28.Paide-Türi rahvajooks

Peale pesemist ning kehakinnitamist supi ja teega ning Türi-Paide võistlejate transpordi bussis koha sisse võtmist, olid valdavateks tunneteks rahulolu, hea rõõmus tuju ja mõnus rammestus kehas.
Kõigele sellele lõid aluse 28.Paide-Türi rahvajooks ja rahvaspordiürituse järgsed tavapärased protseduurid. Ennekõike siiski jooks ise, mis seekord toimus küll üsna rasketes ilmastikuoludes – ca 7...8°C sooja, vihm ja puhanguline vastutuul.

Võistlejaid oli Paide kultuurikeskuse esisele Pärnu maanteele kogunenud ca 500. Start anti täpselt kl.12:30. Et esimene auhinnaline (ristsõnaajakirja Kumake) vahefiniš oli juba 200 m pärast, olid eeliitgrupi (50 võistlejat +Margus Pirksaar) kohad sisse võtnud ka mõned kohalikud aferistid - esimese vahefiniši võidu pretendendid. Muidugi ei saa seda pahaks panna, sest ega sprinterid siis vähemasti esimese paarisaja meetri jooksul pikema sihiga jooksjaile jalgu ei jää. Pealegi on Paides Pärnu maante piisavalt lai, et kõik jooksjad kenasti ära mahkus. Seekord segasid stardisirgel kaarte küll suured loigud, millest ma isiklikult suuremat numbrit ei teinud ja neist otse läbi põrutasin. Vihamasajuga jooksmisel saavad jalad ju nagunii märjaks. Tegelikult, üldiselt ei ole ma võisteldes erinevatest takistustest ja konarlustest jms. suuremat numbrit teinud.

Enesetunne püsis terve jooksu, algusest lõpuni, hea, nagu ka pingutussuutlikkus. Kuskilt piiravalt pistma, valutama ei hakanud. Piiravalt selles mõttes, et see oleks oluliselt jooksutempos tunda andnud. Küll andis paaril korral - esimene kord, vist kuskil 6,5 km järel ja teine kord üsna lõpu poole - tunda kõhuvalu, mille iseloom oli ajutist laadi. Võib ehk öelda - protseduuriline. Veelgi teravamale lõpu tegemisele (millega ma küll igati rahule jäin) pani kerge põõna viimasel kilomeetril südame kohale seljale tekkinud laiemat sorti valu, mille tõttu ja olin sunnitud viimasel paaril kilomeetril head tempot teinud jooksja minema laksma. Kahjuks ta nime ei suutnud tagantjärele tuvastada.
Vaatamata kirjeldatud komplikatsioonile suutsin siiski ka viimasel kilomeetril säilitada korraliku jooksu- ja hingamisrütmi ning põhiliste konkurentide, kellega distantsi jooksul n-ö maadeldud sai, möödumine ära hoida. Ometi möödus minust ka viimasel kilomeetril paar õige vihase lõpuga meest. Tagantjärele protokollist uurides ilmselt Kalle Koop ja Heimar Altmets või Taavi Sinijärv.

Tänavu aastasel jooksul segas oluliselt kaarte tugev vastutuul, mis üksiküritajatel gruppidest ära jooksmised raskeks tegi ning omakorda üksiküritajad gruppidele kergeks saagiks muutis. Sellest annab tunnistust ka selle aastas jooksu tulemuste võrdlus eemise (2008) aasta omaga. Selle aasta võitja Tiidrek Nurme aeg 44.18,5 platseeruks 2008 a tulemustes 3.-ks. Alexey Markov’i mulluse jooksu võiduaeg 43.44. 2008 a läbis alla tunni distantsi 127 võistlejat. Sel aastal aga 109.

