TÖÖPAKKUMISTEST – MIKS JA MILLEKS? (vol. 1)

Ehkki sellest, kuidas koostada (müüvat, atraktiivset, löövat jne.) tööpakkumist, on üksjagu kirjutatud, otsustasin selles teemas oma hinnangul üsna pika-ajalist kogemust omavana ning asja sees olles ka oma tähelepanekud ja mõtted kirja panna. Äkki on, mida kannatab kõrva taha panna.

Käesolevaga teen juttu põhilisest, ehk põhimõttelisest alates küsimustest miks ja milleks, ehk siis A-st ja B-st. Järgmises sissekandes (loodan, et jõuan selleni :) peatun pikemalt tööpakkumiste eri osadel koos mõningate tööpakkumistes levinud taunitavatel sõnastustel koos siis omapoolsete soovitustega.

Kanali valik

Tööpakkumise või töökuulutuse avaldamise põhjuste tingib loomulikult vajadus töötaja(te) järele.
Sellest lähtuvalt on tarvilik mõelda kuidas me soovitud tulemuse saavutame, ehk millise kanali valime ning milline peaks selleks sobiv tööpakkumine välja nägema? Need on ka teineteisega suhestuvad, teinetest mõjutavad aspektid – kanali valik dikteerib tööpakkumise laadi ja sisu. On ju päris selge, et raadio-eetrisse ei ole mõtet paisata sisult sama mahukat ja informatiivset sõnumit kui see on mõistlik trükimeedia, ja veelgi enam, internetis avaldamise puhul. Sama käib ka telereklaami kohta. Ka trükimeedias avaldatavate tööpakkumiste esitluslaad on tulenevalt nii pinna piiratusest ja ka teistest spetsiifilistest aspektidest erinev internetis avaldatavast. Veelgi enam, trükimeedia tööpakkumise stiili ja laadi on mõistlik varieerida vastavalt väljundile – konkreetsele ajalehel või ajakirjale arvestades selle lugejate sihtgrupiga. Mõistlik on mõelda ja orienteeruda lugejaskonnale -  sihtgrupile.

Kõige vähem piiranguid, kõige suuremad võimalused ja vabadus tööpakkumise mistahes stiilis teostamisele on internetis, kus huviline võib sellega tutvuda sobival ajal ja soovitud kestuses, muidugi arvestades tööpakkumise avaldamise aega, ehk siis kandideerimistähtajaga.
Pikemalt kanalivaliku plussidel-miinustel ja nende eripäradel peatumata, käsitlen siinkohal ennekõike internetis tööpakkumise avaldamist, ehkki alljärgnev käib vähemal või suuremal määral olenemata avaldamise kanalist kirjasõnas tööpakkumiste kohta üldiselt.

Lähtekohad

Tööjõudu värbama asudes tasub meeles pidada rida põhimõttelisi asju - mõjureid ja tegureid, mis mõjutavad protsesse ja tulemust.

Need on:

1. nii, nagu konkureerime turul teiste ettevõtetega ostjate ja klientide pärast, konkureerime tööturul tööjõu osas; 
2. tööpakkumine on lisaks teavitavale-informatiivsele küljele imagoloogline akt! 
3. tööpakkumise kaudu turundate ennekõike oma firmat kui väärt tööandjat ja pakutavat töökohta kui ihaldusväärset; 
4. keegi ei pea n-ö vaikimisi või automaatselt (by default) tahtma töötada teie heaks lihtsalt sellepärast, et te nii soovite või et on tööpuudus vms. Lähtekoht tööpakkumise koostamisel ja avaldamisel peab olema selline nagu oma kaupade ja teenuste turundamisel – tehke see sihtrühmale atraktiivseks ja apetiitseks; 
5. kui müüv, lööv, silmapaistev ja atraktiivne tööpakkumine on kandidaatide ahvatlemiseks väga tähtis ja oluline, on samavõrd oluline hoiduda bluffimisest, valede (tegelikkusele mittevastavate või tõenäoliselt mitterealiseeruvate) ettekujutuste ja ootuse loomisest, rääkimata valetamisest; 
6. tööpakkumine – nii selle sisu kui laad - peegeldab tööandja korrektsust, professionaalsust, tõsiseltvõetavust, tööandja ootusi nii sobivale kandidaadile kui ka tema poolt tehtavale tööle (protsessile), aga ka suhtumist töötajatesse ning kogemusi ja hirme seoses nendega; 
7. seoses eelmise punktiga tasub seega hästi läbi mõelda millist sõnumit teie tööpakkumine kannab, millist sõnumit te soovite tööturule ja asjast huvitatutele edastada – st milline on teie poolt väljatoodava ning sõnastuse mõju. 

Tööpakkumise ülesehitus ja koostamine

Klassikaliselt koosneb tööpakkumine teatud temaatilistest osadest või rubriikidest alates ettevõtte tutvustusest lõpetades lisainfoga kandideerimisvõimaluste kohta. Tööpakkumise struktureeritud ülesehitus aitab huvilistest neist olulisest kiiremini ülevaadet saada.
Muidugi esineb ja kasutatakse ka täiesti n-ö out of the box lahendusi, mis erinevad klassikalisest formaadis ja ülesehituses tööpakkumistest rohkem või vähem nii sisu kui vormi poolest, kus tööpakkumine on kujundatud pildina ning mille sõnastus on vaba ja loominguline. Sellistel tööpakkumistel on nii omad plussid (tugevused) kui ka miinused (ohud).
Plussiks on kindlasti tavalisest klassikalisest formaadist eristumisega parem silmapaistvus. Miinuseks esitatud info raskem hoomatavus ja töödeldavus. Sageli ei pruugi huviline leida sealt piisavat infot tööandja ja töö kohta. Aga vahest on need niiviisi kavandatuki? – et jätta otsad lahti, intrigeerida huvitatuid reageerima ning lisa uurima.
Probleemiks võib kujuneda ka tööpakkumise mõistetavus, sellest arusaamine tervikuna – selle võimaliku huumori, allegooria ja all-teksti tabamine.

Vaba kujundusega tööpakkumisega on kerge libastuda kui puuduvad erialased teadmised turundusest, reklaamipsühholoogiast (ja üldse psühholoogiast), ennekõike aga asja sügavam tunnetus. Oskamatult, et mitte öelda labaselt teostatud tööpakkumisega võidakse potentsiaalselt sobivad inimesed hoopis eemale peletada ja peibutada hoopiski mitte soovitud kontingenti.
Vaba kujundusega, humoorikad-vaimukad tööpakkumised sobivad hästi näiteks reklaamibüroodele loovtöötajate värbamiseks, aga ka tavapärasest erineva kultuuri ja mentaliteediga (innovaatiliste, loovust hindavatele ja isikuvabadusi austavatele) ettevõtetele omale töötajate leidmiseks. Sellistes ettevõtetes on üldjuhul olemas ka vastav kompenents ja tunnetus soovitud resultaati andvate tööpakkumiste koosamiseks.

Tööpakkumise vormistatus ja keeleline korrektsus

Tööpakkumise põhilised vormised möödalaskmised seisnevad loogilise ülesehituse puudumises ja eklektikas info esitamisel. Näiteks nõudmistes kandidaadile vahelduvad objektiivsed nõudmised oskustele ja haridusele isikuomaduslikega, selmet oleksid loogilises reastuses. Soovitatav on tuua faktilised ja objektiivselt tuvastatavad nõudmised, nagu otseselt tööks vajalikud kompententsid ja taust - arvutiprogrammid, haridus, töökogemus, keelte oskus - enne isikuomaduslikke ja subjektiivseid tegureid.
Samuti puudulikus õigekirjas, sõnade (sh ka ametinimetuste) kokku ja lahku kirjutamises, koma ja muude kirjavahemärkide vales kasutamises, tühikute kasutamises – või õigemini nende mitte kasutamises seal, kus peab (sõnade ja kirjavahemärkide järel, mitte ees). Samuti käänete ja pöörete eklektika nii kuulutuse eri osade vahel kui teinekord ka ühe lause lõikes.

