulekud ja levikut erinevate konvensionaalsete huvigruppide huvide eest seismisega ära ei muna.





Käsitlesin siin ühistransporti ennekõike võrdluses sõiduautoga. Eraldi kategooria moodustavad aga mootorratas ja teised kaherattalised sõiduvahendid, millel on võrreldes autoga omakorda nii plusse kui miinuseid.

Motohooaja 2016 lõpetamine Pärnus

Mootorratta plussideks on suurem mobiilsus ja tänu kompaktsusele kohtadele ligipääsetavus, sh ummikute läbimise võimalus ning reeglina ka suuremale suhtelisele võimsusele võime teha kiiremaid, lühema kestusega ja seega ohutumaid möödasõite. Samuti paindlikkus ja võimalused parkimise osas. Ilmselt kõige suuremaks plussiks on aga sõiduelamus.
Miinusteks taas avatus ebasoodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, tugev tuul ja madal temperatuur ning piiratud kraami ja reisijate transpordivõimalus.

Ehkki isikliku sõiduvahendi ja ühiskondliku transpordi võrdluse tehniline skoor kujunes viigiliseks, leian, et osade võrdlusaspektide olulisus ja kaal annavad tänasel päeval ikkagi eelise (ja mitte väikse) isiklikule sõiduvahendile.

Minu hinnangul on isikliku sõiduvahendi suurimateks eelistaks ühistranspordi ees ajaline paindlikkus, ehk oma aja peremees olemine ning sõltumatus ühiskondliku transpordi sõidugraafikust, kohale jõudmise kiirus, ehk sõiduaeg ning trassi valiku vabadus. Aga mitte palju vähem ka isiklik kontroll sõiduki ja selle seisukorra üle ning niivõrd-kuivõrd selles valitsevate olude (puhtus, temperatuur, helid, kaasreisijate koosseis, mentaalne atmosfäär) kujundamise võimalus.

Tesla Model 3

Sellised mõtted ja analüüs siis. 😊

Mis iseloomustab head müügimeest?*

*Vältimaks ahistamissüüdistusi olgu ära mainitud, et müügimehe mõiste käib antud juhul ka müügitööd tegevate naiste kohta.

Olles aastaid aktiivse müügitööga erinevate teenuste müügil, intensiivsuse ja eduga tegelenud, tundund huvi nii müügiprotsessi arendamise ja edendamise kui selle alase psühholoogia vastu, kui tegelenud müügiinimeste värbamise ja valikuga, julgen arvata, et oman piisavalt head arusaama, et sel teemal pisut avalikult mõtiskleda ja mõtteid avaldada.

Seda kirja panema ajendas mind tegelemine müügiinimeste värbamisega, kokkupuude klientide ootuste ja realiteediga.

Müügiinimest vajatakse ennekõike selleks, et see leiaks ja tooks n-ö majja uusi kliente; tagamaks, et olemas olevad kliendid ostaks rohkem (tihemini, kallimaid kaupu ja teenuseid, suuremaid koguseid), et nad oleksid rahul ja vaataks konkurentide poole ja sooritaksid üha korduvaid tellimusi/oste. Suure osa neist ootustest on (hea) müügiinimene võimeline täitma, aga mitte kõiki ja mitte ainult tema kuivõrd tema taga on kõik muu, mis teeb kauba pakkumise ja teenuse osutamise võimalikuks. Seda, et müügi õnnestumine seisneb ka teiste töötajate, nagu ka juhtide ja omanike panuses, peab tööandja endale kindlasti teadustama, vastasel juhul on pettumine ka väga heas müügiinimeses kerge tulema ning/või hea müügiinimene sellisest organisatsioonist lahkuma kuivõrd ta ei saa seal piisavalt rakendada oma potentsiaali ja rahuldada ambitsioone.

Mis siis head, ehk väga head müügimeest iseloomustab?

