Kuidas lisada blogile kolmas veerg

Käesolev postitus käib Blogger blogide kohta. Tavapäraselt on kõik Blogger’i põhjad 2 veeruga: 1) põhi- ehk postitusveerg (koodis: main wrap) ning 2) sellest paremal või ka vasakul asuv lisavidinate (lingid, sildid jms.) veerg (koodis: sidebar).
Nagu käeolevale blogile peale vaadates näha, olen blogile 3. veeru lisamisega edukalt hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et alates vastava soovi teadustamisest, ei olnud selle teostamise tee sugugi sile. Et ma ei ole IT spetsialist ega programmeerija ning mul puudub koodikirjutamise oskus, ostsisin selleks abi ja juhendust internetist. Sealt võib leida mitmeid blogisid, mis keskenduvad blogide arendamisele ja vuntsimisele pakkudes laias valikus erisuguseid taustu, põhjasid (templates) ja vidinaid (widgets, gadgets). Neis leidus ka õpetusi ja juhendeid blogisse lisaveeru (tulba) loomiseks. Ometi ei viinud nende juhendite aluseks võtmine sihile ega aidanud saavutanud soovitud tulemust. Kui lisaveerg õnnestuski tekitada, läks midagi muud paigast ära jne. Ühesõnaga jube sahmerdamine ja ajaraisk.
Olles paar päeva niiviisi katsetanud ja pusinud, sattusin lisatarkust otsides lõpuks õigele õpetusele. Just sellisele, mida vajasin, ehk justament Blogger’i blogile lisaveeru lisamisele, ehk siis kolmeveeruliseks tegemisele pühendatud blogile http://www.threecolumnblogger.com/.

Ei hakka seda juhendit siin üksipulgi lahti seletama, seda enam, et kuna erinevate kujundustega blogi põhjade koodid varieeruvad (ei ole päris analoogsed), on neid juhendeid seal vastavalt põhja teemadele mitmeid. Muuhulgas leiab sealt juhendeid ka ümarnurkadega (Rounders) kujundustega põhjadele veeru lisamiseks. Seega on veeru lisamiseks tark järgida just vastava kujunduse kohta koostatud instruktsiooni.
Õpetus on küll inglise keelne, aga mis teha tuleb, ei ole just tehtud puust, aga punaseks küll. Üksikasjalised juhtnöörid sisaldavad asendatavaid ja lisatavaid koodilõike ning mismoodi see lõpuks välja peab nägema. Tuleb vaid olla tähelepanelik oma blogi koodist õige koha kätte leidmisega (abiks Ctrl +F), selle lõikude asendamise ja täiendamisega. HTML koodis on oluline jälgida ka lisatava lõigu paigutust. See võib määrata lisatava elemendi (veeru) paiknemise blogis.

Siiski ei soovita ma oma blogi koodi kallale minna neil, kes sellest üldse midagi ei tea ja see täiesti hiina keel on. Blogi koodi muutmist eeldavate täienduste/muudatuste soovil las teeb seda pigem keegi oskajam ja kogenum.
Kel aga jagub piisavalt soovi, tahmist seda ise teha ning on ka mõningasi teadmisi veebi koodist (kes põhimõtteliselt teavad, mis on XML, HTML, CSS) soovitan tungivalt esimese asjana enne koodi kallale asumist see hetke seisuga oma arvutisse alla laadida, et hiljem, kui midagi peaks väga vussi minema, oleks võimalik blogi endine väljanägemine arvutisse laetud faili abil taastada.
Blogi kujundusfaili (XML) salvestamiseks pead olema sisse logitud. Õige koha kätteleidmise tee: Customize > Layout > alam-tab Edit HTML. Kliki seal Backup/Restore Template kirje all linki Download Full Template. Edasi, nagu ikka netist allalaetava kraamiga - määrad kausta ja annad nime kui vaja. Antud juhul las jääb see nimekirje, mis tal on. Ja ongi kindlus olemas.


Veel üks soovitus. Blogi koodi täiendamise/muutmise käigus seda salvestades (Save Tempalte oranž nupp) ja oma blogi kujunduse soovitud suunalise muutuse täheldamisel, soovitan taaskord terve blogi põhja fail (template) arvutisse alla laadida, aga seekord mitte sama nimega, mis salvestaks juba allalaetud esialgse faili üle, vaid täiendada vaikimisi antud failinime mingi sõna või tähega (n. failinimi_ver2), mis aitaks järge pidada kujunduse muutuse üle ning neid vajadusel varasema seisuga oma arvutist taastada.
Seda, et blogi põhjafail röövib arvutis palju ruumi, ei maksa karta. Käesoleva blogi Full Template fail on alla 60 KB. Hiljem, kui blogi on saanud soovitud väljanägemise, võid arvutist vahepealsed põhjafailid ju kustutada. Kindlasti salvesta aga ka blogi põhja fail viimase seisuga.

