Kuidas teha word’i failist pilt?

Ehk kuidas teha doc failist jpeg, jpg, png või tiff formaadis pildifail Windows op.süsteemi baasil.

Milleks seda vaja on?

Seda võib olla vaja näiteks dokumendist ülevaatliku (mitteredigeeritava) pildi netti (Facebook sein vms.) riputamiseks.

Hea uudis on see, et seda saab teha ka ilma spetsiaalse konverteerimistarkvarata. Suure tõenäosusega on sul selleks vajalikud vahendid juba arvutis olemas. Nendeks on MS Word ja Paint.

Kuidas see käib?

Word’i failist pildi tegemiseks on 3 moodust:
a. Kasutades vaid Word’i
b. Kasutades Word’i ja Paint’i
c. Kasutades Paint’i koos printscreen’i ja Paint’i või mõne muu pildi redigeerimisprogrammi või rakendusega.

Moodus A - vaid Word’i kasutades

Valiku kopeerimine

1) Sul on lahti Word’i fail millest soovid pilti teha. Aktiveeri (lohista kursor vasakut hiireklahvi all hoides üle soovitud sisu või vali klaviatuuril Ctrl +A) kogu konverteeritav info (tekst, pildid, tabelid, mis iganes sul selles failis on).

2) Kopeeri aktivteeritud valik (klikk parema hiireklahviga valitud alal ja käsklus Copy/Kopeeri või klaviatuuril Ctrl +C)

3) Ava uus Word’ faili põhi – Fail > Uus > Tühi dokument

Kleebi pildina

4) Kleebi vahemällu (clipboard) salvestatud sisu uude faili pildina. Selleks tee parem hiireklikk tühjal word’i failil ja vali kleepimissuvandite alt neljas ikoon (Pilt(T)) Pilt 3 või Word’i faili tööriistaribal Avalehe saki vasakpoolses servas Kleebi käskluse alt väikese kolmnurga alt avanevast menüüst sama ikoon (Pilt(T)).
Tulemuseks on Wordi põhjale kleebitud pildifail.

Salvesta pildina

5) Sellest soovitud formaadis pildifaili tegemiseks kõpsa faili keskele, nii, et pildifaili ümber tekib raam (joon), klikk hiire parempoolsel nupul ning vali avanenud menüüst käsklus „Salvest pildina“ (Save as Picture).

6) Avaneb pildi salvestamise Explorer aken (kaustavaade). Selle all servas anna oma pildile nimi ning vali soovitud pildiformaat/salevestustüüp. Esimese, ehk vaikimisi valikuna on seal png ehk Portable Network Graphics, aga võid valida ka jpeg, gif või tiff formaadi.
Netti laadimiseks on kõige sobilikumad png (samas kõik keskkonnad ei pruugi seda toetada), gif ja jpeg.

Tulemuseks on kvaliteetne, aga samas võrdlemisi suur ja mahukas pildifail, mis on veebi laadimiseks mõistlik küll mõne vastava võimekusega programmiga väikesemaks teha.

Salvestustüübi/formaadi määramine

Musta tausta probleem

Probleemid. Mitte alati ei pruugi sellisel viisil loodud pilt olla loetav. Ma ei oska öelda millest see tingitud on – kas Office versioonist või Window’s op.süsteemist või muust, aga tulemuseks võib olla ka musta taustaga fail, milles küll näiteks pildid on nähtavad, aga tekstiosa enam mitte.
Mõnel puhul on see nii vaid jpeg failina salvestamisel, aga võib juhtuda, et see on samamoodi musta taustaga kõigi võimalike valitavate failiformaatide puhul.

Seejuures png ja tiff annavad korrektse (ilma musta taustata) failiikooni, aga jpeg ja gif puhul võib ka failiikoonide taust tulla must.

Png pildifaili ikoon

Moodus B – kasutades Word’i ja Paint’i. 

Kahe eelpool mainitud probleemi (tulemuseks on veebi riputamiseks liiga suur pildifail või pildifaili taust on must) vältimiseks on parem kasuda nende kahe programmi kombinatsiooni.

Sammud 1) ja 2) on samad.

Paika nihutatud pildi lõikamine

3) Ava Paint ning kleebi vahemällu (clipboard) salvestatud sisu Paint tühjale lehele – programmi tööriistariba Avalehel ikoon Kleebi või klaviatuuril Ctrl +V.

4) Nihuta tekkinud pildifail hiire vasakut klahvi all hoides soovitud asukohta. Tavaliselt kleepides satub see kohe vasakusse serva, mistõttu on mõistlik nihutamisega sinna veidi ruumi luua.

5) Soovi korral lõika tekkinud pilt Lõika/Crop käsklusega soovitud suurusesse.

Salvestusformaadi valimine

6) Salvesta tulemus soovitud pildiformaadis. Selleks kliki Paint tööriistariba sakil Fail ning vali „Salvesta nimega“ alt avanevast valikust soovitud failiformaat (soovitavalt png, jpeg või gif).

7) Avanenud Explorer’i kaustavaates anna oma failile nimi, vali salvestamise  asukoht ja valmis ongi!

Salvestamine kausta

Plussiks on see, et tulemuseks on lollikindel ja kasutatav pildifail, mis on veebi riputamiseks ka sobivas suuruses – ehk pole pole nii suur kui moodus A fail.

Probleemid või vajakajäämised. Nii moodus A kui B puhul ei õnnestu pildiks kaasata Word faili päist (header) ja jalust (footer).

Moodus C – Word’i faili ja printscreen kombinatsioon

Kõige primitiivsem variant Word’ist või mistahes muus formaadis ekraanil kuvatavast pildifaili loomiseks ajab samuti asja ära. Eeliseks moodus A ja B ees see, et saad pildiks kogu faili sisu sh ka päise ja jaluse. Miinuseks väiksem ja ebakvaliteetsem pilt kuna pildiks tehtav ala peab kõik ekraanile ära mahtuma.

Wordi faili tulemus print screen'iga

1) Sul on avatud Word’i fail millest soovid pilti teha.

2) Tee oma arvutiekraanist kuvatõmmis – harilikult on selleks klaviatuuril spetsiaalne klahv (Print Screen), mis võib nõuda ka funktsiooniklahvi või Alt klahvi koos kasutamist (kui PrtScr klahvi tekst on teist värvi, nõuab selle ilmselt sama värvi tekstiga abiklahviga koos kasutamist).

3) Kleebi tulemus Paint’i (vaata täpsemalt ülaltpoolt Moodus B punkt 3)

4) Lõika pilt parajaks (vaata täpsemalt ülaltpoolt Moodus B punkt 5)

5) Salvesta pilt soovitud formaadis (vaata täpsemalt ülaltpoolt Moodus B punktid 6 ja 7)


Loodetavasti olid juhised arusaadavad ja asjast huvitatule kasulikud.

An issue with copying and pasting events in Thunderbird Lightning calendar

Somehow I often stumble upon different kind of technical problems especially regarding computer usage. Here’s another one of such challenges.

This subject applies to following search terms: problem with copying and pasting events in Thunderbird Lightning calendar; can’t paste an event in Thunderbird calendar etc.

Situation
You have an event in Thunderbird calendar called Lightning that you want to copy for a new event.
You choose that event from calendar making a single left mouse click on it.  Now you copy that event either by shortcut command Ctrl +C or by right mouse click on corresponding option in context menu.