Müügitöö fookus – st. tema tegevustes on prioriteetsel kohal just otsene müügitöö. Kõik teised tegevused on allutatud eesmärgile teha müüki, saada ja teha tehinguid. Selline on tema n-ö baashäälestus (mindset). Sestap ei karda ta võtta ühendust potentsiaalsete klientidega, otsustajatega nendega eesmärgipärast suhtlust arendada ja suunata neid otsust langetama. Isegi kui mõni müügitöö lõik valmistab talle teatud ebamugavust (n nn külmade kõnede tegemine), ei lase ta sellest ennast kõigutada, andes endale aru, et see on lõpp-eesmärgi saavutamiseks vajalik ja vältimatu.

Ta ei tee tegevusi sellepärast, et saada kirja linnuke konkreetse tegevuse ärategemise jaoks kuivõrd müügijuht või müügidirektor käskis. Reeglina põlgab ta kõiki kõrvalkohustusi, mis segavad tema põhitegevust ja eesmärgi saavutamist – müügitööd ja tehingute saamist. Sellisteks tegevusteks on erinevad administratiivsed ülesanded, liigne aruandlus, pealesunnitud lisakohustused seoses klientidega (n arvete laekumiste monitoorimine jms.), erinevate, sageli niigi olemasolevat infot dubleerivate tabelite ja formularide täitmine jms. Juhul, kui müügimees eelistab kõrvakohustusi sisulisele aktiivsele müügitööle ja tehingute tegemisele, ei ole tegemist puhtalt tulemusele fokuseerunud nn müügikahuriga.

Aktiivsus ja tegutsemistahe. Aktiivsele müügiinimesele ei meeldi niisama aega surnuks istuda või täita olemuslikult lihtsaid ja rutiinse iseloomuga toiminguid, isegi kui selle eest saab suht normaalset püsitasu. See lihtsalt ei haaku tema olemusega. Ta tahab tegutseda, saavutada tulemusi ja selle eest vastavat tasu. Sestap ta otsib ja leiab võimalusi uute kliendisuhete loomiseks, olemasolevate arendamiseks ja süvendamiseks.

Eesmärgi- ja sihikindlus. Ta võtab omaks etteantud eesmärgid või seab need omale ise ning tegutseb sihikindlalt ja südikalt nende saavutamiseks.

Tugev enesedistsipliin, mis võib kohati küündida vaat et lihasuretamiseni, mis teenib seatud ja omaks võetud eesmärki. Samas minu tähelepanek on, et väga head müügiinimesed ei piitsuta end tagant lõpmatult pika perioodi vältel. Nad võivad forsseeritult toimetada max mõne (3…4) kuu jooksul. Seejärel lasevad nad intensiivsuse alla ja eelistavad võtta vabamalt. See on ka loomulik ning ilmselt omane kõigile fauna esindajatele, sest organism ja vaim vajab puhkust ning taastumis-/laadimisperioodi.

Orienteeritus enesearengule, enesetäiendamisele. Väga hea müügiinimene ei arva, et ta on n-ö valmis produkt, et tal pole enam midagi õppida või milleski paremaks saada kuna ta on juba kõike näinud ja teinud ning oskab ja teab kõike. Ei. Ta tunneb jätkuvalt huvi müügioskuste parandamise, täiendamise ja lihvimise vastu. Ta loeb erialast kirjandust, vaatab erialaseid videoklippe, osaleb koolitustel kas koolitatava või koguni koolitajana või omab tööl mentori rolli. Ta tunneb huvi psühholoogia ja inimkäitumise vastu laiemalt kuivõrd see aitab tal paremini mõista ja juhtida kliendisuhteid ja müügitoiminguid, et olla kõige selle juures teadlikum, produktiivsem ja õnnelikum.

Ta ei karda eksperimenteerida, võtta kasutusele uusi lähenemisi ja praktikaid ega ka uusi väljakutseid. Kusjuures „ei karda“ on siinkohal vähe öeldud kuivõrd väga hea, enesearengust huvitatud müügiinimene tunneb elevust ja teatud kihku end proovile panna, katsetada uute lähenemiste toimivust, võtta pisut ambitsioonikam haare jne. Kusjuures selles kontekstis ei karda ta ka läbi kukkuda või näida pisut kummaline.

