esmaspäev, 1. märts 2010

XIII Tallinna suusamaraton

Oma suusavõistluste muljeid pole siin varem avaldanud, aga see on siis esimene.
Peale 60 päeva (või pisut peale) kestnud külmakraadidega talveilmasid saabunud pluss kraadides ilm tõotas raskeid tingimusi just rada ja libisemist silmas pidades. Meenus möödunud talve Kõrvemaa suusasõit umbes taolise pehme ilmaga kui õhu temperatuur oli 0 ja +kraadide ümber ja rada kattis värskelt sadanud nätske lumi, mis enamusel libisemise tappis.
Käesolev seis oli aga erinev. Et uut värsket lund paaril päeval juurde ei tulnud, oli lumestruktuur n-ö „kiire“. Ilm oli suht soe (ca +2°C), taevas pilvine ja õhk udune.
Toimumiskohata, Kõrvemaa matka- ja spordikeskusesse aegsasti kohalejõudnud, sai rajaolud suuskadel üle vaadatud. Rajapõhi oli igati tahke ning et lumi pakkis, oli pigem tõenäoline, et rada muutub sõiduga vaid kõvemaks mitte pehmemaks ja pudrumaks, mida samuti kardeti.
Kahest ringist koosneva 42 km sõidu, kuhu oli registreerunud kokku koguni 788 võistlejat, start anti kl.11.

Startisin nr.163 numbri all teisest stardigrupist. Õnneks sujus liikvele minek üpris kenasti. Ehkki juba esimese väikese tõusunuki alguses toimus ees kukkumine õnnestus piki vasakut serva liikudes seda vältida. Tõus tuli aga kõrge suhtarvu - võistleja ruutmeetri kohta - tõttu võtta lühikeste paaristõugetega. Ikka selleks, et kepid ja kulbid terveks jääksid. Vähemasti sealt, kus ma liikuma läksin, sai juba 2.-l laugel tõusul üsna normaalselt sõitma hakata. Tundus ka, et suusk oli väga hea, ehk lipe lahtine. Esimesed kilomeetrid läksid ilma eriliste intsidentide ja äksidentideta, kui ühe-kahe oma liigsest rabelemisest sõlme läinud maratoonari kukkumine välja arvata. Tunde järgi kuskil 5 km kohal tuli olla tunnistajaks ebameeldivale seigale. Nimelt oli keset rada pikali maas üks tõmblev noormees ja tema juures turgutamas, aitamas paar (või kolm) suusatajat. Pilt oli üsna kohutav. Paistis väga seda moodi, et mees oli oma võimeid ja tervislikku seisu liiga optimistliku algusega üle hinnanud. Ilmselt oli ta intsidendi momendil esisajas, sest kulgesin siis saja piirist pisut taga pool. Kartsin kõige halvemat. Olen aastaid tagasi Tartu maratoni rajal näinud kuidas ühele tüsedamale mehele tehti otse rajal kunstlikku hingamist. Tolle mehe elu aga ei suudetud päästa. Lootsin siiski, et tolle noormehega nii hullusti ei lähe.
See vahejuhtum vajutas mõningase pitseri ka minu kulgemisele. Tundsin muret, et kas minu tempo, pulss ja hingamine on ikka adekvaatsed ega ähvarda ootamatult jalust niita. Tundus, et nii mõtles või tundis ka suurem seltskond minu ees mille just kinni olin püüdnud. Aga võimalik, et see johtus ka just alanud väikesest tõusunukist, mis sabatama sundis ja hoo maha tõmbas. Üldse käis esimesel ringil tõusude võtmine suhteliselt tagasihoidliku tempoga võrreldes laugete lõikude sõitmisega, aga raja kitsuse tõttu polnud tõusudel muud ka teha kui kannatlikkust kasvatada ja jõuvarusid säästa. Panin lootused oma tempos sõitu teha II-le ringile.

