Kas katusemeistrid on idioodid?

Küsimuse püstitus võib olla tiba terav, aga see on mulle ammu-ammu silma jäänud ja küsimusi tekitanud teema, mida ei ole suvatsenud-viitsinud seni kirja panna. Teeb selle siis nüüd vastu uut talve ära. 

Mingi aeg, ehk ca paarkümmend või veidi enam aastat tagasi läks suurema hooga lahti üsna usin eramute ja muude hoonete katuste renoveerimiste-uuendamiste laine. Ilmselt oli selle põhjuseks nii inimeste elatustaseme tõus, ehk varasemast paremad materiaalsed võimalused kui ka ulatuslikum erinevate katusekattematerjalide pakkumine ja kättesaadavus ning katuseehitusfirmade esiletõus. 

Täiesti loomulik, et need, kes said, võtsid ette vana katuse väljavahetamise uue vastu. Kes ei tahaks siis oma majale uut katust? 

Kui katuse uue materjaliga - olgu selleks kivi või plekk või ka miski muu - katmine on igati mõistlik ja loogiline, siis kummalise lisanähtusena või kaasaandena said paljud katused juurde muid artribuute, nagu lumetõkked (või kuidas iganes neid nimetatakse) jms, mille otstarbekus on pahatihti rohkem kui küsitav. Või… kui nüüd filosoofilisemalt läheneda, siis oleneb otstarbest muidugi. Kui eesmärgiks on kellegi vigastamine (või tapmine), siis on asjal muidugi mõte sees, aga vaevalt, et need atribuudid algselt päris seda eesmärki kannavad. Pigem on ühelt poolt tegemist sooviga saada rohkem raha ning teiselt poolt naiivsuse või teadmatusega, et mitte öelda vajakajäämisega loogilises mõtlemises. 

Või mille muuga seletada tõsiasja, kus libeda pinnaga plekist viilkatusele on ukseava kohale paigaldatud nn lumetõke, mis tagab kenasti selle, et lumi sadamise käigus sealt mitte jooksvalt kenasti maha ei libise vaid jääb raskust ja kõvadust koguma, et siis kriitilise massi saavutamisel lumetõkke konstruktsiooniline tugevus ületada ja alla prantsatada. Mille tulemuseks võib vabalt olla see, et parajasti hoonesse siseneja või sellest väljuja selle kamaka endale kaela saab. 

Paraku just seda, et lumi jooksvalt katuselt maha ei pudene, vaid seal kogunedes kõvaks ja raskeks muutuks, need nn tõkked just teevadki. Parajad tervise ja elude ohustajad. Sellest, kui raskeks võib katusel olev lumi muutuda, saab lugeda mu varasemast selle teemalisest postitusest. 

Probleemi illustreerimiseks ka mõned näited elust.

Lumi ja jää kriitilist massi kogumas.

"Lumekoguja" toimib.

Kui tahad lund säilitada kogu katusel, lase kogu servale panna tõke. :D

Lumi kogumas kõvadust ja valimas õiget hetke alla prantsatamiseks.

Ilma tõketeta suhteliselt laugelt katuselt valgub ka vähene lumi maha.

Kuskil oli mul neid probleemi olemust hästi näitlikustavaid pilte veel. Seega galerii võib täieneda. :)

Selline toode peaks keelatud olema

Ilmselt eksisteerib rida tooteid ja asju, mida ei tohiks müüa või mis võiksid üldse olemata olla. Konkreetsel juhul ajendas mind klaviatuuri haarama sellised pealtnäha lihtsad ja süütud asjakesed nagu ventiilikorgid. Täpsemalt alumiiniumist ventiilikübarad. 

Motoristid teavad ju neid küll - need, mis ventiilide otsa keeratakse - mitte selleks, et õhk rehvist välja ei tuleks vaid selleks, et mustus ja sodi ventiilikanalisse ei satuks. 

