Kuvatud on postitused sildiga turg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga turg. Kuva kõik postitused

laupäev, 28. juuli 2018

Läti õllede välimääraja

Tänapäeval, kus majanduslikult tegutsev mobiiline eestlane ostab niihästi pidupäevase alkoholi kui ka oma igapäevase õlle Lätist, ning teeb seda suurtes kogustes, valitseb reaalne oht teadmuses koju tassida ka midagi sellist, mis juua ei kannata. Sestap otsustasin oma kogemusele tuginedes koostada väikese Läti õllede välimääraja. Nii teistele teadmiseks kui endale meeles pidamiseks.
Hoiatan ette, et terminoloogia on amatöörlik ja hinnang joodavusele ja maitseomadustele on sügavalt subjektiivne kuivõrd pole vastava valdkonna asjatundja.

*List on jooksvas täiendamises vastavalt uute maitsekogemuste lisandumisele.

Staburags 

Tootja: Lacpesis
Pakend: pindine plekkpurk
Alko sisaldus 5%

Korralik hele joogiõlu. Ei oma imelikke ega tugevaid kõrvalmaitseid. Pigem mahedapoolne. Ka alko sisaldus vastab heale joogiõllele. Kannatab juua.


Livu Rubenis

Tootja:
Pakend: pindine plekkpurk
Alko sisaldus 7%

Magusapoolse maitsega kange õlu. Kusjuures maitse ei pruugi üldse kätte anda, et tegemist on kange õllega. Küll aga tunned seda peas kui oled purgi sisse kummutanud. Ilmselt hea valik neile, kes taotlevad õllest joovet, aga ei kannata sellega kaasnevat kange õlle alko maitset.


Mežpils

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,3%

Mõruda...ei, pigem viha maitsega keskmise alkosisaldusega hele õlu. Meenutab maitselt vihaks läinud kurki. Maitse asi, aga ilmselt enamusele mitte just mokka mööda kraam. Kannatab hädapärast juua  keskmisest suurema januga.


Bruža 

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,0%

Veidra nimega (tõlkes rahvahulk, crowd) karamelliseeritud linnastega meeldiva kergelt magusa-maheda maitsega hele joogiõlu. Kindel valik.


Africana Beer

Tootja: teadmata
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 5,2%

Müügil Lätis. Eestis pole müügil silma jäänud. Väga neutraalse maitsega, et mitte öelda maitsetu hele õlu. Kannatab juua ja sisulist mõtet sel ei ole.
Antud listi osas tegemist erandiga, sest see ei ole Läti õlu. On hoopis Eestis villitud. Jääb aga salapäraseks kus ja kes seda tegi.


Bruža Dark Velvet

Tootja:
Pakend: 0,33 l plekkpurk
Alko sisaldus 4,5%

Heleda Bruža tume kaksikvend või -õde. Meeldiva, kergelt suitsuse maitsega lahjem versioon. Ehk tsipa vähem nn sametine ja vesisema maitsega kui A Le Coq’i Dunkel.


Oled hinnangutega nõus või ehk on omalt poolt soovitusi listi osas?

teisipäev, 26. november 2013

Viimase liigutuse ületamatu raskus

Viimasel ajal olen tellija rollis erinevate teenusepakkujatega kokku puutudes täheldanud kummastavat-pentsikut suhtumist, mis avaldub teenuseosutajate suutmatuses-soovimatuses minna pakutava osas klienti rahuldava lõpuni – asja soovitud teostamiseni. Selline kogemus on mul firmastiili/logode jms disainerite ning trükiteenuste pakkujatega. Jutt ei käi siinjuures mingist über ponnistusest või asja põhimõtteliselt uuesti või teistmoodi tegemisest a la kaameliga läbi nõelasilma ratsustamisest või taevast kuu alla toomisest. Jutt käib normaalsest tellija-täitja koostöös teenuse objektiks oleva töö viimistlemisest viimase 2...3 kohenduse/paranduse tegemisest, et töö vastaks tellijale ootustele, oleks vastuvõetav.

Nii kummastav kui see ka pole, olen erinevate teenusepakkujaga suht jutti sattunud taolise suhtumise otsa. Pigem loobutakse tellimusest ja rahast ning pööratakse selg juba asjale kulutatud ajale kui, et võetakse vaevaks teha mõni väike erialane liigutus - mis teenusepakkuja liiste arvestades peaks olema kukepea - asja soovitud kujule viimiseks. Või siis leitakse ülepea, et töö on valmis ja ignoreeritakse kliendi soove ning nõutakse bravuurselt töö eest tasumist.

Toon näite nimekaartidega. Suvel tellisin ühest Pärnu kesklinna väikeset kujundus- ja trükibüroost nimekaardid. Ehkki kaartidele oli unustatud lisada veebilehe URL, mis oli ka minu viga kuivõrd olin kujunduse ilma selleta ära kinnitanud, siis tolleaegsest positiivsest ja abivalmist kogemusest johtuvalt sügisel uute kaartide tellimusega samasse büroosse pöörduses oleks nagu töötajad olnud ära vahetatud - ehkki füüsiliselt oli tegu samade inimestega. Ei õhkunud enam suvel osaks saanud osavõtvat ja abivalmit suhtumist. Tundus nagu oleksin olnud tülinaks ja nad ei viitsi minu asjaga tegeleda. Firmat esindav naisterahvas mõjus loiu ja pahurana. Samas kui uurisin, kas tellimusi ja töid ikka on, ütles firma esindaja, et võiks olla rohkem.

Olin ühes inglise keelses veebikeskkonnas nimekaardid olemuslikult, ehk visuaalses plaanis valmis kujundanud, ikka selleks, et teostajal oleks asi lihtsam - vähem kujundusega jamamist, tekstide ja muu paigutuse üle peamurdmist-kooskõlastamist. Puust-ja-punaseks ette nii-öelda.
Esitasin antud disaini pildid ja logo ning seletasin juurde milles ja kus sooviksin midagi muuta. Teenuseosutaja tegi oma programmis kujunduse ja saatis ülevaatamiseks. Tehtud kujundus ei sisaldanud aga mitte kõiki neid täiendusi/muutmisvajadusi, mis ma kohapeal käies oli palunud. Ka kasutatud šriftid ei klappinud. Selgitasin siis e-kirjas püüdlikult mis asjad vajaksid muutmist-kohendamist. Üks teistvärvi serv natuke laiendamist, teisel pool üks riba ära kaotamist, logo paigutus pisut kohendamist ning tekstide šriftid muutmist. Kusjuures soovitud šriftide jaoks lappasin läbi terve Google Fonts nomeklatuuri (üle 650-ne šrifti) ning esitasin 2…3 eelistatud nimetust.
Järgmine päev saatis teenusepakkuja pisut kohendatud uue kujunduse, kus ka šrift oli küll muudetud, aga mitte soovitud variandiga vaid lihtsalt Arial’iks! Ju siis oli kõige lihtsam ja mugavam variant varnast võtta. Samas osade muutmissoovide osas poleks mu e-kirja nagu loetudki.

