Kooseeluseadus (eelnõu materjalid EIS keskkonnas) on üks huvitav asi - fenomen, mis paneb Euroopa kõige usuleigema rahva – eestlased – jaotuma kahte selgelt teineteisele vastanduvasse leeri. Vähe paistab olema neid, keda kooseluseaduse temaatika külmaks jätab. Erinevate seisukohtade piir jookseb läbi sõprade, töökollektiide ja koguni perekondade. Tundub, et isegi neid, keda teema seni ei huvitanud, on ühiskonnas levivast rahutusest tuld võtnud.
Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.
Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?
Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.
Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.
Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.
Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.
Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.
Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.
Tunnistan, et isiklikult ei ole seda seaduseelnõu lugenud ja sestap ei oska ka ühest seisukohta võtta, kas see on hea või halb seadus ning kas see tuleks vastavalt kas vastu võtta või tagasi lükata. Millegipärast mulle tundub, et ka paljud tulihingelised oponendid ja ka pooldajad pole seda teinud. Ma ei taha hästi uskuda, et kõnealune seadus võimaldab koolides ja lasteasutustes homopropagandat ja laste homodeks ja omasooihalejateks pööramist, mida kardetakse seaduse vastuvõtmisel sündivat.
Ilmselt pole ma seaduseelnõu ka lugenud kuivõrd see teema mind väga ei eruta. Või õigemini selle seaduse homotemaatiline vaatnurk. Tegelt, ei mõista ma ka päris lõpuni miks see sedavõrd valulikke ja raevukaid reageeringuid esile kutsub. Aga nagu näha, on homoabielude küsimus üks sellistest võtmeteemadest, nagu näiteks ka võrdõiguslikkuse, abordi (seda siiski ilmselt rohkem USA-s ja mujal religioossemates riikides kui meil) või ka astmelise tulumaksu teema, mis rahvast tugevasti polariseerivad. Tegemist on ilmselt isegi suurema polariseerijaga Eestis kui Savisaare isik.
Ma mõistan vastuseisjate pahameelt selles osas kui see taandub või keskendub vastuseisule abielu mõiste laiendamisele omasooliste kooselule. Et soovitakse säilitada abielu mõiste tähendus vaid mehe ja naise kooselu liidule. Aga kui see seisneb mistahes omasooliste seadusega reguleeritud kooselu keelamises, siis jääb vastav taotlus mulle arusaamatuks, et mis selles head on või miks see peaks peale oma kooselu seadusega reguleeritud vormis elada soovijate laiemalt kedagi puudutama? Ehk sisuliselt kelle asi see on, mida kaks (või ka enam) teovõimelist mistahest soost inimest omavahel kokku lepivad, millist õiguslike tagajärgedega liitu või suhtesse nad astuvad?
Kooseluseaduse vastased apelleerivad taolise liidu ebaloomulikkusele ja ebamoraalsusele, osundades, et täna homoabielud homme on aga uus pürgimus juba abielu loomadega, lastega või laipadega. Mõistan ja aktsepteerin taolise mõttekäigu taga olevat väärtuste devalveerumise ja teisenemise hirmu, et täna tavapärasest normist üks samm kõrvale, homme järgmine ja nii edasi. Ilmselt tõesti ei soovi me (sh samasoolised paarid) näha inimese ja eesli või inimese ja surnud mägra abielu või muud sellist isevärki liitu. Põhimõtteline vahe tuleb siin sisse aga kooselu osapoolte teo- ja vastutusvõimes ning vabas tahtes, milliseid põhimõtteid on tavaks demokraatlikes ühiskondades austada.
On selge, et alaealine ei ole seaduse mõistes (ja enamasti ka sisuliselt) teo- ja vastutusvõimeline, samuti mitte ka vaimse puudega isik. Me ei saa rääkida vabast tahtest, teo- ja vastutusvõimest aga teiste eelviidatud subjektide ja objektide osas.
Seejuures ärme vaata mööda tõsiasjast, et tegelikult on väärtused ja arusaamad läbi aegade pidevalt muutunud ja teisenenud. See, mida kunagi peeti ebamoraalseks, jumalateotuseks või koguni surmapatuks, olgu selleks kirikust erinevate arusaamade ja vaadete jutustamine, pühakute piltide vastu võitlemine või mis iganes, käsitleme tänaste arusaamade ja väärtuste valguses täieliku hulluse ja vaimupimedusena.
Lapsendamise küsimus. Mingil kummalisel põhjusel kujutavad omasooliste kooselu vastased ette, et selliste kasuvanemate eemärk on lapsest omasooihaleja kasvatamine ning seepärast ei tohiks nad lapsendamise õigust saada. Selline väide on pehmelt öeldes jabur, et mitte öelda suisa nõder. Isegi kui nad lapse orientatsiooni kuidagi „moodsamaks“ kallutada püüaksid, oleks see tuule tallamine, kuivõrd seksuaalseid eelistusi sel moel ei muuda. Ehk sa võid ju ise olla hernesupi fänn, aga kedagi teist seda armastama saada, kui tal vastav soon puudub, ei õnnestu.
Senikaua kui ühiskonnas on hüljatuid, ilma koduta ja vanemateta lapsi, on nende ka samasooliste paaride poolt adopteerimise vastustamine küüniline. Isegi kui selliseid lapsi on vaid mõni või üks, ei ole kellelgi õigust nende adopteerimisele ka samasooliste paaride poolt kätt ette panna.
Kahjuks ei ole kogu kooseluseaduse poleemika juures mulle silma jäänud ja kõrva kostnud kõnealuse seaduse palju olulisemad aspektid, nagu kuidas see tagab kooselu osapoolte parema kaitse jms. Selles võtmes on abieluvälise kooselu täpsema õigusliku raamistiku kehtestamine kindlasti vajalik ja hea.
Ehk isiklikult pean tähtsaks, et:
a) kooseluseadus ei sisaldaks homosuhete propageerimist ega anna sellele mingisuguseid suuremaid õigusi või eristaatust võrreldes traditsioonilise erisoolise paarisuhtega;
b) juhul, kui see häirib traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid, ei kasutataks omasooliste kooselu seadustamisel abielu mõistet;
c) samasoolistel paaridel lubatakse lapsendada sarnastel alustel ja põhimõtetel traditsiooniliste peredega;
d) seadus on hästi läbi mõeldud ning sellega on mõistlikult reguleeritud mistahes paarisuhte osapoolte õiguste ja huvide kaitse ning garantiid.
