Juhus või midagi muud?

Kokkusattumused on ühed intrigeerivad nähtused, mis üllatavad ja hämmastavad, aga võivad viia mõtted ka kõrgematele jõududele, jumalikule määratlusele ja muule esoteerilisele. Ega sellele ju ei mõtlegi muidu, kui siis, kui need juhtuvad, ehk ette tulevad.

Mõni päev tagasi hakkasin lugema raamatut motivatsioonist ja motiveerimisest, „Motiveerimise kunst“ pealkiri. Paar päeva tagasi sai ostetud viimane (4.07.2013) „Eesti Ekspress“, mis muuhulgas sisaldab artiklit USA kuulsaimast ja staažikaimast koomiksikangelasest Supermänist. Lugesin seda artiklit eile hommikul. Olles lehe lugemise lõpetanud, jätkasin poolelioleva raamatu lugemist. Huvitaval kombel sisaldas just alustatud peatükk viidet Supermanile ja krüptoniidile, ehk asjadele millest rääkis just loetud Eesti Ekspressi artikkel. Veider. Olles just lõpetanud ajalehe artikli Supermanist oleks peategelane koos temaga seotud ainega otsekui raamatusse üle kolinud, et seal oma sõnumit jätkata. Aga millist sõnumit?

Ehkki ei suutnud meenutada ühtki varasemat analoogset kokkusattumust, tean, et neid on kindlasti olnud. Vähemasti mäletan end vahest selliste asjade üle imestust tundnud olevat.
Tavalisemalt on need seotud pigem unenägudega – et näed midagi unes ja hiljem seda, või midagi väga sarnast, ka imsi. Aga unenägude puhul esineb tugev seos kogemuste, teadmiste ja tundmustega, mis resoneeruvad alateadvuses, mis siis konstrueerib nägemuse. Selle hämmastusefekt on aga otseselt seotud mäluga, tänu millele me kas mäletame ja teadustame unenäo tekkimise aluseks olevat või ei. Samas võivad ka unenägude põhised kokkusattumused tõsiselt üllatada. Eriti kui ilmsi realiseeruv unes nähtu tuleb nii-öelda kuskilt sinisest ja (halva)mälu aspekt on selgelt välistatav.

Miks ja kuidas kokkusattumised juhtuvad? Kas tegemist on tõesti vaid pelkade juhustega või eksisteerib siiski mingi nähtamatu käsi, taevane jõud, väline määraja? Või on asja taga ikkagi inimese enda alateadlikkus ja sellest johtuvad valikud? Või on fenomen seotud kvantfüüsikaga - mis võib seletada mida iganes ja jääda samas ikkagi arusaamatuks -, kus vaatleja/mõõtja, milleks ka kokkusattumuse tunnistaja ju on, määrab oma vaatlemise (või mõõtmisega) konkreetse tulemuse paljudest kuni lõpmatutest võimalikest variantidest. Juba ongi hakatud spekuleerima selle üle, kas inimene, ehk täpsemalt aju, ei toimi mitte kui kvantarvuti, mis projetiseerib ja determineerib tegelikkuse. Internetist leiab selliste teooritate kohta nii mõndagi huvitavat materjali, näiteks see.

Igatahes on kokkusattumused, alates elevust-tekitavastest kuni õõvastust põhjustavateni, põnev ja huvitav fenomen, mille avaldused väärivad vähemalt fikseerimist ja jäädvustamist, aga mis, ma arvan, võivad olla ka väga intrigeerivaks uurimisvaldkonnaks hõlmates erinevaid teadusharusid psühholoogiast kuni füüsika ja matemaatikani välja.

Üks eluetapp

Päris kindlasti mistahes kooli, aga veelgi enam põhikooli koos gümnaasiumiga, mille õpiaeg on inimese elus pikim, lõpetamine seda on. Vahest lapsevanematele rohkemgi kui lõpetajale endale. Vähemasti tol ajaperioodil kui lõpetamine toimub, sest vanemate vaade asjale on ajaliselt kaugemalt ja laiemas kontekstis kui noorel. Ka pole noor inimene kindlasti veel nii sentimentaalne kui kaks ja enam korda vanemad täiskasvanud, aga nii see peabki olema. Palju Elu võib jääda elamata, elurõõm napimaks ja ka saavutused vähesemaks kui juba noorena olla ülemäära sentimentaalne või melanhoolne.

Mul on ülimalt suur heameel ja uhke tunne oma tütre Andrea üle, kes lõpetas Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi hõbemedaliga ehk vaid paari 4-ga muidu viiese tunnistusel. Ja mitte ainult väga hea tunnistuse ja hinnete pärast, millest mina võisin omal ajal vaid unistada (etteheited ennekõike iseendale), vaid vapruse, sihiteadlikkuse, visaduse ja katsumuste, mille tõttu pole tal kindlasti olnud mitte kõige lihtsam selliseid tulemusi saavutada, ületamise pärast. Suurepärane laps ja eeskuju oma vanematele, ilma liialdamata, juba sünnist alates. Vähemasti mulle, aga suure tõenäosusega ka oma emale.

