pühapäev, 24. detsember 2017

Kuidas värvata kindlamalt

Tänases tööturu olukorras, kus töötuse määr on viimase 20 aasta madalaim, jäädes alla 5% on töötajate värbamine muutunud ühe suuremaks väljakutseks ning kvalifitseeritud töötajate defitsiit oluliseks kasvu ja arengu piduriks. Piltlikult öeldes moodustab kvaliteetne kvalifitseeritud tööjõud teki, mis turu tööjõuvajadusi ära ei kata ning mida tööandjad oskusi ja võimeid mööda enda peale sikutavad.
Mida siis sellises nappiva suurusega teki olukorras teha? Laias laastus kaks varianti: osavamalt ja jõulisemlat sikutada või tekki omalt poolt juurde kududa.

Üks viga, mida tööandjad teevad ja n-ö jämeda otsa käest välja lasevad libiseda,  on töötaja n-ö ülevalimine. Mida see tähendab? Näiteks valikuprotsessi tulemusel on välja selgitatud 4 tugevaimat kandidaati keda on võimalik erinevate valikuparameetrite alusel paremusritta seada. Selmet luua ühe-kahe kohtumise või erialateadmiste/-oskuste kontrolli põhjal selgus ja teha valikuotsus, roiutatakse kandidaate mitmete valikuvoorudega.
Isegi kui kaks-kolm kandidaati tunduvad erinevaid aspekte arvestades igati võrdsed, võib isegi kõhutunde pealt valikuotsuse tegemine olla mõistlikum ja parem kui solgutada neid läbi mitmete erinevate valikuetappide, kus pinnale jääb kas siis kõige enam töökohta sooviv kandidaat - mis pole paha variant - või siis n-ö kõige „tuimem“ kandidaat kelle enesehinnang lubab end rohkem solgutada ja kellel ehk polegi muid alterantiive. Ehkki ka selles aspektis avaldub teatud kvaliteet – frustratsioonitaluvus - , siis reeglina kipuvad just tugevama kvalifikatsiooniga kandidaadid loobuma ja otsustama selliste tööpakkumiste ja -pakkujate kasuks, kus nad tunnevad end rohkem oodatuna ega pea oma headust viimse verepiisani tõestama.

Kui korduv kohtumine on siiski vajalik, väldi varem esitatud küsimuste esitamist ja varem käsitletud teemade üle kordamist. See, et uuel kohtumisel osaleb keegi, kes varasemal kohtumisel ei osalenud, ei saa olla siin õigustuseks. Protessis osalev uus inimene tuleb talle huvipakkuvates küsimustes kurssi viia teiste kandidaati küsitlenud inimeste poolt.
Samuti ära liialda kohtumise ajalise kestusega. Kui esimene kohtumine võib kesta ka kuni poolteist-tundi, siis järgmine kohtumine võiks piirduda 45 minutiga. Iga uus kohtumine peaks looma täiendavat selgust ja kvaliteeti mõnes uues, varem mitte-käsitletud või siis pindmiselt kästiletud aspektis. Näiteks täpsem erialateadmiste/oskust tuvastamine läbi praktilise tööülesande, proovitöö või testi.

Keskendu pigem kandidaadi motivatsioonile ja potentsiaalile kui pelgalt ametialastele oskustele!
See käib nii efektiivse "teki sikutamise", aga veelgi enam selle "juurde kudumise" kohta. On kulunud tõde, et inimesi värvatakse nende ametioskuste tõttu, vallandatakse aga isikuomaduste tõttu. Miks siis mitte pöörata juba värbamisel suuremat tähelepanu isikuomadustele, ametioskustele ja kompetentsile aga nii vähe kui hädavajalik.
Tõsi, erialase kompetentsi taseme kriitiline piir sõltub konkreetse ametikoha tööspetsiifikast ja vastutuse määrast, aga ka tööandja võimalustest ja tahtest uut inimest omalt poolt välja õpetada ning luua talle erialased arenguvõimalused. Teisalt sõltub see ka kandidaadi õpivõimest ja -tahtest.
Seega, juhul kui "tekk" on napp ning meie võimalused (töötingimuste ja tasu atraktiivsus) seda jõuliselt enda peale sikutada napivad, on mõistlik keskenduda töökohta taotleva inimese motivatsioonile sedalaadi tööks, tema vaimsele kapasiteedile ning potentsiaalile tööks vajalikud teadmised ja oskused omandada, ehk õpivõimele ja -tahtele.

Ära venita valikuotsuse tegemisega! Tegutse operatiivselt! Otsusta ja tee parimale kandidaadile tööle asumise ettepanek!
Ka võimalik valesti otsustamine on siin parem kui üldse mitte otsustamine ja asjaga venitamine kartuses teha vale valik või lootuses leida veelgi parem kandidaat. Protsessi venimisel langevad ära pigem parimad ja tugevamad kandidaadid, kellel on tööpakkumiste osas rohkem valikuid ning priskemad pakkumised kas juba laual või kohe sinna tekkimas.
Kui otsinguprotsess kujuneb väga pikaks, hakkab see iseendale vastu töötama. See võib silma jääda potentsiaalsetele huvilistele, kes vaatavad, et ju seal siis mingi jama on kui nad kedagi ei leia või keegi sinna tööle minna ei taha.

Tööle asumise ettepaneku tegemine

Enne väljavalitud kandidaadile tööle asumise ettepaneku tegemist, tasub uurida, kas tema huvi töökoha vastu on endine - kasvõi teadmiseks, et inimene vahepeal end kuhugi mujale ära pole lubanud. Kui see on endine, tee oma otsus, talle töökoht pakkuda, teatavaks. Seejärel saada talle ülevaatamiseks ja kinnitamiseks konkreetne sisuline tööleping millise sa kavatsed töötajaga sõlmida ning palu tal anda vastus lepingutingimuste sobimise kohta või saata see allkirjastatult konkreetseks kuupäevaks. Ning juhul, kui tal on mingeid küsimusi, ta neist teada annaks.
Põhimõtteliselt võib lepingu asemel edastada ka lepinguprojekti või lihtsalt peamised tingimused meilis eraldi välja tooduna, eriti juhul kui sa tahad tingimustes võimalikult suurel määral kandidaadi huve järgides kokku leppida. Kui sa seda aga teha ei kavatse ning lähtud ühesugustest tingimustest kõigile oma töötajatele, on kõige mõistlikum ja kindlam saata konkreetne leping kuivõrd ühelt maalt tuleb see töösuhte vormistamiseks sõlmida nii-ehk-naa.