Esineb ka tööülesannete, sobivale töötajale esitatavate nõudmiste ning omalt poolt pakutava segamini ajamist ehk nende läbisegi, valedes rubriikides välja toomist. Näiteks töötamine kahes vahetuses ei ole mitte hüve vaid antud töö iseärasus/omapära isegi kui tööpakkumises serveeritakse seda vastava võimalusena. Taolise info koht on töökoha lisainfos või muus infos, kuidas iganes ta nimetatud on.
Tööpakkumise keeline vormistatus, selle tekstiline loogika ja grammatiline korrektsus ei ole mitte vähetähtsad aspektid. Otse vastupidi – need on vägagi olulised, peegeldades tööandja suhtumist ja korrektsuse taotlust. Tööpakkumise korrektuse aspekt on seda olulisem, mida kõrgemale ametikohale või kõrgema kvalifikatsiooniga töötajat otsitakse. Samuti, kui otsitakse töötajat mitte ehk kõrgele ametipositsioonile, aga ametisse mille üleanded eeldavad head väljendusoskust, korrektsust, täpsust või kriitilist meelt. Näiteks pangandustöötaja, finantsala spetsialist, sisu looja, ajakirjanik, arhitekt, insener, õpetaja aga ka müügiesindaja, kes peaks müüma keerukamaid ja mitmetahulisi tooteid/teenuseid, tegelema harituma klientuuriga jne.

Enne tööpakkumise avaldamist, tasub paluda see kellelgi teisel, kas kolleegil või ka teenust pakkuval töötajal üle vaadata nii sisulise poole osas, et kas kõik oluline on kirjas ja seal pole midagi üleliigset, kas info on esitatud õigetes kohtades ja loogilises reastuses, kas asi on nii vormiseliselt kui keeleliselt korrektne. Tavaliselt teine inimene näeb asju värskema pilguga ja ebakohad saavad kenasti avastatud/kõrvaldatud.

Tööpakkumise anonüümsus

Online keskkonnad annavad võimaluse tööpakkumist avaldada anonüümsemalt kui ükski teine kanal, kuivõrd tööpakkujal ei tarvitse ära tuua ühtki firmale viitavat rekvisiiti kun e-posti aadressi ja telefoninumbrini välja, kuivõrd kandideerimine ja kogu suhtlus on võimalik suunata vaid läbi teenusepakkuja keskkonna.

Sellist võimalust kasutatakse tavaliselt kas juba olemasoleva töötava inimese diskreetseks väljavahetamiseks; või kui ei soovita anda oma konkurentidele signaali ettevõttes toimuvatest muutustest: laienemisest, kellegi (või pole mõne nende töötaja) võimalikust üle meelitamisest jms. Sellist võimalust kasutavad ka need, kelle varjamispõhjused on sisulisemalt valgustkartvamad kas tööandja reputatsiooni mõttes või pakutava töö illegaalsusest või ebapopulaarsusest tulenevalt. Kardetakse, et ettevõtte nime alt ja kontaktidega avaldamine - nii, et huvilistel on võimalus lisainfo hankimiseks - peletab kandidaate eemale. Selline kartus on muidugi põhjendatud, aga just selsamal, kartuse aluseks oleval põhjusel, toimib sama umbusaldamise efekt ka anonüümse kuulutuse puhul. Lisaks laieneb töösoovijate umbusk ja usaldamatus ka nende ettevõtete tööpakkumistele, kel oma reputatsiooni tõttu või pakutava töö iseloomust tulnevalt anonüümsuseks sisulist põhjust pole.

Üldiselt on anonüümne tööpakkumise avaldamine taunitav praktika, millest üks endast (ja loomulikult ka teistest) lugupidav ettevõte peaks hoiduma nii palju kui võimalik.
Anonüümse tööpakkumise taunitavuse ja mitteatraktiivsuse mõistmiseks mõelge, kas te teeksite midagi anonüümse helistaja heaks, kes teilt midagi soovib? Kui kui meelsasti te seda teeksite?
Ega vist kuigi meelsasti kui üldse. Seega, ärge kärpige vabatahtlikult oma tööpakkumise usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust ja atraktiivsust.

Lisavõimalused tööpakkumise juures

Olenevalt keskkonnast pakub internet mitmeid huvitavaid lisavõimalusi oma tööpakkumise huvitavamaks, atraktiivsemaks ja ühtlasi informatiivsemaks muutmisel. On tark neid võimalusi ka kasutada. Selleks on kindlasti tööpakkumise kujunduslik pool võimalusega nii selle värvide valikul  kui logo lisamisel kui ka piltide ja videoklippide lisamisega.

Piltide ja klippide lisamisega saab anda ülevaate töökohast, interjöörist, eksterjöörist ja  töövahenditest. Klipid annavad lisaks võimaluse tutvustada firma väärtusi ja põhimõtteid milles oma tegevuses lähtutakse. Samuti on see hea võimalus promoda tööandjat ja töökohta kas mõne töötaja esinemisega või hoopis firmajuhi või -omaniku pöördumisega töökoha kaaluja poole. Kui keskkond ei sea piiranguid, võib pilte ja klippe lisada mitu – erineva sisuga.

Nii nagu mistahes asja, millest soovitakse head nahka, ei maksa ka pilte ja klippe teha üle jala, n-ö vaid augu täiteks tegemise pärast. Kui omal selleks vahendid, oskused või kompetents puuduvad, tuleks pöörduda professionaalide poole. Ilmselt aitavad siin õige otsa leida reklaamibürood, fotostuudiod jms.

Kuidas liikluses kasutada ära Murphy seadust

Olles aastaid autojuhina liigelnud, olen linnaliikluses täheldanud paari järgmist Murpy reeglit (seadust): a) kui jään ristmikul keelava fooritulega kellegi sappa, jääb juht kas foori tulede mängu nautima, muul põhjusel elu nautima - ehk ei liigu paigast kuigi võiks ja peaks; b) kui valin vaba raja juba seisva auto (või autode rivi) kõrval, kiputakse foori tagant startides aga võidu sõitma. Nagu 200...300 m peale enne jõuda oleks mingi elu küsimus.
Seades eelduseks kiiremini edasi jõudmise (NB! ei räägi siinkohal kihutamisest, mis on sootuks eri asi) on igal juhul mõistlik valida vaba rada, sest kui toimib Murphy reegel a (juht jääb foori lubava tule rohelust imetlema) ei pea sa tema taga passima. Kui aga käivitub Murphy reegel b (kõrvalolev juht tahab millegipärast sinuga kiirendusvõistlust pidada) saad samuti kiirelt ja takistusteta liikuma. Seejuures ei pea (ja polegi eesmärk!) dragster’i roolist eksinu väljakutset vastu võtta ehk temast ette jõuda (kui sa ilmselgelt kiiremini ei edene). Las ta põrutab tuhat-nelja punnis-silmi need 200 meetrit. Sina saad vajadusel rahulikult tema taha reastuda ja oma sõitu jätkata. Päris sageli rakendub sellise situatsiooni järel veel 3.Murphy reegel – kiirendusvõistlja jääb sulle varsti jalgu. Kõige tõenäolisemalt sirgel maanteel, kus ta kihutamisind on ära raugenud.

