Selle talve I suusasõit

Nüüd siis laupäevase (19.dets.) seisuga tehtud tänu Pirita Spordikeskuse rajameistrite usinusele, kes olid suutnud suure külma tulekule operatiivselt reageerimisega valmistada Pirita jõe lõunakaldale ca 400 meetri pikkuse igati kvaliteetse kunstlumega lõigu.
Esiti suundusin suusatamisvõimalust otsima Tallinna Mustamäe suusakeskusesse Trummis-Külmallikal. Sportkeskuse hoovis kõrgusid suured kunstlume hunnikud, mida poldud aga veel jõutud radadele laiali vedada (nende veebilehe andmetel saab korralikum suusatamisvõimalus loodud jõulueelseks nädalaks). Sestap võtsin igaks juhuks suuna Piritale, mis eelmisel (2008-2009) hooajal paistis silma erakordselt heade ja pideva hooldusega suusaradadega.
Pirita terviseraja alguses, velodroomi tagumises nurgas, kabeli juures, tähistasid suusahooaja algust huugavad lumekahurid, mis olid tekitanud juba päris kõrge lumehunniku. Muidugi millal siis veel kunstlund toota kui sellise külmaga (ca -14...-15°C).
Kabelist pisut (ca 300 m) edasi möllas juba rajatraktor, mis rajale veetud lund rajaks laiali ajas. Traktori sabas juba ka mõned suusatajad nagu kajakad põllul vagusid tõmbava traktori järel. Lippasin seepeale kohe oma auto juurde tagasi ning seadsin end sõiduvalmis. Suusad-kepid käeotsa ja rajale.
Seoses ees seisva selle talve esimene suusasõiduga tekkis sisse kerge erutus/ärevus – ikkagi taaskord võimalus oma lemmikharrastuse-spordiga tegeleda. Kes teab, kauaks ja paljukest seda suusatamisvõimalust sel talvel ka olema saab.

Et suusatamine on väga tehniline ala, andsin endale aru, et vaatamata õhinale ei saa kohe uhama kukkuda vaid ennekõike tuleb tehnikat, ehk õigeid liigutusi meelde tuletada, õppida ja lihvida, n-ö tunne kätte saada. Igaks juhuks tulin rajale vanade Visu’dega ehkki rada võimaldanuks sõita ka täiesti korralike võistlussuuskadega kartmata suuskade vigastamist. Libisimine osutus üllatuslikult kehvaks. Justkui sõidaks talgil või jahul. Suusad tõmbasid aeg-ajalt päris karmilt puhtal lumel kinni. Nii kehva libisemist olen kogenud aru-harva. Ometi ei takistanud see üle tunni ajalist treeningu tegemist. Rohkemat ei pidanud vajalikuks, sest külm näpistas kõvasti varbaid/sõrmi ja käis ka põlvedele, kes peale sõitu valutamisega end tõsiselt tunda andsid. Lisaks kippus pulss üllatuslikult kiiresti kõrgeks minema ja püsima ka suhteliselt madala tempo ja rahulike liigutuste juures. Eks ikka erialase treeningu vähesus, et mitte öelda selle puudumine. Jooks on küll hea südame-veresoonkonna ning hingamisaparaadi arendaja, aga suusatamise jaoks jääb sellest selgelt vajaka. Kindlasti on ka jõutrenn omal kohal, aga jällegi – ilma erialase treeninguta, suusatamist silmas pidades, ebapiisav. Suusatamine hõlmab palju rohkem lihaseid kui jooks, nõuab lihastelt ja organismilt tervikuna palju suuremat vastupidavust kui jõutrenn, esitades suuremaid nõudmisi ka koordinatsioonile, ehk lihasgruppide omavahelisele koostööle, mis erialase treeningute alustamise algfaasis nõuvad omakorda energiat. Nii juhtuski, et esimese suusatrenni lõpuks liigutused üsna jõuetuks muutusid.
Kõigele vaatamata oli taaskord suusatada tore.