Now you go onto new day where you want to paste copied event and give command Ctrl +V or corresponding option in context menu.

Outcome
Nothing happens – no event is pasted.

The issue is more strange as all signs points that everything should work, as pertinent choices for copying and pasting in context menus are active, but even though there’s no expected outcome.

Solution
As it turned out upon time wasting investigation such problem can freely happen if in addition to sub calendars (like “my work”, “private”, “events”, “birthdays” etc.) inside your Lightning calendar you have also grouped tasks which labels are also shown in left side of Lighting calendar along to other sub calendar labels.
The issue with unsuccessful paste emerges if you have some of your task label marked (active) prior pasting the copied event. Therefore the event not pastes to your calendar!

Thus in order to make an event show in your calendar do first point out a sub calendar by marking a corresponding label with a click on it. 

Generally if any sub calendar is chosen (marked), pasted event shows up in the calendar and you can set appropriate sub calendar editing the event details.
In addition, pay attention that the chosen sub calendar checkbox is marked. Otherwise the event also not seen in the calendar.

Of course there may be other reasons for copying and pasting an event doesn't work with corresponding symptoms (like context menu options for copying or pasting are inactive etc.), but I found that my case can be rather rare and therefore quite difficult to figure out what the problem is, even though the cause of the issue itself is rather trivial. Maybe I just managed to save your time. :)

Kuidas viia Google Minu rajad (My tracks) teekonnafail Endomondo’sse

Ehk mida teha ja kuidas toimida kui soovid oma liikumistreeningute haldamiseks kasutada Endomondo keskkonda, aga mingil põhjusel jäädvustada läbitavat distantsi mõne teise rakendusega. Minul on tekkinud see vajadus seoses Endomondo äpi GPS-iga koostöö kohatise ebastabiilsusega, kus vaatamata GPS signaali lukustamisele enne treeningut, on rakendus liikumist registreerima hakanud alles peale mõne kilomeetri läbimist. Samuti kipub Endomondo rakendus (vähemasti selle tasuta versioon) distantsi registreerima „ümardamisega“, mis muudab just käänulisematel lõikude info ebaadekvaatseks - tegelikust lühemaks.
Ehk lühidalt, puht tehilisest aspektist, kuidas muuta .kmz fail Endomondo'le söödavaks .gpx failiks.

Vaja läheb: 

• GPS võimekusega nutitelefoni (ega vist selliseid polegi, millel vastav võimalus puudub).
• Telefonis Google Minu rajad (My tracks) rakendust (võib olla installitud ka Endomondo äpp, aga kui seda telefonis üldse kasutada ei soovita, pole ka vajalik).
• Google konto (on sul olemas kui kasutada mõnd Google paljudest online rakendustest näiteks gmail’i).
• Endomondo kontot.
• Failide konverteerimise rakendust (näiteks GPSBabel - kui seda alla ei taha laadida, on seda võimalik pruukida ka online põhiselt) või vastavat võimalust pakkuvat online keskkonda (näiteks GPS Visualizer).
• Aega ja tahtmist asjaga tegeleda :) 

Tegevused:

1. Kõigepealt on enne trenni alustamist oluline veenduda, et mobiili aku on piisavalt laetud - vähemalt 50% akust täis (sellest peaks piisama pooleteist tunnise treeningu talletamiseks).

2. Enne trenni alustamist, ehk liikvele minekut, aktiveeri mobiilis GPS signaali vastuvõtt.

3. Ava Google Minu rajad äpp.

4. Minu rajad rakenduse seadetes tee määrang treeninginfo talletamise kohta Google Drive’is (see toiming on vaja teha vaid korra!).

5. Kui oled valmis liikvele minema, käivita äpp punasest salvestamise nupust – rakendus tuvastab GPS põhjal su asukoha (olenevat seadmest, avatusest taevale ja ka ilmast võib see võib pisut aega võtta). Kui rakendus kuvab Su asukohta kaardil võid teele asuda.

6. Peale trenni lõppu lõpeta Google Minu rajad rakenduse salvestus. Ja et mitte asjatult koormata mobiili akut, lülita ka GPS välja.

7. Logi arvutis sisse oma Google Drive’i. Leia seal kataloog „Minu rajad“. Kui oled kõik õigesti teinud tekib sinna varem või hiljem treeningu .kmz fail, mille abil saad läbitud trassi kuvad näiteks Google Earth rakenduses.

8. Lae treeningu .kmz fail arvutisse sobivasse kohta (kausta) alla.

9. Ava veebilehitsejas GPS Visualizer. Avalehe keskel olevatest valikutest vali Convert to GPX.

10. Avanenud halli taustaga konverteerimisrakenduses kliki ühte kolmest "Vali fail" nuppu, mille kaudu saad sirvima ja manustama arvutis olevat kmz faili.

11. Veendu, et rakenduses oleks aktiveeritud järgmised valikud: Output format: GPX; Plain text delimiter: tab; Plain text output units: Metric. Muud valikud võib jätta muutmata, ehk lisamata. Samas pole paha konverteeritavale failile lisada asukoha põhine geoinfo kõrguste kohta kuivõrd äppide enda vastav info ei ole tavaliselt kuigi korrektne. Vastavaks valikuks vali Add DEM elevation data rippmenüüst näiteks: best available source. Add estimated fields valikud keskmise kiiruse, suuna, kaldenurkade jms. kohta võib jätta tegemata, sest Endomondo genereerib selle faili põhjal nii-ehk-naa.

12. Vajuta nuppu "Convert"

13. Avanud uuel lehel kliki konverteeritud gpx faili allalaadimiseks lingil Click to download ....data.gpx, määra allalaetavale failile asukoht (kataloog) - ühtlasi võid failile panna ka asjakohasema nime, näiteks treeningu kuupäeva - ning aktiveeri allalaadimine.

14. Logi sisse oma Endomondo kontosse.

15. Endomondo's klikka nupule „Add new training“.

16. Väljapakutud valikust vali viimane, ehk treeningu ülesaadimine failist.

17. Lae oma arvutis asuv .gpx fail üles. 

18. Endomondo treeningu info kinnitamise aknas vali asjakohane spordi liik (suusatamine, jooks, käimine, rulluisutamine jne.) ning salvesta treening.

Voilaa! Treening on üles laetud. Endomondo genereerib laetud info põhjal treening statistika – keskmine tempo, kiireim tempo, km läbimise ajad jms., samuti tulevad failist juurde treeningu alustamise kella-aeg ja kui seade/rakendus võimaldab, siis ka muu geoinfo, nagu tõusud-langused. Soovi korral saad treeninginfot täienda otsingut ja treeningute leidmist hõlbustavate märksõnadega ning lisada vabas sõnastused märkused. 

Loodan, et on abiks neile, kel on tekkinud probleeme Endomondo äpi kasutamisel või selle läbitud maa jäädvustamise täpsusega, aga kes soovivad treeninguinfot jätkuvalt Endomondo's hallata.

Internetiühenduse loomine läbi nutitelefoni (Samsung Galaxy S4 mini näitel)

Ehk teistsuguses sõnastuses - kuidas muuta mobiiltelefon/nutitelefon traadivaba internetiühenduse (WiFi) saate- ja vastuvõtujaamaks, ehk hotspot’iks, ehk kuumkohaks või kuidas kasutada nutitelefoni internetiühenduse modemina.