Probleemi olemus ei seisne nendes iseeneses või nende funktsioonis vaid justnimelt materjalis. Alumiiniumi pluss on kergus mistap nad väikese korgi funktsiooni täites suhestuvalt raske ratta tasakaalu ilmselt ei mõjuta. Aga sellel materjalil on omadus kergesti oksüdeeruda ning reageerida ka teiste metallide ja ühenditega, mis oksüdeerumist ja täiendava jama kuhjumist pinnale kiirendavad. 

Ma ei mäleta kust ma need sain - lebasid mul pakendis sahtlis - , aga sügisese rehvivahetuse järgselt otsustasin nad talverehvide ventiilidele peale kruvida. 

Nüüd, ca kuu peale rehvivahetust, otsustasin rehvide rõhku kontrollida ning vajadusel veidi rõhku lisada kuivõrd üks rehv tundus rohkem lössi vajunud olema. Tavaline mõne minutiline operatsioon osutus aga parajaks katsumuseks ja tund kestnud närvide proovilepanekuks kuivõrd needsamad toredad faking jullad olid võtnud nõuks ventiilidega ühe terviku moodustada. 

Tavapärane sõrmedega ventiilikübara maha keeramine osutus lootusetuks ja põhjus polnud siin külmas ilmas ning nende kinni külmumises kuivõrd tegemist oli juba teist päeva plusskraadidega sula ilmaga. Lisaks sai igaks juhuks soojendatud neid ka tiku- ja küünlaleegiga. 

Lõpuks võtsin kasutusele käejõudu võimendavad vahendid - näpitstangid ning 10mm võtme kuivõrd õnneks oli jullade disainer neile sobiva kuukandilise välimuse andnud, nii, et neile sai võtmega kenasti jõudu rakendada. See kõik ei tahtnud aga ikkagi soovitud tulemust toota kuivõrd ventiilid andsid järele oma pesas ja pehmemas, ehk kummi, osas. 

Kartsin, et neetud ventiilikübarad jäävadki lahti saamata ja vähemalt selleks päevaks autosõit tegemata. Olin tänulik küll selle eest, et selline asi toimus kodus mitte kuskil bensiinijaamas või, veelgi hullem,  külmas ja koerailmaga pimedas maantee pervel. 

Meenutasin, et tuttav-sõber autotehnik/rehvivahetaja hoiatas mind nende alumiiniumist kübarate kombe osas ventiilide külge oksüdeeruda, aga võtsin seda hoiatust siis kübekese soolaga nagu meile eeskujuks olevates riikides tavatsetakse öelda. Mitte, et ma poleks uskunud, et nad võivad oksüdeeruda ning nende lahti keeramine võib kunagi raskendatud olla, aga ma ei osanud arvata, et see oksüdeerumine võib kiire ning nende kinni kiilumine nii kapitaalne olla. Mõtlesin, et küll ma ükskord panen sinna mingit määret ka vahele. 

Mulle näis, et siin ei ole muud võimalust kui need kuradi miniatuursed gremlinid mingi relaka moodi asjaga lahti/pooleks lõigata. Seda riistapuud mul aga käepärast ei olnud ning pooltühjana näiva rehviga ei söandanud ka kuhugi rehvitöökotta teekonda ette võtma hakata. Sestap suurendasin riske näpitstangide ja mutrivõtmega opereerimisel piirini, kus paistis, et võin ventiilid päris ära lõhkuda. Õnneks andsid need alumiinimust "karistuskapslid" (võib vist nii öelda, kui oled nii rumal, et ei võta spetsialisti nõu piisavalt tõsiselt) toorele jõule lõpuks siiski järele. Tänasin J tähega algavaid tegelasi ning asendasin suure vaeva ja närvikuluga eemaldatud alumiiniumist põrgulised tagasihoidlike lollikindlate plastikust mütsikestega. 

