Patukotid sportlased?

Spordi- ja suusasõbrana vaatsin Otepää MK klassikasprindi võistlust, mille kvalifikatsioonist eestlased kahjuks edasi ei pääsenud. Vägagi napilt jäi 30 parema hulka pääsemisest välja Peeter Kümmel (33. +0,33 sek.). Ajalises plaanis ka Piret Pormeister (+0,1 sek.) kelle tulemus küll uisusammu pruukimise pärast diskvalifitseeriti. Ülejäänud meie sportlased jäid paraku kaugemale (tulemused).

Ehkki meie suusatajad edasi ei pääsenud, teeb head meelt see, et meie meeste osas on võrdsel tasemel sõidumehi juba päris mitmeid.

See selleks. Mis mind aga häirib, on sportlaste võistlusjärgsete usutluste tonaalsus, ehk see kuidas sportlased lähevad kaasa intervjueerija etteheitva joonega (Raido Ränkeli intervjuu, Siim Sellise intervjuu) ning kõrvu lonti lastes tegeletakse endale tuha pähe raputamisega. Võetakse omale süüdlase/patukoti roll - ja see on halb. Suhtumine on selline justkui broneeritud esikoht jäi mingi ilmse lolluse tõttu koju toomata. 

Süüdi ja halvasti tunda võiks vaid oma teada-olevate tegematajätmiste ja teadaolevalt halvasti tegemise pärast, mitte tulemuse pärast maailma tipp-konkurentsi tingimustes. Sest mis võistlus-sport see oleks kui kohad oleks ette määratud ja sportlased platseeruksid enam-vähem samadel positsioonidel? Siis me ei saaks rääkida tasavägisest konkurentsist, mis murdmasuusatamises on reaalsus.

Kuidas siis näiteks üks suusataja peaks/võiks usutlejale etteheitvale küsimusele, et millega seletada selliseid (kehvu) tulemusi, nagu tulid, vastata? Aga just sellise tõdemusega, et tegemist on tipp-spordi ja tipp-konkurentsiga, kus ajalised vahed on väiksed ja sekundi sisse võib mahtuda mitu võistlejat. Et üritasime ja püüame ikka parimat. Et ju siis tänane seis on selline. 

Kindlasti pole vaja ega hea ilmutada abitust ja hädisust ning kõrvu lonti lasta; kasutada termineid nagu "aeglasem olemine", "kehvad olemine" jms enesele halba varju heitvat ja kriitikat õigustavat.

Miks? Sest: 

a) kõrvaltvaatajatel tekib siis juba õigustatud küsimus, kas ettevamistuses on tehtud midagi valesti, ei olda õpitud varasemate aastate möödalaskmistest, vaatamata kogemustele ei ole omandatud oskust võistlusteks häälestuda; 

b) luuakse foon arusaamaks, et meie sportlased on olemuslikult nõrgad (populatsiooni kehvem osa); 

c) me ei tea lõpuni põhjuseid miks ühed sportlased on tugevad, ehk milline on ühe-või-teise sportlase treeningmetoodiga ja milliseid muid võtteid selleks on pruugitud (sh kas, kuivõrd ja kuidas on toimetatud nn hallis tsoonis).

See ei tähenda, et tuleks eitada tulemust mõjutanud tegureid ja seiku ning neid maha salata (ehkki pole hea ka neid vahetute muljete jagamisel pingsalt otsida), vaid hoida eneseväärikat joont ning mitte minna kaasa küsitleja ootustest kantud etteheitva tonaalsusega. 

Lõpetanud tipp-tegijad (Šmigun, Veerpalu, Mae) on oma kõrgete tulemustega publiku ära hellitanud ning sellega valmistanud mõnes mõttes karuteene teistele meie suustajatele, kes nii edukad ei ole. Seetõttu suusaspordi olemust mitte-tundvatel/tunnetavatel tugitoolisportlastel on kerge tekkima halvustav suhtumine, mida kommentaariumites kohtab a la kotikud, lohhid, keedetud makaronid, suusaturistid jne.; ei jõuta sõita, ollakse kobad ja aeglased jne. Selline tavapärane eestlaslik alaväärsuskompleksist tunnistust andev vigisemine. Seejuures loomulikult ei vaevuta vaagima mitmendad ise omal tegevusalal maailmas (või isegi Eestis) võidakse olla. Rääkimata püüdlustest selles ka päriselt selgusele jõuda.

Minu soovitus kritiseerijatele on: minge sõitke ise! Näidake (näiteks Eesti MV suustamises) kuidas kõvasti pannakse ja meie "suusaturistidele" koht kätte näidatakse! Edu korral peaks tekkima võimalus pääseda koondisesse ning sealt edasi maailmakarikasarja võistlustele.

Sportlastele ja tegijatele, ükstaskõik mis tasemel nad on, soovin aga positiivsust, negatiivsest enda mitte kõigutada laskmist, energiat, armastust oma ala vastu ning püüdlikkust ja sihikindlust. Küll siis edu ka tuleb.

41. jooks ümber Harku järve

Aeg: 17.06.2012 (laupäev)

Koht: Harku järv, Haabersti, Tallinn

Ilm: Klaar, päikesepaisteline, õhk ca 24°C

Rada: 6,4 km piki teid ja radu ümber Harku järve

Olles tagasihoidliku treenituse tõttu vahele jätnud Järvejooksude avaetapi jooksu ümber Viljandi järve (põhimõtteliselt jäi erinevalt põhjustel vahele kogu talvehooaeg), otsustasin kaasa teha traditsioonilisel tiirul ümber Harku järve kuivõrd selle toimumisajaks, suve hakul, jõuab ikka veidi jooksukilomeetreid koguda ja mingigi vorm saavutada.

Kui viimaste aastate jooksul meelehärmi ja vaevusi põhjustanud achilkad kevadel enam-vähem (ilma suuremate vaevusteta) joosta ja treenida on laskunud, lõi vana häda kõige teravamalt seekord taas välja. Tegelikult pinge ja valulikus neis ja säärtes andis tunda juba stardi eel, aga peale starti, mida alustasin numbriga 784 II-st, ehk üldisest stardigrupist. Juba kuskil 400 meetri peal, maantee peale jõudes, lõi parema sääremarja keskele selline valu nagu oleks korraliku puuka saanud. Võttis sammu töntsiks, et mitte öelda suisa lonkama. Korraks käis peast läbi ka katkestamise mõte. Starti tagasi jalutada poleks olnud ju ka kuigi pikk maa kui samas sisuliselt terve distants läbida, veel ees. Jätkasin aga sellegipoolest valu kiuste liikumist, püüdes parema jala säärelihast võimalikult vähe koormata ning seda aeg-ajalt raputusega lõdvestades.
Vastupidiselt jalgade seisukorrale lubas aga üldfüüsiline seis tugevamat ponnistust. Nii juhtuski, et ma praktiliselt terve distantsi vältel vaikselt ettepoole liikusin ja oma kohta parandasin. Samas muidugi oli ka neid, kes tagant tulles kandu näitasid. Seekord aga ise üsna tagant startinuna neid väga palju polnud.

Püüdsin kõigele vaatamata joosta võimaluste ja suutlikkuse piiril jälgides ikkagi, et pilli lõhki ei ajaks. Seda kuidas üle pingutades või tervislikku seisundit mitte järgides võib n-ö pilli lõhi ajada, võisid osalejad täheldada umbes pool kilomeetrit enne finišit, kus üks noormees oli end oimetuks jooksunud ning sõudebaasi juures pikali oli. Õnneks oli seal juba ka inimesi, kes teda aidata püüdsid ja turgutasid. Igatahes selline vaatepilt peaks manitsema igaüht oma seisundit kriitilisemalt hindama.

Lõpetasin ajaga tsipa alla 29 minuti ning 225. kohaga. Seejuures suutsin veel oma haige jalaga finišisirgel edestada ka üht konkurenti kellele vahetult enne selle algust järele jõudsin. Võimalik, et talle mõjus demoraliseerivalt minu suht värske häälega öeldud repliik, et „pane nüüd!“ või „spurt algab!“ vms.

Kokkuvõttes minu Harku järve jooksude kehvim tulemus, aga hea meel, et jooksu ikkagi ära tegin. Samas jällegi pettumus sellest, et taas kehalised hädad pärssivate faktoritena välja lõid. Peale jooksu ei tekkinud tavapärast mõnusat enesetunnet ja tunnet enese realiseerimisest.

Trass oli ikka samasugnune nagu viimaste aastate jooksul – stardiosa liivasel ja rohusel järve ranna alal, siis asfaldiosa kuni järve põhjakaldani. Sealt edasi pisut kruusateid, siis taas tiba asfalti ning kirde kalda tagasituleku osa rohumaal kitsas maastikurada koos väikese kraaviületuspurdega. Alates sõudbaasist taas väike (u 300 m pikkune) lõik asfalti ning siis järve lõunakalda liivane ca 200 meetrit finišini.
Tegelikult, kui täpne olla, siis selle aastase trassi väike eripära võrreldes varasemate aastatega seisnes selles, et raja tagasituleku kitsa osa algusosas tuli jooksjatel läbida kellegi aia ja väravatega piiratud hoov ehk eramaa. Omanik oli selleks aupaklikult oma värvavad avanud. Sisuliselt on selline praktika aga murettekitav. Seadusega kehtestatud piirangud ja keelualad ehitiste rajamisel veekogude äärde ning rannal liikujate vaba juurde- ja läbipääsu tagamine (n Looduskaitseseadus § 36) näivad kehtivat vaid ullikestele ehk seaduskuulekatele kodanikele. Omavalituses peaks selliste asjadega ju ometigi kursis olema ja tegema kõik endast oleneva kogukonna õiguste kaitseks ning seaduse täitmise tagamiseks.

Peale jooksu, eriti sellise palva ilma juures (vist isegi selle kevad-suve soojem päev) oli igati omal kohal Tabasalu Spordikeskuse saun ja ujula, mida jooksul osalejad vaid paari euro eest nautida said.


Minu ümber Harku järve jooksude tulemused:

• 2007 a, koht: 196., aeg: 27.28
• 2008 a, koht: 180., aeg: 26.55
• 2009 a, koht: 149., aeg: 26.04
• 2010 a, koht: 179., aeg: 27.00
• 2012 a, koht: 225., aeg: 28.50

Tulemused:

• Spordiportaal
• Championship - naised
• Championship - mehed

Uudised:

• Järvejooksude info
• ERR Sport
• Postimees Sport
• Jooksuportaal

Pildid:

• Spordiportaal
• Sportfoto galerii ülevaade
• Sportfoto galerii mehed
• Sportfoto galerii naised
• Sportfoto galerii lastejooksud
• Sportfoto galerii muu

Klipid:

• Maratonitiim.ee

Teles:

• Erisaade Tallinna TV-s

30. Paide-Türi rahvajooks

Aeg: 2.10.2011 (pühapäev) 

Koht: Eestimaa süda, Paide-Türi 

Ilm: Klaar, tuulevaikne, päikesepaisteline, õhk ca 13°C, igati paslik jooksuilm 

Rada: 13,6 km piki maanteed Paide kultuurikeskuse kõrvalt Türi staadionile

Start 30.-le juubelijooksule anti kl.12:30 Paide kultuurikeskuse esisel tänavalõigul nagu ikka. Enne seda, kell oli 12:00 Kirnalt Türi poole teele lähetatud poole maa (6,5 km) jooksjad.

Startisin jooksjaterivi suht eest otsast ehk u 4-st reast. Ehkki arvestades haigestumisest (miski kurguvalu kaasa toonud viirus vist) üle nädala ajast pausi jooksutreeningutes olin mõelnud distantsi läbida mõõdukas tempos (u 4:30...4:40 min/km), läksin ometi kaasvõistlejatega tempoga kaasa. Aga kuidas sa teisiti saadki? Imelik oleks jooksjaterivi suht eesotsas alustades kohe munema hakata.

