Internetiühenduse loomine läbi nutitelefoni (Samsung Galaxy S4 mini näitel)

Ehk teistsuguses sõnastuses - kuidas muuta mobiiltelefon/nutitelefon traadivaba internetiühenduse (WiFi) saate- ja vastuvõtujaamaks, ehk hotspot’iks, ehk kuumkohaks või kuidas kasutada nutitelefoni internetiühenduse modemina.

Miks üldse seda teha, ehk miks see võiks vajalik olla? Vajalikuks võib see osutuda ennekõike siis kui muud, kiiremat ja kvaliteetsemat võrku pole käepärast, aga samas on olemas korralik mobiililevi kas WDMA (ehk 3G) ja HDSPA (ehk 3,5G) võrgus.
Näiteks kui Elisa MINT pulga ühenduse parameetrid olid alla igasuguse arvestuse - tugevalt alla 1 Mbits alla (eks see on kinni ka mobiilse interneti paketist), siis ühenduse allalaadimiskiirus läbi mobiili oli 3,8 Mbits.

Ühenduse parameetrid Mint pulgaga

Ühenduse parameetrid mobiili kuumkohana

Sellise lahenduse pruukimiseks vajalikud eeldused on vastava tehnilise võimekusega (hotspot) nutitelefon ja interneti kasutusega (soovitavalt ilma mahupiiranguta) sidepakett. Ning teisalt WiFi kaardiga (üldjuhul tootja poolt sisse-ehitatud) sülearvuti.
Sidetehniliselt toimib asi nii, et mobiilne seade kasutab mobiilioperaatori võrguga (lähima tugijaamaga) suhtlemiseks/infovahetuseks üht teatud sagedust, ehk tavaliselt üht järgmistest protokollidest (3G/WCDMA; EDGE; GPRS; GSM; 3,5G/HSPA; 4G/LTE) ning arvutiga side pidamiseks teist WLAN standardit (rahvakeeli wifi).

Ehkki iseenesest ei ole mobiilis võrguühenduse jagamise aktiveerimine keeruline - tuleb vaid leida üles vastav nupp, milleks kõige lihtsam moodus on ekraani ülaservas asuva tegumiriba -, ei pruugi see siiski kohe nii libedalt minna.
Näiteks minu arvuti leidis üles ja näitas küll mobiili loodud võrku (vaikimisi AndroidAP), aga ühendamine ei õnnestunud kuidagi.

Võrgud ja ühendus peale konfigureerimist

Õnnestumiseks tuli mobiilis võrguühenduse seadeid kohendada. See seisnes võrgu nimetuse (SSID) muutmises (lisatud piltidel on küll vaikimisi võrgunimetus) ning võrgu parooli alla panemises (kasutasin WPA2 PSK). Alles seejärel, peale uue nimega võrku parooliga sisselogimist, hakkas ühendus toimima.

Kuumkoha üldseaded

Huvitavaks probleemiks oli seejuures asjaolu, et võrguühenduse.
parameetrite seadistamiseks mobiilis ei olnud kuskil näha juhendis osundatud „lubatud seadmed“ ja „konfigureeri“ nuppe. Need tulid esile peale sõrme mõningast hoidmist/eemaldamist "Kaasaskantav Wi-Fi kuumkoht“ nimetusel.

Kui aga ühendus on korra toimima saadud, käib see edaspidi väga lihtsalt vaid ühe nupulevajutusega - mobiilis Wi-Fi kuumkoht sisselülitamisega. Arvuti tunneb tuttava võrgu ära ja loob automaatselt ühenduse kui selline valik on eelnevalt tehtud.
Ühenduse katkestamiseks piisab mobiilist vastava valiku väljalülitamisest, mida just sealt ongi mõtet teha, et vastav võimalus ei jääks mobiili akut kurnama. Mobiili kuumkohana ehk pääsukohana kasutamine ei võimalda selle samal ajal WiFi võrgus kasutamist.

Täpsemate seadete juurde

Hea, ülevaatliku, samas lakoonilise piltidega illustreeritud inglise keelse ammendava juhendi leiab siit.

