pühapäev, 5. juuni 2011

PAF Tallinna Olümpiajooks

Aeg: 4.06.2011 (laupäev)
Koht: Pirita terviserajad, Tallinn
Ilm: Soe, õhk ca 24°C, päikesepaisteline, tuulevaikne; päris mõnus jooksuilm
Rada: Suusaraja pikk 7,2 km pikkune ring; jooksutrass väidetavalt 7,1 km


Otsustasin enne järvejooksu sarja II osavõistlust – jooksu ümber Harku järve - testida vormi 7,1 km pikkusel vahelduva maastikuga PAF Tallinna Olümpiajooksul. Otsus sündis päev-kaks enne võistlust. Paar nädalat tagasi oli vasaku jala sääremari treeningul ootamatult äkki valusaks muutunud ning ka vahepealsel ajal hädaga pooleks tehtud treeningutel väga valusalt tunda andnud. Lisaks u nädal tagasi päevaks-kaheks üles tursunud. Ilmselt lihase vigastus, millest paranemine vajab rahu ja võtab aega. Aega ja rahu ma andsin jalale niipalju, et tegin kahe nädala jooksul vaid 3 trenni. Neljapäeval ca 10 km ringi tehes olid jalad (ka. vasak sääremari) ja enesetunne tervikuna üllatavalt head. Siit sündis ka otsus (ja ühtlasi lootus, et jalg piisavalt hea) end Tallinna Olümpiajooksul proovida. Nii hiline otsustamine tingis muidugi registreerimise kohapeal (€ 15). Registreerimisel küsiti, ilmselt stardigrupi määratlemiseks, kas kavatsen joosta alla 35 minuti või pigem üle. Ütlesin, et loodan ikka 35 minutiga ühele poole saada, aga mine sa kurja tea. Tea, kas mu vastus oli liiga ebakindel, stardinumbriks sain 439, mis andis stardikoha II stardigrupis (150...), esimese 150 grupi järel siis.

Ilm oli mitte väga pika jooksuvõistluse jaoks väga hea – soe ja suhteliselt tuulevaikne.
Kl.12 antud stardist läks mõnualt pehme saepurukattega metsarajale ca 400 osavõtjat.
Alustasin reipalt oma koha parandamisega. Stardist minnes oli õhk eesliikujatest ja kuivast rajast tugevalt tolmune. Segamatult omas tempos sai jooksma hakatud u alastes 1,5 km-st.
Algusest kuni Ambrose mäeni, mida otsustasin võtta mõõdukalt ehk kontrollitult, oli minek ja tunne täiesti okei. Usutavasti andsid oma positiivse efekti stardialas AS Jalajälg laenutatud Nike Vomero 6 jooksusussid, mil minu Asics maanteetossude siledatest taldadest maastikule sobivam krobeline tald. Tossu kiituseks võiks veel öelda kerget kaalu ja mugavat istuvust (ei hakanud kuskilt jala peale või hõõruma).
Probleemid algasid Ambrose mäe otse jõudmisel, kus tundsin kramplikku valu juba paar nädalat tagasi end teravalt märku andnud vasakus säärelihases. See pani kõva pitseri mu edasisele edenemisele. Umbes 3 km peal, ca pool km peale Ambrose mäge, tekkis tugev piirav piste/valu parema rinnaku all, mis pani pööna mu hingamisele. Võimalik, et jala vigastuse valu tingis hingamist piiranud piste tekkimise.
Olin sunnitud tempos oluliselt järele andma, et mitte sootuks seisma jääda. Edenesin end tagant sundides ja valusid trotsides lombaka sammuga - säästes vasakut jalga, mis üle pöia liikumist ei võimaldanud. Muidugi panid minust seetõttu nii mõnedki mööda. Samas möödusin siiski ka ise mõnest, kes oli oma võimeid ülehinnanud või kel samamoodi keha kuskilt teravalt tunda andma oli hakanud ja käimisele sundinud.
Läbi häda, ehk kõva kannatamise, punnisin enam-vähem ühtlase tempoga siiski lõpuni välja. Finiši eel võtsin end veel ekstra kokku hoidmaks ära enda grupilise alistamise nende poolt, kes tagant lähenedes haistsid kerget saaki. Siiski paarsada meetrit enne finišit olin sunnitud endast mööda laskma Ago Kärema ja Margus Tubalkain’i. Tulemuseks ümmarguselt 400 lõpetanu seas 76. koht ajaga 32.12, mis tegi km läbimise keskmiseks 4.28,4

Arvestades tugevaid kehalisi probleeme ei saa nagu nuriseda, aga teisalt terve jalaga pidanuks lõpuaeg ikkagi vähemalt paar minutit parem olema. Vastupidavust ja jõudlust oli probleemide tõttu vasaku säärelihasega raske hinnata, ehkki tundus, et nende komponendid olid olemas. Maksimaalseks pulsiks registreeris pulsikell 195 l/min - mida on raske uskuda kuivõrd mõni aasta tagasi dispanseeringul hinnatud maksimaalne peaks olema 180 l/min ja seni pole nii kõrget pulssi ka võistlustel täheldanud; võimalik, et imelik näit tulenes järjekordselt pulsivöö alla, puusadele, kukkumisest – ning keskmiseks 158 l/min.

Jooksu tulemusena oli säärelihas nii kutu, et käisin kogu päeva longates.
Resümee on ehk see, et lihasvigastusest taastumiseks tuleb vigastatud kohale anda pikemalt puhkust ja rahu. Samas kui uuel nädalavahetusel seisab ees uus jõukatsumine, mida ei soovi vahele jätta, tuleb jalale anda nii palju päevi rahu kui vähegi võimalik ning leida koormuse jaoks muud meetodid.

Lingid:


Bookmark and Share
Postita kommentaar