Käisin Pirita rajal ka järgmisel päeva (pühapäeva) õhtul. Ilm oli õnneks pisut pehmem – umbes -11°C külma ja sadas laia värsket lund. Suusatajaid olid ka juba rohkem kui eelmisel päeval, nii ca paarikümne ringis. Lisaks 400 m lõigule oli rajaks laiali aetud ka sellega kõrvu jõe pool kulgev umbes sama pikk lõik. Küll ei olnud aga paraku nende lõikude otsad omavahel ringiks ühendatud. Ametlikult ei peagi veel olema, sest Pirita Spordikeskuse veebilehe järgi avatakse rada ametlikult 24.detsembril 2009 
Libisemine oli pisut parem ja ühtlasem kui eelmisel päeval - ilmselt ka tingituna teistest suuskadest. Pulssi õnnestus küll tsipa paremini ohjes hoida, kui eelmise päeva esimesel suusasõidul, aga ometi kippus see liiga kergesti kõrgeks minema. Keskmine jäi 150 l/min piiresse. Seekord piirdusin tunni ja 20 minutise treeninguga.
On tore kui talvel on lumi maas ja külmakraadid seda toetavad, aga selline kahekohalise täisarvuga väljendatav külm pole ka kuigi meeldiv - väsitab ja kipub ära tüütama.

Rehepappide rahakogumisnipp

Kui rahanälg suur, mõeldakse potentsiaalse sihtrühmana ikka nende peale kel võiks veel raha olla, kellelt õnnestuks seda hea või kurjaga välja pigistada. Selline mõttemall on levinud nii riigis ehk avalikõiguslikus sektoris, kui veelgi enam, kasumile orienteeritud erasektoris. Ühed, kelle peale sellise mõttearenduse tulemusel lisaks kinnisvara- ja maaomanikele tullakse, on autoomanikud.
Autojuhtide peedistamisel on levima hakanud praktika, kus parkimiskorra rikkumise eest, millest parkija ei pruugi üldse teadlikki olla, ei tehta mitte veidra nimetusega viivivistasuotsust, rääkimata trahvist liikluseeskirjade rikkumise eest, vaid määratakse nn leppetrahv.
Tekib küsimus, et kuidas saab teha/määrata leppetrahvi, kui sa pole kellegagi lepingut, mis on leppetrahvi vältimatuks aluseks, sõlminud. Tuleb välja, et saab. Vähemasti praegu viljeldava, ja näib, et üha hoogu võtva, praktika kohaselt. Vähemalt seni kuni asi pole jõudnud Riigikohtusse ja see pole sellist praktikat puudutavates põhimõttelistes küsimustes seisukohta võtnud. Selle nähtuse juriidiliste nüansside juurde tulen üksikasjalikumalt allpool.

Skeem ise on järgmine. Territooriumi valdaja (eraõiguslik isik, kas siis mingi suvaline firma või kaubanduskeskuse omanik jne.) annab kokkuleppel oma parkla parkimiskorralduse organiseerimise ja järelvalve sellisele „toredale“ ettevõttele nagu näiteks Ühisteenused AS, kellest saab nn parklaoperaator; või siis - organiseerib oma parkla korralduse omanik ise.
Parkla parkimiskorralduse organiseerija/operaator paigaldab parklasse sissesõidule/-sõitudele infotahvli, mis sisaldab kokkuvõtvalt teavitust, et tegu on eraparklaga ja et parkija on kohustatud järgima parklas kehtestatud parkimiskorda, pidama kinni liikluskorraldusvahendite nõuetest, teemärgistest jms. Sellist, pahatihti ka pikka ja peenet teksti sisaldavat infotahvlit käsitletakse lepinguna, mis loetakse territooriumihaldaja (või parkimisoperaatori) ja parkija vahel sõlmituks viimase sisenemisega parklasse.
Taoliselt on Tallinnas oma parkla nn parkimise korraldanud sellised asutused nagu Kristiine keskus, Ülemiste keskus, Ahtri Maailma Kaubanduskeskuse Ärimaja ja kindlasti veel mitmedki teised kohad.
Nende parkimise infotahvlitel, mida lepinguna käsitletakse, algavad trahvid lepingu rikkumise eest u 900.- st kroonist.