2014 hilissügiseseid ülesvõtteid

Mõningaid klõpsatusi loodusest viimase paari-kolme kuu sees.

Septembrikuine metsatukk

Septembrikuine viljapõld

Jakobi koguduse kirik oktoobri hommikus

Hilissügisene perspektiiv

Tootsi-Lavassaare raudteetrass

Hundi jälg

Põdral maja metsa sees (kuskil)

Kaamos turbaväljadel

Tänapäevane kurb tegelikkus - riigimets vs eramets (tühermaa)

Novembrilõpu külm raiesmikul

Raiesmiku songermaa

7.detsember - paju arust kevad

Loodus jõulumeeleolus

Kohe näha kust poolt tuul valdavalt või tugevamalt puhub

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.

22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

Mustad ja valged, õiged ja valed, külmad ja kuumad, …ehk mõlgutusi kooseluseaduse teemal

Kooseeluseadus (eelnõu materjalid EIS keskkonnas) on üks huvitav asi - fenomen, mis paneb Euroopa kõige usuleigema rahva – eestlased – jaotuma kahte selgelt teineteisele vastanduvasse leeri. Vähe paistab olema neid, keda kooseluseaduse temaatika külmaks jätab. Erinevate seisukohtade piir jookseb läbi sõprade, töökollektiide ja koguni perekondade. Tundub, et isegi neid, keda teema seni ei huvitanud, on ühiskonnas levivast  rahutusest tuld võtnud.

Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.

Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?

Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.

Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.

Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.

Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.

Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.

Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.

Kuidas teha kuvatõmmis nutitelefoni ekraanist (Samsung Galaxy s4 mini)

Teinekord võib esineda olukord, kus nutifoni ekraanil on midagi sellist, millest soovid püsivamat tõendit. Näiteks fikseerimaks mõne rakenduse viga või kasutusanomaalia või muud laadi visuaalne kurioosum. Selmet seda mingi täiendava seadmega pildistada, saad olukorra lahendada seadme endaga. Android telefonidel on vastav võimalus sisse ehitatud ja selleks ei ole vaja eraldi äppi. Kuigi valdaval osal seadmetest käib see sarnaselt, siis mudelite lõikes esineb siin siiski erinevusi. Seda isegi näiteks samanimelise (Galaxy s4) suure ja selle väiksema sõsarmudeli vahel.

Üldjuhul tuleb ekraanitõmmise (screenshot), ehk ekraanil paistvast pildi tegemiseks korraga alla vajutada kas sisse/väljalülitamise nupp (Samsungitel paremal servas ekraani kõrval) ja hääletugevuse nupu kas ülemine (hääl tugevamaks) või alumine (hääl vaiksemaks) osa või sisse/väljalülitamise nupp ja ekraani all asuv kodu (home)  nupp. Osad mudelid pakuvad selleks ka viipel baseeruvat võimalust ekraanist käega vasakule või paremale üle libistades. Vastavaks võimaluseks peab see olema seadetes määratud.

Samsung Galaxy s4 minil saab ekraanist pilti teha vaid sisse/väljalülitamise nuppu ja ekraani kodu nuppu korraga alla vajutades. Selle töötamiseks on oluline nupud just korraga alla vajutada ja hoida need all umbes 2 sekundit kuniks kõlab pildi tegemisest tuttav heli ja pildistamise animatsioon.

Kui nupud vajutada alla üksteise järel, kuvatõmmis ei rakendu. Näiteks kui vajutada enne alla sisse/väljalülitamise nupp ning seejärel ekraani kodu nupp ja neid all hoida, avaneb hoopis viimati kasutatud rakenduste list.

Pilt talletatakse seadme mällu või mälukaardile nagu iga teinegi kaameraga tehtud pilt, vastavalt kuidas kasutaja on selle määranud.
Peale kuvatõmmise tegemist saab seda näiteks Androidi pildivaatamise rakenduses (Galerii) ka pisut vuntsida – lisada rida erinevaid kuvaefekte, muuta värve, kontraste ja tonaalsust, kärpida ja pöörata. Paraku ilma vastava äpita aga mitte peale joonistada ega lisada märkuseid.