Kui tavalises kandiliste nurgadega või üldse ilma suurema taustakujunduseta blogides on veeru lisamine lihtsam, siis ümarnurkadega (Rounders) kujundusega blogis nõuab ümarnurkade säilitamine blogi veerulaiuste ja päise/jaluse (header/footer) laiuse muutmisel täiendavat tööd. Nimelt annavad ümarnurkadega blogil nurkadele ümara väljanägemise spetsiaalsed veebielemendid ehk pildid (images). Tavaliselt .gif või .jpg failid. Seega, kui uue veeru lisamisel laiendada vastavalt ka blogi päist ja jalust, jäävad senised, nendele kastidele ümarad nurgad andnud pildid, lühikeseks. Selle lahenduseks on kaks varianti: 1) kas otsida uuele kujundusele vastava pikkusega veebielemendi pilte (mõõte väljendatakse pikslites) veebist või 2) teha need ise. Sellest kuidas neid ise teha, kirjutan eraldi. Etteruttavalt võin öelda, et see pole sugugi keeruline.

Järgmiseks etapiks peale uute kujunduselementide loomist ja oma arvutis salvestamist, on nende postitamine (või õigemini majutamine) mõnda usaldusväärsesse veebiserverisse/majutuskeskkonda, kust blogi saaks need iga kord, kui see avatakse, vajalikud kujunduselemendid juurde laadida.
Selleks on mitmeid sobivaid keskkondi. Tasuta kasutamiseks enamasti piltide ja videote jagamise saidid, aga ka spetsiaalsed hosting keskkonnad.

Photobucker on hea ja tore sait, kus leidub piltide, videote, taustade (template), veebielementide näol palju huvitavat oma blogi sisustamiseks, mitmekesistamiseks, dekoreerimiseks. See on ka üks koht, mida soovitatakse veebielementide, taustade, piltide jms. majutamiseks. Antud keskkonna plussiks on mitmekesine, aga vaatamata sellele, kasutajasõbralik ja intuitiivne kasutajaliides, üleslaetud piltide mitmekülgne redigeerimise ehk ümberkujundamise ja vuntsimise võimalus, piltide mitmekülgse jagamise generaator nii otsepostitamisega blogisse, HTML koodi pandult, flash'ina, kui otselinkidena pildile või selle eelvaate pildile (thumbnail) jne.



Aga selle keskkonna tasuta versioonil on lisaks risustatusele kõikvõimalike reklaamidega (millest küll Firefox brauseri kasutaja Adblock abiga jagu saab) ebamugavad mahu piirangud üleslaetavale materjalile (videod, pildid). Seejuures ka mahult mitte üldsegi suurtele piltidele. Lisaks mahupiirangule (kuni 1 MB) on piirid pandud ka piltide laiusele ja kõrgusele, mis on standardiseeritud nn veebikõlblikeks (web-size images). See tähendab praktikas seda, et kõik suuremad pildid kui 1024 (laius) x 768 (kõrgus) pikslit ja/või 1 MB skaleeritakse alla, mahtuma neisse raamidesse. Seega, soovides näiteks majutada kujunduselemendina mahult väga tagasihoidlikku peenikest pikka riba, lühendatakse see 1024 px pikkuseks. Selliste tobedate piirangute tõttu ei vasta see keskkond mitte igaühele soovidele ja vajadustele. Vähemalt selle tasuta variant mitte. Seal on muidugi võimalus majutada ka suuremaid ja mahukamaid pilte/videoid. Selleks tuleks aga end möllida tasulise Pro versiooni kasutajaks, mis maksab aastas ca $ 25


Lisaks Photobucker'ile on teiseks üsna populaarseks keskkonnaks Imageshack. Kuna pole ise seda kasutanud, ei oska selle headuste ja puuduste kohta midagi kosta.
Mõni aeg tagasi oli üheks võimaluseks oma failide võrgus jagamiseks ning ka blogi jaoks majutamiseks selline keskkond nagu MyBloop, mis nüüd aga näitab millegipärast vaid valget lehte.