Enne starti põgusa soojendusjooksu ajal oli olnud tunne raskepärane. Sääremarjad üle-eelmise päeva jõutrennist valusad ja nagu ka paistes. Jalad tervikuna kanged ja rasked. Paari päeva eest tekkinud ja tugevamaks muutunud valu seljal rinnakus (sümptomaatiline roietevahelisele närvipõletikule) õnneks küll ei painanud (ilmselt tänu hommikul sisse võetud Ibuprofeeni tabletile).
Lühidalt, seis polnud isegi jooksu algust lõpuni läbimise mõttes kuigi kindlust andev. Sellele vaatamata oli ka kilomeetri suht-koht tempokalt läbimise järel enesetunne üllatavalt hea. Hingamine jonksus ja n-ö oma rütm käes. Muidugi, kartsin, et küll need probleemid ja raskused samamoodi jätkates peagi kimbutama hakkavad.
Jätkasin esimese kilomeetri tempos välja kujunenud kaasvõistlejatega: 2. kilomeeter, 3. kilomeeter, ja üha edasi. Endiselt, ei mingeid hädasid. Aeg-ajalt viskasin pilgu pulsomeetrile, et kas tempo on ikka seeditav, ehk mitte päris max peal. Eriti vastutuule lõikudel eesjooksja varjust väljudes oli lihtne pulss laeni ajada. Tagantjärele pulsomeetri näite uurides selgus, et mingis etapis see ka õnnestus (võimalik, et Kirna tõusul). Olin ületanud oma kliinilise max pulsinäidu 180 l/min saavutades maksimaalse näiduna 183 l/min.

Enamuse distantsist läbisin koos Türilt pärit August Albert'iga, kes oli väga tõhusaks tuuletammiks ja veduriks. Suur tänu talle selle eest. Ei usu, et puhtalt oma jõuga oleksin sel korral tehtud tulemuse välja jooksnud. Jooksu II poolel jooksin koos paari-kolme mehelise grupiga ja staažika vastupidavusalade spordinaise Tiina Idavain’iga, kelle viimase kilomeetri lõpukiirendusele vastu seismiseks ei jätkunud mul aga piisavalt pauku. Eks viimane kilomeeter oligi vast kõige raskem, kuivõrd enamus energiast ju rajale jäetud, samas aga konkurendid üritavad veel viimast võtta ja oma kohta parandada. Nii kipubki viimane kilomeeter kuidagi pikk olema.

Lõpetasin seekord 123.-ndana ajaga 58.23, mis on mu isiklikust 4-st Paide-Türi jooksu tulemusest küll kõige viletsam, aga ikkagi suht samasse auku eelnevate jooksude aegadega jäädes mu 2007 aasta tulemusele alla vaid 2 sekundit. Pole paha! St. minu kohta, eriti arvestades jooksueelse nädala tervislikku seisundit.

Arvestades oma aega ja kohta tuleb tunnistada, et jooksjate tase on jätkuvalt tõusnud ning konkurents tihenenud. Enne möödnud aasta jookse oleks selle ajaga saja sisse tulnud. Eelmisel aastal, nagu ka seekord, enam mitte. Nüüd mahtusid saja kiirema hulka 57.06 piiri alistanud jooksjad. Eks see annab tunnistust rahva üha sportlikemast eluviisidest, jooksuharrastuse levikust, teadlikumast ja targemast treenimisest jne.

Juubelijooksule lisasid pidulikkust vähemalt paar möödunud aegade meie laiuskraadide kaheldamatut jooksulegendi. Stardipaugu andis 1972 a Müncheni olümpiavõitja 1500 meetri jooksus ja senini selle distantsi Soome rekordiomanik (3.36,33) Pekka Vasala.
Türil autasustas paremaid lisaks põhjanaabrite jooksukuulsusele Eesti kõige aegade silmapaistvaim ja ilmselt ka andekaim jooksja Enn Sellik, kelle nimel on Eesti rekordid 5 000 m ja 10 000 m jooksus (vastavalt 13.17,2 ja 27.40,61) Muidugi võib kohalike jooksulegendide hulka hakata vaikselt lugema ka värskelt tipp-spordist loobunud maratoonarit Pavel Loskutov’i, kes saavutas sel jooksul 18. koha.


Minu Paide-Türi rahvajooksude tulemused: 

• 2007 a koht: 95. aeg: 58.21 
• 2008 a koht: 88. aeg: 57.31 
• 2009 a koht: 79. aeg: 57.24 
• 2011 a koht: 123. aeg: 58.23 

Tähelepanekud-ettepanekud ja üks vaheseik 

Niipalju kui ma olen Paide-Türi rahvajooksudel osalenud (nüüd siis kokku 4 korda), on see jooks mulle igati sümpatiseerinud. Nii selle trass, korraldus, see entusiasm ja aura, mis selle jooksu ümber valitseb, kui ka see aeg (varajane sügis), mil see jooks toimub. Paistab, et kohalikele elanikele läheb see üritus vägagi korda, millest annab tunnistust järvakate suht suur osavõtt jooksust, pealtvaatajad-kaasaelajad raja ääres, kui ka kohalike ettevõtjate panustamine. Seekord oli jooksul õige mitu sponsorite auhindadega vahefinišit, mis on sellise, mitte just kõige pikema distantsiga võistluse osas üpris harukordne.

Positiivsete aspektide osas mainiks ära asjaliku hästi organiseeritud selge tähistustega jooksustaabi Paide kultuurikeskuses, ajakavad ja jooksjaid teenindavate bussideliikluse graafikud – kõik oli olemas ja selged. Oma vahetusriiete äraandmiseks bussi sai staabist isegi suure, numbriga kilekoti, kui soovisid. Väga vinge! Jooksu finišis Türi staadionil organiseeritud toitlustamisel, promo- ja müügikioskitel ei haka pikemalt peatuma.

Samas märgiks ära ka mõned silma-kõrva jäänud puudused, ehk asjad, mis saaksid-võiksid paremini olla.
Esiteks, muusika on tore asi (ka raja servas), müra aga mitte. Kui krapp või tehnika üldisemalt ei anna kuulatavat heli välja, siis pole vast mõtet volüümi põhja keerata. Heli valjusus ei tohiks olla eesmärk omaette. See jutt käib siis Kirna vahefiniši/joogipunktis olnud müra allika pihta. Aga eks seda kiiremini tuli seda läbida, et kõrvu ja närve säästa :).

Teiseks, väike ettepanek, mis minuarust on universaalne, käies ka mitmete teiste võistluste pihta, kus on tavaks tulemusi välja riputada. Printige tulemused tavapärase laua taga loetava suurusega tekstist paar korda suurema sriftiga. Nii, et tekst, mis muidu paigutub ühele lehele, võtaks enda alla 2 lehte. Need on ju mõeldud vaatamiseks rohkematele kui vaid ühele-kahele inimesele, ehk nägemiseks kaugemalt kui tavapärane lugemiskaugus. Vähemalt see võiks nii olla kui langeks ära vajadus nende lugeda nägemiseks nina vastu paberit toppida ja sellega teiste tulemustega tutvumist piirata.
Selles loogikast lähtudes siia otsa ka teine moment, mida võistlustulemuste väljariputamisel võiks järgida: milleks toppida kogu protokoll ühte kohta sedavõrd tihedalt kokku? Üldiselt soovivad võistlejad esmajärjekorras teada saada oma tulemuse ja oma lähimate rivaalide omasid. Protokollis sada või enam kohta ees- või tagapool asuva naabrimehe või sõbra-tuttava tulemuse üles otsimine on üldjuhul sekundaarne (ei tähenda, et oleks ebaoluline). Kõike seda oleks aga palju mugavam ja ka kiirem teha kui huvilised selle käigus vähem üksteist segaksid, mis tähendab seda, et tulemused võiks välja riputada rohkem hajali. Näiteks esimese saja tulemused, siis meeter-paar vahet ja järgmise saja tulemused jne.

Kolmas märkus puudutab isiklikku väikest negatiivset kogemust. Nimelt, peale jooksu pesemas ära käimist sai riided spetsiaalse suure sinise kilekotiga kõige varem lahkuma pidanud bussi ära antud ja seejärel staadionile keha kinnitama, ja muidu aega parajaks tegema, mindud. Bussi peale, mis oli tolleks hekteks küll pilgeni inimesi täis, surusin end 3 minutit enne 14:40-st väljumisaega. Mööda bussi oma riidekotti taga otsima ma ei hakanud, eeldades, et ju ta kuskil bussis on. Arvestades bussi puupüsti täitstuubitust olnuks see ka pentsik. Ei muretsenud asjade pärast üleliia. Mõtlesin, et küll ma nad Paidesse kohale jõudes bussist üles leian. Mida ma aga peale bussi rahvast tühjenemist sealt ei leidnud, oli mu riidekott. Bussijuht ei osanud selle kohta muud kosta kui et ilmselt peaksin selle kohta küsima jooksu staabist. Paide kultuurikeskuse, kus stardi eel staap asus, uksed olid aga lukus. Polnud ka väljas ühtki telefoninumbrit millele helistada, et järele uurida. Selline võinuks ju olla pandud Paide kultuurikeskuse ustele kuni päeva lõpuni näiteks.

Õige pea saabus Paidesse ka teine buss, millega saabus ka paar korraldaja esindajat kellele sain koti kadumise muret kurta. Korraldaja esindaja - naisterahvas - helistas kuhugi, ilmselt kellelegi jooksu staapi, mis asus nüüd Türil. Selgus, et minu võistlejanumbriga kott on seal. Tütarlapsed, kes kotte bussi peale võtsid, olid selle mingi aeg enne bussi väljumist maha tõstnud.

Kummaline, ja mõneti naljakas kogu selle asja juures oli aga see, et selmet osavõtlikult-abivalmilt uurima asuda kuhu mu kott võis jääda, hakati mind kõigepealt umbusklikult usutlema, et ega ma ise midagi valesti ei teinud ja miks ma enne bussi peale minekut „kotineidudelt“ (minu väljendus terminoloogia kompaktust silmas pidades) oma kotti ei nõutanud. Aga esiteks ei täheldanud ma bussile minnes seal enam ühtki „kotineiut“ ning teiseks, kui ma seal neid oleksingi näinud, poleks ma osanud arvata, et mu kott on enne selle väljumisaega maha tõstnud, ehk poleks osanud koti kohta nende käest veel midagi küsida.
Põhimõtteliselt, koos teise bussi juhiga, kes millegipärast leidis olema vajaliku oma nina asjasse toppida, asuti hoopis mind süüdistama. Bussijuht pillas seejuures sellise toreda repliigi, et ma pidanuksin ise hoolsam olema. Sain aru, et hoolsam olemine tähendas tema meelest seda, et pidanuksin aegsasti bussi tulema. Kui aegsasti ja miks, jäi mulle arusamatuks nagu ka see, mis see puutub sellesse, et ma ei peaks sealt oma eelnevalt sinna antud asju eest leidma.

Kokkuvõttes sain oma asjad Türi staadionilt kätte. „Kotineiud“ olid teinud vähemalt elementaarseima, ehk asju mitte päris saatuse hooleks jätnud.

Ehk resümeena: lõpp hea. Kõike hea. Nagu öeldakse. 

Tulemused & uudised: 

• Paide-Türi rahvajooksu koduleht  
• Paide-Türi rahvajooks Facebook’is  
• 30. Paide-Türi rahvajooksu ametlikud tulemused 
• Kirna-Türi tulemused  
• 30. Paide-Türi rahvajooks Sportinfo.ee-s  
• ERR Sport: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitsid Keio Kits ja Jekaterina Patjuk  
• Maraton.Postimees.ee: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitis Keio Kits  
• Delfi Sport: Paide-Türi rahvajooksu võitis lõpumeetritel Keio Kits  
• Jooksuportaal: 30. Paide-Türi rahvajooksu võitjaks osutus lõpumeetritel Keio Kits  
• Järva.ee: Paide-Türi Rahvajooksu võitis Keio Kits ; 

Pildid: 

• Nagi
• Ants Leppoja blogi  
• Pildid Facebook’is*
• Veel pilte Facebook'is* 
• Kuma FM: pildid 1**
• Kuma FM: pildid 2 **
• Kuma FM: Mis toimus Paide-Türi Rahvajooksu finišis? PILDID AUTASUSTAMISELT ja FINIŠIVIDEO!**
• Kuma FM: Paide-Türi Rahvajooks - pilte Paide lastevõistluselt **
• Jan Vutt’i Fotoalbum.ee
• Järva Teataja: Paide-Türi Rahvajooksu võitja selgus viimastel meetritel**

 *Facebook'is piltide vaatamine eeldab sisse logimist
**vaatamiseks klikka uudises olevale üksikule pildile 

Klipid: 

• ERR Sport: Paide-Türi rahvajooksu üritustel osales 2648 jooksjat

39. jooks ümber Ülemiste järve

Aeg: 27.08.2011 (laupäev)

Koht: Ülemiste järv, Tallinn

Ilm: Soe, õhk ca 23°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; mõnus soe jooksuilm

Rada: 14 km ümber järve

Kohale sai jõutud aegsasti ehk ca tund enne starti, millest piisas nii normaalse parkimiskoha saamiseks kui stardimaterjalide väljavõtmiseks kui sooja tegemiseks ja võimlemiseks. Põhimõtteliselt on AS-i Tallinna Vesi, kust jooks on ikka lahti läinud ja lõppenud, territoorium piisavalt suur, et kõik autodega tulnud osavõtjad parkima mahuvad. Ometi on kohati kummaline parkimise korraldajate juhtnöörid – ei võimaldata parkida täiesti mõistlikku kohta, kus sõiduk kedagi ega midagi ei sega, just selle põhjendusega, et ta seda teeb. Ning sealsamas, pisut eemal, märkad kuidas on sootuks ebamõistlikmalt (teisi takistavamalt) lastud parkida. Aga see selleks, põhiline oli ikkagi ju üritus ise.