Kirjutasin siis veelkord kannatlikult, et juba päris hea ja oleks kohe täitsa kobe kui saaks nüüd šrifti ka mõnda viidatud/soovitud variandiga asendada ja ka need paar teist muutust sisse viia, mis tal ennist kahe silma vahele jäid, oleks asi valma.
See palve osutus juba liigseks täita. Ilmselt tundis teenuseosutaja, et ta on mu kaartide sobivaks saamisega juba üle mõistuse palju võimelnud. Esindaja helistas mulle ja kukkus vuristama kuidas nad ikkagi ei saa teha seda ja teist kuna kõik see võtvat aega ja neil on ka muid tellimusi täita jne.

Sellist vinguvas stiilis hädaldamist oli kummaline kuulata. Sa pakud teenust, mida mul antud juhul vaja on ja ma pöördun su poole, et sa aitaksid mul soovitu saavutada, olles eelnevalt läbi rääkinud, mida ma tahan ja mis see maksma läheb, ja siis sa hakkad vigisema kui suur vaev see sulle ikka on. Sellistel puhkudel meenub vana lastejutt rätsepast hiirest ja tellijast kassist, kus hiirel tellimuse (vist oli mantel või kuub) lõpetamiseks alatasa materjali nappis.

Šriftide muutmiseks ei olevat neil arvutis selliseid variante ja nad ei hakka neid ka kuskilt alla laadima. Imestasin küll selle üle, et kuidas see saab siis nii raske ja konti murdev olla kui kujundamine on osa nende põhitegevusest. Tasuta kasutatav Google Fonts valik võiks see ühel heal kujundusteenuse osutajal juba n-ö vaikimisi valikus olla. Aga miski ei sobinud.
Tehku ma siis ise kogu kujundus sellisena valmis nagu soovin ja saatku see trükitööks sobivas formaadis neile!

Kuivõrd teenusepakkujal puudus igasugune valmidus asja normaalselt serveerida ning arusaam normaalsest kliendisuhtlusest, kergitasin piltlikult öeldes kaabut ja hääletasin jalgadega. Nagunii oli kaartide hind päris priske - üle 40 eurosendi tükist. Aga küllap hinnati selle mõne liigutuse vaeva siis nii suureks, et loobuda kliendist.
Kusjuures, teise, suurema ja tuntuma trükiteenuse pakkuja kujundajal ei olnud mingi probleem mind kohtumisel ära kuulata, saata kohendatud kujundus ülevaatamiseks ning peale selle paari mikrokohendust asi töösse panna. Ning kaardi tükihind kõige selle juures veel üle 3 korra soodsam!

Enne kirjeldatud kaartide teemat kemplesin kevadel-suvel analoogselt paari kujundusteenuse pakkujaga, kes kujundavad logosid, firmagraafikat ja teevad muud sellist. Esimene, Pärnus üsna tuntud ja nimekas selle valdkonna firma, ei suutnud kuidagi liikuda suunas kuhu ma kujundajat oma soovidega ja põhjalike meilitsi suunistega juhtisin. Eskiis ja idee oli mul omal väljatöötatud ning asi oli vaid puhtana vektorgraafikasse viia ning seal proportsioonid ja muu koostöös fain tjuunida. Iga n-ö kujundaja sulest tulnud variant oli nagu omaette uus asi mitte eelneva soovitud suunas edasi arendus-parendus.
Kuivõrd too kujundaja näis idee tabamise ja disainikeele adumise mõttes üsna lootusetu, vahetasin ühelt maalt teenusepakkujat. Ilmselt polnud tollel sellil ka aega ja tahmist minu asjaga tegeleda. Tema ei kvalifitseeru selles mõttes antud loo teemasse.

Netiosinguga õnnestus leida üks üksiküritajast kujundusteenuste pakkuja, mis tänu ta puhta ja stiilise väljanägemisega veebilehele usaldust äratas.
Alguses oli suhtlus igati asjalik ja operatiivne, küll selle iseärasusega, et mingil põhjusel ei sobinud talle kuidagi kohtuda, ehkki see oleks oluliselt lihtsustanud koostööd ja kergendanud soovitu edasiandmist. Selgitasin talle siis distantsilt ja meilitsi nii hästi kui oskasin, mida ma tahan, ehk mis moodi peaks tulemus välja nägema. Saatsin kõik olemas olevad materjalid ning soovitud stiili tabamiseks juurde ka netist leitud näidiseid. Enam-vähem leppisime kokku ka hinnas, mis teenusepakkujal kippus 4…6 töötunni raames kõikuma.

Probleemid ja teenuseosutaja hala algasid taas siis kui töö oli pea-aegu valmis (ilmselt teostaja jaoks ta seda oligi), aga mitte päris selline nagu ma soovinuksin. Nipet-näpet detailid ja asjad (mis minu jaoks kogu kontseptsiooni arvestades siiski olulised olid) vajasid muutmist-kohendamist. Siis selgus aga, et iga joone ja punkti, rääkimata detailist, ühest-kohast teise liigutamine on nii suur töö, mis nõuab tunde lisatööd, ehk siis ka vastavalt tasustamist.
Taas, väga kummaline jutt kuivõrd olles ka ise pisut erinevate vektorgraafika programmidega kokku puutunud, tean, mida seal teha saab ja mida mitte ning kuidas õigeid töövõtteid ja lähenemist kasutades on oskajal muudatusi vägagi lihtne teha. Minu arust on pentsik, et spetsialistile, kes peaks nagu oma ala, töövahendeid ja -võtteid valdama, peab klient hakkama tutvustama programmi võimalusi ja õpetama asjakohaseid töövõtteid (teha detaile kihtidel jms).

Asi päädis sellega, et teenusosutaja pidas oma töö lõpetatuks, esitas arve ja nõudis selle tasumist. Mina ei saanud aga logo sellisel, omale vastuvõetamatul kujul kasutusele võtta. Olin sunnitud asjaga ise edasi tegelema. Otsisin ja laadisin netist alla vabavaralise vektorgaafika programmi Inkscape millega siis, aeg-ajalt netist kasutustarkust ammutades, logo soovitud suunas kohendasin kulutades selleks päris reipalt aega. Oskajal käinuks see aga siuvipsti.

Millegipärast kipub ikka nii olema ja minema, et kui sa tahad, et midagi saaks tehtud hästi, pead seda lõpuks ikka tegema ise või tõepoolest leidma usaldusväärse oskaja, kes ennekõike ka viitsib teha ja on pühendunud ega pea iga erialast liigutust über pingutuseks või teeneks vaid mõistab, et see on protsessi osa.

Ma saan teostaja pahameelest ja kapriisitsemisest aru kui tellija nõuab suuri muutusi, millest alguses, hinna täpsustamise faasis, juttu polnud, muudab pidevalt varem soovitut, ehk nagu ei tea ise ka, mida tahab. Rääkimata eba-adekvaatsest suhtlusviisist: halvustavast-ebaviisakast kõnepruugist või muust sellisest.

