COVID-19 haigestumise kasvu tagamaad

Suvel 2020, peale kevadist koroonaviiruse Eestisse jõudmise ja epideemia puhkemise järgset nakatumuse langust, hakkas ühiskonnas vaikselt siginema optimism viiruse taandumisest, ehkki tervishoiuspetsialistid eesotsas teadusnõukojaga hoiatasid sügisel saabuvast II lainest. Ja õigesti ennustati. 

Kui nüüd mõelda, siis miks ei oleks pidanud nakkus veelgi suurema hoo ja ulatusega tagasi tulema kuivõrd mingeid sisulisi muutusi viiruse seljatamiseks ju polnud areenile ilmunud ning teisalt oli viiruse leviku lävendit madaldanud rahva frustratsioon, piirangutest väsimine kui ka trots ja puhas lollus. 

Eri eluvaldkondi vaadeldes tasub tähele panna millal on õnnetused kasvanud, ohvrite arv tõusnud või muud kahjud suurenenud. Vastus: enamasti oodatava positiivse pöörde eel või vahetult selle järel. Siis, kui on antud liigselt voli optimismile või vabamalt võtmisele. 

Väidetavalt kipuvad õnnetused alpinistidega juhtuma pigem mäest laskumisel kui tõusul. Fataalsete tagajärgedega õnnetusi on tihipeale põhjustanud just vilunud piloodid. Pahatihti sureb raskete kehavigastustega patsient siis kui ta on juba arstide järelevalve all ja n-ö stabiliseeritud; ohvrite arv on üles hüpanud sõja või sõjalise konflikti viimastel päevadel; nakkushaiguse ohvrite arv kasvab vahetult vaktsiini väljatöötamise järgselt. 

Miks see nii on? Väga loogilistel seletatavatel põhjustel.

Mägironija puhul toimub laskumine kumuleerunud väsimuse ja võimalik, et ka mäetipu vallutamise eufooria foonil, ehk vähenenud valvsuse tingimustes. Enam ei ole justkui vaja nii palju pingutada kui tipu vallutamisel.   

Sõja puhul üritavad pooled, ehk enamasti üks, sõjaliselt tugevam pool, teise territooriumit hõivates, vastase sõjajõudu ja elavjõudu hävitades saavutada maksimumi enne rahulepingu sõlmimist. Teisalt uinutab tsiviilelanikkonda ning muudab neid hooletumaks uudised peatselt sõlmitavast rahust jne. 

Kokkuvõtvalt mängivad tulemuste halvenemises rolli järgmised faktorid:

Välised, sh vastaspoolest tulenevad:

• põhjuslike tegurite jätkumine;
• tegelike olude samaks jäämine või halvenemine;
• vastase sihipärane kahjutegevus - paremate tingimuste püüdlus.

N-ö isiksuse kesksed:

• põhjendamatu optimism kohese positiivse muutuse osas;
• ülepaisutatud enesekindlus;
• tõsiasjade ja riskide alahindamine;
• ettevaatuse ja valvsuse vähenemine;
• väsimus, tüdimus, frustratsioon.

Seega, tasub olla mõistlik, näha laiemat pilti, tahta ja osata sellest õppida ning seda ka elus rakendada. Mitte lasta end n-ö lõdvaks enne sisuliste tegurite vahetumist, ehk tasub juhinduda ütlusest "miski ei ole möödas seni kuni kõik on möödas" või siis: põhiline, määrav tegur/asjaolu on muutunud ja jõustunud.

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.

22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

Juhus või midagi muud?

Kokkusattumused on ühed intrigeerivad nähtused, mis üllatavad ja hämmastavad, aga võivad viia mõtted ka kõrgematele jõududele, jumalikule määratlusele ja muule esoteerilisele. Ega sellele ju ei mõtlegi muidu, kui siis, kui need juhtuvad, ehk ette tulevad.