Vastutuse võtmine ja lubaduste pidamine. Hea müügimees teeb kõik endast oleneva võetud eesmärkide saavutamiseks ja antud lubaduste täitmiseks. Ta ei torma ebaõnnestumise või eesmärkide mittesaavutamise põhjuseid otsima väliste asjaolude hulgast, ehkki need võivad olla selles olulist rolli mänginud. Samas ei pigista ta ka silma kinni selliste asjaolude osas ega eira neid. Kui asjaolude vastavate muutuste tegemine läheb tema otsustus- ja tegevusulatusest välja, püüab ta koos juhiga leida sobiva lahenduse probleemide ületamiseks.

Orienteeritus rahale. Jah, nii banaalne kui see ka ei tundu, tegelevad head müügiinimesed aktiivse müügitööga suuresti just raha ja avatud teenimisvõimaluse pärast. Mitte sellepärast, et neile meeldiks inimestega suhelda vms., mida kiputakse neile tavaliselt sellel ametialal tegutsemise põhjusena omistama. Suhelda meeldib neile reeglina niivõrd ja nii palju kui see on mingi teise (n. rahalise) eesmärgi teenistuses. See omakorda jällegi ei tähenda, et müügimees vihkab suhtlemist ja inimesi kui neist ei ole talle otsest kasu, aga suhtlemise meeldimise aspekt ei ole müügitöös väga hea olemise peamine tegur.

Kindlasti kuuluvad hea müügiinimese tunnuste juurde üldine positiivne meelelaad ja heatujulisus, konstruktiivsed ja lahendusele suunatud hoiakud, avatus, kontakteerumise julgus ja valmidus, hea suhtlemisoskus, mis hõlmab nii head selget eneseväljendusoskust kui kuulamisoskust, oskust küsida õigeid küsimusi ning teist poolt n-ö lugeda ka laiemalt kui vaid verbaalsest aspektist.

Isikuomadustest tooksin eraldi välja veel enesekindluse, mis päädib koguni teatud positiivse nahaalsusega. Kõik, kes on müügiga kokku puutunud, teavad, et müügitöö ei õnnestu ilma usuta sellesse, mida sa teed ja pakud – et see on vajalik või hea. See on oluline müüja enesekindluse jaoks, ilma milleta ei ole müügimees usutav, ehk usaldusväärne ja tema käest lihtsalt ei osteta. Väga hea müügimees aga, kes tunneb oma pakutava teenuse või kauba headust ning näeb selles selget kasu kliendile, ei lepi potentsiaalse kliendi apaatsuse või põhjendamatu äraütlemisega. Müügitehingu õnnestumiseks võib ta kasutada ka pealtnäha nahaalseid lähenemisi ja võtteid, minnes näiteks mööda kliendi organisatsiooni tavapärasest otsustamisahelast, aga ka kasutades ilustamata, otsustajat faktide ette panevat vahetumat kõnelaadi. See ei tähenda sõimu või obstsöönseid väljendeid, küll aga kindlameelset ja julget kliendi südametunnistusele ja/või ratsionaalsele arusaamale koputamist tuues välja kuidas klient hävib kui ta loobub tema poolt pakutust. Samas ei pruugi sedalaadi positiivne nahaalsus olla üldsegi seotud pakutavaga vaid hõlmata näiteks üldinimlikke printsiipe ja väärtusi.

Ta teab oma väärtust - seda, milleks ta on võimeline ja millist kasu tema panus tööandjale loob. Seetõttu ei müü ta ennast odavalt. See ei tähenda tingimata kõrget põhitöötasu ootust, ehkki ka see võib keskmisest soovitavast kõrgem olla, küll on tema jaoks olulised teenimise potentsiaal ja selle võimalikkus - see, kuivõrd tal õnnestub oma müügipanuse läbi reaalselt teenida. Sestap on müügiinimese värbamisel oluline anda talle põhjalik ülevaade töötasu kujunemise alustest, reaalsest teenimise võimalustest ning potentsiaalist. Samuti töökorraldusest ja muudest tingimustest ning kinnitada kokkulepete austamist. Tugevad ja kogenud müügiinimesed oskavad müügipotentsiaali ka ise piisavalt hästi hinnata. Samas võib tegemist olla ka uudse valdkonnaga, milles tal vastavad kogemused ja arusaam puudub ning seda on tarvis kujundada.