Töötaja motivatsiooni ning töösuhte kestvuse huvides on mõistlik kõigis töölepingu tingimustes kokku leppida esimesel võimalusel. 
Lühinägelik, et mitte öelda alatu, aga ka sisuliselt ebapraktiline, on sundida töötajat nõustuma mingi tõenäoliselt teda häiriva aspekti või tingimusega esitades talle tööleping allkirjastamiseks alles siis kui töötaja on juba sisuliselt tööle asunud. See kodeerib töötaja juba eos rahulolematuks ning loob pinnase tema teiste tööpakkumiste kaalumisele.
See ei tähenda, et kõigis töölepingu punktides peaks kandidaadile vastu tulema. Oluline on hea tahe kokkuleppele jõuda, lugupidav suhtumina teise poolde mille avalduseks ka kogu töösuhte aluseks oleva info edastamine, on.
Võib juhtuda, et mingi töölepingu punkt osutubki väljavalitud kandidaadile vastuvõetamatuks. Siin on variandid, kas muuta see töötajale vastuvõetavaks või, kui seda pole mingitel strateegilisel-taktikalistel kaalutlustel võimalik teha, kommunikeerida see kandidaadile üheselt. Kui kandidaadiga kompromissi leida ei õnnestu, ei jää muud üle kui teha tööle asumise ettepanek järgmisele kandidaadile. Sellest tulenevalt ei ole mõistlik teistele lõppvaliku kandidaatidele ära öelda enne kui tööle asumise ettepaneku saanud kandidaat on oma „jah“ sõna öelnud, ehk kinnitanud tingimuste sobimist. Või veelgi parem - allkirjastanud töölepingu. Seejuures lepi uue töötajaga kokku ka tööle asumise päev.

Kokkuvõtteks

Kui teil endal kandidaatide otsinguteks, valikute tegemiseks ja hindamistoiminguteks aega või ka teadmisi napib - milles ei ole midagi harukordset või taunimisväärset, kuivõrd töötaja(te) värbamine on vägagi vastavaid ressursse nõudev -, anna see ülesandeks professionaalsele värbajale ning usalda tema hinnangut.
Kui sul tekib küsimusi või kõhklusi kandidaadi sobivuse osas, palu värbajal oma hinnanguid ja seisukohti põhjendada. Kui ametikohale on esitatud mitu sobivat kandidaati, on mõistlik küsida värbaja arvamust-hinnangut, mis on ühe-või-teise kandidaadi tugevused või nõrkused võrreldes teistega. Võib juhtuda, et näiteks erialases plaanis vastavaim kandidaat ei pruugi olla parim valik kui ta enda huvi töö vastu on pigem leige, tegemist on konfliktse/negatiivse inimesega vms.
Parimad valikuotsused sünnivad värbaja ja tööandja koostöös.

pühapäev, 10. detsember 2017

Ühiskondlik transport versus oma sõiduvahend

Või lihtsustatult: buss vs auto, aga üldisemalt siiski mistahes igapäevane ühiskondlik maismaatransport (troll, tramm, buss jms) vs isiklikus kasutuses olev sõidu-, paketiauto, mootorratas vms.
Avalikus ruumis tõstatub aeg-ajalt poleemika ühe või teise transpordimooduse eelistest ja arendamise vajadusest. Tavaliselt siis ühiskondliku transpordi eelistamise ja arendamise vajadusest ning kitsendustest erasõidukite kasutamisele seoses liiklustiheduse ja saastamisega.
Mõtlesin, et panen ühe ja teise plussid ja miinused isiklikule kogemusele tuginedes kirja, et oleks asi n-ö läbi töötatud.

Kõigepealt võrdlustabel kategooriate lõikes, kus „+“ märgib paremust ning „=“ põhimõtteliselt võrdset seisu.

Aspektid/võrdluskategooriad
Isiklik sõiduvahend
Ühiskondlik transport
Üldine rahaline kulu sõitjale

+
Vahetu/otsene km läbimise kulu
=
=
Oma aja peremees olemine, ehk ajaline paindlikkus
+

Kohalejõudmise kiirus/sõiduaeg
+

Liikumise paindlikkus trassi, alguse ja lõpp-punkti osas
+

Hoiustamise ja parkimisega seonduv

+
Sotsiaalne aspekt
=
=
Keskkonnahoiu alane aspekt

+
Vahetu keskkond ja selle kujundamine (erinevad aspektid, sh puhtus, heliline keskkond jms)
+

Sõiduaja kasulik kasutus

+

Võrdlustabeli järgi jääb seis 4 eelise ja kahe võrdse aspektiga viiki.

Samas on eelised ja võrdsused mõnede võrdluskategooria osas suhtelised, ehk tingimuslikud, sõltudes kontekstist - valitsevatest oludest ja sõidukite tehnikast/tehnoloogiast.

Võtame eelised või puudused võrdluskategooriate lõikes lähema vaatluse alla. 

Üldise rahalise kulu osas, mis hõlmab isikliku sõiduvahendi soetamise ja ülalpidamise kulu koos hoolduse, remondi, kindlustusmaksete, riigilõivude jms on ilmne, et ühiskondliku transpordi kasutamine kujuneb nii ajas kui vahemaa osas odavamaks kui kõiki sõite ei tehta just taksoga või auto ei ole tasuta saadud (võidetud, kingitus vms.). Lisaks tuleb siin vältimatuks kuluks lugeda ka lubade tegemisega seonduvad väljaminekud autokoolile ning eksami ja lubade väljastamise riigilõivudele.