Liiklus on üldse üks vahva isikute omapärade, temperamendi, tavade, kasvatuse, IQ, arusaamade jne. avaldumise koht. Ehk mõnest momendist rohkem ja süviti edaspidigi.

Kuidas lisada blogile kolmas veerg

Käesolev postitus käib Blogger blogide kohta. Tavapäraselt on kõik Blogger’i põhjad 2 veeruga: 1) põhi- ehk postitusveerg (koodis: main wrap) ning 2) sellest paremal või ka vasakul asuv lisavidinate (lingid, sildid jms.) veerg (koodis: sidebar).
Nagu käeolevale blogile peale vaadates näha, olen blogile 3. veeru lisamisega edukalt hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et alates vastava soovi teadustamisest, ei olnud selle teostamise tee sugugi sile. Et ma ei ole IT spetsialist ega programmeerija ning mul puudub koodikirjutamise oskus, ostsisin selleks abi ja juhendust internetist. Sealt võib leida mitmeid blogisid, mis keskenduvad blogide arendamisele ja vuntsimisele pakkudes laias valikus erisuguseid taustu, põhjasid (templates) ja vidinaid (widgets, gadgets). Neis leidus ka õpetusi ja juhendeid blogisse lisaveeru (tulba) loomiseks. Ometi ei viinud nende juhendite aluseks võtmine sihile ega aidanud saavutanud soovitud tulemust. Kui lisaveerg õnnestuski tekitada, läks midagi muud paigast ära jne. Ühesõnaga jube sahmerdamine ja ajaraisk.
Olles paar päeva niiviisi katsetanud ja pusinud, sattusin lisatarkust otsides lõpuks õigele õpetusele. Just sellisele, mida vajasin, ehk justament Blogger’i blogile lisaveeru lisamisele, ehk siis kolmeveeruliseks tegemisele pühendatud blogile http://www.threecolumnblogger.com/.

Ei hakka seda juhendit siin üksipulgi lahti seletama, seda enam, et kuna erinevate kujundustega blogi põhjade koodid varieeruvad (ei ole päris analoogsed), on neid juhendeid seal vastavalt põhja teemadele mitmeid. Muuhulgas leiab sealt juhendeid ka ümarnurkadega (Rounders) kujundustega põhjadele veeru lisamiseks. Seega on veeru lisamiseks tark järgida just vastava kujunduse kohta koostatud instruktsiooni.
Õpetus on küll inglise keelne, aga mis teha tuleb, ei ole just tehtud puust, aga punaseks küll. Üksikasjalised juhtnöörid sisaldavad asendatavaid ja lisatavaid koodilõike ning mismoodi see lõpuks välja peab nägema. Tuleb vaid olla tähelepanelik oma blogi koodist õige koha kätte leidmisega (abiks Ctrl +F), selle lõikude asendamise ja täiendamisega. HTML koodis on oluline jälgida ka lisatava lõigu paigutust. See võib määrata lisatava elemendi (veeru) paiknemise blogis.

Siiski ei soovita ma oma blogi koodi kallale minna neil, kes sellest üldse midagi ei tea ja see täiesti hiina keel on. Blogi koodi muutmist eeldavate täienduste/muudatuste soovil las teeb seda pigem keegi oskajam ja kogenum.
Kel aga jagub piisavalt soovi, tahmist seda ise teha ning on ka mõningasi teadmisi veebi koodist (kes põhimõtteliselt teavad, mis on XML, HTML, CSS) soovitan tungivalt esimese asjana enne koodi kallale asumist see hetke seisuga oma arvutisse alla laadida, et hiljem, kui midagi peaks väga vussi minema, oleks võimalik blogi endine väljanägemine arvutisse laetud faili abil taastada.
Blogi kujundusfaili (XML) salvestamiseks pead olema sisse logitud. Õige koha kätteleidmise tee: Customize > Layout > alam-tab Edit HTML. Kliki seal Backup/Restore Template kirje all linki Download Full Template. Edasi, nagu ikka netist allalaetava kraamiga - määrad kausta ja annad nime kui vaja. Antud juhul las jääb see nimekirje, mis tal on. Ja ongi kindlus olemas.


Veel üks soovitus. Blogi koodi täiendamise/muutmise käigus seda salvestades (Save Tempalte oranž nupp) ja oma blogi kujunduse soovitud suunalise muutuse täheldamisel, soovitan taaskord terve blogi põhja fail (template) arvutisse alla laadida, aga seekord mitte sama nimega, mis salvestaks juba allalaetud esialgse faili üle, vaid täiendada vaikimisi antud failinime mingi sõna või tähega (n. failinimi_ver2), mis aitaks järge pidada kujunduse muutuse üle ning neid vajadusel varasema seisuga oma arvutist taastada.
Seda, et blogi põhjafail röövib arvutis palju ruumi, ei maksa karta. Käesoleva blogi Full Template fail on alla 60 KB. Hiljem, kui blogi on saanud soovitud väljanägemise, võid arvutist vahepealsed põhjafailid ju kustutada. Kindlasti salvesta aga ka blogi põhja fail viimase seisuga.

Kui tavalises kandiliste nurgadega või üldse ilma suurema taustakujunduseta blogides on veeru lisamine lihtsam, siis ümarnurkadega (Rounders) kujundusega blogis nõuab ümarnurkade säilitamine blogi veerulaiuste ja päise/jaluse (header/footer) laiuse muutmisel täiendavat tööd. Nimelt annavad ümarnurkadega blogil nurkadele ümara väljanägemise spetsiaalsed veebielemendid ehk pildid (images). Tavaliselt .gif või .jpg failid. Seega, kui uue veeru lisamisel laiendada vastavalt ka blogi päist ja jalust, jäävad senised, nendele kastidele ümarad nurgad andnud pildid, lühikeseks. Selle lahenduseks on kaks varianti: 1) kas otsida uuele kujundusele vastava pikkusega veebielemendi pilte (mõõte väljendatakse pikslites) veebist või 2) teha need ise. Sellest kuidas neid ise teha, kirjutan eraldi. Etteruttavalt võin öelda, et see pole sugugi keeruline.

Järgmiseks etapiks peale uute kujunduselementide loomist ja oma arvutis salvestamist, on nende postitamine (või õigemini majutamine) mõnda usaldusväärsesse veebiserverisse/majutuskeskkonda, kust blogi saaks need iga kord, kui see avatakse, vajalikud kujunduselemendid juurde laadida.
Selleks on mitmeid sobivaid keskkondi. Tasuta kasutamiseks enamasti piltide ja videote jagamise saidid, aga ka spetsiaalsed hosting keskkonnad.

Photobucker on hea ja tore sait, kus leidub piltide, videote, taustade (template), veebielementide näol palju huvitavat oma blogi sisustamiseks, mitmekesistamiseks, dekoreerimiseks. See on ka üks koht, mida soovitatakse veebielementide, taustade, piltide jms. majutamiseks. Antud keskkonna plussiks on mitmekesine, aga vaatamata sellele, kasutajasõbralik ja intuitiivne kasutajaliides, üleslaetud piltide mitmekülgne redigeerimise ehk ümberkujundamise ja vuntsimise võimalus, piltide mitmekülgse jagamise generaator nii otsepostitamisega blogisse, HTML koodi pandult, flash'ina, kui otselinkidena pildile või selle eelvaate pildile (thumbnail) jne.