Tuleb tunnistada, teiste taga jooksmine andis olulise energiavarude säästu. Ise jooksin küll üsna palju distantsist üksi, sest kui ma mõne grupi sabasse jõudsin, lagunes see enamasti väiksemaks ja kui väiksema grupi tempo enam ei rahuldanud, tuli omas tempos jätkata. Sättisin enda taktika ja jõuvarusid nii, et oleks väike kiirendamise reserv. See osutus väga heaks ja toimivaks taktikaks. Kui juhtus keegi kiirem tagant tulema ja satsist mööduma, tegin ka omaltpoolt väikese kiirenduse ning haakisin kiiremalt minejale(-jatele) sappa. Nii õnnestus taas kiiremate tuules edasi purjetada. Esimene kord kasutasin sellist võimalust kuskil 3...4 km kandis kui minu pundist möödus tugev rahvajooksja Kaido Orgulas, kelle kogukas kere pakkus tõhusat tuulevarju. Teades, et see mees oskab oma jõuvarusid hästi jagada ja liigub stabiilselt suhteliselt kõrge lõppkoha kursil, haakisin end talle sappa. Nii õnnestus kinni püüda eespool liikunud suurem punt. Orgulas pani küll sellest pundist hooga mööda, mina pidasin paremaks pundi tempoga adopteeruda ja siis edasi vaadata. Peagi laguneski punt peenemaks. Jäin jooksma kahe „vennaga“. Kui Kirna joogipunkt paistma hakkas, tundus, et võiksin kõrgema tempoga joosta, kuivõrd teiste taga joostes hoidsin mingil määral sammu pidevalt tagasi. Pealegi oli eelpool läinutega vahe kuidagi väga suureks kärisenud. Nii lisasingi enne Kirna tõusu sammu ja panin lõikama. Soolojooks kestis kuskil 9. või 10.kilomeetrini, kui mind püüdis kinni Maris Tamm'e grupp, kus naiste arvestuses oli temaga rinda pistmas staažikas Tiina Idavain. Haakisin selle grupi sappa ja võtsin tempo omaks. Tempot keerati aga ühtlaselt peale. Seda just naiste poolt. Mehed, kes enne seda punti vedasid, pudenesid grupist ära. Ise suutsin küll Maris Tamm'e tuules jätkata. Mis viga sedavõrd ilusa naisterahva taga joosta. Kena naisefiguur süstib ise-enesest jõudu, pluss, ei taha ju kaunist loodusvaadet ülearu lihtsalt minna lasta :).
Õige varsti saime kätte ja möödusime Meelis Kukk’est, kes 4.kilomeetri kohal must mööduses oli osundanud mu lahtisele tilbendavale tossupaelale, mis sugugi kinni püsida ei taha (sama jama oli ka selle aastasel ümber Viljandi järve jooksul). Et toss jala otsas loksuma ega logisema ei hakanud, jooksin ettevaatust säilitades lahtise paelaga lõpuni. Ilmselt poleks paela kinnisidumine lõpp-tulemust silmas pidades ka positiivselt mõjunud. Usun, et pigem oleksin hävinud tempo ja rütmikaotuse näol. Viimase huvides ei kasutanud ma ka joogipunkti teenuseid, olles kahel jooksuvõistlusel (ümber Pühajärve ja selle aastane sügisjooks) sellega kõrvetada saanud.
Türi piirile lähenedes olin Maris Tamme kõrge tempo ära seedinud. Tundsin, et võiksin endast veelgi välja pigistada. Et olime äsja kätte saanud ühe meesjooksja - kes eespool juba mainimist leidis ja kelle nime ma kahjuks ei tea -, kellel nüüd korraga kiire hakkas, haaksin tema tuulde ja nii me tandemina Türi staadioni poole purjetasime. Tagasi ma ei vaadanud. Vist ei söandanud. Et äkki raiskan liigselt energiat või...no ei oska öelda. Fookus oli finišeerimisel.
Viimane ots nõudis küll üsna tõsist pingutust ning kiiruse hoidmiseks enda tagant sundimist. Minu lõpuaeg 57:23.5 ja koht 79. Paide-Türi jooksu isiklik parim, vaatamata rasketele ilmastiku- ehk jooksuoludele. Head meelt tegi ka see, et suutsin edestada nii Maris Tamme kui Meelis Kukk’e, kui ilmselt nii mõndagi teist, kes tavaliselt mulle tuule alla teevad (n Andrus Pajur, Anu Taveter, Tõnu Danilas jt). Minu jooksu keskmine pulsinäit 169 ning maksimaalne 176 l/min.

Paide-Türi rahvajooksul on mulle igati hästi istunud. Olen seal end ikka hästi tundnud ja jooks on enda kohta vähemalt hästi õnnestunud. Loodan, et see traditsioon jätkub ka tulevikus.