Tagantjärele targana mõtlen, milleks selliseid asju üldse sellisest reaktiivsest materjalist, mis on aldis kinni jääma, tehakse? Kas nende väljamõtleja-valmistaja on niivõrd ebakompetentne, et ta seda ei tea või on tõenäolisest probleemist küll teadlik, aga kokkuvõttes nii ignorantne või nahhaalne, et teda kliendi sellised katsumused ei huvita? 

Kokkuvõttes väike aga vajalik elu õppetund - isegi väike pealtnäha tähtsusetu julla võib su päeva (või ka elu) kapitaalselt peenrasse keerata kui sa ei võta asjatundja hoiatusi piisava tõsidusega või oled lihtsalt loll. 

Antud juhtumil läks mul isegi hästi kuivõrd võimalikud traagilisemad stsenaariumid jäid realiseerumata. Aga kui selline jama juhtub tõepoolest kuskil nn karuperses või rõvedate ilmaolude juures maanteel, võib olukord olla naljast kaugel. 

Kellakeeramise totter tava

Homme on siis taas see päev kui tuleb kellasid keerata. Seekord talveajale üleminekuks tund aega tagasi, millega kujuneb pühapäev teoreetiliselt tund aega pikemaks, mis järgnevate päevade osas, kuni kevadel taas suveajale üleminekuni, tähendab hommikul hilisemat ärkamist ning vastavalt hilisemat päeva lõpetamist ja magaminekut. Kellele ei meeldiks tund pikem vaba päev ja võimalus kauem magada? Muidugi meeldib. Aga vaadakem asja laiemalt.  

Kellade keeramine - kokkuleppelise kellaajaga manipuleerimine on üks veider arusaamatu relikt, millel ei paista sisulist mõtet, ehk põhjendatust, aga mis ometi ei muutu. Seda hoolimata kaasnevatest ebameeldivustest. Vähemalt mina ei tea küll kedagi kellele meeldiks kokkuleppelise taustaajaga mängimine, ehk selle ühele või teisele poole kruttimine. Tõsi, inimesed ei ole selles küsimuses nii kirglikud ja emotsionaalselt laetud kui samasoolistele kooselu küsimuses või ka selle osas, kas üks poliitik võib teiste kohta öelda seda, mida sülg suhu toob, pidagugi see tehniliselt paika.
Väidetav elektri kokkuhoid on küll sügavalt kaheldav. Elektri kokkuhoiust saame rääkida suveajale (Daylight Saving Time) üleminekul, mil loodusliku valguse kasutus on parem. Ilmselt sellega seoses elektri kokkuhoiu argument ka kasutusele tuli.

Kella-aja keeramise vastustajad saab põhimõtteliselt jagada kolmeks.
Talveaja (tuntud ka kui vööndiaeg) vastustajad – need, kellele ei meeldi õhtuse pimeduse varasem kätte jõudmine, mis pärsib õhtuse aja väliseid toimetamisi ja põhjustab päeva teises pooles suuremat väsimust.
Suveaja vastustajad – need, keda häirib varasema ärkamisest tingitud elurütmi muutus ja kohanemisraskused nädala kuni kuu vältel.
Usun, et valdav osa vastustab kellakeeramist kui sellist, ükspuha, kas seda keeratakse edasi või tagasi. Põhjuseks tunniajase elurütmi muutusega kohanemise raskused ning valge aja ebaratsionaalne paiknemine päevas.

Kellaaja arvestust seostatakse tavaliselt keskpäevaga, ehk kella 12-ne päikese paiknemisega kõige kõrgemas punktis taevas (ehkki ka see ei pea päris paika). Aga mis tähtsust on sellel, et päike kell 12 päeval kõige kõrgemal taevas peaks olema? Liiati arvestades, et keskpäev on üsna suhteline ning kl.12 ei ole valdava osa meie laiuskraadil elavate inimeste, kes alustavad oma tööpäeva kella 8-st kuni kella 9-ni ärkveloleku aja ekvaator nagu kell 24 ei ole sisuliselt südaöö. Pigem kipub olema see kella-aeg mil täiskasvanud inimene magama läheb.
Inimese, kes ärkab kell 7 hommikul ja läheb magama 23-st 24-ni keskpäevaks, ehk ärkveloleku aja poolitajaks kujuneb hoopis kl.14 – 15.