Olles peale Photobucker'is konto loomist pusinud seal kuni ülalkirjeldatud puuduse avastamiseni otsinud sobivat veebielementide majutamise keskkonda, pöördusin sellisesse tuntud fotode ja piltidejagamise keskonda nagu Flickr, kus mul oli juba konto olemas. Selgus, et Yahoo omanduses olev Flickr, olles suurepärane piltide keskkond, toetab edukalt ka veebikujunduselementide, -piltide majutamist (hosting) võimaldades ilma lollakate piiranguteta üles laadida ka suuremaid ja mahukamaid faile. Muidugi teatud piirangud eksisteerivad, aga need on palju mõistlikumal tasandil (100 MB mahus piltide üleslaadimist kuus, videotele lisaks pikkus kuni 90 sek ja kuni 150 MB). Ja nagu veebikujunduselemendid vajavad, annab Flickr otseaadressi puhtale pildile/elemendile. Pildikeskkonnale kohaselt võimaldab see sildistamist, kommenteerimist, kirjeldamist, gruppeerimist ja katalogiseerimist ning erinevate õigustega ligipääsu ja jagamist.

Väga hea väljanägemise, ülesehituse ja funktsionaalsusega on ka Flickr'i analoog Google omanduses olev Picasa web. Muuhulgas talletuvad sinna Blogger'i blogipidaja üleslaetud pildid. Ometi ei sobi see keskkond veebikujunduselementide majutamiseks kuna pildile/elemendile ei anta puhast, ilma saidi enda kujunduseta, otseaadressi.

Muidugi on veelgi lihtsamaid ja vähemvaevalisi mooduseid oma blogile soovitud väljanägemise andmiseks sh. veeru lisamiseks. Selleks on võib netist leida juba valmis põhjasid ja neid sealt alla laadida. 3-veerulist ümarnurkadega põhja saab näiteks siit, kõiksugu muid huvitavaid põhjasid näiteks siit.

Üldiselt ei soovitata üleliia kergekäeliselt kolmandate osapoolte loodud põhjasid ja muid jubinaid alla laadida kuivõrd need võivad lisaks soovitud kujundusele sisaldad ka mitte ainult selleks vajalikku koodi, vaid ka midagi sellist, mis teile karuteenet osutama hakkab.

Kahe Staadioni jooks 2009

Toimumisaeg: 25.oktoober 2009 a.; toimumiskoht: Pärnu

Kahel viimasel aastal (sel ja eelmisel), mil olen sel jooksul osalenud, on sattunud tõeline koerailm. Selle aasta ilmaolud olid oma ca 8°C soojakraadi, 3 m/s kagutuulekese ja peenikese vihmaga küll tsipa paremad kui eelmisel aastal, mil tuli ka küll peenikest vihma, aga ilm oli külmem ja mere poolt puhus väga tugev puhanguline tuul. Küllap on see siis vastava sügisese aja tavapärane ilm.

Kl.12-ks olid jooksust osavõtjad kogunenud Uku puiesteele starti. Seoses talve-ajale üleminekuga - mis ise-enesest on täielik totrus - kellade tund aega tagasi keeramisega, olid kõik saanud ekstra lisatunni magada (või kes kuidas), mis eelseisvat füüsilist pingutust arvestades kindlasti kahjuks ei tulnud. Samas tsipa üle 5 km distants teabmis pikka pingutust ei eelda (sõltuvalt tasemest ca 16 kuni 35 minutit), seevastu aga seda intensiivsemat, kui sihiks tulemus, ehk koht ja aeg.
Seega, kl.12 anti start järjekordsele (vist 21.-le) Kahe Staadioni jooksule, mis esimest korda toimus (vist) 1986. aastal. Igatahes niiviisis võib järeldada selle jooksu võitjate statistikast.
Nagu suhteliselt lühikesele jooksule (5,2 km) iseloomulik, pandi stardist kõva padavaiga minema. Aga kui tunne on hea ja vorm lubab, siis miks mitte. Hoidsin end küll pisut ka tagasi, teades, et päris täiega alustades sama tempoga lõpuni ei kipu kestma. Võtsin nõuks joosta esimese kilomeetri u 3.40...3.45 minutiga ja edasi 3.45...3.50 – et lõpp-tulemus tuleks keskmisega alla 4 minuti kilomeetri kohta ja lõpuaeg alla 20 minuti. Kilomeetritähiste juures klõpsisin küll pulsikella vaheajanuppu, aga oma vaheaegadele jooksu ajal pilku ei visanud. Eks tempo oli enda jaoks selline piiri peal ja olin jooksmisega piisavalt ametis.
Kuigi rada oma laiusega ei hiilanud (välja arvatud esimene km Raeküla vahel asfaldil), ei olnud soovitud tempos jooksmisele takistusi. Lombid, jms., mind ei morjenda.
Võistlus kulges üsna kiirelt, nii, et ei saanud õieti kannatama hakatagi, kui see läbi sai. Ja õige kah, kaua sa seda 5-t kilomeetrit ikka jooksed.