Aga selle keskkonna tasuta versioonil on lisaks risustatusele kõikvõimalike reklaamidega (millest küll Firefox brauseri kasutaja Adblock abiga jagu saab) ebamugavad mahu piirangud üleslaetavale materjalile (videod, pildid). Seejuures ka mahult mitte üldsegi suurtele piltidele. Lisaks mahupiirangule (kuni 1 MB) on piirid pandud ka piltide laiusele ja kõrgusele, mis on standardiseeritud nn veebikõlblikeks (web-size images). See tähendab praktikas seda, et kõik suuremad pildid kui 1024 (laius) x 768 (kõrgus) pikslit ja/või 1 MB skaleeritakse alla, mahtuma neisse raamidesse. Seega, soovides näiteks majutada kujunduselemendina mahult väga tagasihoidlikku peenikest pikka riba, lühendatakse see 1024 px pikkuseks. Selliste tobedate piirangute tõttu ei vasta see keskkond mitte igaühele soovidele ja vajadustele. Vähemalt selle tasuta variant mitte. Seal on muidugi võimalus majutada ka suuremaid ja mahukamaid pilte/videoid. Selleks tuleks aga end möllida tasulise Pro versiooni kasutajaks, mis maksab aastas ca $ 25


Lisaks Photobucker'ile on teiseks üsna populaarseks keskkonnaks Imageshack. Kuna pole ise seda kasutanud, ei oska selle headuste ja puuduste kohta midagi kosta.
Mõni aeg tagasi oli üheks võimaluseks oma failide võrgus jagamiseks ning ka blogi jaoks majutamiseks selline keskkond nagu MyBloop, mis nüüd aga näitab millegipärast vaid valget lehte.

Olles peale Photobucker'is konto loomist pusinud seal kuni ülalkirjeldatud puuduse avastamiseni otsinud sobivat veebielementide majutamise keskkonda, pöördusin sellisesse tuntud fotode ja piltidejagamise keskonda nagu Flickr, kus mul oli juba konto olemas. Selgus, et Yahoo omanduses olev Flickr, olles suurepärane piltide keskkond, toetab edukalt ka veebikujunduselementide, -piltide majutamist (hosting) võimaldades ilma lollakate piiranguteta üles laadida ka suuremaid ja mahukamaid faile. Muidugi teatud piirangud eksisteerivad, aga need on palju mõistlikumal tasandil (100 MB mahus piltide üleslaadimist kuus, videotele lisaks pikkus kuni 90 sek ja kuni 150 MB). Ja nagu veebikujunduselemendid vajavad, annab Flickr otseaadressi puhtale pildile/elemendile. Pildikeskkonnale kohaselt võimaldab see sildistamist, kommenteerimist, kirjeldamist, gruppeerimist ja katalogiseerimist ning erinevate õigustega ligipääsu ja jagamist.

Väga hea väljanägemise, ülesehituse ja funktsionaalsusega on ka Flickr'i analoog Google omanduses olev Picasa web. Muuhulgas talletuvad sinna Blogger'i blogipidaja üleslaetud pildid. Ometi ei sobi see keskkond veebikujunduselementide majutamiseks kuna pildile/elemendile ei anta puhast, ilma saidi enda kujunduseta, otseaadressi.

Muidugi on veelgi lihtsamaid ja vähemvaevalisi mooduseid oma blogile soovitud väljanägemise andmiseks sh. veeru lisamiseks. Selleks on võib netist leida juba valmis põhjasid ja neid sealt alla laadida. 3-veerulist ümarnurkadega põhja saab näiteks siit, kõiksugu muid huvitavaid põhjasid näiteks siit.

Üldiselt ei soovitata üleliia kergekäeliselt kolmandate osapoolte loodud põhjasid ja muid jubinaid alla laadida kuivõrd need võivad lisaks soovitud kujundusele sisaldad ka mitte ainult selleks vajalikku koodi, vaid ka midagi sellist, mis teile karuteenet osutama hakkab.

Jalanõu suurustest ja sobivusest

Käesoleva postitusega ei söanda küll pretendeerida ammendavale nõuandele „kuidas valida õige suurusega jalanõud“, kuigi mingil määral sellist funktsiooni see sissekanne siiski täidab.

Tavapäraselt valitakse jalatseid lisaks funktsioonile, ehk sellele, milleks neid vajatakse ja tegumoele, värvi- ja esteetilisele eelistusele suuruse järgi, mis on seotud jalalaba pikkusega ja väljendatakse suurusnumbritena, milleks on maailmas käibel järgmised põhilised skaalad: mandri Euroopas: EUR (...39, 40, 41...jne.), Suurbritannias: UK, USA-s: US (seejuures meestel ja naistel pisut erinevad), lisaks veel ülemaailmne, aga vähetuntud, Mondo point skaala, mis on kasutusel enamasti spetsiaalsete sportjalatsite (ennekõike mäesuusasaabaste) juures. Lisaks sellele on numbriline näitaja ju ka jalalaba mõõdetud pikkus mistahes mõõtühikutes.

Samas ei ole jalalaba pikkus kaugelt ainus jalanõu sobivuse parameeter. Mugavust, jalasõbralikkust ja tervislikkust silmas pidades on väga olulised ka jalalaba kõrgus, pöia võlvi kõrgus, aga ka muud antropomeetrilised iseärasused rääkimata pöia laiusest, ehk siis liistu laiuse vastavus jalalaba laiusele.
Mida enam me ühtedes jalatsites viibime, liigume, ehk mida pikem ja intensiivsem on nende kasutus, seda olulisemat rolli kõik need mõõtmed, aga samuti jalatsi materjalid, tehnoloogia ja muud nüansid mängivad. Eriti siis kõiksugu spordijalatsite, nagu jooksusussid, rulluisud, suusasaapad, aga ka kõigi teiste erinevate spordialade spetsiaaljalavarjude puhul. Ebasobivad ja ebamugavad jalanõud on sageli põhjuseks erinevatele jalavaevustele ja valudele, aga avaldavad mõju ka tugiaparaadile laiemalt. Rohkelt asjakohast infot ortopeedia alaste teemade kohta leiab APMA - American Podiadric Medical Association.

Üldiselt räägivad jalatsivalikute alased artiklid ja juhised sellest kui tähtis on jalavarjude ostmisel nende põhjalik proovimine (mitte piirdumine vaid ühe jalatsipaari/-mudeli proovimisega, aja investeerimine jalatsivalikusse ja proovimisse jne.) ja kuidas tuleb teadlik olla oma jala mõõtudest (nii pikkusest kui laiusest), pöiavõlvi kõrgusest, üle- või alapronatsioonist ja muudest omadustest. Kindlasti on vägagi kasulik ja hea kõike neid mõõte ja nüansse teada, aga üldiselt on reaalselt kaupluses selle infoga väga vähe peale hakata kuivõrd jalatsitel on reeglina vaid pikkust märkiv mõõt. Sestap ongi proovimine vältimatu tähtusega.
Rääkides spordijalanõudest, täpsemalt jooksusussidest, oleks ju ikkagi hea kui me teaksime milline on liistu laius (et kas see vastab oma jala laiusele) ja kui see on liiga kitsas või liiga lai, teaksime nõuda/otsida vastavas skaalas laiemat või kitsama liistuga jalavarje. Paraku, ehkki liistulaiust märkiv tähistusskaala on olemas, on vastav tähistus jalanõudel väga haruldane. Ehk enamasti ja suuremas osas toodetaksegi jalatsid nn keskmiste proportsioonidega jalale ilma eraldi liistulaiuse valiku võimaluseta ja vastava tähistuseta siis. Jooksususside valmistajatest väidab New Balance, et on ainus jalatsite tootja, kelle jalatsivalik on saadaval 3 - 6 erinevas laiuses. Tegelikult valmistavad erineva liistulaiusega mudeleid ka teised tuntud jooksujalatsite valmistajad, aga küllap siis mitte nii ulatuslikus laiusskaalas. Ometi ei leia vastava laius-tähistusega jooksususse Eesti kaubandusvõrgust. Liistulaiuse skaala ja jalatsite laiuse vastav tähistamine on rohkem kasutusel USA-s. Laiusi tähistatakse tähtedega alates kitsamast A-st kuni laiema E-ni. Skaala otstes kasutatakse eriti äärmuslike laiuste tähistamiseks tähe kordust: vastavalt kitsa liistu osas AAA ja laia liistu osas EEE. Neid tähti võib olla rohkemgi (tähe kordajana kasutatakse ka näit. tähistust 2E). Laisuskaala täht märgib liistu suhtelist laiust võrreldes liistu pikkusega. Seega pole tegu konstandiga vaid varieeruva suurusega. Keskmise liistulaiuse tähis on D (vt. laiuste tabelit US mõõtudes).