Teenusepakkujate kirjeldatud hoiakule ja käitumisele on majanduslikust aspektist raske leida mõistlikku põhjendust. Miks sülitada sisuliselt kas kogu eelnenud asjale kulutatud ajale ja vaevale või rikkuda/tõmmata kriips peale kliendisuhtele ja edaspidistele tellimustele/soovitustele?
Ilmselt on põhjused psühholoogilised. Asja üle mõeldes jõudsin järeldusel, et kõnealuse sündroomi definitsioon võiks ehk olla - viimase liigutuse ületamatu raskus (VLÜR).

On kummaline kuidas mõned (võis siis paljud?) teenuse (ja ka kaupade) pakkujad ei adu normaalse klienditeeninduse ja –suhtluse olulisust ega tunneta pakutavat tervikuna.
Soovitusest, et kui sa tahad klienti endale võita, tee lisaks tavapärasele midagi ekstra – paku midagi rohkem kui ta oodata oskab, ei olda vist midagi kuuldud. Või siis lihtsalt ei soovita kliente?
Aga väga suur samm oleks seegi kui tehtaks sedagi, mis olemuslikult teenuse juurde kuulub, ehk ilma milleta ei pole võimalik saavutada soovitud-kokkulepitud tulemust.

pühapäev, 15. juuli 2012

TÖÖPAKKUMISTEST – MIKS JA MILLEKS? (vol. 1)

Ehkki sellest, kuidas koostada (müüvat, atraktiivset, löövat jne.) tööpakkumist, on üksjagu kirjutatud, otsustasin selles teemas oma hinnangul üsna pika-ajalist kogemust omavana ning asja sees olles ka oma tähelepanekud ja mõtted kirja panna. Äkki on, mida kannatab kõrva taha panna.

Käesolevaga teen juttu põhilisest, ehk põhimõttelisest alates küsimustest miks ja milleks, ehk siis A-st ja B-st. Järgmises sissekandes (loodan, et jõuan selleni :) peatun pikemalt tööpakkumiste eri osadel koos mõningate tööpakkumistes levinud taunitavatel sõnastustel koos siis omapoolsete soovitustega.

Kanali valik

Tööpakkumise või töökuulutuse avaldamise põhjuste tingib loomulikult vajadus töötaja(te) järele.
Sellest lähtuvalt on tarvilik mõelda kuidas me soovitud tulemuse saavutame, ehk millise kanali valime ning milline peaks selleks sobiv tööpakkumine välja nägema? Need on ka teineteisega suhestuvad, teinetest mõjutavad aspektid – kanali valik dikteerib tööpakkumise laadi ja sisu. On ju päris selge, et raadio-eetrisse ei ole mõtet paisata sisult sama mahukat ja informatiivset sõnumit kui see on mõistlik trükimeedia, ja veelgi enam, internetis avaldamise puhul. Sama käib ka telereklaami kohta. Ka trükimeedias avaldatavate tööpakkumiste esitluslaad on tulenevalt nii pinna piiratusest ja ka teistest spetsiifilistest aspektidest erinev internetis avaldatavast. Veelgi enam, trükimeedia tööpakkumise stiili ja laadi on mõistlik varieerida vastavalt väljundile – konkreetsele ajalehel või ajakirjale arvestades selle lugejate sihtgrupiga. Mõistlik on mõelda ja orienteeruda lugejaskonnale -  sihtgrupile.

Kõige vähem piiranguid, kõige suuremad võimalused ja vabadus tööpakkumise mistahes stiilis teostamisele on internetis, kus huviline võib sellega tutvuda sobival ajal ja soovitud kestuses, muidugi arvestades tööpakkumise avaldamise aega, ehk siis kandideerimistähtajaga.
Pikemalt kanalivaliku plussidel-miinustel ja nende eripäradel peatumata, käsitlen siinkohal ennekõike internetis tööpakkumise avaldamist, ehkki alljärgnev käib vähemal või suuremal määral olenemata avaldamise kanalist kirjasõnas tööpakkumiste kohta üldiselt.


Lähtekohad

Tööjõudu värbama asudes tasub meeles pidada rida põhimõttelisi asju - mõjureid ja tegureid, mis mõjutavad protsesse ja tulemust.

Need on:
  1. nii, nagu konkureerime turul teiste ettevõtetega ostjate ja klientide pärast, konkureerime tööturul tööjõu osas; 
  2. tööpakkumine on lisaks teavitavale-informatiivsele küljele imagoloogline akt! 
  3. tööpakkumise kaudu turundate ennekõike oma firmat kui väärt tööandjat ja pakutavat töökohta kui ihaldusväärset; 
  4. keegi ei pea n-ö vaikimisi või automaatselt (by default) tahtma töötada teie heaks lihtsalt sellepärast, et te nii soovite või et on tööpuudus vms. Lähtekoht tööpakkumise koostamisel ja avaldamisel peab olema selline nagu oma kaupade ja teenuste turundamisel – tehke see sihtrühmale atraktiivseks ja apetiitseks; 
  5. kui müüv, lööv, silmapaistev ja atraktiivne tööpakkumine on kandidaatide ahvatlemiseks väga tähtis ja oluline, on samavõrd oluline hoiduda bluffimisest, valede (tegelikkusele mittevastavate või tõenäoliselt mitterealiseeruvate) ettekujutuste ja ootuse loomisest, rääkimata valetamisest; 
  6. tööpakkumine – nii selle sisu kui laad - peegeldab tööandja korrektsust, professionaalsust, tõsiseltvõetavust, tööandja ootusi nii sobivale kandidaadile kui ka tema poolt tehtavale tööle (protsessile), aga ka suhtumist töötajatesse ning kogemusi ja hirme seoses nendega; 
  7. seoses eelmise punktiga tasub seega hästi läbi mõelda millist sõnumit teie tööpakkumine kannab, millist sõnumit te soovite tööturule ja asjast huvitatutele edastada – st milline on teie poolt väljatoodava ning sõnastuse mõju. 

Tööpakkumise ülesehitus ja koostamine

Klassikaliselt koosneb tööpakkumine teatud temaatilistest osadest või rubriikidest alates ettevõtte tutvustusest lõpetades lisainfoga kandideerimisvõimaluste kohta. Tööpakkumise struktureeritud ülesehitus aitab huvilistest neist olulisest kiiremini ülevaadet saada.
Muidugi esineb ja kasutatakse ka täiesti n-ö out of the box lahendusi, mis erinevad klassikalisest formaadis ja ülesehituses tööpakkumistest rohkem või vähem nii sisu kui vormi poolest, kus tööpakkumine on kujundatud pildina ning mille sõnastus on vaba ja loominguline. Sellistel tööpakkumistel on nii omad plussid (tugevused) kui ka miinused (ohud).
Plussiks on kindlasti tavalisest klassikalisest formaadist eristumisega parem silmapaistvus. Miinuseks esitatud info raskem hoomatavus ja töödeldavus. Sageli ei pruugi huviline leida sealt piisavat infot tööandja ja töö kohta. Aga vahest on need niiviisi kavandatuki? – et jätta otsad lahti, intrigeerida huvitatuid reageerima ning lisa uurima.
Probleemiks võib kujuneda ka tööpakkumise mõistetavus, sellest arusaamine tervikuna – selle võimaliku huumori, allegooria ja all-teksti tabamine.