Stardinumber anti üsna suur, 767. Hakkas looma kerget pettumuse alget, et kas tõesti tuleb startida päris jooksjaterivi lõpust, ehk mingist 3.-st stardigrupist. Õnneks aga numbri suurus mingit rolli ei mänginud kuna kõik lasti rajale ühest suurest stardigrupist, ehk ka kuna stardikoridor oli vägagi lai võis igaüks valida omale meelepärase, võimetekohase stardikoha.
Start anti nagu ikka täpselt kl.12. Ca 150 m stardist asunud territooriumi aiavärava läbimisega ei olnud probleeme. Edasi edenesin jooksjaterivi paremast, ehk järve poolsemast servast. Ca 2 km kohal otsustasin pideva koha parandamise osas rahuneda ja sättida end teiste jooksjate temposse. Enesetunne oli okei: hingamine korras, pulss samuti mitte ülemäära kõrge ja ka jalad, ehk täpsemalt viimastel aastatel mu achilleus'e kannaks olnud kannakõõlused ja säärelihased võimaldasid korralikult toimetada.
Vist kuskil ca 3 km kohal asfaldilõigul sai mind kätte ja möödus spordiajakirjanik Andrus Nilk koos mõnede teiste jooksjatega (kuivõrd pehmelt öeldes, mitte igaüht ju ei tunne, siis jäävad meelde ikka need, keda kuidagi viisi tunned). Ehkki ilm oli jooksmiseks päris palav, kummastas mind, et herr Nilk jooksis veepudel käes. Justnimelt käes, mitte vöökotis. Aga ju ta siis oli harjunud niiviisi. Peale tema trehvasin veel üht pudeliga jooksjat.
Jooksu eel olin mõelnud distantsi läbida joomata. Ometi, suuresti palavast ilmast tingitult muutsin jooksu kestel meelt ja võtsin juba esimeses punktis paar sõõmu vett. Pigem isegi mitte niivõrd janu kustutamiseks kui suu loputamiseks ja kergeks värkenduseks.
Järve lõunatipu kruusateed möödusid juba hõredamas seltskonnas ja tublis tööõhkkonnas. Samas jagus alati neid kellega koos sai joostud. Eks õnnestus ka mõnest eesliikujast mööda saada. Aeg-ajalt tulid tagant ka mõned kiiremad, kelle tempo ülejõu käivaks osutus.
Haarasin joogitopsi ka viimases joogipunktis vist mingi 4 km enne lõppu.
Kuna olin senimaani maksimumi peal toimetanud, tundsin end metsa vahel jõudes suht jõuetult, ehk oma lemmikmaatikul polnud juurde midagi panna. Siiski suutsin metsavahelise lõigu koos Ringo Krilovs’i ja Marek Salla’ga võrdluses teistega täiesti konkurentsivõimaliselt läbida, ehk nii mõnestki mööduda. Samuti silkas nii mõnigi ka minust mööda.

Oma hinnangul ja tunde järgi suutsin läbi kogu distantsi tempot enam-vähem ühtlasena hoida, ehk ei kukkunud kuskilt maalt alates päris ära. Eks ta laias laastus nii ka oli, ehkki kella pealt tagantjärele kilomeetri aegu vaadates tempo ikkagi lõpu poole rauges. Muidugi eks metsa künklik maastik mängis siin ka oma rolli.
Metsavahelt AS-i Tallinna Vesi territooriumi lagedale asfaldile pöörates pingutasin veel mõistlikkuse piirides, et lõpu ca 400 m oma kohta mitte väga käest ära lasta. See ka õnnestus. Tasuks 152. koht ajaga 1:00.51 (km keskmine seega 4 min 20 sek)

Kokkuvõtvalt olen jooksuga ja tulemusega igati rahul. Oleks küll soovinud joosta alla tunni, aga arvestades alalisi kannakõõluste ja sääremarja hädasid ning suht tagasihoidlikku treenimist, tegi tulemus rõõmu. Ikkagi paremini kui eelmisel aastal :).

Minu ümber Ülemiste järve jooksu tulemused:

• 2008 a koht: 149. aeg: 57.41
• 2009 a koht: 156. aeg: 59.45
• 2010 a koht: 194. aeg: 1:01.04
• 2011 a koht: 152. aeg: 1:00.51

Repliigi korras tulen tagasi enne põhivõistlust, ehk 14 km ümber järve ja ka 5 km metsajooksu toimunud lastejooksudele.
Ma neid küll ekstra ei jälginud, aga nagu Sportinfo võistluse kommentaaridest lugeda on, on nii mõnegi lapsevanema (valdavalt ema) arusaam ja käitumine lapse liikumisharrastuse kujundamisel neutraalselt väljendudes arusaamatu. Kas tõesti arvavad mõned, et oma tõrkuvat või koguni nutvat võsukest kättpidi finiši poole lohistades astuvad nad sammukse lähemale õnne ja täiuslikuma elu poole? Või arvavad nad iga hinna eest oma last järel sikudes, teisi, oma lapsi järel lohistajaid edestada üritades kujundavat lapses armastust jooksmise ja laiemalt sporditegemise vastu? Lisaks lapse vahetule traumeerimisele, millise eeskuju nad annavad oma lapsele? Et mistahes vahenditega konkurendi (jah, ka lapsed on võistluses seda) edestamine, ongi normaalne? Et need on n-ö teised ja neist ei pea hoolima ja lugu pidama, et sa pead olema teistest parem ja parema koha saama (sest me tahame nii)?


Lingid:

• Championship ajavõtu tulemused
• Spordiportaal tulemused
• Sportinfo
• ERR Sport: Ümber Ülemiste järve jooksu võitis Viljar Vallimäe
• Järvejooksude sari kokkuvõtvalt
• Järvejooksude sarja koondtulemused

Pildid:

• Spordiportaal
• Delfi pilt
• Laidam

Klipid:

• ETV Sport

PAF Tallinna Olümpiajooks

Aeg: 4.06.2011 (laupäev)

Koht: Pirita terviserajad, Tallinn

Ilm: Soe, õhk ca 24°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; päris mõnus jooksuilm

Rada: Suusaraja pikk 7,2 km pikkune ring; jooksutrass väidetavalt 7,1 km

Otsustasin enne järvejooksu sarja II osavõistlust – jooksu ümber Harku järve - testida vormi 7,1 km pikkusel vahelduva maastikuga PAF Tallinna Olümpiajooksul. Otsus sündis päev-kaks enne võistlust. Paar nädalat tagasi oli vasaku jala sääremari treeningul ootamatult äkki valusaks muutunud ning ka vahepealsel ajal hädaga pooleks tehtud treeningutel väga valusalt tunda andnud. Lisaks u nädal tagasi päevaks-kaheks üles tursunud. Ilmselt lihase vigastus, millest paranemine vajab rahu ja võtab aega. Aega ja rahu ma andsin jalale niipalju, et tegin kahe nädala jooksul vaid 3 trenni. Neljapäeval ca 10 km ringi tehes olid jalad (ka. vasak sääremari) ja enesetunne tervikuna üllatavalt head. Siit sündis ka otsus (ja ühtlasi lootus, et jalg piisavalt hea) end Tallinna Olümpiajooksul proovida. Nii hiline otsustamine tingis muidugi registreerimise kohapeal (€ 15). Registreerimisel küsiti, ilmselt stardigrupi määratlemiseks, kas kavatsen joosta alla 35 minuti või pigem üle. Ütlesin, et loodan ikka 35 minutiga ühele poole saada, aga mine sa kurja tea. Tea, kas mu vastus oli liiga ebakindel, stardinumbriks sain 439, mis andis stardikoha II stardigrupis (150...), esimese 150 grupi järel siis.

Ilm oli mitte väga pika jooksuvõistluse jaoks väga hea – soe ja suhteliselt tuulevaikne.
Kl.12 antud stardist läks mõnualt pehme saepurukattega metsarajale ca 400 osavõtjat.
Alustasin reipalt oma koha parandamisega. Stardist minnes oli õhk eesliikujatest ja kuivast rajast tugevalt tolmune. Segamatult omas tempos sai jooksma hakatud u alastes 1,5 km-st.
Algusest kuni Ambrose mäeni, mida otsustasin võtta mõõdukalt ehk kontrollitult, oli minek ja tunne täiesti okei. Usutavasti andsid oma positiivse efekti stardialas AS Jalajälg laenutatud Nike Vomero 6 jooksusussid, mil minu Asics maanteetossude siledatest taldadest maastikule sobivam krobeline tald. Tossu kiituseks võiks veel öelda kerget kaalu ja mugavat istuvust (ei hakanud kuskilt jala peale või hõõruma).
Probleemid algasid Ambrose mäe otse jõudmisel, kus tundsin kramplikku valu juba paar nädalat tagasi end teravalt märku andnud vasakus säärelihases. See pani kõva pitseri mu edasisele edenemisele. Umbes 3 km peal, ca pool km peale Ambrose mäge, tekkis tugev piirav piste/valu parema rinnaku all, mis pani pööna mu hingamisele. Võimalik, et jala vigastuse valu tingis hingamist piiranud piste tekkimise.
Olin sunnitud tempos oluliselt järele andma, et mitte sootuks seisma jääda. Edenesin end tagant sundides ja valusid trotsides lombaka sammuga - säästes vasakut jalga, mis üle pöia liikumist ei võimaldanud. Muidugi panid minust seetõttu nii mõnedki mööda. Samas möödusin siiski ka ise mõnest, kes oli oma võimeid ülehinnanud või kel samamoodi keha kuskilt teravalt tunda andma oli hakanud ja käimisele sundinud.
Läbi häda, ehk kõva kannatamise, punnisin enam-vähem ühtlase tempoga siiski lõpuni välja. Finiši eel võtsin end veel ekstra kokku hoidmaks ära enda grupilise alistamise nende poolt, kes tagant lähenedes haistsid kerget saaki. Siiski paarsada meetrit enne finišit olin sunnitud endast mööda laskma Ago Kärema ja Margus Tubalkain’i. Tulemuseks ümmarguselt 400 lõpetanu seas 76. koht ajaga 32.12, mis tegi km läbimise keskmiseks 4.28,4

Arvestades tugevaid kehalisi probleeme ei saa nagu nuriseda, aga teisalt terve jalaga pidanuks lõpuaeg ikkagi vähemalt paar minutit parem olema. Vastupidavust ja jõudlust oli probleemide tõttu vasaku säärelihasega raske hinnata, ehkki tundus, et nende komponendid olid olemas. Maksimaalseks pulsiks registreeris pulsikell 195 l/min - mida on raske uskuda kuivõrd mõni aasta tagasi dispanseeringul hinnatud maksimaalne peaks olema 180 l/min ja seni pole nii kõrget pulssi ka võistlustel täheldanud; võimalik, et imelik näit tulenes järjekordselt pulsivöö alla, puusadele, kukkumisest – ning keskmiseks 158 l/min.