Mis puutub pelgalt km läbimise kulusse, mis ei hõlma sõiduvahendi soetamise maksumust ega muid vältimatuid eelnevaid ja kaasnevaid kulutusi selle ülalpidamisele ja hooldusele ega muud eelnevas punktis toodut, siis puhtalt kütuse, aga ka õlikulu arvesse võttes, ei pruugi ühiskondliku transpordiga kasutamine tulla enam sugugi odavam. Tulenevalt erinevatest faktoritest võivad siin tasuvuse vahed olla tugevalt nii ühiskondliku transpordi kui isikliku sõidvahendi kasuks.

Nendeks faktoriteks/teguriteks on:
  • sõidu algus- ja lõpp-punkt, mis määrab ära kasutatava ühistranspordi liigid (kas kohale jõudmiseks saab kasutada vaid üht bussi või üht transpordiliiki); 
  • piletihinnad ning sihtkohta sõitmise regulaarsus odavama kuutasu võimalusega; 
  • kas sihtkohta üldse ühiskondlik transport käib või on mingis lõigus vaja kasutada ka taksot. 
  • Isikliku sõiduvahendi kasutuse poole pealt aga selle kütusekulu ja kütuse hind ning muud otseselt sõiduga kaasnevad kulud (n teemaks, üleveokulu, aga ka parkimistasu jms);
  • Isikliku sõiduvahendit (autot) edasiviiv energia-tehnoloogiline lahendus. Näiteks elektriauto km läbimise otsene kulu energiale on 6…∞ x väiksem sama suure sisepõlemismootoriga auto omast tulenevalt sellest, milline on selle laadimise elektrienergia maksumus. 
Üldiselt sisepõlemismootoriga auto võrdluses ümberistumise vajadusega ühiskondliku transpordi kasutamisega, kujuneb otsene km läbimise kulu enam-vähem võrdseks. See aga ei hõlma parkimist ja muid kaudsemaid kulusid, mis taas oma auto kasutamise kulusid tõstavad.

Oma aja peremees olemine on pea hindamatu väärtusega aspekt, kus isiklik sõiduvahend annab paindlikkuse planeerida oma päeva ja tegemisi võmalikult efektiivselt ja tohutult aega säästa. Sa ei pea oma kohtumisi ja liikuma hakkamisi planeerima busside sõidugraafikute järgi. Rääkimata alalisest ühistranspordi peatuses ootamise vajadusest, ehk tohutust ajakulust ootamisele ning närvide mängust, kas graafikust maha jääv buss jõuab ikka õigeks ajaks sihtpunkti kus peaksid järgmise vahendiga edasi sõitma. Juhtub sedagi, et oodatavat bussi ei tulegi või see jääb nii palju hiljaks, et su plaanid lörri lähevad. Veelg enam! Maaliinide bussiliiklus on jäänud järjest hõredamaks, nii, et mõnda kohta külastab ühiskondlik transport vaid paar korda või vaid korra päevas.
Seega, kui sa ei ela ega tööta kesklinnas, on auto omamine eluline vajadus.

Kohalejõudmise kiiruse, ehk puhta sõiduaja poolest võib ühistransport teatud juhtudel - kiire rongiühendus soovitud alg- ja sihtpunkti vahel; suur asulasisene liiklustihedus ja ummikud, samas kui ühistranspordile on loodud eelised omas sõiduraja vms näol - osutuda autoga liiklemisest paremaks valikuks.

Intrigeeriv on kummagi transpordiliigi sotsiaalne aspekt. See seisneb teistega lävimise võimaluses ja selle foonis. Siin on mõlemal omad plussid ja miinused.
Ehkki ühistransport annab tänu suuremale hulgale inimestele ja seltskonna varieeruvusele selleks suuremad võimalused, siis sellist võimalust väga kasutama ei kiputa kui just ei satuta kokku mõne hea tuttavat või sõbraga. Ja isegi sel puhul võidakse suhtlemisele eelistada privaatsust. Tõenäoliselt loob sellise eelistuse justnimelt paratamatu kokkusurutus teistega, mille tugevaks miinuseks on see, et sa ei saa põgeneda ja pead olukorra ära kannatama.
Samas, autoga liigeldes oled sa üksinda, sul puudub suhtlemisvõimalus kui sa just kellegagi telefonitsi ei räägi või sul pole kaasreisjaid. Viimaste osas on sul aga võimalus neid ise valida. Võid pakkuda küüti läbi mõne sõidujagamisrakenduse (wisemile), pakkuda seda mõnele sinu kandist teadaolevalt samasse suunda sõita soovivale inimesele või võtta tee äärest peale hääletaja. Aga võid nautida ka privaatsust. Sinu valik.

Sotsiaalne aspekt on tihedalt seotud vahetu keskkonna ja olustikuga. Erinevate inimestega kaasnevad erinevad nüansid, mis torkavad seda enam silma (aga veelgi enam ninna ja kõrva), mida häirivamad need on. Ei ole just meeldiv istuda haisva inimese läheduses või määrdunud haisval istmel, kus selline inimene on istunud, või millel ta on oma silguveest vms lekkinud kotti hoidnud. Või olla sunnitud pealt kuulama külauudiste agentuuri esindajaid, kes lahkavad kellegi
personaalküsimust. Või taluma mõne mitte taskurätti kasutama õppinud tegelase alalist ninaluristamist või mõne teise kuklasse köhimist. Või kellegi valjuhäälset telefonihelinat ja sellele järgnevat telefonivestlust reportaažiga oma joomaseiklustest. Või kellegi tilulilu helide saatel telefoniga mängimist või klappideta muusika kuulamist. Seejuures, mida raskem on mängitavat muusika alla liigitada, seda tõenäolisemalt seda just sellisel, kõigile avatud viisil tarbida harrastatakse. Teinekord, kui istumisvõimalusi pole väga valida, sõltud sa aga bussijuhi muusikamaitsest.
Isikliku sõiduvahendiga sedasorti segajad ja häirivad aspektid puuduvad.