Mida head müügiinimesed tööandjalt ootavad/eeldavad?

Tasemel, kõiki tööks vajalikke vahendeid olgu selleks sidevahend, arvuti, mõni tööks vajalik arvutiprogramm või sõiduk kui tegemist on liikuva müügitööga. Kuivõrd hea müügimehe fookus on tulemuse (kliendid, raha, käive, kasum) toomisel, mille pealt ta vähemalt osaliselt ka tasu saab, tajub ta igasuguseid eesmärgistatud tegevust segavaid asjaolusid ärritavate ja häirivatena, mis võivad viia alla tema motivatsiooni ja innukuse antud ettevõttes tegutseda.

Konkreetselt sõnastatud ja piisavalt täpselt fikseeritud töötingimusi ja mängureegleid – seda nii töökorralduse kui töötasu kujunemise osas. Aga näiteks ka selle osas kui tööandjal pole pakkuda mõnd olulist töövahendit, tingimust või komponenti olgu selleks auto või mõni muu asi. Oluline on, et tööandja kommunikeerib selle kohe alguses ausalt välja nagu ka tingimused ja asjaolud mis juhul ja/või kuidas praegu puuduva olulise komponendi saamine saavutatakse.

Sõnapidamist, aga ka painlikkust ja mõistvust. See tähendab töösuhte alguses kokkulepitust kinnipidamist, sh seda, mis tingimuste täitmumisel makstakse preemiat, võimaldatakse töösuhte alguses puudu olnud töövahed jne. Samuti sõnapidamist töösuhte kestel kommunikeeritud lubaduste osas anda näiteks lisa vaba päev suurema töökoorumusega perioodi kompenseerimiseks; võimaldada suuremat paindlikkust oma tööpäeva korraldamisel juhul kui eelmise kuu müügieesmärk on täidetud jms.

Ausust, läbipaistvust asja-ajamises ja omavahelises suhtluses. See tähendab kursis hoidmist ettevõttes toimuvate ja plaanitavate muudatustega. Samuti informeerimist võimalikest probleemidest ja tagasilöökidest, mis võivad ohtu seada klientide teenindamise.
Tööandjatel võib tekkida õigustatud kartus, et kui müügimees on kursis ettevõtte probleemide ja raskustega, millest avalikkus ega kliendid (veel) ei tea, võib pelgalt see teadmine pärssida tema müügiindu või panna ta tööturul uute võimaluste otsinguil ringi vaatama. Samuti see, et müügimehe liigne suu pruukimine sel teemal kahjustab ettevõtte turupositsiooni. Samas kõik need negatiivsed võimalused jäävad avatuks ka siis kui ettevõtte raskusi peetakse paremaks saladuses hoida kuivõrd hea müügiinimene tunnetab sedalaadi probleemide olemasolu nagunii ära, aga võib täpsema info puudmisel neid hoopis halvematena ette kujutada.
Seega, kogu sedalaadi info edastamine taandub serveerimisele, sh müügiinimese tööpanuse ja selle õiglase hüvitamisega sidumisele.

Ettvõtte heaperemehelikku, jätkusuutlikku ja arendavat majandamist. Hea müügiinimene ei soovi reeglina töötada ettevõttes (või ei tee seda pikalt), kus puudub kõrgem või muu eesmärk või väärtus kui omanikele kasumi teenimine. Ta tahab näha ja tunnetada tööandja ettevõtte mõju ja olulisust oma klientidele – et see aitaks tema klientidel paremini täita nende eesmärke ja soove ja/või muudaks ühiskonnas midagi paremaks. Samuti näha tööandja ettevõtte arengut ning omanike tahet ettevõtet arendada.

Head töökeskkonda, ehk ennekõike tööõhkkonda. See tähendab lühidalt ussitamisvaba, tervet ja toetavat tööõhkkonda, kus inimesed tegutsevad koostöös isiklike ja ühiste eesmärkide nimel, ei tegele üksteisele ärapanemise ja kaigaste kodaratesse loopimisega jms.-ga. Selle tagamise eelduseks on muuhulgas nii selgus ja konkreetsus töökohustuste ja vastutusala piirides kui üksteise toetamist toetav töö tasustamise süsteem. Loomulikult on selle eelduseks sobivate hoiakute, suhtumise ja isikuomadustega töötajate valik ja värbamine.