Miks üldse seda teha, ehk miks see võiks vajalik olla? Vajalikuks võib see osutuda ennekõike siis kui muud, kiiremat ja kvaliteetsemat võrku pole käepärast, aga samas on olemas korralik mobiililevi kas WDMA (ehk 3G) ja HDSPA (ehk 3,5G) võrgus.
Näiteks kui Elisa MINT pulga ühenduse parameetrid olid alla igasuguse arvestuse - tugevalt alla 1 Mbits alla (eks see on kinni ka mobiilse interneti paketist), siis ühenduse allalaadimiskiirus läbi mobiili oli 3,8 Mbits.

Ühenduse parameetrid Mint pulgaga

Ühenduse parameetrid mobiili kuumkohana

Sellise lahenduse pruukimiseks vajalikud eeldused on vastava tehnilise võimekusega (hotspot) nutitelefon ja interneti kasutusega (soovitavalt ilma mahupiiranguta) sidepakett. Ning teisalt WiFi kaardiga (üldjuhul tootja poolt sisse-ehitatud) sülearvuti.
Sidetehniliselt toimib asi nii, et mobiilne seade kasutab mobiilioperaatori võrguga (lähima tugijaamaga) suhtlemiseks/infovahetuseks üht teatud sagedust, ehk tavaliselt üht järgmistest protokollidest (3G/WCDMA; EDGE; GPRS; GSM; 3,5G/HSPA; 4G/LTE) ning arvutiga side pidamiseks teist WLAN standardit (rahvakeeli wifi).

Ehkki iseenesest ei ole mobiilis võrguühenduse jagamise aktiveerimine keeruline - tuleb vaid leida üles vastav nupp, milleks kõige lihtsam moodus on ekraani ülaservas asuva tegumiriba -, ei pruugi see siiski kohe nii libedalt minna.
Näiteks minu arvuti leidis üles ja näitas küll mobiili loodud võrku (vaikimisi AndroidAP), aga ühendamine ei õnnestunud kuidagi.

Võrgud ja ühendus peale konfigureerimist

Õnnestumiseks tuli mobiilis võrguühenduse seadeid kohendada. See seisnes võrgu nimetuse (SSID) muutmises (lisatud piltidel on küll vaikimisi võrgunimetus) ning võrgu parooli alla panemises (kasutasin WPA2 PSK). Alles seejärel, peale uue nimega võrku parooliga sisselogimist, hakkas ühendus toimima.

Kuumkoha üldseaded

Huvitavaks probleemiks oli seejuures asjaolu, et võrguühenduse.
parameetrite seadistamiseks mobiilis ei olnud kuskil näha juhendis osundatud „lubatud seadmed“ ja „konfigureeri“ nuppe. Need tulid esile peale sõrme mõningast hoidmist/eemaldamist "Kaasaskantav Wi-Fi kuumkoht“ nimetusel.

Kui aga ühendus on korra toimima saadud, käib see edaspidi väga lihtsalt vaid ühe nupulevajutusega - mobiilis Wi-Fi kuumkoht sisselülitamisega. Arvuti tunneb tuttava võrgu ära ja loob automaatselt ühenduse kui selline valik on eelnevalt tehtud.
Ühenduse katkestamiseks piisab mobiilist vastava valiku väljalülitamisest, mida just sealt ongi mõtet teha, et vastav võimalus ei jääks mobiili akut kurnama. Mobiili kuumkohana ehk pääsukohana kasutamine ei võimalda selle samal ajal WiFi võrgus kasutamist.

Täpsemate seadete juurde

Hea, ülevaatliku, samas lakoonilise piltidega illustreeritud inglise keelse ammendava juhendi leiab siit.

Kuidas teha kuvatõmmis nutitelefoni ekraanist (Samsung Galaxy s4 mini)

Teinekord võib esineda olukord, kus nutifoni ekraanil on midagi sellist, millest soovid püsivamat tõendit. Näiteks fikseerimaks mõne rakenduse viga või kasutusanomaalia või muud laadi visuaalne kurioosum. Selmet seda mingi täiendava seadmega pildistada, saad olukorra lahendada seadme endaga. Android telefonidel on vastav võimalus sisse ehitatud ja selleks ei ole vaja eraldi äppi. Kuigi valdaval osal seadmetest käib see sarnaselt, siis mudelite lõikes esineb siin siiski erinevusi. Seda isegi näiteks samanimelise (Galaxy s4) suure ja selle väiksema sõsarmudeli vahel.

Üldjuhul tuleb ekraanitõmmise (screenshot), ehk ekraanil paistvast pildi tegemiseks korraga alla vajutada kas sisse/väljalülitamise nupp (Samsungitel paremal servas ekraani kõrval) ja hääletugevuse nupu kas ülemine (hääl tugevamaks) või alumine (hääl vaiksemaks) osa või sisse/väljalülitamise nupp ja ekraani all asuv kodu (home)  nupp. Osad mudelid pakuvad selleks ka viipel baseeruvat võimalust ekraanist käega vasakule või paremale üle libistades. Vastavaks võimaluseks peab see olema seadetes määratud.

Samsung Galaxy s4 minil saab ekraanist pilti teha vaid sisse/väljalülitamise nuppu ja ekraani kodu nuppu korraga alla vajutades. Selle töötamiseks on oluline nupud just korraga alla vajutada ja hoida need all umbes 2 sekundit kuniks kõlab pildi tegemisest tuttav heli ja pildistamise animatsioon.

Kui nupud vajutada alla üksteise järel, kuvatõmmis ei rakendu. Näiteks kui vajutada enne alla sisse/väljalülitamise nupp ning seejärel ekraani kodu nupp ja neid all hoida, avaneb hoopis viimati kasutatud rakenduste list.

Pilt talletatakse seadme mällu või mälukaardile nagu iga teinegi kaameraga tehtud pilt, vastavalt kuidas kasutaja on selle määranud.
Peale kuvatõmmise tegemist saab seda näiteks Androidi pildivaatamise rakenduses (Galerii) ka pisut vuntsida – lisada rida erinevaid kuvaefekte, muuta värve, kontraste ja tonaalsust, kärpida ja pöörata. Paraku ilma vastava äpita aga mitte peale joonistada ega lisada märkuseid.

Asja kohta ka õpetlik inglise keelne Youtube kipp.

 

Kuidas näha oma Google+ voo +1-sid

Kes kasutab lisaks Facebook'ile (või selle asemel) Google+ võib olla kokku puutunud olukorraga, kus soovid üles leida mingit postitust, mida sa mäletad, et märgistasid +1-ga (Facebook "Like"/"Meeldib" nupu analoog). Kahjuks puudub Google+ kasutajavaates selleks lihtsalt kätteleitav koht. See aga ei tähenda õnneks, et vastav võimalus üldse puudub.
Kuidas siis +1-ga märgistatud postitus üles leida kui ei soovi tervet pikka pidevalt uuenevat postitusevoogu tagasi läbi kerida?

Siit väike õpetus. 

Kõigepealt olles oma Google Plus kontosse sisse loginud, liigu kursoriga vasakul üleval servas asuva "Kodu" peale. Avanenud vertikaalses menüüs liigu kursoriga all servas olevale nimetusele "Seaded".