Vaatame kuidas jaguneb päeva päikesevalgus. Võtame vaatluse alla neli päeva aastas: suvine ja talvine pööripäev ning kaks nende keskele jäävat päeva. Vaatluskohaks on Pärnu.
Suvine pööripäev 22.juuni – päike tõuseb kl.4:15 ja loojub kl.22:33. Nende vahele jääva valge aja pikkus on 18 tundi ja 18 minutit.
Talvine pööripäev 22.detsember – päike tõuseb kl.9:10 ja loojub kl.15:31. Nende vahele jääva valge aja pikkus 6 tundi ja 21 minutit.
Kaks pööripäevade vahele jäävat päeva:
22.märts – päike tõuseb kl.6:19 ja loojub kl.18:40 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi ja 21 minutit.

22.september – päike tõuseb kl.7:06 ja loojub kl.19:22 nende vahele jääva valge aja pikkus 12 tundi 16 minutit.

Kui pööripäevade osas elamisel suve- või talveaja alusel erilist vahet ei ole – ühel juhul on nagunii pea koguaeg valge ning teisel on valget aega väga lühidalt -, siis muul ajal küll. Valdavalt hakkab valge aeg peale enne tavalise tööinimese ärkamist või umbes sellel ajal. Rääkimata tööpäeva algusest, milleks on päike kevadel ja varasügisel juba taevas.

Tavalise tööinimese ärkvelolekuaja ja loodusliku päevavalguse aja võrdlus toob välja talve- ehk vööndiaja ebakohasuse meie laiuskraadil - ärkveloleku aktiivne periood on valge ajaga ebamõistlikus nihkes. Teine võimalus on muidugi üldine ühiskondlik kokkulepe kõikide tegevuste aegade paar tundi varasemaks nihutamiseks, aga seda oleks oluliselt keerulisem teostada kui jätta kellad suveaja pealt talveajale kruttimata.
Tahaks loota, et kellakeeramisest ühel heal päeval nn suveaja kasuks loobutakse.

Päiksetõsu ja –loojangu info aluseks on http://www.timeanddate.com/ portaal. 

Inimeste robotiseerumine

Igatahes sellised, pealkirjas väljendatud mõtted ja assotsatioonid minus erinevate ettevõtete klienditeenindajatega kokkupuudete põhjal tekivad.
Käesoleva postituse kirjutamise inspiratsiooniks ja tõukeks on kogemus Rimi kaubandusketiga, täpsemalt selle Tallinna Sõpruse pst keskuse infoleti teenindajaga, kellele ma loo moraali osas ometi kogu vastutust ei paneks.

Pilt Rimi Facebook'i lehelt

Protsess sai aga alguse ise-enesest suht totakast asjast nagu seda on kliendikaart, mille ma vist kuskil 2010 a keskel teha lasin ning mis juba nädala või paari pärast peale kasutusele võtmist kassades tõrkuma hakkas – kaardilugejad seda omaks võtta ei tahtnud. Ikka on kassiirid teda n-ö läbi tõmbamiseks kilekottidesse või tsekkide vahele toppinud. Vahest on see aidatud, vahest mitte. Teinekord on kassiir kaardi numbri käsitsi sisse toksinud. Üksikutel juhtudel on mõni kassiir olnud sedavõrd kogenud, et pole kaardi lugejast korduvat läbi vedamisele hakanud aega kulutamagi vaid toksinud kaardi peale esimest läbitõmbamise ebaõnnestumist kohe käsitsi. Kokkuvõttes aja võit ikkagi.

Lühidalt, kaardi kassast läbi minemine esimese korraga on õnnestunud ehk kuskil 8-l või 9-l juhul 10-st.