Head teenimisvõimalust, mille aluseks on avatud, õiglane ja mõistlik töötasu arvestamise mudel. Mida selgem ja konkreetsem see on, võimaldades ka müügimehel endal jooksvalt arvestada prognoositavat kuu tasu, seda parem. Hästi läbimõeldud, õiglane ja selge tasustamise süsteem toimib iseenesest motivatsioonimehhanismina. Tavapärane müügimehe tasutamissüsteem koosneb kahest kuni 4-st komponendist: põhitasu; individuaalne tulemustasu müüginäitajatelt; meeskonna müügiboonus (n. kvartali tulemuste saavutamisel); ettevõtte aasta-eesmärgi saavutamise aastapreemia; muud erakorralised preemiad. Mistahes müügiinimese, aga seejuures hea ja väga hea müügimehe üks suuremaid demotivaatoreid on kokkulepete murdmine lubatud, sh töölepingus fikseeritud alustel tulemustasu maksmise kärpimine sellise põhjendusega, et see tõusis liiga kõrgeks. Tekib õigustatud küsimus, et milleks müügimees siis panustas ja nii hästi müüs kui see tööandjale kahjulik on?
Teine aspekt puudutab seejuures töö tasustamise mudelit ennast - kas see täidab ka tööandja ootusi kasumile kui müügimees väga hästi müüb? Samamoodi, aga mitte nii rängalt kui lihtlabane kokkuleppe murdmine, mõjub hea müügimehe motivatsioonile ka (tulemus)tasusüsteemi muutmine, mille tulemusel ta hakkaks sama tööpanuse juures senisest vähem raha kätte saama. Rääkimata sellest kui tema töökoormus või eesmärgid kasvavad, aga tasutamine liigub vastupidises suunas. Siinkohal on tööandjal vajalik endale aru anda ja seda ka müügiinimesele veenvalt põhjendada, miks seda on vaja teha. Kui põhjendus/põhjus on loogiline ja n-ö söödav, on see müügiinimesele ka paremini aktsepteeritav.

Mis ei ole obligatoorne?

N-ö puhast tõugu müügimees ei lähtu oma valikutes karjäärivõimalustest, ehk võimalusest tõusta kõrgemale redelipulgale, sest ta on orienteeritud isiklike müügitulemuste saavutamisele ning raha teenimisele mingi isikliku eesmärgi saavutamiseks – suurema asja/vara soetamine, reisimine, investeerimine või lihtsalt hea elu võimaldamine jne. Samas ei tee selline võimalus ka paha. Liiati kui inimesel on soodumust ning omadusi teiste juhtimiseks ja juhendamiseks.

Kokkuvõtteks

Tööandja saab üsna palju ära teha hea müügimehe ettevõttega sidumiseks ja tema (müügi)motivatsiooni alal hoidmiseks.
Olulisemaid märksõnad on siinkohal motiveeriv ja õiglane tasustamise süsteem, mis ei pane tema tasu sõltuma teguritest ja näitejatest, mis on tema kontrolli alt väljas ja mida ta mõjutada ei saa; ausus ja läbipaistvus; piisavalt tihe kommunikatsioon, üksteise ärakuulamine ja arvestamine nii palju kui see on võimalik, aga ka usaldus.
Ettevaatlik tuleb olla mistahes muudatuste läbiviimisel. Kui need on tarvis teha, tuleb need soovitud või soovimatut tulemust silmas pidades hästi läbi mõelda. Kui soovitakse müügimeest hoida, on hea mõte ka teda sellisesse arutellu kaasata.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: hea müügimees eelistab keskkonda ja tingimusi, mis võimaldab tal parimal viisil ja maksimaalselt realiseerida oma potentsiaali ja ambitsioone. 

Kuidas head müügimeest ära tunda ja vastavaid omadusi tuvastada, on aga sootuks teine teema.