Asja kohta ka õpetlik inglise keelne Youtube kipp.

 

Kuidas näha oma Google+ voo +1-sid

Kes kasutab lisaks Facebook'ile (või selle asemel) Google+ võib olla kokku puutunud olukorraga, kus soovid üles leida mingit postitust, mida sa mäletad, et märgistasid +1-ga (Facebook "Like"/"Meeldib" nupu analoog). Kahjuks puudub Google+ kasutajavaates selleks lihtsalt kätteleitav koht. See aga ei tähenda õnneks, et vastav võimalus üldse puudub.
Kuidas siis +1-ga märgistatud postitus üles leida kui ei soovi tervet pikka pidevalt uuenevat postitusevoogu tagasi läbi kerida?

Siit väike õpetus. 

Kõigepealt olles oma Google Plus kontosse sisse loginud, liigu kursoriga vasakul üleval servas asuva "Kodu" peale. Avanenud vertikaalses menüüs liigu kursoriga all servas olevale nimetusele "Seaded".

Selle klikkimisel avaneb seadete leht. Keri lehe umbes keskkohani, jaotuseni "Rakendused ja tegevused". Kliki selle all oleva nupul "Halda rakendusi ja tegevusi".








Kliki avanenud lehe üleval horisontaalriba viimasel nimetusel "Logi". Ja oledki oma kõigi +1-ga märgistatud postituste vaates! Siin saad soovitud postituse selle nimetusele klikkides lahti avada ja soovi korral ka konkreetse märgistamise statistikast eemaldada (ringis x tähis rea lõpus).


Vastava õpetuse inglise keelne Youtube klipp.

Soovitusi kandideerimiseks

Värbajana, aga varasemalt aeg-ajalt ka ise aktiivse kandideerijana, olen kokku puutunud ja puutun palju kokku kõige kandideerimisse ja töötajate valikusse puutuvaga.
Oma kogemusele ja tähelepanekutele tuginedes otsustasin koostada tööotsijatele-kandideerijatele abimaterjali, ehk omapoolsed soovitused selle kohta millele tähelepanu pöörata, mida vältida, ehk mida võiks teisiti teha suurendamaks oma šansse kandideerimisel ning loomaks paremaid võimalusi ka sobiva tööpakkumise saamiseks.

Annan endale aru, et tööotsija poolt nende juhiste järgimine muudab värbamise läbiviijale valiku tegemise mõneti raskemaks kuivõrd keerulisemaks muutub juba n-ö eos kandidaadi välja praakimine. Teatud mõttes võib ka nii öelda, et nende juhiste järgimine nudib kandideerija omapära, aga usun, et see pole sedalaadi omapära, mille alalhoidmisest võiks uue töökoha jahtija ise huvitatud olla.

Töökoha valik

Kõigepealt, uue töökoha otsingutel alusta enda ja oma soovide analüüsist.

• Kaalutle millised on sinu erialased teadmised, oskused ja kogemused, ehk kompetents? 
• Mõtle, mida ma oskan, suudan teha ning mida ma tahan teha? 
• Millise tööga ja ülesannetega ma saan hakkama väga hästi, hästi, rahuldavalt? 
• Milles ja kui pikalt olen valmis taluma kompetentsi puudusest tingitud täiendavat koormust ja ebamugavusi kuni vastava kompetentsi ja vilumuse saavutamiseni? 
• Kui palju ja kui pikalt olen valmis juurde omandama vajalikke teadmisi ja oskusi ning pühendama selleks ka enda aega? 
• Mis annab mulle vastava arusaama ja kindluse, et minu ettekujutus asjast ja endast selles rollis võiks paika pidada?

Pea meeles, huupi ja ülejala kandideerimine ei suurenda šansse valituks osutuda! Pigem on sel hoopis vastupidine efekt kui kandideerid samasse ettevõttesse kuhu varem sel viisil juba kandideerisid või värbamist viib läbi sama firma/inimene.