Lisaks oma jalgade mõõtmete ja iseärasuste teadustamisele soovitatakse oma jalatsiostu soovi üksikasjadega pöörduda müüjate poole, kes on saanud väga hea erialase koolituse ja oskavat igatpidi ostjat aidata. Võibolla kuskil kaupluses mõned väga heade ortopeedia alaste ja müügil olevate jalatsite omaduste teadmistega asjatundjad ka töötavad, aga ma ei julge küll kinnitada, et ma oleks selliseid kohanud. Reeglina kipub müüja abi, alates trafaretsest küsimusest, kas ta saab aidata, piirduma infoga sellest, kas tegu on uue või vana mudeliga ja mis materjalist see on. Lühidalt, selle infoga, millega eesmärgiga ostja ka ise kursis on või saab selle kohapeal välja lugeda.
Asics maaletooja OÜ Patrol juhataja Aivo Liiv möönab, et kuigi Asics valmistab ka erineva liistulaiusega susse, on nad jaekaubanduse suutmatuse tõttu jalatsite suuruse/sobivuse nüansse selgeks teha ja tooteid adekvaatselt täie arusaamise ja teadlikkusega pakkuda, loobunud erineva liistulaiusega mudelite maaletoomisest, tuues maale vaid universaalseid, keskmise liistulaiusega jalatseid. Sarnastel põhjustel on sama teed läinud ka New Balance maaletooja Morak OÜ. See probleem olevat aga üldisem, mitte ainult Eesti spetsiifiline. Euroopas olevat vaid üksikuid spetsiaalseid spordikauplusi, kust on võimalik jooksusussi valida ka liistu laiuse järgi. Selline olukord on muidugi kurb ja üldse mitte tarbijasõbralik. Ehkki jalatsitootja toodab suure tõenäosusega ka sinu jalale väga sobivaid ja hästi istuvaid jalatseid, oled kaubanduse omapärast tingitud diktaadi tõttu sunnitud leppima saadaoleva keskmisega.

Jalatsikaupluste professionaalset abi on ka raske ette kujutada kui neis puudub isegi kliendi jala elementaarsete mõõtude (jalalaba pikkus ja laius) määramise nn Brannock seade. Seega, mis tolku on müüjale kogu sellest spetsiifilisest infost, mida ostusooviga inimene võiks talle anda kui jalatsitel puudub täpsemat valikut teha aitav info? Või mida siin rääkida jalatsi mitmekülgsest (sh. liistulaiuse) tähistamisest ja abist selles plaanis, kui kauplustes puuduvad proovimiseks-võrdlusmomendiks vajalikud suurusedki. Kui üht mudelit on teatud suurust, siis teist jällegi mitte jne. – ehk alaline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Täiesti tavaline on, et sa ei saa ühe kaupluse põhjal ka ühe tootja piiratud arvu (2...3) mudelite osas adekvaatset võrdlust, vaid pead selleks mitmeid poode väisama. Põhimõtteliselt on väga raske jõuda selgusele milline konkreetse mudeli suurus sulle passib.

Sellegi poolest, vaatamata ülalkirjeldatud kaubanduse puudustele, on oma jalalaba põhimõõte, nagu pikkus ja laius, hea teada. Mõõtmist on ise kõige lihtsam teostada asetades paljas või õhukeses sokis jalg maha piisavalt suurele paberile ning piiritledes jala pikkuse õrnalt vastu varba otsa ning kanda puudutavate vastastikku paralleelselt paigutatud klotside, telliste vms.-ga (kusjuures pöia pikitelg on risti klotside servaga) ning tõmmates paberile piki klotsi jala poolset serva kriipsud. Sama tuleks siis teha ka jala laiuse mõõtmiseks asetades klotsid õrna puutega jala paremale ja vasakule küljele. Et püsti olles jalg pisut suureneb, tuleks märkimist teha jalgel seistes; või kui istudes, siis ometi keha raskust mõõdetavale jalale suunates. Kuna jalg päeva jooksul paisub ja pisut oma mõõtudes suureneb, on soovitatav sellist mõõtmist läbi viia päeva teises pooles või õhtul. Niisamuti ka jalanõude valikut.
Ehk kui pöia pikkust-laiust märkivad kriipsud paberil, on lihtne nende vaheline kaugus joonlaua/mõõdulindiga ära mõõta. Selle tulemusel on siis olemas info, millega jalatsimüüjaid vaevata ja hästiistuvaid jalavarje nõutada.

Kelle jalg ei vasta nn "Harju keskmisele", on targem soetada jalavarje spetsiaalsetest kauplustest Euroopas või USA-s kui sinna asja on.

Asjakohaseid linke:

• Spordijalatsite valimisest
• Jalatsi liistu laiustest (ingl.)
• Täpsemalt ja üksikasjalikult sellest, kuidas valida sobiva suurusega jalanõusid jm. jalatsi istuvuse alast nõu (ingl.)
• Spetsiaalselt jooksususside valikust
• New Balance laiused
• Jalalaba (ortopeediline) diagnostika ja eritaldade valmistamine
  
• Asics’i jooksusussi valiku juhised 

New Balance jooksususside reklaam, mis annab väga hästi edasi mittesobivastest jalatsitest tulenevat ebamugavustunnet.

Mõningaid muljeid ja tähelepanekuid seoses Linux’iga

Värske ja samas üsna põgusa Linux’i kasutaja pajatan mõningatest muljetest. Teabmis laiaulatuslikud ja põhjapanevad mu kogemused sellega küll veel pole. Käitan seda rohkem häda pärast, kuna vana PC millele Linux sai installitud käis iidamast-aadamast Win 98 peal. Aga mõned muljed ja tähelepanekud siiski. Nagu Wubi jutus mainitud, pakub Linux tohutult palju seadistamisvõimalusi, ennekõike igasugu tehniliste parameetrite ja valikute osas, millest tavapärasel arvutikasutajal pole õrna aimugi. Selleks, et kõikidest võimalustest aru saada, peab arvutiasjades ikka päris hästi kodus olema.
Ehkki Ubuntu installimise ja sellega esmase põgusa tutvuse järel tundus, et sain klaviatuuri korralikult tööle, avastasin, et tegelikult ikka ei saanud küll kuna kuhugi on kadunud @ märk, millest vastava märgistusega klahv, ka muid klahve abiks kasutades, mitte märki maha jätta ei taha.
Siinkohal mõned praktilised näpunäited neile, kes Linux’is samuti klaviatuuri seadistamisega kimpus. Kõigepealt tuleks klaviatuuri seadetes lisada eesti keele paigutusega klaviatuur. Võimalik, et inglise keelse paigutusega klaviatuur seadistused on juba olemas. Kui eesti keelne on lisatud, tuleks kustuda inglise keelsed klaviatuuriseadistused. Minu kogemus on, et kui jätta mõlemad seadistused üles, kasutab klaver ikkagi inglise keelseid seadistusi mistõttu pole võimalik kasutada täpitähti, ehk siis nn eesti klaveri paigutust.
Ubuntu’s majandades ei saa kindlasti märkamata jääda dialoogiakende valiknupud, mille Windows versioonis „OK“ nupu vaste eesti keelses Ubuntu’s on „Olgu“ justkui pakutaks nõustuda millegagi, millega väga ei taha, aga parema puudumisel ju võib kah või lihtsalt tuleb. Muidugi samas võtmes päris head „OK“ kinnituse vasted oleksid: „hea küll“, „käib küll“, „mis parata“ kuni äärmuslikku tülgastust väljendava „sitta kah“-ni. Aga võibolla on selline tagasihoidlik paratamatusega leppimist pakkuv kinnitus vastuvõetavamgi kui FireFox’i „Sobib“, mida oled sunnitud vajutama ka näiteks siis kui mingi rakendus ei tööta ja programm sulle sellest teada annab.