Selle klikkimisel avaneb seadete leht. Keri lehe umbes keskkohani, jaotuseni "Rakendused ja tegevused". Kliki selle all oleva nupul "Halda rakendusi ja tegevusi".








Kliki avanenud lehe üleval horisontaalriba viimasel nimetusel "Logi". Ja oledki oma kõigi +1-ga märgistatud postituste vaates! Siin saad soovitud postituse selle nimetusele klikkides lahti avada ja soovi korral ka konkreetse märgistamise statistikast eemaldada (ringis x tähis rea lõpus).


Vastava õpetuse inglise keelne Youtube klipp.

Kuidas eemaldada sisukorra vorming Office Word'is

...ja seda nii, et sisukord mitte ei kaoks sootuks, vaid säiluks sisukorra (inglise keelne terminoloogiline lühend TOC) tekst. Selline vajadus võib tekkida näiteks dokumendi skännimisel, kus pildifailist või pdf formaadist dokumendi konverteerimisel Wordi dokumendiks tekib teksti osas sisukorra vormindus. Või siis ka lihtsalt eelnevalt loodud sisukorra säilitamiseks tekstina ilma soovita seda täiendada, muuta, automaatselt värskendada jms.

Aru saab taolisest vormingust näiteks selle järgi, et kursoriga tekstile klikkides on kogu tekstiploki taust hall. Kursoriga teksist välja klikkides aga muu taustaga sama värvi, ehk tavaliselt siis valge.
Probleem on selles, et selliseks, vaid vormingu eemaldamise valikuks Wordi tööriista menüüst vahendit ei leia. Seal (eestikeelses versioonis „Viited“ jaotuses) on küll valik „Eemalda sisukord“, aga sellega eemaldatakse kogu sisukord, ka tekst.

Probleemist kiireks ülesaamiseks helistasin Microsoft Eesti tukke. Lahendust seal öelda ei osatud või siis ei viitsinud selle leidmisega väga vaeva näha, ehkki, tuleb tunnistada ja tunnustada, et võeti vaevaks seda pisut vaagida ja tagasi helistada. Kahtlustati, et tegemist on pigem dokumendi skännimisest ja OCR tarkvarast tuleneva probleemiga mitte Wordi oma funktsionaalsuse puudujäägiga millist seisukohta ma küll ei jaganud.

Nagu sellistel puhkudel ikka, abiks internet ja Google. Ja kui eestikeelsed otsingud mõistliku aja jooksul soovitud tulemust ei andnud – esimese otsa tulemused viitasid Microsoft Eesti oma sisukorra loomise, värskendamise ja muutmise artiklile, siis inglise keeles leidus lahendus kenasti.

Seega, sisuliselt on selle probleemi lahenduseks kaks (aga võib olla ka enam) varianti. Need on järgmised.
I) Kopeeri sisukorra tekst ja keebi see tühjale dokumendi väljale ühendatud vormingus või ainult tekstina. Seejärel võid kustutada sisukorra.
II) Aktiveeri (tõmba kursoriga aktiivseks) kogu sisukorra plokk ning vajuta alla nupud Ctrl + Shift + F9. See lingib teksti lahti sisukorra väljakoodist – koodist, mis annab sellele plokile sisukorra vormingu. Seejuures kogu sisukorra tekstivorming jääb endiseks. Väga mugav variant.

Minul I variant ei toiminud kuna ilmselt dokumendi konverteerimisel kaasa tulnud vorming (teatud tekstiväljade laiused jms.) kippus kogu teksti toppima kitsasse veergu. Seega kasutasin II moodust.

Ma ei ole küll kindel, aga usun, et see võte sobib ühtviisi nii Office 2013, 2010 kui 2007 ja 2003 puhul.

Mis lugu mängib?

Usun, et nii mõnelgi on tekkinud soov teada saada, mis lugu parajasti mängib, et kas siis lihtsalt teadmiseks või selleks, et see hiljem kuskilt (netist, Youtube’ist jne) üles otsida ja seda taas nautida.
Üldjuhul pole probleemi kui kuuldavat pala mängib kasutuses olev tehniline seade nagu arvuti või nutitelefon või RDS-iga esitaja infot infot edastav raadioaparaat. Paljud raadiojaamad presenteerivad oma veebilehtedel või mahamängijates esitaja info n-ö reaalajas.
Aga mida teha siis kui muusika ei tule mitte enda kasutuses olevast seadmest ega raadiojaamast või me ei tea kust kõrvu kostev muusika pärineb, ei tea kust otsingut alustada? Kui muusika kostab suvalises kohas või ruumis?
Lahendus on käeulatuses kui selles (käeulatuses siis) on ka mikrofoniga varustatud arvuti (läppar) või tahvelarvuti või nutitelefon. Loo ja esitajainfo aitab tuvastada spetsiaalne tarkvara ehk nutifonide terminoloogias, äpp. Õigupoolest on neid mitmeid, nii tootja poolseid seadmetespetsiifilisi (OEM tarkvara) kui tasulisi kui tasuta variante.
Arvutis pruukimiseks sobib näiteks diskreetne ja lihtne Tunatic.
Nutitelefoni on äppidena saadaval näiteks SoundHound ja Shazam.

Nimetet mobiiliäppe pole küll testinud, aga läpparisse installitud Tunatic töötas päris kenasti tundes ära enamuse ühes ühiskondlikus söögikohas kostunud jõululugusid. Siiski mõned jäid tuvastamata ilmselt seetõttu, et mitte kõik lood polnud veel rakenduse online andmebaasi jõudnud.
Muidugi lugude tuvastamisvõime seisukohal on ka oluline loo võimalikult hea kostvus seadme jaoks ja muu taustamüra puudumine. Arvutis annab üldiselt seadistada ka mikrofoni tundlikkust ehk kuivõrd on tuvastamisse hõlmatud kaugem taust.

Mängiva muusikapala ära tundvad ja esitajainfot esitavad rakendused on igatahes mõnusad ja tänuväärsed teada-soovimise ahistusest vabastavad rakendused.

Lihtsuse, loogilisuse ja mugavuse poolt seoses isikutuvastuse ja kliendistaatuse „plastikuga“

Viimaks on ka avalikus ruumis - võimalik, et uue liiklusseaduse, mis võimaldab oma juhtimisõigust tõendada ka ID-kaardiga, tuules - kõneaineks tõusnud võimalus, et ID-kaart asendaks ka erinevaid kliendikaarte või koguni pangakaarte.

Mulle küll meeldiks kui enda kliendina tuvastamiseks ja vastavate soodustuste saamiseks ei peaks enam kaasa tarima erinevatest plastikkaartidest pungil rahakotti. Selline stsenaarium on paraku vaatamata ID-kaardi erinevatele võimalustele ehk laialdasele funktsionaalsusele ja turvalisusele (igatahes elektroonilise isikutuvastuse osas turvalisem mistahes muust plastikkaardist, mida tavakodaniku rahakotivahe võib leida) väga visa teoks saama. Näen ID-kaardi visa kommertskasutuselevõtu taga harjumuste inertsust ning põhjendamatuid hirme, ehk ka suuresti teadmatusest tingitud eelarvamuslikkust ja dogmaatilist n-ö kastis mõtlemist. Raevukamaid ortodoksete vaadetega kodanikke iseloomustab tugev veendumus, et kõige selle taga on kas vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid või mingid muud uue maailmakorra (ingl.k. lühend NWO) entusiastid, valitsused, kes on huvitatud totaalsest kodanike kontrollist jms. Ei vaevutagi süüvima ühe-või-teise seadme või rakenduse tegelikesse võimalustesse, toimimispõhimõtetesse ja ülesehitusse, sellesse millest miski on tingitud jne. - sest äkki see kummutab või teeb võimatuks mõne tondiloo uskumise. Mis siis saab identideedist, mis on sellise uskumisega seotud?