Saastamise ja keskkonnahoiu alasest asepektist läheb plusspunkt ühiskondlikule transpordile kuivõrd ühe inimese ühest kohast teise liigutamisele kulub oluliselt vähem kütust ja tekib seeläbi
vähem saastet kui kui igaüks individuaalse mootori jõul liikumisel. Samas on selle lõivuks kompromiss mugavuse ja ajakasutuse vahel.
Keskkonna alase kasu määr taandub reisijate arvule, kütusekulule ja saaste kogusele, mis omakorda oleneb kasutavavast tehnoloogiast, ehk selle „rohelisusest“. Jalgrattaga sõitmine on kindlasti keskkonnasõbralikum kui kuitahes suure reisijatearvuga ühissõiduk. Samuti ei pruugi fossiilsel kütusel ühistransport jääda keskkonnasõbralikumaks, ja ilmselt ei jäägi, võrreldes reisijate arvuga võrdse hulga rohelist energiat kasutavate elektrisõidukitega. Siin tuleb aga mängu teine liikumist pärssima asuv aspekt – liiklustihedus ja ummikud.

Ühistranspordi üheks põhiliseks plussiks on sõiduaja kasuliku kasutamise võimalus - st. tegeleda sõitmise ajal millegi muu kasulikuga nagu näiteks lugemine, arvutiga töötamine, e-õppes osalemine jms. See taandub aga suuresti vastavate võimaluste olemasolule. Ilma interneti püsiühenduse ja voolupistikuta bussis on arvutiga töötamine piiratud. Täiskiilutud ja kitsaste istmevahedega bussis, aga sisuliselt võimatu. Samuti ei ole mugav lugeda bussis, trollis, trammis või rongis, kus lällavad mõned kaasreisijad või esinevad muud laadi eelpool mainitud ebamugavused/-meeldivused. Ometi on sellised tegevused tänu sellele, et juhtimisega tegeleb keegi teine, võimalikud.
Tehnika arenemisel, just isesõitvate autode tuleku ja nende tee- ja tänavaliikluse seadustamisel, ei jää sellised tegevused aga enam vaid ühiskondliku transpordi eeliseks. Sõidu ajal lugemine, arvutiga töötamine jms saab olema ka sellise auto omaniku/juhi privileeg.

Isesõitev elekrijõul liikuv auto saab olema kõige tõsisemaks väljakutseks ühistranspordile selle muutumiseks veelgi kasutaja- ja keskkonnasõbralikumaks. Loodan, et poliitikud isesõitvate sõidukite tulekud ja levikut erinevate konvensionaalsete huvigruppide huvide eest seismisega ära ei muna.





Käsitlesin siin ühistransporti ennekõike võrdluses sõiduautoga. Eraldi kategooria moodustavad aga mootorratas ja teised kaherattalised sõiduvahendid, millel on võrreldes autoga omakorda nii plusse kui miinuseid.
Motohooaja 2016 lõpetamine Pärnus
Mootorratta plussideks on suurem mobiilsus ja tänu kompaktsusele kohtadele ligipääsetavus, sh ummikute läbimise võimalus ning reeglina ka suuremale suhtelisele võimsusele võime teha kiiremaid, lühema kestusega ja seega ohutumaid möödasõite. Samuti paindlikkus ja võimalused parkimise osas. Ilmselt kõige suuremaks plussiks on aga sõiduelamus.
Miinusteks taas avatus ebasoodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, tugev tuul ja madal temperatuur ning piiratud kraami ja reisijate transpordivõimalus.

Ehkki isikliku sõiduvahendi ja ühiskondliku transpordi võrdluse tehniline skoor kujunes viigiliseks, leian, et osade võrdlusaspektide olulisus ja kaal annavad tänasel päeval ikkagi eelise (ja mitte väikse) isiklikule sõiduvahendile.

Minu hinnangul on isikliku sõiduvahendi suurimateks eelistaks ühistranspordi ees ajaline paindlikkus, ehk oma aja peremees olemine ning sõltumatus ühiskondliku transpordi sõidugraafikust, kohale jõudmise kiirus, ehk sõiduaeg ning trassi valiku vabadus. Aga mitte palju vähem ka isiklik kontroll sõiduki ja selle seisukorra üle ning niivõrd-kuivõrd selles valitsevate olude (puhtus, temperatuur, helid, kaasreisijate koosseis, mentaalne atmosfäär) kujundamise võimalus.
Tesla Model 3
Sellised mõtted ja analüüs siis. 😊

neljapäev, 5. oktoober 2017

Kuidas teha word’i failist pilt?


Ehk kuidas teha doc failist jpeg, jpg, png või tiff formaadis pildifail Windows op.süsteemi baasil.

Milleks seda vaja on?

Seda võib olla vaja näiteks dokumendist ülevaatliku (mitteredigeeritava) pildi netti (Facebook sein vms.) riputamiseks.

Hea uudis on see, et seda saab teha ka ilma spetsiaalse konverteerimistarkvarata. Suure tõenäosusega on sul selleks vajalikud vahendid juba arvutis olemas. Nendeks on MS Word ja Paint.

Kuidas see käib?

Word’i failist pildi tegemiseks on 3 moodust:
a. Kasutades vaid Word’i
b. Kasutades Word’i ja Paint’i
c. Kasutades Paint’i koos printscreen’i ja Paint’i või mõne muu pildi redigeerimisprogrammi või rakendusega.


Moodus A - vaid Word’i kasutades

Valiku kopeerimine
1) Sul on lahti Word’i fail millest soovid pilti teha. Aktiveeri (lohista kursor vasakut hiireklahvi all hoides üle soovitud sisu või vali klaviatuuril Ctrl +A) kogu konverteeritav info (tekst, pildid, tabelid, mis iganes sul selles failis on).