Jooksu tulemusena oli säärelihas nii kutu, et käisin kogu päeva longates.
Resümee on ehk see, et lihasvigastusest taastumiseks tuleb vigastatud kohale anda pikemalt puhkust ja rahu. Samas kui uuel nädalavahetusel seisab ees uus jõukatsumine, mida ei soovi vahele jätta, tuleb jalale anda nii palju päevi rahu kui vähegi võimalik ning leida koormuse jaoks muud meetodid.

Lingid:

• Jooksu ametlik lehekülg
• Tallinna Olümpiajooksude pildigaleriid

82. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Traditsiooniline iga-kevadine tiir ümber Viljandi järve on nüüd küll juba nädala eest selja taga, et sellest ka edaspidi üht-teist täpsemalt meenutada, siia ka üks minu kogemuse põhine sissekanne.

Nagu ikka toimus Eesti kõige pikima traditsiooniga rahvaspordiüritus töörahvale vabal pühal 1.mail.
Viljandi järve äärde sai kohale jõutud eneselegi ootamatult üsna varakult – tund ja 10...15 enne starti (kl.12:00), mis praktikas küll täiesti paras enne võistlust kohale jõudmise aeg. Nii saab hea parkimiskoha (selle eelduseks muidugi see, et enamus ikka hiljem kohale jõuab : ), jõuab rahulikult stardimaterjalid välja võtta, muud tavapärased toimingud joonde ajada, pisut oludega tutvuda, soojenduse ja võimlemise teha ning ka vajadusel riietust kohendada.

Ilm pidi varasemate päevade ennustuste kohaselt tulema pilves ja vihmane. See osutus aga ilmateadetele mitte tavatult valeks. Vähemalt vihma osas, millest oli küll hea meel. See-eest oli esindatud küllaltki külm põhjakaarte tuul. Õhk oli üpriski jahe - täpsema info kohaselt ca 9°C kanti. Samas kui päike pilve tagant väljas käis, oli kohe soojust tunda. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et oli kuiv ja vaatamata arvestatavale tuulele täiesti korralik jooksuilm.

Soojendus kulges normaalselt. Ausalt öelda ega väga põhjalikult seda paraku teha ei viitsinudki. Polnud nagu veel valmidust end väsitama hakata. Ilmastikutingimused olid aga sellised, mis pani pead murdma, kas minna lühikeste või pikkade riietega. Meenutades mõne päeva tagust jooksutrenni, kui isegi tiba soojema ilmaga jooksmas käies õieti soojaks ei saanud, otsustasin seekord pikkade kasuks. Tagantjärgi võib öelda, et õige valik. Muidugi oli päris palju neid, kes lühiste riietega jooksid või siis riide-esemeid erinevalt kombineerides (pikad varrukad, kindad jne.) sobivaima lahenduse leidsid. Eks igaühele sobib oma – kellele soojem, kellele lahdam/jahendam riietus.

Erinevalt suusamaratonidest on jooksuvõistlustega see hea asi, et sa ei pea üleliia vara stardikoridoris kohta sisse võtma. Saad ka 10 min või veelgi vähem aega enne starti n-ö omalt positsioonilt liikuma hakata. Suusasõitudel pead aga parema stardikoha kindlustamiseks vähemalt 15...20 minutit enne lähet koridoris koha sisse võtma või vähemasti oma varustuse sinna maha platseerima.
Minu stardinumber (284) võimaldas startida III grupist (151...300; esimene grupp kandis nime „Eliit“), mis oli küllatki osavõtjaskonna (kokku koos kepikõndijatega 3065 registreerunut) ees otsas kuivõrd sai ilma olulise takistusteta kohe stardist täiesti normaalse tempoga jooksu alustada.
Stardi järgselt hoidsin vasakusse serva kuni Huntaugu mäeni, kus alustasin tavapärast koha parandamist, sedakorda paremalt servast üles liikumisega. Tõusu lõpuosas viskasin pilgu pulsomeetrile. See näitas minu kohta päris kõrge 175 l/min. Edasi kulges jooks majade vahele ja sealt Riia maanteele. Pidasin samuti paremaks seda trassi pidi liikuda kuivõrd nagu teadjad ja tegijamad on rääkinud, ja ma ka omal nahal olen järele proovinud, on see kõige optimaalsem e kiirem variant. Sama valiku paistis tegema selgelt enamik. Rahustasin pisut sammu ja üritasin kontrollida tempot, et pulss ja hingamine jätkusuutlikumale režiimile saada. Kuskil 3 km kohal piki Riia maanteed Orika silla poole silgates kuulsin selja taga tugevat oigamisega pooleks ähkimist. Mõtlesin endamisi, et kas juba nii jooksu alguses end sedavõrd kutuks joostes (mida järeldasin häälekast hingamisest) lõpuni on võimalik jõuda. Peagi tõusis ähkija, kelleks osutus Pärnu mees, oma ealiste üks kõvamaid vastupidavusalade mehi, Meelis Kukk, mu kõrvale. Tervitasin teda põgusalt ja jätkasin ilma pikema jututa, sest ega minugi hingamisgraafik jutustamist võimaldanud. Kuni Orika sillani jooksin mõnede üksikute konkurentidega piki maanteed, siis üle jalakäijate silla ja supsti vasakule, võsa vahele, tuttavale mudasele rajale. Seekord oli sinna vahelduva eduga asetatud oksi, puupilpaid ja lauajuppe.
Kuivõrd kitsastes kohtades kipuvad ikka sabad moodustama – üritatakse samu mättaid ja kõrgemaid kohti tabada – aga aeg jooksis (kõvemini kui mina), ma sabatama ja pinnast uurima ei jäänud. Panin kõrvalt piki muda tuhat-nelja mõõda. Kusjuures enda imestuseks väga sisse ei vajunudki. Muidugi selle nuki lõikamise tulemus oli ikkagi märjad ja porised jalad. Kuidas siis teisti.
Edenemine teisel pool järve, piki kruusateid ja üle põldude kulges enam-vähem samade selgade-jalgade-tagumike seltsis. Muidugi, aeg-ajalt leidus ka mõni kiirem tagant-tulija. Vist umbes kuskil 7 km tuli kätte laias laastus jooksu kolmas koht peale Huntagu mäge ja nn soo lõiget, kus tuleb rohkem pauerit mängu panna – üks kraavi nõo läbimine. Selle järgselt olin ca 10 positsiooni võrra oma kohta parandanud. Tõsi, neist nii mõnigi koht, kui mitte kõik, tuli taas tasasemal lõigul tagasi loovutada kuivõrd minu tasase maa kiirus on tavapäraselt võrreldes konkurentidega suhteliselt nigelam.
Kuskil 8 km kohal tuli II joogipunkt. Mul janu ei olnud ja nii ma lippasin sellest punktist mööda. Üldiselt ei näe ma kuni tunni ajalisel jooksul, kui ei ole väga palav ilm, joomisel mõtet. Lööb ilma-aegu hingamise ja jooksurütmi segamini. Mis jooksu teisel poolel pulss oli, ei saanudki kahjuks kõhu peale kukkunud pulsivöö tõttu teada. Vaevalt, et ta 90 l/min oli nagu kell kõhu pealt luges. Paraku näib pulsivöö olema disainitud alt laienvale kehale, sest pole olnud vist võistlust, kus see ei oleks mul alla kukkunud.

Edasi kulges jooks juba valdavalt kergelt alla mäge, ehkki vastutuult. Kõigil esimesest tagapool jooksjatel on aga see potensiaalne eelis, et saavad kellegi tuulevarjus liikuda. Nii sai üritatud seda võimalust kasutada. Samas ega ma kade polnud kui ka ise kellelegi tuulevarjuks jäin.
Pikemat aega olin n-ö hammas-hamba vastu jooksnud ühe lühemat kasvu naisterahvaga. Imestasin poliitiliselt ebakorrektselt, et nii lühikesed naised nii kiiresti ja kõvasti joosta võivad. Aga niisamuti tundsin head meelt enda enesetunde ja mineku üle. Üsna vähese treenituse juures (2...3 trenni nädalas) olin suutnud enesele üllatuseks päris hästi vastu pidada. Lõpuni jäi veel 2 km siledat maad. Selle suutsin tempos järele andmata, pigem seda tõsteski ja mõnedest möödudes lõpuni ära katta. Vahetult staadioni eel möödusin ühest kinni seotud käega, välimuse järgi ca 12...14 aastasest poisist. Poiss oli teinud muljetavaldava jooksu. Seda enam, et ühe piiratud liikuvusega haige käega. Avaldasin poisile peale jooksu tunnustust ja pärisin, mis käega lahti. Poiss kostis, et luus on mõra sees. Eelmine aasta oli ta järvele tiiru peale teinud koguni alla 50 minuti. Sel aastal jäi ta sellele ajale alla suure tõenäosusega just haige käe tõttu. Tagantjärele protokolli uurides, tundub, et tegu oli M14 vanuseklassi II-ga Vahur Mäe’ga.

Ahjaa, ca 11,7 km pikkune ring ümber järve sai sel aastal läbitud 51 minuti ja 13 sekundiga ning 2666 lõpetanu seas tuldud 380. kohale. Jooksu aeg ja koht küll eemise aasta omast (49.57 ja 313.) tsipa kehvemad, aga pole paha, liiati kui enne jooksu mõtlesin, et hea kui ma sel korral alla 55 minuti ära jooksen.

Vaatamata mitte kõige soojemale ilmale leidus vähemalt paar spordisõpra – üks mees ja üks naine –, kes peale võistlust jooksujalu Bongalo sillalt järve ujuma suundusid. Ega vesi õhust küll soojem ei tundunud. Vat, on sisu!

Kokkuvõttes on emotsioonid jooksust ja võistlusest igati positiivsed ning hea meel endast ja korda läinud päevast.

Minu ümber Viljandi järve jooksude tulemused läbi aegade

• 1987 58. Suurjooks; aeg 56.53, koht 422.
• 1988 59. Suurjooks; aeg 48.02, koht 130.
• 1992 63. Suurjooks; aeg 44.33, koht 42.
• 2007 78. Suurjooks; aeg 57.29, koht 749.
• 2008 79. Suurjooks; aeg 55.03, koht 598.
• 2009 80. Suurjooks; aeg 50.20, koht 343.
• 2010 81. Suurjooks; aeg 49.57, koht 313.
• 2011 82. Suurjooks; aeg 51.13, koht 380.

Pilte 82. Suurjooksult Ümber Viljandi Järve

• http://public.fotki.com/NoorteElu/pressifotod/viljandi-82-suurjoo/
• http://www.torqestonia.ee/?&news=8
• http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=427659
• http://pilt.delfi.ee/album/209583/
• http://est.sekundomer.ee/2011/05/01/82-suurjooks-umber-viljandi-jarve-1-05-2011/

Klipid

• ETV http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=11713
• Delfi http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik/eesti/video-viljandi-jarve-suurjooksul-tulid-eesti-meistriteks-taivo-pui-ja-julija-bulina.d?id=45110751&l=fplead
• Pikemad 4 klippi Sekundomer Youtube kanalil

Järvejooksu ametlik info ja tulemused

• http://www.viljandimaa.ee/jarvejooks/
• http://www.sportinfo.ee/sportevent/task/detail/id/910/
• http://www.spordiportaal.ee/?m2=8&id=2447

38. jooks ümber Ülemiste järve

Laupäeval 28.augustil 2010 a toimund EMT Järvejooksude sarja viimane, ehk 4. etapp on nüüdseks värske ajalugu.
Põgus ülevaade viimasest etapist isikliku kogemuse ja vaatenurga läbi.
Start anti, nagu ikka, keskpäeval kl.12:00. Rajale tormas kepi-kõndijatega kokku üle tuhande osavõtja. Päris korralik osavõtjaskond (taas jooksu rekord), nagu viimase aja rahvajooksudele kohane. Et õige pea peale starti (150 m või nii) läks AS-i Tallinna Vesi värava-augu tõttu järsult kitsaks, seisnes esimestes ridades alustanute jooksu algus aia augu poole spurtimises, et sealt minimaalse aja kaoga läbi saada. Vähemasti mul see esimeste esimeste ridade järel startinuna ka õnnestus. Kohe peale aia augu läbimist alustain koha parandamist kasutades selleks paremat serva tee kõrval pikemas rohus. Seda tegi nii mõnigi. Eks see ole tugeva alguse eelis või omapära, et koht paraneb küll jõudsalt, aga see ei pruugi samasuunaliselt väljenduda lõpp-ajas ega mitte kohaski.