Teema online kommentaarides väljendub tihtilugu haiglaselt paranoiline fantaasia koos vähema või ulatuslikuma diletantlikkusega, kõiksugu negatiivsete momentide otsimine ja ka halva oletamine. Ilmselt on vastuseis ID-kaardi laiemale kasutuselevõtule suuresti põhjustatud selle esialgu poolkohustuslikust, ja nüüd, vaat et täiskohustuslikust pealesurumisest. Teisalt on riigi selline samm aga mõistetav, kuivõrd ilma nn kriitilise massita kasutajaskonnata pole ettevõtetel ja institutsioonidel huvi seda enda süsteemidega integreerida. Täna peaks vastav praktiline huvi aga selgelt olemas olema. Küll on aga õigustatud kriitika selle maksumuse osas. Ligi € 25 (Eesti rahas ca 390 EEK) ei ole kindlasti mitte odav lõbu. Peale sunnitud asi ei tohiks olla kallis, seda enam, et tegu on riigile niigi makse maksva kontingendiga.

ID-kaardi kommertskasutuse plussid ja miinused online meedias ilmunud kriitika ja vastuväidete valguses

Kulumine
Praktikas on leidnud kinnitust, et ID-kaardid on ka korduval kasutamisel kordades vastupidavamad ja kulumiskindlamad kui valdavalt magnetribaga kliendikaardid, mis kahjustuvud ainuüksi pungil rahakoti vahel olemisest, seal teineteise vastu hõõrdumisest. Isiklikult oman vastavat kogemust paari suure kaubandusvõrgu plastribaga kliendikaardiga, mis ühel juhul lakkas töötamast tubli tükk aega enne kaardi kehtivuse tähtaja saabumist ning teisel juhul ilmnesid probleemid magnetriba elektroonilise lugemisel juba mõne kuu möödudes alates kaardi saamisest. Kiibi metall-klemmid on kulumiskindlamad kui magnetribad. Seega, kui sul riigi poolt peale surutud laialdaste võimalustega kaart nagunii olemas on ja see 5 aasta pärast nagunii välja vahetada tuleb, siis milleks seda n-ö vati sees hoida?

Privaatsus
Üldine väljendatud kartus: riik või mingi müstiline „suur kõike jälgiv vend“ saab järjest suurema kontrolli eraisikute elu ja toimetamiste üle, nähes kelle klient keegi on, mida ta ostab jne. Sisuliselt naeruväärne, peamiselt teadmatusel ja isiku üldisel maailmatunnetusel põhinev, kartus.
Rääkides ID-kaardist kliendikaardi võtmes, ei saa normaaljuhul keegi kolmas kaupmehe väline osapool teada mida keegi ostis kuivõrd kliendikaarti kasutatakse valdavalt isiku tuvastamiseks kliendina mitte ostude eest tasumiseks. Siinjuures ei ole sisulist vahet kas inimene identifitseeritakse kliendina vanakooli magnetribaga kliendikaardiga või ID-kaardiga. St. kliendi-/ID-kaart ei fikseeri väljapoole kaupmehe süsteemi, mida konkreetne klient ostis. Teine lugu on kui ID-kaart toimib maksekaardina. Sel juhul on võib olla võimalus, et ostude info jookseb ka panka (päris täpselt ei tea).
Ennekõike on aga asi üüratus infomahus. Kui riik või müstiline „suur vend“ viitsiks sellise asjaga vaeva näha, siis põhimõtteliselt koguneb analoogiline info praegugi, kui ID-kaart ei ole kommertskasutuses. Oluline on ligipääs andmebaasidele, mis sellist infot sisaldavad, mitte mingi vidin ehk plastikkaart või rakendus ise-enesest. Isegi kui keegi viitsiks konkreetse isiku ostu- ja kliendiandmeid vahtida ja analüüsida, siis mida ta lõpp-kokkuvõttes selle infoga peale hakkab? Okei, ta võib üht-teist järeldada sellest milline on teie ostusummade jagunemine näiteks kaubagruppide lõikes ja kujundada selle põhjal oma turundust või konkreetselt teile saadetavaid pakkumisi. Ja mis siis? Ehk, millist kahju või ohtu see tarbijana kellelegi kätkeb?

Repliik. Selliste hirmudega seoses meenub üks vana vene multikas milles üks (vist) kitsetall külvas teiste loomade seas paanikat sellega, et üks teine, äsja lugema õppinud loom (jah, multikastes loomad räägivad ja käituvad inimeste sarnaselt), luges ta üle ja võib ka kõiki teisi üle lugeda.

Isikuandmete privaatsuse mõttes on palju enam põhjust muretseda kui neid koguvad mitmed eraõiguslikud isikud (mida kauplused oma kliendikaarte välja andes ju teevad), selle üle, kuidas isikuandmed on seal hoitud, kaitstud ja kuidas neid töödeldakse. Usutavasti on sertifitseerimiskeskuses isikuandmed palju enam ja tõhusamalt kaitstud kui mistahes eraõiguslikus asutuses, millest mõningad küsivad kliendiks tegemisel andmeid, mille küsimist nad ka ise põhjendada ei oska. Ka on loogiline, et mida vähemates kohtades (sh. sertifitseerimiskeskuses riigi vastutusel) su isikuandmed on, seda turvalisem, kui et mida rohkemates kohtades su andmed laiali on. See on nagu ikka saladustega.

Turvalisus

Enamus ID-kaardile süüks pandud turvalisuse jamasid on olnud seotud selle kasutamisel lihtlabase isikutuvastamise dokumendina (isiku nn tuvastamine siis pildi ja/või allkirja järgi) mitte selle elektroonilise turvalisusega, ja siis ka lihtlabase lollusega võtmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemise või kättesaadavale jätmisega.
Näiteks astuks võõrast ID-kaarti kuritarvitav isik sisse Elioni kauplusesse ja ostis klienti nimel arve alusel nodi. Isiku tuvastamine toimus seejuures aga vaid dokumendi pildi alusel, ehk näo järgi, ehk ülimalt subjektiivselt. Elektroonilise tuvastamisega (PIN abil) oleks taolise pettus läbi minemine tunduvalt vähem tõenäoline.

Mis puutub mõni aeg tagasi meedias laineid löönud ID-kaardi, või õigemini e-hääletamise turvalisuse probleemi Paavo Pihelgas’e näitel, siis seda ei saa kuidagi ID-kaardi turvalisuse õõnestamisena käsitleda. Oskaja programmeerija võib oma arvutisse administraatori õigustes, ja kõike muid mõeldavaid võimalusi ära kasutades, kirjutada mistahes koleda eluka. Põhimõtteliselt pole kirves süüdi kui teda taparelvana kasutatakse.