Mida see tähendab?
See tähendab pikemat ooteaega kassas nii minule kui kõigile neile, kes minu järel kaupade eest tasumist ootavad. Lisaks lisaliigutusi ja frustratsiooni kassiirile. Ja kuivõrd mul pole mingit alust arvata, et taoline juhuslikult toimiv (enamasti mitte-toimiv) kaart on ainult mul, suureneb klientide oote-aeg ja kassapidaja frustratsioon iga sellise kaardi võrra.

Ehkki ma olen seni Rimi kassades selle lisaminuti või paar kaardiga sahmimist ära kannatanud, mõtlesin, et küsin igaks juhuks infoleti töötajalt, kas nad võiks mu enamasti mitte töötava kaardi välja vahetada. Kokkuvõttes peaks ju Rimi ka ise sellest huvitatud olema, et klientide teenindamine oleks võimalikult sujuv ja kiire – seda rohkem kliente nad ju suudaksid teenindada ja kaupu müüa. Mitte väikese osatähtsusega pole seejuures oma töötajate säästmine, mis omakorda avaldub tööviljakuses.

Infoleti töötaja tõmbas mu kliendikaardi läbi seal olevast kaardilugejast ja ütles, et kuna tema aparaat kaarti loeb, siis ei saa ta mu kaarti välja vahetada(!). Selle juurde jäi ta isegi vaatamata mu viitamisele just äsjasele kaardi lugemise probleemidele sealsamas keskuse kassas! Küsisin, et kas ta ei usu, et mu kaart tegelikult kassades ei toimi? Ütlesin veel, et kui probleem on selles, saavad nad seda ju järele kontrollida küsides kasvõi konkreetselt kassapidajalt või vaadata järele kassa kohal asuva kaamera salvestus. Kogu mu argumentatsioon ei olnud infoleti töötaja jaoks mitte miski ning ta jäi kindlaks oma otsusele, et kuna mu kaart toimib (tema aparaat seda ju loeb), siis ei saa ta seda välja vahetada(!?).
Selline avaldus jahmatas mind niivõrd ei ma osanud suurt midagi enam kosta. Või õigemini - ma ei näinud sellel suuremat mõtet kuivõrd kui loogika ja põhjendatus ei tepsi, siis polnud alust arvata, et mingi pikem, vaidlusele kalduv argumentatsioon, võiks asja muuta. Sellest ka assotsatsioon robotiga, mis on programmeeritud toimima vastavalt teatud käsureale ja mida/keda ei huvita asja sisuline pool.
Sedastasin, et okei, eks ma seisa siis kassades (ja teised kliendid minu järel) endisel moel edasi kuniks mu kliendiks olemine saab registreeritud ning lahkusin pea täis imestust ja mõtteid, mis ka ühtlasi üsna palju nalja pakkusid.

Nädal või veidi rohkem hiljem sattusin samas kaupluse kassas tavapärasesse olukorda kaardiga, mida kassasüsteem magnetriba kaudu omaks ei tahtnud võtta. Ei aidanud ka noorukese kassapidaja poolt kaardi erinevatesse materjalidesse toppimine ja selles kaardi lugejast läbi vedamine. Aga ta jätkas seda siiski tuima järjekindlusega nii korda kümme :) selmet toksida kaardi number käsitsi sisse. Lõpuks toksis ta numbri ka käsitsi, tehes ilmselt väikese näpuka kuna ka sellega ei õnnestunud tal mu kliendistaatust registreerida.
Muidugi ei seisnud ma seal kassas vaid üksinda. Peale mind oli seal päris korralik saba. Inimesed muutusid juba rahutuks ja hakkasid seda väljendama. Teatasin lähimatele „kaaskannatajatele“, et olen teinud Rimile ettepaneku kaart välja vahetada, aga kuna nemad teatavad, et see töötab, siis pole midagi parata. Asi lõppes sellega, et kuna noor ja ilmselt kogenematu kassiir ei suutnudki tehnilistest probleemidest võitu saada, lahkusin kauplusest ilma sel korral kliendina kvalifitseerumiseta.