Et tunne oli vaatamata raskevõitu ja koledal kombel higistama ajanud soojendusele hea ning lubav, ei näinud probleemi ja kõik sujus – koht paranes ja hakkasin rütmi ning tempot omaks võtma. Grupis oli joosta normaalne. Vaikselt hakkasin nägema ka tuttavaid nägusid/kujusid kellega ikka järvejooksudel rinda pistetud ja võimeid võrreldud. 1.km peal möödus mõni aasta tagasi tugeva arenguhüppe teinud ja tõiseks jooksjaks hakanud pika-kasvuline Kaido Orgulas. Kuskil 2 km kohal jõudis mulle järele ja möödus Aivar Saar, endine suusatrenni kaaslane, kes minust küll tublisti tugevam jooksja. Küsimusele, mis ta siin teeb, tema koht ju hoopis eespool, vastas Aivar, et pole suvel korralikult harjutanud - ja pani oma rütmis edasi. Mõnda aega (kuskil 4,5 km-ni vist) suutsin tal küll järel hoida, siis aga libises ta vaikselt mu vaateväljast minema.
Asfaldi osal, enne Järveküla, kuskil 3 km peal, jõudsin järele tuntud jooksufanaatikust spordiajakirjanik Andrus Nilk’ile. Paistis, et mehel hakkas üheltmaalt väljakannatamatult palav kuivõrd ta katkus jooksu peal omal särgi seljast. Vaatamata selle suve tavapärasest ilmast tunduvalt jahedamatele ilmadele viimasel nädalal, läks tollel lõigul olemine lõõskava päikese all suviselt palavaks tõepoolest, ehkki temperatuur varjus oli kuskil 18°C tuuris. Mõtlesin endamisi, et küllap mees hakkab nüüd vaikselt ära vajuma ehk mul võimalus teda sel jooksul edestada. Aga võta näpust! Hoopis ise hakkasin kuskil 5 km kohal, peale I joogipunkti, kus ma küll juua ei võtnud, vaikselt aga järjekindlalt Nilk’i pundist maha jääma. Tunne oli üllatavalt tuim – täiendavat kiirust polnud kusagilt võtta. Ka hingamine oli maksimumi piiril. Pulsist ei teadnud kuivõrd ilmelikul kombel ei olnud juba stardist alates kell ja vöö üksteisemõistmist leidnud. Lisaks oli u 3. km-l pulsivöö kõhule kukkunud ja ma ei näinud suuremat põhjust hakata selle rinnale üles upitamisega aega raiskama. Teatud piduriks oli ka kerge piste paremas õlas. Kohati meenutas tunne unes jooksmist – pingutad nagu küll, aga edasi ei lähe.

Kuskil 6 km hakkas allakäik või pigemini kannatamine. Punnitasin suutlikkuse piiril ja imestasin endamisi kuidas ma nii armetuks olen jäänud. Kellaga võetud viimase paari km keskmine kippus jääma kuskil 4.30 kanti. Küllap üheks oluliseks teguriks oli vähene võistlemine ja pikk paus viimasest võistlusest, mis oli ümber Harku järve jooks juuni keskel (28.ümber Pühajärve jooks jäi sel aastal küll vahele).
Teiseks oluliseks segavaks teguriks olid valusad ja jooksul piina valmistavad achilleus’e kõõlused, mis juba pikemat aega tuska teinud seades nii mõnegi võistlusest osavõtu kahtluse alla. Olen neid küll pikemat aega erinevate salvidega määrinud, aga ilma suuremate tulemusteta. Et need jooksmisel üliolulised on, võime tõdeda Usain Bolt’i tõenäolisest Tyson Gay’le allajäämise põhjusest.

U 7 km peal möödus must naisveteran Galina Bernat. Üritasin kaasa minna, aga polnud must seekord kiiremate sammude tegijat. Naised on üldse väga kõvasti jooksma hakanud (mitte, et seda Bernat varem poleks teinud). Neid on ikka üks jagu, kes ka oma-arust kõvadele ja treenivatele meestele kandu näitavad.

Mida aeg edasi seda enam hakkasid mind tagant tulijad kätte saama. Pikal vastutuule tagasiteel see paha polnudki. Sain ühele (nime kahjuks ei tea, numbrit ei näinud) kenasti kannale ja tema tuules koguni Bernati, eest läinud grupi, u 9 km peal kinni. Selleks ajaks oli janu ennast märku andnud, nii, et kasutasin 10 km joogipunkti ära. Minek oli aga endiselt jõuetu ja tuim ning jäin peale joogipunkti omas tempos jätkama. Metsa vahel õnneks tuul enam segama ei pääsenud. Pealegi istus mulle maastiku osa paremini kui teede lauskmaa. Sellele vaatamata ma kohta ei parandanud kuna tagant tuli ikka üksikuid kiiremaid järele ja möödagi. Viimased 4 km tundusid vaatamata maastiku paremale sobivusele, üsna pikad. AS-i Tallinna Vesi territooriumile pöörates luges keegi kohaks 191. Kohe selja taga kuulsin/tundsin olevat veel vähemalt paari koha ohustajat. Mõtlesin, et 200 hulgast ei tohi küll lasta end välja kukutada ning alustasin viimaseid jõuraase kokku koondades lõpuspurti. Spurti küll rohkem nimetuse poolest ja pigem enda jaoks kui ehk reaalselt. Vaatamata paari-kolme jooksja möödumisele viimase poole km jooksul õnnestus ikkagi 200 sees, täpsemalt 194.-na, lõpetada. Asi seegi. Aeg 1:01.04, mis kehvem kui eelmisel aastal (59.45).

Finišis oli hetkeks tunne küll üpris räbal. Taastumiseks valasin ikka õige mitu spordijooki sisse. Eks ma olin ikka mehe moodi higistanud ka.
Pealejooks koos 97.-ks tulnud mitmekülgse spordimehe firmaspordi meistri Sulev Lokk’iga läks lõpuks vaat et sama raskeks kui jooks isegi. Lihtsalt nii jõuetu ja kudend oli olek. Aga vähemasti järvele ka sel aastal tiir peale tehtud ja pole end mõtet tühja süüdistada, sest võtsin oma hetke seisust maksimumi, ma leian.

Asjakohased lingid

• Järvejooksude sari
• 38. ümber Ülemiste järve jooksu tulemused
• 38. ümber Ülemiste järve jooks Spordiportaalis
• Pilte 2010 a ümber Ülemiste järve jooksult: Stardis (Laidam) ; kuni 68. lõpetajani (Laidam) ; Spordipildid pulver
• ETV uudisklipp
• 2010 a Järvejooksude sarja koondtulemused

39.jooks ümber Harku järve

Värskelt seljataga, ja et muljed ei luituks või isiklik ülestähendus sootuks tegemata jääks (nagu 81. suurjooksuga ümber Viljandi järve juhtus), panen need seekord üsna operatiivselt kirja.
Peab ütlema, et 4 etapilise järvejooksude lühim distants (6,4 km) läks ruttu, nagu kahjuks selle läbimisele kulunud aegki.
Stardipaika jõudsin aegsasti. Koguni nii aegsasti, et eelnevalt peas keerelnud stsenaariumid „kuhu sel korral auto parkida“ lahenes üle ootuste positiivselt. Harku ranna parkla oli veel pool tühi, nii, et väga luks koht praktiliselt keset võistluskoht oli tagatud.

Ilm oli pilves, vihmane ja tuuline, aga ometi üpriski soe nagu nädalavahetuseks lubatigi. Põhimõtteliselt hea jooksuilm kui poleks tuult ja vihma :). Stardieelne aeg läks kiirelt. Tegin ca poole tunnise soojenduse – kerge sörk, võimlemine, venitused ja paar kiiremat lühikest lõiku. Tunne - ei liha ega kala. Ei raske ega tuim, ehk ilma eriliste vaevuseta, aga samas ka mitte kuigi värske, erk, täis power’it vms.
5 minutit enne starti võtsin stardikoridoris, mis oli juba rahvast tulvil, koha sisse. Starti kiiret polnud kuivõrd sain numbri esimesse stardigruppi (1 – 200), ehk ei pidanud juba stardis võitlema positsiooni eest võimalikult algusest oma jooksu alustada. Sel aastal rakendati Harku järve jooksul I korda stardigrupi süsteemi. Põhimõtteliselt õige otsus olukorras, kus võistlejaid palju ja rada kitsas. Ja võistlejaid oli tõesti palju – järvele tegi tiiru ümber kokku 1120 jooksjat-kepikõndijat.

Start anti ikkagi kl.12:00, nagu Stamina Järvejooksude lehel kirjas, mitte kl.12:15 nagu teavitas millegipärast Sportinfo.ee lehekülg.
Sain suht hästi minema kui jooksatemassi takerdumine stardi järele oleval väikesel kitsalt betoonsillakesel välja arvata. Aga tagapool oli kindlasti pudelikaela efekt palju hullem. Esimesed 3...4 km läksid tunde järgi igati okeilt (mida ei saanud aga paraku öelda keskmise km aja kohta. Seda ma jooksvalt küll ei jälginud, aga kellaga fikseerisin ikkagi). Üritasin mitte end kinni joosta, kontrollida hingamist ja tehnika korrektsust. Ilmselt jooksin kuskil 170 – 180 koha kandis ümberringi enam-vähem samad näod kellega ikka taolistel jooksudel mõõtu olen võtnud. Pluss mitmed uued noored näod, kes ei tea kui rakse võib olla joosta ja võistelda ning seetõttu sulle kandu näitavad :).
Peale asfaldi ja kruusateede lõiku kitsale jalgteele pööramise järel parandasin siiski oma positsiooni mõned kohad. Muuhulgas möödusin Toomas Turb’ist. Sellise jooksumehe (ikkagi Eesti üks läbi aegade kõvemaid jooksumehi) edestamine tõstab eneseuhkust olgugi tegu omaaegse ässaga, kes nüüd vast oma lõbuks ja tervise hüvanguks spordib.
Üldiselt olen tähele pannud, et sellised maastikulisemad ja tehnilisemad kohad on minu n-ö leib, kus ma mulle sileda peal kandu näitajatele omakorda koha kätte näitan. Lihtsalt ma ei näe sügavamat mõtet ja vajadust sellistes kohades pingsalt oma astumist passida ja sammu sättida, ehk selleks hoogu alla lasta (mis muidugi ei tähenda, et ma täiesti suvalt jala maha panen). Kindlasti ei saa ma siin end päris võrrelda orienteerujatega, kes ainuüksi sootuks parema vormiga mind pikalt seljataha jätavad.

Ca 5 km kohal läks tunne pisut nigelaks – seljale vasakule poole tekkis hingamist piirav valu, mida on kõrge tempo ja pulsiga võistlemisel ennegi ette tulnud, kusjuures varasemalt ka Harku järve jooksul ja umbes-täpselt samas kohas. Keskendusin hingamise korrektsusele ja rütmilisusele ning üritasin oma tempot säilitada. Ma ei tea kuivõrd see mul õnnestus, aga tempot tõsta ma küll ei saanud.
Et seljal tekkinud piirav valu taandumismärke ei ilmutanud, vaid vastupidi, see tugevamaks muutus, hakkas seni mu seljataga seiranud jooksjad must vaikselt mööda tiksuma. Tuntumatest nägudest kuskil 5,5 km peal Kalle Muuli. Enne teda, ehk juba kuskil 4 km peal libises vaikselt eest teine (või esimene ajakirjanik) Andrus Nilk. Üsna lõpu eel, vist kuskil 6 km kohal, möödus iseloomuliku jooksustiiliga ja ülitiheda hingamisega, aga visa, Tõnu Hendrikson, kellega koos ma enam-vähem kogu distantsi olin kulgenud ning veel mõned noorsandid. Rannaliiva finišisirgel, kus viimased must möödusid, oli hingamine ikka väga kinni. Ometi üritasin lõpu eel ka veel mõned reipamad sammud tehad, et päris kõik seni mu taga seiranud mööda ei paneks.
Lõpuaeg 27 mintutit täpselt ning lõpukoht 179. Enne jooksu vaagitud eesmärk (aeg 26 min ja alla) jäi täitmata. Oma eelmise aasta tulemusele kaotasin pea minutiga. Tulemuse mõttes tundsin mõningast pettumust ehkki oma-arust (tunde järgi) olin justkui jooksnud päris käbedalt. Ju siis teatud momendid (sh. piirav valu rinnakus) oma pärssivat rolli mängisid. Võimalik, et teisteks sellisteks momentideks olid pikk võistluspaus, pigem pikad ja monotoonsed treeningud ning üht-teist-kolmandat muudki.