Kuna libisemine tundus igati tasemel, oli sõita lust ja edenesin tasapisi, aeg-ajalt, ikka ettevaatusest, ka pulsinäidule pilku heites, ette poole. Pulsigraafik on tagantjärele vaatamiseks-analüüsiks kõlbmatu kuna juba enne poolt distantsi kukkus pulsivöö kõhu peale, nagu mul suusavõistlustel praktiliselt alati pulsivööga sõites on juhtunud. Imelik, kuidas see pulsivöö on mõeldud üldse sellisena sellises kohas püsima? Selleks peab ju pudelikujuline keha olema. Trassil jooksvalt pulsinäitu vaadates jäi see valdavalt kuhugi 160...170 löögi vahele minutis.
Kuskil, vist I ringi lõpuosas, luges keegi võistlejaid. Kuulsin seal ennast asuma kuskil 85...90.-nda koha vahel. Pole paha, mõtlesin endamisi.
Pahaks aga alles hakkas minema. Kui I ringi lõpus/II alguse joogipunktis mainis keegi, ilmselt Pulleritsule, vahetult kelle järel ma ringi lõpus kulgesin, et kaotus liidritele on kuskil 7 minuti kandis, hakkasin üha enam ja tugevamalt tunnetama kuidas olin sunnitud teistega tempos püsimiseks üha rohkem ja tugevamalt tööd tegema. Ühelt-maalt avastasin, et suusk ei taha isegi enam mäest alla libiseda. Suusa libisemine oli selline, nagu siis kui klassikasuusa pidamisalale oleks lumi alla jäätunud. Suuskade libisemine oli üsna lühikese aja jooksul drastiliselt viletsaks muutunud. Oleks mu suuskade määrimise taga seisnud hooldetiim, oleks mul olümpia uudiste kommentaatorite vaimus kellegi vallandamiseks põhjust olnud küllaga. Et olin aga ise oma suusad n-ö ette valmistanud, polnud mul kedagi peale enda süüdistada. Õigupoolest viis see peale sõitu mõtted suuskadele. Et kas see konkreetne paar on üldse kunagi piisavalt hästi ja konkurentsivõimeliselt libisenud? Korra vist siiski - eelmise aasta umbes samasuguse pehme ilmaga Kõrvemaa suusasõidul, aga teistel võistlustel...(?).
Muidugi võis viletsal libisemisel olla mitmeid põhjuseid. Pole ma neile suuskadele kordagi lasknud kivilihvi teha; ei ole neil mingit spetsiaalset ilma- või lumemustrit all; määritud said nad eelmisel õhtul küll hoolega. Alla läks kaks kihti Swix LF12 1°C...-4°C ja peale kõrgfloor Vauhti Jet no.1 (4°C...-4°C), aga võimalik, et nende „parim enne“ oli ammu möödas ja nad olid minetanud oma väärtuslikke omadusi, kuivõrd need määrded on mul tallel juba iidamast-aadamast.

Kuskil 3.-l km II ringi algusest lasin suuremal grupil, millest treenimisfanaatikust ajakirjanikuhärra Pullerits mööda rühkimist alustas, minna. Oli näha, et sellise olematu libisemisega, kus tõepoolest kõik, kes minu taha jõudsid, lihtsalt libisesid mööda, ei suudaks ma nagunii nende tempos lõpuni sõita. Kui välja arvata mõned lühema distantsi sõitjad, avastasin end korraga sõitmas täiesti üksi. Nägemisulatuses ei paistnud kedagi ees ega ka tagant tulemas. Justkui võistlus oleks läbi või oleksin viimasena rajale läinud. Sellist tunnet süvendas see, et kulgesin nii umbes 10 km. II ringi lõpu osas hakkasid mind ka uued tagant tulijad kätte saama. Vahe, kuskil esisaja ja ülejäänute vahel, näis ikka väga pikk - nagu stardigruppidel oleks stardiintervalli rakendatud.
Lõpuks hakkas ka väsimus painama ning sedamööda ka tehnika pisut lagunema. Kaua sa ikka jõuda liivapaberi laadse hõõrdumisega suuskadel punnida. Täiendavaks probleemiks kujunes II ringi esimest poolest mu viimase aja suusasõitude hädana valusaks ja hellaks muutnud vasaku käe küünarliiges, mis ei lubanud selle käega soovitud pingega töötada. Nagu olematust libisemisest veel vähe oleks, muutis sõitu raskemaks suuskade peale kuhjuma kippunud lumi. Eks see probleem puudutas paljusid. Sellise ilmaga on tegelikult tark suusad pealt eelnevalt silikoonõli või vihma hülgava repellant'iga (müügil autopoodides, mõeldud auto akende vihmahülgavuse tekitamiseks) üle käia.
II ringi keskel tekkis korraks koguni katkestamise mõte. Aga mõeldes, et kuhu sa siin ikka lähed, kui katkestad, et ikkagi tuleks ju stardi-finišipaika liikuda, sai omas taktis ja tempos sõitu jätkatud. Käiku täiesti välja ei hakanud võtma. Mõtlesin, et pingutan siis kohase panustamisega edasi. Nii ma ajaga 2:14.42 finišisse saabusin. Tasuks 109. lõpukoht.

Kuivõrd nii kõrgele kohale polnud ma viimaste aastate Estoloppet'i sarja sõitudel jõudnud, võis ju kohaga rahulegi jääda. Ometi, arvestades, kui olematuks juba I ringi lõpus suuskade libisemine muutus, jäi kripeldama, et kuidas läinuks siis kui suusad toiminuks lõpuni konkurentsivõimeliselt. Usun, et aeg olnuks tubli mitu minutit parem. Niisamuti ka koht, sest tunne oli üsna hea ja „pauku“ nagu jätkus.
Loodetavasti õnnestub sõit, ja tulemust mõjutavad komponendid, kunagi edaspidi.

Kokkuvõtteks. Tegu igati õnnestunud suusaspordi üritusega. Organiseeritus tasemel, samuti ka rada, ehkki leidus mõningaid nii pinnasest kui oksasodist musti kohti ning võistluse käigus muutus raja keskosa üsna kõvaks keltsaks.
Sportinfo võistluse kommentaariumist selgus, et eespool kirjeldatud hätta sattunud suusataja näol oli tegu epileptikuga, kellega õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kes peale kohapeal medbrigaadi külastamist hiljem kenasti koju jõudis. Uh-uh, lõpp hea, kõik hea.



Bookmark and Share
Postita kommentaar