Vaba kujundusega tööpakkumisega on kerge libastuda kui puuduvad erialased teadmised turundusest, reklaamipsühholoogiast (ja üldse psühholoogiast), ennekõike aga asja sügavam tunnetus. Oskamatult, et mitte öelda labaselt teostatud tööpakkumisega võidakse potentsiaalselt sobivad inimesed hoopis eemale peletada ja peibutada hoopiski mitte soovitud kontingenti.
Vaba kujundusega, humoorikad-vaimukad tööpakkumised sobivad hästi näiteks reklaamibüroodele loovtöötajate värbamiseks, aga ka tavapärasest erineva kultuuri ja mentaliteediga (innovaatiliste, loovust hindavatele ja isikuvabadusi austavatele) ettevõtetele omale töötajate leidmiseks. Sellistes ettevõtetes on üldjuhul olemas ka vastav kompenents ja tunnetus soovitud resultaati andvate tööpakkumiste koosamiseks.


Tööpakkumise vormistatus ja keeleline korrektsus

Tööpakkumise põhilised vormised möödalaskmised seisnevad loogilise ülesehituse puudumises ja eklektikas info esitamisel. Näiteks nõudmistes kandidaadile vahelduvad objektiivsed nõudmised oskustele ja haridusele isikuomaduslikega, selmet oleksid loogilises reastuses. Soovitatav on tuua faktilised ja objektiivselt tuvastatavad nõudmised, nagu otseselt tööks vajalikud kompententsid ja taust - arvutiprogrammid, haridus, töökogemus, keelte oskus - enne isikuomaduslikke ja subjektiivseid tegureid.
Samuti puudulikus õigekirjas, sõnade (sh ka ametinimetuste) kokku ja lahku kirjutamises, koma ja muude kirjavahemärkide vales kasutamises, tühikute kasutamises – või õigemini nende mitte kasutamises seal, kus peab (sõnade ja kirjavahemärkide järel, mitte ees). Samuti käänete ja pöörete eklektika nii kuulutuse eri osade vahel kui teinekord ka ühe lause lõikes.

Esineb ka tööülesannete, sobivale töötajale esitatavate nõudmiste ning omalt poolt pakutava segamini ajamist ehk nende läbisegi, valedes rubriikides välja toomist. Näiteks töötamine kahes vahetuses ei ole mitte hüve vaid antud töö iseärasus/omapära isegi kui tööpakkumises serveeritakse seda vastava võimalusena. Taolise info koht on töökoha lisainfos või muus infos, kuidas iganes ta nimetatud on.
Tööpakkumise keeline vormistatus, selle tekstiline loogika ja grammatiline korrektsus ei ole mitte vähetähtsad aspektid. Otse vastupidi – need on vägagi olulised, peegeldades tööandja suhtumist ja korrektsuse taotlust. Tööpakkumise korrektuse aspekt on seda olulisem, mida kõrgemale ametikohale või kõrgema kvalifikatsiooniga töötajat otsitakse. Samuti, kui otsitakse töötajat mitte ehk kõrgele ametipositsioonile, aga ametisse mille üleanded eeldavad head väljendusoskust, korrektsust, täpsust või kriitilist meelt. Näiteks pangandustöötaja, finantsala spetsialist, sisu looja, ajakirjanik, arhitekt, insener, õpetaja aga ka müügiesindaja, kes peaks müüma keerukamaid ja mitmetahulisi tooteid/teenuseid, tegelema harituma klientuuriga jne.

Enne tööpakkumise avaldamist, tasub paluda see kellelgi teisel, kas kolleegil või ka teenust pakkuval töötajal üle vaadata nii sisulise poole osas, et kas kõik oluline on kirjas ja seal pole midagi üleliigset, kas info on esitatud õigetes kohtades ja loogilises reastuses, kas asi on nii vormiseliselt kui keeleliselt korrektne. Tavaliselt teine inimene näeb asju värskema pilguga ja ebakohad saavad kenasti avastatud/kõrvaldatud.


Tööpakkumise anonüümsus

Online keskkonnad annavad võimaluse tööpakkumist avaldada anonüümsemalt kui ükski teine kanal, kuivõrd tööpakkujal ei tarvitse ära tuua ühtki firmale viitavat rekvisiiti kun e-posti aadressi ja telefoninumbrini välja, kuivõrd kandideerimine ja kogu suhtlus on võimalik suunata vaid läbi teenusepakkuja keskkonna.

Sellist võimalust kasutatakse tavaliselt kas juba olemasoleva töötava inimese diskreetseks väljavahetamiseks; või kui ei soovita anda oma konkurentidele signaali ettevõttes toimuvatest muutustest: laienemisest, kellegi (või pole mõne nende töötaja) võimalikust üle meelitamisest jms. Sellist võimalust kasutavad ka need, kelle varjamispõhjused on sisulisemalt valgustkartvamad kas tööandja reputatsiooni mõttes või pakutava töö illegaalsusest või ebapopulaarsusest tulenevalt. Kardetakse, et ettevõtte nime alt ja kontaktidega avaldamine - nii, et huvilistel on võimalus lisainfo hankimiseks - peletab kandidaate eemale. Selline kartus on muidugi põhjendatud, aga just selsamal, kartuse aluseks oleval põhjusel, toimib sama umbusaldamise efekt ka anonüümse kuulutuse puhul. Lisaks laieneb töösoovijate umbusk ja usaldamatus ka nende ettevõtete tööpakkumistele, kel oma reputatsiooni tõttu või pakutava töö iseloomust tulnevalt anonüümsuseks sisulist põhjust pole.

Üldiselt on anonüümne tööpakkumise avaldamine taunitav praktika, millest üks endast (ja loomulikult ka teistest) lugupidav ettevõte peaks hoiduma nii palju kui võimalik.
Anonüümse tööpakkumise taunitavuse ja mitteatraktiivsuse mõistmiseks mõelge, kas te teeksite midagi anonüümse helistaja heaks, kes teilt midagi soovib? Kui kui meelsasti te seda teeksite?
Ega vist kuigi meelsasti kui üldse. Seega, ärge kärpige vabatahtlikult oma tööpakkumise usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja atraktiivsust.


Lisavõimalused tööpakkumise juures

Olenevalt keskkonnast pakub internet mitmeid huvitavaid lisavõimalusi oma tööpakkumise huvitavamaks, atraktiivsemaks ja ühtlasi informatiivsemaks muutmisel. On tark neid võimalusi ka kasutada. Selleks on kindlasti tööpakkumise kujunduslik pool võimalusega nii selle värvide valikul  kui logo lisamisel kui ka piltide ja videoklippide lisamisega.

Piltide ja klippide lisamisega saab anda ülevaate töökohast, interjöörist, eksterjöörist ja  töövahenditest. Klipid annavad lisaks võimaluse tutvustada firma väärtusi ja põhimõtteid milles oma tegevuses lähtutakse. Samuti on see hea võimalus promoda tööandjat ja töökohta kas mõne töötaja esinemisega või hoopis firmajuhi või -omaniku pöördumisega töökoha kaaluja poole. Kui keskkond ei sea piiranguid, võib pilte ja klippe lisada mitu – erineva sisuga.