CV 

CV on põhiline dokument millega sa endast tööpakkujale esitled ja endast professionaalse ülevaate ning mulje lood. Vaata üle ja ajakohasta oma CV! Seda nii sisu, ehk karjäärikäigu, tööülesannete kirjelduste arusaadavuse, õigekirja kui vormistatuse korrektsuse osas.
Jah, ka õigekiri ja vormistamise korrektsus on olulised! Eriti kui kandideerid kohale, mis eeldab kirjatööd või ka muud laadi täpsust detailides ja tähelepanelikkust laiemalt. Vigane, halvasti vormistatud CV, mille omanik deklareerib tähelepanelikkust ja täpsust detailides, jätab vastuolulise ja mitte kõige veenvama mulje.
Soovitavalt anna oma CV üle vaadata-lugeda paarile inimesele, soovitavalt mõnele tuttavale firmajuhile. Tavaliselt hakkavad teisele inimesele nii kirjavead kui muud ebakohad paremini silma. Uuri, kas tööülesannete kirjeldused, see, mis sa ühes-või-teises töökohas tegid, on arusaadav.

Isiku- ja kontaktandmed:
Olen kohanud CV-sid, milles on ära toodud vaid eesnimi või eesnimi ja perekonnanimest esitäht (või on see olnud lihtsalt suvaline täht?) või nimi on vigaselt kirjutatud – mõni täht ära jäänud.
Selline CV tekitab küsimärke ja kahtlusi juba esmapilgul - et miks inimene nii teeb? Kas ta soovib midagi varjata või on lihtsalt pealiskaudne, mugav ja lohakas?
Nii triviaalne kui see ka on, kasuta oma CV-s täisnime!

Veendu, et CV-s oleks toimivad/sinu kasutuses olevad telefoninumber ja e-posti aadress. Ja veel! Ära kasuta CV-s oma tööandja sidevahendeid (kui sa just ei taha, et tööandja sinu tööturul ringivaatamisest või konkreetsele kohale kandideerimist teada saaks)!
Kahjuks ei ole kuigi haruldane, et tuuakse ära oma töötelefoni number ja töömeil. Mis aega juhtub siis kui sinuga püütakse uue töökoha asjus ühendust saada sinu puhkusel viibimise ajal? Tavaliselt on kõned ja meilid suunatud kellelegi teisele, kelleks võib olla ka ettevõtte tegevjuht. Pealegi sinu töömeilidele saab tööandja nii-ehk-naa ligi ning sellega soovi korral tutvuda. Kui sa oled aga juba sellest töökohast lahkunud, siis ei pruugi sa lihtsalt sulle saadud infot kätte saada.

E-postist veel. Kui e-posti aadressis sõnade nagu bemmimees, naistemees, naljamees, kovakutt, boss, lahesell jne võib sulle või sõpradele tunduda lahe, siis CV-s mõjub see ebaprofessionaalselt ega jäta sinust head ja usaldusväärset muljet. Hea toon on kasutada oma nime sisaldavat e-posti aadressi. Kui sul seda veel pole, saad selle vähese pingutusega luua kas hotmail-is, Google gmail-is või mujal.
Kui sul postkast juba töötab, ja sa kasutad seda kas ainult veebipõhiselt või mõne meiliprogrammiga läbi IMAP protokolli, mis ei tõmba e-kirju serverist ära, vaid jätab nad ka sinna alles, siis kontrolli aeg-ajalt veebiserveris oma postkasti vaba ruumi olemasolu. Varasemalt kippus selline probleem kollitama just Eesti teenusepakkujate hot.ee ja mail.ee postkaste, kus e-kiri ei läinud kohale kuivõrd saaja postkasti maht oli ammendunud.