Samal päeval (10.nov.) saatsin Rimi üldmeilile (info.ee@rimibaltic.com) järelepärimise, kas kassapidaja peab Rimi kliendikaardi esitamisel ostu kliendina registreerima ka siis kui kaardi magnetriba ei toimi?
Sellele küsimusele on vastus veel saamata. Tahaks loota, et nad oma üldmeilile laekuvaid kirju ikkagi loevad ja küsimustele ka vastavad. Selleks annab lootust nende koduleht, mis väljendab hoolimist kliendi arvamustest.

Muidugi, Rimi infoletitöötaja eelkirjeldatud otsuse ja käitumise põhjuseid vaagides võib mõista, et põhjused ja motiivid saavad alguse kõrgemalt kui antud ametipositsioon. Sellistel puhkudel on enamasti põhjuseks firmas kehtestatud reeglid ja korraldused kuidas ja mis puhul mingit asja tehakse. Kas ja kui paindlikud - ning seejuures kui mõistuspärased - ollakse. Tihtilugu tingib just viimase momendi jäikus selle miks töötaja käitub loogikavabalt ja masinlikult, meenutades rääkivat robotit. Selle juurde käib viitamine kehtestatud korrale, et nii on paika pandud, või et lihtsalt nii on, nagu mantrat, mis peaks küsimuse lahendama.
Ma saan aru töötaja/klienditeenindaja või kelle tahes eesliini töötaja volituste piiridest ja kehtestatud reeglitest, ometi ei mõista ma kui kehtestatud korralduse jaburuse, põhjendamatuse (rääkimata seadustega vastuollu minemisest) ja probleemide tekkimise korral töötaja kaitseb ja õigustab sellist otsust või toimimisviisi suutmata selle vajalikkust loogiliselt ära põhjendada, tehes sellega endast roboti.

Robotiseerumisel on ka teisi põhjuseid näiteks süsteemsus ja standardid, mis on ellu kutsutud vigade minimeerimiseks ning teenindustasemete ühtlustamiseks firma sees erinevate üksuste või teeninduspunktide vahel. Heaks näiteks on siinkohal McDonalds’i söögikohad.
Sa annad klienditeenindajale tellimuse nagu inimene ikka a la „palun üks x-eine Coca-Cola’ga, üks metsamarjapirukas ja kohv piimaga“. Aga klienditeenindaja fikseerib su tellimuse ikkagi talle õpetatud skeemi järgides nagu ta poleks kuulnudki, mida sa talle ütlesid. Ta võtab su tellimuse nagu talle on õpetatud – küsides küsimusi tellimuse kohta oma kindlas järjekorras ja tehes ettepaneku võtta ka magustoitu. Näiteks piruka.
Pole kuigi imestamisväärne, et tekib tunne nagu räägiks inimkõnest aru saava rääkiva robotiga. Seejuures siiski mitte kõige intelligentsemaga kuivõrd tellimus tuleks jupitada ja ajastada vastustena „roboti“ küsimustele.

Olen ka tähele pannud, et mingi osa robotiseerumise põhjustest peitub inertsis – nii ettevõtete omas, mis avaldub reeglites, käskudes ja keeldudes kui eraisikute omas, mis avaldud käitumuslikes aspektides. Inerts seisneb matkimises, kopeerimises ning eeskujude ja autoriteetide järgmises. Jätkatakse või võetakse kuskilt (n. teise ettevõtte pealt) mehaaniliselt mallina üle mingeid reegleid, käsitluspraktikaid või koguni hoiakuid. Lihtsalt seepärast, et nii on need olnud või on kuskil - võib olla ka edukas ettevõttes - mõtlemata ja tunnetamata läbi konkreetse regulatsiooni või praktika mõtet ja vajalikkust.
Nii juhtub, et ühest organisatsioonist ja süsteemist ülevõetu muutub teises kohas teistsuguste asjaolude tõttu pahatihti mõttetuks ja jaburaks. Või oli ta seda juba ennegi. Aga kuna kopeerimine on lihtne ja mugav, siis ei vaevuta asju läbi mõtlema.