2) Kopeeri aktivteeritud valik (klikk parema hiireklahviga valitud alal ja käsklus Copy/Kopeeri või klaviatuuril Ctrl +C)

3) Ava uus Word’ faili põhi – Fail > Uus > Tühi dokument

Kleebi pildina
4) Kleebi vahemällu (clipboard) salvestatud sisu uude faili pildina. Selleks tee parem hiireklikk tühjal word’i failil ja vali kleepimissuvandite alt neljas ikoon (Pilt(T)) Pilt 3 või Word’i faili tööriistaribal Avalehe saki vasakpoolses servas Kleebi käskluse alt väikese kolmnurga alt avanevast menüüst sama ikoon (Pilt(T)).
Tulemuseks on Wordi põhjale kleebitud pildifail.

Salvesta pildina
5) Sellest soovitud formaadis pildifaili tegemiseks kõpsa faili keskele, nii, et pildifaili ümber tekib raam (joon), klikk hiire parempoolsel nupul ning vali avanenud menüüst käsklus „Salvest pildina“ (Save as Picture).

6) Avaneb pildi salvestamise Explorer aken (kaustavaade). Selle all servas anna oma pildile nimi ning vali soovitud pildiformaat/salevestustüüp. Esimese, ehk vaikimisi valikuna on seal png ehk Portable Network Graphics, aga võid valida ka jpeg, gif või tiff formaadi.
Netti laadimiseks on kõige sobilikumad png (samas kõik keskkonnad ei pruugi seda toetada), gif ja jpeg.

Tulemuseks on kvaliteetne, aga samas võrdlemisi suur ja mahukas pildifail, mis on veebi laadimiseks mõistlik küll mõne vastava võimekusega programmiga väikesemaks teha.
Salvestustüübi/formaadi määramine
Musta tausta probleem
Probleemid. Mitte alati ei pruugi sellisel viisil loodud pilt olla loetav. Ma ei oska öelda millest see tingitud on – kas Office versioonist või Window’s op.süsteemist või muust, aga tulemuseks võib olla ka musta taustaga fail, milles küll näiteks pildid on nähtavad, aga tekstiosa enam mitte.
Mõnel puhul on see nii vaid jpeg failina salvestamisel, aga võib juhtuda, et see on samamoodi musta taustaga kõigi võimalike valitavate failiformaatide puhul.

Seejuures png ja tiff annavad korrektse (ilma musta taustata) failiikooni, aga jpeg ja gif puhul võib ka failiikoonide taust tulla must.

Png pildifaili ikoon

Moodus B – kasutades Word’i ja Paint’i. 

Kahe eelpool mainitud probleemi (tulemuseks on veebi riputamiseks liiga suur pildifail või pildifaili taust on must) vältimiseks on parem kasuda nende kahe programmi kombinatsiooni.

Sammud 1) ja 2) on samad.

Paika nihutatud pildi lõikamine
3) Ava Paint ning kleebi vahemällu (clipboard) salvestatud sisu Paint tühjale lehele – programmi tööriistariba Avalehel ikoon Kleebi või klaviatuuril Ctrl +V.

4) Nihuta tekkinud pildifail hiire vasakut klahvi all hoides soovitud asukohta. Tavaliselt kleepides satub see kohe vasakusse serva, mistõttu on mõistlik nihutamisega sinna veidi ruumi luua.

5) Soovi korral lõika tekkinud pilt Lõika/Crop käsklusega soovitud suurusesse.

Salvestusformaadi valimine
6) Salvesta tulemus soovitud pildiformaadis. Selleks kliki Paint tööriistariba sakil Fail ning vali „Salvesta nimega“ alt avanevast valikust soovitud failiformaat (soovitavalt png, jpeg või gif).

7) Avanenud Explorer’i kaustavaates anna oma failile nimi, vali salvestamise  asukoht ja valmis ongi!
Salvestamine kausta

Plussiks on see, et tulemuseks on lollikindel ja kasutatav pildifail, mis on veebi riputamiseks ka sobivas suuruses – ehk pole pole nii suur kui moodus A fail.

Probleemid või vajakajäämised. Nii moodus A kui B puhul ei õnnestu pildiks kaasata Word faili päist (header) ja jalust (footer).

Moodus C – Word’i faili ja printscreen kombinatsioon

Kõige primitiivsem variant Word’ist või mistahes muus formaadis ekraanil kuvatavast pildifaili loomiseks ajab samuti asja ära. Eeliseks moodus A ja B ees see, et saad pildiks kogu faili sisu sh ka päise ja jaluse. Miinuseks väiksem ja ebakvaliteetsem pilt kuna pildiks tehtav ala peab kõik ekraanile ära mahtuma.
Wordi faili tulemus print screen'iga

1) Sul on avatud Word’i fail millest soovid pilti teha.

2) Tee oma arvutiekraanist kuvatõmmis – harilikult on selleks klaviatuuril spetsiaalne klahv (Print Screen), mis võib nõuda ka funktsiooniklahvi või Alt klahvi koos kasutamist (kui PrtScr klahvi tekst on teist värvi, nõuab selle ilmselt sama värvi tekstiga abiklahviga koos kasutamist).

3) Kleebi tulemus Paint’i (vaata täpsemalt ülaltpoolt Moodus B punkt 3)

4) Lõika pilt parajaks (vaata täpsemalt ülaltpoolt Moodus B punkt 5)

5) Salvesta pilt soovitud formaadis (vaata täpsemalt ülaltpoolt Moodus B punktid 6 ja 7)


Loodetavasti olid juhised arusaadavad ja asjast huvitatule kasulikud.

reede, 3. veebruar 2017

Mis iseloomustab head müügimeest?*

*Vältimaks ahistamissüüdistusi olgu ära mainitud, et müügimehe mõiste käib antud juhul ka müügitööd tegevate naiste kohta.

Olles aastaid aktiivse müügitööga erinevate teenuste müügil, intensiivsuse ja eduga tegelenud, tundund huvi nii müügiprotsessi arendamise ja edendamise kui selle alase psühholoogia vastu, kui tegelenud müügiinimeste värbamise ja valikuga, julgen arvata, et oman piisavalt head arusaama, et sel teemal pisut avalikult mõtiskleda ja mõtteid avaldada.