Ilm, mis jooksu kestel oli kestnud enam-vähem, pöördus mõnda aega peale lõpetamist päris tugevale vihmale. Hea, et jooksu ajal paksu vett ei tulnud kuivõrd distantsi lõpuosa kitsas jalgrada kippus niigi mudast libedaks.

Et järvejooksu osalejatele pakuti soodsat (25.- EEK) Tabasalu spordikompleksi sauna ja ujula külastust, otsusatsin seda varianti kasutada. Olin seda ka eelmisel aastal teinud ja muljed olid head. Ehkki jooksust osavaõtjaid oli palju, ei leidunud saunahuvilisi kuigivõrd. Eks seda mõnusam ja lahedam seal oli :).
Kui nüüd tekib küsimus, et milleks see saunajutt, siis teen seda ka ühe tähelepaneku osas, mis mulle riidekappidega ühiskondlike kohtade, nagu spordiklubid, saunad jms. juures on häirivalt silma jäänud. Ei, mitte kappide kitsusest, probleemidest nende lukkude või puudulikust sisustatusest (millest võiks ka pajatada) ei tee ma juttu, vaid kapivõtmete jagamise süsteemist või õigemini... selle puudumisest. Seda võiks ehk ka logistikaks nimetada. Puuduvaks või puudulikuks logistikaks. Nimelt kipub praktikas olema nii, et administraator jagab kapivõtmeid järjest – nii, et korraga tulijad satuvad tihedalt ühte kohta, ühte vahesse ja kõrvuti kokku. No, miks peaks tegema nii, et külastajatel napiks oma asjadega majandamisel ruumi ja ebamugav oleks? Või antama kohe kasutusse äsja lahkunud külastajast vabanendud kapp kui on ka teisi vakantseid kappe? Ma usun, et kui külastajal oleks valida, eelistaks ta pigem (kasvõi) mõnda aega tuuldunud ja kuiva põrandaesisega kappi äsja kasutuses olnud niiskele ning märja (rääkimata porist või mustusest) põrandaesisega kapile.
Ilmselt on sellise toimetamise põhjuseks läbimõtlematus, süsteemi puudumine. Külastajatele oleks ju palju mugavam ja probleemivabam kui kappe jagataks võimalikult hajutatult. Põhimõtteliselt peaks admistraator järgima sellist mudelit, et kõrvuti asetsevatel kapi võtmetel on piltlikult poole tunnine vahe. Pool tundi on piisavalt pikk aeg, kus külastaja saab oma asjad kappi ära pandud ja sportima (või kuhu iganes) edasi minna. See aeg võib vastavalt vajadusele (täituvusele/rahvastatusele) olla ka lühem, n. veerand tundi. Süsteem peaks olema selline, et vahetult kõrvu asetsevate kappide võtmete jagamise intervall on kõige pikem, siis ajaliselt pisut (või sellest poole) lühem intervall ülejärgmise kapiga jne. Põhimõttelislt kahe järjestikku asetseva kapi võtmete jagamise ajalise intervalli (kaks intervalli taset siis) rakendamisega oleks asi juba toimiv. Kui mitmes kohas on taoline või analoogne toimiv süsteem olemas?

• 39. ümber Harku järve jooksu tulemused

XIII Tallinna suusamaraton

Oma suusavõistluste muljeid pole siin varem avaldanud, aga see on siis esimene.
Peale 60 päeva (või pisut peale) kestnud külmakraadidega talveilmasid saabunud pluss kraadides ilm tõotas raskeid tingimusi just rada ja libisemist silmas pidades. Meenus möödunud talve Kõrvemaa suusasõit umbes taolise pehme ilmaga kui õhu temperatuur oli 0 ja +kraadide ümber ja rada kattis värskelt sadanud nätske lumi, mis enamusel libisemise tappis.
Käesolev seis oli aga erinev. Et uut värsket lund paaril päeval juurde ei tulnud, oli lumestruktuur n-ö „kiire“. Ilm oli suht soe (ca +2°C), taevas pilvine ja õhk udune.
Toimumiskohata, Kõrvemaa matka- ja spordikeskusesse aegsasti kohalejõudnud, sai rajaolud suuskadel üle vaadatud. Rajapõhi oli igati tahke ning et lumi pakkis, oli pigem tõenäoline, et rada muutub sõiduga vaid kõvemaks mitte pehmemaks ja pudrumaks, mida samuti kardeti.
Kahest ringist koosneva 42 km sõidu, kuhu oli registreerunud kokku koguni 788 võistlejat, start anti kl.11.

Startisin nr.163 numbri all teisest stardigrupist. Õnneks sujus liikvele minek üpris kenasti. Ehkki juba esimese väikese tõusunuki alguses toimus ees kukkumine õnnestus piki vasakut serva liikudes seda vältida. Tõus tuli aga kõrge suhtarvu - võistleja ruutmeetri kohta - tõttu võtta lühikeste paaristõugetega. Ikka selleks, et kepid ja kulbid terveks jääksid. Vähemasti sealt, kus ma liikuma läksin, sai juba 2.-l laugel tõusul üsna normaalselt sõitma hakata. Tundus ka, et suusk oli väga hea, ehk lipe lahtine. Esimesed kilomeetrid läksid ilma eriliste intsidentide ja äksidentideta, kui ühe-kahe oma liigsest rabelemisest sõlme läinud maratoonari kukkumine välja arvata. Tunde järgi kuskil 5 km kohal tuli olla tunnistajaks ebameeldivale seigale. Nimelt oli keset rada pikali maas üks tõmblev noormees ja tema juures turgutamas, aitamas paar (või kolm) suusatajat. Pilt oli üsna kohutav. Paistis väga seda moodi, et mees oli oma võimeid ja tervislikku seisu liiga optimistliku algusega üle hinnanud. Ilmselt oli ta intsidendi momendil esisajas, sest kulgesin siis saja piirist pisut taga pool. Kartsin kõige halvemat. Olen aastaid tagasi Tartu maratoni rajal näinud kuidas ühele tüsedamale mehele tehti otse rajal kunstlikku hingamist. Tolle mehe elu aga ei suudetud päästa. Lootsin siiski, et tolle noormehega nii hullusti ei lähe.
See vahejuhtum vajutas mõningase pitseri ka minu kulgemisele. Tundsin muret, et kas minu tempo, pulss ja hingamine on ikka adekvaatsed ega ähvarda ootamatult jalust niita. Tundus, et nii mõtles või tundis ka suurem seltskond minu ees mille just kinni olin püüdnud. Aga võimalik, et see johtus ka just alanud väikesest tõusunukist, mis sabatama sundis ja hoo maha tõmbas. Üldse käis esimesel ringil tõusude võtmine suhteliselt tagasihoidliku tempoga võrreldes laugete lõikude sõitmisega, aga raja kitsuse tõttu polnud tõusudel muud ka teha kui kannatlikkust kasvatada ja jõuvarusid säästa. Panin lootused oma tempos sõitu teha II-le ringile.

Kuna libisemine tundus igati tasemel, oli sõita lust ja edenesin tasapisi, aeg-ajalt, ikka ettevaatusest, ka pulsinäidule pilku heites, ette poole. Pulsigraafik on tagantjärele vaatamiseks-analüüsiks kõlbmatu kuna juba enne poolt distantsi kukkus pulsivöö kõhu peale, nagu mul suusavõistlustel praktiliselt alati pulsivööga sõites on juhtunud. Imelik, kuidas see pulsivöö on mõeldud üldse sellisena sellises kohas püsima? Selleks peab ju pudelikujuline keha olema. Trassil jooksvalt pulsinäitu vaadates jäi see valdavalt kuhugi 160...170 löögi vahele minutis.
Kuskil, vist I ringi lõpuosas, luges keegi võistlejaid. Kuulsin seal ennast asuma kuskil 85...90.-nda koha vahel. Pole paha, mõtlesin endamisi.
Pahaks aga alles hakkas minema. Kui I ringi lõpus/II alguse joogipunktis mainis keegi, ilmselt Pulleritsule, vahetult kelle järel ma ringi lõpus kulgesin, et kaotus liidritele on kuskil 7 minuti kandis, hakkasin üha enam ja tugevamalt tunnetama kuidas olin sunnitud teistega tempos püsimiseks üha rohkem ja tugevamalt tööd tegema. Ühelt-maalt avastasin, et suusk ei taha isegi enam mäest alla libiseda. Suusa libisemine oli selline, nagu siis kui klassikasuusa pidamisalale oleks lumi alla jäätunud. Suuskade libisemine oli üsna lühikese aja jooksul drastiliselt viletsaks muutunud. Oleks mu suuskade määrimise taga seisnud hooldetiim, oleks mul olümpia uudiste kommentaatorite vaimus kellegi vallandamiseks põhjust olnud küllaga. Et olin aga ise oma suusad n-ö ette valmistanud, polnud mul kedagi peale enda süüdistada. Õigupoolest viis see peale sõitu mõtted suuskadele. Et kas see konkreetne paar on üldse kunagi piisavalt hästi ja konkurentsivõimeliselt libisenud? Korra vist siiski - eelmise aasta umbes samasuguse pehme ilmaga Kõrvemaa suusasõidul, aga teistel võistlustel...(?).
Muidugi võis viletsal libisemisel olla mitmeid põhjuseid. Pole ma neile suuskadele kordagi lasknud kivilihvi teha; ei ole neil mingit spetsiaalset ilma- või lumemustrit all; määritud said nad eelmisel õhtul küll hoolega. Alla läks kaks kihti Swix LF12 1°C...-4°C ja peale kõrgfloor Vauhti Jet no.1 (4°C...-4°C), aga võimalik, et nende „parim enne“ oli ammu möödas ja nad olid minetanud oma väärtuslikke omadusi, kuivõrd need määrded on mul tallel juba iidamast-aadamast.

Kuskil 3.-l km II ringi algusest lasin suuremal grupil, millest treenimisfanaatikust ajakirjanikuhärra Pullerits mööda rühkimist alustas, minna. Oli näha, et sellise olematu libisemisega, kus tõepoolest kõik, kes minu taha jõudsid, lihtsalt libisesid mööda, ei suudaks ma nagunii nende tempos lõpuni sõita. Kui välja arvata mõned lühema distantsi sõitjad, avastasin end korraga sõitmas täiesti üksi. Nägemisulatuses ei paistnud kedagi ees ega ka tagant tulemas. Justkui võistlus oleks läbi või oleksin viimasena rajale läinud. Sellist tunnet süvendas see, et kulgesin nii umbes 10 km. II ringi lõpu osas hakkasid mind ka uued tagant tulijad kätte saama. Vahe, kuskil esisaja ja ülejäänute vahel, näis ikka väga pikk - nagu stardigruppidel oleks stardiintervalli rakendatud.
Lõpuks hakkas ka väsimus painama ning sedamööda ka tehnika pisut lagunema. Kaua sa ikka jõuda liivapaberi laadse hõõrdumisega suuskadel punnida. Täiendavaks probleemiks kujunes II ringi esimest poolest mu viimase aja suusasõitude hädana valusaks ja hellaks muutnud vasaku käe küünarliiges, mis ei lubanud selle käega soovitud pingega töötada. Nagu olematust libisemisest veel vähe oleks, muutis sõitu raskemaks suuskade peale kuhjuma kippunud lumi. Eks see probleem puudutas paljusid. Sellise ilmaga on tegelikult tark suusad pealt eelnevalt silikoonõli või vihma hülgava repellant'iga (müügil autopoodides, mõeldud auto akende vihmahülgavuse tekitamiseks) üle käia.
II ringi keskel tekkis korraks koguni katkestamise mõte. Aga mõeldes, et kuhu sa siin ikka lähed, kui katkestad, et ikkagi tuleks ju stardi-finišipaika liikuda, sai omas taktis ja tempos sõitu jätkatud. Käiku täiesti välja ei hakanud võtma. Mõtlesin, et pingutan siis kohase panustamisega edasi. Nii ma ajaga 2:14.42 finišisse saabusin. Tasuks 109. lõpukoht.