Mulle tundub, et mida suurem ja kiiremini kasvav organistatsioon seda kergemini taolisse ämbrisse astutakse. See oleneb ehk enamgi veel ettevõtte personalipoliitikast – kas ja kui lõbimõeldud ja juurdunud see on kõige kõrgemalt tasandilt alates. Kuidas väärtustatakse klienti, kui järjepidevad on klienditeeninduse printsiibid ja kui suurt tähelepanu neile tegelikult pööratakse, mitte vaid ei deklareerita marketingi raames.
Ülereguleeritud, jäigalt raamistatud tööülesannete ja töötaja volitustega, võiks isegi öelda paranoilistes ning sellistena rumalates organisatsioonides, juhtubki see, et töötajad surutakse roboti rolli ning firma tasandil käsitletakse klienti kui ühikut või statistilist juhtumit.

Kuidas tunneme ära robotiseerunud käitumise?
Oma kogemuse põhjal resümeerin siikohal mõned tunnused.

a) Esiti klienditeenindaja ei kuule/kuula mida talle öeldakse olles juba ette keskendunud oma positsiooni kaitsmisele (isegi kui seda ei rünnata) või õpitud käsitlusmallile (turvalisus).

b) Ta üritab probleemi paigutada tundma õpitud tuttavasse probleemide kasti isegi kui tõstatatud probleemile vastavat n-ö kasti veel pole. See avaldub ta pentsikute (tihtipeale asjasse puutumatute) küsimuste ja konstanteeringutena. Võib ka juhtuda, et kui probleemi käsitlemiseks ühtegi sobivat probleemikasti pole ja ta probleemi kliendi vastuseisu tõttu suvalisse kasti paigutada ei saa, jookseb tal piltlikult öeldes juhe kokku.

c) Ta ignoreerib fakte, argumente ja loogikat, mis eksitavad teda trafaretsest lahendusest e probleemi tuntud kasti paigutamisest.

d) Loogilise ja ammendava seligtuse puudumisel tugineb ta klišeelikkele ebamäärastele õigustustele nagu: „meil on see nii“, „nii on meil lepingus kirjas“, „arvutiprogamm nõuab seda“, „selline on meie blankett“, „ma ei saa midagi teha“, „aga see on meil kogu aeg nii käinud“, „see on igalpool nii“ jms., mida ta võib veenvust silmas pidades korrata. Osundades nii otsekui Jumalast, mitte inimtahtest määratud ja sõltuvatele tingimustele. Enamasti need töötavad kuna klient, nähes, et adekvaatset konstruktiivset dialgoogi pidada ei õnnestu, löövad lihtsalt käega.

Mõneti või otsapidi haakub robotiseerumisega ka kliendi ründamine ja tema mingiks eriskummaliseks friigiks pidamine probleemi tõstatamisel või ebakohtade osas selgituste palumisel: „te olete esimene, kes selle kohta küsib“ või „te olete esimene kellele see probleemiks on“ jms. Taoliselt üritab klienditeenindaja klienti end veidrikuna tundma panna ja ta suu kinni toppida. Aga selline lähenemine pole mitte puhal kujul robotiseerumise tunnus kui pigemini märk mugavast ja üleolevast suhtumisest klienti.
Muidugi, taoline äramärkimine võib toimuda ka positiivse tunnustusena, aga see on selgelt eristatav etteheitest puhtalt konteksti põhjal.

Võib olla on klienditeenindajate robotiseerumine aja märk. Ma ei tea. Igatahes on selline praktika jabur ja mina küll ei näe, et selline praktika pikemas perspektiivis või tugevma konkurentsi tingimustes elujõuline oleks. Pigem on see võimalus kõigile teistele inimlikuma ja parema (mõistvama) teenindusega konkurenti ületada.