Seda kirja panema ajendas mind tegelemine müügiinimeste värbamisega, kokkupuude klientide ootuste ja realiteediga.

Müügiinimest vajatakse ennekõike selleks, et see leiaks ja tooks n-ö majja uusi kliente; tagamaks, et olemas olevad kliendid ostaks rohkem (tihemini, kallimaid kaupu ja teenuseid, suuremaid koguseid), et nad oleksid rahul ja vaataks konkurentide poole ja sooritaksid üha korduvaid tellimusi/oste. Suure osa neist ootustest on (hea) müügiinimene võimeline täitma, aga mitte kõiki ja mitte ainult tema kuivõrd tema taga on kõik muu, mis teeb kauba pakkumise ja teenuse osutamise võimalikuks. Seda, et müügi õnnestumine seisneb ka teiste töötajate, nagu ka juhtide ja omanike panuses, peab tööandja endale kindlasti teadustama, vastasel juhul on pettumine ka väga heas müügiinimeses kerge tulema ning/või hea müügiinimene sellisest organisatsioonist lahkuma kuivõrd ta ei saa seal piisavalt rakendada oma potentsiaali ja rahuldada ambitsioone.

Mis siis head, ehk väga head müügimeest iseloomustab?

Müügitöö fookus – st. tema tegevustes on prioriteetsel kohal just otsene müügitöö. Kõik teised tegevused on allutatud eesmärgile teha müüki, saada ja teha tehinguid. Selline on tema n-ö baashäälestus (mindset). Sestap ei karda ta võtta ühendust potentsiaalsete klientidega, otsustajatega nendega eesmärgipärast suhtlust arendada ja suunata neid otsust langetama. Isegi kui mõni müügitöö lõik valmistab talle teatud ebamugavust (n nn külmade kõnede tegemine), ei lase ta sellest ennast kõigutada, andes endale aru, et see on lõpp-eesmärgi saavutamiseks vajalik ja vältimatu.

Ta ei tee tegevusi sellepärast, et saada kirja linnuke konkreetse tegevuse ärategemise jaoks kuivõrd müügijuht või müügidirektor käskis. Reeglina põlgab ta kõiki kõrvalkohustusi, mis segavad tema põhitegevust ja eesmärgi saavutamist – müügitööd ja tehingute saamist. Sellisteks tegevusteks on erinevad administratiivsed ülesanded, liigne aruandlus, pealesunnitud lisakohustused seoses klientidega (n arvete laekumiste monitoorimine jms.), erinevate, sageli niigi olemasolevat infot dubleerivate tabelite ja formularide täitmine jms. Juhul, kui müügimees eelistab kõrvakohustusi sisulisele aktiivsele müügitööle ja tehingute tegemisele, ei ole tegemist puhtalt tulemusele fokuseerunud nn müügikahuriga.

Aktiivsus ja tegutsemistaheAktiivsele müügiinimesele ei meeldi niisama aega surnuks istuda või täita olemuslikult lihtsaid ja rutiinse iseloomuga toiminguid, isegi kui selle eest saab suht normaalset püsitasu. See lihtsalt ei haaku tema olemusega. Ta tahab tegutseda, saavutada tulemusi ja selle eest vastavat tasu. Sestap ta otsib ja leiab võimalusi uute kliendisuhete loomiseks, olemasolevate arendamiseks ja süvendamiseks.

Eesmärgi- ja sihikindlus. Ta võtab omaks etteantud eesmärgid või seab need omale ise ning tegutseb sihikindlalt ja südikalt nende saavutamiseks.

Tugev enesedistsipliin, mis võib kohati küündida vaat et lihasuretamiseni, mis teenib seatud ja omaks võetud eesmärki. Samas minu tähelepanek on, et väga head müügiinimesed ei piitsuta end tagant lõpmatult pika perioodi vältel. Nad võivad forsseeritult toimetada max mõne (3…4) kuu jooksul. Seejärel lasevad nad intensiivsuse alla ja eelistavad võtta vabamalt. See on ka loomulik ning ilmselt omane kõigile fauna esindajatele, sest organism ja vaim vajab puhkust ning taastumis-/laadimisperioodi.

Orienteeritus enesearengule, enesetäiendamisele. Väga hea müügiinimene ei arva, et ta on n-ö valmis produkt, et tal pole enam midagi õppida või milleski paremaks saada kuna ta on juba kõike näinud ja teinud ning oskab ja teab kõike. Ei. Ta tunneb jätkuvalt huvi müügioskuste parandamise, täiendamise ja lihvimise vastu. Ta loeb erialast kirjandust, vaatab erialaseid videoklippe, osaleb koolitustel kas koolitatava või koguni koolitajana või omab tööl mentori rolli. Ta tunneb huvi psühholoogia ja inimkäitumise vastu laiemalt kuivõrd see aitab tal paremini mõista ja juhtida kliendisuhteid ja müügitoiminguid, et olla kõige selle juures teadlikum, produktiivsem ja õnnelikum.

Ta ei karda eksperimenteerida, võtta kasutusele uusi lähenemisi ja praktikaid ega ka uusi väljakutseid. Kusjuures „ei karda“ on siinkohal vähe öeldud kuivõrd väga hea, enesearengust huvitatud müügiinimene tunneb elevust ja teatud kihku end proovile panna, katsetada uute lähenemiste toimivust, võtta pisut ambitsioonikam haare jne. Kusjuures selles kontekstis ei karda ta ka läbi kukkuda või näida pisut kummaline.

Vastutuse võtmine ja lubaduste pidamine. Hea müügimees teeb kõik endast oleneva võetud eesmärkide saavutamiseks ja antud lubaduste täitmiseks. Ta ei torma ebaõnnestumise või eesmärkide mittesaavutamise põhjuseid otsima väliste asjaolude hulgast, ehkki need võivad olla selles olulist rolli mänginud. Samas ei pigista ta ka silma kinni selliste asjaolude osas ega eira neid. Kui asjaolude vastavate muutuste tegemine läheb tema otsustus- ja tegevusulatusest välja, püüab ta koos juhiga leida sobiva lahenduse probleemide ületamiseks.