27. Rahvajooks

Järjekordne jooksuüritus 27.Rahvajooks on nüüd seljataga ja aeg jooksu käik ning muljed kokku võtta. Teen seda siin, veebis, paaril peamisel põhjusel: esiteks, täiendamaks oma Polar ProTrainer treeningpäevikut, kuhu nii pikki märkmeid otse (ilma mujal asuvale allikale linkimata) üles tähendada ei saa ning teiseks, miks mitte oma muljeid ja katsumusi ka teistega, kes asja vastu peaks huvi tundma, jagada. Pealegi on see ju teema, mis ühe isiku blogisse autorist kõnelevas kontekstis igati passima peaks.

Võistluspaikka Pirita velodroomi juures jõudsin piisavalt aegsasti, ehk täpselt maratoni distantsi stardi ajaks ja tund enne 15 km jooksu starti. Parkimiskoha leidsin kiirelt, ja peab mainima, ka õnnega pooleks, Selveri parklas metsa poolses otsas. Lihtsalt oli jäänud üks vaba koht, mida poldud veel märgatud või sinna jõutud.
Võistlusalas võtsin välja numbri, vaatasin põgusalt/kiirelt üle võistluspaigas oma toodete promojate kraami, milles midagi ekstra põrutavat ja enneolematu polnud – ikka need samad head tuntud tooted ja teenused - seekord oli tähelepanu keskes Sügisjooksu peatoetaja Asics (maaletooja Patrol) jooksusussid ja jalatüübi määramise tehnika nn jooksukliinik.

Soojendusjooksul tunne just kerge polnud, aga polnud ka kõige hullem. Selline võistluste eelne harju keskmine. Siiski kippus pulss kiirelt üles minema ja keha kangesti higistama. Olek ei olnud just kerge. Võimalik, et organism polnud veel piisavalt ärganud. Segavalt andis tunda ka kl.10-st lõpetatud hommikueine (paar makraga röstitud võileiba, neljaviljapuder banaaniga, mahl ja kohv).

Start. Täpselt kl.12 nagu välja kuulutatud oli. Ilm oli selleks ajaks veel eriti ilusaks läinud. „Selle suve ilusaim nädalavahetus“, nagu võistluste kommentaator Riho Järvelainen enne starti, ilmselt mõtetega veel äsja lõppenud suves viibides, teatas. Soojalt paistev päike oli välja tulnud ja laskis varasügisesel looduse ilul särada. Õhutemperatuur võis tunde järgi olla kuskil 19°C kandis. Et võistlejaid väga palju polnud (võrreldes ümber Viljandi järve jooksu ja SEB sügisjooksuga ennekõike), ei olnud probleemi stardikoridoris oma arust endale staatuse järgi sobiva koha sisse võtmisega ega ka kohe stardist alates oma soovitud tempos jooksma hakkamisega.

Alustasin kuskil 4 min km tempos. Vastupidiselt soojendusel kogetule tundus nüüd, lühistes riietes, minek kerge. Mingil määral kartsin küll, et päris sellise tempoga ma 15 km lõpuni ei kesta. Enamus rahvajookse jääb ju alla selle distantsi. Ja 15 km - häbi küll tunnistada - ongi seni pikim jooksudistants, mida olen võistelnud. Ka 3 km järel oli tunne endiselt hea ja enda kohta tempo piisavalt tugev. Oma kella järgi 3 km vaheaeg 12.21.
3 km täitus peale Ambrose mäe tõusu, mille järel saavutasin oma selle võistluse maksimum pulsi: 178 l/min (isiklik, Sportmed’is määratud, maksimum 180 l/min). Sellele vaatama mulle tõusud - võibolla suusatamise tausta tõttu - üldiselt passivad. Tavaliselt suudan neil oma kohta oluliselt paradada, vastupidiselt langustele, kus kipun paljudele jalgu jääma. Ei taha või ei viitsi või ei suuda langustel teistega sammud pidada. Üldiselt see lööb ka hingamise rütmist välja.