Praktika on see, et parklasse siseneja tavaliselt ei märkagi sellist märki või ei tee sellest suuremat numbrit, pidades seda trafaretseks teavitavaks infotahvliks. Muidugi, mistahes liiklusmärgist või teavitustahvlist mitte hoolimine või väljategemine võib olla, ja reeglina ongi, inimese (autojuhi) enda probleem – ehk nagu öeldakse: seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Samas aga, kui teavitustahvli tekst on pikk ja peenike, eeldab see sellega tutvumiseks aega, ehk siis auto kinni pidamist. Selleks aga, et saaksid teha seda ilma sinu taga tulevaid teisi liiklejaid takistamata, parkla omanik või operaator ajutist parkimiskohta loonud ei ole. Nii ongi tavaliselt parklakasutaja fakti ees, et tal pole normaalset võimalust mingeid pika tekstiga teavitustahvleid, mis võivad aga osutuda riukalikeks lepinguteks, enne alale sisenemist lugeda. Ta pigem sõidab parklasse sisse ning vaatab teiste autode pealt, kas neil on väljas parkimiskellad, mis viitaks, et parkla on operaatori kontrolli all ja võib olla ka tasuline ja loodab parimat – et ta pole parkimiskorda ning kellegi õigusi ja liikumisvabadust rikkunud.
Üks asi on sellise teavitustahvliga tutvumiseks mõneminutilist peatumist eeldav pikk tekst, teine aga see, et see ei pruugi pimedal ajal olla (piisavalt) valgustatud või on koguni mittemärgatav või mitteloetav mõnel muul põhjusel. Näiteks on läheneja poole küljega või üldse tagurpidi või on kirja ja tausta kontrast puudulik jne.

Senine kohtupraktika seisneb käsitletavas kaasuses ühe juhtumiga (tsiviilasi nr. 2-08-3910; otsi kohtulahendite registrist), mis on jõudnud otsapidi ka ringkonnakohtuse, aga kahjuks mitte Riigikohtusse. Selles vaidluses jäi parkimiskorda rikkunud asja kohtusse kaevanud kodanik süüdi nii esimeses kui teises astmes. Kusjuures mõlemad kohtud asusid seisukohale, et tegu oli tsiviilõigusliku, ehk siis lepingulise suhtega, kus leping parka operaatori ja parkija vahel loeti sõlmituks justnimelt autojuhi sisenemisega parklasse – nn oferdi ehk pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul.
Konkreetse asja puhul näib küll nii, et ei I ega II astme kohus pole teatud põhimõttelisi asjaolusid, millele hageja/apellant viitas (lepingulise suhte puudumine, parkimistingimustega mõistliku korraldatuse puudumine) üldse arvestanud ega hinnata võtnud. Ilmselt sellepärast, et kodanik ei pälvinud oma teguviisiga – Kristiine keskuse parklas linnamaasturiga invakohtadele juurdepääsu takistavalt parkimisega – piisvalt kohtunike sümpaatiat ja tahtmist seaduse mõtet täpselt järgida vaid prevaleeris soov parkimisnahhaali karistada.
Seega on antud kohtuotsus vesi AS Ühisteenused laadsetele ettevõtetele ja praktikale parkijatega passiivsel viisil lepingu sõlmimisega peedistamise jätkamiseks ning sellise viisi laiendamiseks.

Siit aga teemaarendus rehepappidele: miks olukorras, kus kohus mõistab õigeks infotahvli, kui lepingu alusel leppetrahvi nõudmise, piirduda mõnesaja või tuhande krooniga? Miks mitte küsida näiteks 100 tuhat või koguni miljon krooni?
Või tekiks siis asja vaidlustamisel siiski kohtunikul äkki tunne, et see on nagu imelikult suur nõue ja ta püüaks siis asja kuidagi n-ö normaliseerida, ehk väikesemale summale sundida? Võlaõigusseadus põhimõtteliselt ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamise võimaluse kohtu poolt ette näeb, aga ons seda Eesti liberaalses majandus- ja õigusruumis väga juhtunud? No ei tea. Mingi arvestatava raha ikkagi saaks ju. Seda enam, et küll hea jurist kohtunikele selgeks teeb, mis on ebamõistlikult suur või just mõistlik ja õigustatud.