Orienteeritus rahale. Jah, nii banaalne kui see ka ei tundu, tegelevad head müügiinimesed aktiivse müügitööga suuresti just raha ja avatud teenimisvõimaluse pärast. Mitte sellepärast, et neile meeldiks inimestega suhelda vms., mida kiputakse neile tavaliselt sellel ametialal tegutsemise põhjusena omistama. Suhelda meeldib neile reeglina niivõrd ja nii palju kui see on mingi teise (n. rahalise) eesmärgi teenistuses. See omakorda jällegi ei tähenda, et müügimees vihkab suhtlemist ja inimesi kui neist ei ole talle otsest kasu, aga suhtlemise meeldimise aspekt ei ole müügitöös väga hea olemise peamine tegur.

Kindlasti kuuluvad hea müügiinimese tunnuste juurde üldine positiivne meelelaad ja heatujulisus, konstruktiivsed ja lahendusele suunatud hoiakud, avatus, kontakteerumise julgus ja valmidus, hea suhtlemisoskus, mis hõlmab nii head selget eneseväljendusoskust kui kuulamisoskust, oskust küsida õigeid küsimusi ning teist poolt n-ö lugeda ka laiemalt kui vaid verbaalsest aspektist.

Isikuomadustest tooksin eraldi välja veel enesekindluse, mis päädib koguni teatud positiivse nahaalsusega. Kõik, kes on müügiga kokku puutunud, teavad, et müügitöö ei õnnestu ilma usuta sellesse, mida sa teed ja pakud – et see on vajalik või hea. See on oluline müüja enesekindluse jaoks, ilma milleta ei ole müügimees usutav, ehk usaldusväärne ja tema käest lihtsalt ei osteta. Väga hea müügimees aga, kes tunneb oma pakutava teenuse või kauba headust ning näeb selles selget kasu kliendile, ei lepi potentsiaalse kliendi apaatsuse või põhjendamatu äraütlemisega. Müügitehingu õnnestumiseks võib ta kasutada ka pealtnäha nahaalseid lähenemisi ja võtteid, minnes näiteks mööda kliendi organisatsiooni tavapärasest otsustamisahelast, aga ka kasutades ilustamata, otsustajat faktide ette panevat vahetumat kõnelaadi. See ei tähenda sõimu või obstsöönseid väljendeid, küll aga kindlameelset ja julget kliendi südametunnistusele ja/või ratsionaalsele arusaamale koputamist tuues välja kuidas klient hävib kui ta loobub tema poolt pakutust. Samas ei pruugi sedalaadi positiivne nahaalsus olla üldsegi seotud pakutavaga vaid hõlmata näiteks üldinimlikke printsiipe ja väärtusi.

Ta teab oma väärtust - seda, milleks ta on võimeline ja millist kasu tema panus tööandjale loob. Seetõttu ei müü ta ennast odavalt. See ei tähenda tingimata kõrget põhitöötasu ootust, ehkki ka see võib keskmisest soovitavast kõrgem olla, küll on tema jaoks olulised teenimise potentsiaal ja selle võimalikkus - see, kuivõrd tal õnnestub oma müügipanuse läbi reaalselt teenida. Sestap on müügiinimese värbamisel oluline anda talle põhjalik ülevaade töötasu kujunemise alustest, reaalsest teenimise võimalustest ning potentsiaalist. Samuti töökorraldusest ja muudest tingimustest ning kinnitada kokkulepete austamist. Tugevad ja kogenud müügiinimesed oskavad müügipotentsiaali ka ise piisavalt hästi hinnata. Samas võib tegemist olla ka uudse valdkonnaga, milles tal vastavad kogemused ja arusaam puudub ning seda on tarvis kujundada.


Mida head müügiinimesed tööandjalt ootavad/eeldavad?

Tasemel, kõiki tööks vajalikke vahendeid olgu selleks sidevahend, arvuti, mõni tööks vajalik arvutiprogramm või sõiduk kui tegemist on liikuva müügitööga. Kuivõrd hea müügimehe fookus on tulemuse (kliendid, raha, käive, kasum) toomisel, mille pealt ta vähemalt osaliselt ka tasu saab, tajub ta igasuguseid eesmärgistatud tegevust segavaid asjaolusid ärritavate ja häirivatena, mis võivad viia alla tema motivatsiooni ja innukuse antud ettevõttes tegutseda.

Konkreetselt sõnastatud ja piisavalt täpselt fikseeritud töötingimusi ja mängureegleid – seda nii töökorralduse kui töötasu kujunemise osas. Aga näiteks ka selle osas kui tööandjal pole pakkuda mõnd olulist töövahendit, tingimust või komponenti olgu selleks auto või mõni muu asi. Oluline on, et tööandja kommunikeerib selle kohe alguses ausalt välja nagu ka tingimused ja asjaolud mis juhul ja/või kuidas praegu puuduva olulise komponendi saamine saavutatakse.

Sõnapidamist, aga ka painlikkust ja mõistvust. See tähendab töösuhte alguses kokkulepitust kinnipidamist, sh seda, mis tingimuste täitmumisel makstakse preemiat, võimaldatakse töösuhte alguses puudu olnud töövahed jne. Samuti sõnapidamist töösuhte kestel kommunikeeritud lubaduste osas anda näiteks lisa vaba päev suurema töökoorumusega perioodi kompenseerimiseks; võimaldada suuremat paindlikkust oma tööpäeva korraldamisel juhul kui eelmise kuu müügieesmärk on täidetud jms.