Veel paar huvitavat-praktilist asja Ubuntu juures.
Esimene. Ajal kui oled töö lõpetanud või pead väikest pausi, pannes selleks ajaks arvuti lukku (logid välja või paned parooliga kaitstult ootele), on võimalik kellel iganes, kes su arvuti taha satub, jätta sulle sõnum. Mitte vanamoodsal viisil kleepides su arvuti ekraanile post-it’i või kirjutades laua peale asetatud paberile, vaid otse arvutisse. Nimelt on võimalik aknasse, kuhu käib kasutaja parool, kirjutada ka sõnum valides sisselogimise nupu asemel nupp „jäta sõnum“. Niipea kui oled oma arvuti taha naasnud ja sisse logid, näed jäetud sõnumeid. Väga kaval ja andekas lahendus.
Teine, taaskord tööga seonduv lahe asi, on võimalus sundida endale peale pause töötamisel arvutiga. Nimelt saad määrata aja pärast mida su arvuti lukustub teatud perioodiks. Lukustatuse pikkuse saad samuti ise määrata. Seega saad määrata endale kohustuslikke pause näiteks iga 60 minuti tagant 10-ks minutiks. Eriti mõnus rakendus ületöötamise all kannatajatele ja ennast arvuti taha unustajatele.
Võid mõelda, et olukord, kus sind poole tegevuse pealt katkestatakse ja pausi võtma sunnitakse võib ajada närvi, aga teisalt tõendavad erinevad töö- ja puhkeaega ning inimese jõudluse alased uuringud, et regulaarselt iga 60 kuni 90 minuti tagant tehtavad ca 10 minutilised pausid, aitavad säilitada töövõimet ja produktiivsust (lugemissoovitus: „Täiusliku pühendumuse jõud“). Ka sellise momendi paratamatusena võtmine peaks aitama puhkepausi puhkamiseks kasutama. Et arvutiga töötamine mõjub degradeerivalt kere tugilihastele ning silmadele, on hea võimalus pausi enda liigutamiseks ja kaugussesse vaatamiseks kasutada.

Auto km läbimise kogukulu arvutamine

Ühel kuumal suvepäeval rannaliival lesides läksid mõtted mingil põhjusel (ilmselt miski vältimatu remondikuluga seoses) auto pidamise kulude peale - et kui palju üks autoomanik võib auto ülalpidamiseks ja sellega sõitmiseks, selle pidamise jooksul sinna sisse tampida. Ja milliseks kogukulu arvestades võib kujuneda ühe kilomeetri läbimise maksumus? 

Selle tuletamiseks jõudsin järgmise arvestuskäiguni. 

Summeeri järgmised kuluartiklid (eeldab vastavasisulise arvepidamise olemasolu):

• auto ostuhind;

• ostu vormistamisega kaasnevad kulutused (registreerimise riigilõiv, numbrimärgid jms.);

• kõik varuosad, kulumaterjalid (õlid, filtrid, tihendid, vedelikud) remondi ning hoolduskulud;

• tasutud kindlustusmaksed, ülevaatused;

• makstud trahvid;

• kütusekulu (kuna vaevalt kõik kütuseostu tšekid alles on, siis kütusekulu arvestamise aluseks võtta auto keskmine kütusekulu).

Lahuta ülaltoodud summeeritud kuludest:

• otsene auto kasutamisest saadud tulu (n. taksoteenuse või muul moel veoteenuse osutamine);

• auto müügihind (või orienteeruv turuväärtus, millega on tõenäoliselt võimalik autot müüa).

Tulemus on netokulu, mis tuleks jagada läbitud kilomeetitega ja ongi km läbimise hind olemas.

Läbisõidu leidmine: Müügimomendil või arvestuse seisuga auto kogu läbisõit – (miinus) soetamishetke läbisõit 

Kütusekulu leidmine: Eeldab auto kasutuse ajal keskmise kütusekulu leidmist*. Auto omanikupoolne läbisõit (vt. eelmist punkti) x (korda) ühe km keskmine kütusekulu - või korda auto keskmine kütusekulu 100 km kohta / (jagatud) 100-ga. 

*mugavaim ja objektiivseim moodus auto keskmise kütusekulu leidmiseks on teha seda tegeliku kütusekulu baasil. Teades kütusepaagi mahtu, saame arvestada tegeliku kütusekulu jagades paagitäie kütuse läbitud kilomeetritele. Selleks on tuleks täielikult täidetud paagiga sõitma asumisel fikseerida odomeetri näit või võimalusel panna stoppatav odomeeter nulli ning fikseerida odomeetri läbisõidu näit järgmisel tankimisel. Kütuse tegelik kulu on olnud selline kui palju (mitu liitrit) uuel tankimisel mahub paaki kütust. Näiteks kui paak on 55 liitrine, aga uuel tankimisel läks sinna 50 l kütust, ongi see fikseeritud vahemaa kütusekulu.

Miks ja kuidas Ubuntu (Linux) arvutisse saada

Internetist võib leida hulganisti juttu kui tore asi on Linux opsüsteem ja kuidas seda oma Windows’i põhisesse arvutisse saada. Selliseid tekste on ohtralt inglise keeles kuid leidub eestikeelseidki.
Esimene küsimus, mis peaks keskmisel arvutikasutajal tekkima, on: miks peaks toimiva opsüsteemi (n. Windows) asendama teisega – Linux’iga – või selle olemasolevale paralleelselt installeerima, kuna Linux’iga majandamine eeldab keskmisest tunduvalt paremat arvuti tundmist ja pusimist erinevate rakenduste (n. nn WiFi) seadistamiseks?
Minuarust ei peagi. Ehk kui kasutusel on tootja poolt jätkuvalt uuendustega toetatav harjumuspärane ja vajadusi rahuldav opsüsteem (Mac, Windows), puudub selleks igasugune vajadus kui ei olda just arvutifriik, igavus ei piina, jne. Lühidalt, kes tahaks oma aega raisata arvutisse Linux’i paigaldamisele, sellega eksperimenteerimisele ja seadistamisele.
Muidugi, netist võib leida hulga põhjendusi miks eelistada Linux’it Windows’ile (n. About.com artikkel), aga tavakasutaja jaoks ei kaalu need põhjused kindlasti üles installeerimisega ja häälestamisega kaasnevat aja kulu ja sekeldusi. Sest see kõik ei kulge sugugi mitte ladusalt. Asja tööle saamiseks tuleb palju netis ringi kolada, otsida jooksvalt tekkivatele probleemidele ja takistustele lahendusi erialastest foorumitest ja mujalt. Ilmselt oleneb installeerimise ja seadistamise problemaatilisus tugevalt ka arvutist (ehk riistvarast) ja olemasolevast opsüsteemist ning selle registri või juurkataloogi korrasolekust. Võibolla ka BIOS’sest.
Minuarust ainuke põhjus olemasoleva opsüsteemi asendamiseks Linux’iga tavakasjutaja jaoks on, kui olemasolev opsüsteem on aegunud, ehk tootja seda enam ei toeta ja vana opsüsteem ei vasta enam vajadustele, ei toeta uusi rakendusi, jookseb kinni jms. Näiteks Windows 98 puhul. Aprillis 2014 lisandub vanade mittetoetavate opsüsteemide nimistusse ka Windows XP, mis juhul muutub ka selle uuega asendamine aktuaalseks.
Teine mõistlik põhjus arvutile Linux’i installeerimiseks seisneb arvuti soetamisel ilma kalli Windows’i opsüsteemita. Pole küll eriti täheldanud, et arvuteid ilma Windows’i või siis Mac’ita (Apple) müüdaks.