Nii nagu mistahes asja, millest soovitakse head nahka, ei maksa ka pilte ja klippe teha üle jala, n-ö vaid augu täiteks tegemise pärast. Kui omal selleks vahendid, oskused või kompetents puuduvad, tuleks pöörduda professionaalide poole. Ilmselt aitavad siin õige otsa leida reklaamibürood, fotostuudiod jms.

teisipäev, 9. august 2011

Lihtsuse, loogilisuse ja mugavuse poolt seoses isikutuvastuse ja kliendistaatuse „plastikuga“

Viimaks on ka avalikus ruumis - võimalik, et uue liiklusseaduse, mis võimaldab oma juhtimisõigust tõendada ka ID-kaardiga, tuules - kõneaineks tõusnud võimalus, et ID-kaart asendaks ka erinevaid kliendikaarte või koguni pangakaarte.

Mulle küll meeldiks kui enda kliendina tuvastamiseks ja vastavate soodustuste saamiseks ei peaks enam kaasa tarima erinevatest plastikkaartidest pungil rahakotti. Selline stsenaarium on paraku vaatamata ID-kaardi erinevatele võimalustele ehk laialdasele funktsionaalsusele ja turvalisusele (igatahes elektroonilise isikutuvastuse osas turvalisem mistahes muust plastikkaardist, mida tavakodaniku rahakotivahe võib leida) väga visa teoks saama. Näen ID-kaardi visa kommertskasutuselevõtu taga harjumuste inertsust ning põhjendamatuid hirme, ehk ka suuresti teadmatusest tingitud eelarvamuslikkust ja dogmaatilist n-ö kastis mõtlemist. Raevukamaid ortodoksete vaadetega kodanikke iseloomustab tugev veendumus, et kõige selle taga on kas vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid või mingid muud uue maailmakorra (ingl.k. lühend NWO) entusiastid, valitsused, kes on huvitatud totaalsest kodanike kontrollist jms. Ei vaevutagi süüvima ühe-või-teise seadme või rakenduse tegelikesse võimalustesse, toimimispõhimõtetesse ja ülesehitusse, sellesse millest miski on tingitud jne. - sest äkki see kummutab või teeb võimatuks mõne tondiloo uskumise. Mis siis saab identideedist, mis on sellise uskumisega seotud?

Teema online kommentaarides väljendub tihtilugu haiglaselt paranoiline fantaasia koos vähema või ulatuslikuma diletantlikkusega, kõiksugu negatiivsete momentide otsimine ja ka halva oletamine. Ilmselt on vastuseis ID-kaardi laiemale kasutuselevõtule suuresti põhjustatud selle esialgu poolkohustuslikust, ja nüüd, vaat et täiskohustuslikust pealesurumisest. Teisalt on riigi selline samm aga mõistetav, kuivõrd ilma nn kriitilise massita kasutajaskonnata pole ettevõtetel ja institutsioonidel huvi seda enda süsteemidega integreerida. Täna peaks vastav praktiline huvi aga selgelt olemas olema. Küll on aga õigustatud kriitika selle maksumuse osas. Ligi € 25 (Eesti rahas ca 390 EEK) ei ole kindlasti mitte odav lõbu. Peale sunnitud asi ei tohiks olla kallis, seda enam, et tegu on riigile niigi makse maksva kontingendiga.



ID-kaardi kommertskasutuse plussid ja miinused online meedias ilmunud kriitika ja vastuväidete valguses

Kulumine
Praktikas on leidnud kinnitust, et ID-kaardid on ka korduval kasutamisel kordades vastupidavamad ja kulumiskindlamad kui valdavalt magnetribaga kliendikaardid, mis kahjustuvud ainuüksi pungil rahakoti vahel olemisest, seal teineteise vastu hõõrdumisest. Isiklikult oman vastavat kogemust paari suure kaubandusvõrgu plastribaga kliendikaardiga, mis ühel juhul lakkas töötamast tubli tükk aega enne kaardi kehtivuse tähtaja saabumist ning teisel juhul ilmnesid probleemid magnetriba elektroonilise lugemisel juba mõne kuu möödudes alates kaardi saamisest. Kiibi metall-klemmid on kulumiskindlamad kui magnetribad. Seega, kui sul riigi poolt peale surutud laialdaste võimalustega kaart nagunii olemas on ja see 5 aasta pärast nagunii välja vahetada tuleb, siis milleks seda n-ö vati sees hoida?

Privaatsus
Üldine väljendatud kartus: riik või mingi müstiline „suur kõike jälgiv vend“ saab järjest suurema kontrolli eraisikute elu ja toimetamiste üle, nähes kelle klient keegi on, mida ta ostab jne. Sisuliselt naeruväärne, peamiselt teadmatusel ja isiku üldisel maailmatunnetusel põhinev, kartus.
Rääkides ID-kaardist kliendikaardi võtmes, ei saa normaaljuhul keegi kolmas kaupmehe väline osapool teada mida keegi ostis kuivõrd kliendikaarti kasutatakse valdavalt isiku tuvastamiseks kliendina mitte ostude eest tasumiseks. Siinjuures ei ole sisulist vahet kas inimene identifitseeritakse kliendina vanakooli magnetribaga kliendikaardiga või ID-kaardiga. St. kliendi-/ID-kaart ei fikseeri väljapoole kaupmehe süsteemi, mida konkreetne klient ostis. Teine lugu on kui ID-kaart toimib maksekaardina. Sel juhul on võib olla võimalus, et ostude info jookseb ka panka (päris täpselt ei tea).
Ennekõike on aga asi üüratus infomahus. Kui riik või müstiline „suur vend“ viitsiks sellise asjaga vaeva näha, siis põhimõtteliselt koguneb analoogiline info praegugi, kui ID-kaart ei ole kommertskasutuses. Oluline on ligipääs andmebaasidele, mis sellist infot sisaldavad, mitte mingi vidin ehk plastikkaart või rakendus ise-enesest. Isegi kui keegi viitsiks konkreetse isiku ostu- ja kliendiandmeid vahtida ja analüüsida, siis mida ta lõpp-kokkuvõttes selle infoga peale hakkab? Okei, ta võib üht-teist järeldada sellest milline on teie ostusummade jagunemine näiteks kaubagruppide lõikes ja kujundada selle põhjal oma turundust või konkreetselt teile saadetavaid pakkumisi. Ja mis siis? Ehk, millist kahju või ohtu see tarbijana kellelegi kätkeb?
Repliik. Selliste hirmudega seoses meenub üks vana vene multikas milles üks (vist) kitsetall külvas teiste loomade seas paanikat sellega, et üks teine, äsja lugema õppinud loom (jah, multikastes loomad räägivad ja käituvad inimeste sarnaselt), luges ta üle ja võib ka kõiki teisi üle lugeda.
Isikuandmete privaatsuse mõttes on palju enam põhjust muretseda kui neid koguvad mitmed eraõiguslikud isikud (mida kauplused oma kliendikaarte välja andes ju teevad), selle üle, kuidas isikuandmed on seal hoitud, kaitstud ja kuidas neid töödeldakse. Usutavasti on sertifitseerimiskeskuses isikuandmed palju enam ja tõhusamalt kaitstud kui mistahes eraõiguslikus asutuses, millest mõningad küsivad kliendiks tegemisel andmeid, mille küsimist nad ka ise põhjendada ei oska. Ka on loogiline, et mida vähemates kohtades (sh. sertifitseerimiskeskuses riigi vastutusel) su isikuandmed on, seda turvalisem, kui et mida rohkemates kohtades su andmed laiali on. See on nagu ikka saladustega.