Ausust, läbipaistvust asja-ajamises ja omavahelises suhtluses. See tähendab kursis hoidmist ettevõttes toimuvate ja plaanitavate muudatustega. Samuti informeerimist võimalikest probleemidest ja tagasilöökidest, mis võivad ohtu seada klientide teenindamise.
Tööandjatel võib tekkida õigustatud kartus, et kui müügimees on kursis ettevõtte probleemide ja raskustega, millest avalikkus ega kliendid (veel) ei tea, võib pelgalt see teadmine pärssida tema müügiindu või panna ta tööturul uute võimaluste otsinguil ringi vaatama. Samuti see, et müügimehe liigne suu pruukimine sel teemal kahjustab ettevõtte turupositsiooni. Samas kõik need negatiivsed võimalused jäävad avatuks ka siis kui ettevõtte raskusi peetakse paremaks saladuses hoida kuivõrd hea müügiinimene tunnetab sedalaadi probleemide olemasolu nagunii ära, aga võib täpsema info puudmisel neid hoopis halvematena ette kujutada.
Seega, kogu sedalaadi info edastamine taandub serveerimisele, sh müügiinimese tööpanuse ja selle õiglase hüvitamisega sidumisele.

Ettvõtte heaperemehelikku, jätkusuutlikku ja arendavat majandamist. Hea müügiinimene ei soovi reeglina töötada ettevõttes (või ei tee seda pikalt), kus puudub kõrgem või muu eesmärk või väärtus kui omanikele kasumi teenimine. Ta tahab näha ja tunnetada tööandja ettevõtte mõju ja olulisust oma klientidele – et see aitaks tema klientidel paremini täita nende eesmärke ja soove ja/või muudaks ühiskonnas midagi paremaks. Samuti näha tööandja ettevõtte arengut ning omanike tahet ettevõtet arendada.

Head töökeskkonda, ehk ennekõike tööõhkkonda. See tähendab lühidalt ussitamisvaba, tervet ja toetavat tööõhkkonda, kus inimesed tegutsevad koostöös isiklike ja ühiste eesmärkide nimel, ei tegele üksteisele ärapanemise ja kaigaste kodaratesse loopimisega jms.-ga. Selle tagamise eelduseks on muuhulgas nii selgus ja konkreetsus töökohustuste ja vastutusala piirides kui üksteise toetamist toetav töö tasustamise süsteem. Loomulikult on selle eelduseks sobivate hoiakute, suhtumise ja isikuomadustega töötajate valik ja värbamine.

Head teenimisvõimalust, mille aluseks on avatud, õiglane ja mõistlik töötasu arvestamise mudel. Mida selgem ja konkreetsem see on, võimaldades ka müügimehel endal jooksvalt arvestada prognoositavat kuu tasu, seda parem. Hästi läbimõeldud, õiglane ja selge tasustamise süsteem toimib iseenesest motivatsioonimehhanismina. Tavapärane müügimehe tasutamissüsteem koosneb kahest kuni 4-st komponendist: põhitasu; individuaalne tulemustasu müüginäitajatelt; meeskonna müügiboonus (n. kvartali tulemuste saavutamisel); ettevõtte aasta-eesmärgi saavutamise aastapreemia; muud erakorralised preemiad. Mistahes müügiinimese, aga seejuures hea ja väga hea müügimehe üks suuremaid demotivaatoreid on kokkulepete murdmine lubatud, sh töölepingus fikseeritud alustel tulemustasu maksmise kärpimine sellise põhjendusega, et see tõusis liiga kõrgeks. Tekib õigustatud küsimus, et milleks müügimees siis panustas ja nii hästi müüs kui see tööandjale kahjulik on?
Teine aspekt puudutab seejuures töö tasustamise mudelit ennast - kas see täidab ka tööandja ootusi kasumile kui müügimees väga hästi müüb? Samamoodi, aga mitte nii rängalt kui lihtlabane kokkuleppe murdmine, mõjub hea müügimehe motivatsioonile ka (tulemus)tasusüsteemi muutmine, mille tulemusel ta hakkaks sama tööpanuse juures senisest vähem raha kätte saama. Rääkimata sellest kui tema töökoormus või eesmärgid kasvavad, aga tasutamine liigub vastupidises suunas. Siinkohal on tööandjal vajalik endale aru anda ja seda ka müügiinimesele veenvalt põhjendada, miks seda on vaja teha. Kui põhjendus/põhjus on loogiline ja n-ö söödav, on see müügiinimesele ka paremini aktsepteeritav.

Mis ei ole obligatoorne?

N-ö puhast tõugu müügimees ei lähtu oma valikutes karjäärivõimalustest, ehk võimalusest tõusta kõrgemale redelipulgale, sest ta on orienteeritud isiklike müügitulemuste saavutamisele ning raha teenimisele mingi isikliku eesmärgi saavutamiseks – suurema asja/vara soetamine, reisimine, investeerimine või lihtsalt hea elu võimaldamine jne. Samas ei tee selline võimalus ka paha. Liiati kui inimesel on soodumust ning omadusi teiste juhtimiseks ja juhendamiseks.

Kokkuvõtteks

Tööandja saab üsna palju ära teha hea müügimehe ettevõttega sidumiseks ja tema (müügi)motivatsiooni alal hoidmiseks.
Olulisemaid märksõnad on siinkohal motiveeriv ja õiglane tasustamise süsteem, mis ei pane tema tasu sõltuma teguritest ja näitejatest, mis on tema kontrolli alt väljas ja mida ta mõjutada ei saa; ausus ja läbipaistvus; piisavalt tihe kommunikatsioon, üksteise ärakuulamine ja arvestamine nii palju kui see on võimalik, aga ka usaldus.
Ettevaatlik tuleb olla mistahes muudatuste läbiviimisel. Kui need on tarvis teha, tuleb need soovitud või soovimatut tulemust silmas pidades hästi läbi mõelda. Kui soovitakse müügimeest hoida, on hea mõte ka teda sellisesse arutellu kaasata.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: hea müügimees eelistab keskkonda ja tingimusi, mis võimaldab tal parimal viisil ja maksimaalselt realiseerida oma potentsiaali ja ambitsioone. 

Kuidas head müügimeest ära tunda ja vastavaid omadusi tuvastada, on aga sootuks teine teema.