Linux’ist leidub mitmeid arendusi ehk nn distributsioone (ka distro’d) erinevate arvutikasutajate vajadustele ja maitsetele. Neist tuntumad või viimasel ajal enamlevinud on ehk Ubuntu.
Kuna Linux’i installeerimine arvutisse eeldab arvuti asjades keskmiselt paremat kodus olemist nagu kõvaketta osadeks jagamist ehk partatsioonide loomist jms., on välja töötatud Windows’i põhistesse arvutitesse Linux Ubuntu adopteerimist ja implementeerimist hõlbustav programm Wubi. Sellest pajatab ka Digitarga artikkel.
Kahjuks ei pruugi Ubuntu installeerimine ka Wubi’ga minna nii ladusalt ja probleemivabalt nagu kirjeldavad Wubi ametlik koduleht ja seda programmi promovad artiklid.
Sellest ka antud kirjutis siin. Ehk teemaks pole Linux ja Ubuntu heade ja halbade külgede vaagimine vaid nõuanne, kuidas üle saada ka Wubi’ga Ubuntu installi tõrkest, mis ingliskeelseid foorumeid uurides, ei olegi haruldane. Samas lihtsat ja arusaadavat lahendust sealt kõnealusele probleemile ei leia. Seda probleemi ei käsitle ka Wubi ametlik kasutamise abi.

Üldiselt Wubi installeerimine arvuti riistavara taha jääda ei tohiks, sest programmi käitamise nõuded on tagasihoidlikud – 256 MB RAM, soovitavalt 5 GB, aga minimaalselt 3 GB vaba kõvakettamahtu ning järgmised MS opsüsteemid: Windows 98, 2000, XP, Vista.
Nimelt kui Wubi installatsioonifail wubi.exe on arvutisse tõmmatud, ei pruugi see tavapärase topeltklikiga (ega ka muul moel avamisega) käivituda. Arvuti ragistab mõned sekundid, mille vältel on kursor liivakellaks, aga midagi ei juhtu. Sellisena probleem on tõstatatud ka inglise keelsetes interneti keskkondades ja Wubi/Ubuntu teemalistes foorumites. Näiteks see.
Neist spetsiaalselt Ubuntu vigade (bugs) saidil mainitakse, et wubi.exe mittekäivitumise probleem seisneb ketta non-ascii tähistuses. Ehk ketas (volume) tuleks nimetada ascii süsteemis (vaata asja seletust). Kuidas see aga käib, ma tavapärase, mitte-spetsialistist arvutikasutajana ei tea ega viitsinud ka välja uurida kuivõrd netiotsingud piisavalt ühest vastust ei andnud.
Leidsin lahenduse teisel, lihtsamal, viisil. Nimelt laadisin netist uusima Wubi (ver.9.04) asemel alla Wubi eelmise versiooni 8.10. See käivitus ilma probleemideta. Tegin paar-kolm nõutud määrangut ja programm hakkas toimetama, ehk netist Ubuntu faile alla laadima. See protsess võtab üksjagu aega, ehk võib minna päris mitu tundi.
Lõpuks oli Ubuntu 8.10 arvutis. Tegin seal nõutud määrangud ja seadistused kasutajanime, parooli, keelevaliku osas. Olles Ubuntu 8.10 kenasti käima saanud, aktiveerisin seal Ubuntu uuendamise (upgrade), mis hakkas alla sikutama uusimat versiooni 9.04. Ka see võttis omajagu, ehk üle tunni aega. Eks see ole kõige enam kinni ühenduse kiirusest. Lõpuks oli Ubuntu 9.04 arvutis ning sain alustada selle seadistamist, sh. tõmbasin alla Eesti keele paketi. Seadistamine on vältimatu kuivõrd ilma selleta ei pruugi klaviatuur väljastada neid tähemärke ja sümboleid, mida soovid. Isegi @ märgi kirjutamine ei pruugi õnnestuda ilma eelneva seadistamiseta.
Peale „klaveri“ seadistamist ja hiire seadete ülevaatamist, aktiveerisin arvutiga ühendatud printeri leidmise, mis läks ka üsna ladusalt, kui välja arvata arvuti hangumine esmasel prooviprintimisel. Peale restarti toimisid süsteem ja printer kenasti.

Sellegi poolest ei läinud Ubuntu 9.04 installeerimine päris probleemideta kuivõrd arvuti keeldus installeerimast paari testkomponenti. Ilmselt nende puudumine põhjustab Ubuntu käivitamisel aga laadumise seiskumise DOS-is peale rida *Activating swapfile swap...
Asjast sai edasi kasutades klahvikombinatsiooni Ctr+Alt+Del. Ehk põhimõtteliselt läbi eelkirjeldatud käivitamistõrke sai Ubuntu toimima ja seda uurima-puurima asutud.
Tuleb tõdeda, et Ubuntu kujundus on ise-enesest igati kena ja esteetiline (pruunikates toonides teema Human). Vastavalt soovile saab valida ka teistsuguste värvitoonide ja kujundusega teemasid, mida on kokku u kümmekond.
Üldiselt seadistusvõimalusi hakkas silma väga palju, aga üldmulje keskkonnast jäi igati hea. Koos Ubuntu’ga tuli kaasa ka rida arvutitööks vajalikke programme nagu OpenOffice (analoog MS Office paketile), kalkulaator, märkmete süsteem , veebilehitseja FireFox, e-posti programm..., pilditöötlusprogramm... jpm.

Edaspidi loodan siia postitada ka mõned tähelepanekud, märkused, ja võibolla ka kasulikud nõksud või viited Ubuntu kasutamise kohta ning selle eeliste või puuduste kohta võrreldes Windows 98 ja XP-ga.

Väike juhend: kuidas saada Google Earth .kmz (.kml) fail Garmin’i GPS seadmesse

Olles maadelnud küsimusega kuidas saada Google Earth märgitud või koostatud teekonda koondav .kmz laiendiga fail ühes selles sisalduvate marsruudi (route), läbitud teekonna (track) ja huvipunktidega (POI – points of intrest; mõnelpool ka kui places of interest) Garmin'i GPS seadmesse (eTrex Vista HCx), otsisin selle kohast abi internetist. Et igasugust - sh. antud küsimusse puutuvat - infot on palju, ja soovitud tulemuseni jõudmine ei pruugi olla lihtne ning see võib nõuda kõvasti aega ja energiat, siis annan põgusa ülevaate kuidas on võimalik .kmz faili info GPS seadmesse laadida, et seda seal kasutada.