Mis siis saab kui kaart ära kaob või ära varastatakse?
See küsimus haakub kindlasti otsapidi turvalisuse küsimusega. Ei saa eitada, et selline asi tekitab meelehärmi nagu mistahes eluoluliselt olulise asja kaotamine. Tähendab see ju teatud sekeldusi, kulu ja ohtugi. Viimane seisneb siis suuresti potentsiaalse suurema kuluga, mis võivad tekkida sinu nimel võetud kohustustest, aga see on juba turvalisuse teema. Kui aga rääkida siinkohal ID-kaardist kliendikaardi võtmes, siis millist otsest või potentsiaalset kahju võib omanikule tekitada selle kliendikaardina kasutamine? Ostetakse midagi, nagu sina oleks olnud klient? So what?! Kui sa oma ID-kaarti pole veel sulgeda jõudnud, saadki oma kliendikontole ostu ja võimalik, et ka miskid boonuspunktid, mitte ei saa seda sinu ID-kaardi kasutaja.
Aga kui teil kaob ära terve rahakotitäis kaarte ja dokumente (sh. ID-kaart) kas siis on sekeldusi nagu vähem või? Loogiliselt võttes (ja ka praktikas) tunduvalt rohkem hoopis kuivõrd iga kaardi ja õiguse taastamise peale kulub aega, raha ja närve. Pealegi ei pruugi teile ühekorraga meenudagi, millised kaotsiläinud kaardid ja õigused kõik taastamist vajavad. Et mõni neist veel puudu on saab selgeks ehk järk-järgult.

ID-kaardi kaotamisel meelehärmi vaevalt et täielikult ära hoida saab. Küll saab selle kaotamise kahju ja ohu viia aga minimaalseks ning reaalse kahju tunduvalt väiksemaks võrreldes sularaha kaotamisega, igasugu kliendi- ja muid kaarte täis rahakoti kaotamisest rääkimata.
Rääkides ID-kaardist pangakaardi asendajana, siis mis vahet seal on kas kaotate pangakaardi või selle funktsionaalsusega ID-kaardi? Samamoodi ei saa siis ju poes maksta ega sularaha välja võtta kuniks saate uue kaardi. Seega, määrav on selle sulgemise ja uue kaardi saamise toimivus, lihtsus ja kiirus. Selle elektroonilise kasutuse peatamiseks tuleb helistada numbril 1777 (välismaalt +372 677 3377). Telefonitsi seda aga päris n-ö sulgeda paraku ei saa. Täielikuks kasutuse lõpetamiseks võiks aga piisata kokkuleppelisest salasõnast või koodist või alternatiivsest isikutuvastamisest ka mobiil-ID’ga lisaks ettenähtud asutusse füüsiliselt kohale ilmumisele.
ID-kaardi väljastamine toimub praegu 30 päeva jooksul, mis on kahtlemata liiga pikk aeg, liiati kui ID-kaart täidab ka teiste kaartide funktsioone. Samas ka praegu on võimalik ID-kaarti saada nn kiirkorras 5 tööpäeva jooksul. Seda siis eeldusel, et kodanikule on juba korra välja antud pass või ID-kaart. Kui see aga toimuks näiteks kahe tööpäeva sees suuremates politseiasutustes kui pangakontorites, oleks see juba tõeliselt moodne ja atraktiivne - kordades mõistlikum ja mugavam kui mitmete erinevate kaartide uuendamine erinevates firmades ja asutustes.

ID-kaart ei kanna kliendikaardina turundussõnumit

Sellist väidet kohtab (ma ütleks, vanameelsete) kaupmeeste leeris päris sageli. Taas pigem kinnismõte ja iganenud arusaam kui realiteet.

Kui paljud oskavad peast üles lugeda kõik kliendikaardid, mis neil olemas on? Okei, meenuvad selliste enam käidavate kohtade omad nagu mõned kaubandusketid või supermarketid, võib olla veel üks või teine. Samas, kui paljud valivad kauplust sellest lähtuvalt, kas neil on olemas selle kliendikaart? Pakun, et valdavalt valitakse kauplus muude kriteeriumite alusel nagu: a) seal peaks olema seda kaupa, mida vajan; b) see asub mugavalt tee peal; c) seal on soodne hinnatase või parasjagu miski kampaania käimas; d) seal on hea teenindus jne.

Kliendikaart per se valikukriteeriumina on üks viimaseid tegureid kui see üldse arvesse tulebki. Pigem käib kliendikaardi majandus selliselt, et kui oled poes ja miskit ostad ning viidatakse kliendikaardile, hakkad mõtlema, et oot mul oli vist mingi punane (konkreetse firma värvidega haakuv) kaart küll. Ja sorid ja otsid siis teist taga. Palju lihtsam oleks ju kliendistaatus tuvastada ühe konkreetse kõikjal toimiva vahendiga – ID-kaardiga...või miks mitte täiendavalt veel mobiil-ID’ga, sõrmejälje vm biomeetrilise tuvastusmeetodiga. Oluline on ju kliendistaatus kui selline, ehk ostja tuvastamine, mitte, et ta peaks tingimata meie kaupluse plastikut kaasa vedama. Viimane eeldus on pealegi egoistlik – kliendi mugavusega mittearvestav.

See, et firmavärvides kliendikaart toimiks visuaalse peibutisena kõrvalviibijatele (nn bränding) on väga naiivne ootus. See mõjub parimal juhul vaid lasteaialastele, kellele ikka värvilised asjad põnevad on.

ID-kaardi avalik näidis

Tegelikult on kliendisõbralikud ja mõjuvad edumeelseina just need ettevõtted ja asutused, mis on oma süsteemid ja kliendituvastuse integreerinud ID kaardiga. Nagu näiteks raamatupoed Apollo ja Rahva Raamat, kino Forum Cinemas, sporditarvete kauplus A2K Sport ning kindlasti nii mõnigi teine.

ID-kaardi kliendikaardina kasutamise reaalsed ja potentsiaalsed miinused

Õigupoolest väga tõsiseltvõetavaid ID-kaardi kommertskasutust kahtluse alla seadvaid miinuseid on raske näha kui ID-kaardi omadusi tondivabalt vaagida.

Mõningatest pisut lähemalt siiski.
Kurdetud on ID-kaardi lugemise kohatist aeglust, kapriiset toimivust ja raskepärast, keerulist tarkvara. Probleeme on täheldatud just seoses uute kaartide tulekuga, millised probleemid pidavat olema nüüdseks lahendatud.
Ei saa välistada, et teatud praaki võib esineda ning süsteemid ja rakendused ei pruugi alati toimida laitmatult. Probleemi põhjus ei ole siiski mitte alati kaardis, vaid justnimelt riistvaras, firmware’is, draiverites, softis, kasutatavates seadmetes ja arvutites. Tõsi ta on, et probleemide korral võib süsteemi toimivaks saamine tavakasutajale üle jõu käia, vajades asjatundja sekkumist. See ei peaks aga saamaks ainsaks kaalukeeleks ID-kaardi kui sisuliselt väga hea vahendi kasutuse üle otsustamisel.

Kuivõrd üha levinum on ID-kaarti kasutamine isikutuvastamisel arvutitesse logimisel, ei pruugi see alati kaasas olla. Samas on see ju puhtalt kasutaja enda viga või enda asi (kuidas soovite). Keegi ei keela arvuti juurest lahkumisel sellest välja logida ja kaarti kaasa võtta, mis turvalisust (nii kõrvaliste isikute poolt arvutisse sisenemise kui kaardivarguse võimalust) arvestades olekski õige tegu.

