laupäev, 7. november 2009

Rehepappide rahakogumisnipp

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.


Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:  
„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“
Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.

Bookmark and Share

Postita kommentaar