Kõige lihtsam variant, millele internetiotsingud ka tihti viitavad, on soetada vastav tasuline tarkvara näiteks GE2GPX, mis iseenesest tundub väga kena, mugav ja kasutajasõbralik programm. Litsentsi hind € 15.
Samuti nagu sama firma põhjalikuim, mõlemat pidi konverteerimist toetav, programm: GPS Converter (Windows). Litsentsi hind € 35. Toetatud on mitmed geoinfo formaadid: Google Earth KMZ, KML, samuti GPX, TomTom Navigator (ov2, itn), Magellan MapSend (wpt, trk), Garmin POI (non encrypted gpi), Palm Address Book (aba), NMEA 0183 sentences, SUUNTO Data files (sdf), Navigon MN6/5/4 (rte), iGO (comma delimited asc), Garmin POI, Magellan POI, Route66, Navman.
Need kaks programmi sobivad seega failide konverteerimiseks paljude tootjate GPS seadmetele.

Kui aga spetsiaalse programmi ostuhuvi pole, siis allpool üks samm-sammuline ülevaade, mida .kmz faili kujul info saamiseks GPS seadmesse, teha tuleb.

Kõigepealt mõni sõna .kmz faili formaadist. Tegu on USA firma Keyhole Inc. poolt Google Earth jaoks väljatöötatud ning Google poolt kasutusele võetud zippitud ehk kokkupakitud XML skeemil põhineva .kml faili (Keyhole Markup Language) formaadiga. Kml fail sisaldab mitmekülgsest geograafilist infot, sh. nii kasutajapoolseid märkusi kui visualisatsiooni.

Info saatmisel või salvestamisel Google Earth’ist pakub programm .kmz vormingu välja vaikimisi (by default). Samas on geo- ja topoinfo salvestamisel Google Earth’is võimalik valida ka mittepakitud formaat - .kml, mida on info ladusamaks GPS seadmesse transportimiseks soovitatav ka kasutada.
Aga kui sa oled juba salvestanud või saanud geoinfo .kmz kujul, siis selle GPS seadmesse saamiseks on tegevuskäik järgmine:

1. Ava (extract) mõne arhiveerimisprogrammiga (näiteks WinZip v WinRAR) arvutisse laetud .kmz kaust. See avaneb lahti eraldi .kml laiendiga failiks. Vajadusel anna lahtipakkimise (unzipping) käigus uuele failile soovitud nimi.

Kui arhiveerimisprogramm puudub, on võimalik netist tasuta alla laadida ja installida WinRAR, mis on igati asjalik lahti- ja kokkupakkimise programm. Ilmselt laiemalt tuntud programm WinZip, on paraku tasuline.

2. Lae alla tasuta GPS info/failide konverteerimise programm GPSBabel. See laadub arvutisse .zip kataloogina. Avamisel (peaks piisama ka topeltklikist kataloogil) pakitakse selle sisu eraldi kataloogi lahti.
3. Käivita GPSBabel (topelklikk lahtipakitud kausta failil GPSBabelGUI). Avanendud dialoogiaknas (Open File – Security Warning) klikka nuppu „Run“. Avaneb programmi aken. Selle ülemine osa jaguneb kaheks blokiks – Input ja Output.

Input osa rippmenüüst tuleb määrata faili, mida soovid ümber konverteerida, formaat (antud juhul .kml siis). Selle alloleval ribal määrad ära arvutis asuva ümberpööratava tulemusfaili asukoha. Samuti saad arvutis oleva faili asemel valida arvutiga ühendatud seadmes oleva tähistades selleks linnukesega rippmenüü ees oleva „Device“ kastikese ning määrates ühenduse liigi (kas USB või COM3). Teises, output, jaotuses märgid vastavas formaadi valiku rippmenüüs ära konverteeritava faili sihtvormingu. Garmin'i GPS jaoks siis .gdb, mis on selle vaikimis formaat või universaalsema .gpx. Järgmiseks kirjutad annad uuele failile nime ja määrad salvestuse sihtkoha, mis võib jällegi vastava linnkuse märkimisel olla ka seadme enda. Probleemide vältimiseks ja kontrolli säilitamiseks teostatava üle, arvan siiski parema olema salvestada tulemusfail (n .gdb) kõigepealt arvutisse ja siis sealt GPS seadme oma programmi (Garmin'i puhul MapSource) abil seadmesse. GPSBabel programmiakna alumises pooles saab määrata millist infot sihtfailist (.kmz) ümber konverditakse. Kas kõik kolm põhikategooriat (Teekonnapunktid – Waypoints, marsruudid – routes, jäljed – tracks) või mõni nende kombinatsioon. Nupu „Filter“ kaudu saad määrata veelgi spetsiifilisemad konverteerimise võimalused.

4. Konverteerimise alustamiseks klikka nuppu „let’s go“. Programmi allolevas kastis kuvatakse konverteerimisinfo.

Nüüd on sul määratud kaustas olemas uus (n. gdb laiendiga) .kmz infot koondav Garmin'i GPS seadmele söödavaks muudetud fail.

5. Käivita Garmin'i seadmega kaasas olev programm MapSource ning ava sellega konverteeritud tulemusfail. Selle saad avada ka paremklikates failil ja valides lühimenüüst faili avamise programmiks MapSource.
6. Ühenda arvutiga (tavaliselt USB juhtmega) GPS seade. Lülita GPS seade sisse. Et see hakkab otsima satelliitte, mille leidmiseks tervikfaili siirdeks seadme ja arvuti vahel vajadust pole ja millega ta tubastes tingimustes nii-ehk-naa hätta jääb, lülita satelliitide otsing välja. Selleks vajuta GPS seadmel menüü nuppu. Avanenud valikutest vali ja kinnita „kasuta ilma GPS-ita“ („Use with GPS off“).
7. Vali MapSource programmist seal avatud konverteeritud tulemusfail ning klikka programmi menüüribal nuppu „Send to Device“. Programm teavitab protsessi edukast lõpetamisest.
8. Kui su GPS seade ei ole seadistatud peale andmete ülekannet automaatselt välja lülituma, lülita see enne arvutist lahti ühendamist manuaalselt nupust välja.

Voilaa! Ja ongi Google Earth programmis olnud/loodud soovitud geoinfo su Garmin'i GPS seadmes olemas.

Põhimõtteliselt näitlikustab ülalkirjeldatud tegevuskäiku ka alljärgnev Youtube video. Tõsi küll, selle vahega, et teekonnafail, mis luuakse Google Earth’is salvestatakse juba targu .kml failina ja faili konverteerimisel Garmin'i tarkvarale söödavaks kasutatakse programmi KML to GPX Converter2 ehk sedasama eespoolmainitud tasulist GE2GPX


Youtube’is leidub ka klipp, mis räägib veel ühest mugavamast võimalusest saada Google Maps info, nagu POI’d, Garmin'i GPS seadmesse. Kahjuks Google Eestis sellist lahendust ei paku ehk presenteeritavas online rakenduses puudub info GPS seadmesse saatmise valik.


On veel üks variant .kml formaadis geoinfo laadimiseks GPS seadmesse, aga seda vaid huvipunktide ehk POI (points of interest) osas. Ehk see lahendus ei sobi teekonnajälje (track) ja marsruudi (routes) konverteerimiseks.
.KML faili konverteerimiseks kasutatakse tasuta vabavaralist programmi KMLCSV Converter, mis konverteerib huvipunktide info universaalsesse .CSV (Comma Separated Values) formaati. Konverteeritud info, ehk .CSV faili laadimiseks Garmin'i GPS seadmesse on tarvilik programm POI Loader, mis on tasuta allalaetav Garmin’i kodulehel. Programm toetab GPX ja CSV formaate.
Kuidas asi käib, vaata Youtube’st


Ülevaade geoinfo ja topoinfo failiformaadid