Turvalisus
Enamus ID-kaardile süüks pandud turvalisuse jamasid on olnud seotud selle kasutamisel lihtlabase isikutuvastamise dokumendina (isiku nn tuvastamine siis pildi ja/või allkirja järgi) mitte selle elektroonilise turvalisusega, ja siis ka lihtlabase lollusega võtmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemise või kättesaadavale jätmisega.
Näiteks astuks võõrast ID-kaarti kuritarvitav isik sisse Elioni kauplusesse ja ostis klienti nimel arve alusel nodi. Isiku tuvastamine toimus seejuures aga vaid dokumendi pildi alusel, ehk näo järgi, ehk ülimalt subjektiivselt. Elektroonilise tuvastamisega (PIN abil) oleks taolise pettus läbi minemine tunduvalt vähem tõenäoline.

Mis puutub mõni aeg tagasi meedias laineid löönud ID-kaardi, või õigemini e-hääletamise turvalisuse probleemi Paavo Pihelgas’e näitel, siis seda ei saa kuidagi ID-kaardi turvalisuse õõnestamisena käsitleda. Oskaja programmeerija võib oma arvutisse administraatori õigustes, ja kõike muid mõeldavaid võimalusi ära kasutades, kirjutada mistahes koleda eluka. Põhimõtteliselt pole kirves süüdi kui teda taparelvana kasutatakse.


Mis siis saab kui kaart ära kaob või ära varastatakse?
See küsimus haakub kindlasti otsapidi turvalisuse küsimusega. Ei saa eitada, et selline asi tekitab meelehärmi nagu mistahes eluoluliselt olulise asja kaotamine. Tähendab see ju teatud sekeldusi, kulu ja ohtugi. Viimane seisneb siis suuresti potentsiaalse suurema kuluga, mis võivad tekkida sinu nimel võetud kohustustest, aga see on juba turvalisuse teema. Kui aga rääkida siinkohal ID-kaardist kliendikaardi võtmes, siis millist otsest või potentsiaalset kahju võib omanikule tekitada selle kliendikaardina kasutamine? Ostetakse midagi, nagu sina oleks olnud klient? So what?! Kui sa oma ID-kaarti pole veel sulgeda jõudnud, saadki oma kliendikontole ostu ja võimalik, et ka miskid boonuspunktid, mitte ei saa seda sinu ID-kaardi kasutaja.
Aga kui teil kaob ära terve rahakotitäis kaarte ja dokumente (sh. ID-kaart) kas siis on sekeldusi nagu vähem või? Loogiliselt võttes (ja ka praktikas) tunduvalt rohkem hoopis kuivõrd iga kaardi ja õiguse taastamise peale kulub aega, raha ja närve. Pealegi ei pruugi teile ühekorraga meenudagi, millised kaotsiläinud kaardid ja õigused kõik taastamist vajavad. Et mõni neist veel puudu on saab selgeks ehk järk-järgult.

ID-kaardi kaotamisel meelehärmi vaevalt et täielikult ära hoida saab. Küll saab selle kaotamise kahju ja ohu viia aga minimaalseks ning reaalse kahju tunduvalt väiksemaks võrreldes sularaha kaotamisega, igasugu kliendi- ja muid kaarte täis rahakoti kaotamisest rääkimata.
Rääkides ID-kaardist pangakaardi asendajana, siis mis vahet seal on kas kaotate pangakaardi või selle funktsionaalsusega ID-kaardi? Samamoodi ei saa siis ju poes maksta ega sularaha välja võtta kuniks saate uue kaardi. Seega, määrav on selle sulgemise ja uue kaardi saamise toimivus, lihtsus ja kiirus. Selle elektroonilise kasutuse peatamiseks tuleb helistada numbril 1777 (välismaalt +372 677 3377). Telefonitsi seda aga päris n-ö sulgeda paraku ei saa. Täielikuks kasutuse lõpetamiseks võiks aga piisata kokkuleppelisest salasõnast või koodist või alternatiivsest isikutuvastamisest ka mobiil-ID’ga lisaks ettenähtud asutusse füüsiliselt kohale ilmumisele.
ID-kaardi väljastamine toimub praegu 30 päeva jooksul, mis on kahtlemata liiga pikk aeg, liiati kui ID-kaart täidab ka teiste kaartide funktsioone. Samas ka praegu on võimalik ID-kaarti saada nn kiirkorras 5 tööpäeva jooksul. Seda siis eeldusel, et kodanikule on juba korra välja antud pass või ID-kaart. Kui see aga toimuks näiteks kahe tööpäeva sees suuremates politseiasutustes kui pangakontorites, oleks see juba tõeliselt moodne ja atraktiivne - kordades mõistlikum ja mugavam kui mitmete erinevate kaartide uuendamine erinevates firmades ja asutustes.

ID-kaart ei kanna kliendikaardina turundussõnumit
Sellist väidet kohtab (ma ütleks, vanameelsete) kaupmeeste leeris päris sageli. Taas pigem kinnismõte ja iganenud arusaam kui realiteet.

Kui paljud oskavad peast üles lugeda kõik kliendikaardid, mis neil olemas on? Okei, meenuvad selliste enam käidavate kohtade omad nagu mõned kaubandusketid või supermarketid, võib olla veel üks või teine. Samas, kui paljud valivad kauplust sellest lähtuvalt, kas neil on olemas selle kliendikaart? Pakun, et valdavalt valitakse kauplus muude kriteeriumite alusel nagu: a) seal peaks olema seda kaupa, mida vajan; b) see asub mugavalt tee peal; c) seal on soodne hinnatase või parasjagu miski kampaania käimas; d) seal on hea teenindus jne.

Kliendikaart per se valikukriteeriumina on üks viimaseid tegureid kui see üldse arvesse tulebki. Pigem käib kliendikaardi majandus selliselt, et kui oled poes ja miskit ostad ning viidatakse kliendikaardile, hakkad mõtlema, et oot mul oli vist mingi punane (konkreetse firma värvidega haakuv) kaart küll. Ja sorid ja otsid siis teist taga. Palju lihtsam oleks ju kliendistaatus tuvastada ühe konkreetse kõikjal toimiva vahendiga – ID-kaardiga...või miks mitte täiendavalt veel mobiil-ID’ga, sõrmejälje vm biomeetrilise tuvastusmeetodiga. Oluline on ju kliendistaatus kui selline, ehk ostja tuvastamine, mitte, et ta peaks tingimata meie kaupluse plastikut kaasa vedama. Viimane eeldus on pealegi egoistlik – kliendi mugavusega mittearvestav.