Kuivõrd nii kõrgele kohale polnud ma viimaste aastate Estoloppet'i sarja sõitudel jõudnud, võis ju kohaga rahulegi jääda. Ometi, arvestades, kui olematuks juba I ringi lõpus suuskade libisemine muutus, jäi kripeldama, et kuidas läinuks siis kui suusad toiminuks lõpuni konkurentsivõimeliselt. Usun, et aeg olnuks tubli mitu minutit parem. Niisamuti ka koht, sest tunne oli üsna hea ja „pauku“ nagu jätkus.
Loodetavasti õnnestub sõit, ja tulemust mõjutavad komponendid, kunagi edaspidi.

Kokkuvõtteks. Tegu igati õnnestunud suusaspordi üritusega. Organiseeritus tasemel, samuti ka rada, ehkki leidus mõningaid nii pinnasest kui oksasodist musti kohti ning võistluse käigus muutus raja keskosa üsna kõvaks keltsaks.
Sportinfo võistluse kommentaariumist selgus, et eespool kirjeldatud hätta sattunud suusataja näol oli tegu epileptikuga, kellega õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kes peale kohapeal medbrigaadi külastamist hiljem kenasti koju jõudis. Uh-uh, lõpp hea, kõik hea.

• Pilte võistluselt: Kaido Picasaweb
• Videoklipp stardist: Elen Youtube
• Tulemused: Spordiportaal 42 km ja 21 km; Sportinfo 42 km ja 21 km
• Teised XIII Tallinna maratonist: Mardi blogi ; Pulleritsu spordiblogi

Minu suusad

Ilmselt üle mitmete aastate parima suusatalvega (kui mitte sajandi parimaga) seoses hakkasin vahepealsetel väga külmade ilmade aegu, mil suusatamine oli raskendatud, meenutama, mis suusad on mul üldse läbi aegade olnud. Ja millised klambrid, saapad koos nendega.
Kokkuvõtvalt öeldes ega neid palju pole olnud ning arvestades oma suusaharrastust ja –armastust, isegi väga tagasihoidlikult. Aga eks mulle on need vähesed suusad vast seda kallimad ja hinnalisemad olnud.

Lisaks nõuka ajal tarbekaupade või mänguasjade poes vahest müügil olnud Salvo toodetud suht pehmest plastmassist lühikestele (pisut pikemad kui jalalaba) seanahast rihmadega jala külge käivatele suusalaadsetele asjadele (tavaliselt punased või kollased), millega oli kinnisõidetud lumega sõiduteel ja tänaval väga tore uisutada, pühendan oma tagasivaate traditsioonilistele suuskadele.
Vaatamata talverehvide mittetundmisele ei liivatatud tol ajal (70-ndate lõpp, 80-ndad) alevivahelisi tänavaid ja piirkonna teid või tehti seda väga harva. Soolatamisest rääkimata. Tänu sellele olid jala külge köidetavad Salvo plastsuusakesed tegijad nagu oli soomekelk igati asjalik talvine sõiduriist nii vanadele kui noortele. Libedad teed ja tänavad olid laste mänguplastid ja liuväljad.

Minu esimesed asisemad n-ö raja- või sõidusuusad olid kuskil 5. eluaastal saadud, loomulikult puidust, Visu Mini,d. Pealt rohekas-sinise ja valgega kujundatud ning pikkuselt minu tolle-aegsest nublu ea pikkusest oluliselt lühemad (vast meetrised olid ikka ära). Peale pandi neile metallist, saapanina piiravad ning pealt rihmaga, kanna tagant vedruga klambrid. Paljukest need jalga fikseerisid, sest kanna suusast mööda käimist need tegelikult ju ei takistanud, aga kuna tol ajal uisustiili ei tuntud ega sõidetud, ei mäleta, et see väga probleemiks oleks olnud. Aga võibolla tõesti vaid ei mäleta.
Igatahes olid need suusad mulle suureks rõõmuks ja sissejuhatuseks talvisele õues viibimisele ning suusa-armastusele. Eks nendega sai käidud ka kohalikust, buldooseriga metsaservale kokku lükatud, väikesest künkast alla laskmas, n-ö mäesuusatamist harrastamas.

Ei meenu, mis mu esimestest Visu Mini’dest sai – kas nad jäid terveks või mitte (suuskade pooleks murdumine oli puusuuskade ajastul väga tavapärane ja kergesti juhtuda võiv tõsiasi), aga järgmisteks suuskadeks sain ikka puised, seekord, mäletamistmööda punased, Visu Start'id. Need olid juba pikemad, vast enda pikkused juba. Kaua ma nendega sõitsin, ei suuda tagantjärele selgusele jõuda, aga vast paar-kolm talve, kui mitte rohkem, tuli ära küll. Neid said ka tõrvatud teatud perioodilisusega. Aastas vast korra ikka. Klambriteks olid algselt vist tavapärased rihmadega lahendused, aga hiljem juba vastavalt saapa suurusele varieeruva laiusega asümmeetrilised nelja tifiga vene nn kukeklambrid, mis käisid kokku musta värvi õudsete seanahast saabastega. Vähe sellest, et need nägid rõvedad välja olid need tegelikult talveoludesse absoluutselt sobimatud jalavarjud. Libedate nahktaldadega (ainult konts oli kummist, aga seegi sile), täiesti külmad (ilma mingi voodri või polstrita (pelk, ilmselt keetmisel ka söödav, seanahk) ja nina osast väga kõvad. Nendega sõitmise tulemuseks olid sinised varbaküüned, mille peamiseks põhjuseks paksust nahast ninaosas just varbaküünte kohale tekkinud murdejoon.
Kui ma õigesti mäletan sai nende suuskade saatuseks ühe suusa murdumine kas kraavist läbisõidul vms. Igatahes tegi suusa murdumine, mis tähendas tavaliselt paari mahakandmist, kangesti kurvaks. Muidugi, puusuuskade ajastul ei olnud kuigi haruldane ka murdunud suusa kokkuliimimine kui murd seda võimaldas – tükid polnud kaduma läinud jms. Tavapäraselt kasutati selleks EPO või kaseiinliimi.
Tolle aja – u 70-ndate teine pool kuni lõpp ja võibolla ka 80-ndate esimene pool - valitsevaks enimlevinud eliitmudeliks olid Visu Extra’d, mida mul ei olnud küll au omada.

Minu viimasteks puidu-ajastu suuskadeks olid Visu Marathon’id. Mis neist sai või kuhu said, paraku ei mäleta. Usun, et paar-kolm talve sõitsin nendega küll. Neil suuskadel leidsid koha juba inimlikumate Tšehhis toodetud saabastega (nimega Botas) integreeruvad nn kukeklambrid. Need olid aga mitte poekaup vaid isetehtud ja kvaliteedilt igatahes tolle aja poekraami tunduvalt ületavad sidemed.

Puusuusa ajastu lahutamatu osa oli suuskade tõrvamine, mis oli oluline nende kestmiseks (kulumiskindluse tagamiseks), ilmastikukindluseks (niiskuse hülgamiseks) ja ka libisemise jaoks. Tõrvamine oli vaat et rituaalnegi toiming oma spetsiifilise (aga mõnusa) lõhna, kõike määriva suusatõrva, leeklambi ja tulega. Puusuuskade ajaga assotseerub ikka nostalgiahõnguline suusatõrva lõhn, millel tänases plastsuuskade hoolduses kohta ei ole. Eks uuema aja väikestele suusahuvilistele jääb suuskade hooldusega seonduvat meenutama parafiini kärsatamise lõhn :).

Edasi meenusid sellised suusad, nagu mu esimesed nn poolplastikud (nii nimetati sisuliselt puusuuski, mil plastikust tald) Visu Touring’ud. Ise-enesest üsna rõvedad pruunikas-lillat värvi, rasked ja võistlussuuskadest ka pisut laiemad. Aga omal ajal olid nad vaatamata koledusele ikkagi armsad ja innustavad, sest libisemine oli puusuusaga võrreldes ikkagi suur samm edasi. Jala otsa ühendusid nad mäletamistmööda juba veelgi moodsamate 45 mm laiuste sümmeetriliste nokk-saabas klambritega. Tolle aja hästi madal libeda plastist tallaga trendisaabas meenutas küll pigem suvist sussi.

Mingi aeg, kui suusaradadele sigines üha enam nn täisplastik suuski (peamiselt Visu Fiiber) - mida muidugi niisamuti poest osta ei saanud, sest kõik selline kraam oli defitsiit ja liikus mingeid x-liine pidi - sai Touring’ud lastud kitsamaks freesida ning uisustiili tulekust tingitud suusamoe kohaselt ka ninad madalaks saetud. Et niiskus külgedelt sisse ei tuleks, ning ka disaini kaalutlustel, sai need üleni mustaks värvitud. Ehkki kirjeldatud töötlus suusa omadusi vaevalt paremaks muutis, nägid nad üsna šefid, et mitte öelda stealth’id välja. Igatahes Pärnumaa laste- ja noorte spordikooli suusatrenni minnes tekitasid need kaaslaste seas küll mõningast elevust.

Järgmised suusad olid samuti Visu toodang - Troll’id. Mäletamistmööda täisplastsuusaks kvalifitseerunud Norra turu jaoks valmistatud rahvasuusk. Oma aja kohta nägid viisakad välja - üleni valged, pisukese punase ja tumesinisega kujundatud, kirjaga „Troll“ eesotsal ja mustast plastikust tallaga Need sain suusatrennis läbi tolleaegse varustamissüsteemi. Trolle sain kaks paari, kummagi sõidustiili kohta paari. Ilmselt nende pehmest plastist põhjast tulenevalt libisesid need üsna kitsastes lume- ja ilmastikuoludes, kui üldse. Enamasti oli libisemine kehvapoolne. Pehme tald oli aldis kuluma ja kriime koguma.See-eest talla sikeldamisel võisid hõlpsasti kasvõi kogu plastiku alt ära kraapida :).

Esimesteks normaalseteks täisplast võistlussuuskadeks sain trennist üleni valged Visu Racer’id. Sellistega saigi oma hilisemas lapsepõlves ja noorukiajal pikemalt sõidetud. Neid on olnud kokku vast mingi 3...4 paari. Ühed olid mälu järgi musta tallaga, ühed musta ja kollasetriibulised. Kaks viimast lippasid üsna hästi. Lisaks ühed helesiniste taldadega, mis mul senini veel alles ja mida tavaliselt esimese lumega kasutusele võtan või üldse kehvas seisus rajal treeninguks kasutan.
Tolle aja klambrite trendilooja oli Adidas’e SDS sidemed, mis hakkasid vaikselt n-ö looma, omades saapa talla all pikka juhtsoont, aga olid saapa kinnituskonstruktsioonilt oma vedrukapsliga ikkagi päris õnnetud. Nimelt oli küllalt tavaline, et vedruklambri kaas sõidu ajal lahti tuli ja vedrud lumega asendusid. See omakorda tähendas suusa saapaotsast ära tulemist.

Mingi aeg sai lühikest aega sõidetud ka sellise nimega suusaga, nagu Tiza või Tisa. Oli selline oranži värvi, musta ja valgega disainitud, valgest plastist tallaga vene suusk. Need jagati ühel heal aastal meile trennis välja esimese lume laagris. Eks need kvaliteedilt ja libisemisomadustelt selleks sobilikud olidki. Ei mäleta, et me nendega heade lumetingimuste korral sõitnud oleksime, rääkimata võistlemisest. Aga võibolla mõni ikkagi võistles ka nendega.
Hiljem, peale aktiivsemat noor-suusasportlase perioodi, soetasin omale vabastiili jaoks Soome Peltonen Supra PRS’id. Mustast plastist tallaga väga hea libisemisega suusad, ehkki pisut pikad. Nendega õnnestus kuskil 90-ndate aastate esimesel poolel Võiste (praegu tuntud Jõulumäena) kohalikul traditsioonilisel ca 30 km pikkusel suusasõidul koguni 2. koht välja sõita.