Minu hinnangul seisneb ID-kaardi suurim probleem riigi garantiide puudumises selle tavakasutusest ja loomulikust kulumisest põhjustatud mittetoimimisele (ei räägi tootja praagist) ja küllalt kõrges maksumuses ehk riigilõivu määras (tava korras taotlemine € 24,28, kiirkorras taotlemine € 44,73). Ehk alati, kui uut kaarti mistahes põhjusel vajatakse (ja tegu pole tootja praagiga), tuleb riigilõiv täismääras välja käia.

ID-kaardi kommertskaardina kasutamise edud

Riiklik haldamine – kohustuslik isikutunnistusena olemas nii-ehk-naa. Seega nii kaupmehele kui tarbijale täiendavate kulude vaba (mitte arvestades uue kaardi riigilõivu). Vahetatakse välja iga 5 aasta järel.

Kõrge turvalisus – tõendatult parem turvalisus isiku tuvastamisel kui kliendikaardi alusel (ei vaja siinkohal vast pikemalt lahti kirjutamist, et miks ja kuidas). Veel kõrgem turvalisus ja mugavus on hetkel vaid mobiil-ID’l.

Mugavus - õhem rahakott, mõistlikum ja lihtsam elu. Puudub vajadus kaasa vedada kümneid kliendikaarte lihtsalt selleks, et äkki läheb neist üht-või-teist mõnes kaupluses vaja (ja kuna Murphy seaduse järgi läheb sul vaja seda, mida sul parasjagu just kaasas pole, oledki sunnitud neid kõiki kaasas tassima, et mitte mitu korda kaupluse vahet käia). Rahakott jäägu ennekõike ikkagi raha jaoks.

Väiksem püsikulu - pangakaardina (ütleme riigisisene deebet) igakuise nn hooldustasu (ca € 1) puudumine (mis muidugi ei tähenda, et pangad ei mõtleks ID-kaardile üleminekul hooldustasu kompenseerimiseks välja uut tasu – n. süsteemihaldustasu vms.).


Teemakohased artiklid

• Sertifitseerimiskeskus: ID-kaart võiks asendada panga- ja kliendikaarte
• Rahva Raamat: kliendi- ja ID-kaardi ühendamisest võidavad mõlemad pooled
• Kaubamaja Partnerkaarti ID-kaardiga ühendada ei kavatse
• Pangad ei pea deebetkaartide ID-kaardiga asendamist võimalikuks
• Maxima: ID-kaart ei võimalda personaalseid allahindlusi
• Forum Cinemas kasutab ID-kaarte ja kliendikaarti paralleelselt
• Enamik lugejaid kasutab ID-kaarti pidevalt
• Nähtamatu vigastus jätab ID-kaardi kasutaja hätta
• Arvutispetsialist: ID-kaart ei ole väga turvaline
• Probleem uute ID-kaartidega sai lahenduse
• Lätlased saavad digiallkirja anda ka kiipkaardita
• Kohustusliku ID-kaardita inimesi ei ole palju
• Iga kuues kodanik pole endale siiani ID-kaarti teinud
• Eestis on kliendikaarte rohkem kui elanikke

Kasulik info

• ID-kaardist Wikipedias
• Kõik elektroonilisest ID’st
• Politsei- ja Piirivalveameti ID-kaardi info
• Isikutunnistuse (ID-kaardi), elamisloakaardi ja digi-ID turvaliseks kasutamiseks
• Sertifitseerimiskeskus
• Kuidas töötab ID kaart ja kuidas turvatakse temaga Internetis tehtavaid operatsioone
• ID-kaart kliendikaardiks (algatus!)

Kuidas lisada blogile kolmas veerg

Käesolev postitus käib Blogger blogide kohta. Tavapäraselt on kõik Blogger’i põhjad 2 veeruga: 1) põhi- ehk postitusveerg (koodis: main wrap) ning 2) sellest paremal või ka vasakul asuv lisavidinate (lingid, sildid jms.) veerg (koodis: sidebar).
Nagu käeolevale blogile peale vaadates näha, olen blogile 3. veeru lisamisega edukalt hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et alates vastava soovi teadustamisest, ei olnud selle teostamise tee sugugi sile. Et ma ei ole IT spetsialist ega programmeerija ning mul puudub koodikirjutamise oskus, ostsisin selleks abi ja juhendust internetist. Sealt võib leida mitmeid blogisid, mis keskenduvad blogide arendamisele ja vuntsimisele pakkudes laias valikus erisuguseid taustu, põhjasid (templates) ja vidinaid (widgets, gadgets). Neis leidus ka õpetusi ja juhendeid blogisse lisaveeru (tulba) loomiseks. Ometi ei viinud nende juhendite aluseks võtmine sihile ega aidanud saavutanud soovitud tulemust. Kui lisaveerg õnnestuski tekitada, läks midagi muud paigast ära jne. Ühesõnaga jube sahmerdamine ja ajaraisk.
Olles paar päeva niiviisi katsetanud ja pusinud, sattusin lisatarkust otsides lõpuks õigele õpetusele. Just sellisele, mida vajasin, ehk justament Blogger’i blogile lisaveeru lisamisele, ehk siis kolmeveeruliseks tegemisele pühendatud blogile http://www.threecolumnblogger.com/.

Ei hakka seda juhendit siin üksipulgi lahti seletama, seda enam, et kuna erinevate kujundustega blogi põhjade koodid varieeruvad (ei ole päris analoogsed), on neid juhendeid seal vastavalt põhja teemadele mitmeid. Muuhulgas leiab sealt juhendeid ka ümarnurkadega (Rounders) kujundustega põhjadele veeru lisamiseks. Seega on veeru lisamiseks tark järgida just vastava kujunduse kohta koostatud instruktsiooni.
Õpetus on küll inglise keelne, aga mis teha tuleb, ei ole just tehtud puust, aga punaseks küll. Üksikasjalised juhtnöörid sisaldavad asendatavaid ja lisatavaid koodilõike ning mismoodi see lõpuks välja peab nägema. Tuleb vaid olla tähelepanelik oma blogi koodist õige koha kätte leidmisega (abiks Ctrl +F), selle lõikude asendamise ja täiendamisega. HTML koodis on oluline jälgida ka lisatava lõigu paigutust. See võib määrata lisatava elemendi (veeru) paiknemise blogis.

Siiski ei soovita ma oma blogi koodi kallale minna neil, kes sellest üldse midagi ei tea ja see täiesti hiina keel on. Blogi koodi muutmist eeldavate täienduste/muudatuste soovil las teeb seda pigem keegi oskajam ja kogenum.
Kel aga jagub piisavalt soovi, tahmist seda ise teha ning on ka mõningasi teadmisi veebi koodist (kes põhimõtteliselt teavad, mis on XML, HTML, CSS) soovitan tungivalt esimese asjana enne koodi kallale asumist see hetke seisuga oma arvutisse alla laadida, et hiljem, kui midagi peaks väga vussi minema, oleks võimalik blogi endine väljanägemine arvutisse laetud faili abil taastada.
Blogi kujundusfaili (XML) salvestamiseks pead olema sisse logitud. Õige koha kätteleidmise tee: Customize > Layout > alam-tab Edit HTML. Kliki seal Backup/Restore Template kirje all linki Download Full Template. Edasi, nagu ikka netist allalaetava kraamiga - määrad kausta ja annad nime kui vaja. Antud juhul las jääb see nimekirje, mis tal on. Ja ongi kindlus olemas.