Mõni päev tagasi hakkasin lugema raamatut motivatsioonist ja motiveerimisest, „Motiveerimise kunst“ pealkiri. Paar päeva tagasi sai ostetud viimane (4.07.2013) „Eesti Ekspress“, mis muuhulgas sisaldab artiklit USA kuulsaimast ja staažikaimast koomiksikangelasest Supermänist. Lugesin seda artiklit eile hommikul. Olles lehe lugemise lõpetanud, jätkasin poolelioleva raamatu lugemist. Huvitaval kombel sisaldas just alustatud peatükk viidet Supermanile ja krüptoniidile, ehk asjadele millest rääkis just loetud Eesti Ekspressi artikkel. Veider. Olles just lõpetanud ajalehe artikli Supermanist oleks peategelane koos temaga seotud ainega otsekui raamatusse üle kolinud, et seal oma sõnumit jätkata. Aga millist sõnumit?

Ehkki ei suutnud meenutada ühtki varasemat analoogset kokkusattumust, tean, et neid on kindlasti olnud. Vähemasti mäletan end vahest selliste asjade üle imestust tundnud olevat.
Tavalisemalt on need seotud pigem unenägudega – et näed midagi unes ja hiljem seda, või midagi väga sarnast, ka imsi. Aga unenägude puhul esineb tugev seos kogemuste, teadmiste ja tundmustega, mis resoneeruvad alateadvuses, mis siis konstrueerib nägemuse. Selle hämmastusefekt on aga otseselt seotud mäluga, tänu millele me kas mäletame ja teadustame unenäo tekkimise aluseks olevat või ei. Samas võivad ka unenägude põhised kokkusattumused tõsiselt üllatada. Eriti kui ilmsi realiseeruv unes nähtu tuleb nii-öelda kuskilt sinisest ja (halva)mälu aspekt on selgelt välistatav.

Miks ja kuidas kokkusattumised juhtuvad? Kas tegemist on tõesti vaid pelkade juhustega või eksisteerib siiski mingi nähtamatu käsi, taevane jõud, väline määraja? Või on asja taga ikkagi inimese enda alateadlikkus ja sellest johtuvad valikud? Või on fenomen seotud kvantfüüsikaga - mis võib seletada mida iganes ja jääda samas ikkagi arusaamatuks -, kus vaatleja/mõõtja, milleks ka kokkusattumuse tunnistaja ju on, määrab oma vaatlemise (või mõõtmisega) konkreetse tulemuse paljudest kuni lõpmatutest võimalikest variantidest. Juba ongi hakatud spekuleerima selle üle, kas inimene, ehk täpsemalt aju, ei toimi mitte kui kvantarvuti, mis projetiseerib ja determineerib tegelikkuse. Internetist leiab selliste teooritate kohta nii mõndagi huvitavat materjali, näiteks see.

Igatahes on kokkusattumused, alates elevust-tekitavastest kuni õõvastust põhjustavateni, põnev ja huvitav fenomen, mille avaldused väärivad vähemalt fikseerimist ja jäädvustamist, aga mis, ma arvan, võivad olla ka väga intrigeerivaks uurimisvaldkonnaks hõlmates erinevaid teadusharusid psühholoogiast kuni füüsika ja matemaatikani välja.

Maailm on müstiline

Teatud filosoofiliste artiklite lugemist ja audiovisuaalse materjali vaatamist mööda avastan üha enam kuidas suured mõtlejad läbi aegade, nii ammu, kui väga ammu on mõlnud ja tajunud asju, nähtusi ning maailma olemuslikult sarnaselt, ja mis veelgi huvitavam, nn kvantviisil - selliselt, et tegelikkus on projektsioon - vaatleja või kogeja loob maailma.

Mõned lühikeses vormis näited.

Space and time are the framework within the mind is constrained to construct its experience of reality.
Aeg ja ruum on raamistik mille piires mõistus konstrueerib kogemusi reaalsusest.

Immanuel Kant

ja

We are a way for the cosmos to know itself.
Me oleme viis kuidas kosmos endast teadlik on.

Carl Sagan

ja

The only thing is real is experience.
Ainus asi mis on reaalne/tõeline on kogemus.

Bashar

Lõpuks

Anyone who is not shocked by quantum theory has not understood it.
Mitte keegi, keda ei šokeeri kvantteooria, ei ole sellest aru saanud.

Niels Bohr