Pilt/foto
Võib olla olen liiga konservatiivne või koguni tagurlik, aga leian, et kui konkreetsele ametikohale kandideerimisel just ei nõuta pilti, ei tasu seda CV-sse panna. Miks? Aga sellepärast, et pilt ja inimese füsionoomia on tugevad faktorid, mis tekitavad vaatajas tahes-tahtmata mulje, loob seoseid ja tekitab assotsiatsioone. On hästi, kui pilt loob vaatajas soodsa mulje ja positiivsed seosed, aga see ei pruugi pooltel juhtudel ka nii toimida vaid mõjuda hoopis vastupidi – pilt meenutab kedagi, kellega ei ole olnud kõige meeldivamad kogemused, olgu selleks siis mõni endine töötaja või kes iganes ka tööväline persoon. Või paistab pildil midagi, mida ei vaataja ei pea sobivaks, kohaseks, maitsekaks vms. Kusjuures pildi mõju ja selle alusel positiivseks-negatiivseks liigitamine ei pruugi olla teadlik tegevus!
See mehhanism on sarnane analoogiaga raamatu lugemisel tegelaskujust või ka muust olustikust tekkivast kujutluspildist, mis ei pruugi ühtida meile kellegi teise vaimusilmas loodud, meile kas illustratsioonina või tegelaskujuna filmist serveeritud tegelaskuju väljanägemisega jne. Mulje kujunemine oleneb sellest kumma variandiga oleme enne kokku puutunud.
Samas võib pilt olla justnimelt inimese vestlusele kutsumise ajendiks varjutades muud aspektid. Seda just naisterahvaste puhul. Seega, kui see sind ei morjenda, on see muidugi variant. :)

Töökohad
Kirjuta lahti oma erinevate töösuhete töö sisu! Püüa teha seda viisil, et ka võõras inimene mõistaks milles sinu töökohustused seisnesid. Samas hoidu ka selle ülemäära pikast kirjeldamisest, kuivõrd väga pikaks veninud ning tekstirohkes CV-s on raske hoomata olulisemat ning seda kõike läbi lugeda. Olulised märksõnad siinjuures on konkreetsus ja selgus.
Mõistlik on ära tuua ka töösuhte lõppemise põhjused. Eriti, kui töösuhe pole olnud kuigi pikk. Kujutage ette kuidas tööandjale/värbajale paistab mitme mõne-kuulise töösuhtega CV? Mitte kuigi usaldusväärselt. Eksole? Samas võivad lühiajaliste töösuhete põhjused olla täiesti mõistetavad ja sugugi mitte diskrediteerivad, nagu tähtajaline töö õpingute kõrvalt, kellegi tähtajaline asendamine, ettevõtte tegevuse lõpetamine, sõbrast või sugulasest firmajuhi  ajutine aitamine, teise kohta kolimine jne. Põhjuseid on palju ja erinevaid.
Küsimusi tekitavad ka tegevusala vahetused, mida oleks mõistlik CV-s mõne sõnaga selgitada.

CV pikkus
Üldine probleem on see, et pikki tekste ei viitsita lugeda. Eriti kui see pole ka lõbus tegevus, ja CV-d, kui faktide kogumid, selleks reeglina põhjust ei anna.
Väga hea kui kõik oluline saab edastatud/mahub väljaprintimisel ühele kuni kahele A4 lehele. Selles mõttes võikski võtta aluseks A4 formaadi kuhu pikemat laadi CV võiks paigutuda maksimaalselt 4-le leheküljele, ehk kahepoolsel printimisel 2-le lehele.

Lõpuks, kui sa koostad ja saadad oma CV failina, võiks failinimi olla kujul „eesnimi perekonnanimi CV“. See pole reegel, aga selline failinimi hõlbustab konkursi läbiviija tööd ja ka sinu CV leitavust. Muidugi saab failinime muuta ka saaja, aga iga selline nüanss on värbamise korraldajale jällegi väike märk sinu suutlikkusest asju läbi mõelda ja ka detailidele tähelepanu pöörata. :)

Järgmiseks pikemalt kaas- ja/või motivatsioonkirjast ning tegevustest kandideerimisel.