Või miks ülepea piirduda parklatega? Miks mitte rakendada sedalaadi passiivset, ja kodanikule võimalikult tema teadmata, lepingu sõlmimist koos trahvinõudega selles sätestatu vastu eksimisel muudes käidavates kohtades, nagu näiteks kangialused linnas või kaubanduskeskuste, kaupluste jne. sissepääsud? Panna neisse välja (ukse peale) peenikeses kirjas teavituse (ehk lepingu) mille sisuks on näiteks:  

„Käesolev kangialune on eravaldus, millesse sisenemisel/mille läbimisel loetakse omaniku ja siseneja vahel sõlmituks leping. Selle läbimisel tuleb järgida omaniku poolt kehtestatud korda, mis on järgmine: seda kangialust läbides ei tohi peatuda, pikemalt seista ega tagasi pöörduda; kangialust läbides ei tohi laulda, vilistada ega kõva häälega rääkida. Käesoleva korra rikkumisel on omanikul õigus nõuda leppetrahvi miljon krooni.“

Ja mida märkamatum, segasem, muuga (näiteks rekaamiga) segamini aetavam, halvasti loetavam see teavitus/leping on, seda parem – seda vähem teadlikke kasutajaid ja rohkem liimile minejaid. Sama kehtib ka selle ala või territooriumi kohta, millele teavitus/leping on mõeldud.

Olukorra fikseerimiseks ja tõendamiseks peaks siis omanik/valdaja/operaator veel välja panema kaamerad, et niipea kui kangialuse „kasutaja“ lepingu rikkumine on tuvastatud (online valve) peetakse ta kinni, küsitakse dokumente, koostatakse leppetrahv, mis talle üle antakse või saadetakse hiljem postiga. Kui ei rikkuja leppetrahvi ei tasu, antakse asi kohtusse. Kas pole vahva?!

Kusjuures üks tavaline linnas liikuv inimene võiks sellise praktika levimisel enda teadmata sõlmida päeva lõpuks kümneid lepinguid kokku sadade tuhandete krooniste kohustustega.
Tundub utoopiline? Aga just selline on praegu kehtiv kohtupraktika ehkki seadus sel viisil lepingu sõlmimisele tegelikult alust ei tohiks anda. Tegu on tühimikuga, mis on täidetud I ja II astme kohtunike interpretatsiooniga lepingu sõlmimisest pakkumuse esitamisega teavitustahvli kujul, olles seejuures jätnud tähelepanuta Võlaõigusseaduses sätestatud nõuded pakkumusele ja lepingu sisule ning andmata hinnangut taolisel viisil esitatava pakkumuse või lepingu kättesaadavuse, loetavuse, e tutvumisvõimaluse momendi määravusele ja olulisusele.

Isiklikult leian, et taoline, passiivses, ja osapoole täielikku teadmatust võimaldavas vormis lepingu sõlmimise võimalikkus on olemuslikult ebanormaalne, kodanikuõigusi ja -vabadusi ahistav ning õigusriigile kohatu.
Lepingu sõlmimisena ei tohiks käsitleda inimese eeldatavat käitumist, mida ta teostaks ka n-ö käigult ilma teadmiseta mingitest lepingutingimustest ja lepingut sõlmimata. Normaalne on, et lepingu sõlmimiseks või pakkumuse aktsepteerimiseks lepingu sõlmimise mõttes tuleks selle kinnituseks teha (või tegemata jätta) midagi ekstra, mida inimene eeldatava/tavapärase käitumise juures muidu ei teeks.
Selline põhimõte kehtib näiteks arvutiprogrammide juures. Sa võid internetist alla laadida vabavaralise programmi, aga selle installimiseks pead sa andma kinnitava nõusoleku kasutustingimustele/lepingule. Juhul kui sa seda ei tee, ei saa sa programmi installeerida. Samasugune põhimõte peaks lepingu sõlmimise õiguspärasuse miinimumnõudena kehtima ka mujal, seejuures neis kohtades ja territooriumitel, kuhu inimene võib siseneda ilma takistusteta (tõkkepuuta jms.-ta) ja kuhu ta tavapäraselt samuti siseneks või neid läbiks.