Enamuse distantsist pistsin rinda suusaklubi „Jõulu“ noorsuusataja Janis Pihu’ga, kes enne lõppu õnnestus ikkagi seljataha jätta. Kuskil 4.-l km-l jõudsid mulle järgi ja möödusid u 3...4 jooksjad eesotsas Maile Mangusson’iga. Nende tempo käis mulle pisut üle võimete, mistõttu ei hakanud punnima. Omaarust aeglasemalt ma küll jooksma polnud hakanud, aga kuskil 500 meetrit enne finišit möödus minust üks päris väike, aga väle poiss. Nagu pärast protokollist võisin lugeda: Anton Sautshinets, 1996 aastal sündinud Pärnu poiss. Igatahes väga kõva poisiga on tegu. 
Otsustasin viimasel allesjäänud mõnesajal meetril enam mitte kedagi endast mööda lasta. Õnneks polnud rohkem rahvast ka suure hooga tagant tulemas, kui Kristina Dolmatova välja arvata. Tema rünnak õnnestus aga kontrakiirendamisega tagasi tõrjuda. Olnuks jooks kilomeeter pikem, kahtlen, et oleksin tema möödumise suutnud ära hoida.

Minu lõpukoht 50. ja aeg 19.39,2 (oma kella järgi küll paar sekundit parem). Seega nõuks võetud eesmärk sai kenasti täidetud – 20 minuti piir alistatud ja kilomeetri keskmiseks kujunes 3.46. Jäin oma sooritusega igati rahule. Pulsinäitajad: keskmine 170 l/min, max 177 l/min.
Jooksu tulemused

Kalevi staadioni punase kattega finišisirge oli väga libe. Aga mitte libe niivõrd niiskusest, kui mustusest, mis oli märjast ligane. Antud juhul oleks võinud korraldajad, teades, et võistluspäev ei tule suure tõenäosusega kuiv ilm, staadioni finišisirge osa vee ja teepuhastus-rullharjaga puhtaks pesta. Isegi kui teepuhastusharja polnuks võtta, saanuks selle töö väga edukalt ka tavaliste põrandaharjadega ära teha. Mis see alla 100 m 2...3 meetri laiuselt siis üle käia poleks olnud.
Ajavõtt toimus käsitsi, ehk siis stopperiga, ja et lõpp-järjestuse fikseerimine sassi ei läheks, rivistati jooksjad finišis kuni võistlusnumbri kirja panemiseni, kenasti ritta. Aga samas, hea, et üldse aega võeti ja võistlejad oma aja ja koha lõpuprotokolli said...või, et üldse jooks toimus. Pealegi sai finišis pudeli Hope spordijooki ning finišitelgis kausi rammusat suppi ja tassi kuuma teed.

Veel üks moment, mis küsimusi tekitab: kas kilomeetri tähised olid ikka adekvaatselt paigaldatud, ehk õigetes kohtades? Nimelt, tagantjärele jooksu infot vaadates, tundub imelik, kuidas 3.-s km ainukesena üle 4 minuti tuli, kui ülejäänud olid tublisti alla 4 minuti. Sama teema oli ka eelmisel aastal, kus jooksu kestel vaheaegu vaadates jäi üldse mulje, et 3.-t km nagu ei tulegi (mäletamist mööda leidis see küsimus käsitlemist ka 2008 a jooksu foorumis). Ja viimast 200 m olen jooksnud pea-aegu minutiga (57 sek), mis teeb kilomeetri tempoks 4.47 (!). Miski nagu kuidagi ei klapi.

Peale kuivade riiete panemist, lasin kerge sörgiga stardipaika tagasi. Tehtud.

Pilte Kahe Staadioni Jooksult 2009 pilt.delfi