Tõrvatilgutajad

Pikk jaaninädalavahetus (kokku 4 ametlikult vaba päeva) on alanud ja peaks nagu igati tore, fan ja vahva olema - välja arvatud suveilm, mis sel aastal väga visa on jalgu alla võtma -, aga ikka leidud mõni tõbras tõrvatilgutaja, kes su meepoti musta mõrudat jama täis ajab ja su tuju vähemalt mõneks ajaks ära nullib.
Nimelt otsustasin täna ühe varba kerge vigastuse tõttu asendada jooksutrenni rullisõiduga, ehkki kodukandi Jaagupi ümbrus selleks erilisi võimalusi ei paku v.a. kergliiklustee umbes 1 km tasane lõik. Mõtlesin siis teha paaristõukeid edasi-tagasi nii tunni jagu. Ja ega kõhu peal vähem pekki ka paha ei oleks. Pealegi, tegelt on rullitamine mõnus (nagu suusataminegi, kus kogu keha töötab), eriti muidugi siis kui vorm on juba parem ja liigutada ka jõuad. Aga see otsus tekitas kokkuvõttes rohkem kulusid kui olin mõelnud (või õigemini oskasin arvata). Ehk kuluks ei olnud ainult aeg, kalorid ja mõned(sajad)grammid kehakaalust. Ühel tundmatuks jääda soovinud tegelasel oli nimelt hirmsasti vaja minu päevi ja kilomeetreid näinud Odlo joogipudelivööd, joogipudelit koos spordijoogiga ja Salomon sandaale-plätusid, millega kergliiklusteele tulin, et mitte suusasaapaid käimisega trööbata.
Jõudsin ca 20 minuti jooksul rullitada mõned otsad kilomeetrist lõiku edasi-tagasi ja korra ka juua kui teelõigu teisest otsast alguspunkti naastes avastasin, et pingi all, kuhu eelnimetatud asjad kilekotiga olin jätnud, puhus vaid tuul. Ehk seltsimees konfiskeerija oli oma aktsiooni ajastanud u 4 minutilisele vahemikule kui see teeots mu nägemisulatusest väljas oli. Seal teelõigul liikus ka mõni jalutaja ning kõrvaloleval teel sõitis autosid siia-sinna. Esimese hooga sõitsin rattaga alevi vahele vaatama, et järsku trehvan juhuslikult oma asjade õnnelikku uut omanikku. Aga kedagi-midagi sellist silma ei hakanud. Võimalik, et tüüp passis, kuskilt hoovist või nurga tagant mõnda aega peale ning kui leidis, et ohtu pole, tegi sööstu ihaldusväärse saagi järele.

Leidsin arvutist ka asjakohase Salomon matkaplätu pildi

Kuidagi oli minus juurdunud tundmus, et sellised asjad - mistahes järelvalveta asja operatiivne pihta panemine - toimuvad Tallinnas ja Lasnamäel või Ida-Virumaal. Aga võta näpust! Seltsimehed vastupandamatud-himustajad elavad ja tegutsevad ka mujal.

Vot sellised ahvid (andestust selle loomaliigi sünnipäraste esindajate ees) liiguvad meie seas. Ilmselt sa trehvad neid tänaval või kaupluses või kus iganes, aga sa ei või iial teada kui ta sulle just ühepoolse tahteväljendusena omastatud kraamiga vahele ei jää. Ära ma need asjad aga tunnen kui need mulle silma alla satuvad. Ehk kui tõbras on kohalik, siis on tal kõrge targem neid asju toas pruukida - vahelejäämise tõenäosus on pea olematu.

Vabariigi aastapäeva kaitsejõudude paraad

Rahvas suundumas paraadile

Kaitsejõud paraadiks valmis

Kuna sel, vabariigi 96.-l aastapäeval (või sünnipäeval, kuidas keegi tahab seda nimetada) toimusid osad olulised riiklikud rituaalid, nagu kaitsejõudude paraad ja presidendi vastuvõtt Pärnus, võtsin nõuks esimest kohapeale kaema minna. Esimest korda tõtt öelda. Aga parem hilja kui mitte... üldse või kuidas see käiski.
Ilm oli paraadi pidamiseks igati soodne - tavapärase veebruaris valitseva külma asemel mõni kraad sooja, maa lumetu ja päike üksikute kiudpilvedega taevas säramas. See ei tähendanud muidugi, et kõigil ühtviisi soe ja mugav oli. Eks seistes hakkab ikka külm. Eriti neil, kes oma kohustustest tulenevalt pikemalt ühe koha peal liikumalt seisma olid sunnitud nagu paraadi aktiivosalised ja turvajad. Eks mõne nägu ka sellest tunnistust andis.