See, et firmavärvides kliendikaart toimiks visuaalse peibutisena kõrvalviibijatele (nn bränding) on väga naiivne ootus. See mõjub parimal juhul vaid lasteaialastele, kellele ikka värvilised asjad põnevad on.
ID-kaardi avalik näidis
Tegelikult on kliendisõbralikud ja mõjuvad edumeelseina just need ettevõtted ja asutused, mis on oma süsteemid ja kliendituvastuse integreerinud ID kaardiga. Nagu näiteks raamatupoed Apollo ja Rahva Raamat, kino Forum Cinemas, sporditarvete kauplus A2K Sport ning kindlasti nii mõnigi teine.



ID-kaardi kliendikaardina kasutamise reaalsed ja potentsiaalsed miinused

Õigupoolest väga tõsiseltvõetavaid ID-kaardi kommertskasutust kahtluse alla seadvaid miinuseid on raske näha kui ID-kaardi omadusi tondivabalt vaagida.

Mõningatest pisut lähemalt siiski.
Kurdetud on ID-kaardi lugemise kohatist aeglust, kapriiset toimivust ja raskepärast, keerulist tarkvara. Probleeme on täheldatud just seoses uute kaartide tulekuga, millised probleemid pidavat olema nüüdseks lahendatud.
Ei saa välistada, et teatud praaki võib esineda ning süsteemid ja rakendused ei pruugi alati toimida laitmatult. Probleemi põhjus ei ole siiski mitte alati kaardis, vaid justnimelt riistvaras, firmware’is, draiverites, softis, kasutatavates seadmetes ja arvutites. Tõsi ta on, et probleemide korral võib süsteemi toimivaks saamine tavakasutajale üle jõu käia, vajades asjatundja sekkumist. See ei peaks aga saamaks ainsaks kaalukeeleks ID-kaardi kui sisuliselt väga hea vahendi kasutuse üle otsustamisel.

Kuivõrd üha levinum on ID-kaarti kasutamine isikutuvastamisel arvutitesse logimisel, ei pruugi see alati kaasas olla. Samas on see ju puhtalt kasutaja enda viga või enda asi (kuidas soovite). Keegi ei keela arvuti juurest lahkumisel sellest välja logida ja kaarti kaasa võtta, mis turvalisust (nii kõrvaliste isikute poolt arvutisse sisenemise kui kaardivarguse võimalust) arvestades olekski õige tegu.

Minu hinnangul seisneb ID-kaardi suurim probleem riigi garantiide puudumises selle tavakasutusest ja loomulikust kulumisest põhjustatud mittetoimimisele (ei räägi tootja praagist) ja küllalt kõrges maksumuses ehk riigilõivu määras (tava korras taotlemine € 24,28, kiirkorras taotlemine € 44,73). Ehk alati, kui uut kaarti mistahes põhjusel vajatakse (ja tegu pole tootja praagiga), tuleb riigilõiv täismääras välja käia.


ID-kaardi kommertskaardina kasutamise edud

Riiklik haldamine – kohustuslik isikutunnistusena olemas nii-ehk-naa. Seega nii kaupmehele kui tarbijale täiendavate kulude vaba (mitte arvestades uue kaardi riigilõivu). Vahetatakse välja iga 5 aasta järel.

Kõrge turvalisus – tõendatult parem turvalisus isiku tuvastamisel kui kliendikaardi alusel (ei vaja siinkohal vast pikemalt lahti kirjutamist, et miks ja kuidas). Veel kõrgem turvalisus ja mugavus on hetkel vaid mobiil-ID’l.

Mugavus - õhem rahakott, mõistlikum ja lihtsam elu. Puudub vajadus kaasa vedada kümneid kliendikaarte lihtsalt selleks, et äkki läheb neist üht-või-teist mõnes kaupluses vaja (ja kuna Murphy seaduse järgi läheb sul vaja seda, mida sul parasjagu just kaasas pole, oledki sunnitud neid kõiki kaasas tassima, et mitte mitu korda kaupluse vahet käia). Rahakott jäägu ennekõike ikkagi raha jaoks.

Väiksem püsikulu - pangakaardina (ütleme riigisisene deebet) igakuise nn hooldustasu (ca € 1) puudumine (mis muidugi ei tähenda, et pangad ei mõtleks ID-kaardile üleminekul hooldustasu kompenseerimiseks välja uut tasu – n. süsteemihaldustasu vms.).


Teemakohased artiklid


Kasulik info


Bookmark and Share

pühapäev, 25. oktoober 2009

Jalanõu suurustest ja sobivusest

Käesoleva postitusega ei söanda küll pretendeerida ammendavale nõuandele „kuidas valida õige suurusega jalanõud“, kuigi mingil määral sellist funktsiooni see sissekanne siiski täidab.


Tavapäraselt valitakse jalatseid lisaks funktsioonile, ehk sellele, milleks neid vajatakse ja tegumoele, värvi- ja esteetilisele eelistusele suuruse järgi, mis on seotud jalalaba pikkusega ja väljendatakse suurusnumbritena, milleks on maailmas käibel järgmised põhilised skaalad: mandri Euroopas: EUR (...39, 40, 41...jne.), Suurbritannias: UK, USA-s: US (seejuures meestel ja naistel pisut erinevad), lisaks veel ülemaailmne, aga vähetuntud, Mondo point skaala, mis on kasutusel enamasti spetsiaalsete sportjalatsite (ennekõike mäesuusasaabaste) juures. Lisaks sellele on numbriline näitaja ju ka jalalaba mõõdetud pikkus mistahes mõõtühikutes.

Samas ei ole jalalaba pikkus kaugelt ainus jalanõu sobivuse parameeter. Mugavust, jalasõbralikkust ja tervislikkust silmas pidades on väga olulised ka jalalaba kõrgus, pöia võlvi kõrgus, aga ka muud antropomeetrilised iseärasused rääkimata pöia laiusest, ehk siis liistu laiuse vastavus jalalaba laiusele.
Mida enam me ühtedes jalatsites viibime, liigume, ehk mida pikem ja intensiivsem on nende kasutus, seda olulisemat rolli kõik need mõõtmed, aga samuti jalatsi materjalid, tehnoloogia ja muud nüansid mängivad. Eriti siis kõiksugu spordijalatsite, nagu jooksusussid, rulluisud, suusasaapad, aga ka kõigi teiste erinevate spordialade spetsiaaljalavarjude puhul. Ebasobivad ja ebamugavad jalanõud on sageli põhjuseks erinevatele jalavaevustele ja valudele, aga avaldavad mõju ka tugiaparaadile laiemalt. Rohkelt asjakohast infot ortopeedia alaste teemade kohta leiab APMA - American Podiadric Medical Association.