Hiljem soetasin uisusuuskadeks veel punased Madshus Suprasonic’ud, millega olen nüüdseks samuti aastaid sõitnud (ja sõidan tänaseni). Toimimise ja libisemisomaduste üle ei saa väga kurta, aga et nad on üksjagu aastaid pidevas kasutuses olnud, hakkab ka nende aeg vaikselt ümber saama. Aga mine sa tea.

Minu jaoks on suusad olnud pühad – üks oluline komponent ju suusaharrastuse, -armastuse juures. Oma suuski ja varustust olen alati hoidnud ning hoole ja armastusega kohelnud. Ka sisuliselt viletsaid suuski pole sihilikult trööbanud ja kahjustanud.

Suuskade alaseid linke:
Otepää suusamuuseum
Puusuuskadele pühendatud sait
Suusavarustuse ja kohtade reitimise sait

Selle talve I suusasõit

Nüüd siis laupäevase (19.dets.) seisuga tehtud tänu Pirita Spordikeskuse rajameistrite usinusele, kes olid suutnud suure külma tulekule operatiivselt reageerimisega valmistada Pirita jõe lõunakaldale ca 400 meetri pikkuse igati kvaliteetse kunstlumega lõigu.
Esiti suundusin suusatamisvõimalust otsima Tallinna Mustamäe suusakeskusesse Trummis-Külmallikal. Sportkeskuse hoovis kõrgusid suured kunstlume hunnikud, mida poldud aga veel jõutud radadele laiali vedada (nende veebilehe andmetel saab korralikum suusatamisvõimalus loodud jõulueelseks nädalaks). Sestap võtsin igaks juhuks suuna Piritale, mis eelmisel (2008-2009) hooajal paistis silma erakordselt heade ja pideva hooldusega suusaradadega.
Pirita terviseraja alguses, velodroomi tagumises nurgas, kabeli juures, tähistasid suusahooaja algust huugavad lumekahurid, mis olid tekitanud juba päris kõrge lumehunniku. Muidugi millal siis veel kunstlund toota kui sellise külmaga (ca -14...-15°C).
Kabelist pisut (ca 300 m) edasi möllas juba rajatraktor, mis rajale veetud lund rajaks laiali ajas. Traktori sabas juba ka mõned suusatajad nagu kajakad põllul vagusid tõmbava traktori järel. Lippasin seepeale kohe oma auto juurde tagasi ning seadsin end sõiduvalmis. Suusad-kepid käeotsa ja rajale.
Seoses ees seisva selle talve esimene suusasõiduga tekkis sisse kerge erutus/ärevus – ikkagi taaskord võimalus oma lemmikharrastuse-spordiga tegeleda. Kes teab, kauaks ja paljukest seda suusatamisvõimalust sel talvel ka olema saab.

Et suusatamine on väga tehniline ala, andsin endale aru, et vaatamata õhinale ei saa kohe uhama kukkuda vaid ennekõike tuleb tehnikat, ehk õigeid liigutusi meelde tuletada, õppida ja lihvida, n-ö tunne kätte saada. Igaks juhuks tulin rajale vanade Visu’dega ehkki rada võimaldanuks sõita ka täiesti korralike võistlussuuskadega kartmata suuskade vigastamist. Libisimine osutus üllatuslikult kehvaks. Justkui sõidaks talgil või jahul. Suusad tõmbasid aeg-ajalt päris karmilt puhtal lumel kinni. Nii kehva libisemist olen kogenud aru-harva. Ometi ei takistanud see üle tunni ajalist treeningu tegemist. Rohkemat ei pidanud vajalikuks, sest külm näpistas kõvasti varbaid/sõrmi ja käis ka põlvedele, kes peale sõitu valutamisega end tõsiselt tunda andsid. Lisaks kippus pulss üllatuslikult kiiresti kõrgeks minema ja püsima ka suhteliselt madala tempo ja rahulike liigutuste juures. Eks ikka erialase treeningu vähesus, et mitte öelda selle puudumine. Jooks on küll hea südame-veresoonkonna ning hingamisaparaadi arendaja, aga suusatamise jaoks jääb sellest selgelt vajaka. Kindlasti on ka jõutrenn omal kohal, aga jällegi – ilma erialase treeninguta, suusatamist silmas pidades, ebapiisav. Suusatamine hõlmab palju rohkem lihaseid kui jooks, nõuab lihastelt ja organismilt tervikuna palju suuremat vastupidavust kui jõutrenn, esitades suuremaid nõudmisi ka koordinatsioonile, ehk lihasgruppide omavahelisele koostööle, mis erialase treeningute alustamise algfaasis nõuvad omakorda energiat. Nii juhtuski, et esimese suusatrenni lõpuks liigutused üsna jõuetuks muutusid.
Kõigele vaatamata oli taaskord suusatada tore.

Käisin Pirita rajal ka järgmisel päeva (pühapäeva) õhtul. Ilm oli õnneks pisut pehmem – umbes -11°C külma ja sadas laia värsket lund. Suusatajaid olid ka juba rohkem kui eelmisel päeval, nii ca paarikümne ringis. Lisaks 400 m lõigule oli rajaks laiali aetud ka sellega kõrvu jõe pool kulgev umbes sama pikk lõik. Küll ei olnud aga paraku nende lõikude otsad omavahel ringiks ühendatud. Ametlikult ei peagi veel olema, sest Pirita Spordikeskuse veebilehe järgi avatakse rada ametlikult 24.detsembril 2009 
Libisemine oli pisut parem ja ühtlasem kui eelmisel päeval - ilmselt ka tingituna teistest suuskadest. Pulssi õnnestus küll tsipa paremini ohjes hoida, kui eelmise päeva esimesel suusasõidul, aga ometi kippus see liiga kergesti kõrgeks minema. Keskmine jäi 150 l/min piiresse. Seekord piirdusin tunni ja 20 minutise treeninguga.
On tore kui talvel on lumi maas ja külmakraadid seda toetavad, aga selline kahekohalise täisarvuga väljendatav külm pole ka kuigi meeldiv - väsitab ja kipub ära tüütama.

Kahe Staadioni jooks 2009

Toimumisaeg: 25.oktoober 2009 a.; toimumiskoht: Pärnu

Kahel viimasel aastal (sel ja eelmisel), mil olen sel jooksul osalenud, on sattunud tõeline koerailm. Selle aasta ilmaolud olid oma ca 8°C soojakraadi, 3 m/s kagutuulekese ja peenikese vihmaga küll tsipa paremad kui eelmisel aastal, mil tuli ka küll peenikest vihma, aga ilm oli külmem ja mere poolt puhus väga tugev puhanguline tuul. Küllap on see siis vastava sügisese aja tavapärane ilm.

Kl.12-ks olid jooksust osavõtjad kogunenud Uku puiesteele starti. Seoses talve-ajale üleminekuga - mis ise-enesest on täielik totrus - kellade tund aega tagasi keeramisega, olid kõik saanud ekstra lisatunni magada (või kes kuidas), mis eelseisvat füüsilist pingutust arvestades kindlasti kahjuks ei tulnud. Samas tsipa üle 5 km distants teabmis pikka pingutust ei eelda (sõltuvalt tasemest ca 16 kuni 35 minutit), seevastu aga seda intensiivsemat, kui sihiks tulemus, ehk koht ja aeg.
Seega, kl.12 anti start järjekordsele (vist 21.-le) Kahe Staadioni jooksule, mis esimest korda toimus (vist) 1986. aastal. Igatahes niiviisis võib järeldada selle jooksu võitjate statistikast.
Nagu suhteliselt lühikesele jooksule (5,2 km) iseloomulik, pandi stardist kõva padavaiga minema. Aga kui tunne on hea ja vorm lubab, siis miks mitte. Hoidsin end küll pisut ka tagasi, teades, et päris täiega alustades sama tempoga lõpuni ei kipu kestma. Võtsin nõuks joosta esimese kilomeetri u 3.40...3.45 minutiga ja edasi 3.45...3.50 – et lõpp-tulemus tuleks keskmisega alla 4 minuti kilomeetri kohta ja lõpuaeg alla 20 minuti. Kilomeetritähiste juures klõpsisin küll pulsikella vaheajanuppu, aga oma vaheaegadele jooksu ajal pilku ei visanud. Eks tempo oli enda jaoks selline piiri peal ja olin jooksmisega piisavalt ametis.
Kuigi rada oma laiusega ei hiilanud (välja arvatud esimene km Raeküla vahel asfaldil), ei olnud soovitud tempos jooksmisele takistusi. Lombid, jms., mind ei morjenda.
Võistlus kulges üsna kiirelt, nii, et ei saanud õieti kannatama hakatagi, kui see läbi sai. Ja õige kah, kaua sa seda 5-t kilomeetrit ikka jooksed.

Enamuse distantsist pistsin rinda suusaklubi „Jõulu“ noorsuusataja Janis Pihu’ga, kes enne lõppu õnnestus ikkagi seljataha jätta. Kuskil 4.-l km-l jõudsid mulle järgi ja möödusid u 3...4 jooksjad eesotsas Maile Mangusson’iga. Nende tempo käis mulle pisut üle võimete, mistõttu ei hakanud punnima. Omaarust aeglasemalt ma küll jooksma polnud hakanud, aga kuskil 500 meetrit enne finišit möödus minust üks päris väike, aga väle poiss. Nagu pärast protokollist võisin lugeda: Anton Sautshinets, 1996 aastal sündinud Pärnu poiss. Igatahes väga kõva poisiga on tegu. 
Otsustasin viimasel allesjäänud mõnesajal meetril enam mitte kedagi endast mööda lasta. Õnneks polnud rohkem rahvast ka suure hooga tagant tulemas, kui Kristina Dolmatova välja arvata. Tema rünnak õnnestus aga kontrakiirendamisega tagasi tõrjuda. Olnuks jooks kilomeeter pikem, kahtlen, et oleksin tema möödumise suutnud ära hoida.

Minu lõpukoht 50. ja aeg 19.39,2 (oma kella järgi küll paar sekundit parem). Seega nõuks võetud eesmärk sai kenasti täidetud – 20 minuti piir alistatud ja kilomeetri keskmiseks kujunes 3.46. Jäin oma sooritusega igati rahule. Pulsinäitajad: keskmine 170 l/min, max 177 l/min.
Jooksu tulemused

Kalevi staadioni punase kattega finišisirge oli väga libe. Aga mitte libe niivõrd niiskusest, kui mustusest, mis oli märjast ligane. Antud juhul oleks võinud korraldajad, teades, et võistluspäev ei tule suure tõenäosusega kuiv ilm, staadioni finišisirge osa vee ja teepuhastus-rullharjaga puhtaks pesta. Isegi kui teepuhastusharja polnuks võtta, saanuks selle töö väga edukalt ka tavaliste põrandaharjadega ära teha. Mis see alla 100 m 2...3 meetri laiuselt siis üle käia poleks olnud.
Ajavõtt toimus käsitsi, ehk siis stopperiga, ja et lõpp-järjestuse fikseerimine sassi ei läheks, rivistati jooksjad finišis kuni võistlusnumbri kirja panemiseni, kenasti ritta. Aga samas, hea, et üldse aega võeti ja võistlejad oma aja ja koha lõpuprotokolli said...või, et üldse jooks toimus. Pealegi sai finišis pudeli Hope spordijooki ning finišitelgis kausi rammusat suppi ja tassi kuuma teed.

Veel üks moment, mis küsimusi tekitab: kas kilomeetri tähised olid ikka adekvaatselt paigaldatud, ehk õigetes kohtades? Nimelt, tagantjärele jooksu infot vaadates, tundub imelik, kuidas 3.-s km ainukesena üle 4 minuti tuli, kui ülejäänud olid tublisti alla 4 minuti. Sama teema oli ka eelmisel aastal, kus jooksu kestel vaheaegu vaadates jäi üldse mulje, et 3.-t km nagu ei tulegi (mäletamist mööda leidis see küsimus käsitlemist ka 2008 a jooksu foorumis). Ja viimast 200 m olen jooksnud pea-aegu minutiga (57 sek), mis teeb kilomeetri tempoks 4.47 (!). Miski nagu kuidagi ei klapi.

Peale kuivade riiete panemist, lasin kerge sörgiga stardipaika tagasi. Tehtud.

Pilte Kahe Staadioni Jooksult 2009 pilt.delfi