Ei selles mõttes, et mis seals ikka, tundus, et kõik sujus ja läks stsenaariumi kohaselt - relvis ja mundreis mehed (ja ka naised) seisid kenasti rivis või paigutustes, kaitsejõudude pealik ning seejärel president käisid, asjurid, fotograafid, kaameramehed ees-ja-taga, ühe väeüksuse juurest teise juurde, tervitasid ja soovisid sõjarditele head iseseisvuspäeva.

Kaitsejõudude pealik tervitustuuril

Selle aja jooksul, mil ma paraadi pidamise kohta, kohe teispool (lõuna pool) silda, jõudsin ja piirdeaia ääres sündmust näha võimaldava koha olin leidnud kuni paraadi tegevuse alguseni tõi sõjardite põrnitsemine pähe järgmised küsimused: miks sõjameeste saapad peavad just musta värvi olema või miks muidu valges lumekaitserõivastuses üksusele ei ole leitud või suudetud neid varustada sama värvi rakmete, kinnaste, kottide, relvastuse ja muude rekvisiitidega?

Lumekarud

Musta värvi saapastega seoses meenus oma kroonuaeg, kus jalad pidevast kohustuslikust kirsades pidamisest palaval ajal hauduma läksid ja see jalgade tervisele mitte hea ei olnud. Okei, ma saan aru, et talvel ja päikesepaistelise ilmaga püüab must paremini soojust, aga siis nad torkavad talvisel valgel maastikul ka vaenlasele paremini silma, mis pole ju ka kuigi mõttekas. Maastikusse sulandumise mõttes ongi see värv kõige õigustatum ehk märjal asfaldil või siis musta mullaga põllul. Muul juhul peaks sobivaimaks värviks olema vast ikka mingi pruunikas-rohekas-hallikas.
Lumist maastikku ja valget värvi käsitledes ei usu mitte, et rakemeid ja muud nodi, mida sõjarditele külge riputatakse, ei ole võimalik valget värvi teha, liiati Eestis toimiva kaitsekulutuste rahastuse juures - 2% SKT nagu NATO standard ette näeb. Igasugune valgega selges tugevas kontrastis olev mistahes tume ese paistab valgel maastikul ikka päris kenasti kätte. Ju siis neis valdkondades on jäetud arengu ja parandamise ruumi.

Tehnika osas üllatas mind kui vaikselt liiguvad Pasi ja Sisu soomukid, pea-aegu hääletult. Eriti just Pasid. Aga samas ega teisedki ratastel liikurmasinad just ülemäära palju ei mürisenud, ehkki väljaheitegaasiga lämmatati pealtvaatajaid üks jagu.

Kuulsin ka üht uudissõna - liinur, mida pruukis oma antud korraldusetes paraadi juhajata. Vist spetsiaalne ametinimetus mingite formatsioonide joondaja või selle eest vastutava asjapulga kohta. Minu kõrva jaoks kõlas see sama nunnult nagu lepatriinu ja piilu-part.

Eesti ja Pärnu lipud

Elavjõud

President tervitamistuuril

Vasak-parem

Merevägi (vist)

Politseijõud

Kaitseliidu malev

Tudengiühendused või musketärid?

Noored lippurid

Sõjatehnika

Soomuk Pasi

Soomukid Sisu

Head väljavaated

Mobiilne radarijaam

Mobiilised "õhutõrjujad"

Veel veokeid 

Kah(j)urid

Ka mingid lennumasinad

Kaks "moosiriiulit"

Mobiilne tulejõud

Vaade kahuritorru

Lapsed väisamas soomukid Sisu

Annaks jumal ja inim-mõistus, et sõjamasinaid vaid sel viisil pruukimist leiaksidki