Umbes 4 km kohal mõõdus minust Kaido Orgulas’e kogukas kuju koos ühe teise meesjooksjaga.
Kuni 5 km, ehk esimese joogipunktini, kus võtsin suu kuivamise tõttu topsi vett, oli kõik enam-vähem hästi. Võimalik, et joomine oli viga. Üsna pea peale seda, lõi paremale poole rinnakorvi alla, maksa piirkonda, terava püsiva piste, mis hingamisele põõna pani. Olin sunnitud tempot järele andma, et korralik hingamine taastada. Sama jama oli juhtunud ka Pühajärve jooksul, kus samuti peale joogipunktis veega värskendamist maksa valu lõi, mis piiras hingamist sedavõrd, et pidin pea et seisma jääma.
Olin sunnitud Anneli Vaher ’i pidevalt tempot keriva grupi eest ära laskma. Mõnda aega jooksingi üksinduses, kuni kuski 6 km kandis jõudis mulle järele ja mõõdus must üks noormees, kelle numbrit ma kahjuks ei vaadanud ja ta nime ei suutnud protokolli põhjal tuvastada. Et pistmine oli taandnud, võtsin talle sappa, kus suutsin ca kilomeetri kuni Mähel pöördeni Ecoland’i juures ta kannul püsida. Selle aja jooksul võtsime vahet eesliiknud Vaheri grupiga, küll visalt, aga järjepidevalt, kinni. Veidi enne Ecoland’i aga tegi maksa pistmine teise tuleku. Pidin taaskord tempot tagasi laskma. Seekord püsis pistmine juba pikemalt. Hingamine meenutas oma piiratuses ühe kopsuga koera hingeldamist. Ilmselt mängis pistmises olulist rolli liiga väike aeg einestamise ja võistluse vahel. Organism oli ametis kõhu täite töötlemisega.

Viimased 5 km läksid langevas joones. Üritasin küll oma rütmi ja tempot hoida, aga organism juurde panna ei lubanud. Kuskil 12 km kohal luges keegi võistlejate kohti. Olin tema loendamise järgi 42. Umbes sealkandis – pisut enne või peale seda (ei mäleta) - möödusid must paar meesjooksjat, kellest üks oli ajakirja „Jooksja“ peatoimetaja Donatas Narmont . Vana, kogenud jooksuhunt teab ja oskab oma jõuvarusid õigesti hinnata ja jagada. Üldiselt ega mul Donatast edestada pole õnnestunudki välja-arvatud viimatine SEB Tallinna Sügisjooks 10 km distants, mis oli mulle ilmselt paras, et edukalt lõpuni kesta.
Üsna kohe peale eelnimetatute möödust must ka naiste kolmas - Galina Bernat. Uskumatu visadus ja vastupidavus sellises eas naisterahval.
Kuskil 13 km kohal möödus must Kaido Vetevoog. Muidugi, nemad polnud ainukesed, kes viimase 5 km jooksul minust mööda said. Neid oli ikka mõni veel, aga et ma kõigi nende numbrid ei vaadanud ega suutnud neid tagantjärele ka protokolli täpselt kindlaks teha, siis jäävad nad selle sissekande kontekstis anonüümseteks.

Mida enam lõpu poole, seda raskemaks kogu keha ja jalad hakkasid muutuma. Viimase kahe kilomeetri jooksul polnud energiat enam kuskilt võtta. Eesmärgiks oli üritada oma tempot enam-vähem lõpuni hoida ja oma kaotust mitte liiga suureks lasta paisuda.
Päris lõpu eel, velodroomil, mõõdus must veel 2...3 võistlejat. Protokolli järgi siis Tõnu Danilas ja Tiit Atso. Naiste neljanda, Helen Aluvee, möödumine õnnestus napilt, aga siiski piisava eduga ära hoida. Enne tuli päästev finiš kätte.
Minu lõpuaeg 1:06.20 ja koht 50.

Üldiselt jäin oma soorituse ja tulemusega rahule. 5 palli süsteemis hindan enda sooritust 4- vääriliseks. Igati rahul olnuks kui pistma poleks hakanud ja suutnuks joosta 4.17...4.20 tempos lõpuni u 40. koha kanti.

Lõpus olin küll läbi kui Läti raha (tänapäeval vast küll paslikum öelda: läbi kui Läti majandus). Peale finišis pingile istet võtmist lõi ala selga ülele poole hekteks koguni kramp. Pingutus oli olnud tugev. See andis tunda terve päeva teise poole. Pealejooksust ei tulnud midagi välja. Olin liiga tühi ja kurnatud. Sestap piirdusin võimlemise ja jalutuskäiguga ilusas sügisilmas.

Arvestades enda võistluskogemust viimaste kilomeetrite pikkusest ning võistlusjärgsest tundest 15 km järel, ei suuda ma ära imestada maratoni distantsi läbinute sitkust, vastupidavast, südikust. Ainuüksi 3 ja pool tundi jalul olemine näib pingutusena, saati siis üle 42 km läbimine. Igatahes minu poolt müts maha kõigi maratoni distantsi läbinute ees. See juba on tõsine katsumus ja eneseületamine.