Ma arvan, et pole kuigi palju taolisi lapsi, kes vahetult peale sündi enda olemasolust valju häälega märku andmise asemel uudistavate silmadega vaikselt ümbrust ja nägusid tunnistavad. Kes tite-eas nutavad ilma selge, arusaadava põhjuseta harva. Kes vanematega kaupluses käies millegi saamiseks jalgu ei trambi, täiest kõrist röökima ei kuku ja viimase võttena põrandale pikali ei viska. Kellele piisab mõistmiseks jutust ja selgitustest. Kes armastab raamatute lugemist niivõrd, et lugemus ületab juba teisme-eas paljude (ma julgen arvata, et enamuse vastava populatsiooni) täiskasvanute oma. Kel on õnnestunud oma loomingulisi unelmaid realiseerida filmi- ja muinasjututegelastele eesti keelse hääle andmisega. Kes kooli lõpuks lisaks emakeelele oskab rääkida-kirjutada veel kolmes keeles. Ning muidugi need toredad hetked ja seigad, mida iga terve laps oma vanematele pakub, nagu esimene naer, esimesed sammud ja käima hakkamine, esimesed sõnad ja laused, vahvad naljakad ütlemised ja küsimused (näiteks, „kas vaalal on aru peas?“), joonistused ja kirjaread, toredad esinemised lasteaias ja koolis, tunnustus ja kiitus lasteaiakasvatajatelt ja õpetajatelt, hea klapp ja soe läbisaamine eakaaslastega ja ka vanemate inimestega.

Andrea on minu jaoks tunnistus evolutsioonist juba põlvkondade lõikes. Iga järgnev põlvkond peaks ju põhimõtteliselt olema võimekam, tublim, targem kui eelnenud. Uued geenikombinatsioonid, parimaid omadusi kultiveeritakse ja arendatakse ning kantakse taas järgnevatele põlvkondadele edasi. Selle eelduseks on laiemas plaanis muidugi eluterve keskkond, puhas loodus, suuremate kataklüsmide, epideemiate, pandeemiate ja muude sedalaadi globaalsete hädade puudmine, aga kindlasti ka kasvava lapse vahetu keskkond, intiimsed, individuaalsed tegurid, mis kujundavad isiku arengusuunda, tahet, vaateid ja väärtushinnanguid, ja nii edasi, ehk isiksust.
Kes teab, milline vastavate mõjurite kombinatsioon ja vahekord on konkreetsele inimesele kõige parem või viljakam, edu ja õnne mõttes kõige õigemale kursile osundavam. Üldjuhul on ikkagi nii, et tee edule (mistahes vallas) ja õnnele ei ole sile ega sirge. Annu, nagu me teda väikesest peale kutsume, tee vaevalt seda olnud on.

Nagu öeldakse, vanemaid me valida ei saa ja need võiks ju alati olla mõnes suhtes paremad, mõistvamad, edukamad ja mida kõike veel, aga oluline on teadmine, et vaatamata omavahelistest arusaamatustele ja lahkhelidele vanemad Sulle pöialt hoiavad, Sulle kaasa elavad, Sind armastavad ning ikka abiks ja toeks üritavad olla.
Ehk suurepärase lapse vanemana on siinkohal lohutav mõelda filmis Gone baby, gone repliigile „asjad, mida sa ei saa valida, teevad sinust sinu (selle, kes sa oled)“.

Isegi kui kõik ei lähe plaanitult ja hästi - sest ka tagasilöögid ja ebaedu kuuluvad paratamatult Elu juurde -, on oluline, et oleks alati keegi kelle poole pöörduda ning mõistmist, toetust ja tröösti leida.
Oluline on ka kannatlikkus, lootus ja leplikkus, sest kõik ei pruugi ka tulla ja õnnestuda kohe või nii kiiresti kui soov on. Aga kui oma panusele lisaks anda asjadele aega ja loota parimat, siis nad tavaliselt ka laabuvad parimal võimalikul viisil.

Soovin Sulle, kallis Annu, jätkuvalt head tuju, positiivset energiat, pealehakkamist, tahet, sihikindlust, tegutsemislusti ning loomulikult tervist, armastust, mõistmist ja toetust, mis on kõige alus.

Tantsutäht 10 a

10 a hipi

Diskokuuli võlur 12 a

Töö kiidab tegijat 16 a

Suvetüdruk 17 a

VHK XV lennu 12 K klassi lõpetajad

Tänutundega südames, ikka imetledes,

issi