Üldiselt räägivad jalatsivalikute alased artiklid ja juhised sellest kui tähtis on jalavarjude ostmisel nende põhjalik proovimine (mitte piirdumine vaid ühe jalatsipaari/-mudeli proovimisega, aja investeerimine jalatsivalikusse ja proovimisse jne.) ja kuidas tuleb teadlik olla oma jala mõõtudest (nii pikkusest kui laiusest), pöiavõlvi kõrgusest, üle- või alapronatsioonist ja muudest omadustest. Kindlasti on vägagi kasulik ja hea kõike neid mõõte ja nüansse teada, aga üldiselt on reaalselt kaupluses selle infoga väga vähe peale hakata kuivõrd jalatsitel on reeglina vaid pikkust märkiv mõõt. Sestap ongi proovimine vältimatu tähtusega.
Rääkides spordijalanõudest, täpsemalt jooksusussidest, oleks ju ikkagi hea kui me teaksime milline on liistu laius (et kas see vastab oma jala laiusele) ja kui see on liiga kitsas või liiga lai, teaksime nõuda/otsida vastavas skaalas laiemat või kitsama liistuga jalavarje. Paraku, ehkki liistulaiust märkiv tähistusskaala on olemas, on vastav tähistus jalanõudel väga haruldane. Ehk enamasti ja suuremas osas toodetaksegi jalatsid nn keskmiste proportsioonidega jalale ilma eraldi liistulaiuse valiku võimaluseta ja vastava tähistuseta siis. Jooksususside valmistajatest väidab New Balance, et on ainus jalatsite tootja, kelle jalatsivalik on saadaval 3 - 6 erinevas laiuses. Tegelikult valmistavad erineva liistulaiusega mudeleid ka teised tuntud jooksujalatsite valmistajad, aga küllap siis mitte nii ulatuslikus laiusskaalas. Ometi ei leia vastava laius-tähistusega jooksususse Eesti kaubandusvõrgust. Liistulaiuse skaala ja jalatsite laiuse vastav tähistamine on rohkem kasutusel USA-s. Laiusi tähistatakse tähtedega alates kitsamast A-st kuni laiema E-ni. Skaala otstes kasutatakse eriti äärmuslike laiuste tähistamiseks tähe kordust: vastavalt kitsa liistu osas AAA ja laia liistu osas EEE. Neid tähti võib olla rohkemgi (tähe kordajana kasutatakse ka näit. tähistust 2E). Laisuskaala täht märgib liistu suhtelist laiust võrreldes liistu pikkusega. Seega pole tegu konstandiga vaid varieeruva suurusega. Keskmise liistulaiuse tähis on D (vt. laiuste tabelit US mõõtudes).

Lisaks oma jalgade mõõtmete ja iseärasuste teadustamisele soovitatakse oma jalatsiostu soovi üksikasjadega pöörduda müüjate poole, kes on saanud väga hea erialase koolituse ja oskavat igatpidi ostjat aidata. Võibolla kuskil kaupluses mõned väga heade ortopeedia alaste ja müügil olevate jalatsite omaduste teadmistega asjatundjad ka töötavad, aga ma ei julge küll kinnitada, et ma oleks selliseid kohanud. Reeglina kipub müüja abi, alates trafaretsest küsimusest, kas ta saab aidata, piirduma infoga sellest, kas tegu on uue või vana mudeliga ja mis materjalist see on. Lühidalt, selle infoga, millega eesmärgiga ostja ka ise kursis on või saab selle kohapeal välja lugeda.
Asics maaletooja OÜ Patrol juhataja Aivo Liiv möönab, et kuigi Asics valmistab ka erineva liistulaiusega susse, on nad jaekaubanduse suutmatuse tõttu jalatsite suuruse/sobivuse nüansse selgeks teha ja tooteid adekvaatselt täie arusaamise ja teadlikkusega pakkuda, loobunud erineva liistulaiusega mudelite maaletoomisest, tuues maale vaid universaalseid, keskmise liistulaiusega jalatseid. Sarnastel põhjustel on sama teed läinud ka New Balance maaletooja Morak OÜ. See probleem olevat aga üldisem, mitte ainult Eesti spetsiifiline. Euroopas olevat vaid üksikuid spetsiaalseid spordikauplusi, kust on võimalik jooksusussi valida ka liistu laiuse järgi. Selline olukord on muidugi kurb ja üldse mitte tarbijasõbralik. Ehkki jalatsitootja toodab suure tõenäosusega ka sinu jalale väga sobivaid ja hästi istuvaid jalatseid, oled kaubanduse omapärast tingitud diktaadi tõttu sunnitud leppima saadaoleva keskmisega.


Jalatsikaupluste professionaalset abi on ka raske ette kujutada kui neis puudub isegi kliendi jala elementaarsete mõõtude (jalalaba pikkus ja laius) määramise nn Brannock seade. Seega, mis tolku on müüjale kogu sellest spetsiifilisest infost, mida ostusooviga inimene võiks talle anda kui jalatsitel puudub täpsemat valikut teha aitav info? Või mida siin rääkida jalatsi mitmekülgsest (sh. liistulaiuse) tähistamisest ja abist selles plaanis, kui kauplustes puuduvad proovimiseks-võrdlusmomendiks vajalikud suurusedki. Kui üht mudelit on teatud suurust, siis teist jällegi mitte jne. – ehk alaline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Täiesti tavaline on, et sa ei saa ühe kaupluse põhjal ka ühe tootja piiratud arvu (2...3) mudelite osas adekvaatset võrdlust, vaid pead selleks mitmeid poode väisama. Põhimõtteliselt on väga raske jõuda selgusele milline konkreetse mudeli suurus sulle passib.

Sellegi poolest, vaatamata ülalkirjeldatud kaubanduse puudustele, on oma jalalaba põhimõõte, nagu pikkus ja laius, hea teada. Mõõtmist on ise kõige lihtsam teostada asetades paljas või õhukeses sokis jalg maha piisavalt suurele paberile ning piiritledes jala pikkuse õrnalt vastu varba otsa ning kanda puudutavate vastastikku paralleelselt paigutatud klotside, telliste vms.-ga (kusjuures pöia pikitelg on risti klotside servaga) ning tõmmates paberile piki klotsi jala poolset serva kriipsud. Sama tuleks siis teha ka jala laiuse mõõtmiseks asetades klotsid õrna puutega jala paremale ja vasakule küljele. Et püsti olles jalg pisut suureneb, tuleks märkimist teha jalgel seistes; või kui istudes, siis ometi keha raskust mõõdetavale jalale suunates. Kuna jalg päeva jooksul paisub ja pisut oma mõõtudes suureneb, on soovitatav sellist mõõtmist läbi viia päeva teises pooles või õhtul. Niisamuti ka jalanõude valikut.
Ehk kui pöia pikkust-laiust märkivad kriipsud paberil, on lihtne nende vaheline kaugus joonlaua/mõõdulindiga ära mõõta. Selle tulemusel on siis olemas info, millega jalatsimüüjaid vaevata ja hästiistuvaid jalavarje nõutada.

Kelle jalg ei vasta nn "Harju keskmisele", on targem soetada jalavarje spetsiaalsetest kauplustest Euroopas või USA-s kui sinna asja on.

Asjakohaseid linke:
New Balance jooksususside reklaam, mis annab väga hästi edasi mittesobivastest jalatsitest tulenevat ebamugavustunnet.



Bookmark and Share