Veel üks soovitus. Blogi koodi täiendamise/muutmise käigus seda salvestades (Save Tempalte oranž nupp) ja oma blogi kujunduse soovitud suunalise muutuse täheldamisel, soovitan taaskord terve blogi põhja fail (template) arvutisse alla laadida, aga seekord mitte sama nimega, mis salvestaks juba allalaetud esialgse faili üle, vaid täiendada vaikimisi antud failinime mingi sõna või tähega (n. failinimi_ver2), mis aitaks järge pidada kujunduse muutuse üle ning neid vajadusel varasema seisuga oma arvutist taastada.
Seda, et blogi põhjafail röövib arvutis palju ruumi, ei maksa karta. Käesoleva blogi Full Template fail on alla 60 KB. Hiljem, kui blogi on saanud soovitud väljanägemise, võid arvutist vahepealsed põhjafailid ju kustutada. Kindlasti salvesta aga ka blogi põhja fail viimase seisuga.

Kui tavalises kandiliste nurgadega või üldse ilma suurema taustakujunduseta blogides on veeru lisamine lihtsam, siis ümarnurkadega (Rounders) kujundusega blogis nõuab ümarnurkade säilitamine blogi veerulaiuste ja päise/jaluse (header/footer) laiuse muutmisel täiendavat tööd. Nimelt annavad ümarnurkadega blogil nurkadele ümara väljanägemise spetsiaalsed veebielemendid ehk pildid (images). Tavaliselt .gif või .jpg failid. Seega, kui uue veeru lisamisel laiendada vastavalt ka blogi päist ja jalust, jäävad senised, nendele kastidele ümarad nurgad andnud pildid, lühikeseks. Selle lahenduseks on kaks varianti: 1) kas otsida uuele kujundusele vastava pikkusega veebielemendi pilte (mõõte väljendatakse pikslites) veebist või 2) teha need ise. Sellest kuidas neid ise teha, kirjutan eraldi. Etteruttavalt võin öelda, et see pole sugugi keeruline.

Järgmiseks etapiks peale uute kujunduselementide loomist ja oma arvutis salvestamist, on nende postitamine (või õigemini majutamine) mõnda usaldusväärsesse veebiserverisse/majutuskeskkonda, kust blogi saaks need iga kord, kui see avatakse, vajalikud kujunduselemendid juurde laadida.
Selleks on mitmeid sobivaid keskkondi. Tasuta kasutamiseks enamasti piltide ja videote jagamise saidid, aga ka spetsiaalsed hosting keskkonnad.

Photobucker on hea ja tore sait, kus leidub piltide, videote, taustade (template), veebielementide näol palju huvitavat oma blogi sisustamiseks, mitmekesistamiseks, dekoreerimiseks. See on ka üks koht, mida soovitatakse veebielementide, taustade, piltide jms. majutamiseks. Antud keskkonna plussiks on mitmekesine, aga vaatamata sellele, kasutajasõbralik ja intuitiivne kasutajaliides, üleslaetud piltide mitmekülgne redigeerimise ehk ümberkujundamise ja vuntsimise võimalus, piltide mitmekülgse jagamise generaator nii otsepostitamisega blogisse, HTML koodi pandult, flash'ina, kui otselinkidena pildile või selle eelvaate pildile (thumbnail) jne.



Aga selle keskkonna tasuta versioonil on lisaks risustatusele kõikvõimalike reklaamidega (millest küll Firefox brauseri kasutaja Adblock abiga jagu saab) ebamugavad mahu piirangud üleslaetavale materjalile (videod, pildid). Seejuures ka mahult mitte üldsegi suurtele piltidele. Lisaks mahupiirangule (kuni 1 MB) on piirid pandud ka piltide laiusele ja kõrgusele, mis on standardiseeritud nn veebikõlblikeks (web-size images). See tähendab praktikas seda, et kõik suuremad pildid kui 1024 (laius) x 768 (kõrgus) pikslit ja/või 1 MB skaleeritakse alla, mahtuma neisse raamidesse. Seega, soovides näiteks majutada kujunduselemendina mahult väga tagasihoidlikku peenikest pikka riba, lühendatakse see 1024 px pikkuseks. Selliste tobedate piirangute tõttu ei vasta see keskkond mitte igaühele soovidele ja vajadustele. Vähemalt selle tasuta variant mitte. Seal on muidugi võimalus majutada ka suuremaid ja mahukamaid pilte/videoid. Selleks tuleks aga end möllida tasulise Pro versiooni kasutajaks, mis maksab aastas ca $ 25


Lisaks Photobucker'ile on teiseks üsna populaarseks keskkonnaks Imageshack. Kuna pole ise seda kasutanud, ei oska selle headuste ja puuduste kohta midagi kosta.
Mõni aeg tagasi oli üheks võimaluseks oma failide võrgus jagamiseks ning ka blogi jaoks majutamiseks selline keskkond nagu MyBloop, mis nüüd aga näitab millegipärast vaid valget lehte.

Olles peale Photobucker'is konto loomist pusinud seal kuni ülalkirjeldatud puuduse avastamiseni otsinud sobivat veebielementide majutamise keskkonda, pöördusin sellisesse tuntud fotode ja piltidejagamise keskonda nagu Flickr, kus mul oli juba konto olemas. Selgus, et Yahoo omanduses olev Flickr, olles suurepärane piltide keskkond, toetab edukalt ka veebikujunduselementide, -piltide majutamist (hosting) võimaldades ilma lollakate piiranguteta üles laadida ka suuremaid ja mahukamaid faile. Muidugi teatud piirangud eksisteerivad, aga need on palju mõistlikumal tasandil (100 MB mahus piltide üleslaadimist kuus, videotele lisaks pikkus kuni 90 sek ja kuni 150 MB). Ja nagu veebikujunduselemendid vajavad, annab Flickr otseaadressi puhtale pildile/elemendile. Pildikeskkonnale kohaselt võimaldab see sildistamist, kommenteerimist, kirjeldamist, gruppeerimist ja katalogiseerimist ning erinevate õigustega ligipääsu ja jagamist.

Väga hea väljanägemise, ülesehituse ja funktsionaalsusega on ka Flickr'i analoog Google omanduses olev Picasa web. Muuhulgas talletuvad sinna Blogger'i blogipidaja üleslaetud pildid. Ometi ei sobi see keskkond veebikujunduselementide majutamiseks kuna pildile/elemendile ei anta puhast, ilma saidi enda kujunduseta, otseaadressi.

Muidugi on veelgi lihtsamaid ja vähemvaevalisi mooduseid oma blogile soovitud väljanägemise andmiseks sh. veeru lisamiseks. Selleks on võib netist leida juba valmis põhjasid ja neid sealt alla laadida. 3-veerulist ümarnurkadega põhja saab näiteks siit, kõiksugu muid huvitavaid põhjasid näiteks siit.

Üldiselt ei soovitata üleliia kergekäeliselt kolmandate osapoolte loodud põhjasid ja muid jubinaid alla laadida kuivõrd need võivad lisaks soovitud kujundusele sisaldad ka mitte ainult selleks vajalikku koodi, vaid ka midagi sellist, mis teile karuteenet osutama hakkab.